Kõik lagedaks ehk... saab ka nii. Aga milleks?

Mulle tõesti ei meeldi pidevalt millegi kallal vinguda. Aga teisipidi võttes... kui inimesed rohkem õige koha peal kiunuksid/kritiseeriksid, siis ehk oleks see maailm ka üksjagu parem paik, kus elada. Ühesõnaga - ma hakkan nüüd kiunuma!

Tegelikult on see teema (laiemas mõttes) juba ammu minu jaoks üleval, ma lihtsalt pole jõudnud sellest siin veel kirjutada. Aga enne jaani kohalikku vana surnuaeda külastades (ei saa me läbi surnuaiata :D), sai minu karikas täis. Või no, mis täis... lahinal üle hakkas ajama. Kohe täitsa päris vapustuse sain. Ma proovin seda teemat nüüd kusagilt algusest harutama hakata.

Jupike südasuvise Rakvere mnt äärest

Kas teie ikka olete märganud, kui ilus on Eestimaa? Eriti suvel. Et lisaks rohelisele (ning pruunile ja hallile) on meil siin veel teisi toredaid värve. Ja õisi. Ning nende lõhna. Või üldse... mis jääb suvest järgi, kui kõik loodusest pärinev ära võtta? Kuum ja tolmune kivist linn ning asfalt - vaat mis. Seda tahamegi või? MINA EI TAHA! Mulle meeldib, kui minu ümber on ELU! Ja emake loodus oma täies ilus...

Mulle väga meeldib suvel ringi liikudes, teeääri vahtida. Meil siin Eestis on ilusad lillelised tee ääred. Või mõelge mõne külatee peale, mille kruusateed palistavad kollane karikakar, harilik härjasilm, metsporgand, ussikeel või mõni kurereha liik. Mõnus... Vaat see ongi õige suvi!

Metsporgand Saaremaa teeveerel

 Aga millegipärast on hädasti vaja see kõik maha niita. Euronõuded või???

                            *                                                  *                                                  *

Seisad jaanilaupäeval põlvini õites ja punud pärga.
Või siis... seisad lagedal platsi ja üritad elu eest vastikute kõrretüügastega oma jalgu mitte katki teha.

Või... viskud madarate ja hiireherneste vahele siruli ja hingad sügavalt sisse...
h ä s t i  A E G L A S E L T...
Või viskud sinna kõrretüügaste otsa ja... no... eee... kargad kiiresti püsti tagasi. Eks sai juba pikutatud kah!

                             *                                                  *                                                 *

Seletamatul põhjusel on ka enamike inimeste koduaia muru midagi golfiplatsi taolist. Ja põua aeg pean mina õite asemel siis nende pruuni kuivanud taimestikuga maapinda vahtima. Väga kaunis tõesti! Ega ma kade pole, võin enda teepoolset (esindus)muru ka näidata:

Põua tõttu on mehel siiani niitmise keeld! :D Ja need suuremad tuustid seal on tormile alla jäänud paplite meeleheitlik soov elada.

Tegelikult võttis mõni aeg tagasi siin samal teemal sõna ka Rein Sikk ja kevadel oli Palusalu aia eestvedamisel EV 100 raames "Liigirikkus Teepervele" külvamismaraton. Jumal tänatud, veel on lootust!
Ma ei kutsu nüüd inimesi üles oma muruniidukeid ja trimmereid vanarauaks müüma, aga... kõiki asju ei pea tegema, sest nii on kombeks, euronõuded pressivad peale või naabrid ju ka teevad sedasi. Kõik oleneb... Kui on ikka vaja niita (või trimmerdada), siis on vaja! Aga... kas alati ikka on???
Sellega seoses meenuvad mulle ühed suvised ootamatult sissesadanud (kutsumata!) külalised, kes esimese asjana märkisid, et... muru on meitel niitmata. Oli jah niitmata - oma kolm või neli päeva :D Ma ei taha mõeldagi, mis nad praeguse vaatepildi peale kostaksid :D Või no... mis muru see meil ka on? Meil on niidetav looduslik rohumaa! Teate küll, PÄRIS niidu taimedega. Nojah, eks igale ole oma. Lihtsalt... inimene võiks oma enese aju kah kasutada. Milleks ta meil seal siis on? Augutäiteks???

