Mis oleks, kui molutaks ja räägiks natuke... tomatitest

Pole mõtet vist seletama hakata, et miks ma nii harva kirjutan. Raske ja kiire on olnud. Laisk olen ka. Jube laisk! No tõesti ei saa aru, et miks ma selline olen... A mis teha - on nagu on!😜

Aga nendest tomatitest rääkides, peab alustama vist hoopis meite kasvuhoonekesekesest. Või no sellest, et pinda tomatite kasvatamiseks on nii 6,6 ruutmeetrit ja kogu see pind on tänavakividega kaetud ning kogu tomatikasvatus toimub tegelikult (mulla)kottides. Vot nii!

See sillutise ja kottide teema tekitab (vähemalt FB-i aiagruppides) tihtipeale üpris erinevaid emotsioone. Ühtedele selline lähenemine väga meeldib ja teised teatavad kindlameelselt, et kasvuhoones olgu ikkagi muld (no õige mis kasvuhoone see muidu on???) ja taimed üldse ei armasta mingites kottides kasvamist, nii et sedamoodi toimetades mingit saaki nagunii ei saa! Sellel viimasel väitel ei ole küll kindlalt mingit tõepõhja all!

Meie ise otsustasime kasvuhoone tänavakividega katmise kasuks, sest:

• Konkreetses (väga heas ja õiges) asukohas on pinnaseks lihtsalt kollane liiv (võimalik, et allpool ka paekivi), nii et kogu "muld" oleks tulnud nagunii välja kaevata ja uus asemele tuua ja nii kordi ja kordi.
• Väikses kasvuhoones näeb tänavakividega kaetud pind kenam välja ning seda on kergem puhas hoida (lihtsalt pühid sodi kokku ja asi vask!).
• Kivid salvestavad päevast soojust. See aitab hoida kevadel ja sügiseti öösiti natuke kõrgemat temperatuuri, sest väiksem kasvuhoone ka jahtub kiiremini.
• Muld on elus! Hiljemalt aprillist kolivad (vähemalt päevaks) minu tubased istikud suurte läbipaistvate plastkastidega kasvuhoonesse. Ja vajadusel õhtul jälle kastidega koos tuppa tagasi. Mulla peal ei tohiks umbset plastkasti hoida, lisaks muld määrib. Kivi on puhtam ja ei pahanda, kui tema peal külg külje kõrval kastid reas seisavad (muld võib minna aga hallitama).
• Ja üldse on pisikeses kasvuhoones parem toimetada (nt seinu ja lagesid pesta), kui sul on vaba voli igale poole astuda. Ja olgem ausad - veini või teed on samuti kasvukas parem limpsida, kui on kuskile sirgema ja tugevama pinna peale tooli ja klaasi toetada (juba teatavast kogusest üle veini limpsinuna on see kohe eriti oluline!😛) 

Mis siin pattu salata - eks tegelikult unistan minagi "päris" kasvuhoonest ju ikka ka. Sellisest kivist vundamendiga viilkatusega iludusest, kuhu mahuks ka mõned viinapuud, arbuusid ja melonid, maasikad, natuke salatimaterjali jms. Selle unistuse täitumise kõige keerulisem osa on asukoha valik - ja see on peavalu kuubis! Kuna peavalu mul just oli, siis ma kirjutan hoopis sellest tomatikasvatusest nüüd edasi. 

Ühesõnaga... ruumi on vähe ja taimed peavad kasvama kottides. Ja kasvataja võib teinekord olla tiba švipsis. 😄Kui tõsiselt rääkida, siis oma mõttele julgustust sain just sõbranna (tootmisele suunatud) tomatikasvatust väisates - kõik oli kottides ja... kasvas ning kandis mühinal! Tegelikult ju juba nõuka ajal kasvatati tomateid vähemalt osades aiandites niimoodi. Nii et pole see mingi uue aja moeröögatus vaid hoopis unustatud vana.

