Esmaspäev, 28. veebruar 2022

Ootame kevadet ja... pühitseme naerdes elu

Tänasega lõpeb veebruar. Jumal tänatud - talvest on ikka korralik kopp ees! Ei taha enam! Mitte minutitki! 


Käisin tegin täna väikese aiatiiru (ikka üle hangede üles-alla). Valetaksin, kui ütleksin, et kevadet kuskilt ei paista. Õhus on kevadet küll! Aga mis otseselt "paistmisesse" puutub, siis... läheb veel tibake aega. No nii umbes... pool meetrit! 😂 Saare rahvas tõmbas praegu omale ilmselt naerust kohvi kurku. 😀

Kui lagedal põllul on meitel lund keskmiselt vast mingi 25-30 cm, siis aias hoonete vahel on lugu hoopis teine. Talvega kokku tuisanud lume paksust on endiselt häbemata palju. Ja ka peenardes on tuisulund kohati lausa 60-70 cm. Ilma igasuguse liialduse või naljata kusjuures! Mõne seina ääres õnneks paistab juba musta maad ka. :)

Tamme alused kivid pistsid alles mõni päev tagasi nina lume seest välja. Väiksemad kivid on umbes 35 cm kõrgused, suuremad 50 cm-d ↓

Kivila ↓


Niisiis, meil läheb selle kevade tuleku ja kevadlilledega veel aega (esimesed, soodsal kasvukohal olevad, lumikellukesed on küll peenrast välja sulanud). Õnneks on mul veranda, kus päikese käes aiaraamatuid lugeda. Ja suuremad linnad pakuvad kevade otsimiseks-leidmiseks samuti võimalusi (mulle jäid sealt kobarhüatsindid ja lumikellukesed näppu). 

 


 

 

 

 

 

 

 

 Talikülvid sai ka tehtud, eks paista, kuidas edenevad.


Metsa ääres nägin 26. veebruaril esimesi kuklasi pesakuhila otsas ringi tolgendamas. :)

 

Ja siis sellest pühitsemise asjast...

Kuigi minul olid oma aja sisustamise osas hoopis teised mõtted (plaanisin nt nende koolilugude kirjutamisega ühele poole saada), siis elu otsustas teha miskit vägevat kübaratrikki ja austas mind hoopis võimalusega sõita ühel kenal hommikul (esimest korda elus!) kiirabiautos EMO poole ja maanduda lõpuks (massiivse verejooksu tõttu) intensiivravi osakonna (ebamugavas) voodis. Näh! Mille eest see nüüd siis oli??? 

Ega mul sellest jubedast kogemusest midagi ilusat rääkida pole (seega ei hakka aega raiskamagi), lihtsalt... olukord läks ruttu nii hirmuäratavaks, et pidin käigu pealt endale matmiskoha välja mõtlema. 😂 Sest tundus, et... seda võib PÄRISELT vaja minna. 😂 Praegu on muidugi naljakas, aga... siis ei olnud sugugi.

 Ausalt öeldes oli pärast kergem olla küll. 😂 Mõtle, matavad mind kuskile suvalisse kohta veel. Ei, ei - sihukene asi ei lähe nüüd küll mitte! 


Meite aiablogijate kambas oli sel hetkel juba korralik santlaager avatud, sest paljud olid ühe või teise tervisemurega siruli. Peamiselt küll selle esimesega. Teate küll, see k-tähega asi (mitte ajada segi kõhulahtisusega!). Ühesõnaga... kui sul on parasjagu hullult halb olla, siis on uskumatult lohutav teada, et kuskil on keegi, kellel on veel si..m. 😂 On ju?! Tunned kohe, kuidas jõudu tuleb juurde, sest kui see TEINE saab hakkama, siis saan mina ju ka! 

