Reede, 15. oktoober 2021

Poolest maist poolde oktoobrisse. Nagu niuhti!

Täna öösel nägin ma und. Istutamisest. Suurest plaanimisest ja täpsest rihtimisest. Ja õudsest avastusest, et istutada plaanitud serbia kuuske oli välja kaevamisel nii hullult vigastatud, et istutada polnudki enam midagi. Ma nutsin. Kohe lahinal. Sest kuidas saab üks inimene niii loll ja südametu olla, et isegi kuuske ei oska välja kaevata! Ja kust ma nüüd uue ilusa kuuse leian? Äkki ei leiagi??? Ja mis mu suurest plaanimisest ja täpsest rihtimisest siis üldse kasu oli? Ning nii see ahastuses mina seal unenäos nutta lahistaski. 😂

Hommikul tuli mõte, et täna on vist see päev, kui tuleb natuke blogistada. Ammu juba plaanin, aga ikka on hädapärasemaid tegemisi. Eks see sellisel kujul blogi pidamine vist natuke eilne päev ole ka. Et tegelikult peaks blogistamise asemel vist pigem vlogistama või midagi... 😀  Aga eks saurused toimetavad ikka sauruste kombel 😛

Blogisse tulles nägin, et oma viimase postituse olen ma kirjutanud maikuus ehk viis kuud tagasi. Nagu ikka, on kõigel siin elus alati põhjus, nii ka sellel. Kool vajas lõpetamist (tegelikult on plaanis sellest kooliajast ikka ka kirjutada) ning pärast seda hakkas mu elus piltlikult öeldes üks suur tule(kahju) kustutamine. Siiani kustutan. Küll need lõpuks kustutatud saavad!

Aga muidu... on sellese vahepealsesse aega mahtunud palju ilusaid hetki. Toredaid hetki. Ja õpetlikke hetki. Hetki, millal sa tunned, et elu on lihtsalt imeline, imeline, imeline... 

 

Ja mõnda neist (aia)hetkedest tahan ma ka teiega jagada :)

(Ja kui pildid on kehvad, siis on see loomulikult tingitud mu kehvast pildistamisoskusest, aga osalt ka mu uuest huvitavast nägemisest. Või siis... nägematusest... 😂 Aga elate üle - on nagu on! 😛)

Alustuseks - kevad ise on juba niii imeline aastaaeg. Kogu see tärkamine-ärkamine ja uus algus, õnnehormoonide laksu all olek, need lõhnad ja hääled. Mul ei olnud küll eriti aega seekordset kevadet näha ja nautida, kuid see isegi ei loe. Ta kinkis mulle siiski mõningaid meenutamisväärseid hetki.


Mai lõpus täitus meie aia kõige vanem õunapuu üleni õitega. Mmm.... 


Ma tean küll, mis te mõtlete! Et kus siin see imeline hetk nüüd siis on??? Aga vaat minul oli! Esiteks, ei õitse see puu sugugi mitte igal aastal. Teiseks, nagu ma ütlesin, on see õunapuu meie aia vanim. Ehk suurim. Ehk selline, mis annab juba korraliku õunapuu mõõdu välja ja mille all kannatab kenasti istuda ja kogu seda etendust nautida. Saate aru küll - kõik see päikesekiirete murdumine, õhus leviv imeline odöör ja zumm-zumm värk. Selle nimel tasub elada, ma ütlen! Edasi läks see imeline asi muidugi täiesti mitte imeliseks, sest kui see imeline hetk oli kätte jõudnud, pidin mina hoopis Räpinasse kooli minema. 😭 Milline karjuv ebaõiglus! Loomulikult ei tahtnud kuskile kooli - ma tahtsin oma õunapuud ja zumm-zumme nautida! Neli päeva hoidsin koolis hinge kinni, et kas selle palavaga mu tupsununnu ikka jõuab mind ära oodata või viskab enne õite kroonlehed maha. Õnneks jõudis! 


See aasta oli ka hää liblika ja sirelase suvi. Mulle küll ei meenu sellist suve, kus mingil hetkel oli võimatu majja siseneda, ilma et ukse avades ja sulgedes õhuvooluga suuremat seltskonda sirelasi tuppa ei satuks. Ega ma muud teha osanudki, kui loota, et nad teise või kolmanda korraga siiski taaskord tee õue leiavad. Terve aed oli neid ja nende toimetamist täis.



Selle pune ↑ puhma olid liblikad ikka korralikult ette võtnud. Kõikidest püüdlustest hoolimata ei õnnestunud mul kõiki erinevaid liblikaid sealt kokku lugeda - nii vilgas elu käis. Seitse erinevat liiki õlmitses seal kindlasti, edasi läks lugemine alati sassi. 😃 Ma armastan neid väikesi tegelasi. Ja seda, et nad mu aeda armastavad. Vaat kui vähe on õnneks vaja...

