Neljapäev, 27. jaanuar 2022

Väike kooli EKSTRA. Lauake, kata end!

Futu küsis ja Futu saab oma vastused! Teised võivad muidugi ka lugeda... et kuidas nende lilledega siis ikkagi oli? Aga kõigepealt...

Armas Futu, anna mulle andeks, et ma sinu reisikirja kirjutamise väljakutses ei osale - ma lihtsalt olen palju parem, juba toimunud seikluste üleskirjutaja, kui uute seikluste väljamõtleja. Sorry! 

Esmaspäeva hommik

Kõigepealt kordan üle, et meie õppe puhul oli tegemist 2 aastat kestva tasemeõppe, mitte koolitusega!

Ja nüüd siis nende lillede juurde! :)

Räpina Aianduskoolis on floristi eriala tasemeõppijale KÕIK töö tegemiseks vajalikud materjalid kooli poolt TASUTA! (tööriistad peavad küll endal olema, aga häda korral sai ka kooli omi kasutada). Nii et üldjuhul, me mingeid lilli kaasa tassima ei pidanud, vastupidi - vahest sai lilli koolist kojugi tassitud! 😂  Räige koolivara riisumine, ma ütlen! Ja ega hästi kujuta ette ka, kuidas need kaugema kandi tüdrukud (sealt Hiiumaalt ja Haapsalust) siis nende lilledega sinna Räpinasse oleks kohale kolistanud.

Lilleseade tundides kasutatav taimmaterjal koosnes seega õpetajate poolt hulgilaost (ette)tellitud ja õuest pärit materjalist. Floristidel on kooli õppeaiandis oma nn. floristipõld, kust nad siis endale vajaminevat kraami lõigata saavad. Selle põllu eest hoolitsesid kooli aednikueriala õpilased, kelle töö viljad meie siis tuima näoga maha nüsisime (pärast vihma oli see savine põld muidugi mõnusalt pehme ja porine ja oli reaalne oht kummikutpidi kuskile kinni jääda 😛).

Lisaks olid õues meie käsutuses veel kortermajade poolne lilleaas ja kogu park (vahel lisandus eriluba mõne Palusalu eriprojekti kallale kargamiseks). Kollektsioonaia röövretked olid ametlikult keelatud. Mitteametlikult... ee... seda et... Sellest pole midagi kirjutada! 😅

Keelatud ala

Tellitud materjal jagati vastavalt tellimusele õpetajate vahel laiali, nii et igal õpetajal olid tavaliselt "oma lilled", mida me kasutada tohtisime + eelnevad jäägid + see, mis õuest toodi. Taimmaterjali hoiti (lille)külmikus, kus minu hinnangul elas ka üks üksildane... elevant. Meil ei õnnestunud teda küll kunagi näha, aga ta armastas meid oma ootamatu kurva hüüdega ehmatada. Rabanduse võis saada....

Ka kasutasid floristid igasugu pargi hooldustööde käigus tekkinud jääke (oksad jm taoline). Pargis asuv lõkkeplats ja aiandi kompostihunnik olid samuti meie ammendamatu varasalv. Ilma igasuguse naljata, kusjuures! 😂

Üks asi, mida kindlasti kiita, on see, et kuigi õuest said floristid oma tööde tarvis igasugu väärt manti, siis ega tellitud lillede pealt seal koolis ka kokku hoitud! 👍 Ja ma ei räägi siin mingitest kallitest preeriakelladest või roosidest. Ma räägin vähe huvitavamast ja eksootilisemast kraamist: lootosest, aaloe õisikutest, paradiisilinnulillest, linnupiimadest, prooteast, jatrofast, ammist, erinevatest luuderohu liikide õisikutest-marjadest, mimoosist (Acacia), bruuniast, draakonipuudest, erinevatest orhideedest, skimmiast, mugul-säraõiest (alles nüüd avastan, et meile on jälle vale nimi öelnud - see ei ole mugul-säralill!😂 ) ja veel paljust muust toredast. Ja tegelikult pole see eukalüpt ka mingi odav kraam!

Grevillea
Luuderohi
Kuna floristidel käib põhimõtteliselt kogu majandamine/asjaajamine taimede perekonnanimede järgi ja koolis tehtavate tööde puhul polnud vajadust iga taime, eraldi ära määrama hakata (iseseisvate tööde puhul küll!), siis ega me alati teadnudki, et mis nimelised tuustid meile omaenda tööst vastu vahtisid. 

Mina küll olin see, hirmus inimene, kes õpetajaid vastikute nimeküsimustega pommitas. Mul oli neist vahest täitsa kahju - selline teadmisjanuline õpilane on ju täitsa saatanast! Ma lihtsalt mõtlesin, et... kui ma juba seal olen siis... võtaks kogu raha eest! 😂 Ja no tegelikult mind ikka väga huvitasid ka need nimed (siia peaks nüüd mingi luubiga, ringi hiiliva tüübi, emotikon käima), mina oleks küll täpseid liiginimesid teada tahtnud 😂 (eks ma osad muidugi määrasin pärast ära ka). 😛

Miski leetpõõsas (Genista)

Keskmisest natuke suurema taimehuvilisena tundsin ma end, järjekordse uue lillelaadungi konteinerite sisu uurides tihtipeale, nagu väike laps kommipoes. Oot-oot, mis huvitav asi see on??? Ja see! Ja juudaz, KUI NUNNUD ROOZID ZIIN ON! 💘 Kahjuks polnud täpsete taimenimede väljaselgitamiseks (või minestusse langemiseks) aega, vaja oli kibekiirelt hoopis tööle hakata. Milline ebaõiglus!

