Lahkunute nimekiri. Väga morbiidne lugemine, õrnahingelistel mitte piiluda!

Need, kes talvega hinge heitnud või kevade jooksul lihtsalt koolend.

1. Lamedalehine ogaputk `Jade Frost` -  mulle jäi kuskilt mulje, et ei peaks talvehell olema, aga no läind, mis läind
2. Delavay ängelhein - see vist oligi hellake
3. Virgiinia tonditupik `Variegata` - ei oska kohe midagi öelda :(
4. Siilikübar `Sombrero Lemon Yellow` - vaat, sellest on mul küll ütlemata kahju, nii ilusat värvi oli :(
5. Suureõieline kukekannus `Summer Nights` - :(
6. Purpur-siilikübar `Maui Sunshine` - ostsin Juhani PK-st,  suurte nummide kollaste õite ja kõrge kasvuga. Kole kahju! :(
7. Kõrguv lauk - kevadel tuli veel üles, siis hääbus tasapisi - üles kaevates selgus, et sibul oli täiesti mäda
8. Akakapsas `Burgundy Glow" - juba eelmine kevad oli kehvake, istutasin tookord ringi. Sellel kevadel polnud enam jälgegi. Imelik, see peaks ju umbrohi olema :D
9. Tõmmu metsvits `Beaujolais` - kah, mitte jälgegi :(
10. Härjasilm `Goldfinch` - juba teist talve järjest surnud, ostsin uuesti, sest enne seda sai mitu talve aias hakkama, aga tundub, et rohkem pole vist mõtet raha raisata :(
11. Virgiinia tonditupik, valgeõieline vorm - lännu, mis lännu! Mingit võsunditega laienemist pole mina veel kunagi näinud 
12. Helmikpööris `Marmelade` - kidus juba mitu aastat, seega on tema lahkumine isegi mõnevõrra kergenduseks 
13. Pööris-kipslill, valge õiega - istutatud 2012 aastal, siiani kenasti kasvanud ja nüüd siis niimoodi :(

Enamik lahkujaid olid eelmise aasta ostud. Ju ei juurdunud ikkagi korralikult hoolimata sellest, et juurepallid said kenasti lahti harutatud. Ja ega mul lapse kõrvalt kastmiseks ka väga aega ei jagunud. Ehk siis sellepärast.
Piltidel on vaesed lahkujad ikka elusast peast -  hea meenutada. :)

Virgiinia tonditupik `Variegata`

Kõrguv lauk Allium macleanii

`Sombrero Lemon Yellow`

`Goldfinch`

Las kallab!

Hea, et niigi läts - vähemalt jaan oli kuiv. :) Täna vaatasime terve päeva kahese pesamunaga läbi akna, kuidas vihma ladistab. Ühel hetkel, kui päike parasjagu paistma hakkas, otsustasime lõpuks siiski õue minna, laps nii-väga tahtis ju. Nojah... selleks ajaks, kui me riided selga saime ja uksest välja vajusime oli taevas jälle ähvardavalt hall ja hakkaski uuesti sadama. Laps ei kurtnud. Aga ema lippas tuppa, et end mütsi, talvejope ja jaaniõhtul kasutust leidnud villaste sokkidega soojendada.

Nii ma seal katuse all esialgu kuivasingi samal ajal, kui laps rahulolevalt vihma käes toimetas

Õnneks vajas ka vihm vahepeal hingetõmbepausi ja mina sain kiiruga aias mõned klõpsud teha. (Teravustamisega polnud kahjuks aega tegeleda, kuna kohe tuli uus sahmakas krae vahele). Näpud hakkasid küll täiega külmetema, seega kindad oleksid väga asjakohased olnud.

Korea nulg ´Silberlocke`

Lillekasvataja käest saadud küüslaugumaitseline lauk

Aias omatahtsi rändav pastinaak

Ahjaa, liiliad on ka Lillekasvataja käest. Oranže õisi ma tegelikult üldse ei armasta, aga need liiliad on lihtsalt imearmsad. Ühtaegu nii tavalised ning nostalgilised. Võib-olla sellepärast nad mulle nii hirmsasti meeldivadki 💚💚💚 Tõesti, suur tänu! 