Natuke pilte ka vahepeale 

Kasvuhoonekesekese algus 9.04.2023

Kasvuhoones ümberistutamist ootavad paprika taimed 3.05.2023

Olukord on veel kontrolli all 4.06.2023

Vaade kanalast 3.09.2023

 Ülejäägid 6.09.2023

Esimese hooaja lõppedes olime ise ka üllatunud, kui head saaki me saime. 🍅🍅🍅🍅🍅Ja mulle meeldib, kui viisakas kasvuhoone pärast hooaja lõpetamist välja näeb. Kasutatud muld rändab meil sügisel peenardesse (nt roose katan sellega) ja jääb veel puudugi. Hilissügisel käime pesamunaga kasvuhoones niisama istumas või teed joomas (esimese asjana ostsin ma ju kevadel oma kasvuhoonesse 2 tooli - ja mitte taimi!). Tuul ei puhu, vihma ei saja krae vahele - nii et väga mõnus koht ka niisama molutamiseks. Ja just molutama peaks elus palju rohkem...

Uuel aastal alustasime uue hooga. Tomatid külvasin naistepäeva paiku (paprikad vabariigi aastapäeva aegu). Esimesi "mammusid" degusteerisime pärast jaanipäeva.

29.06.2024

Kui konkreetsemat infot tahta, siis mina kasutan istutuskottidena Kekkila 60 l aiamulla kotte (Biolanil on muidu ka spetsiaalsed istutuskotid, aga need on minu kitsastesse tingimustesse liiga lahmakad). Kottide sisse lõikan ma tomatite jaoks kaks umbes max 15 cm läbimõõduga auku, kustkaudu tõstan osa mulda välja, lisan oma kompostmulda, vermikuliiti!, pikatoimelist väetist ja natuke ka spetsiaalset tomativäetist. Siis istutan taimed. Mingeid lisaauke koti sisse ma rohkem ei tee. Edasi on ainult kastmine, iganädalane kastmisveega väetamine ja muu tavapärane hoolitsus. Rohima ei pea. 😁

Kotid võiksid muidugi suuremad olla, aga no pole paremaid (kitsaid ja kõrgeid) leidnud veel. Regulaarne kastmisvajadus (soojal ajal 2x päevas) pole minu jaoks probleem - lihtsalt veidi tüütu. Äkki lõpuks jõuan ikkagi ka kastmissüsteemi soetamiseni (oli juba ostukorvi tõstetud, aga mees ütles siis, et mul on  h o o p i s  teist asja vaja ja ma ei saanudki aru, et  m i l l i s t  siis ikkagi??? Aasta hiljem ta siis lõpuks näitas mulle, et mida mul tema meelest vaja on, ainult, et eelmine kord rääkis ta hoopis teist juttu.😀 Hästi palju kasu ikka neist meestest, ausõna!😅Ühesõnaga - tunne on nagu ma peaksin lennukile varuosi tellima, aga ma ei tea lennukitest mitte muffigi... Siinkohal meenuvad kohe peaminister Michali sõnad toreda naiskolleegi kohta...😝 ).  

Tomati sortidest olen siin juba natuke kirjutanud. Lisan siis mõned omapoolsed tähelepanekud veel.

Noku (ilmselt Casanova)  - Kõrge. Nagu ma lingitud postituses kirjutasin, siis Noku tomat sai valitud puhtalt nime pärast, et lapses tomatite kasvatamise ja söömise vastu huvi äratada. Huvi õnnestus äratada igatahes! No milline poiss ei taha jälgida, kuidas pisikesest nokust üks korralik! peenis kasvab. Kiirkorras. Paari kuuga! No sellist asja peab oma silmaga nägema! Mina küll soovitan seda alatut lähenemist poeglastele aianduse imelisuse tutvustamiseks.😜

30.07.2024

"Noku"

Saagikuse kohta on ka ainult kiidusõnad - kandis, mis kole! Keegi ei jõudnud meil sellist kogust nokusid nahka pista nagu üks taim kanda suvatses. Seega sai neid nokusid küla peal erinevatele naisterahvastele jagatud. Ärge saage valesti aru! Või no... ma ei tea... midagi ma ju pidin nendega tegema... nii ma siis pakkusin althõlma, et kuule, nokut tahad vä? No kõik tahtsid! Nüüd ma muidugi mõtlen, et hea, et seksuaalse ahistamise süüdistust ei saanud. Huh, seekord vedas!

