Laome kividest õnnepuslet ja... natuke Svenist ka

Alloleva pildi pealkiri võiks vabalt ka olla  "Mis mõttes mul ei ole kivilat? Aga mis see siis on???"

Ups, pilt läks kogemata valepidi, aga... pole hullu - peapeal seismine pidigi ajule kasulik olema. Vist...

Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pole mu nn. kivila veel presenteerimiskõlbulik. Või no... mis õige kivila see üldse on. Pigem on tegemist lihtsalt suurtest põllukivisest tehtud mitmeastmelise peenraga. Kiviktaimla see päris nagu pole ja alpiaed ammugi mitte. Kivipeenar? Ma ise ikkagi kasutan sõna kivila, see on hea suupärane.
Selle kivila tegemist sai alustatud juba 2012 aasta suvel ja sedasi tasapisi on seal siis toimetatud. Aga kus mul kiiret? 
Ja tegema sai seda üldse sellepärast hakatud, et minu juurde olid jõudnud mõned säärast kasvukohta eelistavad taimed. Teiseks olid meie muidu lameda õue peal kaks koledat hunnikut (vana suitsuahju ase ja saarepuu känd), millega pidi midagi ette võtma ja kolmandaks... kivid on lihtsalt niii ilusad ju. Ja mida suuremad, seda paremad! Onju?
Niisiis... erinevatel põhjustel on areng seal kivilas olnud aeglane (nt kassitappu oli vaja tappa) ja tegelikult tuli mulle lõpuks ju üldse võrkaed vastu. Ja edasi??? No ja edasi sai siis see, et edasi ei saanudki üldse midagi. 😀 Ma lihtsalt jõudsin järeldusele, et ma siiski ei soovi maailma kõige jõledama kivila omanikuks saada. Parem ootan. No ja... ära jõudsin oodatud! Ise ka imestan...
Mäletate, ma tahtsin ju ainult natuke väravat liigutada, mille tulemusena mul lõpuks vanast võrkaiast terve üks külg maha võeti. Hi-hii!
Ja pärast seda... on mu elu palju ilusamaks läinud (välja arvatud see napakas rebane muidugi!).
Kas või selle kivila osas. Kuna see jube aed sai sealt kokku korjatud ja musta kile all oli pinnas lõpuks meeldivalt "valmis" saanud ning vahepeal oli meitel jälle kopp, siis lasin mehel sinna mõned kivid juurde tuua. Mehe toodud kividest sai 3,5 m jagu kivilale uut äärt tehtud. Ise ladusin väiksematest kividest veel 2,5 m. See on selline pusle kokku panemisega võrreldav töö. Et tükid (kivid) nagu on, aga kuidas nad omavahel õigesti kokku panna - vaat see on küsimus. Mingil põhjusel läks meil seekord oodatust hulga ladusamalt. Kohe nii ladusalt, et kui minu laotud viimane kivi pidi olema täpselt õige suuruse ja kujuga (teistsugune poleks sinna auku lihtsalt sobinud), siis kogemata kombel sai see õige kivi suht kiiresti ka leitud - pildil alumine keskmine kivi ↓

Fotod jäid otse loomulikult udused. 😀

 
Ausalt öeldes, ega ma maailma kõige suurem kribufänn just ole. Selles mõttes, et... ma liigun veidi teistes (kõrgemates) sfäärides ja... tavaliselt pole mul seda pikksilma ka kaasas, et korralikult näha, mis tuustid seal varvaste vahel üldse kasvavad... hakka nüüd oma haige seljaga kummardama ja luubiga kuskil kivi kaisust või põõsa alt midagi otsima... 😛
Aga see muidugi ei tähenda, et mul endal kribusid üldse poleks. Eks lahked aiainimesed on ikka üht-teist huvipakkuvat jaganud...

Kevadel Futu käest saadud (Oregoni?) kukehari on hästi kodunenud

 ja mõned olen ka ostnud...

Hokkaido kukehari S. cauticola `Lidakense`

 

 ja üks on Taivi käest lausa annetusena saadud, sest ilma ei saanud enam kuidagi edasi elada.😜 Selle ma lihtsalt pidin endale saama! 😍

Selgituseks pean ütlema, et mul on sellenimeline väikevend,... kes juba ammu ei ole mingi väike vend. Täitsa üle pea on kasvanud! 😀
Aga nii tore, et mul tema nimeline kribu kivilas kosub. Ja proovigu ta mul nüüd mitte kasvada! Siis on kohe tüli majas.

Veel natuke mägisibulaid:

