reede, 15. märts 2024

Noku ja kevad

Uhh, ära jõudsin oodata! Kevade, ma mõtlen. Seekordsest talvest on mul küll nii silmini siiber, nii  ei soovi sellest ausalt öeldes rohkem ridagi meenutada. 

Niisiis...oli mis oli, aga...

25. veebruar võttis meid siin Vargamäe kandis vastu särava päikese, lõõritavate lõokeste ja sookurgede kurblike huigetega. Jess! Lõpuks oleti - ELU! Pärast pikka ja külma talve on ometi hakatud siia tagasi pöörduma. See andis nii lõputult palju usku ja lootust. Kogu sellest heast energiast sütitatuna, põrutasime perega Jägala joale ning seejärel nautisime pikka päikeseloojangu jalutuskäiku Kaberneeme rannas. Nii et meitel on selle aasta esimene mereõhu nuusutamine ka juba tehtu. 

27. veebruaril kuulsin juba voodis olles esimest sellekevadist musträhni hüüet: Tähelepanu, tähelepanu - see territoorium siin on juba ühe ütlemata tugeva, targa ja veetleva isaslinnu poolt hõivatud! Piirkonnas pesitseda soovivad emaslinnud võivad julgelt läbi astuda! Vastastikkuse sümpaatia tekkimisel, pakun võimalust ühist pesa punuda ning koos järglasi kasvatada! Tüdrukud -olete oodatud mängima!

No vähemalt minule tundus, et ta midagi sellist karjus sel hommikul seal. Tegelikult oli ta päev otsa ütlemata jutukas. Arusaadav ka - terve talve jagu jutte rääkimata ju - nüüd tuli neid nagu paisu tagant! 😃 

Ja esimene ametlik aiatööpäev oli mul samuti sellel päeval, taustaks tihaste "sitsikleit" ja terve parve rohevintide häälitsemine. Eelmine aasta pääsesin aeda tööle alles 19. märtsil. Õnneks sellel aastal sulas aed suhteliselt kiiresti lumevabaks, siis sain alustada hortensiate kevadist tagasilõikust ning sügisel hunnikutesse kokku puhutud tammelehtede kottidesse toppimisega. Seda viimast tööd ei olnud küll sugugi plaanis kevadeks jätta, aga kui isadepäeval sai tibutamise saatel need lehed kokku puhutud, siis järgmine päev sadas juba laia lörtsi ja nii see talv tuli ja püsima jäigi. Väkk! Jube meenutadagi! Seda  suurem oli mu rõõm, kui need 4 hunnikut lõpuks õuelt koristatud said. 

Üks asi veel sellesse päeva. Mitmel pool põldudel vedeleb osiseid kellegi kasukast (kährik?), aga kõige täiuslikumad osad sellest leidsin hoonest, kus ma oma igasugust aiakraami hoian... Rõve! Aastaid tagasi seal vanas saunas kevadel tuulates, märkasin silmanurgast seljataga kellegi karvast kogu tooli all. Sekundiga olin kokku lugenud kõik karvased pereliikmed ja saanud vastuseks ümmarguse nulli. Oi, kuidas ma ehmatasin! Seadusega peaks olema keelatud võõraste inimeste tooli all vedru välja viskamine (kährik oli tookord). Mingisugune austus võiks ikkagi säilida! Ja nüüd ma ei taha mõelda, et miks on minu aia-asjade hoiuruumi põrandal ideaalne jupike kellegi kasukast. Kas kasuka omanik vedeleb ka kuskil lehekottide, aiavoolikute, plastkastide jm tarviliku aiatavaari vahel või all? Ja miks on ülejäänud kasuka osad niivõrd suurel territooriumil (mitmes eri kohas) laiali? Ma ei taha teada. Ja ma ei julge seal ruumis midagi liigutada. Ja mulle tundub, et ma tunnen kerget laibahaisu... 😂

Natuke taimepealseid sai ka veel peenrast lõigatud. 

29. veebruar - Üks üksildane (Depost ostetud) rippuva õiega lumikelluke ON peenras. Ei saa aru, et kas õitseb või lihtsalt ripub. Seinaäärsed lumikellukesed igatahes alles magasid. 

3. märts - kuklased on üleval ja soojendavad endid kobaras päikese käes. Mmm... ega kuklane loll ole - küll tema juba teab, millal kevad kohal!

