Mai - see meeldib mulle juba palju rohkem! :)

Kuigi talve sel korral nagu polnudki, on kevad siin soode ja rabade vahel ikkagi võrdlemisi jahe ja vinduv olnud. Aga hoolimata jõledast tuulest (tervitused ühele rahutule rahmendajale - pole meitel siin miskit paremat olnud, täpselt sama jõle 😛) ja igasugu külmast ja märjast ollusest, mis taevast alla on sadanud, on pikalt oodatud kevad nüüd lõpuks päriselt kohal. Jee! Viskaks kohe saltot (kui oskaks) või teeks kukerpalli suurest rõõmust.
 

Kuna varakevadised aiapildid mulle väga ei istu, siis pole ma neid siin ka eriti näidata tahtnud. Ja laias laastus on neil piltidel aastate lõikes ju enam-vähem samad tuustid ka. Endaga pole ka viimasel ajal midagi põrutavat juhtunud... Aega samuti napib... Ja nagunii oleme me siin täiesti tavalist igavat elu elanud - maa tahab harimist, koolitükid tegemist, maja remontimist, lapsed kasvatamist jne, jne. Ja kui teatrisse, kinno, kontserdile, poodlema ega ka külla ei saa, siis peale töö polegi muud teha.

Ühe nimetu tulbi kolm nägu ↓

Suureõieline silla Scilla rosenii

 

Kevadadoonist ei ole kunagi liiga palju 

Adonis vernalis

 Nartsisside aeg on alanud :)

Üleeile (teisipäeval) sai seda igavat elu nii intensiivselt elatud, et eilseks (kolmapäevaks) planeeritud rabamatk tuli edasi lükata, sest hommikulgi lõid jala tallad veel tuld välja. Kusjuures, meil mõlemal mehega - kuigi tegime too päev täiesti erinevaid asju. Õnneks ei olnud siis mina üksi pidur... 😂
Seega otsustasime kolmapäeva hommikul, et hoiame sel päeval mõlemad h ä s t i madalat profiili ja liigutame end nii vähe kui võimalik, et jalgadele puhkust anda. EI MINGIT TÖÖD! 😂 Mees suundus hommikul garaaži traktorit täiustama (see on hobi, mitte töö) ja minu liisk langes peenra rohimise kasuks (enne pidin muidugi meest veenma, et rohimine POLE töötamine, rohimine ON meditatsioon). Naljatilk - ega ma jalgadega rohi 😃. Pärast lõunat käisime veel toidupoes (see oli hulga raskem töö - tuli mööda suurt poodi valutavate taldadega ringi tatsata) ja peale õhtusööki kiirustasime taas õue. Mees luges mulle loomulikult sõnad peale, et EI MINGIT TÖÖ TEGEMIST! Ei-ei - pole üldse plaaniski! Lolliks pead mind vä? Ma pean hoopis plaani, mul on jube palju plaane vaja pidada!
Läksingi plaane pidama - kõige lühemat teed pidi loomulikult. Et kuhu TÄPSELT need ostetud mustikataimed istutada. Kuskile männi ligi... aga nii et mänd päikest ei varjaks ja... paar oksa vaja siin ka maha võtta... mõned oksad veeel... aga see selline lihtne töö asi- naks ja naks oksad suurte oksakääridega maha.
Mitu mändi hiljem leidsin end teises aia otsas juurdlemas selle üle, et kas männi otsa ronimine on jalgu väsitav töö või lihtsalt meeldiv ajaviide.
Oma mändide puhul olen ma algusest peale teinud kõik selleks, et neist kunagi mingit ilusaid sirgeid palgipuid ei kasvaks. Mulle hullult meeldivad iseloomuga männid. Sellised, kellel on raske lapsepõlv olnud. Just need ongi kõige imelisemad. Nii et põder ei olegi alati halb aiakujundaja... 😂
Igatahes olin ma parasjagu (töö)hoos ja kuna ma polnud tükk aega puu otsa roninud (õunapuu ei lähe arvesse!), ja mul oli ju HÄDASTI neid kõrgemaid oksi vaja lõigata, siis ma ikkagi ronisin sinna männi otsa. Jess! Loodan, et mehele vahele ei jää - ta ei pruugi seda asja samamoodi näha nagu mina.

