Neljapäev, 14. detsember 2017

Üllatavad aiaüllatused

Kui ma sellele lõppevale aastale tagasi vaatan, siis... taga igatsema ma seda küll ei jää! Lühidalt olukorda kokku võttes võib öelda, et... lootsime (taaskord) parimat - saime... midagi, millest ma ei taha üldse kirjutadagi. Ja ei kirjutagi!
Ma tahan kirjutada hoopis headest asjadest. Väikestest lihtsatest asjadest, mis minu aial mulle selle aasta jooksul varuks olid. :) Mitte, et muidu tore poleks olnud, aga sellised üllatavad aiaüllatused teevad südame alt soojaks. Äkki mu aed siiski armastab mind ka? Natukesekesegi! :D


Ühe nääpsukese üllatuse osaliseks sain ma tegelikult juba eelmisel sügisel, kui avastasin peenrast midagi, mis meenutas väga karvast päevakübarat. Ega ma väga veendunud selles küll polnud, sest karvast päevakübarat nähti siin aias viimati 2011. aasta sügisel. Järgnev talv võttis taime omale ja... oligi kõik. Seda enam oli mul nüüd põhjust kahelda selle pisitillu ellujäämises. Aga võta näpust! Tollel pisikesel tegelasel oli kõvasti elutahet :)

2011
2017


Minu meelest on karvase päevakübara õiel lihtsalt imekaunis puhkemine, kuidas ta end justkui aegluubis lahti voldib. :) Nii tore, et ta otsustas mind pärast kõiki neid aastaid sedasi üllatada. Seemned tal vaevalt seekord valmida jõudsid, aga hoian pöialt, et elaks talve ikkagi üle :)

 Minevikust ilmus välja teinegi kummituslik tegelane. Veel kaugemast minevikust. Sellest on vähemalt kümme aastat, kui siin aias sai öölilli kasvatatud. Ja ega ma neid tookord vääriliselt hinnata osanud. Seda kohta, kus nad mul tookord kasvasid, sai hoopis niitma hakatud. Niisiis pole vahepealsel ajal meil öölilli olnud, aga sellel kevadel oli vaja aia äärde kivide ladustamiseks kohta ning niita seal enam ei saanud. Ja siis tulid ka öölilled tagasi.  :) Tundub, et mu aial on vist samad plaanid, mis minulgi...










Väga tore leid oli ka kevadel peenra vahekäigust avastatud punase siilikübara seemik. Varasem positiivne kogemus lisas ootusärevust - ehk sünnib ka seekord midagi uut ja huvitavat. Ja kui mitte, siis üheski aias ei ole kunagi liiga palju "tavalisi" siilikübaraid. Ja üldse ma ei jaga seda arvamust, et iga hinna eest peaks siilikübara sortide seemikute tekkimist vältima. Et lõpuks ei tea enam ise ka, mis sul seal peenras siis ikkagi kasvab. Sellest väitest jääb vägisi mulje nagu siilikübar paljuneks seemnetega sama hullult, kui võilill. Mine tea, äkki kellegil paljunebki? Minu aias aga on siilikübara seemiku tekkimine SÜNDMUS. Ja mis siin salata, ka seekord sündis täitsa tore sündmus.

Päikeses ja...
...pilve all
On ju nunnu? Ja sellist mul ju veel polnudki! See aeg, kui talv kahe uue ja ilusa sordiga 1:0 tegi, elas pisike eelmisel suvel tekkinud seemik ebasoodsa talve probleemiteta üle. Pole paha! Elagu seemikud! Rohkem seemikuid, ma ütlen. :)






Täitsa naljakal kombel läks mul igasugu nääpsukestega lõppeval hooajal eriti hästi :D Näiteks otsustas eelmisel sügisel Juhani PK-st tellitud 7.88 € maksnud paljasjuurne `Miss America` pojengi juurikas kohe esimesel aastal õitsema minna. Ilmselt, ta ei teadnud, et ta pojeng on! Juurika sordiehtsuse osas ma nagunii mingeid lootusi ei hellitanud. Aga läks nii, et...  OMG, mul polegi sõnu. NIII tubli! Ja ilus! Esimesel aastal. 😱Ja täiesti kindlalt Miss America! Pildilt ei saa õie suurusest aru, aga noo... SUUUR oli. :D  Tõeliselt edev miss! Ja ma ei ole üldse mingi pojengiinimene ju! :D

Paeonia lactiflora `Miss America`

Toredaid üllatusi aias (ja aia taga) oli tegelikult veel teisigi. Näiteks kompostihunnikus õitsema hakanud aedporgand (izzand, mul on hädasti ka neid metsporgandi sortide seemneid vaja 😱)

Daucus carota sativus

Või siis mingi sõnajalg, kes ühe aia "ilukivi" aluse enda koduks otsustas valida.



