esmaspäev, 24. veebruar 2020

Ühel päeval Põltsamaal... ehk väike roosipostitus

Juba mitu aastat pidasin plaani, et suvel üks Põltsamaa roosiaia tuur teha, aga alati sai suvi enne otsa, kui minu plaan teoks. Ja tegelikult oli asi ka seekord juba väga sedamoodi, et tuleb see käik taaskord ajapuudusel järgmisesse aastasse lükata. Ja ilmselt see ka nii oleks läinud, kui... poleks olnud Tädi Evet.
Tädi Eve on üks tore tädi, kes on viimastel aastatel avastanud enda jaoks aianduse. Ja tal oli augusti alguses mõte uuesti Maie Aeda vaatama minna (viimati käisimegi koos ju). Mul aga polnud plaanis sellel aastal enam kuskile t a g a s i minna - ainult edasi - niisiis tegin ettepaneku Maie (igati külastamist väärt) aia asemel hoopis Põltsamaa roosiaeda sõita. See mõtte meeldis Tädi Evele nagu liimipaber kärbsele, sest roosihaigusesse on ta juba nakatunud ja ühes õiges aias pole ju mitte kunagi liiga palju roose.

Ja minul polnud üldse midagi teha vaja - Tädi Eve sõidutas mind rõõmsasti kohale ja tagatipuks tegi aiakülastuse pileti veel kah välja, sest mul jäi rahakott autosse. Ma olen ikka tõeline sõber, eks ole! 😛

Esialgu kahtlesin, kas see nüüd mingi mõistlik aeg rooside vaatamiseks üldse on, sest paljud sordid on augustiks ju õitsemise lõpetanud ja lisaks oli eelmised päevad korralikult vihma kallanud. On seal üldse midagi vaadata???
Siis aga mõistsin, et tegelikult on see PARIM aeg, millal valida roosisorte enda aeda. Sest mulle tundub, et neid on minu hingele ikka vaja ja... ma olen neetud maksimalist. Nii et kui juba roos siis...  kasvagu hästi, õitsegu pikalt ja rohkelt, lõhnaku ja nähku ka pärast vihmavalangut hea välja - vaat siis olen ma rahul! Või siis peab sel roosil minu jaoks mingi muu põrutavalt hea või oluline omadus olema. Külmakindluse teema jätan ka praegu kõrvale (tegelikult on see loomulikult oluline!), sest peale vaadates, oskan ma öelda, kas konkreetne sort puudutab mind või mitte, aga mitte seda, palju ta külma kannatab.

Esimene asi, millesse ma seal aias kinni jäin, oli hoopis heas vormis villane lodjapuu. Minu aia villane lodjapuu kasvab vahtra all ja pole üldse selline iludus (huvitav, kas seemnetega on mõtet jännata?). Pildi panin mõeldes oma kooli grupikaaslastele, kellel polnud tunnis aimugi, milline see villane lodjapuu välja näeb. Vaat selline nunnukas ongi. 😎








Olgu nende roosidega, kuidas on, aga need budleia põõsad tegid mind küll kadedaks. Tahan ka nii rikkalikku õitsemist! 😭 ↓


Hea idee rooside toestamiseks ↓


Tädi Eve ei tea, kuhu poole joosta 😛

Isegi vetsus ei saanud ilma pildistamata käia 😂



Ja nüüd siiski rooside juurde, korrates igaks-juhuks veelkord üle, et pildid said tehtud 10. augustil ja eelnevatel päevadel oli korralikult sadanud.
NB. Tegemist ei ole ilupiltidega!  Ja... eks ta üks roosamanna tuleb mul... 😛

"Burgundy Ice"
Mmm... ma ei tea... viimasel ajal koperdan igal pool selle sordi otsa ↑

"Pullman Orient Express"
"Leo Ferre"
"Golden Wings"
"Mein Schoner Garten"
"Astrid Lindgren"
Sellesse Astrid Lindgrenisse jäin ma ikka totaalselt kinni. Eriti hästi oli seda müügiplatsil näha: Oo, mis kaunis roos... aaa, see on ju Astrid Lindgren.... Teises müügiplatsi otsas leian jälle ühe ilusa roosi  nimega Astrid L... ja kasvuhoones koperdan ka ühe suurepärase lastekirjaniku nimega roosi otsa 😀

"Jazz"
 Jazziga on mul ka omad suhted, on teine juba mitmes aias mu tähelepanu köitnud.