Vahemärkusena pean nüüd tunnistama, et ma olen ahvi aastal sündinud AHV ja lapsest saati puude otsas elanud. Seega kõrgust, (tuules) õõtsumist jms ei karda. Vastupidi - mulle meeldib see. Vend räägib siiani (õudus)lugu, kuidas tema ahvist õde kõrge männi otsas kassi järgi käis (no ta, loll, oli seal juba mitmendat päeva, aga alla ei osanud tulla 😂 ), ainult et... sellel (palgi)männil polnud oksi. Miskid mädad tüükad ainult 😂 Ma ise seda viimast tõika muidugi ei mäleta, samas... tean, et ega ma oksi puu otsa ronimiseks tõesti väga vajanud 😛.  No ja... kassi sain ma loomulikult tookord kätte. Ja minu meelest olin ma ka oma kahest pojast parem ronija... 😛 Kolmas on veel väike, ei roni ja... mina... peaks hakkama passis ühte numbrit vaatama...

Ühesõnaga... need on meil sellised teeäärsed madalad tihedad puud, üleval olin samal kõrgusel elektritraadiga,. Ja seal üleval oli ikka "mõnus" võpsik, nii et seda mittetööd jagus mul sinna tükiks ajaks. Ja otse loomulikult olin ma roninud sinna puu otsa koos... kübaraga - no mitte ei pannud tähele (Aga ma olen ikkagi daam ju!) - niisiis hoidsin pöialt, et keegi sealt mööda sõitma ei juhtuks, sest seda et ma imelik olen teatakse nagunii, aga... midagi võiks ikkagi perekonda ka jääda...  Lisaks meenus mulle seal üleval, et eelmine aasta oli kõrval puu otsas mingite mummide pesa, niisiis hellitasin lootust, et ehk pole neid kodus (nendel pole ju keegi külas käimist ära keelanud?) või siis ei pane nad mind lihtsalt tähele. No miks nad peaksidki???
Kokkuvõte - mehele vahele ei jäänud (mis on meie abielu püsimise seisukohast väga oluline!), mesilastele ka mitte, hulga mittetööd sai tehtud ja... ma sain aru, et tegelikult olen sellest puu otsas turnimisest ikka puudust tundnud. Võib-olla ikkagi ei peaks passi vaatama... Kellele seda väärikalt vananemist üldse vaja? Päh - mulle küll mitte... Õhtul tundus, et suutsin oma jalgadega päeval siiski piisavalt aupaklikult ümber käia, äkki saame üks päev ikka rabasse ka tolgendama :)

Mai on kõikse ilusam kevadkuu.
Eriti kui tööga üle ei pinguta... 😜

Ühe kuusepuu (elu)lugu...

Pean tunnistama, et istun juba tükk aega arvuti ees ja mõtlen, et kust otsast seda lugu nüüd alustada. Et kas alustada sellest, et meie peres on siiani iga aasta PÄRIS kuusepuu toas olnud. Või sellest, et mulle väga meeldivad inimesed, kes oskavad oma otsuseid ka kuidagi mõistlikult argumenteerida. Või sellest, et mulle on vastukarva igasugune raiskamine - see teeb mind kurvaks ja väga murelikuks! Igal ühel omad kiiksud, eks! Või siis hoopis sellest, et mida iganes me siin maailmas teeme, me peaksime ka teistega arvestama. Ja üldse rohkem hoolima.
Ma alustan vist ikkagi sellest kuusepuust...
Sellest ↓

Ma tõesti arvan, et igaüks otsustab ise, mis materjalist kuusepuud ta eelistab. Seda nimetatakse valikuvabaduseks ja mulle valikuvabadus meeldib. Ja mina küll ei mõtle, et kunstkuuse kasutajad kuidagi halva valiku teinud oleks. Mina saan mugavuse argumendist väga hästi aru - ei ole vaja mingi rõveda ilmaga kuskile metsa kuuske otsima ronida, ega jaanipäevani toast okkaid koristada. Fui! Otsid hoopis oma eelmise aasta puu jälle kapist välja ja... voilaa - olemas! Nii et... ma mõistan plastikkuuse eelistajaid suurepäraselt! Ja miinustest me praegu üldse ei räägi.

Küll aga ei mõista ma inimesi, kes ei mõista päris kuuse eelistajaid. Või neid, kes jõulupuude müüjaid puutapjateks sõimavad. Ee... möh??? Alguses ajas see mulle päris naeru peale, lõpuks tegi siiski kurvaks... Puhas teadmatuse (või teada tahtmatuse) küsimus ju. Inimesed elavad linnas ja paljudel neist puudub teadmine, kuidas puud (põllul) tegelikult kasvavad. Kuidas mets kasvab. Ja nagu elus ikka, kes asjast midagi ei tea, need karjuvad kõige kõvemini...