Siiani meenutan heldimuse ja kahjutundega meie eelviimase sessi Austraaliast? saabunud imelist taimelaadungit. Seal ei olnud vist ühtegi õitsevat asja, aga jeerum, MILLISED LEHED! Ja (peaaegu) kõik jäi määramata! Ja mul pole mitte ühtegi pilti sellest laadungist. 😭

Kõige kardetumad olid esmaspäevased (ja reedesed) lilleseadetunnid, sest need lõhnasid kangesti (lille)külmiku koristamise, vaaside ja konteinereite pesu ja lillede puhastamise ja sorteerimine järgi. Fuu! 😂 Kahjuks polnud mul kunagi aega sellest mäsust ühtegi pilti teha. Meenub üks "tore" reede, kui päevastel õpilatel oli päeva lõpus mingi suurem sorteerimine ja külmiku koristamine pooleli. Ja siis helises kell. Lapsed põgenesid loomulikult kõik rõõmsalt minema (tund sai ikkagi läbi ju!). 😂 Arvake ära, kes selle poolelijäänud töö ja tekkinud läbu omast vabast ajast ära likvideerisid? 😂 Meie olime muidugi ka juba harjunud, et lilleseade tunnid ikka üle ettenähtud aja kippusid minema, sest kogu töö käigus tekkinud segadus, tuli pärast ju ka ära koristada. 

Lilli ja muid taimmaterjali kasutati üldjuhul korduvalt (ideaalis alguses üks pikkade vartega kimp, siis üks lühemate vartega kimp ja siis 1-2 seadet). Piiramatus koguses meil tellitud lilli jms loomulikult käes ei olnud. Tegid oma töö valmis, pildistasid üles ja siis läks see tavaliselt kuskile koridori või 2. korruse fuajeesse, rahvale vaadata ja hinnata (vahest võtsime tehtud töö ka kohe lahti ja tegime uue). Pärast "väljanäitust" võttis keegi (tihtipeale tegija ise) töö lahti, sorteeris materjali ja nii sai, vähemalt teoreetiliselt (olenevalt materjalist), mingit osa sellest uuesti kasutada (ülejääk läks jälle sorteeritult külmikusse, kellelegi teisele kasutada). 

Päevaste õpilaste jõululaua dekoreerimine
Probleem tekkis just nende lühikese varrega asjade säilitamisega, sest nende loogiline sorteerimine oli keeruline ja ajamahukas ning head hoiustamisnõud ka polnud - seega lendas tihtipeale see pisike pudi lihtsalt prügikasti. Ja loomulikult juhtus siis ka seda, et oma töös puudu olevate "juppide" leidmiseks tuli nendesse samadesse prügikastidesse uurimisretkele sukelduda. Ja kui oma klassi prügikastis soovitut ei leidunud, siis jalutasid tuima rahuga teise lilleseadeklassi (kus võisid parajasti hoopis mingi võõrad näod vastu vahtida) ja asusid looturikkalt (ja iseenesesmõistetava näoga, loomulikult!) sealse prügikasti sisuga tutvuma. Keegi ei vaadanud imelikult - mõisteti! 😂

Viisaka suurusega (umbes nabani) prügikast, kuhu sai kohe korralikult sukelduda 😛

Nädala teises pooles tekkis tavaliselt juba nagunii materjali nappus. Siis sai vajadusel ka mõnest väljanäitusel olevast tööst, lihtsalt varsi välja tõmmates, materjali varastada, sest parema tulemuse nimel olid kõik alatud võtted lubatud! Nii võis juhtuda, et koridoris olev "lahjavõitu töö" ei pruukinud alguses seda sugugi mitte olla,  lihtsalt... pikasõrmemehednaised olid sealt juba üle käinud. 😂 Kõiki töid polnud muidugi mõtekas lahti võtta, need elasid fuajees lihtsalt oma elu lõpuni või rändasid koos valmistajaga nädala lõpus koju. Meite Väikemees rõõmustas väga nende koolist toodud kimpude jm kraami üle. 😍 Mingeid mitteolulisi (vähesäilivaid) lilli võis samuti õpetaja käest endale kaasa küsida - võimalusel ikka lubati.

Eks see nüüd üks hirmus igav lugemine oli, aga loodetavasti sai see lillede (ja töökorralduse) asi, asjast huvitatutele, nüüd väheke selgemaks :) Teinekord jälle!

