Hästi kiired maikuised uudised, sest kohe saab see väärt kuu otsa

Puhtalt sellepärast on aega kirjutada, sest hetkel vihma sajab. Ja jumal tänatud, et sajab - väga viimasel hetkel algasid need vihmad meitel. Ja üks pudru ja kapsad saab see postitus siin täna olema!

Mai on mu lemmikkuu. Siin on kõike, mida ma armastan. Nii mahlast värskust, särtsakaid värve, kui ka rohelise erinevaid toone. On hääli ja lõhnu. On päikest ja nüüd isegi mõnusat kevadist vihma. Mmm...

9.05 esimene käo kukkumine

22.05 esimene sääsk aias

25.05 saabusid suitsupääsukesed

29.05 kuulsin esimest ööbikut (kodus. Tartu oma ei lähe arvesse!)

Mais on ka valusaid luid ja liigeseid. Tulitavaid ja ümmarguseks kulunud tallaga jalgu. Kümneid ja sadu aiatöid ja kamaluga kohustuslikke üritusi, millest osa võtta. Vahepeal tuli mul sellest kõigest juba väike masendus - mõtlesin, et koliks õige linna kõikide mugavustega korterisse. Saaks iga päev Kadriorus jalutada, ilma lillegi liigutamata kusjuures. Külastaks näituseid, kohvikuid ja muid toredaid (ja kultuurseid) kohti. Ja ei mingeid aiatöid - vot see oleks elu!

Aga siis sai ühel kenal õhtul natuke Tartus tolgendatud ja tänu vihmale on aiatöödesse ka väikesed pausid tekkinud. Ja ära sa ütle, kohe inimese tunne hakkab peale tulema. 😛

Kui kevadiste häälte juurde veelkord tagasi tulla, siis hetkel on terve aed veel titekisa täis. Kuldnokkadel on pojad. Ja neid on meil aias kohe mitu pesakonda. Sellised häälekad tegelased. Nii lapsevanemad ise, kui ka nende järeltulijad. Jooksin ühel õhtul kiiruga ühte peenrajuppi rohima, kuldnokkade pesakasti lähedusse. Valves lapsevanem istus lähedal kase otsas ja muudkui õiendas minuga. Ma siis üritasin talle viisakalt seletada, et mul on väga kahju, et ma oma tegevusega neid häirin, aga kui ma seda asja NÜÜD KOHE korda ei tee, siis pärast on mul palju rohkem tööd selle asjaga, ja selle poole tunniga, mis ma siin toimetan ta tited nälga küll ei sure. Vot nii! Selle peale kraaksatas kuldnokk löödult midagi sellist, et... näh, sellisega räägi nagu seinaga! ja lendas pessa oma tittede juurde.

Aga pildi panen hoopis õhest teisest pesakastist. ↓

Ma tean küll, et see ei ole üldse "õige " pesakast. Mõõdud kõik puhta valed ja... mingi hirmsa haisva värviga kõik veel üle võõbatud ka. Linnud ei tulegi sellisesse kasti! 

Või meie vähemalt mõtlesime nii, et ei tule. Ja tegelikult see ei olegi lindude pesakast - see on aiadekoratsioon, mille peremees naise käsul laudade ülejäägist kokku klopsis (tegelikult on mõned veel puudu). Ja hall pidi see ka kindlasti saama! Aga suur oli meie üllatus, kui kevadel kõige käidavamas (väravakellaga) kohas kuldnokad selle pesakasti hõivasid. Nad ilmselt polnud sellest midagi kuulnud, et värvitud pesakastis linnud ei pesitse. Ma üritasin neile vahepeal küll meelde tuletada, et SEE EI OLE PESAKAST, SEE ON DEKORATSIOON, aga kui ühel hetkel sealt dekoratsioonist miski kisakoori moodi asja kostuma hakkas, siis ma loobusin. Ja ärge öelge, et teid pole hoiatatud!

