Oi, kuidas riisuks, kaevaks ja istutaks...

... kui seda lund vaid ees poleks. Ja gripp ei kimbutaks. Ei teagi, et kumb hullem on... Jälle see "Inimene plaanib - jumal naerab" rubriik. Aga las naerab. Kes viimasena naerab, naerab paremini! 😛

Eile (23.04) tundus, et pool Eesti rahvast oli hommikul aknast välja vaadates šoki saanud - paljudes kohtades kattis maad päris korralik lumevaip ja terve sotsiaalmeedia oli seda hala täis. Sitt üllatus muidugi! Aga ei midagi erilist. Kui mälu on. Aga mäluga on selline naljakas asi, et ta teeb tagantjärgi muudatusi meie peades. Kui spetsiaalselt üles ei kirjuta (või muul viisil ei salvesta), siis mäletabki, mis mäletada tahab. Näiteks seda ühte korda, kui 25 kraadi sooja oli. Vms.

23.04.2024

Mina pean juba 25+ aastat päevikut ja sealt on oma mälu alati võimalik värskendada. Mäletan, et ühel aastal käis aprilli lõpus (mehe sünnipäeval) sahk külavahel teed lahti lükkamas. Siis pidi seda lund ikka üksjagu olema, sest maal tuleb sahk alles siis, kui autoga enam liikuma ei pääse (ei viitsi aastat otsima hakata). Ja no... eelmine aastal oli ka pesamuna sünnipäevahommikul maa lumega kaetud (4. mai). Aprillikuu lumi on ikka suhteliselt tavaline ja ega see mai omagi midagi erilist ole. Sealt edasi tulnud mitme öine - 8 oli küll juba pigem ekstreemne (pole ma elus veel punastest sõstardest ilma jäänud, aga vot eelmine suvi jäin). Ja no 2014. aasta juunikuu lume sadamine on mu märkmetes ka ilusasti üles tähendatud (kontrollisin eile spetsiaalselt järgi).

Üldiselt peavad kevadlilled lumele ja külmale kenasti vastu. Ja minu meelest saab lume taustal õitsvatest lilledest ikka super ilusaid pilte. Eriti sinised ja lillad toonid kohe lausa karjuvad siis peenras. Olen korduvalt külmal hommikul hommikumantlis hullunult õue tormanud, et taimepildid enne tehtud saaks, kui jäine taust päikese käes ära sulab. 😂

Järgnevad pildid on tehtud 13.05.2020

Mitte et mulle kevad ei meeldiks. Hullult meeldib! Juba veebruaris võiks see päriselt kohale jõuda. Aga mis teha - elama põhjamaal. Seega pole mõtet vihastada. Või imestada. On nagu on! Millegipärast meenutab see ilmadraama mulle lapsevanemaks olemist. Vaatad hommikul, et... osa sinu magamistoa parketist on kuhugile ära jalutanud. Ammu enam ei vihasta sellise tühja-tähja peale. Ei imesta ka. Lihtsalt vahid kala pilgul seda "auku" oma põrandas ja mühatad vaikselt. Pärast küsimist tuuakse puuduvad jupid siiski tagasi - no oli mängus vanemate toa põrandat vaja, mis teha! Meenub ka üks ammune telefonikõne: "Tere, noortekeskuse juhataja olen. Teie poeg üritas just praegu koos teiste poistega rahvamaja põlema panna..." No mis sa sellise asja peale ikka kostad? Kui et, "Ahah!" 😂

Kui sa juba oled kolme hakkaja poisi ema, siis oled sa nii karastunud, et mingi tühipaljas lumi sind enesest välja ei vii. Muidugi... elu oleks palju ilusam, lihtsam ja elamisväärsem, kui vähemalt ilm ilus oleks! 😂

Nokud kasvavad ka kenasti. Natuke liigagi. Kuidagi hullult pikkusesse põrutavad teised. Ei taha küll kuidagi halvasti öelda, aga... pikkusest üksi pole nagu suurt tolku, kui varrel jämedust pole, et püsti püsida. Võibolla on asi selles, et neile oleks lisavalgust vaja (kindlasti ongi!), aga teised kõrged sordid sealsamas kõrval näevad kuidagi tummisemad välja. Kes nüüd mõhkugi aru ei saanud, need loevad seda postitust. 😛

Ja see viimane ↓ on beebitaimena Depost ostetud ilus heleroosa õiega sultan-lemmalts `Princess Pink`. Te ju näete ka, et on!? 😅

Elu on seiklus. Hommikul ärgates ei tea kunagi, et kas parkett on veel toa põrandal või mis üllatus end seekord aknakardinate taga peidab. Või mis haigus järgmiseks laste poolt koju tuuakse? Kogu aeg on midagi oodata! Ma jään nüüd lume sulamist ootama - jumal teab, mis sealt lume alt veel välja tulla võib...

NB. Kas ainult mulle tundub, et viimasel ajal läheb Bloggeris pärast üleslaadimist piltide kvaliteet kohutavalt halvaks? Üldse ei tahaks selliseid pilte näidata. 😓

Noh? Kuidas teil siis ka läinud on?

Ma tunnen end alati kuidagi segaduses olevat, kui pean nii totakale küsimusele vastama, sest ma ei tea kunagi, et kas küsija tahab  p ä r i s e l t  teada, et kuidas mul läinud on (ja ma saan ausalt vastata) või ta lihtsalt eeldabki seda kiiret "Tänan küsimast, meil on kõik hästi" vastust. 

Mulle jääb muidugi täiesti selgusetuks, et miks üldse midagi küsida, kui ausat vastust kuulda ei soovi. Ja sellest tulenevalt tunnistan, et...

... mul on läinud vahepeal ikka täitsa sitasti! 😂 No mitte nüüd niii sitasti, et surema hakkaks (vähemalt enda teada mitte ), kodutuks jäämine ohustaks vms, aga no vahepeal oli küll juba tunne, et see kõik ei ole ju ometi  p ä r i s, sest kuskil peab ju olema PIIR, et  k u i  valesti kõik ühel inimesel minna saab. Aga tõele au andes... ilma minu sitasti minekuteta seda blogi ei eksisteeriks ju ka. Nii et... võta nüüd kinni, et kas halb on ainult halb või on halb natuke nagu hea ka? 😜

Kogu seda komöödia sugemetega draamat ma siia muidugi ümber kirjutama ei hakka (pole see blogi), aga et natuke toimunut edasi anda siis...

...ühel õhtul tormi ja vihmaga töölt koju sõites, sain ainukese vastu tuleva auto rataste alt kivi oma auto esiaklaasi. Ja täpselt sellel hetkel kui ma kissis silmadega peaga 2x üles-alla nõkutatades oma auto esiklaasi jõllitasin, sõitsin ma veel ka millestki üle. No võibolla oli lihtsalt tormiga murdunud oks. Võibolla ei olnud ka. 

