neljapäev, 23. november 2023

Miks minuga sellised asjad juhtuvad ehk... aednike hapukurgihooaeg on lõpuks avatud!

Vahel juhtub elus asju. Imelikke asju. Asju, mille puhul sa mõtled, et kuidas need sinuga üldse seotud on??? 

Esimene lugu

Seda esimest "asja" ei ole me peaaegu kellelegi rääkinud. No nii hirmus piinlik oli lihtsalt. Ainult paarile-kolmele rääkisime, aga ka peamiselt sellepärast, et nende osalus selles sigaduses välistada. Niisiis ei tea me siiani, kellele me selle jama eest aitäh! peame ütlema.

Nimelt... umbes kuu aega pärast aianduskooli lõpetamist potsatas meie postkasti kutse miskile vastuvõtule, et kätte saada mastivimpel ja tänukiri Eestimaa kaunistamise eest. Olime nomineeritud Eesti kaunis koduks. Mäh?

Meie elamine
Ma esialgu arvasin, et see on mingi nali. No peab olema ju! Sest... meil ei ole mingit kaunist kodu. Isegi mitte hästi kaugelt vaadates hästi natuke kaunist kodu. Isegi siis, kui oled ühest silmast pime ja selle teise, millega sa ka hästi ei näe, hästi vidukile vead ja siis vaatad. No ikka ei ole! 

Meil on selline täiesti tavaline maa-elamine, koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Jah, me üritame kogu aeg küll mingi koha jälle korda teha, sest meile ei meeldi korralagedus, aga no... see kõik võtab aega. Palju aega. Palju rohkem aega ja raha, kui meil on.

Elumaja lähemalt vaadatuna
Igaüks, kes meil on käinud, teab, et me võiksime vabalt kinni panna kõige jubedamate aiapostide võistluse. Või kõige pudenevamate väravapostide oma! Eestimaa kõige koledam liivakast asub meie aias. Meil on ajahambast puretud kõrvalhooned ning kreenis ait (no ei ole palgivahetuseni jõudnud!) ning alalõpmata on üldse pool meie õuest üldse üles kaevatud. Ptui-ptui-ptui! üle vasaku õla! Mis kaunist kodust me siin täpsemalt nüüd räägime? Mingi getode klassis osalesime vä?

Niisiis mina olin veendunud, et see on mingi nali. No et vallas aeti midagi sassi või äkki me saime kellegi teise kutse või... 

Mees muidugi ei jätnud jonni ja igal võimalikul juhul hõõrus mulle seda nominatsiooni nina alla ning uuris, et kas me sinna vastuvõtule siis ikkagi läheme? Milline vastik inimene! Maakonna omavalitsuste liidu esimees pidavat ikkagi ju ootama meid. Ja kutse peal olid ju MEIE nimed. 

Mingi meeste värk

Mitte, et ma seda kõike uskuma oleksin hakanud, aga tegin siiski väikest uurimistööd, et kuidas see kauni kodu konkurss üldse välja näeb? 

Nagu ma arvasin, peab keegi sinu kodu sinna kõigepealt esitama. Ise võid loomulikult ka. Koos teksti ja fotodega. See viimane osa tekitas minus eriti suuri judinaid. Kust need fotod tulid???

Nurgatagune puuriit
Siis käib mingi tähtis komisjon sinu aias ringi ja hindab erinevaid etteantud punkte. Ma ei tea täpselt mida, aga äkki hoonete korrashoidu, kõnniteede olemasolu, igasuguseid rajatisi, haljastust jne, jne.

Ja nii kõigis konkursil osalevates kodudes. Sellest hindamisest sünnib mingi järjestus, millest parim esindab maakonda üle-eestilisel konkursil, millest omakorda parim saab Kaunis Kodu misiganes aastal.

Kõik üpris loogiline värk, ainult et... mingeid paberitega komisjoniliikmeid polnud me enda teada võõrustanud. Aga kui meie sellest  m i d a g i  ei tea, kuidas me saame siis mingil konkursil osaleda???

Mul tuli küll üks kahtlusalune pähe, aga tema vandus pühalikult, et on süütu. Ja ikkagi, KEEGI peaks ju ühendust võtma ja teada andma, et meid on sellisele konkursile üles antud ning uurima, et kas me ikka SOOVIME seal osaleda. 

Surnuaed

Täpselt selline tunne oli et... olen just hommikul voodist tõusnud, näos padjamuster, ripsmetušš laiali, silmad paistes, nägu punaseplekiline, juuksed sassis ja öösärk kortsus, kui järsku kõlab uksekell. Aa ei! Uksekella ei kõla - lihtsalt mingi A4 paberiplokkidega seltskond jalutab sisse ja hakkab mind pildistama ning paberitele mingeid jooni vedama. Juba mõõdetakse mu pikkust, rinna- ja puusaümbermõõtu. Küsitakse jalanumbrit. Prillide ja kunstküüntega tädi paberiploki taga vangutab pead: "No nende puusadega te küll kaugele ei jõua!" 