Ja jõuamegi otsaga selle surnuaia juurde tagasi. Ega ma hästi oskagi seal tol õhtul nähtut sõnadesse panna. See koht oli lihtsalt nii teistmoodi, nii... surnud. Vastik tunne, kui lähed kuhugi, kus natukese aja eest lokkas elu ja järsku on see asendunud koledate varretüügaste ja kuivavate õitega - asendunud surmaga.
Aga võib-olla oli trimmerdaja lihtsalt pime.
Mõlemast silmast, ma mõtlen.

Siin kasvasid ruuged päevaliiliad...

... ja hostad

...ning pojengid

... iirised

Elasid kord sõnajalad...

Siin nuka taga oli enne tore sõnajala võpsik

Nüüd sai ikka palju parem, eks!

Ega ei olegi nagu midagi öelda, pildid räägivad enda eest. Milleks selline asi vajalik oli, ei tea. Lihtsalt... ma ei taha mõelda nendele (vana)inimestele, kes tulevad oma kallite haudadele ja leiavad eest sellise sigaduse. Valus hakkab.
Ma mõtlen, et me kõik peaksime ju inimesed olema, aga... kõik vist siiski ei ole. Mõned on hoopis inimlased.
Ja kes arvab, et vaene trimmerdaja ehk polegi millegis süüdi ja täitis ainult käsku siis...
...meil oli enne ka trimmerdaja. Üks teine. Tegi oma tööd südamega. Ma ei tea kuidas, aga... ta jättis iga viimase, kui õie seal surnuaial püsti. Suviti oli seal nagu maapealne paradiis. Väga ilus koht viimseks puhkepaigaks. Tolle trimmerdaja maapealne aeg sai aga otsa - läks taevasesse paradiisi. Ja meie siin peame nüüd kuidagi ilma temata hakkama saama.

Seekord siis sedasi. Oli lihtsalt vaja see endast välja kirjutada. :) Ja ma täiesti siiralt usun, et häirivatest asjadest tuleb rääkida - ainult siis saavad sündida lahendused.
Ja sellest surnuaia loost johtuvalt sai ka üks otsus vastu võetud - mitte kunagi ei saa surnuaed olema minu enese viimane puhkepaik. Ja...
 ...kuidagi kergem on kohe olla :)

Vihma ei ole ja vihma ei tule!

Pealkirjas peitub nii kurb tõdemus, kui ka lootusrikas provokatsioon. Teate ju küll, kui midagi kõva häälega välja hõisata, siis juhtub just vastupidine. Ja kogu mu lootus ongi nüüd sellele pandud. Või no... puht faktiliselt meil 12. juuni hommikul ikkagi sadas... umbes-täpselt 10 mm jagu. Ehk, et mitte muffigi! :( Ja edasi paistis jälle päike. Ja kui nüüd PÄRIS aus olla, siis ka eile õhtul tiba tibutas, aga no see ei võtnud isegi lehtedelt tolmu kinni. Ja nüüd on kõik me lootused jaanile pandud. Siis ju ikka sajab?  Või kui nii edasi läheb, siis ei tule lõkke tegemine üldse kõne allagi, sest hetkel on seis selline, et kui juba tiba kuumemat õhku välja hingata, siis läheb kõik nagu säraküünal.

Keegi siin kahtles mu väites, et meitel ulatub põllul rohi teinekord jaanipäevaks alles pahkluudeni. Aga palun!

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...