Linnud on üldse toredad tegelased. Vahel ajavad lausa nutma. Mõnikord suurest meeleliigutusest, sest ma päriselt ka ei kujuta oma elu ilma nendeta ette. Aga teinekord hoopis korda saadetud ahvitempude pärast. Kõik tembud õnneks siiski nutma ei aja.

Pilt ise pole kõige parem, aga ehk saate ikka aru, et millest ma räägin.

Kuna meie aias on tulpe palju, siis need sellised tembud ma annan neile andeks. Pole hullu! Ikka juhtub.

Küll aga ajab mind päriselt ahastusse meite lindude pihlakalembus (näpuga ei julge ühegi konkreetse linnu peale näidata). Nimelt on kellegil neist jube komme murda parimas kasvuhoos noori pihlakavõrseid. Nii umbes 4-5 cm pealt. Ja kui sel ajal see võrse sealt ära murda, siis... ongi selleks aastaks üldiselt kõik. Kogu juurdekasv! Ja noorel puul murtakse meil ikka kohe KÕIK võrsed. Suvega võiks pihlaks 30 cm küll pikkust visata. Heal aastal rohkemgi. Aga minul oleks nagu mingid kääbussordid, mis aastaga ainult 5 cm kasvavad. Ja nii juba mitu aastat. Mõelge, et mis see 10 aasta perspektiivis teeb. Masendav! Mul jõuab enne 80. juubel kätte, kui et mu hilispihlaks `Dodong` mul üle pea kasvab. Ja `Fastigiatal` on ka väga raske fastigiata olla, kui ta iga aasta vägeva tasasilõikuse osaliseks saab. Lihtsalt ma-sen-dav! 😭

Niisiis ma otsustasin, et lihtsaks ma nendele ahvidele seda sigatsemist see aasta ei tee. Las näevad kah vaeva!

Jep - näeb ropp välja küll! Aga kui vähemalt NEED võrsed murdmata jäävad, siis on asi minu silmis ennast täielikult õigustanud. Ja et te ikka kindlasti öösel õudusunenägusid näeksite, siis panen teise ilupildi veel. 😛 Keegi pole öelnud, et elu peab ilus olema, eks! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ju ikkagi saama. 😂

Ok. Ma panen ikka mõned ilusamad pildid ka. No nagu lepituseks või nii...

 

Pilla-palla-pillerkaar

Ja suur aitäh Tiile, kes mulle jänku nahka läinud kevadise seaherne asemele lahkesti uue suure taime tõi. On ikka ilus küll!

Siia pole veel üldse rohima jõudnud

Meite Veiniõunal on see aasta esimesed õied. Pael on oksa painutamise jaoks. Veinivalmistajast vennaraas ei jõua ilmselt ära oodata, millal esimene suurem veiniõunauputus kätte jõuab. 😂

Pirnipuu hakkab juba lõpetama. Pildi peal ei saa ehk nii hästi aru, aga mul oli kogu aeg oma Pepit vaadates tunne, et ma olen seda asja juba kuskil näinud. Ja olengi. Linnas. Hesburgeri märk ju! 😂

Hiline lõokannus

Vahtralumi

Hoolimata kõigest on kevadel maal ikkagi imeilus. Ja siin on mõningaid vabadusi, mida linnas ei ole. Näiteks võib rahuliku südamega jalutada üle õue, käsi küünarnukist saati püksis. Sest mingi rajakas on sulle pükstesse pugenud ja järab sind mõnuga kintsust. Linnas oleksid pervert kohe! Aga maal... sikutad neetud satika pükstest välja ja... longid rahulikult nartsisse nuusutama - kedagi ei huvita! Tegelt... kuldnokk nagu ütles midagi... Oot-oot, kuhu sa selle rasvase satika nüüd viskasidki??? 