Järgmine päev meenus mulle, et... mulle ei meenu töö juures teatud protseduuride läbiviimisest mitte kui midagi. Otsustasin asja kontrollima sõita. Sain 30 m sõita, kui mu autol pidurid kadusid. Te teate, et mismoodi automaatkäigukastiga autol peatudes pidurid kaovad? Mina nüüd tean - see sõidab lihtsalt minema! 😂

Kaevu veepump andis saba. Uue leidmine võttis mitu päeva (pole päris "tavaline" pump). Vetsu toimimiseks (õue kempsu ei viitsi kogu aeg joosta ju) tuli vett metsast ämbriga tuua. Loomulikult moodustas kolmik käed-ämber-kummikud sellise ideaalse koosluse, et kummikute ülemine serv sügas muudkui ämbri põhja ja nii see jääkülm vesi sealt ämbrist mu kummikutesse regulaarselt plärtsatas. Iseenesestmõistetavalt oli jope mul ka täpselt sellise pikkusega, et selle alumine äär tilpnes veeämbris, ehk et kintsud said ka alati märjaks. Vesi varvaste vahel lirtsumas mõtlesin, et äkki oleks paras aeg nüüd lotot osta, sest olin sattunud mingisse ebatavalisesse tsüklisse, kus juhtusid täiesti jaburad ja ebatõenäolised asjad.

Köögi ust oli vaja värvida. Lasksin poes värvi segada ja kui kodus värvipurki avama hakkasin, nägin, et selle kaanele oli... vale värvikood kirjutatud. Super! Ma isegi ei üllatunud - kuidagi nii loogiline tundus see sellel hetkel. Mis seal´s ikka - proovin siis selle tooniga - äkki see eksitus ei olegi (halb) eksitus, vaid hoopis jumalik sekkumine, sest tegelikult me oleksime pidanudki just selle tooni valima. Juba värvides sain aru, et see on ikka päris kole värv. IKKA VÄGA KOLE! Lootsin, et äkki kuivades läheb tiba paremaks, aga seda ei juhtunud. Siis tuli mees koju ja vahtis jahmunult meite köögi ust. Ta muidu sihuke vaikne inime, et niisama naljalt oma arvamust avaldama ei kipu, aga no seda ust nähes, prahvatas ta kohe, et nüüd on ikka PALJU HULLEM, kui enne ja et see on LIHTSALT JUBE VÄRV! Thanks a lot my dear friend! Just seda mul oligi vaja praegu kuulda, eks! 😂 Aga no... oli jube värv tõesti! Selline... tume roosakaslillakasbeež... või midagi sellist. Huh! 😂 Suure hirmuga sai valitud uksele täiesti uus toon - karamelli värvi. Ja see sai hea ja ilus -  tõmba või keelega. 😎

Need on ainult mõned juhtumised mu pikast ebaõnnestumiste jadast. Lõpuks ajas juba naerma, sest see kõik oli lihtsalt niivõrd jabur.

Ega aiaski palju paremini läinud. Mäletate, sügisel jäidki mu lehekotid värava juurde vedelema, sest talv tuli liiga ruttu ja jäävalt. Talv läbi seisid seal. Mõtlesin, et sikutan need kotid nüüd lõpuks minema - kole vaadata ju! Haarasin siis ühest kotisuust kinni ja sikutasin, mis suutsin, aga... ei midagi. No ei liigu paigast  - nagu sulatina täis. Ma ei andnud alla - sikutasin uuesti, sest ma ei ole mingi papist tüdruk, kes lehekotti tõsta ei jõua! Ma olen ikka see tüdruk olnud, kes kanadele nisu ostmas käies kummagi käe otsa 25 kg võtab ja mööda aeda oma lõbuks umbes 70. kilogrammiseid betoonplaate "veeretab". Mis mõttes, et ma ei saa mingi lehekotti liigutatud? Sügisel sain ju! Siis jäin vaatama, et lehekott altpoolt kõik puha "punnis". Polegi sulatina - vett täis hoopis! No see on nüüd küll esimene kord, kui selline asi juhtub, tavaliselt ikka häda, et kevadel liiga kuivad need lehed seal kotis. Ega´s midagi  - tegin ühe leitud oksaga nagu naksti koti põhja augud. Ja kohe kõrval asuva koti sisse ka, sest ka see nägi samasugune välja. Lahinal hakkas kottidest miskit pruuni vedelikku välja voolama. Ja siis jõudis mu sõõrmetesse selline... laagerdunud kuse hais. Aga "vesi" muudkui voolas ja voolas... Kõigepealt meite käimisrajale... ja sealt värava alla ja sealt värava taha, ühesõnaga... kõige käidavamatesse kohtadesse üldse. Ja kogu see asi lehkas nagu küla onud käiksid seal regulaarselt pissimas. Juba aastaid! Vahest lihtsalt on nagu on - tuleb ära kannatada! Aga sellest hoolimata tekkis silmade ette kujutluspilt, kuidas kohe lendavad meite õuele mõned kutsumata külalised... või kohalik "Kauni kodu" hindamiskomisjon vms ja me naudime koos neid uimastavaid aroome. Vot sellepärast viisakad inimesed küsivadki külla tulemiseks luba! Sest päris elus võib esineda... mõningaid ettenägematuid asjaolusid. 😂

Õhtul kõndimast tulles ei jõudnud ära imestada, et mis jube kuse hais, meitel siin värava juures on, siis tuli meelde - ise tegin! Nüüd pidin ise kannatama ka. 😂

Riisumine on kulgenud ka keeruliselt. Lisaks vastikute tammelehtedele ja sambla kombinatsioonile lisandusid sellel aastal ka veel tammetõrud, mille murust kokku riisumine (ja hilisem aiast äravedu) on paras peavalu. Me oleme siin juba üle 20 aasta, aga no sellist tõru saaki pole varem näinud. Jube! Ausalt - kui ma saaksin iga maas vedeleva tõru eest ühe sendi, siis oleksin juba euromiljonär valmis! Ja sellises koguses neid aeda maha jätta ka ei saa. Nii et... paneme edasi ja vaatame, et mis enne otsa lõppeb - kas tõrud või mu randmed. 😂

Tõruuputus

Mees tegi pesakaste. Niisama ilu pärast ja kuldnokkadele ikka ka. Ilu omad (ja kuldnokkade kastide katused) oli vaja miski kraamiga halliks võõbata. Ma siis võtsin selle töö oma peale. Loksutasin ja segasin seda (värvi)potsikut nii nagu alati teen. Ainuke häda, et võõpama hakates oli lubatud hall värv kuhugile kadunud. Mäletasin, et eelmistel kordadel nägi see tulemus nagu vähe teisiti välja. Vähe sellest - kuldnokk vahtis mu toimetamist pealt ja andis valjuhäälselt teada, et ma peaksin oma kätel kiiremini käia laskma - tal juba veits kiire või nii! Tööta siis rahulikult sedasi! Pärast pidi mees ikka mu kehva tööd üle tegema ja tema võlus sealt potsikust ikkagi halli värvi välja. 😂

Ilu jaoks tehtud kastid said sellised:

Rämedaks vingumiseks on juba läinud. Samas... täpselt nii see eluke on siin veerenud. 