Või eelmisel sügisel ümber istutatud kurdlehine kibuvits, kes pärast ametlikku surnuks kuulutamist, otsustas sügisel järsku õitsema hakata - endal polnud mitte ainumast lehte! :D Ilmselt tema mõistusega ei olnud ikkagi kõik parimas korras. :D

Ahjaa, üks ootamatu üllatus juhtus ühe minu floksiga, aga see võib nüüd suure tõenäosusega olla asi, mis head ei tähenda (ümaruss???). Teiste hirmutamiseks panen ikkagi pildi ka üles. Värisege! :D Eks ma pean vist minema kedagi targemat ahistama, kes ütleks kas mu aial on enam üldse mingit tulevikku... :D

Aga, kui keegi kena inimene oskab sellest asjast midagi arvata, siis võib mulle siiasamasse kommentaaridesse kirjutada. Oleksin väga tänulik :)

 Nagu ma juba mainisin, meeldivaid üllatusi oli teisigi (seda viimast me ei arvesta, eks!)
... aga kõike ei saa siin ju välja lobiseda. :P
Aga minu meelest oli need pisikesed asjad suurepärane meeldetuletus sellest, et...
väikesed - ongi suured :)

Neljapäev, 30. november 2017

Sellel aastal siis sedasi

Eelmise talve pimedatel õhtutel ning öödel valutasin ma südant aias aset leidva pidava looduse loomuliku ringkäigu üle (täitsa normaalne inimene, eks!😉). Et kuidas oma aias tekkivat orgaanilist ainet võimalikult hästi iseenda ja aia hüvanguks ära kasutada. Kuidagi raiskaja tunne oli mul. Ning nii ma mõtlesingi, et prooviks siis sellel aastal natuke teisiti.


Esimene asi, millele ma kevadel teisiti lähenesin, oli riisumine ning selle tegevuse tagajärjel tekkiv orgaaniline materjal. Riisumine asendasin ma sellel korral ajapuudusel rehitsemisega ja kuigi ma polnud kindel, kuidas minusugune pedant lohakalt riisutult e rehitsetud aiaga tõtt suudab vaadata, siis tegelikult polnud nii hull ühti. Kui väga häirib, siis saab alati ju silmad vidukile vedada, ei pea inimene mitte kogu aeg punnis silmadega igat põõsa alust passima! Just need põõsa alused jätsin ma seekord samuti puhtaks kraapimata, sest ikka jube tüütu on mingeid vahtralehti kuskilt okste vahelt taga ajada. Eriti jube on veel okkalise thunbergi kukerpuu `Green Carpet` aluse puhastamine. Aga, mis sa üldse kraabid seal? Las need lehed kõdunevad seal põõsa all ning tekitavad mõnusat õhurikast kõdu. Ning kui ükskord see põõsas lehte läheb siis nagunii keegi enam ei näe sinna alla ju. Nii ma sellel korral tegingi, jäi rohkem aega teiste toimetamiste tarvis ning käed jäid samuti terveks. :)
Riisumise tulemusena tekkinud orgaanilise kraami oleme me tavaliselt metsa viinud, seal on alati mõni täitmist vajav auk. See aasta tegin aga nii, et tammelehed saatsin küll metsa, aga muu kokku rehitsetud orgaanika kogusin kottidesse ja kasutasin multšina (peamiselt) noorte põllule istutatud puude all. Muidu kipub seal puude all ikka hein kasvama ja siis peab seda seal suve jooksul mitu korda kitkumas käima, sest kooremultši ma sinna panna pole raatsinud. Nüüd aga panin kevadel varakult puude alla papi, mille kastsin märjaks ning papi peale siis paksu kihi seda aiast kokku rehitsetud kraami. Igatahes sellel suvel puude all heina ei kasvanud ja pikkust viskasid puud ka kenasti, aga samas... sadas ka kenasti :D Uusi puid istutades, panen ma istutusaugu põhja nagunii paksu kihi seda sodi ja alles siis lisan paremat istutusmulda, kuhu siis istiku istutan. Nendel, kellel aias korralik muld pole vaja ilmselt sedasi võimelda, aga meil on põllul kuiv, lahja ning paakunud pinnas. Ehk on veidi abiks. Aias kasvavaid ilupõõsaid ja rabarberid multšisin ma kevadel eelmisel sügisel aiast kokkuriisutud vahtralehtetega, et ikka vähema vaevaga hakkama saaks - sai ka! Noorte ploomipuude all kasutasin igaks-juhuks siiski kooremultši. :)