Teisipäev, 25. jaanuar 2022

Kuidas ma aianduskoolis floristiks õppisin. Põrutame aga vapralt edasi

Ma mäletan siiani seda 12 märtsi õhtust koolist kojusõitu. Pime oli. Ja hullu vihma sadas. Tundus, et kõik inimesed põgenevad maailma lõpu eest. Iga kord, kui mu auto kojamees üle klaaside käis, nägin ma ainult klaasi peal peegelduvat ilutulestikku (ma arvasin siis, et see on vana klaasi viga, hiljem selgus, et viga oli hoopis mu silmades). Muul lühikesel hetkel nägin ma eessõitva auto punaste tulede kuma ja natuke seda valget joont seal paremas tee servas. Ühesõnaga - ma ei näinud põhimõtteliselt midagi! Ootasin hetke, millal saan suure tee pealt maha keerata, sest seal polnud teisi autosid, mis mind pimestanud oleks. Aga kui see oodatud hetk kätte jõudis, ilmnes et seal ei näinud ma päriselt enam mitte midagi - polnud enam seda valget pidevjoont, mille järgi natukenegi orienteeruda. Töristasin need kilomeetrid vaikselt ära, üritades teha vahet, kus lõppeb asfalt ja algab põld ja jõudsin Piibe mnt peale välja. Ning sattusin kogemata kombel mingi kihutava kolonni keskele. Mitte, et ma ise mingi ülikorralik oleks, aga no... kaine mõistus ikka kõigepealt! Arvestades nähtavust ja teeolusid, siis lõhnas see asi seal pigem enesetappu järele. 😂 Aga mul oli neid eesõitva auto punaseid tagatulesid hädasti vaja! Häid alternatiive ma ka ei näinud. Et otsiks koha kus saab peatuda ja ootaks vihma lõppu??? Aga ma nägin vaevu seda teeäärset pidevjoont, rääkimata siis kohast, kuhu saaks autoga ohutult seisma jääda. Ja isegi kui oleks õnnestunud leida koht, kus parkida, siis võis tugev vihm kesta veel tunde. Ma ei tahtnud kuskil teeääres tunde passida - ma tahtsin koju! Seega läksin selle hullusega kaasa ja andsin endale aru, et kui ma nüüd kenasti keskendun ja mul on õnne, siis jõuan ma täna ühes tükis koju. Ja kui õnne ei ole siis... ee... ei pruugi jõuda! 😂 Õnneks oli õnne! Tugev vihmgi jäi lõpuks vähemaks. :) Aga milline unustamatu sõiduelamus... 😂

Fragment ühest värvusõpetuse tunnitööst
Sealt edasi algas kõigi jaoks uus, huvitav ja hoopis teistsugune ajajärk. Inimesed istusid kodus (karantiinis), poes käidi skafandris, piima saamiseks lahjendati kohvikoort veega, vabal ajal hoiduti igasugustest kontaktidest (muuhulgas tegeleti igapäevaselt ka rahapesuga) ja liituti kibekiirelt FB-i grupiga WC-paberi ost/müük/vahetus/rent. Oi, see oli üks lõbus grupp! 😂. Ja mõned siin ärgitasid reede õhtuti oma lähemaid sõpru Messengeris ühiselt sisemist desinfikatsiooni läbi viima, st kodus üksi napsutama ja sellest siis pilte jagama. 😂  

Ja televiisoris näidati saateid sellest, kuidas inimesed üksi karantiinis istudes hulluks lähevad. Mäletate seda kõike??? Ja kui palju head huumorit iga uus päev tõi! Kõik need päevakajalised suurest ängistusest sündinud hitid ja naljakad meemid. 

Jah, mõnedel tuli vastu võtta ka väga raskeid ja ebameeldivaid otsuseid või planeerida oma senised tegevused täiesti ringi. Aga vahel peitubki asjade ilu hoopis läbielatud valus. Seda on vahel hea meeles pidada. :)

See aeg, kui korteriinimesed karantiinis istudes, igavusest oma pesumasinaid juppideks lahti võtsid, nautis meie pere kena kevadet ja aia- ja metsatööde tegemist. Ja saime lõpuks aru, et me oleme ikka hullult rikkad! Tahan lähen aeda, tahan tolgendan põllul, tahan kolistan metsas ringi! Ja kellelgi pole se´s asjas midagi kobiseda! 😛

Poolest märtsist olin ma järsku kahe kooli õpilane. Päriselt! Kuna kõik koolilapsed saadeti distantsõppele ja minu kutsekoolis õppiv poeg oli oma õppimistega juba eelnevalt korralikult jännis, siis tegin kõik, et teda uuesti ree peale aidata. 

Niisiis viisin ma ennast tema asjadega kurssi ja jälgisin kullipilgul, et ta oma tundides osaleks, tunnitöid teeks, tegemata asju järele vastaks ja oma MA-d parandaks. See kõik tähendas mulle hullu jebimist ja kellegi teise elu elamist, aga pidin seda tegema, sest ilma minuta poleks ta ealeski oma aju tehtud saanud.

