Kiired kevadtööd ja... mürisevad masinad

Aprill on olnud see aasta tõesti imeline, kohe ei meenugi teist sellist. Kogu see soe ja ülikiire rohenemine. Mõnus, mõnus, mõnus...

Armeenia kobarhüatsint `Helena`

Mugul-murtudsüda

Ja tõrvatilk... teate isegi - tilkagi ei anta meile taevast! 😂  Inimene pole kunagi rahul, eks!
Aga ma ei nurise, mees on traktoriga juba kaks (3 tonnist) tünnitäit kastmisvett toonud. Ja homme peaks lisanduma... paakauto. Huvitav, kas sellel paak ka toimib... 😀
Tänu ilusatele ilmadele on aias väga palju toimetmisi olnud. Nii paju, et... mitte muffigi ei mäleta enam, mis tehtud. 😀 Mõnest üksikust on siiski jäädvustus ka.

Seal ↑ oli enne mingi nõme... hunnik. No umbes 7 cm üle ettenähtu ja no... sellist asja ma ei salli. Pidin korda tegema, muidu kiusas mu tundliku natuuri ja... rikkus üldist vaadet 😛





Lehisel oli tarvis järjekordselt latv maha kaksata, sest ma ei soovi temast palgipuud kasvatada. Otse vastupidi - mida väärakam, seda parem. Loodame, et ta sai nüüd lõpuks aru, mis lootused mul tema osas on 😀

See viimane pilt on tehtud 18. aprillil ja täitsa uskumatu, mis selle põlluga vahepeal on toimunud. 😀

Nädalavahetusel sai ka tee äärsete mändide latvu jälle tagasi lõigatud. Ega niisama enam saakski, aga kuna meil oli juhuslikult jälle kopp, siis mees tõstis mind kopaga üles männi latva ning seal ma siis oma supertööriistaga naksasin neid käsivarre jämedusi ladvaoksi. Ja eks sai siis ka mujalt lõigatud kust vaja.

Ühe ladva juures pidin kohe pikemalt mõtlema, et mida ja kuidas seal üldse lõigata, sest tihedaid latvu oli mitu. Suure plaanimise ja ajude ragina saatel panin õnneks tähele puu ladva ümber lendavaid kärbseid. Ei teagi, miks neid seal nii palju koos oli. Aga mul oli enam-vähem just sealtsamast kohast lõigata vaja ja pärast üht pikemat pilku avastasin, et need kärbsed ei olegi kärbsed - need on ehtsad mesilased! Appi! Ma soovin siit seltskonnast KIIIRESTI lahkuda! Kaalusin kopast alla hüppamist, aga siis meenus mulle viimane kord, kui ma toolilt alla hüppasin ja... EMO... kaks tagurpidi varvast... kipsis jalg...  kargud... trepid... isesulguvad tapjauksed... kõik tegemata aiatööd... Oeh...
Kuni mu silme ees need mälupildid sähvisid, tegeles mu kallis abikaasa minu evakueerimisega. Järgmise männi juurde. Säh, lõika siin! Heitsin kahtlevaid pilke eelmise männi suunas ja jõllitasin eriti keskendunult toda, mida kohe lõikama pidin asuma. Skafandrit, andke mulle skafandrit! Õnneks lahenes kõik siiski rahumeelselt ja me oleme mesilastega siiani sõbrad edasi.:)