Täitsa vahvad paksukesed ju! 😛
Aga kui selle kivila ja õnne juurde tagasi tulla siis...
Eelmine laupäev oli minu suureks rõõmuks kogemata kombel meile jälle kopp tekkinud. Mul just oligi kivilasse kahte eluolulist kivi vaja. Käisin siis metsa ääres meie kivitagavara revideerimas, et mis variandid meil seal on ja leidsingi midagi. Esimene oli tavaline ümara servaga "äärekivi", teine leitu aga... meenutas rohkem hästi suurt murtud nurgaga telliskivi. Kõige laiemast kohast oli kivil läbimõõt ca 1 meeter, mujalt u 80 cm ja kõrguseks 45 cm. Korralik lapik jurakas! Vaat seda kivi on mul sinna kivilasse kännu kõrvale hädasti vaja! Hää mediteerimise kivi - isegi minu lopsakas taguots mahub sinna lahedasti ära (ja jääb veel arenguruumigi 😜). Vaimusilmas nägin seda kivi juba oma peenras paigas olevat. Ja vaat täpselt sedasi pidin ma selle müraka sinna kivilasse paika ka saama.
Mees tõi müraka kopaga koju ja mina sain tubli augu kaevata, et kivi oma uues asukohas loomulikuna mõjuks. Kui käed hakkasid juba otsast kukkuma, andsin oma teisele poolele täpsed juhised, et mis pidi see kivi sinna auku saama peab. Ja siis... ärkas loomulikult laps. Urr...
Jooksin tuppa lapse juurde, endal hing sees kripeldamas, et mis siis saab, kui mees nüüd mingi käki keerab ja kivi valesti paika paneb? Õnneks uinus laps uuesti ja mina sain uuesti õue tuisata.
Ooo! OOO... Kui hea töö! Uskumatu, kui osav mees mul on - täpselt nii pidi nagu ma tahtsin.
"Väga hea, ainult et... seda paremat nurka tahaks veel nõksa kännu poole saada..."
Mees lükkas. No nii vastutulelik mees mul!
Siis ilmus kuskilt mu Väikevend (ikka seesama Sven) välja ja vaatas kaastundlikul pilgul mu mehe ponnistusi oma naisele meele järgi olla.
"Kuule, väga hea! Aga äkki saad VEEL 5 cm seda nurka edasi nihutada?"
Mees tegi kopaga viimase lükke ja... tulemus oli TÄPSELT see, mida ma enne vaimusilmas näinud olin. Lihtsalt ülim!
Väikevend vahtis ninapidi asja juures ja küsis, et miks see kivi ei võinud jääda sinna, kus see juba oli? Miks seda pidi veel 5 cm liigutama???
Hi-hii, muidugi oleks võinud, lihtsalt... nii on palju parem ju! 😛

Ülejäänud päeva käisin iga natukese aja tagant seda kivi imetlemas. Ja meest kiitsin iga natukese aja tagant! Ja äraütlemata õnnelik olin...

Selleks aastaks on nüüd kivide "loopimine" lõppenud. Panin uuele osale jälle musta kile peale ja... teinekord jälle. Hetkel on mu kivila kõige laiema koha pealt 9 m lai, teisipidi pea-aegu 5 m. Mõned meetrid on plaanis ikka veel suuremaks teha. Ikka tasapisi.
Aga vahepeal...

                    Tuleb neiu (ühelt poolt!)
                                                  Ei hakka kiva loopima!
                                                                               Hoopis...
                                                                                            ... istub kivile.

Liivase maa lillelised võlud :)

Kui ööseks lubab meie kandis krõbedat talvekülma, siis on ülimalt mõnus suviseid õitsvaid lilleaasi meenutada...

Juba vana rahvatarkus ütleb, et oma soovidega tasub olla ettevaatlik - võib juhtuda, et soovitu lähebki täide...


Juba aastaid tagasi mõtlesin ma, et ühel päeval on mul OMA lilleniit. Tundus lihtsat nii õige ja... hädavajalik asi. 😍 Ainult et aega seda rajada ei olnud ja õiget kohta ka nagu mitte. Ja kuskil keset muruplatsi mingi 10x10 m "asi" ei tundunud ka nagu õige lilleniit olevat (vähemalt mitte minu silmis). Ja nii see mul tegemata jäigi. Ja siis...



... sain ma Väikemehe. Väikese rahulolematu inimese, kes tundide (ja päevade) kaupa jaurata võis. 😍 Mõned lapsed lihtsalt on sellised - tuleb üle elada! Vankriga sõitmine talle tavaliselt sobis ja seda võimalust ma ka usinasti kasutasin (sain ise ka pead puhata), ainult et... tundide kaupa sama tee peal vankriga edasi-tagasi heegeldamine on ikka jube igav tegevus! 😀 Ja kaugele kodust ei saanud jällegi minna, sest kunagi ei teadnud, millal olukord lappama minna võis. 😬 Ja ega mul siis muud üle jäänudki, kui kilavate silmadega tee ääri jõllitada. Mul polnud kunagi varem neid nii tähelepanelikult veel vaadanudki, sest ega ühel normaalsel tegusal (maa)inimesel pole siis aega päevade kaupa niisama tee-ääri passida. Võimalust midagi päriselt teha mul enam polnud, aga no passimise ja jälgimise aega oli see-eest nüüd maa ja ilm.
Ja seda väärtuslikku aega kasutasin ma tõesti sihtotstarbeliselt: ma panin tähele... jälgisin... plaanisin... pildistasin ja... tegin mõningaid järeldusi.

Ümaralehine kellukas Campanula rotundifolia

Sügisel lõpetas kohalik talunik, kelle lehmi muuhulgas ka meie maa peal karjatati, piimakarja pidamise. Ma mäletan hästi seda varahommikut, kui lihakombinaadi auto esimestele lehmadele järele tuli, sest ma ärkasin mingi eriti koleda heli peale. Jumala eest, nii jubedat heli saab küll ainult tapamajja sõidutav masin vist tekitada - nagu elav surnu oleks üle küla läkastanud. Ma ei tea, mis sellel masinal täpselt korrast ära oli, aga heli järgi otsustades tundus, et see viskab kohe ise lusika nurka. Ühesõnaga - lehmadest oli kole kahju! :(
Ühtlasi tähendas see ka seda, et... me saime oma heinamaa tagasi. Ennemalt niideti tavaliselt jaanipäeva paiku sellelt hein maha ja hiljem lasti lehmad peale. Aga nüüd pidime me seda ise hooldama/niitma hakkama. Või no... Hr Abikaasa pidi!

