pühapäev, 17. mai 2020

Mmm... ehk Mairoosi maikuised mõtisklused

Ma tean täpselt, millal sellel aastal see tõeline kevad meile kohale jõudis. See oli 14. aprilli õhtupoolik, väljas oli jälle mingi täielik koerailm, aga õhk muutus järsku mitte ainult lindude käratsemisest, vaid linudest endast paksuks. Nad oleks nagu kõik korraga järsku lõunast meite õuele jõudnud. Nii oligi kogu õu täis erinevaid käratsevaid rästaid, kuldnokke, ohakalinde jne
Isegi halli taevast pildistades trügiti pildile




Nendest hallidest pilvedest hakkas loomulikult märga lund alla kallama (ja maa sai jälle valgeks), aga käratsevaid linde ei paistnud see sugugi segavat. Aga võib-olla nad lihtsalt naerid enda üle. No ausalt, mille pagana pärast me iga kevad siia kipume. SELLE ilma pärast vä? Või oli meil mingi teine põhjus - mitte ei mäleta...

Kevad on see aasta heitlik olnud. Või no... terve see aiahooaeg on meite laiuskraadil heitlik. Ja kui ilm on heitlik, siis on aiasõbral kaks eluliselt olulist ehitist, mis tal siiski oma aeda ja seda kehva ilma nautida lubavad. Esimene on korralik kasvuhoone (mida mul kahjuks pole) ja teine on ruumikas maani akendega veranda, kus avaneb vaade aiale (mis mul õnneks on! 😎). Kasvuka osas ma väga sõna ei võta, aga ma tegelen asjaga, et ühel päeval ma siiski oma igatsetud triiphoone saaksin. Oi, kui palju toredaid asju saaks seal teha! Aga ilma verandata ma oma (aia)elu enam ette ei kujutagi (maani akendega söögi- või elutuba ajab ilmselt ka asja ära). Lihtsalt... Eestimaal on lihtsalt nii palju s.... suusailma, mis aias olemisel mingit rõõmu ei paku, samal ajal SUUR aken seinas on nagu elav maal, mis kogu aeg muutub ja mida on iga ilmaga võimalik nautida. Mmm...
Ühel talveõhtul nt avanes mulle sealt selline vaade:


Ja loomulikult saab verandal igasugu manti (ette) kasvatada.

Sellest ma ei hakka muidugi kirjutama, et ka oma naabrite elul on sealt võimalik kenasti silma peal hoida 😛

Suveköök on ka väärt ehitis, aga ikka selline nelja seinaga variant, mitte mingi lahtine nurgake.



No teate küll - palju meil neid ilusaid ilmasid üldse on? Enamus aega puhub jõle tuul, sajab midagi külma ja märga või ründavad sääsed jne 😂
Meitel on suveköögis kamin ka, mille paistel saab oma külmetavaid konte (üles) soojendada :)
Või siis lihtsalt vahukommi küpsetada 😀


Eestimaa ilm on ju heitlik
13. mai

















Ma lillede pärast tegelikult üleliia ei põe. Saavad hakkama. Ja kui ei saa, siis olen ma järelikult valesid valikuid teinud.
Viljapuude, marjapõõsastega jm söödavaga on tiba keerulisem lugu. Maal elamise üks suuri võlusid (lisaks suuremale vabadusele) on enda aiast pärit puhas ja värske toit. Nii olen ka mina sellel kevadel õhtuti looriga oma noori mureleid ja ploome kaitsnud, sest mitte ei tahaks sellest vähesesti ilma jääda, mis nad mulle pakkuda suudavad. Ka vihmutanud olen. Aga looridega on see häda, et nii kui natuke valgemaks läheb, hakkab jälle mingi maru või hakkab midagi sadama ja nii lõhuvad need lendlevad ja rasked loorid viljapuude õie- ja kasvupungi. 😞
Ja nagu elus ikka, just kriitilisel hetkel oled sa migreeniga siruli maas. Saad aru küll, et just nüüd peaks väljas võimlema st. katma ja vihmutama, aga mida ei suuda, seda ei suuda. Elus tuleb osata võidelda... ja leppida. On nagu on.

Eile õhtul ma isegi ei viitsinud enam ilmataadiga võidelda. Õhtul oli veel kenasti pilves ka. Vastu ööd läks aga loomulikult selgeks ja... varahommikul kiirustasin õue vihmutama. Äkki on siiski abiks. Aga... jäigi vihmutamata - vesi oli voolikutes külmunud. Kõik oli külmunud!😂 Maikuu karge varahommik irvitas mulle vastu. Kogu oma lummava iluga...
17.05.2020





Tip-tip-tip... hakkasid esimesed katuseplekil sulanud veetilgad veenõusse tilkuma...