Ja üle saja aasta sai ühel õhtul (männi)surusid nähtud (sellest mul loomulikult pilte pole). Ilmusid teised järsku põrisedes nagu mingid imelikud haldjamaailma tegelased minu Weinheim Big Blue-d ründama. Lummatult vahtisin nende toimetamist, kui nad just niisama äkki nagu nad ilmunud olid, minema lendasid. Aga millised põrisevad nunnupallid! 💚

Ja siis need linnud... Mul oli meeles, et kuhugi olen ma nende kohta kirjutanud, et... Kirjutasin jah! Ühte blogi postitusse, mida ma lõpetada ei jõudnud. Niisiis teen ma sealt nüüd ühe copi-paste lõigu. Sest nii jõuab mõte vast kõige paremini kohale 

Ja ühel õhtul, kui kuldnokad meite vahtra otsas kambakesi mokalaata pidasid, tundsin ma, et ma võiksin nende nimel tappa. No vähemalt kärbseid ja sääski notiks nii, et silm ka ei pilguks! Aga natuke hirmutav tunne tekkis, et... vist mitte ainult... 😂  Ma lihtsalt seisin seal lummatult ja tundsin, et nad on mulle nii äraütlemata olulised. Ja sugugi mitte vähem tähtsad, kui ma ise. Ainult, et nemad ei saa enda eest ise kõneleda, erinevalt minust. Oi, see maailm on ikka imeline paik - aga ainult siis, kui me elame siin kõik koos! Sest ma ei taha üksi. Sest ma ei saa üksi! Ja isegi kui saaks, siis... mis elu see oleks?

Ma mäletan seda tunnet siiani. :) Ja endiselt on natuke hirmus. 😂 

Aga kuldnokad said oma lapsed kenasti üles kasvatatud. Ja rästad ka (musträstas äkki??? No selline pruuniträpsuline oli pigem). Rästaste pesa oli nii madalal, et sinna me saime mööda jalutades sisse kiigata. Alguses olid munad, sest ehmunud hauduja lendas iga kord minema, kui me juhtusime mööduma. Ja siis koorusid väikesed abitud linnulapsed, kes iga väikese liikumise korral oma tudisevate peade küljes olevad nokad laiali ajasid. SÜÜA! Mõne ajaga õppisid nad selgeks, et iga tegelase peale kes mööda jalutab, pole mõtet oma energiat raisata - sealt ei kuku neile midagi! Niisiis nad lihtsalt jälgisid meid. Ja need jälgivad pead kasvasid kiiresti suuremaks. Ühel hetkel uperdasid need tegelased juba mööda muru ja kadunud nad järsku olidki.

 Edasi hakkasid kaduma lapse kuumaasikad. Ja kirsid kadusid täiesti ära. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et NÜÜD lähen ma oma `Jonkheer van Tets`-i esimest korda maitsama, siis polnudki midagi enam maitsta. Kõik oli juba ära maitstud! Vaat siis ma mõtlesin küll, et kas see on siis tänu või miski??? See van Terts oli mul saagi all lookas ja mulle ei jäetud mitte ainumast marjagi. Seakari, ma ütlen! Soenda siin selliseid oma rinna peal. 

Vaarikad kippusid ka kaduma. Ja veel üht-teist. Ühel hetkel, kui ma need tegelased oma viinamarjade kallalt leidsin, siis läksin ja sättisin sinna hunniku katteloori peale. Mitte et see neid väga takistanud oleks. Sealt loori alt kostus pidevalt mingit vitsutamist. Ühel päeval õnnestus mul sealt loori alt üks väike näljane ahv kätte saada. Nonii - mul oli talle kohe ühete ja teist öelda. Käisin seda jubadat õgardit toas lapsele näitamas ja siis pidasin talle pika loengu tänamatusest ning halbadest kommetest. Olin täitsa veendunud, et vähemalt tänaseks jätab ta mu viinamarjad rahule. Lasin ta uuesti lahti ja... arvake ära, kuhu ta esimesena lendas??? 😂 No on ikka elukas! Käisin teda siis sealt viinamarjalast uuesti ära ajamas. Olin selline SUUR ja HIRMUS. Või vähemalt üritasin olla. Vist ei tulnud väga hästi välja - keegi ei kartnud! 😂 Siis ma mõtlesin küll, et kasvata siin nagu omi lapsi neid rästapoegi. Et isegi kui nad hinge täis ajavad, siis annad ikkagi andeks - NII NUNNUD teised ju! Tegelikult mulle ikkagi tundub, et ta kuulas mind, kui ma keelasin tal kõiki viinamarju nahka pista - sest lõpuks jagus meiegi neid viinamarju vitsutamiseks. 💚

Suvel kui kõik on roheline ei saa arugi, kui palju linde siin selles aias tegelikult pesitseb. Alles sügisel, kui pesad puude otsast alla kukkuvad või kui lehtede langemine need nähtavaks teeb, olen ma meeldivalt üllatunud, et neid nii palu oli. Südame teeb soojaks, et minu aed ei sobi mitte ainult minule, vaid lindudele ka. See teeb mind väga rahulolevaks. Ja sunnib veel rohkem pingutama, et neil ka edaspidi pesakohti jaguks. 