Tegelikult valisin oma lilleniidust pildistamiseks vähe kobedama koha, päris kuivanud pruuni peale ei hakanudki ronima. See vähe kõrgem roheline nutsakas seal ees on pigem erand ja jäi lihtsalt kogemata minu suurepäraseid pahkluid varjama. 😝 Niitnud pole me seal loomulikult midagi.

Teises põllu otsas on aga teine lugu. Sealt saaks juba heina teha

Lagedamatel kohtadel metsas on aga kohati selline seis:

Sellel viimasel pildil on üks osa metsmaasikaplatist. Nii kaua, kui ma ennast mäletan olen ma suviti ALATI metsmaasikaid puginud. Meil neid lihtsalt jagub. Ja vaat nüüd olen ma NII KAUA elanud, et näha ära esimene suvi oma teadliku elu jooksul, kui (meil) metsmaasikaid pole. Väga kummaline, sest isegi lehti ei ole enam. 😃 Ok, viimasel pildil on taimed lihtsalt kuivanud, aga mujal? Metsaalustel, mis eelmine suvi olid metsmaasika taimi täis ja mis praegu veel rohelised on? Täiesti sürreaalne! Ja väga huvitav  - ma olen ikkagi uudishimulik inimene - kaua taastumine aega võtab? Aasta? Kaks?
Aga, mis siin ikka rääkida, kui isegi naat ja võililled kohati siruli on. 😂 Muust mudrust rääkimata.
Kui nii, siis nii! Mees tõi kasti kodumaiseid aedmaasikaid - metsmaasikaga küll võrdlust ei kannata, aga raskel ajal abika ikka. 😁

Ahjaa, eelmine aasta istutatud kivikask (Betula ermanii) kuivas, kastmisest hoolimata, ära. 😕 No ma kastan igaks-juhuks siiski edasi - äkki tõuseb surnuist üles. Lootus pidi ju lollide (viimane) lohutus olema! 😛
Ja enamus eelmisel sügisel istutatud mändidest on samuti kuivanud. Õnneks neid veel jagub, eks sügisel istutame jälle uued.

Ja külm käis meil ka. Aias ei saanud nagu arugi, aga põllul:

Külmavõetud kartulipealsed

Ja otse loomulikult istutasin ma enne seda külma oma kurgitaimed õue :(
Lühidalt kokku võttes: midagi jäi vist ellu ka. 😂

Õnneks kastides kasvab kõik nii, mis mühiseb ↓

Ja peenardes pole ka asi õnneks kõige hullem

Aga tegelikult... ei tahtnud ma üldsegi sellest kirjutada, kui halvasti kõik selle põua (ja külma) tõttu on (mis sellest, et kastmine on kohati juba profitasemel spordiala "harrastamise" mõõtmed võtnud). Vahel on nii, et tuleb tänulikult vastu võtta, mis sulle antakse ja saadust võimalikult palju rõõmu tunda, mis sellest et plaanid olid ehk teised. Kõiki asju ei saa ju valida. Ja ei peagi!
Aias on igatahes suur, sidisev ja lõhnav (süda)suvi! Ning rohutirtsud siristavad juba nädala jagu :)

Pojengide õisi sai ka tuppa vaasi toodud - ikka lõhna pärast. Seal püsivad õied vist ka kauem ilusad, õues õitsevad ikka kole kiiresti kuumaga ära. :(
Ja terves õues levib maailma kõige mõnusamat ebajasmiini aroomi. Mmm...

Ja ega kurdlehine kibuvitski aroomi poolest palju alla jää.
Jah, korralik vihm kuluks vägagi ära, aga... mulle väga meeldib, et peale peenrast mõne (ussitanud 😂) maasika noppimist ei ole vaja kobida tuppa kuivi pükse otsima, sest püksitagumik on vettinud (no mul on vähe suurem tagument - ulatub nagu naksti teise peenrasse 😝). Või proovi sa vihma käes muru peal värsket ajalehte lugeda! Proovi sa üldse vihma käes murul midagi teha. 😀 Peale vettimise, ma mõtlen.
Las see päike paistab pealegi...