 

Niipalju siis seekord. Rohkem ei jõua kahjuks kuidagi, kuigi kirjutada oleks nii paljust - nii paljust. Homme algab (minu) suvi. Õujeee! Siit ma tulen!

Õnnis puhkus. Ehk jalutuskäik mööda aeda. Malmvanniga

Kui inimene midagi ei kirjuta, siis on 2 varianti:

Variant 1 - tal pole midagi kirjutada.

Variant 2 - tal pole aega kirjutada.

Minu kohta käivad praegu mõlemad variandid. Kes see ikka viitsib kribada (ja lugeda), et riisusin aeda, täitsin auke, ladusin betoonplaate, väetasin lilli ning puid-põõsaid, raiusin kände jm võsa, sidusin õunapuu oksi, tegin pihlakale viretamist jne, jne, jne...

Ja kui juba kõike seda teha, ega siis kirjutamiseks aega jäägi.

Aga nagu ma juba eelmise postituse lõpus mainisin, oli peremehel vahepeal väike puhkus (2 nädalat). Nüüd sai see õnneks läbi. Ega rohkem poleks jõudnud puhata ka.

Juba enne puhkuse algust tegin ma kallile kaasale väikese tööde nimekirja (ise ta nõudis - sai mis tahtis! 😂). No et tal puhkuse aeg igav ei hakkaks või nii... Kõiki töid ei julgenud ma sinna kirjutadagi - põgeneb teine kohe kodunt minema, aga no nii 19 asja sai paberile pandud küll. Enda õigustuseks ütlen kohe, et mitmed neist vajalikkest tegemistest olid just sellised väikesed asjad, mis ilma konkreetselt kirja panemata, jäävadki tavaliselt kuskile "õhku". Pisikesed asjad, nagu keldri ventilatsioonitorule võrgu panemine, saunas riiuli loodi ajamine või kirvele uue varre sobitamine (sest naine peksis vana puruks 😂). Samas kõiki hädapäraseid töid seal nimekirjas polnud, näiteks nagu küttepuude metsast koju toomine (millele kulusid esimese puhkusenädala kõik hommikud vähemalt lõunani). Ja üldse, ega mees mingi loll ole, et iseenesest mõistetavaid asju peaks paberile panema - neid teab ta ise ka. Ma kirjutasin talle neid asju, mida ta ei tea! 😛

Tegelikult on mai üldse üks kohutavalt kiire kuu. Peaks nagu kaevama ja istutama, aga mul on põhirõhk läinud peamiselt riisumisele (1. aprillil alustasin ja 16. mail lõpetasin) ja siis muule tulekustutamisele (tihtipeale on keeruline otsustada, et kus see kõige suurem tuli parasjagu üldse lahti on, et kas joosta põlduba külvama või mingi kolekoht veel enne muru kasvama hakkamist ära täita). Lisaks lapse sünnipäev, emadepäev, lasteaia lõpetamine jne, jne. Ilmad ei ole ka üldse aiatöid soosinud, aga sellest ma kirjutan kunagi hiljem. Kui jõuan.

Niisiis oli juba enne peremehe puhkuse algust teada, et ega puhkuse aeg puhkamiseks küll aega ei ole. Eriti mais! 

Hea sõber, perepea puhkuseplaanidest kuuldes, soovitas soojalt ikka puhkuse ajal ringi ka sõita. Et me kogu aeg ainult tööd ei teeks. Ja nii me ka tegime!

Kõigepealt käisime Rakveres lapsega koos talle sünnipäevaks kingitust otsimas. See oli väga pikk (ja üpris piinarikas) protsess, sest laps ei teadnud, mida ta üldse tahaks, sest tal on kõik juba olemas.

Siis käisin mina Rakveres taldrikuid toomas (no nii hinge peale jäid ühed sellest eelmisest poeskäigust). Teel kohtusin nelja kaitseväe kolonni ja mis iganes tähtsa inimese, seistet-kaheksat vilkuritega saateautot. Nii et ka üpris piinarikas protsess. Taldrikud õnneks on imelised 😍.

