Naudime sügist ning keedame külalistele siirupit

Küll see vahepealne sajab-sajab-sajab-periood oli ikka kole. Loodetavasti tuleb nüüd ilus pikk ja meeldivalt kuiv sügis - pärast kõike olnut, ma muidugi suuri lootusi ei hellitaks. Seda enam on oluline igast kuivast päevast rõõmu tunda. Ja rõõmu on viimastes päevades olnud küll! Päikesepaiste teeb õnnelikuks ja... muud asjad ka...

Liblikad on tagasi :)

Admiral

Päevapaabusilm

Hilisemad ärkajad alles alustavad

Lühikarvane kastik

Mõned ei plaanigi lõpetada

Ning mõned on niisama ilusad :)

`Pink Robusta`

`Gloria Dei`

Täna tassis väikemees mind metsatukka ja... oma suureks üllatauseks, leidsin ma sealt igavaese piraka suure sirmiku (Macrolepiota procera). Ma pole enne nii pirakat leidnudki, seega arvasin, et küllap igivana ja söögiks kõlbmatu, aga kui kübara ringi keerasin, oli selge, et tegu on igati värske kraamiga - eoslehed olid lumivalged :) Tuli koju tassida - hommikusöök kohe olemas😋 Aga nii suurt panni mul küll ei ole 😁

 Ükspäev said viimased pirnid korjatud  :)

Pirnidest on rõõm ka sellepärast, et need on ühed uued värsked asjad, mille vastu väikemees huvi üles näitab. Tal on see söödavaks tunnistatud värskete puu- ja köögiviljade list ikka väga lühike. Pirnidest sai koos õunte ja nektariinidega ka moosi keedetud, mida laps hea isuga otse purgist vitsutas 👻👻👻 See on selle lapse puhul samuti uus asi, sest moosi ta ka enne seda ei söönud :D
Üldse käib praegu üks usin talveks valmistumine

Need pihlakad said talveks kanadele kuivama pandud, aga "Granatnaja" otsast pärit marjadest (õuntest :D) keetsin koos arooniatega siirupit. Talviseks arstirohuks või niisama külalistele morsiks. Sest, kui kaks kehva maitsega asja (need "õunad" maitsevad ju lausa jubedalt!) kokku panna, siis midagi head sealt küll oodata ei ole. Nii ma siis mõtlesingi, et ega arstirohi peagi ju maitsev olema või kui tõesti haige ka pole, siis joodan selle õudsa maitsega tervisliku joogi külalistele sisse, ning ise limpsin pärast süüdimatult sõstramahla peale (selline võõrustaja siis! 😂). Keetsin kokku ning ei hakanud maitsemagi. Aga natuke jäi üle ja väikemees tahtis, et ma sellest talle juua teeksin. Siis olin sunnitud seda nõiajooki lõpuks ikkagi maitsma. Mmm... Täitsa nämma! Ee... külalistele vist ikkagi ei jagu...

Mõni päev on ikka õige hull :D

Sellistele päevadele eelneb tavaliselt veel omakorda toimekas päev, kus tulitavate jalgade pealt on voodisse kukutud alles peale südaööd. Mmm... voodi on hea... voodi on mõnus. Siia plaanin ma nüüd pikemaks ajaks vedelema jääda... 😴
Hommikul ärkan ma plaanitust varem mingi veidra heli peale. Miskit toimub mu akna all. Rebane on kanaaias???

Kargan püsti ning siis hakkab meenuma eile väsinud peaga mehega peetud vestlus, mille käigus ma lubasin tal kanaaeda (ajutiselt) suuremaks teha, et linnud värskele rohule saaksid. Polegi rebane - mees kurivaim hoopis! Ainult et... ma olin unustanud selle põhjuse, miks see laiendus siiamaani veel tegemata oli. Nüüd tuli meelde - nimelt on seal laiendataval alal sõstrapõõsad, kus marjad viimati veel toored olid. Ja kanad armastavad sõstraid väga. Aga mina armastan ju ka! Niisiis jooksen ma uneuimasena hommikumantlis õue oma usinale mehele teatama, et ta JUMALA PÄRAST kanu uude aeda veel lahti ei laseks. "Ma korjan enne need sõstrad ära!" Siis kobin ma tuppa tagasi ja hakkan tasapisi ärkama...