 Ja üldse võiks suvel rohkem toredaid asju teha. Näiteks tibusid 🐔🐔🐔  kasvatada:

Ega esimese asjana selle peale ei tuleks küll, et nende väikeste sitarataste vahtimine (piisab viiest minutist, ei pea tervet päeva passima) nii positiivse laengu annab. Täielik zen! Ja hommikul vara on tore vaadata, kuidas "lapsed" verandal ikka veel ööund põõnutavad. 😍 Nädala pärast saab juba ööseks teiste juurde lauta viia, praegu on veel karantiiniaeg. Hoidke siis ikka pöialt, et kõik kuked ei oleks! 😜 Kes muidu selle supi kõik ära sööb???

On ju nunnu? :)

                                                *                              *                                 *

"Kui ei saja, siis ei saja!",ütleb naine ja palub mehel uue tünnitäie vett tuua. Ise samal ajal palvetades, et tiigis vett ikka jaguks. Peaks vist selle heina ikka ära tegema! Vaevalt et sealt põllult üldse muud saaki saabki ja hädaga kõlbab ehk talvel endalgi krõmpsutada. Ja tädi Eve merisead tahtsid ju ka heina. Või olid need hoopis hamstrid? Pesukarud??? Mitte ei mäleta - päike on peast täitsa soodaks teinud...

Mõned toredad tuustid ja... priske murulauk

Põuast ei taha pikalt rääkida - ilmselgelt kõike päästa ei õnnestu. Aed on ikkagi juba sellise formaadiga, et isegi kui päev otsa kasta, siis igale poole ei jõua ja ega sadamata vihma tööd inimene ikkagi ära teha suuda! Säilitusporgand on siiani maha panemata - ei näe mõtet, enne kui sadama hakkab. Ja kui varsti ei hakka, siis... jääbki panemata. Mõnede asjade mahapanek ootab veel korralikku vihma - kui ei tule, siis sööme talvel ilmselt männiokkaid või kuusekäbisid (ongi vaheldusrikas!). Ja ärge nüüd öelge, et käbi-aasta ka ei ole, siis ootab küll näljasurm. 😱 Marju vist ka väga ei tule...
Vastikust külmast tuulest ka ei taha rääkida... juu-beee! 
Õnneks on aias ka ühte-teist rõõmustavat.

Määramata kõrge päevaliilia, kes kannab iga aasta rohkelt lõhnavaid õisi. Taga lupiinide vahel on teine samasugune veel, ainult õied on tiba heledamad ja puhmiku laienemine aeglasem.

Lupiinid õitsevad palavaga jube kiiresti ära, aga milline vürtsikas lõhn. Suve odöör! 😜

Aed-kullerkupu "New Moon" ilu pildile saamisega olen ma kogu aeg hädas. Kuidagi ei jää hästi (aga ega ma sellepärast veel näitamata jäta 😛).

Vasakpoolsel pildil on üks Väikemehe lemmik (üheksavägine), keda ta ikka silitamas käib, ise kiites, et see lill on mõnus pehme nagu pleed. Ja mis peamine - õiged karvad on õigel pool (tal on see hetkel elulise tähtsusega küsimus). 😁 ↓



Parempoolsel on aga vereva helmikpöörise elegantselt lihtsad õied lõdjap-põisenela `Dart`s Gold` taustal. Midagi minu hingele ka. :)

Järgnev võib nüüd oma laiskuse eksponeerimisena tunduda, aga mulle täitsa meeldib see niitmata kuuri seinaäär. Muidu me ikka püüame hoonete seinaääred puhtaks kitkuda/trimmerdada (oleneb, kes enne jaole saab), aga need kõrrelised on seal nii toredad, et las veel olla - küll jõuab.




Nipponi enelas `Halward`s Silver` on tõeline kullatükk - läheb kevadel varakult lehte, lehed on imeilusa tooniga, külma ei näi kartvat ja õitseb nagu segane. Mida sa hing veel ihaldad?! Võib-olla ainult seda, et keegi võiks mu karedale deutsiale nüüd tule otsa pista (no välja kaevasin!).