Tegelikult on mul (vähemalt hetkel) täitsa hea meel, et sajab, sest siis saab ehk mu noor kuusehekike lõpuks kasvuhoo sisse. Tolle istutasime me kaks aastat tagasi kaks nädalat enne pisipoja sündi, mina käpuli vihma käes. Mees tegi labidaga auke ette ja mina muudkui käputasin istutasin - rõõmuga. Ma teadsin, et kui ma seda heki-asja kohe praegu ära ei tee, siis järgmised paar aastat pole mul selle jaoks lihtsalt enam aega. Ja puud kasvavad ju niii aeglaselt!

Eelmiste aastate juurdekasv on küll ainult 1-5 cm olnud, loodan, et see aasta läheb paremini. :) Nii, et las aga kallab! Meie paneme endale vahelduseks kuivad riided, keedame tassi kuuma teed, vaatame aknast välja ning nendime, et on ka hullem olnud. Palju hullem!

Kuidas jaapani pensionäärid minu aeda jaanitulele sattusid

Jaanipäeva lähenemine on kindel märk sellest, et kevadest on saanud suvi. Loodus on lopsakas ning õites heinamaa ootab niitjat. Lindude häälitsemised paitavad endiselt kõrvu ning ka rohutirtsud teevad juba esimesi arglikke hääleharjutusi. Valmivad esimesed maasikad... ja herned. Ebajasmiinid lõhnavad...

Paras hetk pühitseda seda imelist hetke meie lühikeses suves, kui päev on pikk-pikk-pikk ja öö kestab vaid hetke...Veeta mõnus õhtu (ja miks mitte ka öö) toredate inimestega, süüa värsket salatit. Ja natuke liha. Limpsida veidi kokteili, lobiseda ja naerda. Teha lõket ning mängida tobedaid mänge. Otsida jaaniussikesi ja... sõnajalaõit.

Istun jaanilaupäeva eelõhtul mõnusasti FB-s ning ajan  virtuaalselt juttu Naabritüdrukuga, kes järgmisel päeval oma perega meile jaanitulele tulemas on. Arutame, mida ta tulles kaasa haarata võiks. Saanud sellega ühele-poole, mainib ta, et tal on üks küsimus veel....  
Ma jään pahaaimamatult tema küsimust ootama... Kolm täpikest minu arvutiekraanil muudkui hüppavad... ja hüppavad. Ja hüppavad VEEL natuke...

Hakkan kahtlustama, et midagi head see küsimus ei tõota. Ühtegi head küsimust ei küsita NII pikalt! 
Veel kooki? Tuled Sa mulle naiseks? Valget või punast? Sulas või ülekandega?

Ja siis ilmuvad minu arvutuekraanile read:
Meiega liiguvad homme kaasa kaks jaapani pensionäri, 86-aastased. Abielupaar. Rahumeelsed ja vähenõudlikud. Umbkeelsed. Kas võime nemad ka lõkke äärde tuua?

Kõigepealt hakkan ma kahtlustama, et minu nägemisega EI OLE kõik korras. Siis, et Naabritüdruku peaga ei ole kõik korras. Ta ei saa ju lihtsalt möödaminnes, paari vanaldast jaapanlast kaasa haarata. Või saab??? 

Vääga huvitav! Oota, ma toibun,  suudan kuidagi sõnumineerida, ise samal ajal paaniliselt visualiseerides 86 aastast pensionääri: väga vana ja haige. Kortsus. Kühmus. Kasutab liikumiseks heal juhul keppi, halvemal juhul tugiraami või rulaatorit (kuhu see veel panna?). Vähemalt ühest silmast pime (halvemal juhul mõlemast), kehva kuulmisega.... Vajab abi söömisel??? IZZAND!😱

Kolm täpikest minu arvutiekraanil hüppavad... ja hüppavad.... 
Appiiii! Veel midagi?

