Selle suve suured staarid

Alustame uutest. Igasuguse pika sissejuhatuseta asun kohe taevani kiitma eelmisel aastal Tii käest saadud naistenõgest `Weinheim Big Blue`-d. Jessas, on see alles tuust! Kus ma küll enne olen elanud??? Pimeduses! Kuidas ma küll enne olen elanud - ei saa aru...

Nepeta `Weinheim Big Blue` alustamas

Ma ei saanud temast häid pilte eriti teha - ühel lihtsal põhjusel - ma nimelt istutasin ta sügisel absoluutselt valesse kohta. Kivila piirile, kile äärde, nimelt. Mõtlesin, et mõnus väike sinakaslilla pussakas sobiks sinna väga hästi. Aga mis ma sain???  SUURE ümmarguse pilgupüüdja musta kile kõrvale. 😂 Kõik käivad ja imestavad, et MIS SEE ON??? Maakera! 😛
Sellel viimasel pildil on värv juba õigem, tegelikkuses on ikka pigem lilla, kui sinine see maakera.



Ühesõnaga, üks imeline (omapärase lõhnaga) tuust, mille varred ei vajunud ka suurte vihmade järel ära. Õitseb pikalt nagu hull, õied vihma ei karda ja meeldivad väga igasugu sumisevatele putukatele. Käisin just vaatamas, et õitsemine hakkab lõppema, aga taim sumiseb endiselt, nii et mina neid varsi praegu maha lõigata ei raatsi - las mummid võtavad viimast :)
Jään huviga ootama, et milline ta järgmine aasta on. Ümber istutama ei hakka, las ta siis eputab seal oma ilusa värviga, õnneks pole punane.  😛

Teine "eriti eksklusiivne" taim, mida ma taevani kiita tahaksin on... Daucus carota ehk metsporgand. Niii igav, mõtlete, eks?! Aga vaat mina armusin sellesse taime juba kaks aasta tagasi Saaremaal.

Ei jõudnud mina ära imestada, milline kaunis taim seal tee äärtes vohab. Milline ilu ja graatsia...
Seda on minul kindlasti vaja! Ja ära ma need seemned tõin! Ja maha külvasin. Ja olen tulemusega rohkem, kui rahul.






Mitte üks inimene pole sealt niisama mööda kõndinud!
Taaskord ei hoolinud ka see taim tuulest, vihmast ega kõrvetavast päikesest. Sobides nii sooloesinejaks, kui ka taustalauljaks. Tema õite ajas muutumine on ilus ja huvitav, värv hea neutraalne. Jah, metsporgandist on aretatud ka vähemalt üks väga ilus sort, aga selle õied on lõpuks siiski veinipunased ja minu aias oli selle sordi õitsemine väheldane, nii et selles mõttes teeb liik tollele ikka pika puuga ära. Aga arvestada tuleb metsporgandi looduslike kasvukohtadega - lahjad teeääred. Nii et, kerge muld ja palju valgust, siis kasvab mühinal ja ei jää oma iluga küll kellegile alla.
Niisiis, kõik hea ei tulegi alati istikuärist ega maksa väikest varandust. Mõned väärt asjad kasvavad meie oma looduses, pane ainult tähele :)

Järgmine selle suve uus suur staar on ehk mõnevõrra ootamatu (mitte küll meie jaoks), aga ütlemata tähtis ja kaua oodatud. Lõpuks sai see ammu igatsetud sillutis siiski maha. 😀 Vähemalt üks oluline osa sellest...





34 m2. Ja kes veel ütleb, et sillutise ladumine lapsemäng on siis... on tal pea-aegu õigus. Kivide ladumine on tõesti köki-möki kogu tehtava eeltöö (pinnase eemaldamine, täitmine; pinnase tihendamine; veelkord täitmine; veelkord tihendamine; õigete kallete tekitamine; servade fikseerimine jne) kõrval. 😂
Ja Väikemehe arvates oli niisama liivaplats ka väga hea 😃

Mees himustab sügisel natuke veeel sillutist panna. Huvitav, mis tal küll viga on??? Mina pole küll kindel, kas ta ikka jõuab.