Ok, kui valida oleks saanud, siis ma loomulikult poleks sellel "üritusel" osalenud, aga kuna ma, olude sunnil, juba osalesin siis... niisama mütsiga lööma minna polnud ju mõtet. Mõtlesin omaette, et selle "võistluse" panen ma nüüd küll kinni! 😂

Kui ma meite kinnises grupis rõõmsasti oma haigete "kampa kuulumisest" teada andsin, siis võis jääda mulje, et mul on seal haiglas ikka üks hi-ha-haa ha-ha-haa, siis tegelikult see muidugi nii ei olnud. See oli mu senise elu kõige hullem päev ja mul polnud aimugi, kas homne üldse midagi midagi paremat toob (õnneks tõi!). Aga... rasketel hetkedel sa lihtsalt pead leidma selle humoorika vaatevinkli, sest muidu kaob pind päriselt jalge alt. 

Ja huumorit jagus! Ja pinevaid hetki. Jaburaid hetki. Ilusaid hetki. :) Ja uskumatult toredaid (abivalmis) inimesi. Aitäh neile! 💗

Nt see aeg, kui mind kiirabiautosse talutati, kiitis kiirabitädi mu ilusat aeda. Ütles, et isegi kogu selle lumekoorma alt on naha, et on ilus. Looomulikult ajas ta mulle mingit täielikku jura, aga hoolimata sellest oli see temast ikkagi nii armas. Inimesed on ilusad ja head! 💗

Mulle meenub veel hetk, kui ma laginal üle intensiivravipalati naerma purskasin, sest poeg oli mulle Messengeri vestluses kirjutanud:

"...alguses lähed haiglasse mõttega, et elama jääda, kaks päeva hiljem tahad haiglast koju, et elama jääda..."

Mina teadsin tema lugu. Ja enda lugu. Issand, kui neetult tõsi see oli! 😂

Mõni pakkus end lausa seltsiks:

Mehega aset leidnud vestlused ei kannata avaldamist, need olid kohati juba väga kange kraam. Aga kui pärast neid üle lugesin, sain jälle hea lõuatäie naerda.

Ja tegelikult... ikka uskumatult tore on (endiselt) olemas olla. :)

Nautigem siis seda. Olgem head. Olgem olemas. Üksteisele. Ja iseendale. :)
 

Ahjaa... me ei tea siiani päriselt, miks nii juhtus. Ja see lugu pole tänaseks veel oma õnnelikku lõppu leidnud (aga lootus püsib!). Imestada ega küsimusi esitada pole vaja. Kaasa tunda ka mitte. Elus juhtub asju! Ka selliseid. Täna ma igatahes naeran. Naerge teie ka. :)

Ja küll see kevad meitele ka lõpuks jõuab. Ja siis ma alles hakkan lammutama! 😛

Neljapäev, 10. veebruar 2022

Väike viu... ehk natuke kisub juba nutuseks

Ma pole mingi põhimõtteline talvevihkaja. Selles mõttes on täitsa tore, et saabki rahulikult puhata ja tubaseid toimetusi teha, Väikemehega lugemist ja arvutamist õppida (aiahooajal vahib ema ju nagunii õues kuskil põõsa all ja keeldub tuppa tulemast - õpi sellisega siis midagi!). Ja öösiti saab lugeda (aga mitte ajaviiteromaane eks! 😂) ning isegi perele süüa jõuab jälle teha. Ühesõnaga, elu nagu lust ja lillepidu!

Teisest otsast... see talv ja olemasolev lume kogus hakkab juba normaalset elu mõjutama. Väikemees käis eelmine kuu ainult 2 päeva lasteaias, ülejäänud aja oli mingi viirus ja kui ei olnud viirus, siis oli lumetorm või kui ei olnud lumetorm, siis oli kiilasjää. See kuu on juba 3 päeva käinud, nii et selles mõttes ikkagi progress. 😃 

