Ma nägin täna öösel halba und.
Algus oli muidugi paljutõotav - väljas oli päris kevad ja ma siblisin oma kivipeenras. Mmm... Avastasin, et kohati on seal täitsa laagerdunud sõnnikuhunniku laadne pinnas. Mmm... mida kõike ma siia istutada saan.... Ma olin nii rahul... ja õnnelik.
Aga kui ma seal sõnnikuses peenraosas trampisin (no teistmoodi ei saa ju), siis tekkis seal järsku mingi vajumine. Sisse vajumine. Ja sealt sissevajunud osast vaatas mulle vastu lapse skelett (kolju mõõtmete järgi otsustades). Käed olid tal rebitud riideribaga rinnale kokku seotud. Ma lugesin mõttes oma lapsed üle - minu omad olid kõik elus! Ja mõtlesin kahetsusega, et ma ei oska vaagnaluu järgi selle lapse sugu määrata. Millegipärast oli mul tunne, et see on poiss...
Ja siis ma ärkasin. Kell oli midagi kolm läbi. Fui - selliseid asju on keelatud unes näha! Magamisest ei tulnud loomulikult enam midagi välja.
Hommikul uurisin veel mehe käest, et kas ta on ikka PÄRIS kindel, et mul seal peenras mingit... sellist asja... ei leidu. Ta arvas, et ma olen ammu juba kõik nii läbi tuulanud, et pole vist väga lootust, et midagi niii pirakat mul kahe silma vahele oleks jäänud. 😂
Aga ikkagi on mul täitsa hea meel, et ilma poolest on õues veel talv - peenras siblimine ei tuleks täna siiski vist kõne alla. 😂
Talveuni on mul küll ammu läbi ja tubaste aiatöödega (imelik sõnadepaar 😀) on juba algust tehtud, aga õues pole ma veel lillegi liigutanud - seal kestab endiselt talv ja talvepuhkus. Aga lootus on, et selle nädalaga saavad mõlemad lõpuks läbi.
Hommikul tegin väikese tiiru õues ka
Igasugu aiagruppides eputatakse juba oma peenrapiltidega. No ega ma ka kade pole! Näiteks kivila sulab juba, mis mühiseb! ↓
Ja siin elab mul üks Asu talust ostetud tore floks. ↓ Mis sellest, et jänku enamuse nahka pistis - ikkagi nägin õie ära 😀
No ma panen siis ühe vähe kevadisema pildi ikka ka. See on veranda akna alt ja sealt sulab lumi alati esimesena ära. Ilusat selget pilti kahjuks ei saanud. Aga ikkagi parem, kui mitte midagi 😂
 |
| Galanthus 'G71' |
See on olnud strateegiliselt väga hea otsus otse suurte veranda akende alla peenar teha, siis saab kevadel soojast toast neid esimesi ärkamisi/tärkamisi jälgida. Ei mingit külma tuule käes lõdisemist! Selles peenras sätivad märtsikellukesed end ka juba õitsele :)
Puht visuaalis oli mu hommikune jalutuskäik ikka pigem talvine. Aga kõrvaga oli selgesti aru saada, et kevad on saabunud - ikka keegi siutsus-säutsus, huikas või toksis.
Suur-kirjurähn näiteks andis suure plekihelinaga üle küla teada, kes siin (tema arust) peremees on. Ma ei hakanud vaidlema ka :)
Ja kitsesid näeme me kohe iga päev. Õhtuti tavaliselt sedasi:
Üks tore inimene küsis täna hommikul, et kas mul näpud juba sügelevad? Vastasin, et ei sügele - külm on! 😂 (vaat sinna veranda akna alusesse peenrasse tahaks küll juba rohima saada 😀). Aga muidu... pole sellist PÄRIS kevade tunnet veel tekkinud. Kevadvärinaid, või kuidas seda tunnet nüüd nimetataksegi? Aga kui see lumi nüüd tõesti lõpuks ära sulab, küllap siis minagi jälle peast segi keeran, hullunult aiatööde kallale kargan ning regulaarselt kuskil peenraääres ilastamas käin! Seniks aga... naudin ma seda head ja rahulikku normaalse inimese tunnet. 😂
Ja nõmedaid unenägusid ka enam ei vaata - see on kindel!