Teine asi, mida ma sellel aastal esmakordselt katsetasin oli tarbetaimede kastis kasvatamine. Olin eelmisel aastal jälginud naabrinaise kastpeenarde (igati õnnestunud!) katsetust ning sellest julgust saanud. Mingi ruumipuuduse all ma siin ei kannata, seega võib söödavat rahulikult ka põllul kasvatada, aga mitte kõigele kasvatatavale ei ole meie lahja maa meeltmööda. Niisiis olin talv otsa Muhediku blogis ning mujalgi netis näpuga järge ajanud ning infot kogunud. Esialgu oli mul plaanis see kast üldse plastikust teha, aga kuna hinnavahe puiduga tuli umbes kümnekordne ja asi alles katsetamise järgus, siis sai kasti materjaliks tavaline töötlemata 150 mm tollise paksusega laud valitud. Minu kindel soov oli ka, et kasti saaks vajadusel (nt täitmiseks või teisaldamiseks) lahti võtta ning kastil poleks kusagil keskel mullas mingeid tugevduseks mõeldud risti asetsevaid laudu, mis kasti täitmist segaksid, sest otse mullaga ma seda kasti täita ei plaaninud. Niisiis sai kast laiuseks peaaegu meeteri ja pikkuseks 2. Kõrguseks sai laudu pandud 3 ringi ehk u 45 cm, vajadusel saab ringe lisada või eemaldada. Kasti põhjast eemaldasin ma rohukamara ning tõin sinna metsast koledaid okslike puuronte, mis nagunii oleksid lõkkesse läinud. Seenetanud rontidega ei hakanud igaks-juhuks riskima :D Seejärel sai sinna kõvasti (ilma seemneteta) taimepealseid, paar kärutäit kanade allapanu, juba mitu aastat laagerdanud kompostikasti sisu ja Jumal teab mida kõike veel kärutatud. Ka eemaldatud rohukamara mättad said kõige selle kraami vahele (tagurpidi) tagasi pandud. Ja kõige peale paar kotti poest ostetud mulda (endal lihtsalt polnud :D). See poe muld oli muidugi saatanast, kole kiiresti kuivas läbi kogu aeg. Prooviks külvasin sinna kasti redist, salatit ning nuikapsast.


Eriti lootusrikas ma muidugi polnud, sest minu meelest oli see tolline laud ikka liiga õhuke, et niiskust kastis korralikult kinni hoida. Umbes samal ajal katsetasin aias, et mis saab siis, kui külvata kevadel seemned kaevamata maasse (külvasin varajast porgandit, lehtpeeti, naerist). Peenar sai enne külvamist loomulikult rohitud. Katse lõppes tulemusega 1:0 kastpeenra kasuks. Ja null tähendabki siin nüüd nulli. ZERO! Nothing! MITTE, KUI MIDAGI! Päriselt. Mis seal siis nüüd see aasta NIII valesti läks, ma ei teagi. Porgand igatahes ei tärganud (ka põllul), naeris samuti mitte (seeme oli juba vana ka). Porgandi külvasin uuesti, naerist enam polnud, külvasin redist. Need tärkasid! Aga sellega ka head uudised lõppesid. Porganditel olid sügiseks pealsed u 5-6 cm kõrgused, all polnud midagi. Redised kasvasid u väikse sõrme otsa suurusteks, pigistades vetrusid ja edasi kippusid juba õitsema minema. Lehtpeedist tärkas 2 seemet, sügiseks olid need u 4-5 cm kõrgused. Redise asemele külvasin sideraadiks valget sinepit, see edenes ka ainult ühes peenra otsas. Eks ma tegin selles mitte edenemisest omad järeldused ning otsustasin, et SIIA sündigu mul nüüd teerada. Mul ei ole õrna aimugi, kuhu see rada seal peenras edasi vonklema hakkab, aga eks ma otsustan siis ka edaspidi selle järgi, kus midagi üldse kohe kasvada ei taha. :D Algus on igatahes tehtud :)
Aga veelkord selle taimekasti juurde tagasi tulles, siis... elus pole mul NIII ilusaid rediseid olnud  :)


Ja selliseid mahlakaid lehtsalateid! Ja esimest korda prooviks külvatud nuikapsastest kasvasid väikesed mahlased hiiglased :) Mmm... NIII maitsvad - ma oleks nagu nuiaga pähe saanud.

