Kolmapäev, 25. oktoober 2017

Porikoll-aiapidaja hingab sügavalt sisse ja... kemmerg sõidab minema

Mõned siin on oma aiahooaja juba lõppenuks lugenud ning toimetavad nüüd tubasel rindel. Olen veidi kade... ning segaduses... sest ei saa absoluutselt aru, kuidas selline asi võimalik on? 😱 Nt viinapuid lõigatakse ju alles pärast püsivate külmade saabumist (ja millal need veel ükskord tulevad?) ning keegi peab kogu selle äralõigatud kraami ka lõkkesse vedama jne, jne... Aga võib-olla olen ma lihtsalt üks laisk venivillem, kes kõik asjad viimasele minutile jätab :D

Igatahes... minul läheb selle lõpetamiseni veel tublisti aega, aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada. Või siis... natuke ikkagi nagu sellest asjast ka, aga veidi teise kandi pealt :D

Nimelt kuna tänavusel sügisel on nii lõpmata palju sadanud, aga erinevad toimetused õues tahavad siiski tegemist, siis pole olnud aega mingit ilma paranemist oodata (tagantjärgi hinnates täitsa tark otsus!). Niisiis on paljud tööd tehtud vihmas, poris või lihtsalt märja taimeplögaga askeldades. Väkk! Ja kui jube ma siis veel välja näen! Tõeline porikoll! 😂 Võiks ju arvata, et kui peres on kahe ja poole aastane toimekas väikemees, siis temaga juba selles valdkonnas ei võistle, aga võta näpust - porikolli võistluse olen kindlalt mina kinni pannud. Kellegi porised püksipõlved või mudane tagumik ei võistle minu omadega 😀 Kindel värk! Tegelikult polekski selles porikoll-aiapidaja olemises midagi niii hullu, kui ma samal ajal ka ema ei peaks olema, sest kogu selle tähelepanuväärse outfitiga pean ma ka külavahel väikemehe sabas tolgendama, kui ta rattaga kiiremaid ringe teeb :D Nendel hetkedel hoian ma hinge kinni, et me kedagi ei kohtaks ning üritan võimalikult nähtamatult mööda põõsaaluseid hiilida, et mitte külarahvast traumeerida. Aga kui põõsaid polegi???  Ehk viskaks end siis lihtsalt teeäärde porisse ja sulanduks ümbrusesse? Minu väljanägemist silmas pidades ei peaks see just ülearu raske olema :D Nojah, see selleks...