2.08.2024

Ee... selle ülemise pildiga kutsusin ma inimesi meile nokut mekkima... Ja kõik tulid! 😀

Mis siin pattu salata - maitse osutus ikka täielikuks pettumuseks! Ja mitte ainult minusuguse tomati mittearmastaja jaoks, vaid samasuguse lahja ja vesise maitse arvasid ka teised sel tomatil olevat. Kuigi... paar inimest tundis pitsamaitselist järelmaitset. No vot - tõe teada saamiseks, peate ise proovima! Seda peab küll ütlema, et sellisest korralikust pikast vorstist on väga hea viile lõigata. Ja nalja saab ka, see on kindel!😀

Goldkrone (ehk eestipäraselt Kuldkroon) - Kõrge kirsstomat. Saagikas (pikad kobarad). Maitsev (ehk magus)! Kasvas mühinal. Viljad piisavalt väikesed, et niisama suhu pista, aga piisavalt suured, et ka toorsalatis kasutada. Kindel sort, mida igal aastal külvan. Nämm!

Golkrone ja tšilli nimega Tsüklon 16.08.2024

Goldkrone, Lätiõue ja Poetomat 18.08.2024

Poetomat - ei ole muidugi mingi sort. Kahjuks! Sest just need kirsstomatid on meie suured lemmikud. Seemned võtsime poest ostetud tomatite seest (NII EI TOHI TEGELIKULT TEHA!), sest need olid lihtsalt niii maitsvad. Tegelikult on lausa kuritegelik, et poes müüdavatel aedviljadel jm ei ole sordinime peal (no kui lolliks nad meid peavad???) ja lahtine kartul on müügil tihtipeale nimega "kartul kollane". 😒Nii et mul tegelikult pole aimugi, et mis sort see on. Kahjuks on tegemist F1 sordiga ja seemnest kasvatatu annab erinevaid tulemusi (õnneks ka väga originaalilähedast tulemust). Niisiis maailma parimat punast kirsstomati sorti ma veel otsin. Õnneks ma vähemalt tean, kuidas see maitsema peab.

 

"Poetomat"27.08.2024

Antsla ploom - Kõrge. Viljad väikesed, piklikud, magusad. Täpselt meie pere maitsele! Ja mis on minu jaoks suur pluss - ühe käega korjatavad (ühes käes on topsik, teise käega muudkui korjad)! Head pilti kahjuks ei ole, aga kindel sort, mida igal aastal kasvatan. 

16.08.2024

Lisaks olen kasvatanud ka sorte Apelsiinikollane ja Ananas (mõlemad oranžikaskollased), aga neid ma enam ei külva. Või no ainult siis, kui mul selline imelik tahtmine tuleb. On teised minu jaoks lihtsalt liiga suured kärakad - ei sobi sellised niisama suhu pistmiseks (liiga suured noh!), ega ka toorsalati sisse. Maitse meite pere jaoks liiga tavaline (täitsa võimalik, et maapinnas kasvades oleks neil tomatitel ka parem maitse). 

Oranž hiiglane, ei teagi kas Ananas või Apelsiinikollane - ühed hullud mõlemad!

Aga kas laps siis tomateid ikka sööma hakkas??? Kahjuks kujunes tol aastal tema silmis ainukeseks peaaegu söödavaks sordiks Hundreds &Thousands. Peaaegu selles mõttes, et kui selle sordi viljad on niigi kribud, siis tema sõi ainult neid nööpnõelapea suuruseid. Aga noh - asi seegi! 😅

Tegelikult kasvatan ma kasvuhoones ka paprikaid (enamus on pottides) ja maasikfüüsalit. Seda viimast küll ainult 1 taim, sest vastupidiselt teiste kogemusele (raiskab kasvuhoones ainult ruumi ja ei kanna essugi), siis minu kogemust mööda ei mõtet teda meil õues kasvatada, aga kasvukas annab saaki väga hästi. Ja vot neid maasikfüüsaleid sõi meite pirtsakas laps küll! Ise pistsin ka kahe suu poolega. Ja sügisel hiired vitsutasid ka hea isuga, aga ka nendel ei käinud sellest kogusest jõud üle. 😛

Maasikfüüsal ja nokud 30.07.2024

16.08.2024

Suvine jungel

Hooaja lõpetamine 31.10.2024

Ma ei tea, kuidas teistel, aga meite kandis oli eelmist suve umbestäpselt 2 nädalat. Selle 27 aasta jooksul, kui ma ilmmärkmeid teen, pole sellist suve olnudki. Ja sellist kevadet. Ja sellist sügise algust. Sest ainult sadas. Sadas. Ja sadas... 
Ilmselgelt mõjutas see ka kasvuhoones toimuvat - taimede "sõlmevahed" olid pikemad, st lehtede ja kobarate vahed olid suuremad ja tomatitel oli tõsiseid raskusi värvumisega (no kui pole päikest!). 