Ja üks vääga tähtis sündmus leidis meitel veel ndlv aset. Nimelt pärast meie suurt ja ennastsalgavat tööd nende mändide kallal, pidi keegi ju kogu selle lõigatud kraami ka lõkkesse vedama. No... selle töö jätsime me pere teismelisele pojale. Aga oksi oli päris palju ja päris hull oleks neid jupi kaupa lõkkesse tassida, niisiis tundus kõige mõistlikum lasta tal need suurde traktori kärusse loopida ja siis kõik korraga lõkke juurde sõidutada. Ainult et mees läks hetk enne seda kodunt minema, kui teismelisel tekkis tahtmine see töö kaelast ära saada. Ma siiski möödaminnes mainisin talle, et isa ütles, et traktor koos käruga seisab seal põllul ja... sõitku ise. Aga tema ei oskavat üksi traktoriga toimetada, sest sellel olla vähemalt 60 käiku ja tema ei tea, millist neist ta kasutama peab ja üldse - talle meeldivad autod, mitte traktorid. Vot nii!. 😂
Päris NII PALJU neid käike sel traktoril siiski pole (skeemi nende kohta muidugi ka mitte 😝). Ja eks see kivi lendas nüüd suure kaarega mehe kapsaaeda (mitte et ma ise selles kuidagi edukam oleks!), et ta pole seda traktori "värki" talle siiani selgeks õpetanud.
Aga elul on kombeks üllatada ja... teismelistel ka! Niisiis pidid mul toas kõrvad peast kukkuma, kui õues tiba aega hiljem traktor käivitus. No ei ole! Äkki on ikka vargad... 😂
Tuhisesime Väikemehega ruttu õue, et seda ilmaimet oma silmaga kaeda. No ja uskumatu, oligi meie poiss! 😮 Ema süda täitus kiiresti suure uhkustundega (Minu Poeg!) ja ootusärevusega, et kas ta selle masina liikuma ka saab (ei ole nalja asi - 60 käiku ikkagi ju!). Kogu see aeg, kui teismeline telefonis isaga rääkis ja traktoril niisama käia lasi, läks minu ootusärevus järjest suuremaks. Umbes nagu olümpiamängudel, et kas täna tuleb maailmarekord või mitte? Või no... mis olümpiamängudel? Pigem oli tegemist lausa eksistentsiaalse küsimusega. Saab pojast traktorist mees või mitte? Kas me mehega (vanade ja haigetena) sureme kodus lumevangis nälga või ei? Kas ma oma sajandal juubelil saan ikka traktori kärus ühe lõbusa külaringi teha või mitte? ON MEIL ÜLDSE MINGIT TULEVIKU LOOTUST??? 

Kui see masin lõpuks liikuma hakkas, siis sain ma kohe 10 aastat nooremaks. Kõik ei olegi hukas - veel on lootust! 
Näidata ma rohkem ei saa, aga kui arvutis ühe pildi suureks zuumisin, siis vaatas mulle sealt vastu üks tuusa näoga teismeline 😎 - no nagu ta kruiisiks parasjagu uhke Lamborghini ja mitte isa vana traktoriga. 😀
Ühesõnaga - töö sai kenasti tehtud ja meie mehega vaatame nüüd helgelt tuleviku suunas 😛 Kõik see mu sajanda juubeli värk ja...

Pildi pealt paistavad need männid millegipärast nii pisikesed, niisiis jätsin meelega elektriposti võrdluseks pildile.

Rohkem ei viitsi kirjutada ka, keegi peaks minema üldse uba ja hernest põllule külvama, aga nii neetult kuiv on on meitel. Nädala lõpu poole lubatakse vist lõpuks vihma, aga... meil on siis hoopis suuremat sorti kaevetööd plaanis ja siis küll vihma ei tahaks :(
Aga noh... ega kogu aeg saagi kõik hästi minna. 😛

Kiidame kevadet ning anname vihale vaba voli

Juba mitu päeva võtan hoogu, et vahepeal midagi ka siia kirja panna, aga kuidagi ei saa õuest tulema, sest lihtsalt nii mõnus on seal. Küll on tore, et kevad sellel aastal sedasi varakult tulla otsustas - üle mitme aasta olen ma oma kevadtöödega täitsa järje peal (eks Väikemees annab ka rohkem asu 😊) ja seda hoolimata sellest, et eelmise aasta aia nihutamine on palju ühekordset tööd juurde teinud. Aga nt riisumine on meie suuremas aias hoopis lihtsamaks läinud - igasuguseid vastikuid kitsaid ja aega kulutavaid nurgataguseid on vähem. Jess!
 