... Nad istuvad kahekesi XXX mõisas ja nukrutsevad. Süüa neil ka seal pole, sest poodi ei saa.

Mu mehel hakkas neist nii kahju, niisiis mainis poole sõnaga, et lähme maale lastega. Enne kui lause lõppes, soovisid nad kaasa tulla, survestab Naabritüdruk minu empaatiavõimet.
Näen oma vaimusilmas kahte tühja kõhuga eelpool kirjeldatud isikut, kes kibekiirelt pakitud kohvritega, seisavad stardivalmilt mõisa välisukse kõrval.  
Kargan arvuti tagant püsti, püüdes mitte närvivapustust saada ning viskun oma elutoa vaibale tõmblema. Pisarad jooksevad ja kõht kisub krampi...
 
Nojah, eks mõni jaapanlane on siin aias ennegi ringi tolgendanud (aga need said kempsus käimisega ise hakkama!) MA OLEN TUGEV! Kui hull see ikka olla saab, veenan ennast.
Olles ennast kogunud, naasen väärikalt arvuti taha ning tunnistan oma muret võimaliku ruumipuuduse osas. Naabritüdruk minu muret ei jaga. Sest nad on NIIII VÄIKESED!
Ahjaa, muidugi - süüa neil ju polnud, meenub mulle.

Täpikesed ekraanil hüppavad:
... neilt saab küsida pika abielu saladusi....

ja voodinippe, püüab Naabritüdruk mind sütitada. Juurdlen endamisi, et kuidas küsida voodinippe umbkeelselt vanaldaselt jaapanlaselt. Pantomiimi esitades??? 

 Järgmisel õhtul koos naabriperega üle heinamaa nad kohale hõljusidki. Omal jalal, rõõmust ning elujõust pakatades. Sellised tagasihoidlikult soojad. Tegid usinasti pilte (päris huvitav oleks neid fotosid nüüd näha).

Vanuseks oleks ehk viiskümmend pakkunud (püüdsin salaja proua kortse lugeda, aga ei leidnud ühtegi 😀). Ja tundsid nad end siin ilmselgelt hästi. Hõivasid laua ääres parimad kohad ja vitsutasid hea isuga kõike pakutavat. Kiitsid toitu ning Eesti naiste ilu ja... suurust :D Ja otse loomulikult kepslesid nad meiega võidu, neid eestlaste tobedaid jaanimänge mängida. 😍

Vaat, sedasi võib juhtuda, kui elad maal ja... omad kaastundlike naabreid :)
Aga see aasta võiks siis umbkeelsed hiinlased kampa võtta ;)

Hingekellasid helistades...

Nii nagu kellahelinat ei saa sõnadesse panna, ei suuda ma ka sõnades väljendada kõiki neid tundeid, mis mind viimastel ajal valdavad. Kõik need rohelise erinevad vajundid, paisuvad õiepungad või kasvavad noored lehed, sadanud vihm, erinevad lõhnad ning kõik need asjad, mida talvel teha ei saa. Näiteks õhtul külavahel lillelises hommikumantlis ringi kooserdamine, et päikeseloojangut püüda - värskelt duši alt tulnuna, kell kohe 11 saamas :D

Või siis metsast kase okste toomine ning neist väikeste tutivihtade tegemine ;)

Või põllul noore kuuseheki alust rohust puhtaks kitkudes võib vabalt ka sealsamas kasvavaid kõrsi imetleda. Neid käin ma küll ausalt öelda iga päev paitamas, lihtsalt NII ilusad on :D

Ja maasikasaagil peab silma peal hoidma :)

Väljas toimub praegu ainuüksi ühe päeva jooksul rohkem, kui talvel terve kuu jooksul. Ja see on mõnus. Lausa ülim! Ning aias on ka suurepärane aeg, kõik on veel värske, lopsakas ning värve on minu jaoks just parasjagu, mitte üleliia :)

