Alloleva pildi pealkiri võiks vabalt ka olla "Mis mõttes mul ei ole kivilat? Aga mis see siis on???"
Ups, pilt läks kogemata valepidi, aga... pole hullu - peapeal seismine pidigi ajule kasulik olema. Vist...
Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pole mu nn. kivila veel presenteerimiskõlbulik. Või no... mis õige kivila see üldse on. Pigem on tegemist lihtsalt suurtest põllukivisest tehtud mitmeastmelise peenraga. Kiviktaimla see päris nagu pole ja alpiaed ammugi mitte. Kivipeenar? Ma ise ikkagi kasutan sõna kivila, see on hea suupärane.
Selle kivila tegemist sai alustatud juba 2012 aasta suvel ja sedasi tasapisi on seal siis toimetatud.
Aga kus mul kiiret?
Ja tegema sai seda üldse sellepärast hakatud, et minu juurde olid jõudnud mõned säärast kasvukohta eelistavad taimed. Teiseks olid meie muidu lameda õue peal kaks koledat hunnikut (vana suitsuahju ase ja saarepuu känd), millega pidi midagi ette võtma ja kolmandaks... kivid on lihtsalt niii ilusad ju. Ja mida suuremad, seda paremad! Onju?
Niisiis... erinevatel põhjustel on areng seal kivilas olnud aeglane (nt kassitappu oli vaja tappa) ja tegelikult tuli mulle lõpuks ju üldse võrkaed vastu.
Ja edasi??? No ja edasi sai siis see, et edasi ei saanudki üldse midagi. 😀 Ma lihtsalt jõudsin järeldusele, et ma siiski
ei soovi maailma kõige jõledama kivila omanikuks saada. Parem ootan. No ja... ära jõudsin oodatud!
Ise ka imestan...
Mäletate, ma tahtsin ju ainult natuke väravat liigutada, mille tulemusena mul lõpuks vanast võrkaiast terve üks külg maha võeti.
Hi-hii!
Ja pärast seda... on mu elu palju ilusamaks läinud (välja arvatud see napakas rebane muidugi!).
Kas või selle kivila osas. Kuna see jube aed sai sealt kokku korjatud ja musta kile all oli pinnas lõpuks meeldivalt "valmis" saanud ning vahepeal oli meitel jälle kopp, siis lasin mehel sinna mõned kivid juurde tuua. Mehe toodud kividest sai 3,5 m jagu kivilale uut äärt tehtud. Ise ladusin väiksematest kividest veel 2,5 m. See on selline pusle kokku panemisega võrreldav töö. Et tükid (kivid) nagu on, aga kuidas nad omavahel õigesti kokku panna - vaat see on küsimus. Mingil põhjusel läks meil seekord oodatust hulga ladusamalt. Kohe nii ladusalt, et kui minu laotud viimane kivi pidi olema
täpselt õige suuruse ja kujuga (teistsugune poleks sinna auku lihtsalt sobinud), siis kogemata kombel sai see õige kivi suht kiiresti ka leitud - pildil alumine keskmine kivi ↓
Fotod jäid otse loomulikult udused. 😀
Ausalt öeldes, ega ma maailma kõige suurem kribufänn just ole.
Selles mõttes, et... ma liigun veidi teistes (kõrgemates) sfäärides
ja... tavaliselt pole mul seda pikksilma ka kaasas, et korralikult näha,
mis tuustid seal varvaste vahel üldse kasvavad... hakka nüüd oma haige seljaga kummardama ja
luubiga kuskil kivi kaisust või põõsa alt midagi otsima... 😛
Aga see muidugi ei tähenda, et mul endal kribusid
üldse poleks. Eks lahked aiainimesed on ikka üht-teist huvipakkuvat
jaganud...
 |
| Kevadel Futu käest saadud (Oregoni?) kukehari on hästi kodunenud |
ja mõned olen ka ostnud...
 |
| Hokkaido kukehari S. cauticola `Lidakense` |
ja üks on Taivi käest lausa annetusena saadud,
sest ilma ei saanud enam kuidagi edasi elada.😜 Selle ma lihtsalt pidin endale saama! 😍
Selgituseks pean ütlema, et mul on sellenimeline väikevend,... kes juba ammu ei ole mingi
väike vend.