Siis käisime suures linnas ühte-teist ja kolmandat toomas (mh Juhanist elulõng `Cecile`,  roniv hortensia ja roos `Novalis` 💚). IKEA-st saime tellitud prügikasti kätte. Kodus selgus, et kaas oli puudu. Vaja ükspäev uuesti minna. 😂

Mees käis minu autoga Viljandi külje alla diagnostikas. Sellega oleks pidanud lihtsalt (ja kiiresti) minema. Ei läinud. Pidin mehele Viljandisse järgi sõitma (terve õhtu hoobilt sisustatud) 😂. Meite masin jäi sinna aga mitmeks päevaks. Ilmnes, et minu auto on sama eriline, kui ma ise (ei mõelnud seda ise välja - mees ütles nii). 😂

Kui Moostesse savikrohvi järgi sõitsime, ütles mees, et see ongi nüüd see meie "ringi sõitmine". Õnneks sadas vihma (ei läinud hea õuetööpäev raisku vähemalt 😂). Kui selle tonnise kotiga kodu poole rühkisime, siis arutasime, et huvitav, mis siis juhtuks, kui see kott sealt treileri pealt minema lendaks. Ei lennanud. Seega tuli see kodus veel kuidagi maha ka tõsta.

Pärast suuremat ajuloputust tuli mu armas trandulett Viljandist ka tagasi koju tuua.

Ilmnes, et lapsel pole midagi lõpetamisele selga panna. Tuli kahes linnas riideid otsimas käia (soovitut ikka ei saanud). Aga vähemalt oma IKEA prügikasti kaane saime kätte. 😅

Niisiis, keegi ei saa öelda, et me ringi ei sõitnud. Ausalt öeldes oleks ma palju parema meelega kodusrahulikult peenraid rohinud. 😂

No vot! Ja kui hoolimata kõikidest saatuse vängerdustest hakkas mehe töönimekiri ikkagi kuidagi kahtlaselt pisukeseks kahanema, siis lisasin sinna veel paar asja. No midagi, mida ta minuga KOOS saab teha (eks me osasid teisi asju tegime muidugi ka). Aga no nagu EKSTRA KOOS NAISEGA. Kuna meite saunatagune kastmisveevann andis lõplikult otsad, siis oli mul vaja, et keegi aitaks mul suure malmvanni sinna sauna taha tarida. Mees natuke torises selle mõtte peale ja küsis, et MIKS JUST TEMAL peab selline naine olema, kellega koos aias jalutades peab malmvanni kaasas tassima. Et me ju alles sügisel tassime selle sealtsamast sauna juurest minema teise aia otsa - nüüd siis tassi tagasi! 😂

Ega ma nüüd täpsel aru saagi, et millega ta rahul polnud. Kellega ma seal meie ühises aias siis aega veetma peaksin? Naabrimehega vä??? Ma jalutaks ikka oma abikaasaga. Asi see tühi malmvann nüüd kaasas tassida  - mõtle, kui see kive täis oleks! Aga meil vaja see malmvann ainult maa seest välja kangutada ja nii 50 meetrit sellega mööda aeda seigelda. Ma pigem naudiks seda ühist aega oma armsa naisega. Pea-aegu nagu kohting või nii.... 😛

Tegelikult oli ta muidugi väga tubli! Mõned asjad jäid küll ajapuudusel tegemata (no ee 2 nädalat möödus linnulennul), aga ee oli juba ette teada, et osa asju tulebki jooksvalt teha. Ka täna õhtul sai veel 2 lisatööd tehtud (naine, saadanas, muudkui pikendab seda nimekirja ju 😂).

Nii et selles mõttes oli väga sisukas puhkus, et sai nii "puhatud", kui ka ringi sõidetud. Nüüd tahaks sellest puhkusest kohe natuke puhata, ainult et... aega ei ole. Aed ootab aedlejat ja tonn savi seina panekut. Ja Väikemees lõpetab lasteaia. See mai on ikka üks pöörane kuu...