Hea näide sellest venimisest on seesama maasikfüüsal, mis muidu kasvas kasvuhoones nii 40-50 cm kõrguseks, aga eelmine aasta (sama asukoht, sama muld) tekkis mul hirm, et varsti põrutab ta pikkuskasvus minust endaski mööda. Päriselt! Ja ma ei ole mingi väike tüdruk! 😁Õnneks jäin siiski mina võitjaks - seda ma üle ei elaks, kui maasikfüüsali poole peaks alt üles vaatama.

Nii et taimed olid kõrgemad, kobaraid vähem (kobarad ka tavapärasest väiksemad) ning viljade valmimist tuli pikalt oodata, seega päris põhjapanevaid järeldusi ei julge lõpuni teha, aga...

sordid Sweet Million ja Supersweet 100 - olid nii sarnased, et ega ma nende vahest (või magususe erinevusest) aru saanudki. Head magusad olid mõlemad. Ühte moodi kõrged F1 hübriidid mõlemad. Kasvatame teinekordki!

5.05.2025

Sweet Million 5.08.2025

Apricola - Samuti kõrge F1 hübriid aprikoosivärvi kirsstomatitega. Midagi halba nagu öelda ei oska (täitsa söödav ja saaki andis ka kenasti), samas test pakki seemneid enam ei ostaks, katsetaks pigem millegi uuega.

Artisan Golden Bumble Bee - Kõrge F1 hübriid  - see sort osutus korralikuks pettumuseks. Võimalik, et vihmane suvi takistas viljade korralikku värvumist (need toredad triibud jäid enamjaolt nähtamatuks), aga kahjuks oli ka maitse täiesti keskpärane ja nagu sellest veel vähe oleks, siis erakordselt vähe tuli sinna üldse midagi otsa. Kui kahe viimase sordi vahel valida, siis kindlalt Apricola!

Artisan Golden Bumble Bee 12.08.2025

Hiiumaa Roheline - magusamaitseline rahvaselektsiooni sort. Kõrge. Ostsin lihtsalt, et kogemus saada ja võimalus anda. Ei jäänud rahule. Viljad kasvavad vääga suureks ja siis sa vahid selle suure kärakaga tõtt ja mõtled, et miks mul seda kõike küll vaja oli... 😅

Suured rasked kobarad tahavad eraldi toetamist, sest muidu võib taim kuskilt katki murduda . Ka lähevad viljad valminuna minu jaoks liiga pehmeks. Maitse on ka selline... mittemidagiütlev. Saaki andis (kahjuks 😂) hästi, nii et teised kasvatagu terviseks!

Hiiumaa Roheline 12.08.2025

Hiiumaa Roheline 13.08.2025

Dattolime - Kõrge datlikujuliste viljadega varajane F1 kirsstomat. Sordi soovituse sain ühelt tuttavalt, kes ka just pisikesi magusaid tomateid armastab. Pilte kahjuks pole ja see on tegelikult kurb. Aga ka täiesti mõistetav. Sest ega seal pildistada midagi saanud, nii kui miskit valmis sai, nii see suhu läks - vot nii head olid! Kõvemapoolsed ja ühe kärga korjatavad (proovige nt Black Cherryt ühe käega korjata! 😀 Mingit plahvatuse sümbolit pole kuskil vä?). See sort on eelmise aasta uutest tulijatest kindel lemmik ja läheb kindlalt uuesti kasvatamisele. 💚💚💚

Taiko - Kõrge kollane ploomtomat. Kandis nagu hullumeelne! Maitses nagu... jahu 😀(selle võib nüüd rahulikult meite kotikasvatuse süüks ajada). Pilte pole, sest kes see sellist elukat (1 taim!) ikka pildistada jõudis - saagi koristamise ja hävitamisega oli juba niigi nii palju tööd. Igatahes mina aru ei saanudki palju tal neid harusid lõpuks oli, aga kõik kandsid mis kole. Sinaizzandjummel! Vaenlasele ka ei soovita!

Kolmanda aasta lõpuks õnnestus laps siiski väikesi kirstomateid sööma meelitada. Eks iga uus maitse tahab harjumist. Eriti temal! 😅 Ja just täna koolist tulles rääkis ta, kuidas ta lõunaks leiba ja tomatit sõi - mul pidid kõrvad peast kukkuma. 😊 Nii et... asjad edenevad! 