Ma teadsin eelmisel päeval, et täna tuleb korralik tööpäev, aga sõstrakorjamine mul nüüd küll plaanis ei olnud. Mees tuleb tuppa hommikust sööma ning last valvama, mina kobin hommikusöögita õue marju päästma. Põõsad tilguvad öisest vihmast ning igasugune sodi jääb näppude külge vastikult kinni. Väkk! Märjad marjad tähendavad seda, et homseni ei kannata nendega oodata - ma pean neid kohe täna aurutama hakkama. Täiesti plaaniväline töö. :(
Kui marjad korjatud, saan lõpuks tuppa hommikusöögile. Mees läheb meile koppa tooma, minule jäävad pesamuna,... pudelite steriliseerimine ja... sõstrad.
Veidi värskeid rabakaid peale ja saangi aurutaja ääreni täis (vaat, kui hea, et ma eile suhkrut ostsin!) Kui mahl pudelites, siis vaja väljas mehega plaani pidada, et kuhu ja kui palju mul mulda (ja liiva) vaja on. Ja üldse on vaja meestel (eriti kopaga meestel!) pidevalt silma peal hoida, muidu toimetavad omapäi ja siis ei ole naine jälle tehtuga rahul. :D

Aga vahepeal saan põllult ikkagi kartulid toodud, Võhmast soetatud serbia kuuse maha istutatud ja naljaviluks kolmemeetrise lodjap-põisenela peenrast välja kaevatud. Oot-oot, kus ma selle nüüd siis panen??? Viimaseid jõuvarusid rakendades saan põõsa kärule tõstetud ja selle ka PEA-AEGU aiast välja kärutatud - jään väravas suure vahtra okstesse korralikult kinni :D No, tule taevas appi, ega ma kraanaga tule (ainult kolmemeetrise põõsaga). Lase nüüd ikka elada! Pressin ennast kuidagi puu alt läbi, põisenelas vajub kärus lääbakile...
Ahjaa, kuhugi peaks selle nüüd maha ka istutama. Aga kuhu? Paneks õige sinna! Kärutan põõsa "sinna", pargin käru ning hakkan eemalduma, et koha sobivust distantsilt hinnata, aga tuuuuul puhub põõsa jälle pikali. Mul ei jagu fantaasiat horisontaalasendis põõsa vertikaalasendisse kujutlemiseks ning silmanurgast märkan ma hoopis, et meie naabritega kahasse JUST istutatud noored kased on... justkui pooleks. Lähemale minnes selgub, et ... minu silmanähemisega on endiselt kõik korras. Pagana elukad! Selle tõdemuse käigus avastan teiste (söömata) kaskede alt hunniku kaseriisikaid. Suurepärane, VEEL lisatöid! Korjan seened kiiruga kokku ning naasen oma uut kodu ootava põisenela juurde. Mulle meenub, et too väljavalitud koht on juba septikule broneeritud, niisiis kärutan põõsa "sealt" minema endisele papliplatsile, tõstan looreha najale seisma ja lahkun, et õhtuks süüa teha. Vaat, kartuleid peab kahjuks inimene keetma, aga kana teeb ennast õnneks ahjus täitsa ise valmis :)
Veel kaevan ma ühe (jäneste rünnakust) peenras kosunud pärna välja ja kärutan selle ka platsile.

Vahepeal on mees tublisti mässanud: toonud, viinud, täitnud, silunud ja papli kändu saaginud.
"Ee... kuule..  äkki "istutad" ühe ebajasmiini ka ümber??? Too on minu jaoks NATUKE liiga suur."
Mees harutab ja kisub võrkaia lahti ja teeb nii nagu naine ütleb, et enne ikka kopaga uude kohta nii- ja naasuurune auk ja siis... "Ära sa hargiga küll võta, võta ikka kopaga!" Niisiis peab asi meil esimese korraga õnnestuma (hargiga tõstes oleks KOGU kuiv muld juurte ümbert maha varisenud)

Päris kenasti saame kahepeale selle asjaga hakkama (tänasel päeval on ebajasmiin endiselt seda nägu, nagu ta olekski kogu aeg seal tee ääres kasvanud - ilmselt kevadel ta enam NII rõõmsat nägu ei ole, aga eks paista).