Kuna meil on peres ainult üks arvuti, siis minu enda koolitööd ootasid - lapse asjad olid mulle olulisemad. Ja lapse minu kodutööde nimekiri oli muljelavaldav - alustades Exceli tabelitest, dokumendihaldusest ja lõpetades kahe suure ajaloo kontrolltööga (ja sinna vahele mahtus, oi kui palju veel!) Ja ausõna -  ajaloost ei tea ma MITTE MIDAGI, aga ma printisin välja kõik õppematerjalid, töötasin need läbi ja joonisin enda arust olulisemad kohad alla. Kui kell kukkus ja kontrolltöö küsimused järjest arvutis avanesid, siis tegime koostööd - mina lappasin ülehelikiirusel oma lapse õppematerjale ja otsisin meeleheitlikult õiget vastust ja tema... tegi õigesse kasti linnukese. Me olime suurepärane tiim - saime mõlemad rasked kontrolltööd tehtud! 😂 

Tõele au andes - ma poleks ilmselt ka suutnud 16-aastaselt kõiki neid tema asju iseseisvalt ära teha. Ikka täitsa rasked tööd olid!

Niisiis oli mul hullult hea meel, et meie aprillikuusse planeeritud sess ära jäi, sest lisaks kutsekoolis IT õppimisele olid mul ju ka aianduskooli kodutööd, aiatööd ja Väikemees. Uus sess tähendanuks automaatselt uusi (kirjalikke) koduseid töid ja neeed poleks küll enam kuskile mahtunud! Kevad on aednikule ju üks kibekiire aeg. 

Mai alguses sai neljasest Väikemehest viiene. 💙

Kasvatasin suviste iseseisvate tööde tegemiseks ette parkjuuri, astreid, pruudisõlgi ja lõvilõugasid...

Osa mandist 22. mail 2020


... ja leidsin naabri maa pealt säilikpuude alt u 3,5 meetrise metsiku õunapuu. Ma ei teadnud veel, et selle puu oksad hakkavad olema osa mu aianduskooli koolilõputööst, sest puu tõmmatakse aasta pärast, metsahooldustööde käigus maha. 😞 Siis näen ma võimalust anda selle puu elule veel mingi mõte.






 

 

 

Meie ärajäänud sess pressiti hoopis juulikuusse - selle üle me keegi loomulikult ei rõõmustanud. Kõikidel suvekuudel (ja puhkuse ajal) koolis käia - no mis saaks veel parem olla! 

Üks päev enne uue sessi algust istutasime veel Väikemehele õunapuu
`Kovalenkovskoje`. Aed õitses ja õlmitses, mitte ei tahtnud sealt kuhugi minna...

Ilus liivahunnik, eks?

5. (ehk juunikuu) sessi avatud kimp funktsionaalsel traatkarkassil ↓

Peidus olev karkass ise nägi välja umbes selline: 


Sama kimbu materjali suures osas taaskasutades, valmis ka suvine seade

Selle töö (osade meelest hirmuäratavaks) aktsendiks oli miski ritsika või tirtsu tühi, aga elutruu kest. Oli teine miski tuusti küljes, mille ma pargi alt korjasin. Pärast alles avastasin. Õpetaja uuris umbusklikult mitu korda, et kas ma olen kindel, et selline jube elukas seal pargi all elab? Ei, see on eelajalooline kivistis, mille ma kodunt kaasa haarasin ja kõigi suureks rõõmuks kimpu seadsin! 

Ma ei saanud aru, kus see vaene putukas siis tema arvates elama oleks pidanud - tolmulestade asemel voodiriietes või??? Minu meelest oli ta ülinunnu! Aga kahjuks kadus ta mul kojutranspordi käigus ära. 😞 Siiani otsin! Nii et kui keegi juhuslikult leiab, siis andku julgesti mulle teada. 😛

Üks asi oli nõutud lilleseadetöö valmis tegemine ja hoopis teine asi selle võimalikult heast küljest pildile saamine. Selle viimase peale kulus vahel samapalju aega, kui töö enda valmistamiseks (erineva valguse ja tausta proovimine, parima pildistamisnurga otsimine, kaamera seaded jne). 

JA PABERI PEALE EI TOHTINUD ASTUDA! Siiani meeles, kuidas üks õpetaja enesevalitsuse kaotas ja ühe õpilase peale paberile jälgede tegemise pärast karjus. Ups! Pole vahet, mis vanuses sa oled - koolivägivald saab su varem või hiljem ikka kätte! 😂  Ma ise muidugi valiksin alati selle "hiljem" variandi... 😜

Pildistama minnes selgus tihtipeale, et sama plaaniga inimeste järjekord lookleb rõõmsasti stuudio uksest välja. Jess! Sinna me vahetunnid tihtipeale kulusidki...

5. sessi ruumikujunduse tunni grupitöö ↓

Hetk meie grupi II grupi tööst (nii ilus selge mõttega lause, eks!). ↓ Minu arust tegid nad selle kõik pärast ringi...? Aga mingit muud pilti mul nende tööst pole. Lihtsalt ettekujutuseks, et millega me seal tundides üldse tegelesime.