Spiraea nipponica `Halward´s Silver`

 Pihlenelas `Sem` on lihtsalt nii võrratute värvidega. Võsude ajamist mina alles ootan. 😝

Sinilatv `Touch of Class` hõljub peenras justkui sini-valge-roheline pilv. Seda tuusti ostes, mõtlesin ma küll, et nii edev asi ei saa kindlasti külmakindel olla, aga... võta näpust - on teine kevadeti igati tubli ja varajane ärkaja. Laiuseks hetkel 75 cm ja kõrgus jääb 40-50 cm kanti. 💙💙💙

Walteri kobarküüvits `Rainbow` sai ostetud ühe ehituspoe sügisese sooduka aeg. Need imelised sügisesed värvid lihtsalt halvasid mu kaine kriitilise mõtlemise ja enne, kui ma arugi sain oli mu käsi selle tuusti juba ostukorvi toppinud. Tema on ka minu ainuke haput kavukohta nõudev taim. Mul pole muidugi õrna aimugi, kui HAPU see turvas sinna auku ikkagi sai (rabast tõin), aga ma ei saa öelda, et ta milegi üle ka kurdaks. Sellel kevadel oli täpselt seda nägu nagu... talve poleks olnudki. 😀 Tasub pusimist küll!

Leucothoe walteri `Rainbow` kevadel...

Ainuke mure ongi temaga see, et kuidas kogu see kirju ilu pildile saada - ta lihtalt ei ole fotogeniline. 😁

... ja sügisel :)

Lauk `Globus`

Tuul on küll gloobuseid räsinud, aga see ei vähenda kuidagi nende headust. Ostetud ühest sibulast on aastatega saanud... ee... mitu... ja ega nad sugugi kurda selle üle, et keegi neid vahepeal üles võtta pole suvatsenud. Ahjaa, lehed on ka gloobusel kenamad, kui nii mõnelgi teisel suureõielisel laugul ja püsivad kauem rohelised samuti. :)

Ja murulaugud meeldivad mulle ka hirmsasti :)

Ühte, teist ja kolmandat

 

Ja nüüd selle priske murulaugu juurde. 😀 Ma ei mäleta enam, kust ma oma esimese (tavasuuruses!) murulaugu puhma sain, aga ma tean, et sauna tagant prügimäelt sai ka paar vart rohu seest välja kaevatud ja peenrasse kolitud. Ei läinud üldse palju aega mööda, kui ema hakkas mu peenra ääres uurima, et miks SEE murulauk SELLINE on? Et mida ma temaga teinud olen???. Ma loomulikult ei olnud midagi teinud, aga veidi teistmoodi oli see murulauk küll. Jämedamate tumedamate varte ja suuremate õisikutega. Aga õitses vähem! Seepärast sai temast ka aastaid hiljem loobutud - teised puhmad lihtsalt õitsesid palju rikkalikumalt. Ja nüüd... on taoline tegelane jälle mu peenrasse ilmunud. Murulauk, mis murulauk, aga selline... ee... korpulentne. 😀 ↓

Ei saa vahest aru? Seda ma kahtlustasin!
Järgmisel fotol on "tavalise" murulaugu õis see keskmine. Ei otsinud kõige pisemat õit võrdlemiseks - täitsa kopsaka võtsin, aga ikkagi on vahe pea-aegu kahekordne. 😍 Varred on samuti pikemad ja jämedamad. Kasvab teine "tavalise" murulaugu  puhma kõrval, ei väeta.

Seda ma enam välja ei katku. Las ta siis kasvab, kui nii hirmsasti tahab. Ei kõlba ju prisket diskrimineerida! Ja kes ütleb, et priske kuidagi halb on???
Ja üldse, mina ei ütle enam midagi - õue kastma lähen hoopis! 💧💧💧