Ma mõtlen, et kui tuleks üks ilus soe tuulevaikne päev (täna oli meitel 7 kraadi sooja ja puhus vastik külm tuul. Prrr!), siis ma tahaks lihtsalt niisama vahtida ja aeda pildistada. Teeks kohe päev otsa mitte midagi. Lihtsalt hõljuks mööda aeda (ilma malmvannita!) ja naudiks kogu seda kevadist ilu. Selline väike unistus mul.

Ma pean selle jutu nüüd kiiresti lõpetama, sest tänu remondile pole mul arvuti juures töötavat lampi - ma lihtsalt ei näe enam toksida. Pilte ka rohkem ei saa, muidu seda postitust ei sünnigi. Uus hullumeelne päev ootab juba ees... 😂

Sündimise lugu

Eile oli meite peres oluline päev - meie pere kõige noorim liige sai 7 aastat vanaks.

Ma ei ole sellest vist enne kirjutanud, aga ilma Väikemeheta poleks suure tõenäosusega ka seda väikest blogimisnurka siin. 

Siin on vist üks umbrohi...

Väikemehe ootamine oli ilus aeg. Tervis oli korras ja energiat kohati kahe eest. Kaks nädalat enne Väikemehe sündi istutasime mehega vihmaga kuusehekki (tema tegi labidaga augud ette, kõhuga inime siis käpuli istutas 😃). 4 päeva enne lapse tulekut, lammutasin maha meie senise väsinud olemisega kasvuhoone. Kodus ootasid tulevast ilmakodanikku ees juba 2 suurt venda.

Väikemehe sünniga muutus aga paljugi. Selles mõttes oli muidugi super hästi, et laps oli terve (ja see on kõige tähtsam ju!). Mõned murettekitavad probleemid meil küll temaga olid (nt kulus tal 3 kuud(!), et imema õppida ja see tekitas hoobilt uusi probleeme), aga suurim mure oli siiski see, et väike inimene nuttis väga palju. Kohe väga palju! Ma ei leidnud sellele lõpuks muud seletust, kui et tal olid selle maailma (ja minu osas) mingid teised ootused-lootused.  😂

Ilmselt selle lõputu nutu pärast kippus ta ka juba õpitud oskusi "unustama". Ta õppis keerama ja siis unustas selle ära. Ta õppis "emme" ja "izz" ütlema ja siis ei öelnud ta neid sõnu pea-aegu aasta, nii et ühel hetkel kartsin, et see rohke nutt pärsib juba ta normaalset arengut (kaheseks saades oskas ta öelda täpsel 2 sõna - PUU ja TEE. 

Niisiis, alates meile saabumisest täitis Väikemees mu päevad (ja ööd). Terve mu maailma. Nii et mind ennast sinna enam ei mahtunudki. Ma lihtsalt lahustusin. Temas. Või olukorras. Ja langesin kiiresti depressiooni (läks jupp aega enne, kui ma sellest muidugi ise aru sain).

Minu absoluutne tolleaegne lemmikmeem.  😂

 

See on ka täna meenutades, väga jube eluetapp (täielik respekt kõikide lapsevanemate osas - see ei ole mingi lihtne töö! 😂) Mul ei ole sellest ajast peaaegu ühegi ilusat mälestust (õnneks on mul palju nunnusid õnneliku näoga beebipilte!) ja ma tõesti soovisin iga jumala päev, et tuleks ometigi keegi... mürgisüstlaga. Tee nüüd siva see pagana süst mulle juba ära! Vähemalt sellel hetkel tundsin ma nii.

Kobestaja töötab

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Võib-olla oligi just AED see, mis mind kogu selle hullu aja üldse mõistuse juures hoidis. Igatahes, seal möödusid minu päevade ilusaimad hetked. Ja uskumatu, kui palju jõuab inime aias viie minutiga rohida! 😂

... ja joomas.