Tegelikult meeldiks mulle palju rohkem siin mingi looduslähedasem lahendus, aga niikaua kuni me alles mõtleme, mis (ja kuidas) see olema peaks, siis... peab see sillutis asja ära ajama. Elu on õpetanud, et kõik on muutumises ja mingeid kindlaid ja lõplikke asju (va surm) siin elus ei ole.

Uute väärt staaride hulka kuulub kindlasti ka kaks suureõielist rõngaslille/kassinaerist või olgu nende nimed, mis iganes. Igatahes toredad tegelased, kes oma SUURED õied õhtuti nii mõnusalt kokku pakivad.

Edasi tulevad juba vanad teada-tuntud staarid - floksid muidugi :)

`Rosa Pastell`

`Blue Paradise` + `Rosa Pastell`

"Välja kaevatud" `Bright Eyes` (siseringi naljad :P)

Nimetu tegelinski

`Flame Blue` - kuskilt jäi meelde, et ei pidanud lõhnama, aga vale puha - lõhnab küll!

Eks ole teisigi toredaid staare - igalühel oma põhjus siin kasvamiseks.

Kassisaba `Ulster Blue Dwarf`

`Fata Morgana`

Siilikübarad on minu suured lemmikud, sest nad on ka augusti lõpus igati tip-top väljanägemisega, teevad aeg-ajalt uusi toredaid seemikuid ning ei karda ei vihma ega tuult. Oleks neid vastupidavaid sorte ainult rohkem.





Monadrad annavad samamoodi huvitavaid seemikuid, mis on tavaliselt vastupidavamad, kui sordid :)

Seemikud

Lepalehisele kletrale (Clethra alnifolia) sai eelmine aasta viimane võimalus antud. Istutasin ta juba kolmandat korda ümber. Istutusaugu põhja panin suure prügikoti, mille põhja tegin mõne augu ja täitsin kogu selle augu rabast toodud turbaga. Et kui nüüd ka ei kasva siis...
Aga kasvab! Täitsa kenasti kusjuures. Õitseb küll eelmise aasta okste pealt, mida eriti palju pole, aga sellest hoolimata on õisi täitsa palju. Nii et hetkel sai armu. :)

Edasi ei ole pildid mitte taimede, vaid koosluste pärast. Ma olen ikka mõelnud, et kuidas neid peenraid peetakse, kus iga taim uhkes üksinduses peenras soleerib. Minul läheb asi ikka lapesse. Ja las läheb, nii ongi õige. Minu jaoks :)

Ütleme siis, et see on segasumma suvila stiil 😛

Ja ühte SUURT staari pean mina veel kiitma. Tähelepanelikumad on ehk juba märganud vahest ühte (ilusat) punast paakautot minu aiapiltide peal. 

On teine mul siin juba kevadest saadik toeks ja abiks (koos staarist mehega muidugi) ja ega ma enam hästi mäletagi, kuidas ma ilma temata üldse aiandatud sain. 😀😍😎

 

Ja hoolimata sellest, et tegelikult on ta ikka üks räme tünn (10 t), siis nimi on tal...

Eksole! 😂 

Mees aretas talle (!) mingeid värke-särke külge, et ma saaksin lisaks veevoolikutele, sinna ka vihmuti järgi panna. Ja kuna mulle üldse ei meeldi joogivett kastmiseks kasutada, siis on minu meelest eriti hea, et täidab ta seda paaki tiigi veega ja no, paagitäite lugemine on meil juba lootusetult sassi läinud... 😂

Ma tegelikult jälestan igasugu metallist asju, mis aiavaadetesse tikuvad, sest ka kõige uhkem (sõidu)auto lihtsalt ei sobi sinna. Aga vaat see masin mulle meeldib! Temas on stiili. Ja iseloomu. Nii et ma täitsa naudin neid kooslusi, mis aial temaga tekivad. Ma hakkan vist peast metallistuma... 😝

Igatahes oleks mul siin ilma temata palju raskem, sest meil kestab endiselt põud ja allasadanud vihm on pigem lehti niisutanud, kui midagi päriselt kastnud. Seenele pole meil ka sellepärast asja 😦 

Vaat sedamoodi siis meitel asjalood. Rohkem ei kiida seekord. Lilled lähevad uhkeks ja... mees ka...😂 Aga no... tore, et nad kõik mul ikka olemas on. Ühed täiendavad teist ja... kannatab elada küll. 😛

 Ma igaks-juhuks enam ei kirjuta, hiline kellaaeg hakkab juba tunda andma... 😀

Hullud mutid... ehk kes meist siin nüüd õige haudub???

