reede, 24. märts 2017

Kuidas hiidnaine Creonta tulbinäitusel käis

Veel enne, kui ma lähen taaskord kevadpealinna tulbipäevadele tolgendama, panen ma kirja samalt ürituselt ühe vanema ja meeleolukama loo...


Seadsin tol korral juba rõõmsalt oma samme pika laua suunas, kuhu 50 tulbisorti kõigile vaatamiseks/hindamiseks üles olid rivistatud. Kuskil veidi eemal olid toolid, kus istusid mõned inimesed. Ma ei pööranud neile mingit tähelepanu, tulpidest lookas laud ju kutsus mind, aga... ometi ma märkasin. Üks noormees vaatas mind VÄGA suurte silmadega. Esimene mõte oli, et äkki on mul mantel pahempidi seljas, kontrollisin - ei olnud! Seejärel mõtlesin, et ehk on osa lõunasööki ikka veel näos ja lasin käega "möödaminnes" üle morda. Ei saanud aru, et sellest midagi paremaks oleks läinud - ikka jõllitas. Mis seal`s ikka - vahi pealegi! Pidin just esimese tulbivaasi kohale kummarduma, kui noormees püsti kargas (silmad endiselt imestusest punnis) ja LOOMULIKULT astus ta otse minu suunas ning kätt ette ulatades lausus: "Ma pole kunagi NIII pikka naist näinud. Minu nimi on Sass, mis sinu nimi on?" Viisaka inimesena ütlesin ma talle oma nime ja imestasin endamisi, et kuidas ma nüüd küll SELLISE supi sisse olen sattunud??? Olgu kohe öeldud, et ma ei ole NII PIKK. Omast arust täitsa tavaline. Jah, ma olen küll pikem, kui keskmine eesti mees, aga see pole mingi pikk ju 😛 Ilmselt oli Sass pärit väikesest kohast ja polnud neid PÄRIS pikki naisi veel näinud, lisaks oli ta ka veidi... omamoodi. See hetkel mind muidugi kuidagi edasi ei aidanud, sest Sass oli suurest imetlusest sõiduvees ning ütles, et ta pole üldse kindel kas minusugune naine ikka päriselt olemas on ning küsis, kas ta võib selle kontrollimiseks mu kätt katsuda. Okey, see ei võta mul ju tükki küljest, eks!  Millegipärast valis ta katsumiseks paksu mantli sees oleva käsivarre ja avaldas tunnustavalt arvamust, et ma olen... TUGEV. 👿 😱  Jeee!
Nagu sellest veel vähe oleks, küsis põlevate silmadega noormees, et äkki võiks ta samal eesmärgil ka mu JALGA katsuda. Samal hetkel märkasin veidi eemal kohalikku telekorrespondenti, kes valmistus  näituse korraldajaga inervjuud alustama. Vaimusilmas hakkas visualiseeruma õhtune AK, kus selle toreda ürituse korraldaja rahulolevalt tulpidest räägib, samal ajal taustaks mina - hiidnaine Creonta, võõras noormees kintsu krabamas...
Lõpetasin kiiresti selle vestluse (ma olen siiski tagasihoidlik inimene) ja asusin kiiruga tulpe üle vaatama (ning pildistama). Vahepeal ühe silmaga jälgides, et ega mind jälitata. Lauaga hoidsin ka igaks-juhuks distantsi, sest mine tea, sealt alt võib vabalt ilmuda kellegi karvane käsi minu JALGA krabama...
Tulbid olid muidugi ilusad :) Nagu igal aastal!

"Pretty Princess"
"Blue Diamond"






 "Californian Sun"



"Elsenburg"







"Flash Point"

Olles tulpidega lõpetanud, seadsin sammud saali, kus varsti pidi hakkama aiateemaline loeng. Tegelikult olingi ma tol korral seal rohkem selle loengu, kui tulpide pärast, sest seda pidas minu lemmik aednik. :)
Valisin omale intuitiivselt istumise keskel vasakus ääres, et mitte teiste vaatevälja segada (äkki olengi pikk???). Seadsin ennast mõnusalt sisse, otsisin välja oma märkmiku ja pastaka ning tundsin, kuidas ma olen ABSOLUUTSELT õiges kohas, hoolimata sellest, et teised saali kogunejad kõlbasid mulle ea poolest vähemalt emaks, kui mitte vanaemaks. :D
Mõmisesin parasjagu suurest rahulolust, kui märkasin silmanurgast tuttavat noormeest. Oi, jeerum! Vajusin sügavale tooli sisse ja üritasin NII väike olla kui võimalik, samal ajal märkmikuga nägu varjates. Mind ei ole siin. Palun, ära tule siia!  Minu suureks rõõmuks võeti minu palveid kuulda, sest aiandushuviline Sass potsatas istuma hoopis saali teises otsas. Jess! Juba mõte sellest, et keegi segab minu mõnusat äraolemist ja peatselt algavat lemmikaedniku loengut... urrr!
Loeng, muuseas, möödus igati kenasti (Sassi mõtteavaldused kutsusid nii mõnelgi korral saalis esile naerupahvaku). Lõpp hea, kõik hea, eks! :)