Aga muud tolgendamised ootavad kõik kevadet ja tänavate sulamist, sest reaalne oht on oma madal auto lihtsalt katki sõita. Täna lubasein omale väikese seikluse (käisin kohalikus apteegis) ning parklast välja olingi sunnitud sõitma keelumärgi alt (õnneks mu automark eeldabki sellist käitumist 😛), sest mujalt tundus lihtsalt liiga ohtlik. Loodetavasti mu mees on nüüd minu vastutustundliku käitumise üle uhke! 😂

Paide linnas ringi liikumisest ma ei räägigi (proovige Parkali või Rüütli tänavat!), seal jooksevad autojuhtide juhtmed vahepeal täitsa kokku. 😂 Ma mäletan, et vanasti oli siin miski tänav, aga nüüd on... offroad rada... Kuidas sellele peaks lähenema???

Ok! Selles mõttes, et kõige parem ja turvalisem ongi kodus püsida. Ei ole vaja käia linna peal batsille korjamas. Eriti praegusel ajal, eks! Värskes õhus on vaja hoopis viibida!

Siis kui asi veel ilus oli
Ma siis ka üks päev mõtlesin, et lähen panen lõpuks põllul kasvavatele noortele mändidele ja kibuvitsale lambavilla. No enne, kui põder tuleb ja kõik nahka pistab. Väärt mõte - värske õhk + mõõdukas koormus, täpselt see, mida mul vaja! Kõigepealt oli vaja kuidagi lambavilla kottidele ligi sumbata. Pole hullu, mis see mõned vallid ja 50 cm lund ikka teeb - kallad saapad tühjaks ja saab jälle elada. Aga kui läbi lumevallide end värava poole asutama hakkasin (meil on neid mitu), sain aru, et lumi ulatub seal umbes kolmandikuni väravast. Enne viimast lumetormi oli see värav veel täiesti kasutatav, aga nüüd käis rookimine juba ammu üle jõu (vot nüüd oleks seda lumepuhurit vaja, eks!). 

Veebruari algus, enne kui talv käest ära läks 😀
Mis seal´s ikka - lähen teisest väravast ja suure ringiga. Hakkasingi juba minema, aga siis sain aru, et ega sealtkaudu see ettevõtmine kuidagi lihtsam pole. Ei ole enam põlluteed (viimane tuisk sai ka sellest jagu) ja on teeäärsed soliidsed lumevallid, millest tuleb üle ronida. Viimasel ajal on aias kompostikastinigi pääsemine juba hulk jebimist (ühel hetkel asuvad mu jalalabad kõrgemal, kui kompostikasti serv. Päris meetrit see kast vist kõrge pole, aga mingi 80 cm ikka. Seisad seal lumevaalu otsas ja mõtled, et kas see seekord nüüd kannab või mitte 😂). Ah, las see põder pügab neid mände, kõike ikka nahka ei saa pista - pool on nagunii lume all! 😂

Metsa oleks vaja ka minna. Tahaks minna! Niisama vahtima ja kuuse- ja lepakäbisid tooma. Aga ausalt - ei viitsi ujuda! Ja suuskadega on hirmus ebamugav seal ringi liikuda. Ühesõnaga - viu tuleb selle pikka ilu peale! 😂

Thunbergi kukerpuu talvekasukas

Ahjaa, aiaasukad ägavad ka lumekoorma all (küll sulatab olemasolevat ja siis sajab jälle mingit uut rasket märga jama kaela). Alguses käisin ikka neid puhtaks saputamas, aga hetkel olen sellest loobunud, sest enam ei saa aru, millised oksad kuskil külmunud lume sees maani on kooldunud ja ega see külmunud kraam sealt niisama ära tulegi. On nagu on! Eks käärid kevadel aitavad.

See "asi" oli mõni aeg tagasi veel kera... 😂

Ahjaa, pildid on kõik veebruari algusest, st asjakohaseid pole. Keset valget välja ei saa nagunii aru, kui paks see lumi seal täpselt on (aga õue peal on küll vägevad vaalud). Ja no... ujumine ei ole endiselt minu lemmikharrastus, nii et... las jääb. Kujutate ette! 😛

Ukseesine hang ja liuväli

Vähemalt sai ära vingutud. Rohkem talvest ja lumest enam kirjutada ei taha!