Saidki mu kolme aasta kogemused kirja. Mõned tublimad kirjutavad iga aasta... 😉

Uued seemned on juba tellitud (kui keegi soovib nende hirmsate Hiiumaa Rohelise, Taiko või Bumble Bee seemneid, siis... be my guest!) ja jääb üle loota, et tuleb ilus ja hea suvi tomatite kasvatamiseks. Ja kõigeks muuks ka muidugi. 

Ahjaa, üks põhjus miks mulle need võikesed tomatid veel meeldivad, on võimalus neid laual suupistena serveerida (kaovad alati kiiresti). Neid suuri sorte ju sedasi ei paku.

Täna on Fred Jüssi sünniaastapäev. Ehk molutamise päev. Päike hakkab loojuma. Ma võtan nüüd endale ka jupikese aega, et seda loojangut nautida. Head molutamist teilegi! 💚

Jumal tänatud vihmaste päevade eest!

Suvi on midagi, mida me talvel kõik hirmsasti ootame ja igatseme.

Mmm...
soe õhk ja paljad sääred... 
sädistavad linnud...
sumisevad kärbsed... laulvad ritsikad...
metsmaasikad... mustikad... murakad...
oma aia esimesed herned ja porgandijupid...
hilisõhtune laksutav ööbik või röökiv rukkirääk...
mõni tore suvine kontsert või etendus...
läbi kõrge rohu metsa poole sumpamine..
mööda suvist Eestit ringi taarutamine...

Võiks veel pikalt jätkata, eks?!
Kõik see käib meie lühikese suve juurde.
Lisaks sellele, et...

... rästad pistsid KÕIK (pool)toored kirsid nahka, nii et ma ei saanud mitte ainumastki. No nii halvasti pole mul veel kunagi selle asjaga läinud. K&r¤d# s#t¤v¤r%s%d! (tõlkimatu võõrkeelne sõim 😛)

Mingi nahaalne elukas käis mu peenrakasti kallal ja vitsutas hea isuga porgandite pealseid (tugev tuul rebis enne loori lahti 😞). Silma (hamba?) mõõt oli tal igatahes täpne - nagu noaga oleks lõigatud. Lapsele kasvatasin neid ju... 😦

Aedmaasikaid põhimõtteliselt jälle ei saanud, õielõikaja ja muud elukad tegid 1:0. Ja metsmaasikad põevad ka alles eelmise aasta põuda. Kaks korda käisin tõin lapsele midagi tassi põhja, rohkem ei viitsi minnagi - pole taimi, pole ka maasikaid!

Pargiroosil `Pink Robusta` pisteti lisaks õienuppudele ka suur osa lehti nahka - ei suutnudki tuvastada, et kesse. 😂

Oma ainumase peenra (ja üldse aia) eest hoolitsemine võtab tegelikult väga palju aega. Liiga palju! Mees juba vingub, et jälle ma jooksen rohima ja millal ma siis üldse puhkan või niisama perega aega veedan?
Ma lohutan end sellega, et ehk varsti, kui mingid suuremad peenratööd (paremad vahekäigud ja sillutis) tehtud saavad, ehk siis väheneb ka töömaht. Loota võib, eks? Või kui TÕESTI ei vähene, siis peab ausalt kuskilt koomale tõmbama hakkama. Aga kust???

Läks vist vähe vinguks kätte. 😀 Aga pole hullu, kannatate ära - inimene PEAB saama oma südant puistada, sest muidu muutub inimene kurjaks ja õelaks (vana)inimeseks! Ja neid on ilmas minutagi juba piisavalt. 😂 😝

Aga kartulid kasvavad täitsa kenasti! 😀

Täitsa fotogeeniline ju - Leptinotarsa decemlineata - pärast pildi tegemist lömastasin loomulikult laiaks 😀

Ahjaa... mis sellesse vihma puutub siis... ega muidu ju aiatöödest puhata ei saa (teine variant on muidugi üldse kodunt ära minna 😜).
Ja blogida saab vihmaga.
Ja tube koristada...
Ja ahju saab kütte panna. Ja ühe maitsva ja mahlase ploomikoogi küpsetada, mida on hea hiljem koos mehega pugida (lapsed sellist õudust ei söö - ja ongi hea - jääb meile rohkem!). 😂

Siis me istume kalli abikaasaga soojas köögis, teeme plaane või lobiseme niisama (või vahime telekast mõnda toredat Inglise filmi) ja vitsutame ploomikooki.

