Räme seenesousti isu... ehk seenelkäigu memuaarid

Nagu niuhti, pool veebruari läbi. Jess! Ja niikaua kuni lumi sulab, ja külmetab, ja jälle sulab, ja... ei külmeta siis...  tuleb ju ka kuidagi hakkama saada.
Ning kuna viimasel ajal on mind hirmus seenekastme isu tabanud ja hooajal pole ju aega oma memuaare kirjutada siis...
 
Piinav seeneisu on vist tingitud sellest, et suvel jäi mul seente isu täis söömata. Kõik jagasid FB-s pilte oma kummis seeneämbritest ja minagi tormasin siis ummisjalu metsa ning pidin möönma, et... SEENI MEITEL JAGUB!
Alustuseks võis nt korjata igasugu erinevaid kärbseseeni - nii pruune, kui punaseid.

Mmm...

Kohe tõmbaks keelega, eks!

Kollakaspruun kärbseseen Amanita fulva

Hea uudis oli muidugi see, et osad neist ( ↑) pidid isegi süüa kõlbama, aga... ma igaks-juhuks ei hakanud testima. Las jääb mõneks teiseks korraks...

Lisaks leidus meil hordide kaupa sooriisikaid (Lactarius helvus). Tule või aiakäruga metsa seenele - lihtsalt nii hea saak!

Ja no esikoht kuulus pretensioonitult tavavahelikele, mille äravedamiseks oleks pidanud järelhaagise rentima.

Paxillus involutus

Ja kuigi oma ajal sai isegi neid seeni kahe suupoolega krõmpsutatud (Teised järgi ei tee, eks!) siis... ega nad maitselt suuremad asjad polnud, nii et... võis vabalt vahele jätta . 😛 

Igatahes pärast mõningat kaalumist, jõudsin ma järeldusele, et kuigi valikut nagu oleks siis... NII HALVASTI mul siiski veel ei lähe ning... tegelikult maitsevad mulle puravikud ja pilvikud hoopis rohkem ning... ma lahkusin väärikalt. Tühja korviga.
Nuuks! Niipalju, siis seenesoustist. 

Tõele au andes ega see meil mingi õige seenemets seal üldse olegi, samas kiiremad ja teadjamad päris tühja pihuga korviga ei jää. Tavaliselt. 
Samas... vabalt võib ju ka vähe kaugemale minna, aga see on selline ettearvamatu kuluga ettevõtmine. Ehk juhtub jälle nii nagu üks kord, et...

... ema helistab ja kutsub endaga kaugemale metsa seenele. Ta on juba eelmine päev seal käinud ja hea soone peale sattunud ja...  mitte ei jõudnud kõiki koju tassida. 
Ema on mul ahne inimene - kui seened juba metsas on, tuleb need sealt tingimata ka koju vedida! Ja mina olen oma ema tütar - ka ahne inimene - niisiis olen rõõmuga nõus kompanjoniks hakkama. 
Teoreetiliselt on asi väga lihtne: me peame vähemalt kilomeetri üle suure põllu metsa äärde kõmpima, metsaääres õigest kohast metsa sisenema, seejärel mööda rada tuimalt otse kõndima ning lõpuks õiges kohas lihtsalt paremale keerama. Mis saaks veel lihtsam olla? Loll saab ka sellega hakkama ju!

Niisiis lapsed jäävad koju üksteist hoidma ja mina tuiskan emaga, ilanõre suunurgas, ämbritega metsa poole. Jee! 
Metsa ääres tekib meil aga ootamatu probleem - me ei leia õiget avaust üles, kust metsa siseneda. Olen ise seda "auku" korduvalt kasutanud, aga... mida pole, seda pole. Hulk aega sõelume mööda metsa serva, et seda leida, aga leidmata see jääbki. Ega meil siis muud üle jäägi, kui siseneda metsa suvalisest kohast ja hakata läbi metsa paremale poole liikuma lootuses, et õigele rajale siiski välja jõuame.
Miks ma sellest nii pikalt üldse räägin?  Sest see see mets seal on hoopis erinev meie kodulähedasest metsast, kus me muidu marjul/seenel käime. Meie koduse metsa suuruseks on ainult u 85 ha ning seda ümbritseb inimasustus, lisaks seal on üpris lihtne ringi liikuda - mustikamets ju. Aga vaat see vähe kaugem võiseenemets... see on ikka ehtne karulaas, nii et enese suvalisest kohast metsa pressimine pole mingi lihtne ülesanne. Lisaks ei ole sealpoolses osas võimalik ka viit meetrit otse punktist A punkti B liikuda. Ikka peab minema kusagilt ringi, ronima millegi alt, või ronima millegist üle. Ühesõnaga - korralik džungel!

