neljapäev, 14. detsember 2023

Talv tuleb alati ootamatult. Eriti minule. Eriti siis, kui ta juba novembris kohale purjetab.

Täna mingit ilusat juttu ei tule. Aknast paistab küll tore jõulumuinasjutt - hanged varsti rinnuni ja puud lume all lookas (tegelikult täitsa ilus vaatepilt), aga aedleja ei ole endaga rahul. Aastaajaga ammugi mitte! 😂 Sest hoolimata tublist pingutusest...

... jäid osa sellesügisesed aiatöid ikkagi lõpetamata. Või üldse tegemata. No ei jõudnud lihtsalt - tali tuli enne peale. Osa taimepealseid jäi veel lõikamata ning külmaõrnemad taimed saavad mul alati ikka ka kuuseoksad peale, aga seekord selleni ei jõudnudki. Praegu küll hoiab kohev lumi sooja. Eks edasi paista. 

Viinapuu jäi samuti tagasi lõikamata. See on nüüd küll esimene kord. Hetkel on viinapuu nii paksu lumeteki all, et ainuke lootus teda üles leida on... SUUR SULA. Ma loodan, et see ikka tuleb. Kunagi. Sest nendest okstest oli mul plaanis talvel pärgasid teha. 

Üks vihmaveevaat vist külmuski lõhki (sellest saab siis äkki närilistekindla kompostikasti teha...?) ja ka teises oli pärast vee välja laskmist nii paks jää kord, et neid varju alla ma veeretada ei suutnudki - jõud ei hakanud peale - troonivad teised nüüd uhkelt keset õue. Aga pole hullu - kui nii edasi läheb, siis varsti on lumi nii paks, et ei pane neid 200L vaate enam tähelegi. 

Vahtralehed sadasid seekord väga hilja puu otsast alla, aga need jõudsin siiski kokku riisuda ja kottidesse panna. Viimast otsa tegin küll juba vihmaga. Nii need rasked kotid sinna värava kõrvale seisma jäidki... 


Tamme lehtedega läks nii, et kohe kui need puu otsast alla sadasid, ma ka oma mehe neid õue kokku puhuma kupatasin! Ta küll natuke protesteeris, et isadepäev ikkagi, ja vihma tibutab, aga ma ei jätnud jonni - millas see parem hetk siis tuleb, ah? Tagantjärgi tarkusena - ei oleks tulnudki kusjuures! Mees oli tubli ja tegi, mis kästud. Edasine pidi olema juba minu etteaste - nende lehehunnikute kottidesse ajamine ja kottide käru peale tassimine. Ühe lörtsimärja hunniku sain  p e a a e g u  kokku pandud (alustasin kohe järgmisel päeval), aga siis tuli kohe ka külm kaela ja... nii need hunnikud seal lume all nüüd ootavad. Ma isegi ei saa aru enam, et kus täpselt. Niipalju oli siis sellest külmas vihmas ja lörtsis läbiviidud enesepiitsutamisest kasu. 

Üks kevadine kukk jäi supiks tegemata. Või isegi 2. Lihtsalt liiga külmaks läks, et seda sulgede kitkumist õues läbi viia. Kukk muidugi rõõmustab! 😀

Jumal tänatud - vähemalt tulbisibulad (ja muud sibulikud) said kõik kenasti maha istutatud!

Aga võrkkotid ja lambavill jäid paljudele väikestele puudele ümber panemata. Külma ja lumega on see nii jube töö. Ehk läheb ikka veel tõsiseks sulaks ja jõuan selle töö veel ära teha. Muidu põdrad ja muud toredad söödikud pistavad kõik nahka.

