Neljapäev, 30. november 2017

Sellel aastal siis sedasi

Eelmise talve pimedatel õhtutel ning öödel valutasin ma südant aias aset leidva pidava looduse loomuliku ringkäigu üle (täitsa normaalne inimene, eks!😉). Et kuidas oma aias tekkivat orgaanilist ainet võimalikult hästi iseenda ja aia hüvanguks ära kasutada. Kuidagi raiskaja tunne oli mul. Ning nii ma mõtlesingi, et prooviks siis sellel aastal natuke teisiti.


Esimene asi, millele ma kevadel teisiti lähenesin, oli riisumine ning selle tegevuse tagajärjel tekkiv orgaaniline materjal. Riisumine asendasin ma sellel korral ajapuudusel rehitsemisega ja kuigi ma polnud kindel, kuidas minusugune pedant lohakalt riisutult e rehitsetud aiaga tõtt suudab vaadata, siis tegelikult polnud nii hull ühti. Kui väga häirib, siis saab alati ju silmad vidukile vedada, ei pea inimene mitte kogu aeg punnis silmadega igat põõsa alust passima! Just need põõsa alused jätsin ma seekord samuti puhtaks kraapimata, sest ikka jube tüütu on mingeid vahtralehti kuskilt okste vahelt taga ajada. Eriti jube on veel okkalise thunbergi kukerpuu `Green Carpet` aluse puhastamine. Aga, mis sa üldse kraabid seal? Las need lehed kõdunevad seal põõsa all ning tekitavad mõnusat õhurikast kõdu. Ning kui ükskord see põõsas lehte läheb siis nagunii keegi enam ei näe sinna alla ju. Nii ma sellel korral tegingi, jäi rohkem aega teiste toimetamiste tarvis ning käed jäid samuti terveks. :)
Riisumise tulemusena tekkinud orgaanilise kraami oleme me tavaliselt metsa viinud, seal on alati mõni täitmist vajav auk. See aasta tegin aga nii, et tammelehed saatsin küll metsa, aga muu kokku rehitsetud orgaanika kogusin kottidesse ja kasutasin multšina (peamiselt) noorte põllule istutatud puude all. Muidu kipub seal puude all ikka hein kasvama ja siis peab seda seal suve jooksul mitu korda kitkumas käima, sest kooremultši ma sinna panna pole raatsinud. Nüüd aga panin kevadel varakult puude alla papi, mille kastsin märjaks ning papi peale siis paksu kihi seda aiast kokku rehitsetud kraami. Igatahes sellel suvel puude all heina ei kasvanud ja pikkust viskasid puud ka kenasti, aga samas... sadas ka kenasti :D Uusi puid istutades, panen ma istutusaugu põhja nagunii paksu kihi seda sodi ja alles siis lisan paremat istutusmulda, kuhu siis istiku istutan. Nendel, kellel aias korralik muld pole vaja ilmselt sedasi võimelda, aga meil on põllul kuiv, lahja ning paakunud pinnas. Ehk on veidi abiks. Aias kasvavaid ilupõõsaid ja rabarberid multšisin ma kevadel eelmisel sügisel aiast kokkuriisutud vahtralehtetega, et ikka vähema vaevaga hakkama saaks - sai ka! Noorte ploomipuude all kasutasin igaks-juhuks siiski kooremultši. :)


Teine asi, mida ma sellel aastal esmakordselt katsetasin oli tarbetaimede kastis kasvatamine. Olin eelmisel aastal jälginud naabrinaise kastpeenarde (igati õnnestunud!) katsetust ning sellest julgust saanud. Mingi ruumipuuduse all ma siin ei kannata, seega võib söödavat rahulikult ka põllul kasvatada, aga mitte kõigele kasvatatavale ei ole meie lahja maa meeltmööda. Niisiis olin talv otsa Muhediku blogis ning mujalgi netis näpuga järge ajanud ning infot kogunud. Esialgu oli mul plaanis see kast üldse plastikust teha, aga kuna hinnavahe puiduga tuli umbes kümnekordne ja asi alles katsetamise järgus, siis sai kasti materjaliks tavaline töötlemata 150 mm tollise paksusega laud valitud. Minu kindel soov oli ka, et kasti saaks vajadusel (nt täitmiseks või teisaldamiseks) lahti võtta ning kastil poleks kusagil keskel mullas mingeid tugevduseks mõeldud risti asetsevaid laudu, mis kasti täitmist segaksid, sest otse mullaga ma seda kasti täita ei plaaninud. Niisiis sai kast laiuseks peaaegu meeteri ja pikkuseks 2. Kõrguseks sai laudu pandud 3 ringi ehk u 45 cm, vajadusel saab ringe lisada või eemaldada. Kasti põhjast eemaldasin ma rohukamara ning tõin sinna metsast koledaid okslike puuronte, mis nagunii oleksid lõkkesse läinud. Seenetanud rontidega ei hakanud igaks-juhuks riskima :D Seejärel sai sinna kõvasti (ilma seemneteta) taimepealseid, paar kärutäit kanade allapanu, juba mitu aastat laagerdanud kompostikasti sisu ja Jumal teab mida kõike veel kärutatud. Ka eemaldatud rohukamara mättad said kõige selle kraami vahele (tagurpidi) tagasi pandud. Ja kõige peale paar kotti poest ostetud mulda (endal lihtsalt polnud :D). See poe muld oli muidugi saatanast, kole kiiresti kuivas läbi kogu aeg. Prooviks külvasin sinna kasti redist, salatit ning nuikapsast.