Noorukesed


Kasti peal oli kogu suve katteloor, taimede ümber kasutasin multšina esialgu muruhaket, aga see läks kahjuks hallitama. Kraapisin selle hakke siis kiiresti välja, mingit head asendust mul sellele polnud, jäigi paljas mullapind. Järgmine aasta kasutan põhku. Väga meeldis, et kõik taimed olid seal hästi terved ja puhtad, ei mingeid augulisi lehti või järatud juurikaid. Ja kuigi ma kahtlustasin, et need rohukamara mättad seal muu kraami vahest ehk "elama" hakkavad, siis midagi sellist ei juhtunud ning rohima pidin ma seal vaid paar korda :) Ilmselt pole raske arvata, et järgmisel aastal on plaanis vähemalt üks kast juurde teha :) Oleneb sellest mitme kasti täitmiseks mul vajalikku orgaanilist ainest jagub, sest mullaga ma neid kaste endiselt täita ei plaani. Kuigi mulda hetkel oleks, on seda mujal rohkem vaja!
Vaat, sedasi siis. Tasub ikka katsetada küll!  :)
 

Kolmapäev, 15. november 2017

Sõlmime lahtisi otsi

Mulle pole kunagi meeldinud raamatud või filmid, millel lõpp puudub. No teate küll, raiskate oma elust 80 minutit helesinist ekraani passides ja vastutasuks saate teada, et te ei saanud mitte midagi teada. Või veel hullem - loete kolm päeva andunult raamatut ning siis ilmneb, et te ei saagi kunagi teada, kuidas see lugu siis ikkagi lõppes. Nojah, täitsa häbi kohe enda pärast, aga ilmselt ma üks madalalaubaline ahv siiski olen (mitte, et ma sellest muidugi suurt rõõmu ei tunneks! 👿)
Tõele au andes pean tunnistama, et olen oma blogis isegi mõne otsa lahtiseks jätnud ning hiljem pole lihtsalt ajapuudusel jõudnud neid sõlmida. Oma hingerahu huvides teen seda nüüd :)

Veebruaris kirjutasin (siin) pika sisemise dialoogi meie füüsilise aiapiirde teemal. Selle osas pole mu tunded ega mõtted muutunud. Terve eelmise talve vahtisin ma verandal meie jõledate väravapostidega tõtt ning tundsin kuidas ma tahaks nüüd ja kohe paljakäsi nende kallale tormata, sest nad on NIII inetud. See rikkus ikka täiega tuju - prantsatad oma teetassiga mõnusasti veranda sohvale ja siis... selline jõle vaatepilt. Fui!

Pilt on küll vana (ja kole!), aga annab olulise siiski edasi. Talveks olid paremal asunud sirelid maha võetud, sest kasvasid suveköögile selga ning kevadel oli vaja sealt kopaga veel nende juured ka kätte saada. Seda tööd tehes vajus see post, mis veel otse oli ka kreeni. Jess!!! Aga koogime need väravapostid üldse välja, kellel neid jõledikke vaja! Värav nagunii korralikult lahti ei käi, iga kord, kui aiakäruga vaja väravast välja saada, tuleb see üldse eest tõsta :D Mõeldud - tehtud!

Postid olid ausad ja sügavalt maa sees (hetkel on need ootel ehk saab neid kuidagi veel kasutada) ning see aeg, kui ma korraks ära käisin, kasutas mees juhust ja kangutas salaja lisaks ühe aiaposti ka maast välja (vana elektripost - väkk, väkk, väkk!). Paar kopatäit mulda, natuke silumist ja muru istutamist ja... mis siin salata, palju paremaks läks. :)


Mmm... milline vabadus! Ei mingit väravaga jukerdamist ja kui ütlemata mõnus on sealt "august" nüüd midagi kärutada :) Elu läks kohe palju ilusamaks! Talveks paneme me selle augu siiski kinni, et mitte näljaseid metsloomi toita. Ja eks kevadel vaatame, kuidas edasi, sest see kant seal saab nagunii üldse teise näo ja hingamise :) Mujalt jääb aed esialgu paika - ootame kuusehekki kasvamist.

Ahjaa, kunagi jaanuaris sai ka oma peenraääre heitlustest kirjutatud (siin) ja seda ma tegelikult juba ka mingis postituses mainisin, et need "kolbad" korjasin ma kevadel peenraäärtest kokku (vt eelmist pilti). See oli üksjagu suurem töö, kui ma esialgu arvestanud olin ning aiaäärde tekkis korralik kivihunnik, mis samuti hetkel mingeid paremaid (targemaid?) mõtteid ootab. Ja peab tunnistama, et edasine peenraääre hooldus oli ikka eelnevast lihtsam küll. Alates kevadisest riisumisest (oi, kui vastikud on kivide vahel jõlkuvad tammelehed) ning lõpetades muruniitmisega. Väikese (u 5-7 cm sügavuse) kraavi tegin ikka ka ja see iseenesest hoidis muru peenrasse tikkumast küll. Paraku mu kallis mees arvas, et ma selle kraavi sinna tema murutraktori jaoks kaevasin ning kasutas iga võimalust seda laia traktorirehviga maatasa tallata. Mehed! 😱