Üdini positiivne on see, et saabunud on aprill. Eile õhtul sai üheksani õues nende tõrude, lehtede ja lehekottidega mässatud - rohkem lihtsalt ei näinud. Ja kui vahepeal tundubki, et KÕIK siin aias on nii lõputult valesti ja lihtsam oleks üldse otsast alata või kogu aed lihtsalt muru alla panna siis... eile oli kuidagi helgem tunne. Võib-olla PÄRIS KÕIK ei olegi valesti. Võib-olla mõni asi on isegi natuke hästi. Ma tean, see on see ilusa (st sooja) ilma mõju põhjamaa inimesele - imelikud mõtted tulevad pähe! 😂

Paar pilti veel.

Siin ↓ on tegutsenud rõõmsalt koos nii harilik mullamutt ja liivamutt. Pildi pealt ei saa hunnikute suurusest aru, aga mullamuti hunnik on selline... tavaline hunnik. Liivamuti oma seevastu on selline poolik aiakärutäis. Järeldus: liivamutil läheb palju paremini! 😜 (NB. Aprill on ikkagi naljakuu!)

Meil on endiselt krookuste ja võrkiiriste õitsemise aeg. Sinililled ja lõokannused alustavad. Ja aastaid tagasi toidupoest ostetud must lumeroos näib end lõpuks ometi hästi tundvat. Ilus on! Järgmine kord on ehk rohkem ka aiapilte näidata ja vähem muud plära. :)

Ühel päeval lugesin ma kaheksasele pesamunale voodis raamatut ette, kui õuest kopteri häält kostma hakkas. Viisaka inimesena ütlesin lapsele igaks-juhuks, et viimasel ajal läheb mu nii halvasti, et ilmselt kukub see kopter nüüd alla. Mulle pähe! Ja kui tema ei taha, et talle kopter pähe kukuks, siis oleks soovitav minust võimalikult kaugele põgeneda. Kaheksane arvas, et mina võiksin ju ka kuskile peitu joosta. Aga kuhu mul end peita? Kui kaela sadama peab, sajab ju nagunii - vahet pole, kus ma olen! Kaheksane ei põgenenud kuskile. Raamatu lugemine pooleli ju. Ja seltsis ikkagi segasem. Kopteri häälgi kadus lõpuks ära. Ja pärast seda lõppes ka mu ebaõnne jada. Nüüd võib minu kõrval jälle istuda. Vist.😜

Aga kuidas teil siis ka läinud on? Ja ausõna, ma ei küsi suusoojaks! 

Noku ja kevad

Uhh, ära jõudsin oodata! Kevade, ma mõtlen. Seekordsest talvest on mul küll nii silmini siiber, nii  ei soovi sellest ausalt öeldes rohkem ridagi meenutada. 

Niisiis...oli mis oli, aga...

25. veebruar võttis meid siin Vargamäe kandis vastu särava päikese, lõõritavate lõokeste ja sookurgede kurblike huigetega. Jess! Lõpuks oleti - ELU! Pärast pikka ja külma talve on ometi hakatud siia tagasi pöörduma. See andis nii lõputult palju usku ja lootust. Kogu sellest heast energiast sütitatuna, põrutasime perega Jägala joale ning seejärel nautisime pikka päikeseloojangu jalutuskäiku Kaberneeme rannas. Nii et meitel on selle aasta esimene mereõhu nuusutamine ka juba tehtu. 

27. veebruaril kuulsin juba voodis olles esimest sellekevadist musträhni hüüet: Tähelepanu, tähelepanu - see territoorium siin on juba ühe ütlemata tugeva, targa ja veetleva isaslinnu poolt hõivatud! Piirkonnas pesitseda soovivad emaslinnud võivad julgelt läbi astuda! Vastastikkuse sümpaatia tekkimisel, pakun võimalust ühist pesa punuda ning koos järglasi kasvatada! Tüdrukud -olete oodatud mängima!

No vähemalt minule tundus, et ta midagi sellist karjus sel hommikul seal. Tegelikult oli ta päev otsa ütlemata jutukas. Arusaadav ka - terve talve jagu jutte rääkimata ju - nüüd tuli neid nagu paisu tagant! 😃 

Ja esimene ametlik aiatööpäev oli mul samuti sellel päeval, taustaks tihaste "sitsikleit" ja terve parve rohevintide häälitsemine. Eelmine aasta pääsesin aeda tööle alles 19. märtsil. Õnneks sellel aastal sulas aed suhteliselt kiiresti lumevabaks, siis sain alustada hortensiate kevadist tagasilõikust ning sügisel hunnikutesse kokku puhutud tammelehtede kottidesse toppimisega. Seda viimast tööd ei olnud küll sugugi plaanis kevadeks jätta, aga kui isadepäeval sai tibutamise saatel need lehed kokku puhutud, siis järgmine päev sadas juba laia lörtsi ja nii see talv tuli ja püsima jäigi. Väkk! Jube meenutadagi! Seda  suurem oli mu rõõm, kui need 4 hunnikut lõpuks õuelt koristatud said. 

Üks asi veel sellesse päeva. Mitmel pool põldudel vedeleb osiseid kellegi kasukast (kährik?), aga kõige täiuslikumad osad sellest leidsin hoonest, kus ma oma igasugust aiakraami hoian... Rõve! Aastaid tagasi seal vanas saunas kevadel tuulates, märkasin silmanurgast seljataga kellegi karvast kogu tooli all. Sekundiga olin kokku lugenud kõik karvased pereliikmed ja saanud vastuseks ümmarguse nulli. Oi, kuidas ma ehmatasin! Seadusega peaks olema keelatud võõraste inimeste tooli all vedru välja viskamine (kährik oli tookord). Mingisugune austus võiks ikkagi säilida! Ja nüüd ma ei taha mõelda, et miks on minu aia-asjade hoiuruumi põrandal ideaalne jupike kellegi kasukast. Kas kasuka omanik vedeleb ka kuskil lehekottide, aiavoolikute, plastkastide jm tarviliku aiatavaari vahel või all? Ja miks on ülejäänud kasuka osad niivõrd suurel territooriumil (mitmes eri kohas) laiali? Ma ei taha teada. Ja ma ei julge seal ruumis midagi liigutada. Ja mulle tundub, et ma tunnen kerget laibahaisu... 😂

Natuke taimepealseid sai ka veel peenrast lõigatud. 