Roosid jõudsin õnneks mullaga katta. Mitte et see kõik nüüd küll väga väärikalt välja oleks kukkunud... Mõned päevad oli juba nagu külma teinud. No kui kiiresti see kile alune mulla hunnik ikka külmub, eks? Aga kui mina oma ämbritega kohale jõudsin, et rooside muldamiseks hästi kõdunenud sõnnikumulda võtta, oli mullale juba kaas peale külmunud. Nii ma seal siis labidaga pekstes urgitsesin, üritades leida mingitki kohta, kust labidas külmunud mullast läbi pääseks. No ei õnnestunud! Järelikult tuleb veel vihasemalt üritada! Kujutage nüüd ette: keset lagedat põldu suuremat sorti mulla hunnik. Hunniku kallakul toimetamas keskmisest pikem naisterahvas. Taob labidaga hunnikut. Vihaselt. Lõpuks tundub, et ometi on ta töö vilja kandma hakanud. Labidas tungib läbi jäätunud pinnase. Nüüd vaja ainult see kõva kaas sealt pealt kätte saada. Aga see ei tule lahti! Naine töötab palehigis ja kasutab nüüd kogu oma keharaskust, et ometigi tekitada külmunud mulda üks päästev auk, kus oma armsate rooside katmiseks mõnusat sõmerat kraami urgitseda. Külmunud mullakaanest murdub tükike, labidas vabaneb pinge alt ja selle otsas maoli kõõlunud inime, teeb toreda tagurpidi kukerpalli, et naabrid, kelle akendesse kõik ära paistab, ometi ei arvaks, et naabrinaine just praegu oma sõnnikuhunniku otsas lamas - tagumik kõrgemal, kui pea. 

Selle lumekaane paksus oli (olenevalt kohast) ca 15 cm ja ega seal andis ikka tükk aega veel toimetada, enne kui normaalse mullani lõpuks pääsesin, nii et edasi töötasin ma põlvili hunniku otsas turnides, et külarahva tähelepanu mitte rohkem äratada. 

Mõni aeg tagasi lugesin ma ühte raamatut Rumeeniast ja sealt jäi mind kummitama üks mõte. Ka Rumeenias on talv. Lumega ja puha. Aga see kestis vist mingi 2 nädalat või midagi sellist. Ja siis tuleb kevad. Ja suvi! Suvi on neil pikk ja soe. Jõuab kõike teha. Ja kui täna ei jõua, siis võib ka homme teha. Või ülehomme. Või üldse järgmine nädal. Või kuu. Sest aega on. Suvi kestab!

Me pidasime eile mehega ühe tähtsa arutelu maha. Tegelikult pidime me selle teema juba kevadel ette võtma, aga kui see kevad lõpuks kohale jõudis, siis oli meil mõlemal nii neetult kiire, et polnud lihtsalt enam aega. Sest kui sa täna ei tee, siis homme ei pruugi enam olla võimalust. Ja ülehomme on juba mõttetult hilja sellega üldse alustada. Ning nädala pärast on hoopis uued tegemised, mis jalaga tagumikku peksavad!  Niisiis... esimene hetk (erinevatel põhjustel) see asi korralikult läbi arutada oligi täna hommikul. Sest praegu oleme me mõlemad kodus haiged.😂 Saatuse iroonia missugune!

Ehh, see meite pikk talv on mulle endiselt raske üle elada ja muu aeg on niii kiire, et seal pole alati  aega elada. 

Tegelikult on mul vist hoopis välja loodusesse vaja. Aga talvel lumega on seal kõik nii palju keerulisem. Pole seda rohelist maad, mis mind rahustab. No et lihtsalt seisad ja imetled, et MIS SIIN KÕIK KASVAB! Tund aega võib rahulikult imetleda. Või 2. Talvel on aga hoopis põlvili lume sees sumpamine, külmetavad põsed ja ninast jooksev vesi. Ma ei ole siiani veel aru saanud, et kas talvel jalutades tuleks see kaasas tassitav voodilina endale ümber kere mässida või on mõistlikum lasta sel lihtsalt järgi lohiseda. Samas... ma pole veel kunagi ühtegi järgi lohiseva voodilinaga tervisejooksu tegijat talvel näinud. Ilmselt on need talisportlased siis ikka mingist teisest puust. Või on mu nina siiski talvele tugevalt allergiline. Muud seletust asjale lihtsalt ei ole! Või ehk on probleem hoopis mu perekonna nimes...?

Ma lähen teen nüüd tassi teed või midagi. Siis läheb äkki tuju paremaks. Jõuluvanale ma juba kirjutasin - vähemalt see tähtis töö on tehtud! Eks neid teisi tee siis kevadel edasi. Siis polegi ju muud teha. 😜

Ahjaa, postituse pildid on pärit päris novembri algusest, siis kui veel lund nagu väga polnudki. 😛