NB. 9. veebruaril tegi tihane juba natuke rõõmsamat häält 😍

Esmaspäev, 7. veebruar 2022

Väike kooli EKSTRA. Kui kodused tööd oleks päris elu...

Igasugused kodused tööd on koolis käies kahtlemata saatanast (ehk ristiks kaelas)! Paraku käivad need lihtsalt selle protsessi juurde, toriseda pole mõtet - ära teha on vaja! Ja vahel saab koduseid töid tehes isegi targemaks (mis ongi ju asja mõte, eks!). Ja teinekord juhtub, et esmapilgul nõmedana tundunud töö osutub täitsa toredaks pusimiseks (segase peaga oled veel õpetajale tänulikki, et ta mitu tundi (või päeva) sinu aega ära raiskas). Ja siis on need kodused tööd, mis on täpselt sama mõttekad nagu... koera okse. 

Klienditeeninduse tunni tarvis oli ühel hetkel vaja teha kliendile PowerPointi esitlus oma kolmest lilleseade tööst. See sisaldas muuhulgas ka kõikide kasutatud taimede ladinakeelseid nimetusi, valitud disaine, värvuslahendusi jm. Ühesõnaga kogu erialaspetsiifilist juttu. KÕIKE!

See töö tundus mulle niivõrd elukauge (ausõna, mind ei huvita KUIDAS kirurg mu lõhki lõikab ja seal miskit kokku lapib või välja lõikab. Tehku oma töö korralikult ära ja asi ants!), et väike kius kippus kallale ja ma keerasin oma töös meelega vinti üle. Kui juba, siis juba, eks!

Õpetaja käest sain aga hoopis kiita. Mäh??? Olla väga hästi tehtud töö ja just sedasi pidavatki ma klientidele oma töid müüma. Super! Ma lihtsalt kuulasin teda ja mõtlesin, et ta teeb vist nalja praegu... Ei teinud, kusjuures! 😂

Niipalju, kui ma ka ei proovinud `sedasi` klientidele oma tööde müümist (oma peas), kuidagi ümber mängida - tulemus oli ikka sama. ↓ Raudkindlalt minu vähese pingutusvõime viga!

 

Lillepoodi siseneb enesekindel keskeas meesterahvas.

Müüja - Tere!  

Klient - Tere! Ma sooviksin ühte ilusat kimpu oma naisele.    

M - Suurepärane! Kas vorm-liinilist või dekoratiivset? 

K - Ee... dekoratiivset!  

M - Hea valik! Ega ma seda teist väga oskagi...  Kas soovite radiaalse või paralleelse varte asetusega?

K - Ee... see... esimene?

M - Väga hea! Ümarat kimpu ikka tahate? Või teen paadi kujulise? Või südame?

K - Ee... ei taha paati! Ega südant. Tehke see... tavaline!

M - Okey. Lilled panen rühmitatult või hajutan???

K - Issand jumal... ma ei tea... Pange, kuidas tahate!

M - No ma siis hajutan. Soovite avatud või suletud kimpu?

K - Avatud äkki..?  

M - Ups! Selle jaoks meil polegi siin head materjali praegu. Teeme ikka suletud, aga rahutu rütmiga, see jääb ka väga ilus. :)

K - ...  

M - Nii! Värvieelistusi on? 

K - Tahaks midagi heledat. 

M - Ikka saab! Kas soovite muidu harmoonilist või kontrastset värvuslahendust? 

K - Olgu.

M - No ma teen siis harmoonilise. Kas Lisianthus, Dianthus, Paeonia ja Freesia sobivad? Natuke Pittosporumit ja Eucalyptust ka veel vahele? :)   

K - Ee... Teate, ma ei saa aru, mida te räägite.