29. veebruar - Üks üksildane (Depost ostetud) rippuva õiega lumikelluke ON peenras. Ei saa aru, et kas õitseb või lihtsalt ripub. Seinaäärsed lumikellukesed igatahes alles magasid. 

3. märts - kuklased on üleval ja soojendavad endid kobaras päikese käes. Mmm... ega kuklane loll ole - küll tema juba teab, millal kevad kohal!

8. märtsil otsustasin, et on just õige päev tomati seemnete külvamiseks. Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean alusatama sellest, et mulle... ei maitse tomatid väga. Ma ei tarbi ketšupit ega võta suu sissegi tomatimahla (olgu, kaalika mahl kõlab  v e e l  jubedamalt! 😂). Ja sõna "võileivatomat" tekitab mulle külmajudinaid, sest ma ei saa aru, et miks peaks keegi vabatahtlikult tahtma nii jubeda (märja!) asjaga, oma võileiba ära rikkuda. Ühesõnaga... ei oska ma väga nende suuremate tomatitega miskit tarka peale hakata (peale lihamaitseainega toorelt söömise ja purki panemise), sest ise eelistan tarbida peamiselt ühe ampsu tomateid. Ei mingit tagumikutüki urgitsemist, lõikamist ega ülejäägi kellegile pähe määrimist (kuule, ega sa mu poolt tomatit taha - mulle lihtsalt enam ei mahu). Väikesed on head - lupsti suhu ja kogu moos! Aga no mees mul sööb ikka neid suuremaid ka.

Ja siis on mul kaheksane pesamuna, kelle puhul on tõeline väljakutse talle midagi värsket sisse sööta. Oi, sellest ma võiks pikalt kirjutada (aga täna ei hakka! 😛). Lisaks üritan ma ju teadlikult temas seda aedlemise huvi tekitada. Eelmine aasta saigi siis lapsega (oma uues kasvuhoonekesekeses) õhinal paprikaid ja tomateid kasvatatud. Paprikad tunnistati tema poolt täitsa maitavaks söögipooliseks (seda pean ma nüüd küll puhtalt oma töövõiduks! 😀), aga vot need tomatid on tema meelest siiani söömiskõlbmatud tegelased. Isegi need kõige väiksemad ja magusamad.

Aga ma ei anna alla! Niisiis olin ma selleks kevadeks soetanud posu uusi tomatiseemneid, et uuete maitsetega katsetada. 

Võibolla mõni neist tunnistatakse ikkagi söödavaks? Ja kes ei proovi, see ei saagi teada! Eelmine aasta kasvatasime kaheksat eri sorti:

Malle - Kõrge. Viljad suured ja rasked. Andis tublisti saaki. Maitses nagu... tomat

Betalux - Madal. Kandis kenasti. Maitses ka nagu tomat. Midagi halba küll öelda ei oska.

Brutus - Temale minu poolt pakutavad tingimused ei kõlvanud. Saingi ainult mõned suured (väärastunud) viljad, niisiis vastastikkust sümpaatiat ei tekkinud ja rohkem temaga ei katseta.

Cindel - Kõrge. Siiani mainitutest meeldis mulle enim, kuna viljad olid kõvemad (ja säilisid kauem) ja väiksemad, kui eelnevatel. Maitse... tomati oma, aga suht söödav mo meelest (räägib tomativihkaja, mäletate ikka jah? 😜).

Lätiõue - No mis ma oskan öelda... tomat noh! Madal, aga tubli. Viljad samas suurusklassis, kui eelmisel, aga õhema koorega. Maitse... tomati oma. See tähendab, et kui üldse muud sööki majas ei ole, siis võib ju süüa kah.

Black Cherry - Kõrge üheampsutomat. Magusa maitsega, pehmema koorega. Kandis kenasti. Minul kippusid viljad mingi aeg sügise poole hästi ruttu pehmeks minema (äkki oli kasvukas liiga kuum?).

Tigrella - Kõrge. Eelmisel aastal kasvatatutest minu lemmik. Ilusad triibulised üheampsutomatid. Kõvemad (kõvasti kõvemad), kui Black Cherry, aga maitse meeldis mulle rohkem (olid vist vähem magusad ja rohkem tomatised).

Sitakasti kollane - Madal. Ei kasvanud eelmine aasta üldse hästi, kuigi tomateid kandis tublisti (haigestus mingisse tõppe ja lehed kuivasid järjest ära). Maitses kah kuidagi hapult ja vesiselt seekord. See aasta proovime siis mingeid magusamaid kollaseid tema asemel kasvatada.  

Tigrella

No kesse jõuab niipalju tomateid ära hävitada???

Tigrella, Black Cherry ja Lätiõue lähevad kindlasti kordamisele see aasta. Mingeid sorte ostan ilmselt hiljem istikuna. Lisaks said külvatud Ananas, Hundreds &Thousands (100/1000), Kuldkroon, Antsla ploom, Apelsiinikollane ja... NOKU! Ja mis siin salata - see viimane sai meil puhtalt nime pärast valitud. Mõelge nüüd ise.. ema kasvatab igasugu mõttetuid söögiks kõlbmatuid asju oma peenardes ja kasvuhoones. Aga mis oleks, kui... kasvataks õige nokusid! Ähh??? 😜 Ühesõnaga... kui muidu kergitati minu tomatikasvatuse peale lihtsalt ükskõikselt õlgu, siis noku nimelise tomati kasvatamise ettepanek, kiideti hobilt heaks. Sest millisele poisile noku lahe ei tundu? 😂 

Ja nii see ema neid tomateid naistepäeval külvas. Meil on väike kasvuhoone (ja kes neid tomateid ikka sööb, eks?), nii et ma külvangi tavaliset igast sordist ühe seemne. Üks Ananas, üks Apelsiinikollane, üks Tigrella ja... üks Noku. Või paneks äkki kaks Nokut? Teise pakuks emale. Kuule, mul on siin üks noku üle, sa ei taha vä??? Eee... las ta jääb. Ma panen emale Lätiõuet hoopis... tundub kuidagi... rohkem sünnis pakkumine. 