Meil koorusid laupäeval (03.08) selle suve kolmandad tibud ning mul on äraütlemata hea meel, et see jube haudumissaaga lõpuks läbi sai. Nii et need, kes mind viimasel aja on näinud ja salamaisi mõelnud, et miks ma küll nii vana, kole ja väsinud välja näen siis... nüüd teate. 😂
Kogu sellest suvisest haudumisbuumist võiks vabalt 600-leheküljelise raamatu kirjutada, niisiis ma üritan kuidagi lühidalt ja kokkuvõtlikult selle asja siia kirja panna.

Pesas piiksuvad munad 😀

Algusest alustades siis, esimestest kolmest sellesuvisest tibust, kes kohe kolme kuuseks saavad,  kasvasid kaks pruuni kukke ja üks must kana. Kana kolis juba ülejäänud karja juurde, kuked on eraldi... kosuvad veel. 😀 Ausalt öeldes on neist kukkedest jubedad nähvitsad kasvanud...

Pärast seda läks hauduma pruunikirju kana, kes poole pealt ümber mõtles (ja sellest olen ma juba kirjutanud).

Siis otsustas eelmisel aastal rebase käest sugeda saanud Träpsu haudumist proovida. Kuna ta on minu kõige pisem kana ja mul polnud aimugi, kas temastki õiget haudujat on, siis panin talle prooviks alla 5 muna. Tõele au andes peab ütlema, et ta võttis seda haudumise asja ikka õige vabalt ja ma olin täiesti veendunud, et nendest munadest küll midagi EI KOORU, sest pidevalt lasi ta oma munadel maha jahtuda, kaks muna kaotas üldse kuskile ära (mis oli minule uus kogemus - tegelikult vabaneb kana niiviisi eluta munadest) ja istus peale väljas kooserdamist pidevalt valele pesale "hauduma". Juudaz, kui kanaaju saab üks kana olla??? 

Vahepeal läks teisele ringile pruunikirju kana, kellest tegelikult õiget haudujat ei ole ning ma viisin ta teise kanalasse jahtumisele. Ja vahepeal sain siis Träpsu järjekordselt jahtunud munadega üle õue teise kanalasse joosta, et too "jahtuv" kana need kiiresti üles soojendaks, see aeg kui munade õige omanik kuskil "rahulikult võttis". Hullem, kui lasteaed, ma ütlen. Ei mingit vastutustunnet!

Niisiis... mingil hetkel tekkis mul juba küsimus, et kes meist siin nüüd üldse haudub? Mina vä??? Sest jumala eest, palju lihtsam oleks olnud ise nende munade otsas istuda ja tibud välja haududa!

Üks päev, enne munade koorumist, istus Träpsu jälle pärast õhtusööki rahumeeli tühja pesa peale "hauduma" (siia käib nüüd see pead vastu seina tagumise emotikon). Jumal, anna kannatust!
Samal ajal tekkis ka mustal habemega kanamammal isu uuesti emaks saamist proovida... Jõuate ikka jälgida või??? 😛
Ja suur oli meie üllatus, kui täiega ülejala haudumisest hoolimata, koorus Träpsul ikkagi 2 tibu. Hull mutt! Mille eest???

Siin me nüüd oleme! :)

Süüa ka antakse vä???

Träpsu koos oma kahe titega kolis teise kanalasse.