Punaseid roose ma väga ei armasta, aga üks natuke oranžikas Amsderdam võiks siiski vabalt peenart ehtida ↑
"Edgar Degas"
"Astronomia"
 Ja rikkalikku õitsemise all pidasin ma midagi sellist silmas ↓
Märkmikusse olen kirjutanud selle sordi kohta: madal kompaktne põõsas,läikivad lehed, isepuhastuv, vähe ogasid. :)
"Gemma"  - lähemat ka :)
"Masquerade"
"Fantasia Mondiale"
 Fantasia Mondiale kohta sai märkmikusse kirjutatud: virsiku tooni, ilusad pikad ja väheste ogadega varred, õrnalt lõhnav. :)

"Botticelli" jäi samuti oma õierohkusega silma. Lõhnab ka ↓
"Botticelli"
"Botticelli" lähemalt :)
"Avec Amour"
Mmm... küll mõni võib ikka ilus olla... ↓
"Lady Emma Hamilton"

"Goldmarie"
"Bengali"
 "La Perla"
Ja viimasena näitan ühte pea-aegu okasteta roosi, mida nii minu, kui ka Tädi Eve (huvipakkuvate roosisortide) nimekiri sisaldas - Kanada roos "Louise Bugnet" ↓Teda käisime lausa spetsiaalselt pargirooside alalt otsimas. Õnneks nägime ikka õied ka ära.






Ja sellega tegelikult said ilusa väljanägemisega sordid otsa, ülejäänud olid suuremal või vähemal määral sellised:
"Amalia Renaissance"
"Lea Renaissance"
Paljukiidetud "John Davis"


Tegelikult on mul täitsa hea meel, et neid heas seisukorras roose nii vähe oli - ongi lihtsam valida 😀

Pärast jätkus meie palav päev Põltsamaa vahel töllerdades, turisti tehes.


Ja erinevate lillepoodide külastamine kuulub mul ju lausa kohustuslikku programmi ↓

 Ja miks mitte oma aias sellist väikest armast tigu omada... ↓ 😛

Ühesõnaga, oli väga tore päev - aitäh, Eve! 😍
Teinekord jälle!

No vaatame, kas ma nüüd saan nende suviste heietustega lõpuks ühele poole? Sest tegelikult on minu südames uus kevad juba alanud. Aeg näitab, milline see olema saab. 💚

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Robotid vallutavad aia... ehk Väikemees teeb suuri plaane

Alustuseks pean mainima, et mulle täitsa meeldib see tänavune talv - saab rahulikult riisuda, maad kaevata ja muid aiatöid teha. Kui nii edasi läheb, siis võib täitsa juhtuda, et ma jõuangi kevadeks kogu põllul, kile all, olnud maa kaevatud ja umbrohu juurtest puhastatud (neetud osi!) ning see omakorda tähendab, et mul on vaba maad (suve)lillede kasvatamiseks. 🌱🌻🌼 Ja tilli... kõvasti tilli oleks vaja külvata - ALATI jääb puudu!
Kuna ajaga on mul praegu, nagu on, siis pole ma mingeid suure aiaplaane selleks aastaks teinud (38 kirja pandud aiatööd, ei lähe arvesse! 😛). Aga ega loodus tühja kohta salli - minul suuri aiaplaane pole - aga Väikemehel on!