Nüüd õnneks juba räägitakse ka sellest, et päris kuuse tuppa toomine on palju keskonnasõbralikum, kui plastpuu kasutamine. Tegelikult võiksin ma siin sellel teemal kohe piiikalt kirjutada, aga ma lihtsalt ei viitsi. Vot nii! 😛

Ma liigun hoopis uuesti meie selle-aastase jõulupuu juurde. Need, kes kuuske oma (või ka riigi) metsast toomas käivad, teavad et jõulupuu valitakse ikka nende puude hulgast, mis tegelikult nagunii ühel või teisel põhjusel maha võtta tuleks. Või siis nendest kohtadest, kus puu nagunii kunagi suureks kasvada ei saa (liinialused nt). Rumalamad rohelised võivad nüüd muidugi kohe küsida, et miks peaks metsast ÜLDSE ühtegi puud raiuma, las loodus toimetab seal omasoodu. Päris elus pole see aga tegelikult mõistlik. Metsal ja metsal on suur vahe! Ja kui metsa juba omada, siis võiks seal ju ka ilma roomamata/ronimata liikuda saada. Mina isiklikult küll eelistan metsas käies ikkagi 90 % ajast püstiasendis liikuda - mitte neljakäpukil! Aga kellele see viimane liikumisviis rohkem meelt mööda on, siis neile võin vabalt õige teeotsa kätte juhatada. 😛

Oih, ma pidin ju üldse meie jõulupuust kirjutama! 😯 Ups! Ühesõnaga... mul oli tegelikult väike salaplaan tuua see aasta metsast koju miski räme rääbakas. Ikka korralik roots, sest teate küll, kui midagi on kohutavalt inetu, siis muutub see inetus lõpuks hoopis iluks. 😂 Igatahes sellise plaaniga läksin ma mehe ja Väikemehega metsa. Juhtus aga hoopis nii, et me... virutasime omale kuuse naabri maa pealt. Väga inetu meist, mõtlete kindlasti. Vargus päise päeva aeg! Aga teate - mul ei ole häbi! Mul on hoopis kurb. Ja valus.
Sest eks me kõik tunneta seda maailma omal viisil. Ja me kõik tunnetame ja võtame vastutust omamoodi. Ja mõni arvab üldse, et meist ei olene mitte midagi. Aga mina korralikku sinisilmana usun, et MINUST OLENEB. Ja vaat sellepärast ma sellest ka räägin. Mitte midagi ei saa aru, eksole!?
Mõni aeg tagasi oli mitu päeva naabri metsast kuulda võsasaagide toimetamist. See ei tähenda tavaliselt midagi head. Tegelikult tähendab see heli üldjuhul varsti algavat lageraiet. Ma tegelikult ei ole mingi hull raie vastane, küll aga pole ma raskete metsamasinate poolt, kellest jääb järgi rikutud maastik. Nii head masinat, kui üks saemees, pole veel kahjuks leiutatud. Aga see selleks. Lihtsalt... naabri maa peal vedeles kümneid ilusaid kuusepuid. Nii maakoju, väikesesse korterisse, kirikusse ja rahvamajja sobivas formaadis. Kuidagi väike ja kasutu olemise tunne tekkis. Mina valin hullu hoolega, et millist puud metsas üldse langetada ja... seal olid ilusad kaharad kuused võetud maha, et... harvester saaks rabasse lagastama tulla. Ten points, my dear friends! Raha ongi elus ju kõige olulisem!

Kuiv metsaäär

Rabamets

Noh... tegelikult ma muidugi tean, et PÄRIS elus asjad täpselt nii käivadki. Aga EI PEAKS! Ja PÄRIS elus saavad alati ka metsanaabrid osaliselt selle väärt raie osaliseks - vähemalt meie kogemuse põhjal küll. Aitäh, et ka meie väikesed kuused-kased maha võetud said.

Lihtsalt... ma mõtlen et... võib-olla ikkagi ei peaks metsas töötama, kui pime oled ja korralikku metsasihti ei näe??? Kaardi lugemise oskusest ma üldse ei räägigi... Sest ausalt öeldes hakkame me juba väsima sellest, et iga kord, kui meie metsaga piirneval alal lageraie toimub, teevad tööd pimedad võsamehed. Ja kunagi ei tule keegi vabandama. Vastupidi, kui sa ise asja juures pole, siis lisaks väikestele puudele, teeb harvester pärast su metsast tuima kalanäoga veel palke kah. Meie oleme küll õnneks asjalikud olnud, aga... kõik teised mitte. 😦
Ühesõnaga... kahjuks oli meil ainult ühte kuusepuud vaja. Aga vähemalt selle ühe me ka koju tõime - ei kasvanud ta need aastad mitte asjata seal. Ja pole ma kunagi mõelnud, et päris kuusepuu koju toomine mingi kuuse piinamine on. ME KÕIK tahame elada põhjusega. Ja kasvõi ühe ainsa korra tõeliselt särada. Ja mina ise eelistaks iga kell kellegi jõulupuu olla, kui kitsede poolt korduvalt söödud saada, pimedas ja liigniiskes aeglaselt surma oodata või lihtsalt hakkepuidu kärus lõpetada. Kui veab! Kui ei vea, siis jäädki sinna metsa alla kõdunema. Ilma igasuguse tähetunnita!