Ma olen siin eelnevalt juba kurtnud oma koledate aiapostide üle ja kui eelmine aasta aeda liigutatud sai, siis kaks vana puust posti jäid olude sunnil veel talveks sirelite äärde püsti. Aeda seal enam polnud, aga postid olid. Talv läbi vahtisin neid läbi veranda akna ja tundsin kuidas ma neid poste südamest jälestan. Lausa vihkan. Vihkamine on suur ja tugev tunne, mis viimastel aegadel on jälle moodi läinud - ja ega minagi ju teistest kehvem olla saa! Vihkamine tekitab tahtmist oma vastane maa pealt hävitada. Nii tundsin ka mina vastapandamatut soovi kirvega nende neetud postide kallale karata ja need maatasa teha. Et ma neid enam KUNAGI nägema ei peaks! Kannatust, kevadel tegeled selle probleemiga.
Kui maa sulanud oli, siis oli ka mu kannatus otsas, ei mallanud ma isegi meest appi oodata - nüüd ja kohe oli vaja neist postidest lahti saada.
Ühe loksutasin / kangutasin ma ise suure vaevaga maa seest välja...

Teise (raskema ja jämedama) tarvis, pidin kavalusega teismelise appi meelitama (enne külapeale ei saa, kui...).
Mitte et ma teile seda jõledust nii väga demonstreerida tahaksin, aga... ↓

Tükk aega saime ikka pusida seal. Mina venitasin otse loomulikult oma rinnalihase jälle ära - tegemise (st tõstmise) hetkel tundub kõik nagu korras, aga mõne aja möödudes läheb rinnust jube valusaks ja lõpuks ei saa kätt üldse tõsta. Õnneks oli läinud teismeline just kangi otsima, kui ma seal kägaras ägasin ja palvetasin, et tal veel HÄSTI kaua läheks. 😂 Mitte ei tahtnud talle näidata, et ma selline Äpu olen. Õnneks läkski tal kaua. Kahjuks mitte piisavalt, et ma poleks talle pidanud talle oma mõningast teovõimetust tunnistama. Teismeline sai muidugi korraliku kõhutäie naerda ja andis vanainimesele sooja soovituse teinekord enne ikka sooja ka teha. Vabandust, ei tulnud selle peale, et enne igat liigutust venitusharjutusi teha! Õnneks varsti mu teovõime taastus (sooja oli juba tehtud ju!) ja ma sain suure ühinaga jälle selle vihatud posti kallale karata. Lõpuks õnnestuski meil, posti jupi kaupa tõstes, see maa seest välja väänata. Jess - jumal olgu kiidetud!

Ooh - hoobilt läks elu kohe ilusamaks ja tuju paremaks! 😀
Sellest vanast sirelihekist sai ka üks päev osa maha saetud, ülejäänu jääb hetkel ootama, kuni uus (magesõstra)hekk kasvab (üleeelmise pildi peal on tegelikult ka uue aia asukoht (värav) näha).
Kes nüüd arvab, et me tühja tööd tegime, sest need pehkinud postid oleksid ISE nagunii varsti maa pealt murdunud, siis need eksivad. Ei oleks!
Kõva kümme aastat käiksid need postid kindlasti veel - aga ilmselt pigem 25. Ei võta neid ussi- ega püssirohi, isegi tuli ei taha neid (proovitud!). Vaat sellised vägevad aiapostid on meitel 😛 Aga nii koledad, niii koledad...
Tegelikult pean ma natuke mõtlema, sest see esimesena välja kangutatud post on täitsa nunnu. Ehk annab seda veel kuskil kasutada. Aga mitte aiapostina, eks!

Puhas kuld ju :)

Selline lugu siis nende aiapostidega.

Aga et need koledad pildid nüüd kummitama ei jääks ja inimesed öösel ikka rahulikult magada saaksid, siis lisan mõned kevadised tuustid siia otsa:

Kalju-kukehari `Angelina`

Tervitused Mildale :)

Ikkagi esimene!

Thunbergi kukerpuu õrn ilu

Kevadadoonis Adonis vernalis

 Lõokannus ehk... Tervitused Taivile :)

Forbesii kirgaslill `Pink Giant`

Savisaare eksitus :)

Punane leeder `Sutherland Gold`

Kukehari `Pinky` tulemine

Udunummi karukell, kes alles otsib õiget sordinime

Aga rohkem ei raatsi ka! Muidu läheb elu veel liiga lilleliseks ja üldse... keegi peab ju jälle aeda tööle jooksma.