Täitsa üle pea on kasvanud! 😀
Aga nii tore, et mul tema nimeline kribu kivilas kosub.
Ja proovigu ta mul nüüd mitte kasvada! Siis on kohe tüli majas.
Veel natuke mägisibulaid:
Täitsa vahvad paksukesed ju! 😛
Aga kui selle kivila ja õnne juurde tagasi tulla siis...
Eelmine laupäev oli minu suureks rõõmuks kogemata kombel
meile
jälle kopp tekkinud. Mul just oligi kivilasse kahte eluolulist kivi vaja. Käisin siis metsa ääres meie kivitagavara revideerimas, et mis variandid meil seal on ja leidsingi midagi. Esimene oli tavaline ümara servaga "äärekivi", teine leitu aga... meenutas rohkem hästi suurt murtud nurgaga telliskivi. Kõige laiemast kohast oli kivil läbimõõt ca 1 meeter, mujalt u 80 cm ja kõrguseks 45 cm. Korralik lapik jurakas!
Vaat seda kivi on mul sinna kivilasse kännu kõrvale hädasti vaja! Hää mediteerimise kivi - isegi minu lopsakas taguots mahub sinna lahedasti ära (ja jääb veel arenguruumigi 😜). Vaimusilmas nägin seda kivi juba oma peenras paigas olevat. Ja vaat täpselt sedasi pidin ma selle müraka sinna kivilasse paika ka saama.
Mees tõi müraka kopaga koju ja mina sain tubli augu kaevata, et kivi oma uues asukohas loomulikuna mõjuks. Kui käed hakkasid juba otsast kukkuma, andsin oma teisele poolele
täpsed juhised, et mis pidi see kivi sinna auku saama peab. Ja siis... ärkas loomulikult laps.
Urr...
Jooksin tuppa lapse juurde, endal hing sees kripeldamas, et mis siis saab, kui mees nüüd mingi käki keerab ja kivi valesti paika paneb? Õnneks uinus laps uuesti ja mina sain uuesti õue tuisata.
Ooo! OOO... Kui hea töö! Uskumatu, kui osav mees mul on - täpselt nii pidi nagu ma tahtsin.
"Väga hea, ainult et... seda paremat nurka tahaks veel nõksa kännu poole saada..."
Mees lükkas.
No nii vastutulelik mees mul!
Siis ilmus kuskilt mu Väikevend (ikka seesama Sven) välja ja vaatas kaastundlikul pilgul mu mehe ponnistusi oma naisele meele järgi olla.
"Kuule, väga hea! Aga äkki saad VEEL 5 cm seda nurka edasi nihutada?"
Mees tegi kopaga viimase lükke ja... tulemus oli TÄPSELT see, mida ma enne vaimusilmas näinud olin. Lihtsalt ülim!
Väikevend vahtis ninapidi asja juures ja küsis, et miks see kivi ei võinud jääda sinna, kus see
juba oli? Miks seda pidi veel 5 cm liigutama???
Hi-hii, muidugi oleks võinud, lihtsalt... nii on palju parem ju! 😛
Ülejäänud päeva käisin iga natukese aja tagant seda kivi imetlemas. Ja meest kiitsin iga natukese aja tagant! Ja äraütlemata õnnelik olin...
Selleks aastaks on nüüd kivide "loopimine" lõppenud. Panin uuele osale jälle musta kile peale ja... teinekord jälle. Hetkel on mu kivila kõige laiema koha pealt 9 m lai, teisipidi pea-aegu 5 m. Mõned meetrid on plaanis ikka veel suuremaks teha. Ikka tasapisi.
Aga vahepeal...
Tuleb neiu (ühelt poolt!)
Ei hakka kiva loopima!
Hoopis...
... istub kivile.