Aga seda jõulupuud imeteleme ja ümmaradme me vähemalt kaks nädalat. Ta kingib meile positiivse emotsiooni (ja pudenevaid okkaid 😛). Ja meie kingime talle võimaluse särada ning saada alatiseks jäädvustatud meie aastalõpu fotodele.



Selle asemel, et talle metsas lihtsalt kahe sekundiga ots peale teha. Paljud meist loobuvad ju aias nii mõnestki puust-põõsast, sest lihtsalt ei ole enam ilus või huvitav. Raiume maha või kaevame välja. Äkki ei tohiks ka seda siis teha??? Puhas mõrv ikkagi ju!
Mulle meeldib, et meie jõulupuud on kõik ilma inimese abita kasvama hakanud. Neid on ainult vihm kastnud ja väetanud. Vahest on ehk inimene nende kõrvalt mõne teise puu maha võtnud, et ülejäänutele rohkem ruumi ja päikest jaguks.
Inimesel on looduses oluline osa täita, sest tema on võimeline teadlikult oma otsuseid ja valikuid tegema. Ja neid tulebki teha. Aga targalt! Mitte igale poole lageraiet planeerides. 😦

Aga see kuusepuu... temal on veel aega särada. Ja kui särada enam ei suuda, siis osa temast lõpetab meie ahjus ning teine osa lõkkes. Seal saab jälle särada. Viimast korda. Ja minu meelest pole see sugugi paha viis oma elu lõpetada. :)

Särarikast aasta lõppu kõigile! :)

Palun süüdake tuled... ehk kena õhtut teielegi!

Ma olen ikka mõelnud, et kõige hullem kuu aastas on... november. Pime. Märg. Porine. Parim osa sügisest on läbi ja päris talv pole veel alata jõudnud. Ja päikest... netu. Täielik kaamos...
Ok, nüüd ma liialdasin - mõnel üksikul õnnistatud päeval paistab siiski ka novembris päike. Näiteks nagu täna, pühapäeval. Eelmine nädal paistis ka ühel päeval. Tavaliselt ikka mingi 4-5 päikselist päeva tuleb kuu aja peale kokku. Vahel läheb ka paremini.

24.11.2019

24.11.2019

Pimedal ajal tahaks ennast kuskile pehmele pinnale kerra keerata ja mitte enne ärgata, kui kunagi jälle valgeks läheb.
Täna hommikul ärkasin ma koos päikesega. Jee - elu! Õues oli imemõnus ilm. Niisama töllerdamiseks... või millegi asjaliku tegemiseks.... Ma otsustasin siiski selle viimase kasuks.
Väike maadlus 200L vett täis tünniga lõppes minu võiduga. Selle vägeva saavutuse kõrval suutsin ma muidugi hea mitu meetrit meie uut kõnniteed üle ujutada, aga kellel saaks midagi koduse uisuväljaku vastu olla?! Tegelikult külmus see vesi seal õnneks suht matiks - ehk ei murragi konte?
Ja siis ma käisin oma männilapsi lamba villaga "kaunistamas", et kuri hunt põder neid nahka ei pistaks.

Kolmas sügis kui ma seda teen ja... tundub, et töötab hästi. Kahel eelneval talvel pole aplad põdrad mu mände puutuda julgenud. Ja kes nüüd arvavad, et mul lihtsalt põdrad otsa lõppenud siis... 😃 vaadake hoolega kahte järgmist eelmisel talvel tehtud pilti ↓

Põdrad olid jalutanud (korduvalt) otse läbi minu noore männikasvatuse ja polnud võtnud ampsugi, just nagu tahtes öelda: Me ei võta suutäitki teie poolt pakutavat toitu! 😂 Einoh... mulle sobib!
Esimesel aastal panin villa võrkkottidele lisaks...