Selles postituses siin rääkisin ma muuhulgas oma segastest tunnetest seoses ostetud iluõunapuuga `Liset`. Et päris sünge punane lärakas keset aeda. :D Jälgisin teda nüüd teraselt terve hooaja ning sain väga hästi aru, miks ta mind seal istikuäris ära võlus. Tema läikivate lehtede värv on lihtsalt niii imeline. Niisiis - Liset jääb! Suvel sai tema lähedalt üks teine punaselehine põõsas mujale istutatud, et neid punaseid ühes kaadris üleliia palju poleks. Nüüd on kohe palju parem! :)

Rõõsa ja rõõmus kevadine Liset

Ja siis need meie tormile kaotatud paplid (kaks suurt puud vasakul ääres)...


Nojah... võiks ju öelda, et meie oma süü - oleks pidanud ennetama ja juba ammu maha saagima. Jah, tegelikult me ju teadsime, et meie paplid pole igavesed ning et ühel päeval tuleb nad ikkagi maha võtta. Aga kuidas sa tormad saega perfektse täies elujõus puu kallale? Meil polegi siin neid suuri puid ju eriti. Ilusad ja head puud olid! Läksid kevadel varakult lehte ja sügisel viskasid alles viimastena lehed maha. Nende läikivad lehed lõhnasid mõnusalt kaneeli järele, puudel olid kevadel ilusad pungad ja pikad dekoratiivsed urvad ja mingit vatti nad ka ei ajanud. Ja tagantjärele öeldes - seest pehkinud samuti polnud. Jah - ühel olid siiski maa sees olevad juured keskelt veidi pehkinud. Aga... me ei tee ju haigele inimesele ennetavat mürgisüsti, sest... nagunii sureb ühel päeval ära. Ja meie talitasime samamoodi. Ei kahetse. Ainuke asi, millest mul kahju on, on see et meie vana ja väärikas tamm selle laviini alla jäi. Nüüd tuleb tekkinud kahjuga lihtsalt toime tulla. Ja tulemegi! Ka see hirm, et äkki nendest kahest langend puust isegi ahjupuid ei saa, osutus asjatuks. Hoolimata miljonist oksakohast tuleb masin nende lõhkumisega täitsa kenasti toime. Ei kasvanud nad see 40 aastat mitte asjata - andsid meie hingele sooja ning nüüd annavad kehadele ka :) Iga lõpp pidi millegi uue algus olema. Ja natuke on selle uue algusega juba ka algust tehtud. :) Aga sellest juba kunagi hiljem... 😜

Kolmapäev, 25. oktoober 2017

Porikoll-aiapidaja hingab sügavalt sisse ja... kemmerg sõidab minema

Mõned siin on oma aiahooaja juba lõppenuks lugenud ning toimetavad nüüd tubasel rindel. Olen veidi kade... ning segaduses... sest ei saa absoluutselt aru, kuidas selline asi võimalik on? 😱 Nt viinapuid lõigatakse ju alles pärast püsivate külmade saabumist (ja millal need veel ükskord tulevad?) ning keegi peab kogu selle äralõigatud kraami ka lõkkesse vedama jne, jne... Aga võib-olla olen ma lihtsalt üks laisk venivillem, kes kõik asjad viimasele minutile jätab :D

Igatahes... minul läheb selle lõpetamiseni veel tublisti aega, aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada. Või siis... natuke ikkagi nagu sellest asjast ka, aga veidi teise kandi pealt :D

Nimelt kuna tänavusel sügisel on nii lõpmata palju sadanud, aga erinevad toimetused õues tahavad siiski tegemist, siis pole olnud aega mingit ilma paranemist oodata (tagantjärgi hinnates täitsa tark otsus!). Niisiis on paljud tööd tehtud vihmas, poris või lihtsalt märja taimeplögaga askeldades. Väkk! Ja kui jube ma siis veel välja näen! Tõeline porikoll! 😂 Võiks ju arvata, et kui peres on kahe ja poole aastane toimekas väikemees, siis temaga juba selles valdkonnas ei võistle, aga võta näpust - porikolli võistluse olen kindlalt mina kinni pannud. Kellegi porised püksipõlved või mudane tagumik ei võistle minu omadega 😀 Kindel värk! Tegelikult polekski selles porikoll-aiapidaja olemises midagi niii hullu, kui ma samal ajal ka ema ei peaks olema, sest kogu selle tähelepanuväärse outfitiga pean ma ka külavahel väikemehe sabas tolgendama, kui ta rattaga kiiremaid ringe teeb :D Nendel hetkedel hoian ma hinge kinni, et me kedagi ei kohtaks ning üritan võimalikult nähtamatult mööda põõsaaluseid hiilida, et mitte külarahvast traumeerida. Aga kui põõsaid polegi???  Ehk viskaks end siis lihtsalt teeäärde porisse ja sulanduks ümbrusesse? Minu väljanägemist silmas pidades ei peaks see just ülearu raske olema :D Nojah, see selleks...