M - Ma ei saa aru, millest te aru ei saa! Puhtas ladina keeles küsin, et kas LISIANTHUS, DIANTHUS ja PAEONIA sobivad??? 

K - ...               

M - ??? (tõstab kulme, Pantalone näoga)

K - (ahastunult) Teate, äkki te annate mulle lihtsalt pundi roose? 

M - Neid roosasid Rosa´sid või???

K - Apppiiii.... 

M - Ooodake, kuhu te tormate? MA PALUN VABANDUST! See Lisianthus on tegelikult vist hoopis Eustoma. Minu ladina keel pole kõnes ehk kõige parem, aga mul on slaidid - seal on KÕIK ilusti selgelt kirjas! Tulge tagasi, härra! Miks te ära jooksete??? Meil jäi ju kõik alles pooleli....

Teisipäev, 1. veebruar 2022

Väike kooli EKSTRA. Lõbus ladina keel

Floristi kutseeksami sooritamiseks on vaja pähe õppida 300 taime ladinakeelne perekonnanimi. Hoolimata sellest, et osa rahvast arvas millegipärast, et ma vabal ajal kodus peamiselt ainult ladina keelt kõnelengi, siis ausõna - nii see ei ole! Mulle meeldivad meie emakeelsed nimed väga. Te ikka olete juba kuulnud, et kollane karikakar (Anthemis tinctoria) on nüüd hoopis kollane kollakakar (Cota tinctoria)? 😛  

Paljusid nimesid ma tõesti küll juba teadsin, aga sellest hoolimata hakkasin ma juba koolieelsel suvel neid uute ja tundmatutega tutvuma. Sest ma olen puupea. Päriselt! Rämedalt raske on pähe õppida mingi suvaline, sinu jaoks mittemidagiütlev tähtede kombinatsioon. Kui sa kuuled esimest korda nime õlelill, siis jääb see sulle kohe meelde. Õlgedest lill - lihtne ju! Aga kui sa kuuled sõna Xerochrysum, siis on sõna lõppu jõudes algus juba meelest läinud. SELLE pean pähe õppima??? Te vist teete nalja! 

Väike õhtujutt! 😛
Leucanthemum, Chlorophytum, Symphoricarpos, Xerophyllum, Spathiphyllum, Nertera, Schlumbergera, Quercus, Sansevieria, Soleirolia, Anigozanthos, Chamaecyparis, Gaultheria, Epipremnum, Eryngium, Zantedeschia, Chamelaucium jne, jne, jne...

Normaalne inimene jättis pärast kolmanda nime kokkuveerimist terve lõigu vahele. Ja jumala eest - ma saan teist aru! 😂 Mulle tundus ka alguses, et neid nimesid ei saa ma iiial pähe. Niisiis lugesin ma neid omale õhtujutuks. ↓

Z a m i o c u l c a s  ehk sulgvõhk, see on nagu... ee... ee... Oota, mis ta nüüd oligi? Aa - Zamioculcas! Zamioculcas, Zamioculcas, Zamio........ Norr... 😴

Kui öösel jälle ärkasin, siis proovisin loetut meenutada. 

Ee... Ee, mis tähega see asi nüüd algaski??? Mitte midagi ei tule meelde! Ok, panen korraks tule põlema ja vaatan uue sõna. 

Nii! M y o s o t i s  ehk lõosilm. No kuidas seda nüüd meelde jätta??? Ee... äkki korrates?! Myo...ee... mis??? Aa, Myosotis! See on nagu ee... sotis? See saade - Sotid selgeks! Myo on seal saates! Myosotis, Myosotis, Myo...... Norr... 😴

Täpselt nii see õppimine mul käis. Siiani julgen, seltsimeestele unetutele, soovitada - õppige õhtuti julgelt ladina keelt - see on hullult uinutav! Kogu selle värgi meelde jätmiseks tuli mul välja mõelda igasugu huvitavaid sõnatuletisi.