Olen juba varemalt maininud oma muret seoses õues asuva kempsu asukohaga. Seitse aastat tagasi, kui see ehitatud sai, siis tundus aiaäärne oma suuremate ja väiksemate puude-põõsastega (millest enamust täna enam pole) täitsa hea koht sellise omaette olemise ruumi tarvis. Istutasin sinna lähedusse isegi veel sarapuu, et ikka korralik võpsik ümberringi oleks. Aga vahepealsel ajal on olukord (ja ümbrus) üksjagu muutunud ning sinna kohta see ehitis enam kuidagi ei passinud. Ja kempsu vajalikkuses ju ometi keegi ei kahtle! Aga mis siis teha, kui selline ütlemata oluline omaette olemise koht on äkitselt keset aeda nagu kirik keset küla, sest plaanid on muutunud?  Eks ma võtsin enne ikka tükk aega hoogu, kui selle kempsujutuga üldse oma mehe juurde minna julgesin. Tema selle ju hoole ja armastusega ehitas ja nüüd äkki... ee... TEE SELLEGA MIDAGI! Õnneks oli ka mees aru saanud, et vana koht meid enam ei rahulda ning arvas, et ehk saab kempsu kopa abil teise kohta tõsta. Möh??? See kemps on ju PIRAKAS! Ja mismoodi tõsta midagi pirakat, millel on vundament??? Hull mees! Aga hull mees arvas, et külarahvale võiks veidi meelelahutust siiski pakkuda ning ta ikkagi proovib seda "vundamendiga pirakat asja" kuidagi kopa kahvlitega kätte saada. No ja kui kogu see delikaatne ehitis siiski pikali peaks kukkuma, siis... tuleb lihtsalt uus ja parem ehitada. Niisiis, hakkasime uut omaette olemiseks sobivat kohta otsima. Ega meil siin variante väga polnudki, üksainumas paik meie tingimustele enam-vähem vastas (meeldivalt omaette, aga samas piisavalt lähedal, et kriitilisel hetkel siiski aegsasti kohale jõuda :D) Vahepeal hakkas paraku vägisi tunduma, et see aasta me selle delikaatse murega siiski tegeleda ei jõua, sest vihma muudkui sadas.. ja sadas... ja muid tegemata töid oli niigi palju.
Ja siis (ilmselt päris viimasel hetkel)... jõudis mees siiski sellele olulisele kohale uut vundamendi auku kaevama hakata. Ning kui aiapidajast porikoll seda inspekteerima läks... unustas ta hingamise. Sealt august tuli puhast kulda mulda. 😱 Ilusat musta kohevat mulda. Ma teadsin küll, et selle koha peal on hää õhuline kraam, aga et seda NII PALJU seal on, ma ei teadnud. Hinga... HINGA!!! Kõikidest kohtadest, kus mul võiks muld olla, on see just SIIN??? Julge labidasügavuse jagu. Issand, mis siin kõik kasvada võiks! HINGA! Edaspidi hoidusin ma võimalusel üldse sinnakanti sattumast, käisin isegi kempsule uut kohta otsimas - ei leidnud paraku! :( Aga iga kord seda auku ning selle sisu nähes käis kehast mingi jõnks läbi ning ma pidin omale hingamise vajalikkust hakkama meelde tuletama...
Aga mees, hull, tegi lubatu möödunud pühapäeval teoks! :D







Pärast pikka tasast hiilimist...



... jõudis kemmerg uude koju :)


Nüüd saab rahulikult talv otsa verandal mõnusasti teed lürpida, ilma et peaks "selle kohaga" tõtt vahtima. 💙💙💙 Jee!
Muidugi enne, kui teed pakutakse... tuleb mul veel üksjagu aias toimetada...

Laupäev, 14. oktoober 2017

Nemad ei hooli... ehk minu aia kõige tublimad oktoobrikuised tuustid

Eks iga aed ja tema asukad on veidi isemoodi ning üks-ühele teisest aiast midagi üle võtta ei saa. Aga ma lihtsalt pean kiitma neid rohtseid taimi, kes minu aias veel oktoobrikuuski (peale kahte öökülma) igatipidi vinks-vonks välja näevad - no, anna või musi! 💚💚💚 Ja eks ma osalt sellise info põhjal oma aiandusalaseid otsuseid ka teen, ehk on siis abiks ka teistele. :)

1. Kukeharjad - Eriti just natuke kõrgemad kukeharjad on sügiseti minu SUUUURED lemmikud (mitte ainsamat koledat lehte veel!), ilusaid sorte on palju, ise tõstaksin esile just kirjulehiseid - nendel võiksid õied vabalt ka olemata olla :)
Värd-kukehari `Elsie`s Gold`

Kukehari 'Frosty Morn'

Roosakas kukehari 'Mediovariegatum'
 2. Tähtkarvane hanerohi - Minul on sort `Variegata` ning temal ei ole küll absoluutselt vahet, mis kuu parasjagu käes on, kogu aeg on ilus vaadata. Väike, aga ütlemata tubli pinnakatja :) Ainult kiidusõnad!