Järgmisel suvel sai esimest korda elus hoolega oma heinamaad jälgitud. Mis seal siis tegelikult üldse kasvab??? Ja see oli mul ju käpas tegevus! Juba varemalt teadsin ma, et kuivemal aastal ulatub jaanipäeval aia taga niitmata "hein" kohati...  pahkluudeni. 😀. Teises (kaugemas) nurgas, vihmasel suvel, aga kaenla alla. Kaenla alla (või vahest isegi lõuani) ulatuvat heina on igati mõistlik niita, sest jube kehv on sellise pika rohu sees liikuda. Aga see pahkluudeni ulatuv "hein" võib ju vabalt kasvada, lihtsalt nii mõnus ja tore niit ju. Proovin sinna mõne toreda taime ka veel juurde sokutada, mis teeääres kruusa sees kenasti kasvas...
Jälle jälgisin ja... üllatusin. Juudas, kui lahe niit meil on! Ja kui ilusti see õitseb! Eks ma olin sinna ka eelnevatel aastatel juba üht-teist poetanud. Sügisel niitis Hr Abikaasa sealt rohu maha.







Eelmisel suvel sai seda niitu jälle jälgitud ja rõõmustatud. Tahame või ei, aga vägisi läheb lilleniiduks kätte! 😍 Sellest tiivustatuna ostsin omale ka H. Väärsi lilleniidu teemalise raamatu ja sain aru, et (vähemalt piltide järgi otsustades) tema aia variant minule meeltmööda ei ole (liiga kärts-mürts!). Ja pojenge ja siilikübaraid minu niidul samuti kunagi leiduma ei hakka - peenras, palun väga! Mulle meeldib minu oma just selle poolest, et seal kasvavad ainult meie oma kodumaised taimeliigid ning see ei mõju minusugusele põhjamaa inimesele liiga pealetükkivalt. Või no otsesõnu öeldes... ei käi närvidele! :D Minu lilleniidule peab minema jalutama ning otsima ja avastama! Selline tore õppematerjal kohe. :)

Harilik tõrvalill Lychnis viscaria

 
Juba mitu aastat pidasin ma plaani oma põllule suureõieline kellukas tuua. Aga... ma ei leidnud sellist kohta, kus seda välja kaevata või seemneid korjata. Ja no... aega polnud ju ka. Eelmisel suvel aga avastasin oma suureks heameeleks, et mulle on on mõned taimed ise sinna niidu serva tekkinud. 💙💙💙 Nii tore üllatus! Mõned päevad hiljem avastasin, et sellesama niidu teine ots, kus ma pea-aegu mitte kunagi ei käi, sinetab. Selline SUUR sinine laik. Kui vaatama läksin, avastasin et seal kasvab seda suureõielist kellukat hordide kaupa. Hi-hii, hea näide selle kohta, et ma alles õpin oma niitu tundma.

Muulukaplats

See lilleniit ongi minu hetke lemmik (aia)projekt. Kui muidu ma tihtipeale ikka kahtlen oma otsuste õigsuses, siis selle niiduga on hoopis teisiti. See on lihtsalt NII ÕIGE!  Ei mingit 10x10 m suurust pisikest platsi vaid ca 6000 m2 jagu lahja liivase maa võimalusi. Ning ei mingit kaevamist ja rohimist! Ainult mõned külvamised, istutamised ning üksainus niitmine septembris. Kas saab midagi veel toredamat olla? 😍




Niit asub kahel pool meie tulevast sissesõiduteed. Sügisel istutasin ma sinna ka grupi mände ja kurdlehist kibuvitsa (las laiab!), loodetavasti lähevad kenasti kasvama. :) Üks mure on kahjuks selle lilleniiduga siiski ka - kohati on seal päris palju oblikat. :( Aga muidu olekski elu liiga lill ju! 😁

Arujumikas Centaurea jacea

Harilik käokannus Linaria vulgaris

Nüüd mul on muidugi tekkinud arvestatav nimekiri taimedest, mida sinna niidule veel hädasti tarvis oleks... Inimene ei ole ikkagi kunagi rahul! :D

Ahjaa, see teeäärte jõllitamise komme jäigi mulle külge. Ükskõik kuhu lähen, vahin hoolega tee ääres kasvavaid taimi. :D

Aga vahepeal... lähen kütan ahju...
Mõnusat talve(külma) jätku! :)

Võitleme aeda mõõtes talvemasenduse vastu

Talv on selles mõttes täitsa tore aeg, et on rohkem aega mõelda ja plaani pidada, et kuhu, kuidas jne. Kui vaid seda valgust rohkem oleks. Mõnel päeval õnneks ikka on olnud ka.