Üks asi, millest mul koolis käies kahju oli, on see, et teiste tehtud tööde vaatamiseks nii vähe aega jäi. Kuna enamuse aega oli enamikel meist ikka korralik tamp taga, siis vahest polnud aega ka enda töö vääriliseks pildistamiseks (oma lõputööst pole mul nt ühtegi enda tehtud pilti 😂), rääkimata siis veel teiste tööde vahtimiseks. Stuudios õpetaja fotokaga pildistatud asju sai õnneks hiljem vähemalt järgi vaadata, aga paljusid töid nägingi esimest ja viimast korda ainult korraks koridoris.

Mõned meite urniseaded ↓ Endal läks mul see töö totaalselt metsa. Õpetajast polnud ka mingit tolku! 😂

Kuna plastvahus pruudikimpude ühispilti mul pole, siis peate minu kimbuga leppima, ↓ sest neid tegime me ka. 😛
Pealt

Alt


 

 

 

 

 

 

Mingis mõttes olid minu jaoks kõige mõnusamad ja pingevabamad, aga ka kõige igavamad tunnid koolis need, mis olid aiandusega seotud. Et kuidas siis igavad??? No teinekord oli ikka täiega igav, sest mõelge nüüd ise:

Te oskate sokki kududa. Ja kinnast. Sõrmkinnast! Ja nüüd olete te tunnis ja kuulate kuidas kõige lihtsamal viisil varrastele silmuseid luua. Juube igav, eks! Ja tõestamaks, et te tegelikult ka kinnast kududa oskate, peate te paberile panema ühe beebikinda mustri. Suurepärane - mul on ju hullult palju vaba aega!

Minu muster sai siis selline:  

Pärast töö esitlemist ja kiituse kätte saamist käis õpetaja veel spetsiaalselt minu laua juures mingeid peenra ääri kontrollimas. ??? Et äkki ma sellega ikka panin puusse!? Aga vot ei pannud! 😂 Lolliks peavad mind vä - 20 aastat koon juba neid kindaid siin, mõni asi üks veike muster nüüd paberile panna!

Tegelikult oli see "mustri" paberile panemine ikka üksjagu tüütu töö. Enda tarbeks saad sa sellesama istutusplaani palju lihtsamalt tehtud, aga kooli tarvis oli rohkem vaeva näha ja...  päris elus päris tuustidega peenra servas seista ning neile seda kõikse parimat kohta tunnetada, on ikka kõige mõnusam. Kõik algab lihtsalt eelnevast õigest taimevalikust! 😛

Oma reedese koolipäeva suutsime me jälle kuidagi ära jebida (klienditeeninduse tegime neljapäeva õhtul, ja sisehaljastuse kujunduses saime ilmselt koduse töö) Jess! See reedene koolipäev ongi alati saatanast!

Juuli (ehk kuues) sessioon algas meil plastvahus pärja tegemisega. Kuna see oli selline vähe suurem töö, siis enamus tegi seda paari-kolmeste gruppidena.

Meie oma tuli umbes-täpselt selline: 

Foto on paarilise tehtud. (Nime igaks-juhuks praegu ei kirjuta. Küll ta siis kisab, kui kuulsust juurde tahab. 😛)
Pildistamise raske töö ↓

See oli üks igati nauditav tegemine (kuigi meil jäi tööst lilli puudu 😂), mille tulemusel sündis hulk täitsa toredaid pärgasid - üks uhkem, kui teine! Panen mõned pildid veel. ↓ Nutke või naerge!






Pakkimisõpetuse osas olid meil vist kõigil hulga suuremad ootused-lootused. Aga parem midagi, kui mitte midagi! ↓😂

Tibake värvusõpetust veel ↓

Ja dekoratiivse karkassiga kimpe tegime.

Taaskasutus - miskid kuivanud kontpuu oksad

Oma kimbust endast ei õnnestunud mul loomulikult ühtegi normaalset pilti saada. Ma ei tea, kas viga oli tegijas vä...? 😛


 Kellegi teise nunnukas ↓

Lähivaade ühe teistest, kõvasti kogenuma ja andekama õpilase tööst ↓ Ja antagu mulle see kohutav pildikvaliteet andeks! 😂
Neljapäeval oli meil mingis Mäesalu tunnis miski tähtis töö. Pärast seda nägin ma ühe õpilase ehedaid emotsioone - siirast rõõmu, et tal seda tööd tehes, vähemalt oma nimi meeles püsis. Ta käed värisesid. Rääkisime koolist, tervisemuredest, ja kooli pakkutavatest emotsioonidest. Ma sain teada, et tal on väga tõsine diagnoos ja tundsin hoobilt, kuidas mu enda mured muutusid järsku nii tühiseks. 

See oli viimane kord, kui ma teda päris elus õpilasena nägin. Aga emotsionaalse toena oli ta meiete kõrval siiski lõpuni välja. :)

Kuna mul olid reedesed majanduse-ettevõtluse tunnid üle kantud ja klienditeenindus õnnestus sealt reede pealt jälle kuidagi ära liigutada, siis kujunes mu koolinädal taaskord meeldivalt lühikeseks. Kodus ootasid ju lilled ja liblikad... 

Ja kuidagi ootamatult oligi esimene kooliaasta läbi saanud...