Alles paar päeva tagasi, kui poest koju sõitsin, paterdas ühel hetkel tee peale nurmkanade perekond. Jätsin auto seisma ja lasin neil rahulikult üle tee minna. Neid oli üheksa. Talvel käis üks kamp järjepidevalt mu aias söömas. Alguses oli neid terve posu, lõpuks oli järgi vaid üks. Seda enam olin rõõmus üheksat lindu nähes. Nad tegid mu väsitava ja närvilise päeva kohe hulga ilusamaks :)

Jube mage tunnistada, aga nii mõnedki ilusad hetked sai rooside seltsis veedetud. Piisas juba sellest, kui meeldivalt lõhnav sort sai koju taritud. Iga kord, kui nendest mööduda oli vaja, siis sai neid ikka paitatud, õite ilu nauditud ning nina õielehtedes üks sügav hingetõmme tehtud. Mmmõnus...Küll on tore, et sellised imelised lilled olemas on. Ja hullult hää, et minusugusel okkavihkajal ka ikka valikut on. 

`Schneewittchen`

Kanada roos `Louise Bugnet`

Üks tore kohtumine oli mul see suvi veel. Nimelt minu
sünnipäeval käisime me end lihtsalt niisama Läänemaal tuulutamas. Umbes-täpselt Haapsalu kandis. Ja vot umbes-täpselt seal kandis jäi mu Väikemehele miski imelik elukas silma. Kui lähemalt vaatama hakkasime selgus, et polegi elukas  - suur seatigu on hoopis! Mina polnud enne päris elus seatigu näinud. Ja kui inimene pole midagi enne näinud, siis tahab ta seda ka kindlasti oma käega katsuda. Nii ma siis lasingi tal oma käe peal ringi roomata (või voolata???). Mulle hullult meeldis see tegelane! Nagu miski nunnu laiguline ja limane lemmikloom. 😂 Ja kuigi ta mulle hullult meeldis, siis lasin ma ta siiski temale tuttava põõsa alla tagasi roomama/voolama. Las rõõmustab sealseid inimesi edasi. Ja mina sain selle kohtumise näol omale toreda sünnipäeva kingituse  :)

NB. Suur seatigu pole mingi invasiivne võõrliik, vaid täitsa meie oma kodumaine ja aiapidajale suhteliselt ohutu tegelane. 

Ja sellesügisesi jõhvikal käimisi olen ma ka väga nautinud. Kuna ma pole suurem asi higistaja, siis käin ma jõhvikal kilepükstega - hea mätta otsas ukerdada, märja tagumiku või põlvede pärast muretsemata. Korralik kontakt maaga peab ikka olema! 😂 Kõik need sügise lõhnad ja hääled... Ja rahu... Ainult mina, minu mõtted ja jõhvikad. Okey - pröökav hiireviu ka! Minu meelest maitsevad praksuvad jõhvikad natuke nagu raba. Nendel on mingi imeline metsik maik. Üks äraütlemata oluline mõte tekkis mul muidugi neid korjates ka: et kui raba mulle sedasi midagi endast annab, siis... mida ma peaksin talle vastu andma? Ma pean veel muidugi juurdlema selle küsimuse üle. Ja ma leian selle vastuse! Ja siis ma maksan ka oma võla.


Imelisi hetki oli muidugi üksjagu veel, aga need pole enam väga aianduslikud.

Näiteks hilisõhtune juhuslik kohtumine Kuremaa tuuleveskiga. Milline veski! Milline avarus. Milline vaade! Loojuva päikese kuma ja hobused all koplis. Ja soojus. Milline ebatavaline soojus. Sellele järgnes südaöine hamburgerite pugimine ühes Jõgeva tanklas. Isegi see oli imeline. Mitte need burgerid loomulikult! 😂 Vaid see troopiline soojus, mis väljas valitses. Ei mingeid sooje kampskuid ega salle, vaid lühkarid ja plätud. Ja ritsikad, kes hullunult tankla muruplatsil "saagisid". Ma jätsin selle hetke meelde, et külmadel talvepäevadel selle mälestusega sooja sees hoida

Ja üks laps sai ka vahepeal täisealiseks kasvatatud. Hullult hea meel ikka, et me kõik sinnamaani vastu pidasime! 😂

Ühesõnaga - ei ole mina vahepeal sugugi jõude istunud. Ma olen kogenud ja kasvanud. Iseasi, kas keegi sellest muidugi lugeda viitsib - kõigil ju oma kogemised/kasvamised. :)

Aga kõige toredam on see, et aed on täitsa elus ja... mina ka. Ja tasapisi toimetan edasi, et meil endil, lindudel ja liblikatel ning igasugu muudel putukatel-mutukatel oleks üks tore koht, kus pesitseda. :)

Järgmine kord siis jälle! Äkki saab isegi kiiremini, kui viie kuu pärast 😛