Esimene katse

...teisel (st eelmisel) aastal panin ainult mõne üksiku võrkkoti ja mõtlesin, et huvitav, mis küll talvel juhtub. Häh - midagi ei juhtunud! Isegi ei vaadatud vist sinna poole. 😂

Sellel aastal ei hakanud ma kottidega enam mängima (teate küll - lapsed kasvavad niii kiiresti riietest, ee... kottidest, välja) ja panin ainult villa. Ja mida essusem ja haisvam vill, seda parem! Kahjuks on mul endal kasutuses mingi 100-aastane vill, mis enam väga ei haise ja kõik mu lootused on selle peal, et põtradel on kõvasti parem haistmine, kui minul endal. 😂
Tänane (pime) pilt ↓

Nagu näete, on lapsukesed tublisti suuremaks kasvanud 😎😍
Nii et kellel veel põtradega probleeme, siis julgen villaga ehtimist soovitada küll. Ja esteetilisest poolest rääkides, siis näeb see vill siiski ilusam välja, kui mis iganes võrkkotid. Lisaks ei pea seda kevadel kokku korjama - talv ja pesa ehitavad linnud teevad oma töö. 100 % puhas öko värk ju. 😍 Nii et kallis nadu ei viska oma lambavilla jälle minema - mul on seda vaja! 😜

Tagasi jalutades leidsin kellegi toidulaua ülejäägid

 Mnjah, kõigil ei saa ju hästi minna...

Mina ise olen nüüdseks enam-vähem terveks saanud (daamile sobimatu rögistamine ei lähe arvesse! 😛), aga nüüd on mees haige - kopsupõletikus. Kõrvalt vaadates tundub see kõik mulle kangesti tuttav...
Viimasel ajal olen mitu korda avastanud end, soovimas kellegile kena õhtut... keset päeva. Kui see piinlik lugu juba kolmandat korda juhtus, jäin endamisi oma imeliku käitumise üle juurdlema, jalutades samal ajal välja kaubanduskeskusest. Välja jõudes sain ma äkki aru, et ma olen siiski täitsa normaalne inimene, sest kella sihverplaat võib ju näidata kahte päeval, aga kui väljas on nii pime, et ei näe korralikult oma saapa ninasidki, siis... ongi ju õhtu. See lõputu novembrikuine õhtu, mis kestabki kogu "valge" aja. Fui, kuidas ma novembrit ei armasta!

Õnneks pole tarvis seda novembrit enam kaua kannatada. Kohe algab detsember. See on palju parem ja helgem kuu. Headel lastel hakkavad päkapikud käima ja...
Oi, ma olen olnud hea ja tubli laps. Ausõna...

Natuke mütse ja tupse ning... kriipi lumeeit ka

Ja hakkabki üks aasta jälle ühele poole saama. Uskumatu - alles see ju algas. Ja tegelikult on hea aasta olnud. Va see üks suur error, millega meil ka uuel aastal tegeleda tuleb. Aga inimene harjub - kõigega. Elu õpetab. Aga muus osas...  ma üldse ei kurda. 😊 Oli talve, oli fantastiline suvi, oli toredaid käimisi ja kohtumisi uute inimestega. Ja niisama imelisi hetki, mil aeg jäi justkui seisma (Janne, mäletad seal Liimala rannas?). 😍 Mis sa, hing, veel tahad? Lotovõitu? No midagi peab ju järgmisesse aastasse ka jääma! Või ülejärgmisesse. Üleülejärgmisesse. 😜
Ja lisaks kõigele eelnimetatule olid meil ju ka valged jõulud. Päris valged! Ja nagu ikka... pildistamiseks kahjuks suurt aega ei jagunud (muudkui keeda ja küpseta 😅), aga panen selle fakti lihtsalt kirja ja... teistel ei jää muud üle, kui uskuda. 😀
Aga 23. detsembril sain siiski mõned klõpsud lumises aias tehtud. :)

Korea nulg

Tihe enelas spirea densiflora

Thunbergi kukerpuu

Berberis thunbergii 'Admiration'

Siidipööris

Võnk-pärgenelas Stephanandra incisa 'Crispa'

UFO?

Lumi on ikka tore, eks? Kahjuks läks eile juba sulaks ja õhtul käisid suur mees ja väike mees õues (sula)lumerõõme nautimas. Lapsele valmis tool... ↓

...ja kamin ↓

Ja no mees... tegi omale... 

... uue naise vist. 😂
Ise ütles muidugi, et see on lumeeit. No ma ei tea...
Sellise... p... ärjaga?

Eee...  Aa las jääb! 😄

Ajab külmajudinad peale küll 😱

No ja sedasi me siin vaikselt aasta lõpu poole tiksumegi. Palju polegi enam jäänud. Natuke veel ja... 
Aga seniks... kena tiksumist teistelegi ehk... rõõmu ja rahu.
Ja uuel aastal juba uue hooga :)