Kasemahla toomas...

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei tunne ennast oma tolleaegsetes tunnetes süüdi ega süüdista neis ka kedagi teist - vahel on nagu on - tol hetkel oli nii!

Kuna ma toitsin last pikalt rinnaga, siis ei tulnud ka mingite ravimite võtmine minu jaoks kõne alla. Ma pidin selle kõik lihtsalt üle elama, olema oma lapse jaoks olemas ja ootama kuni me koos sellest välja kasvame. Sest ma teadsin, et me kasvame! Ma ootasin ja lootsin hinge kinni pidades. Päevi. Nädalaid. Ja kuid. 

Aiaetöö on must...

... ja väsitav.

Väga väsitav!

2 aastat ootasin - siis sain esimest korda öelda, et vaat, NÜÜD hakkab küll nagu kergemaks minema! 😂 See "kohutava kahese" periood oli meitel suht kökiš-mökiš eelneva kõrval. 😂

Väikemees oli küll endiselt väga õrn ja tundliku loomuga laps (on siiani), aga vähemalt polnud tunneli lõpus paistev valgus enam läheneva rongi tuli (aitäh Pratchett´ile fantastiliselt tabava väljendi eest!

Töö vajab tegemist...

... lilled kastmist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ühel hetkel, kui minu päevadesse tekkis juba rohkem hingetõmbe hetki, sain ma aru, et kõigest sellest välja tulemiseks on mul vaja suunata fookus millegi positiivse peale. Korraks ma kaalusin, et kas mitte kogu see kogemus endast välja kirjutada (sest head materjali oli lihtsalt nii hullult palju käes 😂), aga mõistsin kiiresti, et see oleks lihtsalt üks lõputu mäletsemine ja loodetud kasu asemel, kurnaks ja muserdaks see mind veelgi enam. Ja sellest mulle küll mingit abi ei ole!

Niisiis keerasin ma näo uuesti oma aia suunas ja nii see Mairoosi aianurgake sündiski. See oli mulle justkui ellujäämiseks vajalik. Et salvestada ilusaid hetki. August välja ronida. Ja paraneda.

Tänaseks on Väikemehest kasvanud üks ütlemata tore, südamlik, leplik ja kannatlik poiss. Poiss, kellele meeldib üle kõige joonistamine ja vanad (katkised 😂) autod. Tundlik noormees, kes mõistab teha iroonilist nalja, aga kes vajab ka palju lähedust ja kaisutamist. Ja rasketel hetkedel lohutab nüüd tema hoopis mind, et ega elu peagi kogu aeg kerge olema! 😂 No tõesti, kes ütles, et peab, ah?  

Ma tulin sellest mustast august välja, ilma ühtegi tabletti võtmata. Jah, midagi sellest kannan ma siiani endaga kaasas. Ja jäängi kandma. Aga ma olen selle kogemuse eest siiski tänulik ega karda sellest ka rääkida. Sest see oli lihtsalt üks nõme haigus. Nüüd ma mõistan paremini. Seda. Ja elu. 

Täna ei ole mul seda blogi ammu enam, ellu jäämiseks, vaja. Aga endiselt on siin hea vahest oma aiatoimetustest kirjutada. Sest nagu üks tore aiasõber mulle kord ütles: aed - see on ju terve elu!  

Ja nii see ongi!

Hetkel on meite perepeal puhkus, mist tähendab, et...

ainult töö, töö, töö... 😂

Aga kui juba väikesed teavad, et elu ei olegi alati kerge, mis neil suurtelgi siis viriseda... 😜

Selline see sündimise lugu oli. Vaata, et pea-aegu kaks sündimise lugu. 😛 Mulle meeldivad päris elu lood. Need pole küll alati ilusad, aga vähemalt on need päris. 😛