Vahepeal oli ühes grupis aiakujunduse teema üleval ning sealt ujus muuhulgas ka see "vana hea" aia(kujundus)plaan välja. Oeh... Mitte, et ma ei arvaks, et see üks tore ja kasulik asi poleks - on-on! - aga jõud (ja mõistus ka äkki?) ei käi vist lihtsalt üle :D Kunagi ma ikka üritasin siin midagi paberi peal panna, aga see kõikide ehitiste jm õigesti plaanile saamine oli minu jaoks ikka mission impossible. Siin aias pole ju mitte ainumast sirget joont! Nüüd mõtlesin, et vaatan seda aiaplaani-asja ikkagi uuesti...
Tark aiakujundusraamat ütles, et aiaplaani tegemiseks peab alustama krundi asendiplaanist. Missuguse krundi, ma küsin. Ma pidin lausa Google appi võtma, et saada teada, et mis on KRUNDI täpne definitsioon, sest meil EI OLE siin mingit krunti, ammugi siis veel paberit selle asendi kohta. Aga hädasti oleks vaja, sest sinna on piirid, ehitised, suuremad puud jm oluline juba peale kantud. 
Nojah... meil on üks paber, millel on meie maaüksuse piirid, ehitised (kui luubiga vaadata), õueala, kaitsetsoonid ja ilmakaared. Aga puid ei ole hakanud küll keegi metsas lugema! :D 
Google õnneks teadis, et krunt on ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Krundi kuju, suurus ja sellel olev ehitusõigus määratakse detailplaneeringuga. Hajaasustusalal olevat ehituskrunti ei kutsuta krundiks vaid maaüksuseks ja seal ehitamise põhimõtted määratakse üldplaneeringuga. 

No selge! Järjekordne maainimeste diskrimineerimine linnainimeste poolt! Ma tunnen seda iga kord, kui ma olen sunnitud kuskile oma postiaadressi andes, kohustuslikus korras täitma lahtrit, mille pealkiri on LINN. Mis mõttes linn??? Mul ei ole siin mingit kuramuse linna ju!
Aga samas... kohe kahju neist linnainimestest. Ei tule nad vaesekesed selle pealegi, et maainimestel võib olla maad (kümnete, kui mitte sadade) hektarite viisi ja kujutage ette - ei mingit krunti sealjuures! 😁 Ja puud ka neil õnnetutel seal linnas kõik loetud... Pole see linna elu ka mingi meelakkumine!

Aga aiaplaani juurde tagasi jõudes, siis on meil ka üks teine paber, mille pealkiri ongi ASENDIPLAAN ja sinna on (pea-aegu kõik) meie hooned kenasti peale joonistatud. Tundub alustuseks täitsa hea paber, ainult et puudub mõõtkava ja ilmakaared ei jookse eelmise paberiga kokku. Polekski ehk väga hullu, aga sinna joonistatud hoonete asetused ei vasta tegelikkusele. Ikka korralikult mööda on ! :D Seega pole mul ka selle toreda paberiga midagi peale hakata. Et peaks nagu ise kuidagi mõõtma hakkama või? Võttes aluseks...???
Oeh... las olla!
Mõtlesin siis hoopis, et mõõdan ajaviiteks oma (aiaga piiratud) aia suuruse ära. Kõik teised paistavad jube täpselt oma aedade m2 teadvat ja mul... no pole õrna aimugi. Veits nagu mark ka... Või no... ma tean kindlalt, et see pole taskurätisuurune (mõnel pidi olema!) Aga... sellega mu teadmised ka lõppevad. 1000 ruutmeetrit? 2000 ruutmeetrit??? Niisiis oleks endal ka täitsa huvitav teada saada, et kui suure (või väikese) aia sisse ma oma peenrad pressima pean. Mõeldud - tehtud! Kuna kahjuks mul seda A-tähe moodi meetrist asjapulka kuskilt kohe võtta polnud (ja polnud millegist kiiruga teha ka) ning mõõdulindiga lumes vusserdamist ma samuti ette ei kujutanud, siis mõõtsin omale lihtsalt ühe meetrise toki. Lume peal oli sellega täitsa hea mööda aiaääri liikuda (ainult kummardama pidi kole palju), mõõdud sai ka kohe kenasti lumele kirja panna, ilma et midagi sassi või meelest ära läheks. Mingi täppismõõtmine see muidugi polnud, aga abiks siiski. :)
Ja mis ma teada sain?
Trummmipõrin...
Hi-hii...
Noo... ma sain teada, et tagumine aiakülg on 64 ja esimene 45 m pikk. Ja et aia külgede pikkused on 56 ja 36 m. Ja edasi??? Ma tean väga hästi, kuidas vannitoa põranda või maja otsaseina pindala arvutada, aga no sellest polnud mul antud juhul küll mingit kasu. Mingi arvutiprogramm arvutaks selle pindala nagu naksti välja, aga milline??? Kuna väikemees ei luba mul nagunii arvutis passida, siis pusisin ikkagi paberil. Värvilise joonise tegin ka:



Väikemees tegi samuti joonise... garderoobi seinale. :D
Minu arvutuste statistiline keskmine tuli u 2400 m2. Mõnisada ruutu siia-sinna - vahet pole! :D Kui ma olin selle pusimise lõpetanud, siis meenus mulle järsku, et Maa-ameti lehel saab ju ka pindala mõõta. :D See talvine värske õhu puudus on ikkagi hakanud mu mõtlemisvõimet mõjutama...
Õhtul sai ennast seal Maa-ameti lehel, siis igasugu mõõte võttes lõbustatud. Milline suurepärane meelelahutus! Ja mida kõike siit teada saab! :D
Alustuseks peab muidugi nentima, et ega seal ka mingit täppismõõtmist teha just saa, aga samas on see ikkagi palju lihtsam, kui mõõdulindiga (või meetrise toikaga) mööda õue tormata, samal ajal, kui väike inimene kuskil hanges emmet appi hüüab.
Enam-vähem nende samade mõõtude järgi tuli aia sees oleva ala pindalaks 2497 m2 (mõni ime, et siia midagi ei mahu!). Tegeliku kasutatava (õue)ala suurus aga ca 8500 m2 ja niidetava ala suurus u 1 ha. Vot nii! No seda füüsilist aiapiiret on plaanis küll nagunii ühel päeval liigutada, siis saab aia sees olema u 4700 m2. Esialgu.
Lisaks sain ma teada, et lähimate naabriteni on meie juurest 50 m, majast ema männikuni 130 m, majast meie männitukani 155 m jne, jne. Ma olen nüüd tark! :D
Ja otse loomulikult ei saanud ma vastu kiustausele oma peenart niimoodi mõõta. Muidu trambi veel jalgupidi kellegi otsas. 😱
Igatahes... nende aerofotode pealt mõõtes tuleb minu ainumase peenra põhja-lõuna pikkuseks linnulennult 47 m. Kõige laiem osa on 14 ja kitsam u 7 m lai. Ja peenra pindala tuleb üle 400 m2 ja u 50 m2 on veel musta kile all (ise pakuks pigem 30). Mürki ma nende andmete õigsuse peale muidugi ei võta ja kirja panin need ka pigem iseenda jaoks, et meelest ei läheks -  hea hiljem võrrelda. Jupp sellest peenrast kah. Sellest kitsamast osast siis (oeh, kuidas mulle neid üldvaateid näidata ei meeldi).

Ega ma muidugi teagi, mis nende uute teadmistega nüüd peale hakata, aga samas... kui keegi peaks tulevikus küsima, saan kohe numbritega lajatada. :D 
Seniks aga ilusat talve jätku!

Olulised aiafotod kolekohtadest ja... eimiskist

Vahepeal tegelesin natuke oma eelmise aasta aiapiltide sorteerimisega (st ülearuste kustutamisega) ja ühtlasi sai heldinult ka eelnevate aastate aiapilte vahitud. Need on alati sellised ahhaa- ja ohhoo-elamusega hetked. Inimese mälu on ju teadupärast lühike (ning valikuline) ja üks pilt räägib (tegelikult ka!) rohkem, kui tuhat sõna (mis lõpuks ju nagunii meelest ära lähevad :D). Ma ei ole muidu suur kahetseja, aga vaat sellest on mul küll kahju, et omal ajal siia tulles ei taibanud erinevatest kolekohtadest ja eimiskist rohkem pilte teha. Samas, eks ajad olid ka teised - polnud mälukaarte või arvutitki, kus neid koledaid (eimiski)pilte hoida. Kõik, mis kustutamisele ei läinud, läks ju ilmutamisele. Pealegi täiesti normaalne ju, et inimene pildistab ikka seda, mis talle ilus või meeltmööda tundub ning kindlasti mitte seda, millest peavalu saab. Ilmselt on enamik inimesi ka ühel meelel selles, et oma aia kolepilte ei taha küll keegi vabatahtlikult kusagil jagada. Ja no ausalt, kes tahabki vaadata sadat pilti aia kõige koledamatest nurgatagustest või üldse... eimiskist? Urrr!
Nojah, tol ajal ei oleks ilmselt tõesti tahtnud, aga täna... vaataks hea meelega. 😍 Paraku - pole suurt midagi vaadata ja nii ongi paljud pildid olemas veel ainult meie mälus - kuniks kustuvad sealtki.

Mis olnud, see olnud. Täna olen ma juba targem ning soovitan ka teistel olla ning aeg-ajalt teadlikult pildistada oma aia kõiki (üld)vaateid (igas suunas!), sh kindlasti kõiki kolekohti ja... eimiskit. Ja uskuge mind, te olete ühel päeval endale väga tänulikud.  :)

Leebe näide eimiskist :)

Mul on korduvalt juhtunud, et mingi kolekoht saab jäädvustatud vahetult enne, kui see teise ilme saab. Siis polegi veel hullu - parem hilja, kui mitte kunagi. Aga kõige raskem ongi pildistada just seda saadana eimiskit. :D Pildistamise mõte tihtipeale selles ju seisnebki, et mingi objekt (või subjekt) pildile talletada. Ja nüüd - palun väga - kaadris pole miskit, aga seda eimiskit on vaja ikkagi pildistada. Ma olen siis mõelnud nii, et ma talletan hetkel hetkeolukorda, isegi kui tundub, et mingit olukorda üldse polegi. 😀 Juudas, kui hästi ma ikka mõnda asja lahti seletada oskan! 😜

Teadlikult esimesed sellised pildid tegin ma 2013. aasta suvel. Järgmised said tehtud neli aastat hiljem, ehk siis eelmine suvi. Kuna see on selline mõtestatum pildistamine, mille tulemusena tekibki palju "imelikke" aiapilte, siis iga aasta polegi vast mõtet seda ette võtta- võrdlusmoment jääb lihtsalt liiga väike, suuremaid muutusi aias pildistame ju nagunii. Minul on selleks pildistamise päevaks kujunenud jaanipäev. See annab mulle hea võimaluse sellel minu jaoks erilisel päeval, korraks aeg maha võtta ja teha midagi iseenda ja laste jaoks olulist. Et neil oleksid vajadusel pildid oma kodu kõikidest nurgatagustest, mida tulevikus on vahva üheskoos vaadata ja vanu aegu meenutada. :)
Nüüd oleks vist kohane natuke illustreerivaid pilte veel näidata. Eee... aga hästi leebeid, eks!?