Ja kui ma olin selle ühe Noku seemne mulda pannud ja ülejäänud seemneid pakki tagasi pudistasin, pani üks Noku siiski plehku. Koi, nagu ma olen, hakkasin seda kohe taga ajama (kõige eest on ju makstud ikkagi! 😂). Kuna kogu tegevus toimus ahju ees, kus lisaks mullale oli maas ka mingit muud ahjupuude sodi, siis tuli mul neljakäpukil nina vastu maad igasugu jama seest seda ühte Noku seemet taga ajada (Kujutasin ette, kuidas kohe astub tuppa mu mees ja uurib, et miks ma küll sedasi (tagumik uppis) ninaga maad uurin? Ah, tead, siin kuskil peaks üks Noku olema! 😂). No ei leidnudki üles. Kui seemnepakke kokku korjama hakkasin, siis ühe alt see kadunud Noku siiski nähtavale ilmus. Polnudki eelnevalt tähele pannud, et see seeme sihuke vähe karvane on. 😂 Igatahes püüdsin ma ta kinni ja pistsin ruttu teiste Nokude juurde, et ta rohkem jooksu pista ei saaks.  

Täna on kõik tomatid kenasti tärganud. Noku ka. Noku nimi peaks minu teada ametlikult hoopis Casanova olema. Aga mina ostsin seemned Noku nimelisena. No kui sordist pilte vaadata, siis (kõik (noku)huvilised ruttu guugeldama!)... on täitsa... ee... noku jah! 😛 Nii et ootused on meil suured. Lapsel, see tähendab. Ja dai boh, et see paljukiidetud Noku süüa ka kõlbaks! Jummel, mul hakkas praegu film jooksma, kuidas me perega selle Casanova vilju maitsema hakkame... 😂 Ja kallis vennaraas on ka loomulikult oodatud Nokut mekkima (võta pruut ka kaasa!). 😛

Okei, ma võtan ennast nüüd kuidagi kokku ja proovin edasi normaalne olla, eks!?

Ja annan teile siis hiljem siin teada, et kuidas tomati mittearmastajale need Nokud maitsesid, onju? Ee... vist ei tulnud välja jälle see normaalne olemine...

Tegelikult ma tahtsin öelda, et... KEVAD ON KÄES! Mina usun lõokesi, sookurgi, kuklasi ja kiivitajat (keda ma täna nägin). Nemad teavad! Ausõna! Ja mul on täiesti savi, kui vahepeal veel lund ja külma teeb. Peabki tegema. Tehku kohe terviseks! Sest maikuu lumi ja külm ei kõlba küll enam kuskile! Aga aedniku aastaring on alanud - toas aknalaual sirguvad tomatid, paprikad, kuumaasikad ning ka peenras piiluvad niimõnedki ninad (ilmselt on ka üksjagu kaotusi). Inimene on saanud sireleid lõigata, aeda riisuda ning vahtra mahlast ennast ümmarguseks juua. Ja mõnel päeval aed lausa rõkkab lindude laulust (nu kesse, hull, siis talvel laulab?). Mida sa hing veel ihaldad? Märtsi kuus!

Mina olen igatahes rahul. Järgmise kohtumisteni! Side lõpp.

Hästi kiired maikuised uudised, sest kohe saab see väärt kuu otsa

Puhtalt sellepärast on aega kirjutada, sest hetkel vihma sajab. Ja jumal tänatud, et sajab - väga viimasel hetkel algasid need vihmad meitel. Ja üks pudru ja kapsad saab see postitus siin täna olema!

Mai on mu lemmikkuu. Siin on kõike, mida ma armastan. Nii mahlast värskust, särtsakaid värve, kui ka rohelise erinevaid toone. On hääli ja lõhnu. On päikest ja nüüd isegi mõnusat kevadist vihma. Mmm...

9.05 esimene käo kukkumine

22.05 esimene sääsk aias

25.05 saabusid suitsupääsukesed

29.05 kuulsin esimest ööbikut (kodus. Tartu oma ei lähe arvesse!)

Mais on ka valusaid luid ja liigeseid. Tulitavaid ja ümmarguseks kulunud tallaga jalgu. Kümneid ja sadu aiatöid ja kamaluga kohustuslikke üritusi, millest osa võtta. Vahepeal tuli mul sellest kõigest juba väike masendus - mõtlesin, et koliks õige linna kõikide mugavustega korterisse. Saaks iga päev Kadriorus jalutada, ilma lillegi liigutamata kusjuures. Külastaks näituseid, kohvikuid ja muid toredaid (ja kultuurseid) kohti. Ja ei mingeid aiatöid - vot see oleks elu!

Aga siis sai ühel kenal õhtul natuke Tartus tolgendatud ja tänu vihmale on aiatöödesse ka väikesed pausid tekkinud. Ja ära sa ütle, kohe inimese tunne hakkab peale tulema. 😛

Kui kevadiste häälte juurde veelkord tagasi tulla, siis hetkel on terve aed veel titekisa täis. Kuldnokkadel on pojad. Ja neid on meil aias kohe mitu pesakonda. Sellised häälekad tegelased. Nii lapsevanemad ise, kui ka nende järeltulijad. Jooksin ühel õhtul kiiruga ühte peenrajuppi rohima, kuldnokkade pesakasti lähedusse. Valves lapsevanem istus lähedal kase otsas ja muudkui õiendas minuga. Ma siis üritasin talle viisakalt seletada, et mul on väga kahju, et ma oma tegevusega neid häirin, aga kui ma seda asja NÜÜD KOHE korda ei tee, siis pärast on mul palju rohkem tööd selle asjaga, ja selle poole tunniga, mis ma siin toimetan ta tited nälga küll ei sure. Vot nii! Selle peale kraaksatas kuldnokk löödult midagi sellist, et... näh, sellisega räägi nagu seinaga! ja lendas pessa oma tittede juurde.

Aga pildi panen hoopis õhest teisest pesakastist. ↓

Ma tean küll, et see ei ole üldse "õige " pesakast. Mõõdud kõik puhta valed ja... mingi hirmsa haisva värviga kõik veel üle võõbatud ka. Linnud ei tulegi sellisesse kasti! 

Või meie vähemalt mõtlesime nii, et ei tule. Ja tegelikult see ei olegi lindude pesakast - see on aiadekoratsioon, mille peremees naise käsul laudade ülejäägist kokku klopsis (tegelikult on mõned veel puudu). Ja hall pidi see ka kindlasti saama! Aga suur oli meie üllatus, kui kevadel kõige käidavamas (väravakellaga) kohas kuldnokad selle pesakasti hõivasid. Nad ilmselt polnud sellest midagi kuulnud, et värvitud pesakastis linnud ei pesitse. Ma üritasin neile vahepeal küll meelde tuletada, et SEE EI OLE PESAKAST, SEE ON DEKORATSIOON, aga kui ühel hetkel sealt dekoratsioonist miski kisakoori moodi asja kostuma hakkas, siis ma loobusin. Ja ärge öelge, et teid pole hoiatatud!

Linnud on üldse toredad tegelased. Vahel ajavad lausa nutma. Mõnikord suurest meeleliigutusest, sest ma päriselt ka ei kujuta oma elu ilma nendeta ette. Aga teinekord hoopis korda saadetud ahvitempude pärast. Kõik tembud õnneks siiski nutma ei aja.