Achillea (raudrohi) - Achilleuse kand!

Aconitum (käoking) - selle söömine põhjustab agoonia, mis omakorda lõppeb tumm olemisega (ühesõnaga kindel surm!)

Aesculus (hobukastan) - aeg kulus

Amaranthus (rebasehein)- Amaretto likööri limpsiv rebane

Centaurea (jumikas, rukkilill) - sent + aurea (aurea on teadupärast kuldne v kollane värv), seega on tegemist näiteks kümnesendisega.

Chamaerops (kääbuspalm) - kui kama parasjagu ropsib, siis ongi ta ilmselt kükakil ehk suhteliselt kääbus 😂 Ma tean - see kõik on ajusid purustav!

Corylus (sarapuu) - puhas korilus ju!

Cycas (palmlehik) - kuna see on nn. palmisest kõige väiksem, siis jätsin meelde, et ta kükitab 😂

Euphorbia (piimalill) - eufoorias piimalill

Calax (karuleht) - karu sööb... kala!

Helleborus (lumeroos) - tuttavale Hellele meeldivad väga lumeroosid, aga kui ta ainult neid kasvataks läheks tiba igavaks (ingl. k. boring)

Impatiens (lemmalts)  - empaatiline (või impotendist 😂) lemmalts

Juniperus (kadakas) - ee... see on nüüd natuke rumal - junni + peeru

Panicum (hirss)  - paanikas hirss (võibolla tahab keegi temast putru keeta?)

Capsicum (paprika) -  no ilmselgelt on seal mingite kopsikutega tegemist

Tracheliun (kaelakellukas) - hingetoru e. trahhea läheb läbi kaela ja seal kaela ümber on kelluke. Lehm äkki???

Jumal tänatud eelnevate teadmiste eest, aga neid keerulisi ma lihtsalt lugesin, lugesin, lugesin. Ja uskumatu - kui päevi, nädalaid ja kuid lugeda omale õhtujutuks Zamioculcas, Zantedeschia, Xerochrysum, siis... jäävad lõpuks meelde küll!

Minu meelest oli meil seal aianduskoolis väga tore ladina keele õpetaja (müts maha tema ees!). Ta ilmselgelt armastas seda keelt ja võimalust ka meid selle armastusega nakatada. Ta oli alati toetav, positiivne ja entusiastlik, ükskõik kui masendunult meie ohkasime. Iššand jumal, 60 nime järgmiseks sessiks pähe??? Aga Mäesalu juba andis 72 tükki! Hoolimata nendest koledatest arvudest, läksin ma sinna tundi alati hea tundega. 💚

Üks õp. Mäesalu nimekiri

Puittaimede määramine esimesel sessil, pärast pidime neid ld keeles ka teadma
Minu silmis väärisid eraldi kiitust veel tema tunni õppematerjalid ↓ ja võimalus netis oma ladina keele kirjutamist harjutada (sest tähevigu ei tohtinud ju ka olla!).

Ja siis kõik see tore tagasiside, mis ta Tahvlisse meie hinde juurde kirjutas. Juudaz! Oleks võinud ju selle 5 niisama plärtsti ära panna, aga ei - ta kirjutas sinna ilusa pika jutu juurde! 😍

Hoolimata sellest eelnevast vingumisest, et ld keele õppimine käis mul väga vaevaliselt, olid mul selles aines ainult viied. 😎 Kuna mu pinginaaber oli ka korralik oivik (ta ise seda loomulikult ei tunnistanud! 😛), siis ühel hetkel hakkasin märkama, kuidas meile kontrolltööde ajaks teatav "sõõr" ümber tekkis. Eks nutikamad jagasid seda "õigete inimeste" ligi hoidmise värki. 😂 Ega me kadedad tüdrukud polnud ka, vajadusel sai salaja ka tähthaaval õhku kirjutatud, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ju ikkagi saama! 😂

Ahjaa, ühe mingi raskeema töö ajal oli õpetajal vaja kiiresti klassist "ära käia". Enamik tundis ilmselt kergendust, aga mulle tundus see isiklik solvang. No kuule, kui lolliks, sa mind nüüd õige pead, ahh???