4. aprill
11. oktoober
 3. Kirjulehine kopsurohi `Majeste` - Teoreetiliselt peaks tema jaoks siin aias liiga kuiv olema. No, ei ole mul ju siin neid niiskema mullaga varjulisi kohti, aga ma pole küll veel aru saanud, et tal midagi seepärast halvasti oleks. Minu meelest tunneb ta siin end vägagi hästi ning paljuneb häbematult hästi ka seemnetega. Ega ma teagi, kas need seemikud üldse puhtatõulised on, aga see pole minu jaoks isegi niiväga oluline, sest see aeg, kui hostade lehed juba koledad on, õlmitseb kopsurohi uhkelt edasi. Aga rohkem sorte pole julgenud ikkagi soetada - äkki need siiski pole nii leplikud? :D

Päikselises kohas kasvav isend
4. Väikseõieline helmikpööris `Palace Purple` ja pisipööris `Solar Eclipse` -  Neid kahte kiidan küll taevani, sest tegelikult mul siin helmikpöörised kohe üldse ei edene (koolevad lihtsalt kätte ära - ilmselt liiga kuiv ja päikseline :D), aga need kaks kasvavad mühinal, ega lase ennast ka väiksest öökülmast segada. :) NB. Verev helmikpööris on ka tubli, aga temast jäi pilt tegemata

`Palace Purple`

`Solar Eclipse` juunis...

...ja oktoobris :)
5. Harilik naistesõnajalg `???` - Teadsin kogu aeg, et see on sort `Victoriae`, aga nüüd kahtlustan, et on hoopis midagi muud :D Igatahes tore taimeke, ka peale öökülma endiselt ilus ja roheline :)


6. Villane nõianõges `Silver Carpet` - See lausa kutsub end paitama ja ei mingeid lamanduvaid õisi! Ning hoolimata lõputust vihmast, ei ühtegi lägast lehte. Laieneb tasapisi :) Mis sa, hing, veel tahad?


7. Hiina siidipööris `Malepartus` - Kõrrelised aias on lausa hädavajalikud, sest nende parim aeg üldjuhul alles sügisel algabki. Kas need nüüd just külmaõrnad hiina siidipöörised peavad olema, on iseasi, aga... nad on ju lihtsalt jumalikud :D Kahe meetriseks pole see siidipööris minu aias (nelja aasta jooksul) kunagi kasvanud, aga mulle meeldib ta ka meetrisena. Ehk kunagi siiski...


 NB. Ka palmilehine tarn ja lühikarvane kastik on hetkel igati heas seisus :)

Palmilehine tarn

8. Harilik kassikäpp - Ei mingit kolletumist!  Lihtsad asjad on ikka kõige paremad :)


9. Erinevad maitsetaimed, nt petersell, pune ning ananassmünt `Variegata` - Vihma muudkui sajab ja... petersellid muudkui kasvavad. Ilusad suured rohelised puhmad. Huvitav, kes selle kõik ära peaks sööma? :D  Punel said nüüd küll varred maha lõigatud, aga mitte rääbaka väljanägemise pärast, vaid seemnekülvi vältimiseks. Ananassmünt on alles uueke, loodan et elab kenasti talve üle, sest väljanägemine on tal endiselt 5+


10. Astilbe `Colour Flash`  - Tegelikult on ka enamikel teistel astilbe soridel lehed veel triksis-traksis, lihtsalt `Colour Flash`il on lihtsalt nii edev sügisrüü. Ja sügisel peab ju värve olema!


11. Väike sõbralik mix nendest taimedest, kellest head oktoobrikuist pilti pole:
Faasseni naistenõgese sordid - endiselt õitsevad alles :)
Aed-leeklill ` Elisabeth` - puhas leheilu!
Kurerehad - enamjaolt rohelised, sügisvärvid kahjuks puuduvad minu aias
Sarvkannikese sordid - ilusate roheliste lehtede vahel on ka mõned õied
Südajalehine bergeenia `Robusta` ↓


Need olid minu aia kõige tublimad rohtsed oktoobrilapsed. Eks ilusaid ole veel teisigi, aga kõik ei tule ju meelde ja osad taimed on alles noored, seega ei julge veel kokkuvõtteid teha. Hea meelega loen/vaatan ka teiste sarnaseid postitusi, sest ma hindan kõrgelt taimi, kes oktoobrikuist vihma ja külma trotsides suurepärased välja näevad. Ja kindlasti on mul palju selliseid sügisesi roht- ja puitaimedest iludusi veel aiast puudu :D


Pühapäev, 8. oktoober 2017

Värvume, tilgume, külmume ning korjame taskulambi valgel viinamarju

Vahepealsete ilusate ilmadega oli kohe lust väljas toimetada. MÕNUS! Kuiv. Värviline...