Pilt ise pole kõige parem, aga ehk saate ikka aru, et millest ma räägin.

Kuna meie aias on tulpe palju, siis need sellised tembud ma annan neile andeks. Pole hullu! Ikka juhtub.

Küll aga ajab mind päriselt ahastusse meite lindude pihlakalembus (näpuga ei julge ühegi konkreetse linnu peale näidata). Nimelt on kellegil neist jube komme murda parimas kasvuhoos noori pihlakavõrseid. Nii umbes 4-5 cm pealt. Ja kui sel ajal see võrse sealt ära murda, siis... ongi selleks aastaks üldiselt kõik. Kogu juurdekasv! Ja noorel puul murtakse meil ikka kohe KÕIK võrsed. Suvega võiks pihlaks 30 cm küll pikkust visata. Heal aastal rohkemgi. Aga minul oleks nagu mingid kääbussordid, mis aastaga ainult 5 cm kasvavad. Ja nii juba mitu aastat. Mõelge, et mis see 10 aasta perspektiivis teeb. Masendav! Mul jõuab enne 80. juubel kätte, kui et mu hilispihlaks `Dodong` mul üle pea kasvab. Ja `Fastigiatal` on ka väga raske fastigiata olla, kui ta iga aasta vägeva tasasilõikuse osaliseks saab. Lihtsalt ma-sen-dav! 😭

Niisiis ma otsustasin, et lihtsaks ma nendele ahvidele seda sigatsemist see aasta ei tee. Las näevad kah vaeva!

Jep - näeb ropp välja küll! Aga kui vähemalt NEED võrsed murdmata jäävad, siis on asi minu silmis ennast täielikult õigustanud. Ja et te ikka kindlasti öösel õudusunenägusid näeksite, siis panen teise ilupildi veel. 😛 Keegi pole öelnud, et elu peab ilus olema, eks! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ju ikkagi saama. 😂

Ok. Ma panen ikka mõned ilusamad pildid ka. No nagu lepituseks või nii...

 

Pilla-palla-pillerkaar

Ja suur aitäh Tiile, kes mulle jänku nahka läinud kevadise seaherne asemele lahkesti uue suure taime tõi. On ikka ilus küll!

Siia pole veel üldse rohima jõudnud

Meite Veiniõunal on see aasta esimesed õied. Pael on oksa painutamise jaoks. Veinivalmistajast vennaraas ei jõua ilmselt ära oodata, millal esimene suurem veiniõunauputus kätte jõuab. 😂

Pirnipuu hakkab juba lõpetama. Pildi peal ei saa ehk nii hästi aru, aga mul oli kogu aeg oma Pepit vaadates tunne, et ma olen seda asja juba kuskil näinud. Ja olengi. Linnas. Hesburgeri märk ju! 😂

Hiline lõokannus

Vahtralumi

Hoolimata kõigest on kevadel maal ikkagi imeilus. Ja siin on mõningaid vabadusi, mida linnas ei ole. Näiteks võib rahuliku südamega jalutada üle õue, käsi küünarnukist saati püksis. Sest mingi rajakas on sulle pükstesse pugenud ja järab sind mõnuga kintsust. Linnas oleksid pervert kohe! Aga maal... sikutad neetud satika pükstest välja ja... longid rahulikult nartsisse nuusutama - kedagi ei huvita! Tegelt... kuldnokk nagu ütles midagi... Oot-oot, kuhu sa selle rasvase satika nüüd viskasidki??? 

 

Niipalju siis seekord. Rohkem ei jõua kahjuks kuidagi, kuigi kirjutada oleks nii paljust - nii paljust. Homme algab (minu) suvi. Õujeee! Siit ma tulen!

Õnnis puhkus. Ehk jalutuskäik mööda aeda. Malmvanniga

Kui inimene midagi ei kirjuta, siis on 2 varianti:

Variant 1 - tal pole midagi kirjutada.

Variant 2 - tal pole aega kirjutada.

Minu kohta käivad praegu mõlemad variandid. Kes see ikka viitsib kribada (ja lugeda), et riisusin aeda, täitsin auke, ladusin betoonplaate, väetasin lilli ning puid-põõsaid, raiusin kände jm võsa, sidusin õunapuu oksi, tegin pihlakale viretamist jne, jne, jne...

Ja kui juba kõike seda teha, ega siis kirjutamiseks aega jäägi.

Aga nagu ma juba eelmise postituse lõpus mainisin, oli peremehel vahepeal väike puhkus (2 nädalat). Nüüd sai see õnneks läbi. Ega rohkem poleks jõudnud puhata ka.

Juba enne puhkuse algust tegin ma kallile kaasale väikese tööde nimekirja (ise ta nõudis - sai mis tahtis! 😂). No et tal puhkuse aeg igav ei hakkaks või nii... Kõiki töid ei julgenud ma sinna kirjutadagi - põgeneb teine kohe kodunt minema, aga no nii 19 asja sai paberile pandud küll. Enda õigustuseks ütlen kohe, et mitmed neist vajalikkest tegemistest olid just sellised väikesed asjad, mis ilma konkreetselt kirja panemata, jäävadki tavaliselt kuskile "õhku". Pisikesed asjad, nagu keldri ventilatsioonitorule võrgu panemine, saunas riiuli loodi ajamine või kirvele uue varre sobitamine (sest naine peksis vana puruks 😂). Samas kõiki hädapäraseid töid seal nimekirjas polnud, näiteks nagu küttepuude metsast koju toomine (millele kulusid esimese puhkusenädala kõik hommikud vähemalt lõunani). Ja üldse, ega mees mingi loll ole, et iseenesest mõistetavaid asju peaks paberile panema - neid teab ta ise ka. Ma kirjutasin talle neid asju, mida ta ei tea! 😛

Tegelikult on mai üldse üks kohutavalt kiire kuu. Peaks nagu kaevama ja istutama, aga mul on põhirõhk läinud peamiselt riisumisele (1. aprillil alustasin ja 16. mail lõpetasin) ja siis muule tulekustutamisele (tihtipeale on keeruline otsustada, et kus see kõige suurem tuli parasjagu üldse lahti on, et kas joosta põlduba külvama või mingi kolekoht veel enne muru kasvama hakkamist ära täita). Lisaks lapse sünnipäev, emadepäev, lasteaia lõpetamine jne, jne. Ilmad ei ole ka üldse aiatöid soosinud, aga sellest ma kirjutan kunagi hiljem. Kui jõuan.

Niisiis oli juba enne peremehe puhkuse algust teada, et ega puhkuse aeg puhkamiseks küll aega ei ole. Eriti mais! 