Oktoober 2001

Ega ma täpselt teagi, mida tookord (värskete koduomanikena) siin pildistada püüdsime. Küll on sellel pildil nii mõnedki tol korral vähetähtsana tundunud asjad: vanaperemehe maasikapeenraga aiamaa, kus kasvasid kartulid, kurgid ja till; vaarikavõsa, mida täna ei ole; vaarikate taga olev valesti lõigatud kuusehekk, mida samuti enam pole; vana õunapuu, mis sai kohe maha võetud ja võrkaed, mis sai ka hiljem ringi tõstetud, et see aeda ei poolitaks. Niisiis pildil, millel pealtnäha justkui polegi midagi, on nii mõndagi. Ahjaa, üks väike asi on sellel pildil siiski veel... minu uue kodu esimene peenar. :)

Järgmisele pildile on juhuslikult jäänud üks väga oluline teave. Nimelt sirelihekk. Siia 2001. aastal tulles, sai aiaäärne sirelihekk maha võetud. Kuus aastat hiljem on hästi näha mismoodi see noorendatud hekk kasvanud on. Parempoolne osa hekist on väga niru. Tegelikult kasvab see hekk kohati puhtas kollases liivas ja see niru osa on tänaseks kõik likvideeritud. Teine pool on alles - ootab kuuseheki kasvamist ja läheb siis samuti likvideerimisele, sest ega liiva sees ikka sirel kasvada taha - mis tast seal siis piinata.

Järgmisel pildil on juba teadlikult pildistatud kõike ja samas mitte midagi ehk eimiskit. Uskuge mind, see hekitaguse pilt on varsti hinnas :D



Et pildid liiga ilusaks ära ei läheks! 😃

Tänaseks neid hunnikuid muidugi enam pole. Ka pole enam esiplaanil olevat sirelit ning tagaplaanil olevat võpsikut on ka kõvasti vähendatud.

Ja lõpetuseks kaks pilti eimiskist, kus on näha nelja aasta jagu puude ja põõsaste arengut (vt mägimändi!). Muidu ei pane ju tähelegi, et kasvavad.

24.06.2017

Nii, et pildistage, pildistage, pildistage! Sest ühel päeval võib eimiski koha peal olla miski ning siis on hea, kui ka eelnev olukord kuidagi salvestatud on :)

Kui nüüd selle kõige esimese pildi juurde tagasi tulla, siis seal ei ole tegelikult püütud vaadet majast või aiast, need lihtsalt kogemata asetsevad seal taustal. See pole ka see vägisi tekitatud pilt eimiskist. Selle pildi tegin ma täie teadmisega, et ühel päeval on seal paljugi teisiti...

Sõlmime lahtisi otsi

Mulle pole kunagi meeldinud raamatud või filmid, millel lõpp puudub. No teate küll, raiskate oma elust 80 minutit helesinist ekraani passides ja vastutasuks saate teada, et te ei saanud mitte midagi teada. Või veel hullem - loete kolm päeva andunult raamatut ning siis ilmneb, et te ei saagi kunagi teada, kuidas see lugu siis ikkagi lõppes. Nojah, täitsa häbi kohe enda pärast, aga ilmselt ma üks madalalaubaline ahv siiski olen (mitte, et ma sellest muidugi suurt rõõmu ei tunneks! 👿)
Tõele au andes pean tunnistama, et olen oma blogis isegi mõne otsa lahtiseks jätnud ning hiljem pole lihtsalt ajapuudusel jõudnud neid sõlmida. Oma hingerahu huvides teen seda nüüd :)

Veebruaris kirjutasin (siin) pika sisemise dialoogi meie füüsilise aiapiirde teemal. Selle osas pole mu tunded ega mõtted muutunud. Terve eelmise talve vahtisin ma verandal meie jõledate väravapostidega tõtt ning tundsin kuidas ma tahaks nüüd ja kohe paljakäsi nende kallale tormata, sest nad on NIII inetud. See rikkus ikka täiega tuju - prantsatad oma teetassiga mõnusasti veranda sohvale ja siis... selline jõle vaatepilt. Fui!

Pilt on küll vana (ja kole!), aga annab olulise siiski edasi. Talveks olid paremal asunud sirelid maha võetud, sest kasvasid suveköögile selga ning kevadel oli vaja sealt kopaga veel nende juured ka kätte saada. Seda tööd tehes vajus see post, mis veel otse oli ka kreeni. Jess!!! Aga koogime need väravapostid üldse välja, kellel neid jõledikke vaja! Värav nagunii korralikult lahti ei käi, iga kord, kui aiakäruga vaja väravast välja saada, tuleb see üldse eest tõsta :D Mõeldud - tehtud!