"Vabandage, mis siin toimub???" , üritan, ähmi täis olles, uurida. Samal ajal lödistab keegi juba mu tõstetud õlavarre rippuvat pekki. Tädi tõmbab paberile paksu rasvase miinuse.

"See on ju iludusvõistluse jaoks!", teatab ta nina kirtsutades.

"Oot-oot! Mis iludusvõistluse? Ma pole mingil iludusvõistlusel osale..." lause jääbki lõpetamata, sest keegi on surunud tugevasti mu lõuale ning vahib nüüd hindavalt mulle suhu. 

"Enam-vähem, aga üks on viltu!". Ploki ja prillidega tädi veab paberile järjekordse pika miinuse...


Prügimägi

Seda tänukirja me vastu võtma ei läinud. Vihma sadas (üritus oli õues) ja mul oli üldse sünnipäev. Aga isegi, kui neid kahte asja poleks olnud, siis ma lihtsalt poleks julgenud minna hirmus, et äkki on ikka mingi eksitus või päriselt näidataksegi seal kuskil suurel ekraanil neid nomineeritud kodude pilte. Uhh! No seda viimast ma üle elanud ei oleks. 😀

Päris elu!
See muidugi ei tähenda, et ma alandusest pääsenud oleksin. Ühel kenal päeval, kui mu enesetunne üpris kehv oli (olingi haige tegelikult) helises uksekell... ja ukse taga seises vallavanem isiklikult. Ta tõi selle tänukirja, mastivimpli ja mingit valla nänni veel. Vallavanemal ja vallavanemal on suur vahe, ma ütlen! Minu ukse taga seisis... ee... no selline... emastele atraktiivsemat tüüpi isend. 😜

Ja mina... nägin täpselt selline välja nagu ülalkirjeldatud iluduskonkursil osaleja...

Sellest ma ei hakka rääkima, et muru oli juba tükk aega niitmata ja terve õu mingeid notsikuid ja lapse träni täis. 😂 Izzand, kuidas ma ikka etteteatamata sissesadavaid külalisi armastan!

Oeh! No ei või mul siin elus ka üldse vedada...

Kaheksase noormehe elutähtis tükk vana aknaraami, mis meie õue kaunistab.
                                                                                                                 

Teine lugu. 

Selle kevade kenal märtsi lõpu õhtul olen end mõnusalt voodi peatsisse istuma sättinud. Vean pöidlaga üle telefoni ekraani, et lennurežiim ööseks sisse lülitada, aga kogemata tõmban vasaku poole asemel paremalt poolt üle ekraani alla. Avaneb... hoopis see teadete rubriik. No teate küll, kus on need viimased kõned, sõnumid, teated ja igasugune muu jama on. Möödaminnes silman seal Kerli Dello nime. Mingil põhjusel on seal rubriigis vahel ka mõni uudis (ei ole nendest teadete loogikast veel aru saanud...). Igatahes jään uimaselt mõtlema selle uudise pealkirja peale -  "Kerli Dello". No mis uudis see selline on??? Mainin seda möödaminnes ka mehele. No need tänapäeva uudiste pealkirjad lähevad ikka järjest napakamaks! Mees kiikab mu ekraanile ja ütleb hellalt (nagu neljaaastasele): "Kallis, see ei ole uudis. Kerli Dello on sulle kirjutanud. Näe, siin on ju kirjas - MAAHOMMIK!"

"Aaa... arusaadav! Kuule... aga miks see Kerli Dello mulle kirjutab, ah???"

"No kust mina tean. Tee kiri lahti ja loe!" Ja juba küünitab mees end mu telefoni kallale, et oma dinosaurusest naisele e-kirja avada. Aga ma olen kiirem ja tõstan telefoni siuhti! ta käeulatusest välja.

"Oot-oot! Issand jumal, ma ei hakka seda ju nüüd õhtal siin avama - pärast ei saa öö otsa magada!" 

"Ja nüüd siis magad või???", uurib mees altkülmu jõllitades.

"Olgu! Ma lähen võtan veel ühe magamise tableti. Siis avan!" 

 

Mees on mul üks tark mees ikka! Mis ma ilma temata küll teeksin? No tõesti - ei olnudki uudis - päris ehtne e-kiri oli. 😂

Kerli oli kanapidamise kohta guugeldades mu blogisse jõudnud (Link ) Nu ja... tahtis  "Maahommikusse" sellest kanade värgist lugu teha. Täitsa arusaadav - kuskilt tuleb need ohvrid ju leida, eks! Vaja sul siis nii edev olla ja oma elust sedasi avalikult kirjutada, äh?

Edasi läks kiri aga veits käest ära:

... Ja sirvides üleüldse Teie blogi edasi, siis mulle tundub, et teist võiks teha terve hooaja saateid...

