Pole juba jupp aega midagi kirjutada jõudnud. Mitte et midagi kirjutada poleks, lihtsalt üks kooserdamine (ja asjade kokku- ja lahtipakkimine) ajab teist taga ning mul on hakkab see külastatud kohtade nimekiri juba sassi minema. Kõigest korraga kirjutada ei jõua, niisiis keskendun seekord ainult eilsele (laupäevasele) päevale.
Kuigi ärkasin seitsmest, siis ühel hetkel tundsin, kuidas ajast jääb vägisi puudu - juba kanade värgindusega läheb hommikuti hulga aega, lisaks olid Väikemehe kaela lümfisõlmed ootamatult täiesti tursesse läinud ja see võis tähendada, mida iganes.
Ning lõpuks, kui kraanikausi alt sahtlist oli vaja kiirkorras väike prügikott leida, siis kraapisin tuimalt selle sisu lihtsalt köögi põrandale - küll hiljem jõuab selle kraami sinna sahtlisse tagasi toppida, siis kui aega jälle vabalt käes on. 😂 Duši alla oli ju vaja veel jõuda ja Väikemehega tegeleda ja...
Päris viimasel hetkel sain mitu kasti tuuste, iseenda, lapse ja hunniku muud hädapärast autosse pressitud. Tee peal helistas juba murelik mees uurimaks, et kuhu ma küll jään? Kirjutanud oli loomulikult ka...
Igatahes... kohale jõudsin. Õigeks ajaks. Järva-Jaani.Sellisele üritusele. Mul oli seal väga tähtis roll täita. Nimelt... see aeg, kui minu mees roolis ühte ilusat punast paakautot (millesse ma natuke kiindunud olen), pidin mina Väikemehega istuma tema kõrval ja... olema lihtsalt ilus. 👸 😂 Soovi korral võisin ma ka rahvale lehvitada. (No ma aeg-ajalt olin ikka suuremeelne ja tegin seda 😛). Sellisest suurepärasest pakkumisest ei saa ju ükski naine keelduda. 😀 Saati, kui veel pardimaski (või oli see hoopis kana???) kandma ei sunnita 😛 (kes kohal olid, saavad aru). Ja mis sellest, et väljas oli põrgukuumus ja kõik riided kleepusid vastikult ihu külge, ikkagi oli tegemist ühe ütlemata laheda ja meeleoluka üritusega. Mina kahjuks ei saanud seekord küll kauemaks jääda.
Ühesõnaga... pärast lihtsalt ilus olemist, rahvale lehvitamist ja duši eest põgenemist, pidin mina (ja tuustid) siiski edasi liikuma, et jõuda Taga tallu kokkutulekule.
Pärast kohale jõudmist (erinevalt mõnest teisest olin mina ikkagi tagasihoidlik ja pulma kontvõõraks end ei pressinud 😜), tuustide värske õhu kätte päästmist ja vaidlust isehakanud parkimiskontrolöriga, et kas mu auto ikka on tasuta parkimise alas või mitte, sain asuda aeda ja nägusid üle kontrollima. 😛
Ja kontroll peab alati olema! Et mis raffas siis üldse ringi tolgendab ja kas peenrad on ikka ilusti rohitud? Ahaa! ↓
Juudaz! Sellise palavusega???
Tegin kiiresti sealt vehkat, et kui tabatakse, siis vähemalt juba rohitud alalt 😝
Põgene veel kodunt rohimise eest...
Või hoiaks üldse kruusahunniku ligi - seal pole vähemalt raudpolt-kindlalt midagi rohida 😀
Saamahimuliste peale oli ka mõeldud ↓ Nii et igati vinks-vonksilt orgunnitud asi 😜
Oli veel toredaid hetki ja asju. Enamus pilte said tehtud õhtul, kui varjud olid juba pikad, aga kannatate ära. Kellele ei meeldi, see ei vaata!
Mind väga lummas selles aias kasvav SUUR pirnipuu. Eraldi temast pilti ei teinud, aga kui ma nüüd midagi segi ei aja, siis peaks ta asetsema sellel pildil vasakul
 |
| Kohtumine kassiga 1 |
 |
| Kohtumine kassiga 2 |
Mulle meeldis hullult see võpsik. Oi, kuidas mulle oleks ka sellist vaja. Hetkel on seis aga selline, et isegi magesõstar ei suvatse kasvada. Aga ära ka ei sure! 😂
See mändide (ja rabapeenraga) ala oli ka kuidagi... hea ja turvaline. Pea-aegu võpsik? 😀
Pargialal oleks tegelikult tahtnud rohkem süvitsi minna, aga siis ma koogutaks siiani seal... 😀
Ja ilus kuusehekk oli...
 |
| Hädapärane vidin kasvuka seinal :) |
Pärast hüvastijättu ja tunniajalist plaanivälist pläkutamist auto kõrval, algas lõpuks 140 km pikkune kodutee. Vajusin mõnusalt istmesse ja nautisin igat sekundit sellest sõidust. 😎 Parim punkt ilusale päevale.
Mina ja sume suveõhtu. Mina ja loojuv Päike. Mina ja asfalt. Mina olengi asfalt? Mina, vabadus, muretus ja raadiost tulevad 90-ndate hitid 😀 Tund ja 43 minutit kvaliteetaega iseenda ja oma mõtetega. Mis saaks veel parem olla? Mina ja Maailm... mmm...
Kuigi ma olin arvanud, et nii hilja õhtul on mnt tühjem, kui päeval, siis oli liikumine päris tihe. Ja üldiselt meeldivalt tempokas. Ja ega need pagasiruumis uude koju loksuvad tuustid mulle meelde tulnudki, aga kui joogi- ja pildistamispausi aeg kotist taskuräti haarasin, siis pudenes sealt mulle tuhat piiisikest seemet sülle. Pagan! Olin ühed seemned Taga talu peenrast rotti pannud ja... taskuid ju ei olnud. Vaat see on nüüd varga palk! Oleks võinud muidugi viisakalt luba küsida, aga... see poleks ju üldse niii huvitav olnud. Jään vahele - ei jää vahele, jään vahele - ei jää vahele. Põnevust kui palju, eks! 😂
Minu kahju polnud õnneks väga suur, sest teine tuhatkond oli sealt taskuräti seest juba koti laiali joosta jõudnud. Ja kuna ma nüüd kõik välja lobisesin, siis panen juba kõnealusest tuustist pildi kah ↓ 😀
 |
Seda otsustasin ka, et enne 23-e ma küll koju EI JÕUA. Muidu mees vaatab kohe, et täiega jama üritus olnud. 😂 Niisiis sõitsin ma koju väikse ringiga, et hääd asja kuidagigi pikemaks venitada. Ning ahmisin pilte tehes küpseva vilja ja südasuve aroome endasse.
No on ju meitel ilus veski siin?
Ja ilusad viljapõllud.
Ja kõige ilusam kirikukesekene on meitel ↓
Ja kõige ilusam udu on meitel siin soode ja rabade vahel :)
Ühesõnaga... külas on hea, kodus kõige parem. :)
NB. Veelkord tänud Taga talu toimekale kollektiivile meid kõiki vastu võtmast ja võõrustamast! :)
Ja see laialipillutud köögisahtli sisu sai ka täna kenasti oma õigele kohale tagasi asetatud - teised ei pannud vist tähelegi. Millest me rääkisimegi, Tea? 😂