8. märtsil otsustasin, et on just õige päev tomati seemnete külvamiseks. Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean alusatama sellest, et mulle... ei maitse tomatid väga. Ma ei tarbi ketšupit ega võta suu sissegi tomatimahla (olgu, kaalika mahl kõlab  v e e l  jubedamalt! 😂). Ja sõna "võileivatomat" tekitab mulle külmajudinaid, sest ma ei saa aru, et miks peaks keegi vabatahtlikult tahtma nii jubeda (märja!) asjaga, oma võileiba ära rikkuda. Ühesõnaga... ei oska ma väga nende suuremate tomatitega miskit tarka peale hakata (peale lihamaitseainega toorelt söömise ja purki panemise), sest ise eelistan tarbida peamiselt ühe ampsu tomateid. Ei mingit tagumikutüki urgitsemist, lõikamist ega ülejäägi kellegile pähe määrimist (kuule, ega sa mu poolt tomatit taha - mulle lihtsalt enam ei mahu). Väikesed on head - lupsti suhu ja kogu moos! Aga no mees mul sööb ikka neid suuremaid ka.

Ja siis on mul kaheksane pesamuna, kelle puhul on tõeline väljakutse talle midagi värsket sisse sööta. Oi, sellest ma võiks pikalt kirjutada (aga täna ei hakka! 😛). Lisaks üritan ma ju teadlikult temas seda aedlemise huvi tekitada. Eelmine aasta saigi siis lapsega (oma uues kasvuhoonekesekeses) õhinal paprikaid ja tomateid kasvatatud. Paprikad tunnistati tema poolt täitsa maitavaks söögipooliseks (seda pean ma nüüd küll puhtalt oma töövõiduks! 😀), aga vot need tomatid on tema meelest siiani söömiskõlbmatud tegelased. Isegi need kõige väiksemad ja magusamad.

Aga ma ei anna alla! Niisiis olin ma selleks kevadeks soetanud posu uusi tomatiseemneid, et uuete maitsetega katsetada. 

Võibolla mõni neist tunnistatakse ikkagi söödavaks? Ja kes ei proovi, see ei saagi teada! Eelmine aasta kasvatasime kaheksat eri sorti:

Malle - Kõrge. Viljad suured ja rasked. Andis tublisti saaki. Maitses nagu... tomat

Betalux - Madal. Kandis kenasti. Maitses ka nagu tomat. Midagi halba küll öelda ei oska.

Brutus - Temale minu poolt pakutavad tingimused ei kõlvanud. Saingi ainult mõned suured (väärastunud) viljad, niisiis vastastikkust sümpaatiat ei tekkinud ja rohkem temaga ei katseta.

Cindel - Kõrge. Siiani mainitutest meeldis mulle enim, kuna viljad olid kõvemad (ja säilisid kauem) ja väiksemad, kui eelnevatel. Maitse... tomati oma, aga suht söödav mo meelest (räägib tomativihkaja, mäletate ikka jah? 😜).

Lätiõue - No mis ma oskan öelda... tomat noh! Madal, aga tubli. Viljad samas suurusklassis, kui eelmisel, aga õhema koorega. Maitse... tomati oma. See tähendab, et kui üldse muud sööki majas ei ole, siis võib ju süüa kah.

Black Cherry - Kõrge üheampsutomat. Magusa maitsega, pehmema koorega. Kandis kenasti. Minul kippusid viljad mingi aeg sügise poole hästi ruttu pehmeks minema (äkki oli kasvukas liiga kuum?).

Tigrella - Kõrge. Eelmisel aastal kasvatatutest minu lemmik. Ilusad triibulised üheampsutomatid. Kõvemad (kõvasti kõvemad), kui Black Cherry, aga maitse meeldis mulle rohkem (olid vist vähem magusad ja rohkem tomatised).

Sitakasti kollane - Madal. Ei kasvanud eelmine aasta üldse hästi, kuigi tomateid kandis tublisti (haigestus mingisse tõppe ja lehed kuivasid järjest ära). Maitses kah kuidagi hapult ja vesiselt seekord. See aasta proovime siis mingeid magusamaid kollaseid tema asemel kasvatada.  

Tigrella

No kesse jõuab niipalju tomateid ära hävitada???