Kolmapäev, 19. jaanuar 2022

Kuidas ma aianduskoolis floristiks õppisin. Algus

Enne kui päris kevad kätte jõuab, oleks viimane aeg üks vana võlg kaelast ära saada. Ma muidugi pikalt kaalusin, et kas ja kuidas oma kooliajast üldse kirjutan, aga kuna see võttis mu (aia)elust ikkagi suuure ampsu ning aitas mind minu teel edasi, siis ma siiski kirjutan. Ja ilmselt on mul vaja see enda seest lihtsalt ka välja kirjutada. Et päriselt punkt panna.
Miks alles nüüd???

Sest parem hilja, kui mitte kunagi...

...ning sest mina olen üks nendest, kes vajab pausi peatükkide vahele. Et asjad seeduksid ja paika loksuksid. 

Kuna selle kahe (õppe)aasta sisse mahtus tegelikult uskumatult palju, siis ma ei üritagi siin k õ i k e seda kirja panna (ega kõiki tehtud töid ette näidata). Palju tähtsam on lugu ise. No ja... las see jääb siin siis mulle (ja lastele) mälestuseks sellest eluetapist. 😛


Et kõik ausalt ära rääkida siis...
... tegelikult olid mu paberid eelnevalt sisse antud hoopis ühte teise kooli, ühele teisele erialale. Aga seda gruppi ei avatud. Ka teisel poolaastal mitte. Pärast mõningast sisekaemust jõudsin ma hoopis floristi erialani. Ma olin selle eriala teadmistest oma elus puudust tundnud ja see haakus mu teiste huvidega. Enda suureks rõõmuks leidsin ühe Euroopa Liidu poolt rahastatava aianduskoolis toimuva algajate floristikakoolituse. Jess - selle ma võtan! Ja võtsingi! Koolitus on tegelikult väga hea variant mingi huvipakkuva asjaga esmast tutvust teha. Sest kui sa ei ole elus veel kunagi lennukiga lennanud, kust sa siis tead, et see sulle üldse meeldib??? Ja mina ei olnud oma elus veel ühtegi spiraalkimpu teinud! Küll aga oli mu arvutis album kõikide minu elust läbi jalutanud kimpude piltidega. 😀

Edasi juhtus see, et... mind unustati ära. See on siiani üks esimesi asju, mis mulle seoses aianduskooliga meenub - ühe inimese tegemata töö. Hiljem selgus, et seal oligi huvitav asjaajamine 😃
Nujah... mis seal´s ikka! Kuna minu põgus tutvumislend Kärdlasse (ehk 6-päevane koolitus) oli ära jäänud, aga ma endiselt tahtsin floristikaga tutvust teha, siis ei jäänudki mul suurt muud üle, kui pikamaa lend Sydneysse (ehk 2 aastat sessoonõpet Räpinas, florist, tase 4 õppekaval). Kui nii, siis nii!

Lillede sedamisest polnud mul loomulikult halli aimugi. 😂

Ja ees ootavast ohtrast turbulentsist ja vabalangemisest samuti mitte...   😂          

Ma läksin õppima, kuigi teised seda eriala väga ei soovitanud; mul on allergiline nohu ja igasugused (õie)tolmud panevad mu nina jooksma; mul on käte ekseem ja taimemahlade jm ainetega kokkupuude võib tekitada vastiku sügeleva lööbe (ning lõpuks on siis juba ka puhas vesi ärritaja9. Lisaks on mul krooniline haigus, mille tõttu ei tohi ma (alakeha) külmetada, (aga need pagana floristid veerand aega kuskil märjas võpsikus ju ragistavadki!) ja... ärevushäire (õnneks ilma paanikahoogude ja suhtlemise kartuseta). 😂 Päris hea algus, eks! 😛

Kuna olukord oli täpselt selline nagu see oli, siis mingeid suuri eesmärke ma endale ei seadnud. Plaanisin koolis käia täpselt sinnamaani, kuni saan (või viitsin) ja huvitav on. Alustuseks näiteks... ühe sessi...          

Enne kooli algust jagas üks pedagoog mulle tarkust, et ärgu ma mõelgu, et oma kodused tööd peab inime kõik ISE ära tegema - tähtis olla hoopis õigete inimeste ligi hoida, et küll need siis juba teevad, mis vaja... 😂 Pekki! Ma sain aru, et ma olen TERVE OMA ELU valesti toimetanud!  😂

Igatahes, värsketest teadmistest innustatuna, üritasin ma juba esimesel koolipäeval terasid sõkaldest eristada, et end kiiresti "õigete inimeste" kintsu külge klammerdada. Ainult et kõigil olid nii targad näod, kuidagi ei osanud valida...   