Hea sõber, perepea puhkuseplaanidest kuuldes, soovitas soojalt ikka puhkuse ajal ringi ka sõita. Et me kogu aeg ainult tööd ei teeks. Ja nii me ka tegime!

Kõigepealt käisime Rakveres lapsega koos talle sünnipäevaks kingitust otsimas. See oli väga pikk (ja üpris piinarikas) protsess, sest laps ei teadnud, mida ta üldse tahaks, sest tal on kõik juba olemas.

Siis käisin mina Rakveres taldrikuid toomas (no nii hinge peale jäid ühed sellest eelmisest poeskäigust). Teel kohtusin nelja kaitseväe kolonni ja mis iganes tähtsa inimese, seistet-kaheksat vilkuritega saateautot. Nii et ka üpris piinarikas protsess. Taldrikud õnneks on imelised 😍.

Siis käisime suures linnas ühte-teist ja kolmandat toomas (mh Juhanist elulõng `Cecile`,  roniv hortensia ja roos `Novalis` 💚). IKEA-st saime tellitud prügikasti kätte. Kodus selgus, et kaas oli puudu. Vaja ükspäev uuesti minna. 😂

Mees käis minu autoga Viljandi külje alla diagnostikas. Sellega oleks pidanud lihtsalt (ja kiiresti) minema. Ei läinud. Pidin mehele Viljandisse järgi sõitma (terve õhtu hoobilt sisustatud) 😂. Meite masin jäi sinna aga mitmeks päevaks. Ilmnes, et minu auto on sama eriline, kui ma ise (ei mõelnud seda ise välja - mees ütles nii). 😂

Kui Moostesse savikrohvi järgi sõitsime, ütles mees, et see ongi nüüd see meie "ringi sõitmine". Õnneks sadas vihma (ei läinud hea õuetööpäev raisku vähemalt 😂). Kui selle tonnise kotiga kodu poole rühkisime, siis arutasime, et huvitav, mis siis juhtuks, kui see kott sealt treileri pealt minema lendaks. Ei lennanud. Seega tuli see kodus veel kuidagi maha ka tõsta.

Pärast suuremat ajuloputust tuli mu armas trandulett Viljandist ka tagasi koju tuua.

Ilmnes, et lapsel pole midagi lõpetamisele selga panna. Tuli kahes linnas riideid otsimas käia (soovitut ikka ei saanud). Aga vähemalt oma IKEA prügikasti kaane saime kätte. 😅

Niisiis, keegi ei saa öelda, et me ringi ei sõitnud. Ausalt öeldes oleks ma palju parema meelega kodusrahulikult peenraid rohinud. 😂

No vot! Ja kui hoolimata kõikidest saatuse vängerdustest hakkas mehe töönimekiri ikkagi kuidagi kahtlaselt pisukeseks kahanema, siis lisasin sinna veel paar asja. No midagi, mida ta minuga KOOS saab teha (eks me osasid teisi asju tegime muidugi ka). Aga no nagu EKSTRA KOOS NAISEGA. Kuna meite saunatagune kastmisveevann andis lõplikult otsad, siis oli mul vaja, et keegi aitaks mul suure malmvanni sinna sauna taha tarida. Mees natuke torises selle mõtte peale ja küsis, et MIKS JUST TEMAL peab selline naine olema, kellega koos aias jalutades peab malmvanni kaasas tassima. Et me ju alles sügisel tassime selle sealtsamast sauna juurest minema teise aia otsa - nüüd siis tassi tagasi! 😂

Ega ma nüüd täpsel aru saagi, et millega ta rahul polnud. Kellega ma seal meie ühises aias siis aega veetma peaksin? Naabrimehega vä??? Ma jalutaks ikka oma abikaasaga. Asi see tühi malmvann nüüd kaasas tassida  - mõtle, kui see kive täis oleks! Aga meil vaja see malmvann ainult maa seest välja kangutada ja nii 50 meetrit sellega mööda aeda seigelda. Ma pigem naudiks seda ühist aega oma armsa naisega. Pea-aegu nagu kohting või nii.... 😛

Tegelikult oli ta muidugi väga tubli! Mõned asjad jäid küll ajapuudusel tegemata (no ee 2 nädalat möödus linnulennul), aga ee oli juba ette teada, et osa asju tulebki jooksvalt teha. Ka täna õhtul sai veel 2 lisatööd tehtud (naine, saadanas, muudkui pikendab seda nimekirja ju 😂).

Nii et selles mõttes oli väga sisukas puhkus, et sai nii "puhatud", kui ka ringi sõidetud. Nüüd tahaks sellest puhkusest kohe natuke puhata, ainult et... aega ei ole. Aed ootab aedlejat ja tonn savi seina panekut. Ja Väikemees lõpetab lasteaia. See mai on ikka üks pöörane kuu...

Ma mõtlen, et kui tuleks üks ilus soe tuulevaikne päev (täna oli meitel 7 kraadi sooja ja puhus vastik külm tuul. Prrr!), siis ma tahaks lihtsalt niisama vahtida ja aeda pildistada. Teeks kohe päev otsa mitte midagi. Lihtsalt hõljuks mööda aeda (ilma malmvannita!) ja naudiks kogu seda kevadist ilu. Selline väike unistus mul.

Ma pean selle jutu nüüd kiiresti lõpetama, sest tänu remondile pole mul arvuti juures töötavat lampi - ma lihtsalt ei näe enam toksida. Pilte ka rohkem ei saa, muidu seda postitust ei sünnigi. Uus hullumeelne päev ootab juba ees... 😂

Tuleb välja, et... ma olengi imelik! Mitmes mõttes

Täna algab ametlikult kevad. Ma ei tea, kuidas kevad, aga suvi tuleb mul see aasta igatahes kuldne.

Kevad on tore. Kevad on hea. Kevad on lausa hädavajalik! Sest ilma kevadeta ei saa suvi tulla. Suvi on mu lemmikaastaaeg. Ja mai on mu kõige lemmikum kuu. Märts on aga selline... plirts-plärts. Aga väga hädavajalik, sest muidu ei saa aprill tulla! Ja ilma aprillita... saate aru küll mis. 

Kuigi minu FB on pungil täis esimeste kevadõite üle lapselikku siirast rõõmu tundvaid inimesi, siis ise ma märtsis veel mingit erilist peenrahaigust ei põe. Ega käi peenra serval esimesi õisi kokku lugemas. Külm on! Ja lumi! Külmaga mul see peenrahaigus üldse ei tööta. Alles ilma soojenedes hakkab see oma olemasolu ilmutama (ilmselt sellepärast ei istu mulle ka pildid kevade esimestest õitsejatest - kuidagi külma tunde tekitavad). 😛

Aga taimi ja aiandust vajan ma küll! Õnneks on mul veranda, kus kogu aeg midagi kasvab. 