Tigrella, Black Cherry ja Lätiõue lähevad kindlasti kordamisele see aasta. Mingeid sorte ostan ilmselt hiljem istikuna. Lisaks said külvatud Ananas, Hundreds &Thousands (100/1000), Kuldkroon, Antsla ploom, Apelsiinikollane ja... NOKU! Ja mis siin salata - see viimane sai meil puhtalt nime pärast valitud. Mõelge nüüd ise.. ema kasvatab igasugu mõttetuid söögiks kõlbmatuid asju oma peenardes ja kasvuhoones. Aga mis oleks, kui... kasvataks õige nokusid! Ähh??? 😜 Ühesõnaga... kui muidu kergitati minu tomatikasvatuse peale lihtsalt ükskõikselt õlgu, siis noku nimelise tomati kasvatamise ettepanek, kiideti hobilt heaks. Sest millisele poisile noku lahe ei tundu? 😂 

Ja nii see ema neid tomateid naistepäeval külvas. Meil on väike kasvuhoone (ja kes neid tomateid ikka sööb, eks?), nii et ma külvangi tavaliset igast sordist ühe seemne. Üks Ananas, üks Apelsiinikollane, üks Tigrella ja... üks Noku. Või paneks äkki kaks Nokut? Teise pakuks emale. Kuule, mul on siin üks noku üle, sa ei taha vä??? Eee... las ta jääb. Ma panen emale Lätiõuet hoopis... tundub kuidagi... rohkem sünnis pakkumine. 

Ja kui ma olin selle ühe Noku seemne mulda pannud ja ülejäänud seemneid pakki tagasi pudistasin, pani üks Noku siiski plehku. Koi, nagu ma olen, hakkasin seda kohe taga ajama (kõige eest on ju makstud ikkagi! 😂). Kuna kogu tegevus toimus ahju ees, kus lisaks mullale oli maas ka mingit muud ahjupuude sodi, siis tuli mul neljakäpukil nina vastu maad igasugu jama seest seda ühte Noku seemet taga ajada (Kujutasin ette, kuidas kohe astub tuppa mu mees ja uurib, et miks ma küll sedasi (tagumik uppis) ninaga maad uurin? Ah, tead, siin kuskil peaks üks Noku olema! 😂). No ei leidnudki üles. Kui seemnepakke kokku korjama hakkasin, siis ühe alt see kadunud Noku siiski nähtavale ilmus. Polnudki eelnevalt tähele pannud, et see seeme sihuke vähe karvane on. 😂 Igatahes püüdsin ma ta kinni ja pistsin ruttu teiste Nokude juurde, et ta rohkem jooksu pista ei saaks.  

Täna on kõik tomatid kenasti tärganud. Noku ka. Noku nimi peaks minu teada ametlikult hoopis Casanova olema. Aga mina ostsin seemned Noku nimelisena. No kui sordist pilte vaadata, siis (kõik (noku)huvilised ruttu guugeldama!)... on täitsa... ee... noku jah! 😛 Nii et ootused on meil suured. Lapsel, see tähendab. Ja dai boh, et see paljukiidetud Noku süüa ka kõlbaks! Jummel, mul hakkas praegu film jooksma, kuidas me perega selle Casanova vilju maitsema hakkame... 😂 Ja kallis vennaraas on ka loomulikult oodatud Nokut mekkima (võta pruut ka kaasa!). 😛

Okei, ma võtan ennast nüüd kuidagi kokku ja proovin edasi normaalne olla, eks!?

Ja annan teile siis hiljem siin teada, et kuidas tomati mittearmastajale need Nokud maitsesid, onju? Ee... vist ei tulnud välja jälle see normaalne olemine...

Tegelikult ma tahtsin öelda, et... KEVAD ON KÄES! Mina usun lõokesi, sookurgi, kuklasi ja kiivitajat (keda ma täna nägin). Nemad teavad! Ausõna! Ja mul on täiesti savi, kui vahepeal veel lund ja külma teeb. Peabki tegema. Tehku kohe terviseks! Sest maikuu lumi ja külm ei kõlba küll enam kuskile! Aga aedniku aastaring on alanud - toas aknalaual sirguvad tomatid, paprikad, kuumaasikad ning ka peenras piiluvad niimõnedki ninad (ilmselt on ka üksjagu kaotusi). Inimene on saanud sireleid lõigata, aeda riisuda ning vahtra mahlast ennast ümmarguseks juua. Ja mõnel päeval aed lausa rõkkab lindude laulust (nu kesse, hull, siis talvel laulab?). Mida sa hing veel ihaldad? Märtsi kuus!

Mina olen igatahes rahul. Järgmise kohtumisteni! Side lõpp.