Villane lodjapuu

Lauk `Purple Sensation`

 `Flaming Spring Green`

Tömbilehise viirpuu `Paul`s Scarlet` avanevad roosinupud :)

No, mis sa hing veel ihaldad? 💚💚💚

Inimene plaanib - (Puu)jumal naerab

Kui enamus aega aastast tundub mulle, et siin aias on pea-aegu kõik asjad valesti ja vajaksid ümbertegemist/tõstmist (maja võiks teistpidi tõsta ja... sissesõidutee teise kohta - aa... sissesõidutee me ju "tõstamegi" teise kohta :D) Kõigest sellest hoolimata tundus mulle hetkel õue peal ringi vaadates, et ehk polegi kõige hullem. Kannatab elada küll!

Mitte, et siin nüüd midagi muutunud oleks, lihtsalt... tuustid teevad oma töö. Ja head tööd teevad, mul kohe lust vaadata :)

"Mona Lisa"

Poeedinartsisside sasipundar

Üksik leegiheitja

Jumal tänatud tuustide eest! Häid üldpilte siit aiast kahjuks ei saa :( Erinevad hooned, sõidukid, (aiapidajalevägavajalikud)hunnikud ja jumalteabveelmis, rikuvad mu pildid ära. Ja kahtlemata on siin aias liiga vähe põõsaid ja väiksemaid puid, mis kõike seda varjamist vajavat jama varjata võiksid. Nendest tunnen ma tegelikult ka igapäevaselt puudust - metsaskasvanu asi. Ja minu meelest on üks suur puu ikka palju rohkem väärt, kui 100 väikest tuusti. Kui need puud ja põõsad ainult kiiremini kasvaks! Ja siis, see VEEL olulisem aspekt - kui need "puitunud värgid" kuidagi ka õige koha peale saaks istutatud. Vaat, see oleks ülim!
Puude/põõsaste puhul käib minuga paraku kaasas see "inimene plaanib - Jumal naerab" reegel. Vähemalt mulle endale tundub nii. Sest mina muudkui istutan ja istutan - ja (Puu)jumal muudkui naerab...
Ja kui 5 aastat hiljem see puuke lõpuks korralikult kasvama hakkab, selgub et see on siiski vale koha peal, sest plaanid muutusid; siia tuleb sillutis; mingi kõrvalhoone; sissesõidutee; parkimisplats; nomaeiteamisveel...
Eelmine suvi käisin ühes imeilusas (ka auhinnatud) aias. Uurisin tookord perenaise käest, et kuidas tema puude istutamisel selle valiku teeb, et just siia ja niimoodi. No, ta ütles midagi sellist, et hakkab lihtsalt otsast istutama, et mis siin keerulist :D Ja mina??? Ma valin erilise hoolega välja koha, torkan sinna labida maasse, ämbri labidale pähe. Ja lähen vaatan igast ilmakaarest, et kas sedasi on hea. Korrigeerin vajadusel. Ja siis alles istutan. Et siis kuue aata pärast saada teada, et ikkagi vale koht! Siis sae maha või ürita kuidagimoodi (naba mitte paigast tõstes) ringi istutada. Ja kuhu seekord? :(
Ähh! Tuustidega on palju lihtsam. Tulemus tuleb kiiremini ja vajadusel saab üldjuhul alati asja korrigeerida.