Olen juba varemalt maininud oma muret seoses õues asuva kempsu asukohaga. Seitse aastat tagasi, kui see ehitatud sai, siis tundus aiaäärne oma suuremate ja väiksemate puude-põõsastega (millest enamust täna enam pole) täitsa hea koht sellise omaette olemise ruumi tarvis. Istutasin sinna lähedusse isegi veel sarapuu, et ikka korralik võpsik ümberringi oleks. Aga vahepealsel ajal on olukord (ja ümbrus) üksjagu muutunud ning sinna kohta see ehitis enam kuidagi ei passinud. Ja kempsu vajalikkuses ju ometi keegi ei kahtle! Aga mis siis teha, kui selline ütlemata oluline omaette olemise koht on äkitselt keset aeda nagu kirik keset küla, sest plaanid on muutunud?  Eks ma võtsin enne ikka tükk aega hoogu, kui selle kempsujutuga üldse oma mehe juurde minna julgesin. Tema selle ju hoole ja armastusega ehitas ja nüüd äkki... ee... TEE SELLEGA MIDAGI! Õnneks oli ka mees aru saanud, et vana koht meid enam ei rahulda ning arvas, et ehk saab kempsu kopa abil teise kohta tõsta. Möh??? See kemps on ju PIRAKAS! Ja mismoodi tõsta midagi pirakat, millel on vundament??? Hull mees! Aga hull mees arvas, et külarahvale võiks veidi meelelahutust siiski pakkuda ning ta ikkagi proovib seda "vundamendiga pirakat asja" kuidagi kopa kahvlitega kätte saada. No ja kui kogu see delikaatne ehitis siiski pikali peaks kukkuma, siis... tuleb lihtsalt uus ja parem ehitada. Niisiis, hakkasime uut omaette olemiseks sobivat kohta otsima. Ega meil siin variante väga polnudki, üksainumas paik meie tingimustele enam-vähem vastas (meeldivalt omaette, aga samas piisavalt lähedal, et kriitilisel hetkel siiski aegsasti kohale jõuda :D) Vahepeal hakkas paraku vägisi tunduma, et see aasta me selle delikaatse murega siiski tegeleda ei jõua, sest vihma muudkui sadas.. ja sadas... ja muid tegemata töid oli niigi palju.
Ja siis (ilmselt päris viimasel hetkel)... jõudis mees siiski sellele olulisele kohale uut vundamendi auku kaevama hakata. Ning kui aiapidajast porikoll seda inspekteerima läks... unustas ta hingamise. Sealt august tuli puhast kulda mulda. 😱 Ilusat musta kohevat mulda. Ma teadsin küll, et selle koha peal on hää õhuline kraam, aga et seda NII PALJU seal on, ma ei teadnud. Hinga... HINGA!!! Kõikidest kohtadest, kus mul võiks muld olla, on see just SIIN??? Julge labidasügavuse jagu. Issand, mis siin kõik kasvada võiks! HINGA! Edaspidi hoidusin ma võimalusel üldse sinnakanti sattumast, käisin isegi kempsule uut kohta otsimas - ei leidnud paraku! :( Aga iga kord seda auku ning selle sisu nähes käis kehast mingi jõnks läbi ning ma pidin omale hingamise vajalikkust hakkama meelde tuletama...
Aga mees, hull, tegi lubatu möödunud pühapäeval teoks! :D







Pärast pikka tasast hiilimist...



... jõudis kemmerg uude koju :)


Nüüd saab rahulikult talv otsa verandal mõnusasti teed lürpida, ilma et peaks "selle kohaga" tõtt vahtima. 💙💙💙 Jee!
Muidugi enne, kui teed pakutakse... tuleb mul veel üksjagu aias toimetada...