Mmm... küll see elu kook on ikka mõnus...
Niii mõnus!

Sellel aastal siis sedasi

Eelmise talve pimedatel õhtutel ning öödel valutasin ma südant aias aset leidva pidava looduse loomuliku ringkäigu üle (täitsa normaalne inimene, eks!😉). Et kuidas oma aias tekkivat orgaanilist ainet võimalikult hästi iseenda ja aia hüvanguks ära kasutada. Kuidagi raiskaja tunne oli mul. Ning nii ma mõtlesingi, et prooviks siis sellel aastal natuke teisiti.

Esimene asi, millele ma kevadel teisiti lähenesin, oli riisumine ning selle tegevuse tagajärjel tekkiv orgaaniline materjal. Riisumine asendasin ma sellel korral ajapuudusel rehitsemisega ja kuigi ma polnud kindel, kuidas minusugune pedant lohakalt riisutult e rehitsetud aiaga tõtt suudab vaadata, siis tegelikult polnud nii hull ühti. Kui väga häirib, siis saab alati ju silmad vidukile vedada, ei pea inimene mitte kogu aeg punnis silmadega igat põõsa alust passima! Just need põõsa alused jätsin ma seekord samuti puhtaks kraapimata, sest ikka jube tüütu on mingeid vahtralehti kuskilt okste vahelt taga ajada. Eriti jube on veel okkalise thunbergi kukerpuu `Green Carpet` aluse puhastamine. Aga, mis sa üldse kraabid seal? Las need lehed kõdunevad seal põõsa all ning tekitavad mõnusat õhurikast kõdu. Ning kui ükskord see põõsas lehte läheb siis nagunii keegi enam ei näe sinna alla ju. Nii ma sellel korral tegingi, jäi rohkem aega teiste toimetamiste tarvis ning käed jäid samuti terveks. :)
Riisumise tulemusena tekkinud orgaanilise kraami oleme me tavaliselt metsa viinud, seal on alati mõni täitmist vajav auk. See aasta tegin aga nii, et tammelehed saatsin küll metsa, aga muu kokku rehitsetud orgaanika kogusin kottidesse ja kasutasin multšina (peamiselt) noorte põllule istutatud puude all. Muidu kipub seal puude all ikka hein kasvama ja siis peab seda seal suve jooksul mitu korda kitkumas käima, sest kooremultši ma sinna panna pole raatsinud. Nüüd aga panin kevadel varakult puude alla papi, mille kastsin märjaks ning papi peale siis paksu kihi seda aiast kokku rehitsetud kraami. Igatahes sellel suvel puude all heina ei kasvanud ja pikkust viskasid puud ka kenasti, aga samas... sadas ka kenasti :D Uusi puid istutades, panen ma istutusaugu põhja nagunii paksu kihi seda sodi ja alles siis lisan paremat istutusmulda, kuhu siis istiku istutan. Nendel, kellel aias korralik muld pole vaja ilmselt sedasi võimelda, aga meil on põllul kuiv, lahja ning paakunud pinnas. Ehk on veidi abiks. Aias kasvavaid ilupõõsaid ja rabarberid multšisin ma kevadel eelmisel sügisel aiast kokkuriisutud vahtralehtetega, et ikka vähema vaevaga hakkama saaks - sai ka! Noorte ploomipuude all kasutasin igaks-juhuks siiski kooremultši. :)