Elus peab ikka õnne ka olema ja vaat - õnne mul oli - kogu selle kahe õppeaasta jooksul! Esimese asjana vedas mul toanaabriga - puhas jackpot! Temaga olime me meeldivalt ühel lainel ja ta kuulus kindlalt "õigete inimeste" hulka. Grupiga vedas mul ka, sest teisi nii kokkuhoidvaid, abivalmis ja meelivalt segaseid tüüpe annab ikka otsida. Ja lisaks oli mul ka õnne kohtuda Õnnega 😃 Temaga olime me tegelikult mingis mõttes seotud, aga ma pidin minema teise Eesti otsa kooli, et temaga inglise keele tunnis, ühes pingis istudes, tuttavaks saada. Tasus minna küll! :) 

Traaditööd

Päris esimene spiraalkimp. On ikka kole küll! :D


Pärast kimpude tegemist

Ja päris esimene plastvahus seade :)

Oma esimese koolipäeva õhtu veetsin ma ühikas tekikuhja all lõdisedes. Mul oli rämedalt külm, süda oli paha ning pea lõhkus valutada. Migreen! Ma ei teadnud veel, et sellest saab minu uus truu kaaslane sel teel.

Et kohe alguses nahavahe korralikult kuumaks saada, alustasime tsentraalperspektiivi joonistamisest :P

 ↓ Tundmatu õpilase seade, mille kiirel pildistamisel sain õpetaja käest tiba nagu õiendada, et ma ei oskavat üldse õigesti pildistada. Ma ei viitsinud temaga pikalt-laialt oma pildistamispõhimõtteid lahkama hakata ja lihtsalt kehtestasin ennast (õpetaja natuke nagu solvus selle peale :D), sest tema ei teadnud, MILLEKS ma neid pilte tegin. Mina teadsin! Mul oli vaja lihtsalt kiireid klõpse, sest sellel esimesel sessil tundus mulle see töö täitsa tip-top. Ajapikku õppisin ma aga nägema seal vigu. Niisiis, need kiired klõpsud andsid mulle tulevikus teada, kui palju ma vahepeal arenenud olin. Ei mingit suurt kunsti - puhas info!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Koridori kunst. Ei olnud meie tehtud - me ei osanud veel miskit!

Kõigest sellest hoolimata otsustasin ma esimese, suhteliselt segase, nädala lõpuks, et kui ma vahepeal just trammi alla ei jää, siis tulen ikka järgmisele sessile ka. Sest nagu meite Väikemees ütleb: "Elu ei peagi kogu aeg kerge olema." 😛 Ja Väikemees on mul üks tark mees! 💗

 „Trammi alla" ma tegelikult siiski jäin! Sellest järgnevast, üks-hoop-teise-otsa eluperioodist, võiks vabalt raamatu kirjutada (aga ma praegu siin ei hakka…). Nii palju raskust, valu ning lõputut sügavat vajumist pole vist varem õnnestunudki kogeda. Hästi lühidalt ja kokkuvõtlikult öeldes, põdesin ma läbi oma elu kõige kurnavama haiguse (arvake ära, kes palavikuga ladina keelt ja inglise keele sõnu õppis? 😛), millele järgnes minu vanima pojaga toimunud tõsine intsident (sellele ajajärgule mõtlemine ajab mind siiani lahinal nutma).

Me kogesime küll väga palju muret ja valu sel eluperioodil, aga ka imelisi (ja naljakaid) hetki. Näiteks siis, kui värskelt haiglast koju saanuna, palus poeg minult teenet. Ma mõtlesin, et äkki tal on raha vaja või midagi... Aga tema tahtis hoopis surnuaeda vanaema hauale minna. Ise ta sinna sõita ei näinud. Kuna ta oli ikka südamega asja juures, siis otse loomulikult oli ta eelnevalt ka lähimas keskuses inimesi hirmutamas küünlaid ostmas käinud. No see väljanägemine oli tal ikka üpris jube... Teinekord võiks noor inimene enne ikka mõelda, kui sellist tempu teeb - nõrgema pumbaga kaaskodanikud võivad sedasi südari saada! Jumale tänu, et seekord ainult tugeva tervisega inimesed poes juhtusid olema. 😂

Ma imetlen südamest oma poega, kes selle jubeda eluetapi püstipäi läbi tegi. Vahepeal tundus, et tema on rohkem mulle toeks, kui mina talle. 😂 Täna oleme me kõik portsu vägevate õppetundide võrra rikkamad. Teate küll – ilus ja hea ei aita sind (mentaalselt) edasi – valu ja kannatused teevad seda! 

Ja ma tahan veelkord tänada südamest Kristiinat tema palvete eest - need läksid asja ette! :)

Neli päeva enne minu teist sessi võeti pojal "rauad" suust (mitte et ta arstile muidugi ka mingit muud valikut oleks jätnud  😃) ja ma sain rahulikuma südamega tagasi kooli minna. Oleks rauad jäänud, poleks ma läinud. Ma poleks lihtsalt suutnud. Aga nagu ma juba kirjutasin – elus peab ikka õnne ka olema!

Koolis selgus, et vaatamata sellest, et ma astusin sinna põhimõtteliselt tänavalt, polnud ma erialaselt sugugi lootusetu juhtum. 😛 Aga terve esimese aasta ei suutnud ma kellegile öelda, et ma floristiks õpin - ma õppisin ikka floristiKAT!