Postid olid ausad ja sügavalt maa sees (hetkel on need ootel ehk saab neid kuidagi veel kasutada) ning see aeg, kui ma korraks ära käisin, kasutas mees juhust ja kangutas salaja lisaks ühe aiaposti ka maast välja (vana elektripost - väkk, väkk, väkk!). Paar kopatäit mulda, natuke silumist ja muru istutamist ja... mis siin salata, palju paremaks läks. :)

Mmm... milline vabadus! Ei mingit väravaga jukerdamist ja kui ütlemata mõnus on sealt "august" nüüd midagi kärutada :) Elu läks kohe palju ilusamaks! Talveks paneme me selle augu siiski kinni, et mitte näljaseid metsloomi toita. Ja eks kevadel vaatame, kuidas edasi, sest see kant seal saab nagunii üldse teise näo ja hingamise :) Mujalt jääb aed esialgu paika - ootame kuusehekki kasvamist.

Ahjaa, kunagi jaanuaris sai ka oma peenraääre heitlustest kirjutatud (siin) ja seda ma tegelikult juba ka mingis postituses mainisin, et need "kolbad" korjasin ma kevadel peenraäärtest kokku (vt eelmist pilti). See oli üksjagu suurem töö, kui ma esialgu arvestanud olin ning aiaäärde tekkis korralik kivihunnik, mis samuti hetkel mingeid paremaid (targemaid?) mõtteid ootab. Ja peab tunnistama, et edasine peenraääre hooldus oli ikka eelnevast lihtsam küll. Alates kevadisest riisumisest (oi, kui vastikud on kivide vahel jõlkuvad tammelehed) ning lõpetades muruniitmisega. Väikese (u 5-7 cm sügavuse) kraavi tegin ikka ka ja see iseenesest hoidis muru peenrasse tikkumast küll. Paraku mu kallis mees arvas, et ma selle kraavi sinna tema murutraktori jaoks kaevasin ning kasutas iga võimalust seda laia traktorirehviga maatasa tallata. Mehed! 😱

Selles postituses siin rääkisin ma muuhulgas oma segastest tunnetest seoses ostetud iluõunapuuga `Liset`. Et päris sünge punane lärakas keset aeda. :D Jälgisin teda nüüd teraselt terve hooaja ning sain väga hästi aru, miks ta mind seal istikuäris ära võlus. Tema läikivate lehtede värv on lihtsalt niii imeline. Niisiis - Liset jääb! Suvel sai tema lähedalt üks teine punaselehine põõsas mujale istutatud, et neid punaseid ühes kaadris üleliia palju poleks. Nüüd on kohe palju parem! :)

Rõõsa ja rõõmus kevadine Liset

Ja siis need meie tormile kaotatud paplid (kaks suurt puud vasakul ääres)...

Nojah... võiks ju öelda, et meie oma süü - oleks pidanud ennetama ja juba ammu maha saagima. Jah, tegelikult me ju teadsime, et meie paplid pole igavesed ning et ühel päeval tuleb nad ikkagi maha võtta. Aga kuidas sa tormad saega perfektse täies elujõus puu kallale? Meil polegi siin neid suuri puid ju eriti. Ilusad ja head puud olid! Läksid kevadel varakult lehte ja sügisel viskasid alles viimastena lehed maha. Nende läikivad lehed lõhnasid mõnusalt kaneeli järele, puudel olid kevadel ilusad pungad ja pikad dekoratiivsed urvad ja mingit vatti nad ka ei ajanud. Ja tagantjärele öeldes - seest pehkinud samuti polnud. Jah - ühel olid siiski maa sees olevad juured keskelt veidi pehkinud. Aga... me ei tee ju haigele inimesele ennetavat mürgisüsti, sest... nagunii sureb ühel päeval ära. Ja meie talitasime samamoodi. Ei kahetse. Ainuke asi, millest mul kahju on, on see et meie vana ja väärikas tamm selle laviini alla jäi. Nüüd tuleb tekkinud kahjuga lihtsalt toime tulla. Ja tulemegi! Ka see hirm, et äkki nendest kahest langend puust isegi ahjupuid ei saa, osutus asjatuks. Hoolimata miljonist oksakohast tuleb masin nende lõhkumisega täitsa kenasti toime. Ei kasvanud nad see 40 aastat mitte asjata - andsid meie hingele sooja ning nüüd annavad kehadele ka :) Iga lõpp pidi millegi uue algus olema. Ja natuke on selle uue algusega juba ka algust tehtud. :) Aga sellest juba kunagi hiljem... 😜

Porikoll-aiapidaja hingab sügavalt sisse ja... kemmerg sõidab minema

Mõned siin on oma aiahooaja juba lõppenuks lugenud ning toimetavad nüüd tubasel rindel. Olen veidi kade... ning segaduses... sest ei saa absoluutselt aru, kuidas selline asi võimalik on? 😱 Nt viinapuid lõigatakse ju alles pärast püsivate külmade saabumist (ja millal need veel ükskord tulevad?) ning keegi peab kogu selle äralõigatud kraami ka lõkkesse vedama jne, jne... Aga võib-olla olen ma lihtsalt üks laisk venivillem, kes kõik asjad viimasele minutile jätab :D

Igatahes... minul läheb selle lõpetamiseni veel tublisti aega, aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada. Või siis... natuke ikkagi nagu sellest asjast ka, aga veidi teise kandi pealt :D