Karge...

Ploomidel on esimesed õied lahti. Pirnipuu samuti alustab.😢

Noor ploomipuu

Söödav kuslapuu - tema ehk ei pahanda
 Niiskuma tõstetud tikri istik ↓


Ma olin just jõudnud mõelda, et vähemalt sulab see kõik kiiresti üles, kui... muinasjutt lõppes.


Taevas läks jälle pilve ja termomeetri näit, mis enne päikese käes oli nappi plussi näidanud, hakkas  jälle miinuspoolele tagasi kukkuma. Ma ei jäänud seda ootama. Läksin tuppa sooja.

Ma ei ole väga suur külmapõdeja, aga ausalt öelda ajas ikka hinge täis küll. Mul kohe oleks sellele ilmataadile üht-teist öelda. Või kui aus olla siis... üks korralik keretäis kuluks talle ära. Nuudliga. Südamest kohe klohmiks teda 😂 Mis see siis on selline asi? Ise juba vana mees, aga mõistust pole ollagi! Ja meie peame nüüd kannatama. Mingi austus võiks ikkagi olla! Mine ja häbene nüüd! Ja vaata, et sa suvel meile mingit käkki jälle ei keera. Muidu saad nuudliga! Jälle.

Lollid mõtted on vahel täitsa toredad 😛
Aga nüüd ma lähen oma verandale. Kastan ära kõik tuustid ja vaatan läbi akna vihma tibutamist. Ja siis värske osa Gardeners World-i.

Esimest korda elus on tabanud mind lõpuks mingi rahulolu oma aiaga. Ilmselt sellepärast, et mõni asi on lõpuks ikkagi paika loksunud. Muidu oli kogu aeg kõik nii lahtine ja muutuv - tee siis sedasi mingeid plaane või midagi 😂

Las see ilmataat tembutab.
Kui julgeb... 😛

neljapäev, 7. mai 2020

Mai - see meeldib mulle juba palju rohkem! :)

Kuigi talve sel korral nagu polnudki, on kevad siin soode ja rabade vahel ikkagi võrdlemisi jahe ja vinduv olnud. Aga hoolimata jõledast tuulest (tervitused ühele rahutule rahmendajale - pole meitel siin miskit paremat olnud, täpselt sama jõle 😛) ja igasugu külmast ja märjast ollusest, mis taevast alla on sadanud, on pikalt oodatud kevad nüüd lõpuks päriselt kohal. Jee! Viskaks kohe saltot (kui oskaks) või teeks kukerpalli suurest rõõmust.
 


Kuna varakevadised aiapildid mulle väga ei istu, siis pole ma neid siin ka eriti näidata tahtnud. Ja laias laastus on neil piltidel aastate lõikes ju enam-vähem samad tuustid ka. Endaga pole ka viimasel ajal midagi põrutavat juhtunud... Aega samuti napib... Ja nagunii oleme me siin täiesti tavalist igavat elu elanud - maa tahab harimist, koolitükid tegemist, maja remontimist, lapsed kasvatamist jne, jne. Ja kui teatrisse, kinno, kontserdile, poodlema ega ka külla ei saa, siis peale töö polegi muud teha.

Ühe nimetu tulbi kolm nägu ↓



Suureõieline silla Scilla rosenii





 
Kevadadoonist ei ole kunagi liiga palju 
Adonis vernalis
 Nartsisside aeg on alanud :)