Niisiis olles end kuidagi sinna metsa sisse pressinud, hakkas ema teadja näoga kohe oma seenekoha suunas rühkima - ikka paremale poole hoides. Minul jäi üle ainult sabas püsida. Ja ei olnud see mingi tore jalatuskäik - ikka räme võitlus, et jälle10 m edasi liikuda. Rühkisime, mis me rühkisime ja sihtisime, mis me sihtisime, aga oodatud rada meie vastu ei tulnud (aga me pidime rajalt ju paremale keerama!). Ema muidugi ei lasknud ennast sellisest väiksest pisiasjast segada ning rühkis muudkui sihikindlalt edasi. Ikka seente poole, ikka seente poole... Ja kuna minul ei olnud kindlat teadmist, kus see lubatud seenekuningriik täpselt asub, siis ei saanud ma ka vastu vaielda. Imestasin lihtsalt oma ema vastupidavuse üle - minu jalad (ja puusad) lõid juba ammu tuld välja, aga rahustasin ennast mõttega, et kui ma nüüd päriselt otsad peaksin andma, siis pole emal ilmselt suur probleem mind seljas metsast koju kanda. Koos seentega muidugi!
Vahepeal vist tuli meile isegi see otsitud rada vastu, aga kuna me ei teadnud, kus me täpselt sellel rajal paikneme ja tagasi ei viitsinud ka enam jalutada, siis me lihtsalt ületasime selle lootuses, et kuskil seal teisel pool on ka need neetud seened. 😡😡😡
Olidki. Aga enne seda tuli mul kümneid kordi ronida millegist üle. Või millegi alt läbi. Kuulates samal ajal ema juttu sellest, et me peaksime vist paremale hoidma. Või vasakule. Või jumal teab, kuhu. Urr...
Lõpuks leidsime ka otsitud võiseened Aga ma ei lugenud ema näost küll välja, et see üldse meie pikalt otsitud seenekoht oleks. Enam polnud muidugi vahet ka. 
Mingil hetkel kohtusime üksiku metsseaga. Ilmselt nägime me emaga nii metsikud välja, et isegi siga põgenes ruiates meie eest - no pärast kõike läbielatut, poleks ma muidugi ka mingil juhul olnud nõus temaga oma saaki jagama. 👹
Kui ämbrid pilgeni täis said korjatud, oli vaja kodu poole liikuma hakata. Ema teadis muidugi täpselt, kuhu poole meie jaoks oluline rada jääma peaks, mööda seda on juba lihtne metsast välja saada. Mina nagu hea tütar ikka, võtsin lihtsalt sappa. Ikka paremale ja siis vasakule. Ja siis vaskule ja siis otse ja siis... natuke paremale jne. 
Jube raske oli nende ämbritega seal õudses võpsikus liikuda. Õla- ja kaelalihased läksid ämbrite tassimisest pingesse, lisaks valutavad jalad, mida tuli kaasas tassida. Ja seda pagana rada ei paistnud loomulikult jälle kuskilt. Kui ema oli järjekordselt seda nägu ,et ta tegelikult ikkagi ei tea, kuhu poole me minema peaks, siis sain aru, et... see tädi (mis sellest, et lihane sugulane) mind siit metsast küll niipea välja ei vii! 
 
Oma koduses metsas polekski see üldse hull asjade seis - see on lihtsalt NII väike, et kui peaksidki eksima, siis hakkad lihtsalt tuimalt ühes suunas liikuma ning jõuad mõistliku aja jooksul metsast välja. Hetkel viibisime me aga metsas, mille pindalast oli mul teada, et.... see on SUUR! See on ühenduses teiste suurte metsade ja rabadega nii, et eksimise korral ei pruugitagi sind kunagi leida. Ja mul ei olnud enam mingit tahtmist (ega jõudu) seal metsas pikemalt viibida. 