Ja tulles veelkord tagasi näituse juurde, siis elusate õite (või ka lehtede) pealt on oma valikuid alati tunduvalt lihtsam (ja kindlam) teha, kui paki peale trükitud pilti vaadates. Ühel aastal avastasin näituselt sellised tulbid:


Mmm... ülimad iludused, minu meelest. :)
Ja tellisingi omale siis sügisel selle sordi sibulad. Paki peal oli aga selline pilt :D


Nagu kaks tilka vett, eks ju!
Sibulad paki sees olid õnneks täitsa õiged. :)
Juba peenras... ↓



neljapäev, 16. märts 2017

Kevad tuleb ka sellel aastal

Täna oli ilus. Päikseline ja +7. Mõnus! Töllerdasin õues ringi ning otsisin... märke. Ja julgen nüüd kindlalt väita, et kevad tuleb ka sellel aastal. :) Raudselt!

Sest (kodu)metsas olid lumikellukesed õide läinud.


Ning mõni tuust nägi juba vägagi apetiitne välja. Vähemalt mõne sõralise jaoks...


Sipelgad ärkasid eelmisel reedel. Vahepeal olid vagusi, aga tänane päike meelitas nad jälle tegutsema.



Ning vahtral jookseb mahl :) Mmm...


Niisama oli ka ilus.


Aias on ka tore.


"Muru" on meil juba TÄIESTI roheline😜


Ning lilled kasvavad peenras mühinal


Ka värsket saab juba
 
Läänekollakas Barbarea vulgaris

Aga seda ei maksa näppima minna, sest muidu juhtub nii:


Kass Oskar, on pikast kevade ootusest sussi püsti visanud


Ee-ei, siiski mitte. Täitsa elus! :)


Metsas nägin täna ka paari ämblikku ringi sibamas, aga aias märkasin selle aasta esimest uimast kärbest.  :)


Mmm... kevad. Mõnus!
Homseks lubab see-eest lörtsi.



reede, 10. märts 2017

Kõik räägivad mingisugusest kevadest...

No, ma ei tea... Mina leppisin juba palju aastaid tagasi oma sisemise minaga kokku, et märts ON talvekuu. Ok, kevade-sugemetega-kevade-ootamise-kuu, ehk kevadtalv ehk kunagi-tuleb-raudselt-kevad-ka-aga-praegu-on-ikkagi-talv-kuu. Selle kokkuleppeni jõudsin ma ühel kenal märtsikuu päeval, pärast fenoloogilise kalendri jõllitamist, saades aru et seda kevadet, mida mina ootan, ei tule veel tükk aega. Pärast seda kokkulepet läks minu olemine igatahes palju kergemaks. Enam ei tekitanud niipalju negatiivseid tundeid märtsis maas olev paks lumekiht, ega kuulõpu paarikümne külmakraadiga ööd - täiesti normaalne talv ju.
29.03.2011

31.03.2013

8.04.2012
Märts on lihtsalt kevade märkide otsimise talvekuu. Varemalt passisin ka hoolega peenra ääres ja ootasin, et millal siit küll midagi lõpuks välja sulab ning millal ometi midagi juba kasvama hakkab. Pikk ootus oli! Rohkem ma EI TAHA külma ja tuulega märtsis peenra ääres passida ja kevadet oodata - nii saab ainult haige selja ja neeruvaagnapõletiku. Küll ta tuleb ilma minu passimiseta ka - omal õigel ajal. Pole veel ükski aasta tulemata jäänud! Ja pealegi on soojas toas ka väga mõnus. Saab midagi head ahju pista ning pärast imestada, et kust küll kõik need voldid ja sangad pärit on... 😋😜


Muidugi, hing ihkab märtsis juba kevadet - see külm ja pime aeg on meil ikka vastikult pikk. Ja mõni aasta lähebki tegelikult õnneks, ainult et pahatihti (justkui karistuseks) saame me siis vinduva kevade ja/või sajab lund veel aprilli lõpuski - see on nüüd küll väkk!