Üleeile (teisipäeval) sai seda igavat elu nii intensiivselt elatud, et eilseks (kolmapäevaks) planeeritud rabamatk tuli edasi lükata, sest hommikulgi lõid jala tallad veel tuld välja. Kusjuures, meil mõlemal mehega - kuigi tegime too päev täiesti erinevaid asju. Õnneks ei olnud siis mina üksi pidur... 😂
Seega otsustasime kolmapäeva hommikul, et hoiame sel päeval mõlemad h ä s t i madalat profiili ja liigutame end nii vähe kui võimalik, et jalgadele puhkust anda. EI MINGIT TÖÖD! 😂 Mees suundus hommikul garaaži traktorit täiustama (see on hobi, mitte töö) ja minu liisk langes peenra rohimise kasuks (enne pidin muidugi meest veenma, et rohimine POLE töötamine, rohimine ON meditatsioon). Naljatilk - ega ma jalgadega rohi 😃. Pärast lõunat käisime veel toidupoes (see oli hulga raskem töö - tuli mööda suurt poodi valutavate taldadega ringi tatsata) ja peale õhtusööki kiirustasime taas õue. Mees luges mulle loomulikult sõnad peale, et EI MINGIT TÖÖ TEGEMIST! Ei-ei - pole üldse plaaniski! Lolliks pead mind vä? Ma pean hoopis plaani, mul on jube palju plaane vaja pidada!
Läksingi plaane pidama - kõige lühemat teed pidi loomulikult. Et kuhu TÄPSELT need ostetud mustikataimed istutada. Kuskile männi ligi... aga nii et mänd päikest ei varjaks ja... paar oksa vaja siin ka maha võtta... mõned oksad veeel... aga see selline lihtne töö asi- naks ja naks oksad suurte oksakääridega maha.
Mitu mändi hiljem leidsin end teises aia otsas juurdlemas selle üle, et kas männi otsa ronimine on jalgu väsitav töö või lihtsalt meeldiv ajaviide.
Oma mändide puhul olen ma algusest peale teinud kõik selleks, et neist kunagi mingit ilusaid sirgeid palgipuid ei kasvaks. Mulle hullult meeldivad iseloomuga männid. Sellised, kellel on raske lapsepõlv olnud. Just need ongi kõige imelisemad. Nii et põder ei olegi alati halb aiakujundaja... 😂
Igatahes olin ma parasjagu (töö)hoos ja kuna ma polnud tükk aega puu otsa roninud (õunapuu ei lähe arvesse!), ja mul oli ju HÄDASTI neid kõrgemaid oksi vaja lõigata, siis ma ikkagi ronisin sinna männi otsa. Jess! Loodan, et mehele vahele ei jää - ta ei pruugi seda asja samamoodi näha nagu mina.

Vahemärkusena pean nüüd tunnistama, et ma olen ahvi aastal sündinud AHV ja lapsest saati puude otsas elanud. Seega kõrgust, (tuules) õõtsumist jms ei karda. Vastupidi - mulle meeldib see. Vend räägib siiani (õudus)lugu, kuidas tema ahvist õde kõrge männi otsas kassi järgi käis (no ta, loll, oli seal juba mitmendat päeva, aga alla ei osanud tulla 😂 ), ainult et... sellel (palgi)männil polnud oksi. Miskid mädad tüükad ainult 😂 Ma ise seda viimast tõika muidugi ei mäleta, samas... tean, et ega ma oksi puu otsa ronimiseks tõesti väga vajanud 😛.  No ja... kassi sain ma loomulikult tookord kätte. Ja minu meelest olin ma ka oma kahest pojast parem ronija... 😛 Kolmas on veel väike, ei roni ja... mina... peaks hakkama passis ühte numbrit vaatama...

Ühesõnaga... need on meil sellised teeäärsed madalad tihedad puud, üleval olin samal kõrgusel elektritraadiga,. Ja seal üleval oli ikka "mõnus" võpsik, nii et seda mittetööd jagus mul sinna tükiks ajaks. Ja otse loomulikult olin ma roninud sinna puu otsa koos... kübaraga - no mitte ei pannud tähele (Aga ma olen ikkagi daam ju!) - niisiis hoidsin pöialt, et keegi sealt mööda sõitma ei juhtuks, sest seda et ma imelik olen teatakse nagunii, aga... midagi võiks ikkagi perekonda ka jääda...  Lisaks meenus mulle seal üleval, et eelmine aasta oli kõrval puu otsas mingite mummide pesa, niisiis hellitasin lootust, et ehk pole neid kodus (nendel pole ju keegi külas käimist ära keelanud?) või siis ei pane nad mind lihtsalt tähele. No miks nad peaksidki???
Kokkuvõte - mehele vahele ei jäänud (mis on meie abielu püsimise seisukohast väga oluline!), mesilastele ka mitte, hulga mittetööd sai tehtud ja... ma sain aru, et tegelikult olen sellest puu otsas turnimisest ikka puudust tundnud. Võib-olla ikkagi ei peaks passi vaatama... Kellele seda väärikalt vananemist üldse vaja? Päh - mulle küll mitte... Õhtul tundus, et suutsin oma jalgadega päeval siiski piisavalt aupaklikult ümber käia, äkki saame üks päev ikka rabasse ka tolgendama :)

Mai on kõikse ilusam kevadkuu.
Eriti kui tööga üle ei pinguta... 😜