`Sibirica Variegata`
Osa kontpuid lähevad sügisel mõnusalt värviliseks.
Neid võiks vabalt rohkem olla, kui mul ainult nii kuiv ei oleks :(

`Sibirica`

Mingi aeg tagasi lugesin kuskilt, et ginnala vahert ei soovitata enam ilupuuna istutada, sest tema kasvukuju ei pruugi kõige ilusam olla. Minu noore puu kasvukuju on täitsa ok, (ma muidugi lõikasin teda alguses tugevasti tagasi, sest muidu oli ta selline kõrge habras oksake) sellel aastal olid tal ka esimesed õied (küll need lõhnasid mõnusalt) ja sügisel on ta lihtsalt imeilus. Ja otse loomulikult kasvab ta mul täiesti vale koha peal. Aga kui ma istutasin, siis ma ju ei osanud ette näha, et see koht valeks osutub :D


Vahepeal oli meil ka kaks hallahommikut.

 


 










Nii juhtuski, et vaatasin õhtul, et õues läheb kahtlaselt külmaks ja selgeks, aga mul ju viinamarjad veel korjamata 😱 Päeval olin tegelikult esimesed tuppa toonud, aga ülejäänud meelega korjamata jätnud, sest need vajasid veel päikest ja sooja (ühisnaermine! 😀) Aga mida pole, seda pole! Tormasin siis vastu ööd taskulambi valgel viinamarju korjama (ehk osa neist siiski kõlbab süüa). Ja kuna korjamiseks oli kahte kätt vaja, siis taskulambi haarasin hammaste vahele. Nii ma seal siis jäätunud sõrmedega, ila suunurgast jooksmas, toimetasin. Õnneks varsti mees halastas - tõi oma otsmikulambi. Ega ma kõike ära korjanudki (mis ma nende pooltooretega ikka peale hakkan), aga no päris kõiki ma külmale loovutada ka ei tahtnud - ihne ja kade inimene ikkagi! 😜



Täna sajab. Jälle. Fui! Õue lähen ainult häda sunnil. Tulbisibulaid oleks vaja veel maha panna ja mõned potsikud ootavad endiselt istutamist ja niidult niidetud rohi kokku riisumist (aga varsti polegi seal enam midagi riisuda :D) Arooniaid on veel põõsas ja hekki peaks ka veel istutama... eee, see viimane jääb vist küll kevadesse. Ja siis... ah, mis sest ikka rääkida... Hästi on see, et ma olen juba jõudnud alustada puude kotistamist. Tavaliselt teen ma seda tööd ikka esimese lörtsiga - vihmaga on siiski parem. Ausõna! :D Ja taimepealsete lõikamisega olen ma ka täitsa järje peal. Ja isegi küüslaugud said ühel vihmasel päeval peenrast välja kaevatud - on pirakad tõesti. Ning jõhvikal sai käidud. See läks nüüd küll väga hästi, sest nt mustikale ma see aasta ei jõudnudki. Krõmpsutame siis hoopis jõhvikaid (huvitav, vanasti tundusid need mulle NII jubedad :D). Ootame lehtede langemist (eee... tegelikult siiski ei oota!), sest siis tuleb neid kokku korjama/puhuma hakata. Kui ilm ikka lubab.
Aga nüüd ma lähen limpsin ühe tassitäie sooja rabakakiselli. No küll on hea, et keegi on terve sügavkülma neid täis toppinud :D