Pärna olen ka vahepeal mulda saanud. Vihma hakkab sadama, niisiis kobin tuppa seeni puhastama/kupatama. Oi, ja süüa tahaks ka jubedalt - lõuna jäi ju vahele :D Õnneks on keegi kena inimene kana ahju pistnud :) Mees viib kopa ära (Oi, aga mul oli ju palju rohkem plaanis!).
Sügisel on see paha asi, et NII vara läheb pimedaks, eriti veel kui pilves ka on. Sellest hoolimata lähen ma veel pärast õhtusööki välja oma põisenelat maha istutama (mees küsib selle peale, et kas mul on täna kindel plaan end surnuks töötada :D) Vihma ladiseb. Aga ma ei saa teda ju sinna niisama vedelema jätta! Istutada tuleb just värskelt kopaga silutud mullase maa peal, niisiis on kogu see ettevõtmine üpris koomiline. Pagana muld jääb labida, kinnaste, põlvede ja kummiku taldade külge kinni. Ja loomulikult liigun ma seal mullal, nagu lehm libedal jääl. :D Aga istutatud saan! Ja kuna vaba aega on laialdaselt käes (ning ma olen endiselt TÄIESTI elus), siis istutan ma ka päeval istutatud serbia kuuse veelkord ümber. No, meeter maad on vaja nihutada. :D Ja uue istutusaugu tarvis on vaja uuesti head mulda kohale kärutada...
Lõpuks ajab pimedus mind tuppa. Tra-ram-ba-ra - täitsa omal jalal tulen :D Jõuan isegi duši alla ning pärast seda söön kogemata ära KÕIK kupatatud seened. Ups! Ja see aeg, kui mees last vannitab, jõuan ma veel MG jalavanni ka teha. Õujee...
Lõpuks vajun ma (täiesti mõistlikul ajal!) voodisse.
Mmm... voodi on hea, voodi on mõnus ja ... homme ma midagi ei istuta... ega korja... Vist...

Sügisesed tuuled

Jumal tänatud, et meil on ikkagi neli aastaaega! Minu vaieldamatu lemmik on küll suvi, aga ka kevadine õhin, ootus ning looduse vaikne ärkamine on imelisest imelisem. Sügis on see-eest küps ja külluslik, karge õhu ja lõhnava seenemetsaga. Ning minu jaoks alati natuke nukker. Suvine soojus ning aias elamine saab selleks korraks jälle läbi ja järjest rohkem leian ma end toast konte soojendamas. Külmaga tekib küpsetamise ja näputöö vajadus - ikkagi emane! :D
Täna oli õues veel igati mõnus, sügiseselt karge ja tuuline, aga ikkagi kuiv ning päeval ka meeldivalt soe. Terve posu lillesibulaid ootab mul maha panemist (natuke olen ikka juba pannud ka) ning ühed tellitud sibulad jõudsid täna pärale. Sellega läheb veel raskeks, sest ma teadlikult ei ole omale pesamuna kõrvalt mingeid peenralaiendusi lubanud. Nojah, kuskilt peenraäärtest olen ikka veidi lisa krahmanud, aga AINULT sellepärast, et nii on olnud ilusam ja loogilisem (ning mehel lihtsam niita). Küll aga pole ma suutnud hoiduda uute tuustide soetamisest. Rohkem tuuste, samapalju maad - paha-paha! Umbes 50 m2 on mul juba 2 aastat musta kile alla, tapan kassitappu. Üleeile vaatasin - ei ole veel tapetud! Närilised sõid kilele augud sisse ning sealt aukudest need tapud mulle näkku naersidki. Ilmselt ei õnnestugi mul sellest vabaneda, seemned püsivad sel põrgulisel ju ka pikalt idanemisvõimelised :( Aga kaotada pole kah miskit! :)
Aias on endiselt (üleliia) värviline, aga pole hullu - kannatame ära :D Mummid ja liblikad on kahjuks kusagile kadunud, neid igatsen ma küll.