Ja plaanid tekkisis tal juba esimesel jaanuaril. Nimelt see aeg, kui tema ema aiaajakirjade seltsis taastus magamata ööst ja rahulikult mitte kui midagi tegi, jäi laps ühte Minu Aed ajakirja kaanepilti kinni, hakates rääkima sellest, et ta tahaks et meil ka s e l l i n e ilus värviline aed oleks. Mis mõttes ilus värviline aed, kas meil pole siis või??? Tegelikult oli seal kaane peal lihtsalt üks sügiseselt värviline võpsik, mille ees sillutisel on hunnik krüsanteemi potte ja ilukõrvitsaid. Aga Väikemees oli juba sõiduvees... Säravate silmadega seletas ta, et kevadel on nüüd vaja hästi palju(!) igasuguseid ilusaid lilli istutada (häda pärast pidi külvamine ka kõlbama) ja igasuguseid ilusaid kõrvitsaid on ka hädasti vaja. Sest siis on meie aed sama ilus nagu seal pildi peal olev. Ja igasugu puid ja põõsaid peab ka kindlasti istutama! Siis saab tema sinna onni teha või niisama end ära peita. Ja pildi joonistas ka, et kuidas ta seda puude asja täpselt ette kujutab

Need horisontaalsed jooned on aed :)

Ega´s midagi - sellise suure ja ootamatu avanemise puhul külvasime pidulikult portsu herneid, et lapsel oleks huvitav millegi söödava kasvamist jälgida. Puid ei hakanud kohe istutama. 😜
Ma olin üpris veendunud, et sinna see neljase Väikemehe suurejooneline plaan jääbki (sest talle meeldivad tegelikult hoopis torud, roostetanud autod, vanaraud... 😀), aga... ma eksisin.

Edaspidi on ta korduvalt teema jutuks võtnud ning mulle omaalgatuslikult ka aiateemalisi pilte joonistanud.
Nt lilli, sest neid pidi ikka veel liiga vähe olema  👍😂


 Või siis üks natuke täpsem aiaplaan, kuidas asjad meil t e g e l i k u l t peaksid olema 😀

Ja see ↓ EI OLE lõvi! See on päike, sest kuidas need ilusad lilled üldse siis kasvavad, kui päike ei paista, eks!
Ja see...

... on üks tore robot. Mitte ei mätsi, jah? Aga no mõelge - kes meist nooremaks läheb??? Ja mis saaks veel parem olla, kui üks sõbralik ja töökas robot, kes sinu eest kõik vastikud aiatööd ära teeb. Mmm...

Selline isend ↑ tundub suureks abiks olema rohimisel, eriti just kuskil kitsastes kohtades, suurte puhmaste vahel, kuhu mu suur tagumik hästi mahtuda ei taha 😀
Ja keerukamate probleemide jaoks aias, kus ikka mõistust on vaja kasutada, on suureks abiks selline robot. No sellele ↓ on ju kohe kulbiga antud... 😂


Kuna Väikemees põeb mul joonistamishaigust, siis kahjuks ei leia ma nende sadade piltide seast praegu üles ühte toredat punast robotit, kes mh. ka arstiabi andis. Ma ei tea, kuidas teiega, aga... minule oleks küll sellist aias vaja...

Vähemalt korra iga päev mõtlen ma, et Jumal tänatud, et me selle kolmanda lapse tegemise ikka ette võtsime. Kuidas me küll ilma Väikemeheta elaksime, oleksime või edasi läheksime. Lapsed annavad elule mõtte. Suuna. Sihi. Lapsed teevad väikesed asjad suureks. Ja võimatud asjad võimalikuks.

Ma olen Väikemehe plaanidega täitsa päri, et rohkem puid ja põõsaid oleks vaja. Kahjuks meie liivasel maal võtab nende kasvamine kaua aega (va. männil ja kasel). Aga pole hullu, lapsed annavad jõudu ja jaksu, et edasi pusida - aega küll võtab, aga asja saab! 😅

NB. Lilleseemned põllule said juba ostetud. Ja puid ja põõsaid istutame kindlasti ka, aga seda kõrvitsate asja pean ma nüüd natuke veel kaaluma  :)