Eriti lootusrikas ma muidugi polnud, sest minu meelest oli see tolline laud ikka liiga õhuke, et niiskust kastis korralikult kinni hoida. Umbes samal ajal katsetasin aias, et mis saab siis, kui külvata kevadel seemned kaevamata maasse (külvasin varajast porgandit, lehtpeeti, naerist). Peenar sai enne külvamist loomulikult rohitud. Katse lõppes tulemusega 1:0 kastpeenra kasuks. Ja null tähendabki siin nüüd nulli. ZERO! Nothing! MITTE, KUI MIDAGI! Päriselt. Mis seal siis nüüd see aasta NIII valesti läks, ma ei teagi. Porgand igatahes ei tärganud (ka põllul), naeris samuti mitte (seeme oli juba vana ka). Porgandi külvasin uuesti, naerist enam polnud, külvasin redist. Need tärkasid! Aga sellega ka head uudised lõppesid. Porganditel olid sügiseks pealsed u 5-6 cm kõrgused, all polnud midagi. Redised kasvasid u väikse sõrme otsa suurusteks, pigistades vetrusid ja edasi kippusid juba õitsema minema. Lehtpeedist tärkas 2 seemet, sügiseks olid need u 4-5 cm kõrgused. Redise asemele külvasin sideraadiks valget sinepit, see edenes ka ainult ühes peenra otsas. Eks ma tegin selles mitte edenemisest omad järeldused ning otsustasin, et SIIA sündigu mul nüüd teerada. Mul ei ole õrna aimugi, kuhu see rada seal peenras edasi vonklema hakkab, aga eks ma otsustan siis ka edaspidi selle järgi, kus midagi üldse kohe kasvada ei taha. :D Algus on igatahes tehtud :)
Aga veelkord selle taimekasti juurde tagasi tulles, siis... elus pole mul NIII ilusaid rediseid olnud  :)


Ja selliseid mahlakaid lehtsalateid! Ja esimest korda prooviks külvatud nuikapsastest kasvasid väikesed mahlased hiiglased :) Mmm... NIII maitsvad - ma oleks nagu nuiaga pähe saanud.

Noorukesed


Kasti peal oli kogu suve katteloor, taimede ümber kasutasin multšina esialgu muruhaket, aga see läks kahjuks hallitama. Kraapisin selle hakke siis kiiresti välja, mingit head asendust mul sellele polnud, jäigi paljas mullapind. Järgmine aasta kasutan põhku. Väga meeldis, et kõik taimed olid seal hästi terved ja puhtad, ei mingeid augulisi lehti või järatud juurikaid. Ja kuigi ma kahtlustasin, et need rohukamara mättad seal muu kraami vahest ehk "elama" hakkavad, siis midagi sellist ei juhtunud ning rohima pidin ma seal vaid paar korda :) Ilmselt pole raske arvata, et järgmisel aastal on plaanis vähemalt üks kast juurde teha :) Oleneb sellest mitme kasti täitmiseks mul vajalikku orgaanilist ainest jagub, sest mullaga ma neid kaste endiselt täita ei plaani. Kuigi mulda hetkel oleks, on seda mujal rohkem vaja!
Vaat, sedasi siis. Tasub ikka katsetada küll!  :)
 

Kolmapäev, 15. november 2017

Sõlmime lahtisi otsi

Mulle pole kunagi meeldinud raamatud või filmid, millel lõpp puudub. No teate küll, raiskate oma elust 80 minutit helesinist ekraani passides ja vastutasuks saate teada, et te ei saanud mitte midagi teada. Või veel hullem - loete kolm päeva andunult raamatut ning siis ilmneb, et te ei saagi kunagi teada, kuidas see lugu siis ikkagi lõppes. Nojah, täitsa häbi kohe enda pärast, aga ilmselt ma üks madalalaubaline ahv siiski olen (mitte, et ma sellest muidugi suurt rõõmu ei tunneks! 👿)
Tõele au andes pean tunnistama, et olen oma blogis isegi mõne otsa lahtiseks jätnud ning hiljem pole lihtsalt ajapuudusel jõudnud neid sõlmida. Oma hingerahu huvides teen seda nüüd :)

Veebruaris kirjutasin (siin) pika sisemise dialoogi meie füüsilise aiapiirde teemal. Selle osas pole mu tunded ega mõtted muutunud. Terve eelmise talve vahtisin ma verandal meie jõledate väravapostidega tõtt ning tundsin kuidas ma tahaks nüüd ja kohe paljakäsi nende kallale tormata, sest nad on NIII inetud. See rikkus ikka täiega tuju - prantsatad oma teetassiga mõnusasti veranda sohvale ja siis... selline jõle vaatepilt. Fui!