Märke kevade saabumisest hakkan ma küll märtsis ootama... Ei oota jaanuaris, ega veebruaris! Alustuseks ootan lume sulamist, muidugi pole ka ime, kui see oodatud sündmus alles aprillis juhtub. Sellel talvel polnudki midagi oodata, see vähene lumi, mis maas oli, sulas enne kui ma jõudsin OOTAMA hakatagi. Aga kui seda valget kraami juhuslikult on, siis raputan ma suurematele lumehangedele tuhka ning raiun õue peal jää sisse kanaleid, et vesi kiiresti minema voolaks . On ikka ülimalt südantsoojendav vaatepilt, kui palju märtsipäike suudab õhtuks suurest hangest ära süüa. Ja varsti pärast seda saab juba sulanud pinnasesse kannaga kraave vedada, et maapind ikka kiiremini taheneks. Seda kraavitamist saab tavaliselt ka külavahe teel tehtud, sest muidu on reaalne oht kuskile mülkasse kinni jääda ja kellele ikka meeldib ühtlaselt poriga kaetud PRUUN auto. Ning see esimene päev, kui kodu sissesõidutee on lõpuks tahenenud... see on ikka vägagi märgilise tähendusega! Ning linnud hakkavad tasapisi rohkem häält tegema...

Ja kui kevadeootus tõesti juba tappa tahab, siis võib ju alati mingeid seemneid tuppa aknalauale külvata.


Või mõnda suuremasse ehituspoodi või veel parem, aiaärisse tolgendama minna - lihtsalt niisama ainult vaatama ja nuusutama, eks?! 😜


Täna tegelikult on õues kevadine küll - tuul ei puhu vahelduseks pikali ja linnukesed teevad juba vähe rõõmsamat häält. Ühtegi rändlindu pole ma küll veel kuulnud ega näinud. Peenras pole meitel veel midagi vaadata, isegi lõunaseina ääres kasvavad lumikellukesed ei õitse. Aga sellest hoolimata on kusagil hinges tunda kevade erutust/ärevust, sest õige pea saab see kevade sugemetega talvekuu läbi ning SIIS alles läheb lahti... 💚💚💚  Jeee!

Aga niikaua mõnulen ma magusas ootusärevuses, keedan tassi kuuma taimeteed ning keeran end oma veranda sohvale, nagu kass sooja ahju äärde kerasse.😻 Mmm, märts on ikka nii mõnus...

reede, 3. märts 2017

Armastab, ei armasta...

Karikakrad ega härjasilmad ei ole küll mu lemmiklilled, aga omamoodi armsad on nad siiski. Võluvad mind oma lihtsuses ja helguses ning mis peamine - ei karju peenras. Palju mul neid pole, sest vähemalt minu aias armastab talv neid aeg-ajalt endale võtta.😞

Üks härjasilma sort oli siin aias juba meie saabudes, nime ma muidugi ei tea. Kasvab teine pikemat aega sama koha peal, ega kurda millegi üle. 
Pilt aastast 2008





Vahepeal ostsin ka suure härjasilma sordi "Amelia", aga minu olemasolev nimetu härjasilm oli suuremate õitega ning vististi ka seisukindlam, seega "Ameliast" sai loobutud. Võib-olla oleks pidanud lihtsalt kauem katsetama.

Kollase karikakra tükikese tõin ma ühe metsajärve liivaselt kaldalt. Istutasin peenrasse kosuma, et sealt juba vabadusse lasta. Seda päris õiget kohta, kus ta ka hästi püsiks, pole ma talle veel looduses leidnud. Seega natuke on mul peenras kogu aeg "tagavaraks". Ja siin on ta küll usin külvaja.


Ühel aastal ostsin suure härjasilma "Crazy Daisy" seemned. Pakis oli vaid seitse seemet, neli neist idanesid - kõigil neil olid lõpuks erinevad õied. Ma pole sugugi kindel, kas seda Hullu Deisit nende hulgas üldse oligi😀
Kõige ilusamad olid vast need õied:


Ja siis need


Olid ka sellised:


Ainult need järgnevad ongi sellest külvist veel järgi, teised on talv järgemööda endale võtnud. Ja selle talve kahjud pole üldsegi veel teada.


Eelmise talvega kadusid ka suure härjasilma sordid "Goldfinch" (esiplaanil),


"Broadway Lights"


ning "Victorian Secret "


Ma tavaliselt külma võetud asju ei asenda, aga "Goldfinch"  ja "Broadway Lights" said siiski uuesti  ostetud, sest eelnevad talved olid nad kenasti üle elanud. Eks paista, kuidas seekord.

Ja siis on mul veel igasugu suure härjasilma sortide seemikuid. Midagi eksklusiivset veel sündinud pole, aga eelmise raske talve elasid nad kõik kenasti üle, mis on peamine. Loodetavasti selle tänavuse õuduse ikka ka. Tuleb välja, et pildistanud ma neid eraldi polegi, kogemata on natuke liilia pildile taustaks jäänud 😕


Eile tegin lõpuks selle kevade esimesed külvid ka. Mulda läksid taaskord "Crazy Daisy" seemned (70 tk). 😛  Eks näis, kas pesamuna mul neid ka kasvatada laseb, sest ka temale meeldib väga mullas sonkimine. Ning veel KÕIGE mõnusam on seda igalt poolt välja kühveldada 😂 Või suvalise kättejuhtuva vedelikuga kasta 😈