Laupäev, 14. oktoober 2017

Nemad ei hooli... ehk minu aia kõige tublimad oktoobrikuised tuustid

Eks iga aed ja tema asukad on veidi isemoodi ning üks-ühele teisest aiast midagi üle võtta ei saa. Aga ma lihtsalt pean kiitma neid rohtseid taimi, kes minu aias veel oktoobrikuuski (peale kahte öökülma) igatipidi vinks-vonks välja näevad - no, anna või musi! 💚💚💚 Ja eks ma osalt sellise info põhjal oma aiandusalaseid otsuseid ka teen, ehk on siis abiks ka teistele. :)

1. Kukeharjad - Eriti just natuke kõrgemad kukeharjad on sügiseti minu SUUUURED lemmikud (mitte ainsamat koledat lehte veel!), ilusaid sorte on palju, ise tõstaksin esile just kirjulehiseid - nendel võiksid õied vabalt ka olemata olla :)
Värd-kukehari `Elsie`s Gold`

Kukehari 'Frosty Morn'

Roosakas kukehari 'Mediovariegatum'
 2. Tähtkarvane hanerohi - Minul on sort `Variegata` ning temal ei ole küll absoluutselt vahet, mis kuu parasjagu käes on, kogu aeg on ilus vaadata. Väike, aga ütlemata tubli pinnakatja :) Ainult kiidusõnad!

4. aprill
11. oktoober
 3. Kirjulehine kopsurohi `Majeste` - Teoreetiliselt peaks tema jaoks siin aias liiga kuiv olema. No, ei ole mul ju siin neid niiskema mullaga varjulisi kohti, aga ma pole küll veel aru saanud, et tal midagi seepärast halvasti oleks. Minu meelest tunneb ta siin end vägagi hästi ning paljuneb häbematult hästi ka seemnetega. Ega ma teagi, kas need seemikud üldse puhtatõulised on, aga see pole minu jaoks isegi niiväga oluline, sest see aeg, kui hostade lehed juba koledad on, õlmitseb kopsurohi uhkelt edasi. Aga rohkem sorte pole julgenud ikkagi soetada - äkki need siiski pole nii leplikud? :D

Päikselises kohas kasvav isend
4. Väikseõieline helmikpööris `Palace Purple` ja pisipööris `Solar Eclipse` -  Neid kahte kiidan küll taevani, sest tegelikult mul siin helmikpöörised kohe üldse ei edene (koolevad lihtsalt kätte ära - ilmselt liiga kuiv ja päikseline :D), aga need kaks kasvavad mühinal, ega lase ennast ka väiksest öökülmast segada. :) NB. Verev helmikpööris on ka tubli, aga temast jäi pilt tegemata

`Palace Purple`

`Solar Eclipse` juunis...

...ja oktoobris :)
5. Harilik naistesõnajalg `???` - Teadsin kogu aeg, et see on sort `Victoriae`, aga nüüd kahtlustan, et on hoopis midagi muud :D Igatahes tore taimeke, ka peale öökülma endiselt ilus ja roheline :)


6. Villane nõianõges `Silver Carpet` - See lausa kutsub end paitama ja ei mingeid lamanduvaid õisi! Ning hoolimata lõputust vihmast, ei ühtegi lägast lehte. Laieneb tasapisi :) Mis sa, hing, veel tahad?


7. Hiina siidipööris `Malepartus` - Kõrrelised aias on lausa hädavajalikud, sest nende parim aeg üldjuhul alles sügisel algabki. Kas need nüüd just külmaõrnad hiina siidipöörised peavad olema, on iseasi, aga... nad on ju lihtsalt jumalikud :D Kahe meetriseks pole see siidipööris minu aias (nelja aasta jooksul) kunagi kasvanud, aga mulle meeldib ta ka meetrisena. Ehk kunagi siiski...


 NB. Ka palmilehine tarn ja lühikarvane kastik on hetkel igati heas seisus :)

Palmilehine tarn

8. Harilik kassikäpp - Ei mingit kolletumist!  Lihtsad asjad on ikka kõige paremad :)


9. Erinevad maitsetaimed, nt petersell, pune ning ananassmünt `Variegata` - Vihma muudkui sajab ja... petersellid muudkui kasvavad. Ilusad suured rohelised puhmad. Huvitav, kes selle kõik ära peaks sööma? :D  Punel said nüüd küll varred maha lõigatud, aga mitte rääbaka väljanägemise pärast, vaid seemnekülvi vältimiseks. Ananassmünt on alles uueke, loodan et elab kenasti talve üle, sest väljanägemine on tal endiselt 5+


10. Astilbe `Colour Flash`  - Tegelikult on ka enamikel teistel astilbe soridel lehed veel triksis-traksis, lihtsalt `Colour Flash`il on lihtsalt nii edev sügisrüü. Ja sügisel peab ju värve olema!