Pilt on küll vana (ja kole!), aga annab olulise siiski edasi. Talveks olid paremal asunud sirelid maha võetud, sest kasvasid suveköögile selga ning kevadel oli vaja sealt kopaga veel nende juured ka kätte saada. Seda tööd tehes vajus see post, mis veel otse oli ka kreeni. Jess!!! Aga koogime need väravapostid üldse välja, kellel neid jõledikke vaja! Värav nagunii korralikult lahti ei käi, iga kord, kui aiakäruga vaja väravast välja saada, tuleb see üldse eest tõsta :D Mõeldud - tehtud!

Postid olid ausad ja sügavalt maa sees (hetkel on need ootel ehk saab neid kuidagi veel kasutada) ning see aeg, kui ma korraks ära käisin, kasutas mees juhust ja kangutas salaja lisaks ühe aiaposti ka maast välja (vana elektripost - väkk, väkk, väkk!). Paar kopatäit mulda, natuke silumist ja muru istutamist ja... mis siin salata, palju paremaks läks. :)


Mmm... milline vabadus! Ei mingit väravaga jukerdamist ja kui ütlemata mõnus on sealt "august" nüüd midagi kärutada :) Elu läks kohe palju ilusamaks! Talveks paneme me selle augu siiski kinni, et mitte näljaseid metsloomi toita. Ja eks kevadel vaatame, kuidas edasi, sest see kant seal saab nagunii üldse teise näo ja hingamise :) Mujalt jääb aed esialgu paika - ootame kuusehekki kasvamist.

Ahjaa, kunagi jaanuaris sai ka oma peenraääre heitlustest kirjutatud (siin) ja seda ma tegelikult juba ka mingis postituses mainisin, et need "kolbad" korjasin ma kevadel peenraäärtest kokku (vt eelmist pilti). See oli üksjagu suurem töö, kui ma esialgu arvestanud olin ning aiaäärde tekkis korralik kivihunnik, mis samuti hetkel mingeid paremaid (targemaid?) mõtteid ootab. Ja peab tunnistama, et edasine peenraääre hooldus oli ikka eelnevast lihtsam küll. Alates kevadisest riisumisest (oi, kui vastikud on kivide vahel jõlkuvad tammelehed) ning lõpetades muruniitmisega. Väikese (u 5-7 cm sügavuse) kraavi tegin ikka ka ja see iseenesest hoidis muru peenrasse tikkumast küll. Paraku mu kallis mees arvas, et ma selle kraavi sinna tema murutraktori jaoks kaevasin ning kasutas iga võimalust seda laia traktorirehviga maatasa tallata. Mehed! 😱

Selles postituses siin rääkisin ma muuhulgas oma segastest tunnetest seoses ostetud iluõunapuuga `Liset`. Et päris sünge punane lärakas keset aeda. :D Jälgisin teda nüüd teraselt terve hooaja ning sain väga hästi aru, miks ta mind seal istikuäris ära võlus. Tema läikivate lehtede värv on lihtsalt niii imeline. Niisiis - Liset jääb! Suvel sai tema lähedalt üks teine punaselehine põõsas mujale istutatud, et neid punaseid ühes kaadris üleliia palju poleks. Nüüd on kohe palju parem! :)

Rõõsa ja rõõmus kevadine Liset

Ja siis need meie tormile kaotatud paplid (kaks suurt puud vasakul ääres)...


Nojah... võiks ju öelda, et meie oma süü - oleks pidanud ennetama ja juba ammu maha saagima. Jah, tegelikult me ju teadsime, et meie paplid pole igavesed ning et ühel päeval tuleb nad ikkagi maha võtta. Aga kuidas sa tormad saega perfektse täies elujõus puu kallale? Meil polegi siin neid suuri puid ju eriti. Ilusad ja head puud olid! Läksid kevadel varakult lehte ja sügisel viskasid alles viimastena lehed maha. Nende läikivad lehed lõhnasid mõnusalt kaneeli järele, puudel olid kevadel ilusad pungad ja pikad dekoratiivsed urvad ja mingit vatti nad ka ei ajanud. Ja tagantjärele öeldes - seest pehkinud samuti polnud. Jah - ühel olid siiski maa sees olevad juured keskelt veidi pehkinud. Aga... me ei tee ju haigele inimesele ennetavat mürgisüsti, sest... nagunii sureb ühel päeval ära. Ja meie talitasime samamoodi. Ei kahetse. Ainuke asi, millest mul kahju on, on see et meie vana ja väärikas tamm selle laviini alla jäi. Nüüd tuleb tekkinud kahjuga lihtsalt toime tulla. Ja tulemegi! Ka see hirm, et äkki nendest kahest langend puust isegi ahjupuid ei saa, osutus asjatuks. Hoolimata miljonist oksakohast tuleb masin nende lõhkumisega täitsa kenasti toime. Ei kasvanud nad see 40 aastat mitte asjata - andsid meie hingele sooja ning nüüd annavad kehadele ka :) Iga lõpp pidi millegi uue algus olema. Ja natuke on selle uue algusega juba ka algust tehtud. :) Aga sellest juba kunagi hiljem... 😜