Ahjaa, kes nüüd arvavad, et pärast nende hirmsate aiapostide maha murdmist on mu elu nagu üks suur rahu ja harmoonia, siis...

                                                    ... üheksa posti on veel püsti.

                                                                                                  Aga nende küljes tolkneb veel... aed.

Nii et läheb veel aega selle rahu ja harmooniaga. Kuni noor kuusehekk kasvab. 

Aga küll koidab ka nende postide viimnepäev... 😛

Ainult kannatust on vaja! Kannatust, kannatust, kannatust...

Tolgendame tulbipäevadel, kogeme saunavana kättemaksu ja... zumiseme niisama

Kui nüüd muidugi kronoloogiliselt täpne olla, siis kõigepealt kogeme saunavana kättemaksu, siis zumiseme ning alles seejärel väisame tulbipäevi. Mitte midagi ei saa aru, jah? Pole hullu - ma ise ei saa ka alati. Eriti viimasel ajal 😂

Aga kui nüüd algusest minema hakata, siis kevade saabudes tormab iga endast lugupidav aednik hullunult aeda, et ometi kord saaks põlved mullaseks, selja valusaks või vähemalt riisumisest rakudki pihku. Sest kõik teised on ju NIII palju tublimad - neil juba ammu muruplatsid riisutud, peenrad sodist puhastatud ja mõnel usinamal kartulgi maas (ja ma ei tee nalja!). Käib nagu mingi hull võidujooks ajaga, et jumala eest midagi tegemata ei jääks. Ja mida mina siis siin ootan - jaanipäeva vä? 

Niisiis torman ka mina õuele nagu varakevadine vasikas, kes ei tea, mis suunas nüüd joosta või mida selle lume alt välja sulanud vabadusega peale hakata. Riisuda ei saa - liiga tuuline. Peenraid puhastada ei saa - liiga tuuline. Aga paneks siis vähemalt kuusehekile mõrusoola - imelik niisama vahtida ju. Just - seda ma teengi!
Ja tormangi alandlikult vanasse sauna, kus hoian praegu igasugu aiastaffi. Alandlikult sellepärast, et vanasti tehti saunadele madalad ukseaugud ja sauna astumisel tuli saunavana ees korralikult koogutada -  ja mida pikem inimene, seda aupaklikumalt oli koogutada vaja.
Leides põrandalt otsitu (mitte ei mäleta enam, mis see oli), kargan püsti ja... torman otseteed vastu ülemist uksepiita. Põmm! - saan saunavana kättemaksu osaliseks. Löön oma pea ära. Kõvasti. Väga kõvasti...
Põrandale känkrasse oigama tõmbudes on mul kaks mõtet:
Mõte nr 1 - See läks nüüd küll pahasti
Mõte nr 2 - Kui ma siia ära minestan, ei leita mind tükk aega...

Ma olen jube halb minestaja, seega jääb viimati kardetu õnneks ära. Hoopis hirmus häbi hakkab - iseenda ees. No, miks sa pead kogu aeg sedasi tormama? Tahtsid peaga sauna maha lõhkuda vä? Varsti 40 aastat ilmas elanud, aga ikka ei suhtu täie tõsiduse ja respektiga oma ihuliikmetesse, mis sind surmani teenima peavad. Ja saunavanasse ka. Häbi!  

Mõne aja pärast hakkab mul parem. Lausa nii hea, et ma ei leia oma peast ei muhku, ega ka üldse ühtegi valusat kohta. Paks talvemüts päästis? Voolan aeglaselt sauna uksest välja ja kobin kuusehekki soolatama. Kasutan esimest korda elus selle töö juures käsikobestit. Tavaliselt olen ikka kimbatuses, et kuidas see mõrusool mulda saada, aga kobesti teeb asja palju lihtsamaks. Võib-olla peaks tihedamini sauna uksepiita rammima - saaks jälle valgustuse osaliseks?