11. Väike sõbralik mix nendest taimedest, kellest head oktoobrikuist pilti pole:
Faasseni naistenõgese sordid - endiselt õitsevad alles :)
Aed-leeklill ` Elisabeth` - puhas leheilu!
Kurerehad - enamjaolt rohelised, sügisvärvid kahjuks puuduvad minu aias
Sarvkannikese sordid - ilusate roheliste lehtede vahel on ka mõned õied
Südajalehine bergeenia `Robusta` ↓


Need olid minu aia kõige tublimad rohtsed oktoobrilapsed. Eks ilusaid ole veel teisigi, aga kõik ei tule ju meelde ja osad taimed on alles noored, seega ei julge veel kokkuvõtteid teha. Hea meelega loen/vaatan ka teiste sarnaseid postitusi, sest ma hindan kõrgelt taimi, kes oktoobrikuist vihma ja külma trotsides suurepärased välja näevad. Ja kindlasti on mul palju selliseid sügisesi roht- ja puitaimedest iludusi veel aiast puudu :D


Pühapäev, 8. oktoober 2017

Värvume, tilgume, külmume ning korjame taskulambi valgel viinamarju

Vahepealsete ilusate ilmadega oli kohe lust väljas toimetada. MÕNUS! Kuiv. Värviline...



`Sibirica Variegata`
Osa kontpuid lähevad sügisel mõnusalt värviliseks.
Neid võiks vabalt rohkem olla, kui mul ainult nii kuiv ei oleks :(

`Sibirica`

Mingi aeg tagasi lugesin kuskilt, et ginnala vahert ei soovitata enam ilupuuna istutada, sest tema kasvukuju ei pruugi kõige ilusam olla. Minu noore puu kasvukuju on täitsa ok, (ma muidugi lõikasin teda alguses tugevasti tagasi, sest muidu oli ta selline kõrge habras oksake) sellel aastal olid tal ka esimesed õied (küll need lõhnasid mõnusalt) ja sügisel on ta lihtsalt imeilus. Ja otse loomulikult kasvab ta mul täiesti vale koha peal. Aga kui ma istutasin, siis ma ju ei osanud ette näha, et see koht valeks osutub :D


Vahepeal oli meil ka kaks hallahommikut.

 


 










Nii juhtuski, et vaatasin õhtul, et õues läheb kahtlaselt külmaks ja selgeks, aga mul ju viinamarjad veel korjamata 😱 Päeval olin tegelikult esimesed tuppa toonud, aga ülejäänud meelega korjamata jätnud, sest need vajasid veel päikest ja sooja (ühisnaermine! 😀) Aga mida pole, seda pole! Tormasin siis vastu ööd taskulambi valgel viinamarju korjama (ehk osa neist siiski kõlbab süüa). Ja kuna korjamiseks oli kahte kätt vaja, siis taskulambi haarasin hammaste vahele. Nii ma seal siis jäätunud sõrmedega, ila suunurgast jooksmas, toimetasin. Õnneks varsti mees halastas - tõi oma otsmikulambi. Ega ma kõike ära korjanudki (mis ma nende pooltooretega ikka peale hakkan), aga no päris kõiki ma külmale loovutada ka ei tahtnud - ihne ja kade inimene ikkagi! 😜



Täna sajab. Jälle. Fui! Õue lähen ainult häda sunnil. Tulbisibulaid oleks vaja veel maha panna ja mõned potsikud ootavad endiselt istutamist ja niidult niidetud rohi kokku riisumist (aga varsti polegi seal enam midagi riisuda :D) Arooniaid on veel põõsas ja hekki peaks ka veel istutama... eee, see viimane jääb vist küll kevadesse. Ja siis... ah, mis sest ikka rääkida... Hästi on see, et ma olen juba jõudnud alustada puude kotistamist. Tavaliselt teen ma seda tööd ikka esimese lörtsiga - vihmaga on siiski parem. Ausõna! :D Ja taimepealsete lõikamisega olen ma ka täitsa järje peal. Ja isegi küüslaugud said ühel vihmasel päeval peenrast välja kaevatud - on pirakad tõesti. Ning jõhvikal sai käidud. See läks nüüd küll väga hästi, sest nt mustikale ma see aasta ei jõudnudki. Krõmpsutame siis hoopis jõhvikaid (huvitav, vanasti tundusid need mulle NII jubedad :D). Ootame lehtede langemist (eee... tegelikult siiski ei oota!), sest siis tuleb neid kokku korjama/puhuma hakata. Kui ilm ikka lubab.
Aga nüüd ma lähen limpsin ühe tassitäie sooja rabakakiselli. No küll on hea, et keegi on terve sügavkülma neid täis toppinud :D