Niisiis püüdsin alustuseks teha kindlaks päikese asukohta - polegi nii kerge ülesanne, kui oled paksus metsas ja taevas on pilves. Kuna ma teadsin enam-vähem kanti, kus asusime ja täpset kellaaega, siis kodu jäi meil päiksest tiba paremale poole. Teinud päikese asukoha kindlaks hakkasimegi kiiresti sinna poole liikuma. Internetti, ega mingit GPS-i meil tookord kasutada ei olnud. Küll aga helistasin ma oma mehele ja ütlesin, et ta töölt tulles (kell oli nõksa neli läbi) külavahel signaali annaks. Võimalik, et me kuuleksime seda. Kui me just liiga kaugel ei ole... Aga meil oli nüüd vähemalt mingi kindel suund kuhu poole liikuda ja see andis jõudu. 
Ega pikalt kõndima pidanudki, kui metsa ääres põllul hakkas õnneks kombain vilja võtma ja see oli küll üks tore ja kergendust pakkuv heli - tsivilisatsioon, jess! Ja samas kindel märk sellest, et liikusime õiges suunas. 

Oi, kui väsinud ma lõpuks koju jõudes olin. Kirusin oma seeneaplust maa põhja ja mõtlesin, et ma iial enam ei lähe emaga metsa seenele. MITTE IIAL! 
Kolm korda võite arvata, kas see ka nii on läinud. 😜
Milline süüdimatu inime! Ela sellisega ühe katuse kupli all 😂

Tantsud ümber kuuseriisikate

Mõni aeg tagasi mainis üks aedleja oma blogis, et ei tea eriti (oma seenemetsa) kuuseriisikate kasvukohti ning palus seejärel vihjeid kodukoha leiukohtade kohta. Pean tunnistama, et mul on kuuseriiskatega umbes samasugune suhe, st et mina hirmsasti tahaksin suhet, aga... riisikad, sunnikud, pipardavad. Ma olen olnud kenasti kannatlik kosilane (st korilane) ning vaikselt lootnud, et ehk mõtlevad lõpuks siiski ringi ning... annavad kätte. Häh! Tühi lootus! Mingi vanasõna oli vist ka selle kohta: tasa sõuad, kuuseriisikateta koju jõuad??? 😂  Ma olen muidu täitsa kannatlik inimene - muudkui kannatan ja kannatan... kuni ühel hetkel saab kannatus otsa. Niisiis otsustasingi möödunud sügisel ühel kenal õhtul, kui mu kuuseriisika himu juba talumatult suureks oli paisunud, et pole mul siin aega ühti terve elu tagasihoidlikult loota ning oodata. Ei-ei, lendan kohe julmalt (seentele) peale ja murran maha! Ja ma teen seda nüüd kohe! Seega teatasin eksprompt peale õhtusööki mehele, et lähen nüüd metsa kuuseriisikale. Ta mõõtis mind esialgu pika pilguga ning päris seejärel, et kuhu ma sedasi vastu ööd siis minema hakkan. "Riisikale, ütlesin ju!" vastasin. "Ja mis mõttes vastu ööd??? Kell on alles seitse. Poisike ju!"
"Päev otsa on sadanud!" ei jätnud ta järgi.
"Milleks mul need vihmariided siis on? Koidele söötmiseks või???"
"Ise sa ei tohi ju külmetada!" kõlas etteheide.
"Ma panen jope alla. Ausõna!"
"Ja telefoni võtad ka kaasa!!! Ning kuhu sa üldse minna plaanid?"
"Ee... vaatan. Kuskile, kus on... ee... kuused???"
Mees põrnitses mind nagu süüdimatut jõnglast, keda pole mõtet ümber kasvatama hakata - nagunii ei õnnestu.

Haarasin kiiresti vihmariided, kummikud, ämbri ning - oh imet - isegi telefoni, sest tegelikult mul siiski oli ajaga juba kitsas ning loopisin selle kõik kiiruga autosse (sest minu kodumetsas kuuseriisikaid ei kasva) ning asusin teele. Ega mul polnudki mingisugust sihti, et kuhu metsa nüüd põrutada. Mõtlesin, et sõidan, kuhu rattad viivad ning vaatangi jooksvalt. Kuuseriisikatega on õnneks see tore asi, et need kasvavad ainult seal, kus noored kuusedki, seega võib probleemile vabalt ratsionaalselt läheneda. Vaat kollariisikaid või kukeseeni ma kahjuks sedasi leida ei oska, aga no kuuseriisikaid??? Esialgu keerasin paremale ning sõitsin u 10 km, seejärel keerasin vasakule ning hoolikalt teeäärset metsa seirates, sõitsin veel u 10 km. Kuna aeg surus korralikult kannaga kuklasse, siis keerasin auto ringi ning sõitsain tagasi parimasse kohta, mida teel olles märganud olin. Kiiruga toppisin end seenelise kostüümi ning "lendasin peale". Metsaalune oli loomulikult "mõnusalt" tilkuv, aga häda oli härjagi kaeva ajanud, mis siis veel minust rääkida. Igatahes... seenejumal otsustas sellel õhtul mulle, minu suures hädas, halastada. Jess! Päris kuuseriisikad! Niii ammu pole saanud. :) Ussitanud, sunnikud! A mis see paar ussi ikka teeb? Õnneks mõned olid ikka korralikud ka :) Osa ussitanuid seeni panin korvi koos mullase jala ja natukese pinnasega, et kodus oma kuuseheki alla poetada. Korralikke kahjuks ülearu palju polnud, aga vähemalt järgmisel päeval sain oma päeva alustada korraliku pannitäie praetud kuuseriisikatega. Mmm... Nii nämma! Täpselt seda mul vaja oligi.