Õpetaja loomulikult ei pidanud meid rumalaks. Ta lihtsalt sai aru, et tema aine on tegelikult väga raske ning pole mõtet loota, et me esimese aasta jooksul kõiki 300 ladina- pluss 300 eestikeelset nime veatult kirjutada oskaksime. 💚 Ikkagi inimene!  😍

Kuigi teisel õppeaastal meil enam ladina keele tunde polnud, siis meie omavahelistesse vestlustesse tekkis seda keelt aina rohkem.

Kuule, kust sa seda Pittosporum´it said? 

Sa pane seda Dianthus´t siia juurde! 

Kes seda Delphinium´it otsis? 

Kas sul on seda roosat Ranunculus´t veel vaja... 

Rohkem Gypsophila´t polegi vä??? 

Ühel hetkel tekib hoopis probleem eestikeeelsete nimedega. Sa tead küll, et su verandal kasvab üks kena Zamioculcas, aga mis ta eestikeelne nimi on??? Tõlvlehik? A ei, sellel olid ju hoopis need spaatlid seal (Spathiphyllum)!

Kui tõele au anda, siis tegelikult on ladina keeles ikka palju ilusaid taimenimesid ka. Esimesena lööb mul kohe pähe juba vana lemmik Fritillaria imperialis (h. püvilill). Milline kuninglik kõla eks! 

Või siis  Hemerocallis (päevaliilia), mis kõlab lihtsalt niivõrd armsalt. See lausa õhkab ühe suure kallistuse järgi! 😃 

Neid ilusaid ja armsaid on tegelikult muidugi veel palju, isegi see esmapilgul hirmsana tundunud Zamioculcas on ju ka täitsa nunnu nimi. No nagu üks väike armas ragulkas või midagi... 😛

Sellest kõigest hoolimata - ladina keele kõnelejat minust endiselt pole saanud! Võib julgelt minuga kodumaises keeles edasi suhelda. 😛 

 

Siia siia lõppu üks väike lugu sellest kuidas ma Põltsamaa Roosiaias tuuril olin ja kui meie giid ühel hetkel kuskile võilillede juurde jõudis, uuris ta möödaminnes, et ega siit keegi võilille ladinakeelset nime tea...? Ja enne, kui ma oma sõnasabast kinni sain, oli see Taraxacum officinale juba mu huulilt lendu läinud. Giid noogutas tunnustavalt (teised loomulikult ka! 😂) ja rääkis midagi spetsialistide kohalolust vms. Ma hästi ei kuulnud enam ta juttu, sest tundsin, et mul on vähe pakilisemaid probleeme, mis lahendamist vajavad - st otsisin võimalust, kuidas võimalikult kiiresti maa alla vajuda (ma ei tea roosidest suurt midagi ja seda ld nime teadsin ma ka ainult sellepärast, et naabrinaine oli seda mulle korduvalt öelnud 😍). Kuna minu pikk kasv, kesised (maa alla vajumise) oskused ja giidi huvitav jutt seda kõike siiski ei võimaldanud, siis pidin tuuri jätkama. Aga edasi vahiti mind loomulikult nagu mingit suurt spetsialisti 😂 ega julgetud oma lihtlabaste küsimustega enam väga lagedale tulla (hakka nüüd spetsialisti ees marki täis tegema, eks!). 😂   

Niisiis, minupoolne soe soovitus - kui tahate, et kõrvalseisjad ennast ikka tõeliselt lollina tunneksid, siis rääkige ladina keelt! 😂

 

Esimene floristiks õppimise koolilugu on siin, teine siin ja väike vahepala siin.