Mustale habemega mammale ostsin 10 haudemuna alla (teismeline ei jõudnud muidugi munade sisseostu ja väljamüügi hinna erinevust ära imestada 😀) ja kui esialgu oli mul plaanis ta teistest kanasest eraldada ning teise kanalasse rahulikult hauduma viia, siis Träpsu tibude tulek keeras selle plaani tuksi. Ma lihtsalt ei julgenud teda koos tibudega ühte ruumi haudele panna, kartes et piiksuvad tibud ajavad ta segadusse ning ta võib pesalt ära tulla ning üritada võõraid tibusid "lapsendada". Ei näinud muud varianti, kui ta ikkagi teiste kanade juurde hauduma jätta.
Kui kogu see eelnev Träpsu jama tundus tüütu ja väsitav, siis järgnevad kolm nädalat olid erinevate jamade tõttu veel ERITI närvesöövad. Kana ise oli endiselt tubli hauduja. Aga need teised... oeh. 😦
Lõpuks ei jäänud mul ikkagi muud üle, kui hauduja kana pesa avaus plaadiga kinni katta ja teda siis kaks korda päevas sööma-jooma ja jalgu sirutama lasta (ilma teiste juuresolekuta!). Õudne jebimine...
Aga harjub! Meespool samuti.
Nii et, kui sa oled öösel kell kaks koju jõudnud ja kell kolm voodisse kukkunud, siis on ju igati normaalne ärgata hommikul kell 7 oma kalli naise lause peale: "Kuule, mul on laudas kruvimisel abi vaja..."
Ja kui sa oled siis uneuimasena hommikumantlis lauta kiirustanud, siis selgub, et naine on... lihtsalt loll... ja unustanud akutrelli väljakruvimise asendisse, aga endal on vaja kruvi hoopis plaadi sisse keerata. 😀 Aga ma olin sinna plaadi sisse juba korraliku augu "puurinud"! 😂
Nojah, sellepärast naine siin midagi ei ehitagi...

Igatahes...
Träpsu tibud on kasvanud ja saavad laupäeval (10.08) 4-nädalaseks.

Emmega on hea ja turvaline! :)

Pildistad vä???

Träpsu on ka kasvanud. Kui alguses võttis ta seda emaduse asja ikka väga vabalt - pugis ise kõhu täis ja siis meenus talle, et tal ju miskid näljakotid ka kaelas - siis nüüd suhtub ta oma töösse palju tõsisemalt. Natuke liigagi tõsiselt juba, sest viimasel ajal kipub ta inimesi ründama. Hull lind - ma juba kardan teda, aga loodetavasti läheb see tal varsti üle 😀


Mustal habemega kanamammal koorus lõpuks ainult 4 tibu. Vähe, aga hea, et niigi läks! Arvestades kõike juhtunut. Ja kohe meenub ühe teise (vähe suurema kaliibriga) linnukasvataja jutt, kes ei jõudnud ära imestada, et tal kolm kana said kamba peale tervelt nelja tibuga maha 😂. No, mul läks ju palju paremini. 😂 Ma loodan, et talvel on mul hästi kiire ja pole aega uurida, palju üks korralik inkubaator maksab...

Tere! :)

Kõht on ikka rämedalt tühi...

Uus kodu :)

Elu on mõnus! :)

Need tibud on mind üllatanud oma SUURE isu ja asjalikkusega. Tupsununnud! 💛💛💛💛 Loodetavasti kasvavad neist toredad ja terved linnud.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Sest tibutamine on tegelikult väga tore! Tõesti on. Kogu see koorumise ootamine ja jälgimine, tibude kasvamine... Probleeme on muidugi ka, aga neile tuleb leida lahendus.
Lihtsalt...asjalik hauduv kana tuleks KINDLASTI teistest lindudest eraldada (kui te ei soovi just enneaegselt südameinfarkti saada). Ja seda ma ka endale pühalikult tõotasin, et EI IIAL meie habemega kana enam sedasi haudu, et teised tema pesa ligi saavad. Õpime. Tasapisi.

Ja järgmine aasta tibutame jälle! 🐣🐣🐣
Aga seni saame olemasolevate kasvamist jälgida :) Ja kukesuppi süüa... 😝
Ahjaa, see pruunikirju kasutu hauduja läks jälle hauduma, juba kolmandat korda see suvi. Hullud mutid, ma ütlen. 😂
Loodan, et ei saanud väga pikk ja segane jutt. Ja ehk keegi leidis isegi mingi tera siit...