Täna saavad tibud kolme nädalaseks ja väikestest armsatest sulepallidest on kasvanud palju suuremad ja vilkamad linnukesed. VÄGA vilkad, sest pildile õnnestub tavaliselt saada ainult nende pikk ja udune liikumisteekond või on nad foto jäädvustamise hetkeks juba ammu kaadrist jehhat tõmmanud. Ja kõiki kolme korraga pildile saada on samahästi, kui võimatu. 😂 Üks armastab endiselt emme seljas sõitu teha, aga alati siis, kui mul fotokat kaasas pole. Ta teeb seda meelega, ma tean! 😀
Habemega kanamamma on endiselt väga tubli ja hoolas emme. Ühel õhtul, kui mamma ise koos tibudega juba oma majakeses puhkas, käisin neile puhast joogivett viimas ning üks tibu tuli minu juurde jooma. Mamma lubas põngerjal minna, aga kael venis kohe hästi pikaks, et tibul (ja minul ilmselt ka) silm peal hoida, sest niisama oleksime me tema vaateväljast välja jäänud.
 |
| Kanamamma hekseldab tibudele võililledest väikeseid tükikesi |
Nimelt on kanamammale koos tibudega eraldatud pooleliolevas kanalahoones oma nurgake (tibula), mis on siis altpoolt laudade ja ülevaltpoolt võrguga piiratud. Mingi 3m2 äkki + võimalus minna õue (võrguga piiratud alale). Ja kanamamma püsibki kenasti sellel territooriumil, aga tema võsukesed on avastanud võimaluse lennata piirdeaia laudisest osa peale, pressida end läbi võrgu ja... lasta muti juurest varvast. Vabadus... jee! Õnneks jäävad nad siiski kinnisele territooriumile ja kuskile kaduda ei saa, aga kuna meil on kanala ehitamine alles pooleli ja seal leidub ka pisikesi penoplasti tükke (mida nad siis otse loomulikult ahnelt õgima kipuvad), siis mulle sugugi ei meeldi see komme.
 |
| Tibula (põgenemist võimaldav) |
Ühel päeval, kui nad mamma juurest jälle jalga olid lasknud ja mina mammale värskeid võililli viisin ning mamma tibusid enda juurde paremaid palu nokkima kutsus, siis... ei liigutanud nad mitte sabasulgegi selle kutse peale ja patseerisid võrgu taga südamerahus edasi - väga hästi said aru, et ega mutt neid sealt aia tagant kätte ei saa ning neil on vaba voli teha, mis nad tahavad. 😂 Mamma muidugi muutus juba närviliseks, sest mis mõttes lapsed ei tule, kui sa neid kutsud... sööma.
Mõtlesin siis kanamammale natuke appi minna ja üleannetud põngerjad oma aeda emme juurde tagasi aidata, aga oh seda hädakisa, mis need tibud siis tõstsid. Tapetakse, tapetakse! Ja no ei mahu laiali sirutatud tiibadega enam läbi võrgusilma mamma juurde aeda tagasi. Kanamamma ise läks ka loomulikult selle hirmsa tapakisa peale täiega puhvi (loe närvi) ja oleks mulle ilmselt korraliku keretäie andnud, kui ma teisel pool aeda poleks juhuslikult viibinud. Õudne, tule veel appi! 😂 Õnneks said need rasvamaod ennast lõpuks siiski läbi võrgu emme juurde tagasi pressitud ning kanamamma sai oma kasvatatamatud põngerjad tagasi. Ja ausõna, nad said mamma käest riielda. Ise kuulsin! 😀
 |
| Midagi head ka tõid vä? |
Nagu ma juba kirjutasin on tibuperel võimalus ilusa ilmaga ka väljas käia. Aga kanamamma pole seda võimalust kasutanud. Niisiis tassin mina talle iga päev värskeid võililli, et ta ise haudumisest taastuks ja tibud ka iga päev natukenegi värsket saaksid. Kuna eile oli täitsa mõnus ja soe ilm, siis otsustasin, et aitab küll - meelitan kanamamma koos tibudega õue.