Teine asi, mida ma sellel aastal esmakordselt katsetasin oli tarbetaimede kastis kasvatamine. Olin eelmisel aastal jälginud naabrinaise kastpeenarde (igati õnnestunud!) katsetust ning sellest julgust saanud. Mingi ruumipuuduse all ma siin ei kannata, seega võib söödavat rahulikult ka põllul kasvatada, aga mitte kõigele kasvatatavale ei ole meie lahja maa meeltmööda. Niisiis olin talv otsa Muhediku blogis ning mujalgi netis näpuga järge ajanud ning infot kogunud. Esialgu oli mul plaanis see kast üldse plastikust teha, aga kuna hinnavahe puiduga tuli umbes kümnekordne ja asi alles katsetamise järgus, siis sai kasti materjaliks tavaline töötlemata 150 mm tollise paksusega laud valitud. Minu kindel soov oli ka, et kasti saaks vajadusel (nt täitmiseks või teisaldamiseks) lahti võtta ning kastil poleks kusagil keskel mullas mingeid tugevduseks mõeldud risti asetsevaid laudu, mis kasti täitmist segaksid, sest otse mullaga ma seda kasti täita ei plaaninud. Niisiis sai kast laiuseks peaaegu meeteri ja pikkuseks 2. Kõrguseks sai laudu pandud 3 ringi ehk u 45 cm, vajadusel saab ringe lisada või eemaldada. Kasti põhjast eemaldasin ma rohukamara ning tõin sinna metsast koledaid okslike puuronte, mis nagunii oleksid lõkkesse läinud. Seenetanud rontidega ei hakanud igaks-juhuks riskima :D Seejärel sai sinna kõvasti (ilma seemneteta) taimepealseid, paar kärutäit kanade allapanu, juba mitu aastat laagerdanud kompostikasti sisu ja Jumal teab mida kõike veel kärutatud. Ka eemaldatud rohukamara mättad said kõige selle kraami vahele (tagurpidi) tagasi pandud. Ja kõige peale paar kotti poest ostetud mulda (endal lihtsalt polnud :D). See poe muld oli muidugi saatanast, kole kiiresti kuivas läbi kogu aeg. Prooviks külvasin sinna kasti redist, salatit ning nuikapsast.

Eriti lootusrikas ma muidugi polnud, sest minu meelest oli see tolline laud ikka liiga õhuke, et niiskust kastis korralikult kinni hoida. Umbes samal ajal katsetasin aias, et mis saab siis, kui külvata kevadel seemned kaevamata maasse (külvasin varajast porgandit, lehtpeeti, naerist). Peenar sai enne külvamist loomulikult rohitud. Katse lõppes tulemusega 1:0 kastpeenra kasuks. Ja null tähendabki siin nüüd nulli. ZERO! Nothing! MITTE, KUI MIDAGI! Päriselt. Mis seal siis nüüd see aasta NIII valesti läks, ma ei teagi. Porgand igatahes ei tärganud (ka põllul), naeris samuti mitte (seeme oli juba vana ka). Porgandi külvasin uuesti, naerist enam polnud, külvasin redist. Need tärkasid! Aga sellega ka head uudised lõppesid. Porganditel olid sügiseks pealsed u 5-6 cm kõrgused, all polnud midagi. Redised kasvasid u väikse sõrme otsa suurusteks, pigistades vetrusid ja edasi kippusid juba õitsema minema. Lehtpeedist tärkas 2 seemet, sügiseks olid need u 4-5 cm kõrgused. Redise asemele külvasin sideraadiks valget sinepit, see edenes ka ainult ühes peenra otsas. Eks ma tegin selles mitte edenemisest omad järeldused ning otsustasin, et SIIA sündigu mul nüüd teerada. Mul ei ole õrna aimugi, kuhu see rada seal peenras edasi vonklema hakkab, aga eks ma otsustan siis ka edaspidi selle järgi, kus midagi üldse kohe kasvada ei taha. :D Algus on igatahes tehtud :)
Aga veelkord selle taimekasti juurde tagasi tulles, siis... elus pole mul NIII ilusaid rediseid olnud  :)

Ja selliseid mahlakaid lehtsalateid! Ja esimest korda prooviks külvatud nuikapsastest kasvasid väikesed mahlased hiiglased :) Mmm... NIII maitsvad - ma oleks nagu nuiaga pähe saanud.

Noorukesed

Kasti peal oli kogu suve katteloor, taimede ümber kasutasin multšina esialgu muruhaket, aga see läks kahjuks hallitama. Kraapisin selle hakke siis kiiresti välja, mingit head asendust mul sellele polnud, jäigi paljas mullapind. Järgmine aasta kasutan põhku. Väga meeldis, et kõik taimed olid seal hästi terved ja puhtad, ei mingeid augulisi lehti või järatud juurikaid. Ja kuigi ma kahtlustasin, et need rohukamara mättad seal muu kraami vahest ehk "elama" hakkavad, siis midagi sellist ei juhtunud ning rohima pidin ma seal vaid paar korda :) Ilmselt pole raske arvata, et järgmisel aastal on plaanis vähemalt üks kast juurde teha :) Oleneb sellest mitme kasti täitmiseks mul vajalikku orgaanilist ainest jagub, sest mullaga ma neid kaste endiselt täita ei plaani. Kuigi mulda hetkel oleks, on seda mujal rohkem vaja!
Vaat, sedasi siis. Tasub ikka katsetada küll!  :)