Seda, et mai on imeline kuu, ei pea vist küll kellegile pikalt seletama. Kõik need ärkamised/tärkamised, värvid ning lõhnad, päike mis teeb juba säärtele pai, sädistav pääsuke ning laksutav ööbik... Mm.... mõnus! (Seda lund me üldse ei näinud, eks!) See kõik oleks lausa imeline, kui ainult nii hirmus palju jõuda ei oleks vaja. Mais toimuvad õues (ja aias) kõik arengud mingil hüper-super-megakiirusel ning, et kõike enda ümber toimuvat märgata, peaks ilmselt aja seikama. No, võib-olla saaks ka ilma selleta hakkama, aga siis ei tohiks mitte kübetki tööd teha. MITTE KÜBETKI! Nojah, see on täpselt sama lihtne, kui tahta et me januga ei jooks, või pärast kahe liitri vee kaanimist, tualetti ei külastaks. Sest...
...mis muul ajal sa siis veel oma murus, ei tea kust ilmunud, auke täidad. Jaanuaris??? Üks päev oleksingi sellises augus oma jalaluu peaaegu murdnud.
Või millal veel sa siis neid kevadkülve teed? Ja lepime kokku, et ilma värskete porgandite, rediste ja hernesteta pole see meie kehva suusailmaga suvi üldse mingi suvi
Ja maasikapeenrad tuleb korda teha - aprillis oli talv, siis ei jõudnud
Ja aia taga oli vaja paplilehti kokku riisuda
Ja peenramaad kaevata on vaja. Ja-ja, ma tean, et kaevamine on nüüd aut, aga kui vaarikamaast on vaja ruttu hernemaa teha, siis muud varianti lihtsalt ei ole
Ja kartulid tuli maha panna, sest ei ole midagi mõnusamat, kui potitäis tilliga keedetud värskeid kartuleid
Ja lillepeenras on vaja taimi ümber istutada
Ja puid on vaja istutada
Ja kuna mitte essugi pole sadanud, siis kõike seda külvatut ja istutatut on kasta ka vaja
Ja peenraäärest on kive kokku korjata vaja (ja neid ei ole mitte vähe), sest tegelikult teevad need kivid seal mulle ikkagi tööd juurde. Seega selleks, et edaspidi oleks lihtsam, siis...
Ja noori puu- ja põõsahakatisi olen hoolega multšinud
Ah-jaa, mees lasi suure koorma korralikku sõmerat sõnnikumulda tuua, seda olen ka usinasti peenrasse kärutanud. M U L D. Õu-jee, tuustid! Siit ma kohe lendan uue kärutäiega 😎
No-jah, tegelikult võiks ma seda nimekirja veel pikalt jätkata, aga te vast saite juba aru, kuhu ma selle jutuga tüürin. Väike väss kimbutab! 😾 Pole just lihtne seda endale tunnistada, aga kui ühel õhtul aias mustsõstra pahklesta pungi oma 10-15 minutit kokku noppisin (ja ma tean, et vist liiga hilja, aga enne polnud ju aega), siis lõpetades avastasin ma et... olin hoopis punase sõstra kallal toimetanud. :D Vaat see on tase! Endamisi ma ju imestasin küll, et kuidas need pungad see aasta sellised veidrad on, aga mai ka juba ju... Oi-jah... Miks pagana pärast kõik need tööd just maisse koondunud on??? Kuidas siis leida seda igatsetud tasakaalu maikuiste aiatööde ja puhkamise vahel? Eks ma vahepeal ikka üritan hingele pai ka teha. Või luban endale, et homme ma AUSÕNA töötan vähem, aga ikkagi lõppeb (aia)tööpäev jälle pool 11 õhtul, keel ripakil vesti pääl. Ja tegemata tööde listile ei tohi üldse mõelda, muidu võib kohe närvivapustuse saada. Aga tegelikult on mais ju niipalju muid asju ka, mida teha ja vaadata. Lihtsaid asju.
Näiteks aida taga:
 |
| Magesõstar õitseb |
Pesamuna omastas ploomiistikule kaevatud augu
 |
| Valmistume talveks |
 |
| Roheline lepp Alnus viridis |
Aias:
 |
| Verev oblikas |
Aga võib-olla ei peaks üldse niipalju virisema. Töö värskes õhus ikkagi, mitte kontoris laua taga. Ja mõne asja jaoks olen ma (iseendalegi üllatuseks) siiski aega leidnud. :) Nimelt mõtlen ma igal kevadel, et prooviks need sparglid (asparagus) siis ikkagi ära. Seejärel pilgutan kaks korda silmi ja juba on need varred poole meetrised. Ja nii igal aastal :D Aga vaat, sellel aastal korraldasin ma sparglitele äkkrünnaku. Ega ma nendest midagi eriti lootnudki, seega valisin proovimiseks lihtsa retsepti. Pistsin lihtsalt singiviiludega koos 15-20 minutiks 200 kraadilisse ahju. Enne maitsestasin oliiviõli ja soolaga. Ja... ikka väga head said. Mmm... Sellised magusad, suhkruherne maitsega. 😍 Ülimad. Nüüd vahin muudkui himura näoga peenrasse - veel tahan!