Õhtul hakkab siiski kael tiba valutama ja pea ringi käima. 😇

Järgmisel hommikul ärkasin kange ja valutava kaelaga. Juudas, kust see siis tuli? Lisaks oli kogu pea valus - eriti just see löögi saanud koht ja peas imelik zumin nagu oleks tiba napsutanud. Ja kuigi vahel on väike õhtune šnaps täitsa tore ja omal kohal, siis hommikul vara ei kõlba see küll kuskile. Ausalt, kui ma silmad sulgesin, siis oli tunne nagu keerleks ma hoopis lae all 😂 Perearst soovitas küll valuvaigistit, aga mind ei seganud niipalju valu, kui see zumisemine peas. Minu suureks õnneks oli õues jubeda külma tuulega koerailm, seega ei jäänud midagi olulist tegemata (õige eestlane ikkagi!). Veetsin aega hoopis raamatu "Tõde ja õigus" seltsis. Hm... kuidagi nagu tuttav tuli ette...

Ülejärgmisel päeval oli kael küll tiba parem, aga vindine olin justkui rohkem. Ja kui ma hommikul keset kööki oma dressipluusi lukku kinni pusisin (midagi oli seal totaaalselt valesti!), siis teatas mu kallis mees mulle, et see pauk mulle ikka hästi ei mõjunud, sest ma minevat lollimaks mitte päevadega, vaid lausa tundidega ning sikutas mu dressika teise lukukelgu lõua alt luku alumisse otsa ja voilaa - asi hakkas jälle klappima. No küll on ikka tore, kui sul on selline armastav abikaasa, kes kriitilisel hetkel appi tõttab - mis ma küll ilma temata teeksin? 😛

Edasi läks tervis õnneks paremaks ja elu ilusamaks. Jess - ometi kord kaine inimese tunne! Niisiis julgesin ennast ka Türile tulbipäevadele kohale vedada. Seekord oli imetlemiseks välja pandud 62 tulbisorti. Pilte tegin valikuliselt, tunde järgi.

Kõige huvitavama välimusega oli kahtlemata sort `Parrot Negrita` ↓

Selline hirmus pussakas, kes meenutab mulle pigem mingit mürgist ja kurja eksootilist putukat, kui tulpi ning tekitab tahtmise jalgadele kiiresti valu anda 😂 Aga eks igale oma.

Endale meeldis enim vast sort `Glamour Unique`

Rohekad tulbid on minu meelest lihtsalt imelised.
Teine natuke sarnane sort oli `Princes Unique` ↓

Ja loomuikult on mul nõrkus igasugu õrnroosade tulpide suhtes.
Nt. sort `Dreamer` ↓ oli üpris sarnane tuntud sordiga `Angelique` - viimasel on vist rohelist tiba vähem.

`Dreamer`

 Ja sort `Crown of Dynasty` ↓  meenutas sorti `Liberstar`

Veel roosasid...

`Crispion Love`

`Foxtrot`

`Dutch Design`

`Loveletter`

`Touchstone`

Too viimane sort oli sellist ebaharilikku luitunud vanaroosat värvi.
Pildistatud roosasid oli muidugi veel, aga... las nad jääda. On maailmas ka teisi värve ↓

`Yukon`

`Darkness´

`Nikon`

`Outfit`

`Ravana`

`Supri Erotic`

`Masterclass`

`Hurricane`

`Flaming Flag`

Viimasena näitan sorti, mille tegelikku erksat ja silmale valusat õievärvi mul tabada ei õnnestunudki, aga kuna sordil on lisaks huvitavale värvile ka väga ilus õiekuju, siis... näitan siiski ↓

´Sartre`

`Sartre` - seekord välguga, aga ikka vale värv :D

Aitab kah neist tulpidest! Kes tahtsid said neid Türil oma silmaga vahtida.

Nüüd on sellest uksepiida rammimisest üle nädala möödas ja pea annab ikka veel tunda. Kahtlustan, et annab veel tükk aega... Aga see oli korralik pauk ka! Asja positiivne külg on see, et ma saan nüüd kogu oma hajameelsuse, unustamise ja asjade sassi ajamise, tuima kalanäoga, peapõrutuse süüks ajada. Ja proovigu keegi midagi köhida! 😂

Ega ma täpselt teagi, mida ma siin nüüd kokku soperdasin. Tegelikult tahtsin vist lihtsalt öelda, et... austage ikka saunavana ja... võtke vahepeal hoogu maha...
...muidu hakkab pea...
 zzzumisema...

... zumm-zumm-zumm lendas mesimumm.... 😛