Paar päeva hiljem naabrite juures lobisedes, mainis naabrimees möödaminnes, et tal kasvavad mingid seened kuuseheki ümbruses. Et vist kuuseriisikad. Linnainimeste seenetundmisesse suhtun ma mõningase ettevaatlikusega. Seda suurem oli minu üllatus, kui vaatama minnes selgus, et tegemist oli tõesti pesuehtsate kuuseriisikatega. Ning neid pesitses seal terve hulk. No tere talv, sedasi külje all mul! Ja ega sellega mu imestamised veel lõppenud. Järgmiseks pakkus naabrimees neid imemaitsvaid seeni mulle. 😋  Vaat millised naabrid on meitel! 💚💚💚 Ma olin muidugi pakkumisest väga meelitatud (ning süljenäärmedki hakkasid juba vaikselt tööle) ja tunnistasin talle ausalt, et ma ÜLIMALT hea meelega teeksin nende hekiümbruses puhta töö, aga...  ma ei saa ikkagi aru, miks seeni sööv inimene peaks ennast vabatahtlikult sellisest maitseelamusest ilma jätma. See pole ju mingi maitsetu kukeseen, mida turult ka osta saab. Eriti veel, kui enne pole kuuseriisikaid proovitudki?

Niikaua kuni riisikapilte pole, peate kukeseentega leppima :P

Tuli välja, et tema proua ei pidavat oma mehe seenemääramise võimekust väga usaldama :D Ega mul siis muud üle jäänudki, kui et pidin minema veenma naabriprouat, et need seened tema hekis on PÄRISELT KA kuuseriisikad ning need PÄRISELT KA on ülimaitsvad (hulga paremad, kui need paljukiidetud kukeseened!) ning, et kui nad need mulle lubavad, siis nad on PÄRISELT KA opakad. Asi töötas - naabrimees lubati "seenele". :D Pärast muidugi mõtlesin, et oleks vist ikka pidanud ütlema, et tegu on eriti mürgiste seentega ning et mahatrampimisest ka mingit kasu pole - isegi aurud tapavad! Et korjaku ikka eriti hoolikalt kõik kokku ja toogu aga mulle - küll mina juba kahjutuks teen! 😂 Et kõik head mõtted alati ka liiga hilja tulevad... 😁

Nüüd siis kevadel kõik kuusehekke istutama (kui kuskilt muidugi kuuseistikuid saada õnnestub)! Meil on juba istutatud, aga pisike veel. Naabrite oma on u 2,5 m, seega terve elu neid seeni ootama ei pea. Igatahes jälgin ma suure huviga naabrite edasisi (seene)hekiarenguid :) Ja tookord metsast toodud ussitanud "kraam" sai ka loomulikult meie heki alla sokutatud. Ehk on mingit kasu. Kiirendab protsessi??? Aga naabrid meil kindlasti nii ei teinud! Neid lihtsalt kuuseriisikad armastavad. Õnneseened! :)
Ja veel. Korjatud korvitäit riisikaid proovisid naabrid siiski linnas  - seal pidi arstiabi lähemal olema 😄

Oh, mis kena talveke!