Karkassil kimp

Lilleseade tundides oli minu jaoks kõige raskem see lõputu kiirus. Klassi astudes ei teadnud sa kunagi, kas täna on pulm, matus või hoopis veidrikust sõbra sünnipäev. Juba (ilma et sa millegist aru oleksid saanud või vähemadki plaani omaksid) oli vaja joosta külmikusse, parki või põllule mingit manti tooma. Oot-oot, las ma elan nüüd kõigepealt rolli sisse... Ja siis pärast veel 2x samapalju juurde jebida, sest ikka jäi väheks. Kogu sellest kokku kahmatud kraamist (sujuvalt varastad veel naabri laualt lisa...) tuli siis, vastavalt püstitatud ülesandele, valmistada kunstipärane värvus- ja kompositsiooniõpetusele vastav töö.

Vorm-liiniline kimp. Väga raske oli asjale pihta saada

Taustal on näha õpetaja näidistöö, esiplaanil naabri oma

Dekoratiivne, vorm-liiniline või vegetatiivne disain. Radiaalse, paralleelse või vaba varte asetusega. Suured õied, keskmised õied, väiksed õied. Vorm, maht, tasakaal ja propotsioonid. Kuldlõige ja Fibonacci jada - no neid ei või kindlasti unustada! Harmoonia ja kontrast. 

Avatud või suletud töö? Rahulik või rahutu rütm? A mis siin domineerib? Staatiline või dünaamiline? Aktsenti pole! Nüansse on kuidagi vähevõitu... A kus siin kasvupunkt on??? Materjali paigutuse ja värvuslahenduse kirjeldus, palun! Külmad või soojad toonid? 

Ja KESKUS - et jumala eest keegi keskust ei unustaks! 

Struktuurist ja faktuurist ei hakka rääkimagi, normaalne inimene ei saa nagunii enam ammu midagi aru...

Kompositsiooniharjutus, kust juba kumab mu lemmiktonaalsus
           

 Naabrinaistel ka ↓ →

 

 

 

Kõike seda tuli teha aja peale ja minusugusel tavaliselt üldse esimest korda elus. Ja soojalt oli soovitatav teha ikka korralik teos! Kas need meie praemunad ja nokkloomad just sellesse kategooriasse kuulusid - ei tea, aga mingi ime läbi kõik tehtud sai. Ise ka imestan! 😂 

Spioonifoto klienditeeninduse kodutöö tarvis
Kolmandale jaanuaris toimuvale sessile pidime kaasa võtma kodus vitsavõrule valmis tehtud pärja. Ma enne kodus natuke harjutasin
Päris esimene - pilt on tegelikult tagumiselt poolelt - sealt oli ilusam! :D

Tuppa ukse peale sai teine tehtud (sellest pole piisavalt head pilti) ja kooli läks juba kolmas katsetus, selline korralik pudelihari. 😛

Nende pärgadega meenub mulle, et ühel kaaskannatajal oli elupuust tehtud pärg täiesti läbi kuivanud, nii et see pudises juba ainuüksi peale vaatamisest. Siiani on mul meeles, kuidas ma ei suutnud naeru pidada, kui grupikaaslase kuivanud pärg otse mu vastaslaual seisis (ja mulle näkku irvitas!) ning kuidas õpilane kõik lahtipudenenud kraami kenasti pärja alla peitu lükkas. Hea lükke! Ehk õpetaja ei märka? Proovima igatahes peab! 😂

Enam-vähem sellised nad said: ↓



Pajuvitstest pärja tegemist õppisime samuti jaanuaris. See oli minu meelest väga mõnus tegemine. Tulemus tuli selline... liiga korralik mo meelest. ←

Naabrimutil tuli nt selline ↓ Ma kategooriliselt keelasin tal sinna ühtegi oksa  juurde panna - rikub veel hea asja ära! 💚

Pajuokstest tegime ka palle, pilte mul neist pole - ripuvad teised meitel suveköögi laes. Pallid, ma mõtlen! 😛

Sellele otsusele jõudsin ma ka, et tahaks ikka teise õppeaastasse välja jõuda (Küll hädamaanduda  jõuab!) ja selle tarvis oli mul lihtne strateegia - mina teen kõik, mis mina suudan ja ülejäänu on universumi kätes!

4. sessi joonistamise tunnist koju saadetud pildid ↓

Mäsu ruumikujunduse tunnis

Väike terraariumitegu
Neljandal sessil tuli meie ellu Covid-19. Meie sess jäi just sellesse koroonakriisi alguse nädalasse. Ilmselt olid kõik tundmatu viiruse ees mingil määral hirmul (ja tublimad hoidsid hoolega silma peal nakatunute arvu tõusul 😂). Neljapäevaks 12. märtsiks oli olukord selline, et kibekiiresti organiseeriti asjad ümber, et reedel enam keegi nägu näitama ei peaks. Kui õhtul peaminister eriolukorra välja kuulutas, olin mina juba kodus.

Pärast seda ei käinud ma enam ühelgi reedet koolis (va. sellel päeval, kui tunnistuse järgi läksin).

Järgneb...

... kui inime kirjutada viitsib ja bloggerivihast üle saab 😛