Nimelt kuna tänavusel sügisel on nii lõpmata palju sadanud, aga erinevad toimetused õues tahavad siiski tegemist, siis pole olnud aega mingit ilma paranemist oodata (tagantjärgi hinnates täitsa tark otsus!). Niisiis on paljud tööd tehtud vihmas, poris või lihtsalt märja taimeplögaga askeldades. Väkk! Ja kui jube ma siis veel välja näen! Tõeline porikoll! 😂 Võiks ju arvata, et kui peres on kahe ja poole aastane toimekas väikemees, siis temaga juba selles valdkonnas ei võistle, aga võta näpust - porikolli võistluse olen kindlalt mina kinni pannud. Kellegi porised püksipõlved või mudane tagumik ei võistle minu omadega 😀 Kindel värk! Tegelikult polekski selles porikoll-aiapidaja olemises midagi niii hullu, kui ma samal ajal ka ema ei peaks olema, sest kogu selle tähelepanuväärse outfitiga pean ma ka külavahel väikemehe sabas tolgendama, kui ta rattaga kiiremaid ringe teeb :D Nendel hetkedel hoian ma hinge kinni, et me kedagi ei kohtaks ning üritan võimalikult nähtamatult mööda põõsaaluseid hiilida, et mitte külarahvast traumeerida. Aga kui põõsaid polegi???  Ehk viskaks end siis lihtsalt teeäärde porisse ja sulanduks ümbrusesse? Minu väljanägemist silmas pidades ei peaks see just ülearu raske olema :D Nojah, see selleks...

Olen juba varemalt maininud oma muret seoses õues asuva kempsu asukohaga. Seitse aastat tagasi, kui see ehitatud sai, siis tundus aiaäärne oma suuremate ja väiksemate puude-põõsastega (millest enamust täna enam pole) täitsa hea koht sellise omaette olemise ruumi tarvis. Istutasin sinna lähedusse isegi veel sarapuu, et ikka korralik võpsik ümberringi oleks. Aga vahepealsel ajal on olukord (ja ümbrus) üksjagu muutunud ning sinna kohta see ehitis enam kuidagi ei passinud. Ja kempsu vajalikkuses ju ometi keegi ei kahtle! Aga mis siis teha, kui selline ütlemata oluline omaette olemise koht on äkitselt keset aeda nagu kirik keset küla, sest plaanid on muutunud?  Eks ma võtsin enne ikka tükk aega hoogu, kui selle kempsujutuga üldse oma mehe juurde minna julgesin. Tema selle ju hoole ja armastusega ehitas ja nüüd äkki... ee... TEE SELLEGA MIDAGI! Õnneks oli ka mees aru saanud, et vana koht meid enam ei rahulda ning arvas, et ehk saab kempsu kopa abil teise kohta tõsta. Möh??? See kemps on ju PIRAKAS! Ja mismoodi tõsta midagi pirakat, millel on vundament??? Hull mees! Aga hull mees arvas, et külarahvale võiks veidi meelelahutust siiski pakkuda ning ta ikkagi proovib seda "vundamendiga pirakat asja" kuidagi kopa kahvlitega kätte saada. No ja kui kogu see delikaatne ehitis siiski pikali peaks kukkuma, siis... tuleb lihtsalt uus ja parem ehitada. Niisiis, hakkasime uut omaette olemiseks sobivat kohta otsima. Ega meil siin variante väga polnudki, üksainumas paik meie tingimustele enam-vähem vastas (meeldivalt omaette, aga samas piisavalt lähedal, et kriitilisel hetkel siiski aegsasti kohale jõuda :D) Vahepeal hakkas paraku vägisi tunduma, et see aasta me selle delikaatse murega siiski tegeleda ei jõua, sest vihma muudkui sadas.. ja sadas... ja muid tegemata töid oli niigi palju.
Ja siis (ilmselt päris viimasel hetkel)... jõudis mees siiski sellele olulisele kohale uut vundamendi auku kaevama hakata. Ning kui aiapidajast porikoll seda inspekteerima läks... unustas ta hingamise. Sealt august tuli puhast kulda mulda. 😱 Ilusat musta kohevat mulda. Ma teadsin küll, et selle koha peal on hää õhuline kraam, aga et seda NII PALJU seal on, ma ei teadnud. Hinga... HINGA!!! Kõikidest kohtadest, kus mul võiks muld olla, on see just SIIN??? Julge labidasügavuse jagu. Issand, mis siin kõik kasvada võiks! HINGA! Edaspidi hoidusin ma võimalusel üldse sinnakanti sattumast, käisin isegi kempsule uut kohta otsimas - ei leidnud paraku! :( Aga iga kord seda auku ning selle sisu nähes käis kehast mingi jõnks läbi ning ma pidin omale hingamise vajalikkust hakkama meelde tuletama...
Aga mees, hull, tegi lubatu möödunud pühapäeval teoks! :D

Pärast pikka tasast hiilimist...

... jõudis kemmerg uude koju :)

Nüüd saab rahulikult talv otsa verandal mõnusasti teed lürpida, ilma et peaks "selle kohaga" tõtt vahtima. 💙💙💙 Jee!
Muidugi enne, kui teed pakutakse... tuleb mul veel üksjagu aias toimetada...