Mis siin pattu salata, mina olen igatahes mattunud umbe magusasse rahulollu. Milline suurepärane aasta algus! See valge värk on muidugi ka täitsa tore, aga no mõelge ometi, missugune kokkuhoid küttekuludelt. Ja ei mingit lume rookimist! Värskelt sadanud kerge lumega on ehk täitsa vahva, kui avaneb võimalus oma liiga pehmete vormidega keret veidikene liigutada, aga kui sadanud on rasket sulalund või hoopistükis kõvasti tuisanud, siis ei ole see lumelabidaga vehkimine enam üldsegi lõbus. Ükskord pärast sellist aktsiooni sain ma omale sellise tervisehäda, et ohohhoo - hüüa või taevast appi. Taevas mind tookord muidugi ei aidanud, hoopis skalpelliga vehkiv arstitädi. Säh sulle lumelükkamist! Nüüd on juba naljakas meenutada, aga no tol korral olin ma küll valmis oma surmaotsusele ise autogrammi viskama - saaks vaid vaevast lahti. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ikka rõõmust. Siirast rõõmust selle üle, et ainult kaks korda päevas on vaja ahju kütta (meil pliiti pole, mis kogu aeg huugaks) ning selle üle, et kui kusagile sõita tahta, siis lähed istud lihtsalt autosse ja... sõidadki. Kogu lugu - ei mingit pool tundi varem auto sooja panekut või jäätunud klaaside kraapimist. Väkk, kuidas ma seda külmunud autoga sekeldamist ei salli. Praegu on ikka NIII HEA! :)
No ja siis see aiaisu värk. Kui ikka sõrmed juba kahtlaselt sügelema hakkavad, siis võib õues vabalt kuskile peenrasse kummardada ning rahuliku südamega rohima hakata. Või kui rohida tõesti ei viitsi (pole ju vaja end tööga kohe ää tappa!), siis võib seal peenraserval ka niisama kõõluda ning heldinult sügisel mahalõigatud taimepealsete kontsusid vahtida. Ka mõned viimased `parim enne` väljanägemise ületanud püsikute lägased lehed, aitavad hädalist tema hädas. Muudkui kükitad seal ning suurest tuustiarmastusest pakatades tõded, et no... küll mul on ikka armsad lilled! Mis sellest, et väljas on jaanuarikuu. :D

Ja üldse olen ma nüüd kolm päeva riisunud, tundes samal ajal suurt rõõmu liigutamisest ning loomulikult sellest, et aed saab kenamaks. Uskumatu kui mõnus võib olla üks vihatud aiatöö, kui seda aprilli asemel näiteks jaanuaris teha. :) Ja kanad saab õuele rohelist nokkima lasta :) Ikka nii tore talv!
Ning päris viimane sügisene aiatöö sai ka lõpuks tehtud:

Tema on Proua Smaragd ning meil on temaga omavaheline kokkulepe, et teda (ainsana) ma varjutan. Kord ma juba eksperimenteerisin temaga ja... ei iial enam. Nii ma talle tookord pühalikult lubasin ning olen siiani oma lubadust ka pidanud. Raske on, sest proua pole mitte lühikeste (ega ka kõige saledate) killast, aga kuniks ma suudan kuidagigi selle varjutuskanga talle ümber mässida, siis ma seda ka teen - olen selle talle võlgu.













Metsaäärde on ka mõnus jalutada, ei pea põlvi mitte lõua alla tõstma - täitsa inimese kombel saab mindud ning oma kätetööd imetletud.



No, kas pole kena??? Täitsa oma väikete kätega ise tegin, muidu passi siin talv otsa pruuni ja halli. Fui! "Värve on vaja!" ma ütlen.
Tegelikult peaksid need ohtrad dekoratsioonid põtru peletama. See hele "kard" on lambavill ning vanemad inimesed teavad rääkida, et lambakarjamaast pidid põdrad eemale hoidma. Eks paista, aga igatahes tasub proovimist. :)













 Seal metsaääres, vanal vahtratüvel, kasvab meil rohkelt igasugu huvitavaid seeni, kahjuks vist mitte midagi söödavat, aga niisama ka tore silma nuumata.

Tegelikult olid seal tüvel veel mõned toredad seened veel, aga neid ei saanud ma korralikult pildile. :( Nii et kui praegusele ilmale midagi ette heita, siis seda lõputut kaamost - kogu aeg on pime ning mõned tunnid päevast on isegi lausa hämar. :D Postituse pildid said seekord samasugused: hallid, niisked, nukrad. Tegelikult mulle need iiri talve pildid üldse ei meeldi. Kui väljas valitsevad hallid ja pruunid toonid, siis arvuti ekraanilt võiks küll midagi muud vastu vahtida. Aga...

...ega tali ilmselt taeva jää. Ning siis läheb valgemaks ning helgemaks :) Seniks aga naudime seda, mis on, see ka ju täitsa mõnus! :)