 😂

Õnneks need kaks sisse võetud tabletti töötasid kenasti. Hommikul, raadiot tööle pannes, kuulsin aga esimese asjana rõõmsat Kerli Dello häält...  Rääkis seal miskit blogimisest. Ja kanadest... Panin ruttu raadio kinni. Appi, see ei ole ju minu elu, eks?! Poeg pärast irvitas, et ilmselt otsis Kerli mind raadio kaudu taga juba. 😂

Kanadest rääkimine osas on mu käed seotud (ja suu kaltsuga kinni topitud 😅). Sest valetada ma ei taha (ja ei oska) ja tõde rääkida ei saa. Nii lihtne ongi. Võib-olla kunagi ma kirjutan sellest. Aga hetkel on olukord selline. Jooksavaid asju saan küll kirjutada ja kui vähegi jõuan, siis plaanin seda ka teha. Vot nii! 😛  

Pealegi... ma ei ava end ju sugugi igale võõrale. Kõigepealt peab see inimene üldse minuni pääsema. Ning see võtab aega. Ja eks ma olen ikka selline raskesti käsitletav tegelane, kes võtaks kas hoobilt saatejuhtimise üle või... vastaks kõigele ühesõnaliste lausetega (olenevalt selles, mis tuju mul parasjagu on). Ja üldse, ma ei otsi mingit tähelepanu, ma lausa pelgan seda.

Aga mis siin pattu salata - selle  t e r v e  h o o a j a  jutu üle, sain ma ikka üksjagu itsitada. Üldse mitte Kerli pärast! Sest tema oli kirja pannud oma (uit?)mõtte. Tunde. Ja see oli hirmus armas temast, et ta seda teha julges. 💚 Nu ja ega igale ühele sellist pakkumist ei tehta, eks! 😛

Ma lihtsalt ei suutnud ennast kuidagi selles hooaja valemis ette kujutada. Või kui ma natuke nagu juba hakkasin kujutama, siis läks see "film" nii kohutavalt lappesse ära, et... mu kõhulihased kippusid krampi minema.  

Seega teiste, toredate inimeste, kinnitustest hoolimata, et nad hirmus hea meelega vaataksid mind laupäevahommikuti televiisorist (nu kes see siis teise napakas olemise üle siis naerda ei taha, ah? 😃), ütlesin ma sellele suurepärasele pakkumisele siiski EI.

Nii et... mu suurejoonelisi vaatajanumbreid tõotav telekarjäär jõudis lõppeda juba enne, kui see algas! Samas... kontakt on loodud - mine sa hulle tea! 😛

Aga kõige tähtsam oli ju, et head aprillinalja sai. Kiri pojale: ↓

Mina: Kui sa minust edasi midagi ei kuule, siis... ma peidan end Kerli Dello eest.

Poeg: Keldris või?

Mina: Ma ei saa sulle öelda  - sa äkki kitud Dellole ära! 

Poeg: Seda ma arvasingi. 

 

Kui laps leiab kasutuseta vanad tellised, valmib... kindlus
See piinlik mastivimpli segadus oli mul juba jõudnud ununeda, aga see Maahommiku lugu tuletas seda teravalt meelde. Ja toetutes sellele esimesele kogemusele (millele muule mul siis ikka toetuda?), siis väheke paranoiliseks muutusin ma küll. Ma pelgasin võõraid autosid. Ja vahel tundus, et mu kuuseheki taga liikus midagi...  s u u r e  karvase mikrofoni laadset. Igaks-juhuks hoidsin madalat profiili ja väljas väga ei käinud - jumal teab, milla see Dello oma kaamerate ja mikrofonfega kuskilt põõsast välja kargab ja "Maahommikut" tegema hakkab. Ma ikka siuke tagasihoidlik inime, ei taha, et   t e r v e  Eesti rahvas mu üle naeraks, piisab nendest lugejatest siin...


Tegelikult kirjutas Kerli mulle veel midagi väga armast. 

... jätkake kirjutamist, sest see tuleb Teil imeliselt välja. 

Mitte et ma ennast nüüd kuidagi kõrvust tõstetuna tunneks - väga paljud inimesed kirjutavad väga hästi - p a l j u  paremini, kui mina, aga mulle meeldib, kui inimene ütleb, mis ta mõtleb. Ja see oli siiras avaldus.

Ega ma tegelikult ei plaaninudki üldse neist asjust siin kirjutada. Esimene lugu on lihtsalt piinlik ja... Aga ma ei saanud midagi teha, sest need lood lihtsalt pressisid end minust välja. Hoidsid mind niikaua vangis kuni nad siia kirja pandud said. Kevadest saadik see postitus siin arvutis järelküpsenud juba. No las see siis tulla, kui niiväga tahab. Aednike hapukurgihooaeg ikkagi - on inimestel midagigi lugeda. 😛

Nii et... mina võib-olla jätaks kirjutamise küll. Aga kas kirjutamine mind jätab...