 

Ja kui (kevade)ängistus ikka väga suureks paisub, siis mind aitab mõne ehituspoe aiandusosakond või aianduskeskus. Kohe tunnen, kuidas mingid elutähtsad patareid seal tasapisi jälle laetud saavad. Alati ei pea isegi ostma midagi, piisab vaatamisest ja nuusutamisest (täiesti mõttetu klient, ma ütlen!). Külmunud peenras olevad 3 õit ei anna mulle nagu midagi. Kolmkümmend ka mitte! Mulle on sooja õhku ja pehmet mulda vaja. Mmm...

Ilusa ilmaga saab metsas ka väga hästi oma patareisid laadida. 

Kolmest kitsest teine ↓

Rähne oli metsas sel hetkel toimetamas 4. Kaks sain pildile ka ↓

Oravat nägin samuti. Aga too oli hullult vilgas tegelane, ega tahtnud sugugi mulle poseerida. Ainuke pilt, kuhu mul tinglikult õnnestus ka orav saada. ↓ Kes leiab,see leiab. 😂

Aias saab meil siiani ainult koledaid lumehangede pilte teha - väkk! 

Ja et postitus liiga igav ja üheülbaline ei oleks, siis natuke (koroona)huumorit ka. 

Jep! Ma tean - juba see k-tähega sõna tekitab inimestes ahastust, sest kaua võib, eks!? No seda mõtlesime meiegi, et kaua võib??? Juba imelik hakkas! Kõik teised ammu selle moodsa haiguse läbi põdenud, meie üksi nagu mingid valged varesed (mõned üksikud varesed on veel jäänud!). Õnneks Väikemees halastas meile ja tõi paljukiidetudkardetud haiguse lasteaiast kenasti koju kätte. Õujee! 

Vastutustundliku inimesena hakkasin kohe korralikuks santlaagriks valmistuma:

1. Pistsin kiiruga nahka kapi otsast leitud pool tahvlit šokolaadi, sest ega haige olles sa enam süüa ei taha! Aga mingi "vana rasv" peab ju inimesel ikkagi varuks olema! 

2. Võtsin ette suurema kodukoristuse, sest haigena ilmselgelt keegi koristamisega ei tegele. Ja päris solgi surma ka ju surra ei tahaks!

3. Hävitasin ära veel pool tahvlit ühte teist šokolaadi, sest haigena pole šokolaadist kellelgi nagunii mingit rõõmu. Aga lausa uskumatu, kui palju rõõmu sellest tervena on! 😂

Edasi ma lihtsalt ootasin. Ja panin vaimu valmis. Sest kohe hakkab iiveldamise-oksendamise ralli, kurguvalu, köha, räme peavalu, silmas lõhkevad veresooned, jne, jne.

Tegelikult... minul läks nii kergelt (teistel ei pruugi!), et iga põetud nohu on tunduvalt ebameeldivam haigus (olen (ühe doosiga) vaktsineeritud). Aasta lõpus olin nt päris tuumanohus. Ja siis ma mõtlesin küll, et VOT NÜÜD hüppan rongi ette! Ainut seda rongi polnud mul tookord kuskilt võtta... 😂 Aga kui oleks olnud siis, ilmselt oleks hüpanud ka!

Aga huumor sünnib ikka igapäevastest väikestest asjadest.

Käisin 18-aastast haiget poega käega "kraadimas". Palavikku tal polnud, aga pea valutas hoolimata rohu saamisest, mispeale ta kurtis, et... eks ta siis "lihtsalt sureb" siin edasi. Mille peale armastav ema möödaminnes teatas: "Jah, see ongi selline haigus - osad surevadki ära!" 😂  Vaata, kui ilusasti ikka üks ema oma lihasele lapsele öelda võib. 😛

Puuviljakeeksi otsustasin ka küpsetada (no ei läinud söögiisu ära!). Panin õhtul kenasti kõik puuviljad brändiga likku (korra nagu veel imestasin, et seda spetsiifilist tammevaadi lõhna ei ole...) ja hommikul hakkasin rõõmsasti edasi toimetama. 

Kusjuures mul on väga tundlik lõhna- ja maitsemeel ning üks mu suurimaid hirme seoses koroonaga oli see, et need pihta saavad. Õnneks ei saanud! Kohv lõhnas ja maitses nagu kohv. Vahtramahlal oli täitsa maitse olemas ja kõigil teistel asjadel ka. 

Pistsin siis hommikul nina sinna puuviljakaussi ja... no mitte midagi ei tunne! Tõmbasin uuesti ninaga - mida pole, seda pole! Korkisin siis selle brändi pudeli lahti ja nuusutasin seda - no see ju peab ikka haisema! Noup! Siis ei jäänud mul muud üle, kui maitsta (vahemärkusena olgu öeldud, et ma kanget alkoholi (segamata) ÜLDSE ei tarbi, sest see lihtsalt maitseb niivõrd jubedalt mu meelest). Maitsesingi - maitses nagu vesi, millele on tibake alkoholi lisatud. 

Ühesõnaga - sellele asjale oli ainult üks seletus - majas elav 18-aastane nooruk! Sa kujutad ette, milline inimeseloom! Ema koogibrändile on päkad silma aetud ja siis mingi löga asemele pandud. Jube! Milles ma üldse oma puuvilju leotasin??? 

Ma ei hakanud tüli üles kiskuma - haige teine ikkagi ju. Ja nagunii ütleb mulle, et alkohol on sealt pudelist ise ära auranud. Aga kui mees koju lõunale tuli, pakkusin talle kohe lahkelt brändit. Mees (kes ka kanget alkoholi niisama ei tarbi) mõtles küll, et kas nüüd ikka niimoodi sobib... keset päeva ja... pärast vaja veel sõita. Aga naine ei jätnud jonni - ok, kui peab, siis peab! 

Kõigepealt nuusutas. Hakkas köhima ja teatas, et see asi siiski haiseb nagu päris brändi. Ei saa olla! Võta ikka üks klõmakas ka! Mees võttiski - ja tegi hirmus haput nägu. Ikka päris õige kraam olla seal pudelis! 😂

No vot - peaaegu oleks vaese lapse kaela kõik jälle ajanud. 😂

Ja huvitaval kombel ei saa ma siiani aru, et mul ühegi teise lõhna või maitsega mingi probleem oleks (isegi kohvikoorel on õige lõhn ja maitse). Ainult see pagana brändi! 😂 Pea-asi, et see jama nüüd ajas ei suurene (nohu mul ju üldse polnudki), see oleks siis küll paha lugu.

Sellised lood siis meil. Ootame "päris" aiatööde algust, et saaks juba kaevata ja istutada. Isegi riisumine kõlbab. Senikaua teen jõuludeks pärgi. Lund, ja õiget meeleolu, jagub! 😛

Kena kevade algust teilegi!