Läksin tõin toast banaani ja ronisin läbi kanaluugi kanaaeda kana välja meelitama. Banaan on muidu selline asi, mille peale minu kanad alati hullunult kohale tormavad. Aga ettevaatlik kanamamma mõtles, et... ikka jube kahtlane värk, mis ta, lollakas, vehib seal õues selle banaaniga sedasi - RAUDSELT tahab supiks teha!
Sama aeg üritasin mina seda banaani võimalikult apetiitseks teha - tegin tükkideks, asetasin igale kaldtee astmele ühe tükikese, et kanal oleks võimalik ise nokkida ja veenduda selle banaani suurepärastes maitseomadustes. Aga tühi vaev - ei mindud õnge. Hirmsasti piidles teine neid banaanitükke, aga järgi ei tulnud. Milline kangekaelne lind!
Plaan B - kui vabatahtlikult ei tulda, siis...
Ronisin uuesti kanalase, püüdsin kana kinni ning lennutasin ta läbi luugi õue, sulgedes ruttu luugi. Siis asusin tibusid püüdma, et need kanale järgi saata, aga nagu ma juba kirjutasin on nad väga vilkad (ja lennuvõimelised) - ikka tükk aega läks enne kui nad kõik õue mamma juurde said. Täitsa hingeldama võttis lõpuks mind see tagaajamine. 😀
Kanamamma oskab meil kolmeni lugeda. Nii kui kõik kolm käes, saabus rahu maa peale.
Kui kanamamma oli banaaniga maiustamise lõpetanud, hakkas ta rahuolevalt seinaääres siblima ja leidis sealt tiba suurema tüki... penoplasti. Ja kohe järgnes tavapärane söögile kutse: "Tulge-tulge tibukesed, head ja paremat on mul siin!"
Juudas, mis teil viga on??? Tormasin kiiresti luugist käsipidi välja ja krahmasin selle "hea ja parema" talt nina alt ära. Loll lind - penoplasti ei sööda - näksi rohtu! Vaata, kui pikaks see vahepeal, sind oodates, kasvanud on!
Tundus et nad tundsid end seal päris hästi. Kahjuks ei ole kanamammal vist oma järeltulijatesse piisavalt usku, sest uuesti tibulasse ta nendega minna ei julgenud, kuigi meil on pandud sinna selline "astmetega" kaldtee, kust neil ei peaks mingi probleem olema üles tulla. Niisiis ei jäänud mul hiljem muud üle kui üks kisendav tibu sisse tõsta, kelle kisa peale loomulikult ka mamma sisse tormas. Siis ta vaeseke oli nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest kaks tükki jäid ju välja. Aga mina tean, et need "väikesed ja abitud" tibud suudavad vähemalt meetri kõrgusele lennata, niisiis kui mammal vähegi külma närvi jagub ja ta neid kutsub, lendavad nad ka ilma kaldteeta vuhinal tibulasse tagasi. Õnneks nii ka läks.
Täna on küll vastik ja külm ja tibula luuk kinni, aga ma loodan, et järgmine kord julgeb kanamamma juba ise tibudega õue minna ja ei arva, et ta järeltulijad nii hirmus saamatud on. Ma ei jõua ka kogu aeg neid lennutada. 😛
Ahjaa, too teine kana, kes hauduma hakkas, mõtles poole haudumise pealt ümber - ei soovinud siiski emaks saada. Kuuest munast kaks "kaotas ära", kolmes munas oli tibu ja see viimane muna osutus katki tehes välimuse järgi TÄIESTI värskeks munaks. Mõtlesin veel, et ehk on siiski kellegi teise pesasse juurde munetud muna, aga koore pealt leidsin enda tehtud haudemunade märke. Ma tean küll, et muna säilib hästi, aga et viljastamata muna, mis on 13 päeva kana all olnud näeb välja nagu selle võiks kohe pannile panna, tuli küll üllatusena. 😀
Nii me siis siin kasvatame ja õpetame üksteist.
Teinekord kirjutan jälle.
Teistel teemadel :)