Puujutu jätkuks: hiljutise peenrakorrastuse käigus kaevasin sealt välja väikese isehakanud vahtralapse. Üle meetrine oli. Vahtrad mulle väga meeldivad ja kuna eelmise vahtra pistis keegi pargialalt nahka, siis sain selle sinna asemele istutada. Lehtimise alguses. Rämeda põuaga.  Ega ma lootnudki, et ta selle istutuse üle elab, aga kuna muidu oleks ta kohe lõkkesse läinud, siis ma ikkagi proovisin. Imelik puu oli - kasvas edasi, nagu midagi poleks juhtunudki. Ma pole sellist enne näinud! :D Paar päeva tagasi vaatasin juba kaugelt, et kuidagi imelik teine, lehti nagu polegi. Mingi kuramuse ahv oli jälle õgimas käinud ja vaesekese päris ära rappinud :( No, ma loll ei tulnud selle peale, et keset suurt rohelust võiks keegi just seda ainumast vahert himustada. Mets väikseid vahtraid täis ju! Oma viga, aga pagana kurb ikkagi :(
Ja see pole veel kõik. Minu aia au ja uhkus on hoopis meie kolm suurt tamme. Eriti just need kaks nooremat, mis kasvavad üksikult keset õue.Tõeliselt ilusad puud! Me oleme oma tegemisi siin aias nende puude järgi sättinud, et nad ikka piisavalt tähelepanu saaksid (on veel sättimist), aga nüüd tundub et neil kahel on midagi viga. See kolmas (kõige vanem) on juba ilusasti lehtes, aga need kaks nooremat näevad suht rääbakad välja :(

Neil poleks nagu pungi, kust lehti tulla. Sellel esimesel on seen ka kallal, aga kuna tegemist on tammega, siis üldiselt läheb seenel ikka väga kaua enne, kui ta tammest jagu saab.Väikesi kuivanud oksi on ka palju :(
Aga see teine on samasugune :(

Temal pole ma seenekeha kunagi näinud. Kuidas nad siis nüüd korraga? Mure on igatahes suur, sest oma aeda ilma nende puudeta ma ette ei kujuta. Võib-olla need kaks tamme mind üldse siin veel kinni hoiavadki. Muidu ehk läheks ja otsiks omale kusagil mingi soojema koha, kus alalõpmata nii kuramuse külm ei oleks ja juunis vatijopet kandma ei peaks, aga kuhu ma lähen - siin on ju need tammed. Tuusti saab alati uue osta, aga suurel ilusal puul ei olegi hinda...
Hakkasin siis arboristi otsima, aga pettusin suht kohe. Kõik (va. ühe erandiga) pakuvad puude hooldust ja langetust. Mul oli sinisilmne arusaamine, et arborist on inimene, kes tunneb puude hingeelu ja oskab mulle öelda, et kas see konkreetne puuseen on üldse mu puule ohtlik või mis võib sellist kuivamist põhjustada. Saan ma ise ÜLDSE midagi teha??? Langetamine on ju kõige lihtsam asi - piisab ühest telefonikõnest ja tuttav langetusspetsialist tuleb. Aga tema pole arborist, st vähemalt kuni tänaseni ma arvasin nii. Tahaks lihtsalt targema inimesega nõu pidada, mitte kohe saagi käima tõmmata.
Eks ma pusin selle teemaga edasi, sest õudne teadmine on ikkagi parem, kui teadmatus...

Fui, mis seal õues toimub?

Tervelt 7 kraadi on sooja (sooja???) ning iga natukede aja tagant sajab midagi. Hetkel midagi... tahket. Väkk! Ma ei taha sellest rohkem rääkida. Vaataks parem pilte! Neid, mis ma vahepeal klõpsutanud olen :) Äkki teevad tuju paremaks.

Khm... kui kõik see ilu veel lendama hakkab...

Kassikäpad :)

Lineaallehine kuldjuur Lillekasvataja käest :)

Tulpidest ei saa vist ka üle ega ümber.

`White Liberstar`

`Mondial`

`Fontainebleau`

`Shearly`

Ei ole see lillede pildistamine miski kerge töö, kogu aeg peab jälgima, mis lisaks lilledele veel kaadrisse jääb :D

Ning mõned ebaviisakamad ronivad lausa ise pildile :D














 

`Elegant Crown` koos väikse päiksega

Vahepeal sai õnneks puhatud ja mängitud ka. Ning nüüd sajab miskit. Jess, saab koristada ja küpsetada. Või oli see hoopis vastupidi?  Aga vihma võiks nüüd kohe südamest tulla, vääga kuiv on meil siin :(

Niisiis, väikest päikest teile ka! Esialgu 😉 Pärast vaatame edasi...