Mõned tegelased on see-eest meeldivalt tagasihoidlikud

Täna tegin veidi istutustöid. Olin mõned päevad varem sinise võhumõõga välja eee... hüpanud. Kunagi küla pealt saadud, ilmselt liik. Selle maa seest kättesaamine oli muidugi paras peavalu. Proovisin tegelikult juba kevadel teda välja kaevata, aga labidas lihtsalt ei läinud minu raskuse all maasse. Nüüd mõtlesin, et kui muu ei aita, siis lähen kirvega kallale. Kirvest vaja ei läinud, vaja oli hoopis labida peal tasakaalu hoides balletti tantsida ning järjestikku vägevaid hüppeid sooritada (loomulikult samal ajal labidal mitte tasakaalu kaotades). Selle kõige järgi otsustades, olen ma veel päris heas vormis :D  Ja kätte sain! Neli tükki, millest igaüks oli nii raske, et tõsta või naba paigast. Ühe suure tüki viisin metsa kasvama ja teised viskasin täna lihtsalt ära. Kevadel oli see puhmaks tükk aega kole, suvel murravad tuul ja vihm tema lehti ja õievarsi, nii et mingit ilu seal küll enam polnud. Samas kõrval kasvav sort nägi palju parem välja. Ja kuna ruumi napib, siis...  Sellele kohale sain nüüd ühe madala (roomava) astilbe ringi istutada... ja madalad tulbid... ühe hosta. Sobivad palju paremini sinna :)

Õhtul istutasin veel ringi ühe suvel juurdunud mikrobiootaoksa ning kunagi pistikust naljaviluks paljundatud sabiina kadaka. Loodetavasti lähevad ilusti kasvama, kadaka juurepall sai üksjagu kannatada ja ega seda mikrobiootat ka tea.
Ja siis...

... meil on nüüd soleerivad pihlakad. Selle koha peal kus enne paplid olid. Keegi peale meie ilmselt ei teadnudki, et nad seal paplite all kasvasid. Ja paplitega võrreldes olid nad ju tibatillud, aga nüüd kõik imestavad, et kust need pihlakad siia said :D Need on sellised põõsa olemisega pihlakad, sest neid on ilmselt korduvalt maani maha lõigatud. Ja naabrid kiidavad tekkinud uut vaadet - kaua sa ikka neid puid vahid, nüüd võib vahtida hoopis "uusi" naabreid (mitte meid!), kes enne paplite taha peitu jäid. Pidid teised õhtuti lausa tuledes akent nägema :D Soovitasin binokli osta - jumal teab, mida SIIS kõik veel nägema hakkab :D
Tahan sinna siiski mõned puud istutada, sellise mõnusa padriku tekitada - tulevane tagaõu ikkagi! Kuna sealsamas taga on elektriliin ja männid, siis peavad uued tulijad madalamat kasvu olema. Ja pinnas on seal kehvavõitu, nagu meil ikka. Niisiis mõtlesin arukase "Youngii" peale (kõrget kaske ei saa ju!). Kusagile liinidest kaugemale tahaks küll ka serbia kuuse istutada, see pole küll madal, aga vähemalt kitsa võraga (seega ei varja väga mändide valgust) ja talvel ka roheline, aga ma pole veel kuskil ilusaid näinud. Ja viirpuudele mõtlesin (aasta puu ikkagi), aga tundub et neid on juba TÄIESTI võimatu leida :( Äkki mõni toomingaliik, mis väga kõrgeks ei kasva? Ahjaa, vanaemade aegse ebajasmiini tahan ka sinna istutada, täpne koht on valmis vaadatud, aga ilusat istikut pole. On üks HÄSTI suur ja siis... polegi nagu rohkemat midagi. :D  Aga noh, papli kändu me ju ka kätte ei saanud, selle ümber on endiselt selline "just lendas midagi õhku" maastikukujundus. :D See ju ka omamoodi huvitav...