September ja oktoober kadusid nagu mutiauku. November kiirustab samuti sinna. Jõulud on KOHE ukse ees (no vähemalt mina nägin küll sellist õudusunenägu, et jõuluõhtu oli käes, aga ma olin toidu ja kingitused täitsa ära unustanud - no ikka väga si.. tunne oli! 😃). Ma ei saa aru, kuhu sel ajal nii kiire on.
Aiatoimetustega pole ma veel lõpetanud. Eile sadas. Täna sadas. Õnneks vihma. Viimased tulbisibulad said mõni päev tagasi mulda. Et kevadel ikka kärtsu ja mürtsu oleks. Täna olin juba uusi tellimas, aga sellel kodulehel tekkis miski IT tõrge. Ilmselt jumalik sekkumine - ei ole vaja endale tööd juurde teha! 😂
Blogi kirjutamine on ka tänu remondile väga raskeks muutunud. Enne oli vaja seda kuskil pimedas nurgas teha (laualambile pistikupesasid lihtsalt enam ei jagunud 😂), nüüd (tänu järjekordsele arvuti kolimisele) pean kuidagi kägaras (jumal tänatud väikeste tisside eest!), põlved vastu rinda kirjutama.😅 Nii et ärge pange pahaks, kui miskit mõistlikku juttu siit täna ei tule - sinna kokkupressitud kopsu lihtsalt ei mahu eriti palju hapnikku. Aga ma vähemalt üritan, eks!
Oktoobri alguses käisime perega Saaremaal. Kusjuures väga tore oli ringi sõites lihtsalt aknast välja vahtida ja kogu seda vägevat värvidemöllu endasse ahmida. Mingil põhjusel oli Saaremaal palju värvilisem, kui mandril. Äkki mandril oli see "parim aeg" veel ees? Igatahes... ilus on see meite Eestimaa. Väga ilus!
Ühed, ilmselt pooppuu, seemned rändasid sealt minuga koju. Eks paista, kas neist miskit asja ka saab...
Täitsa tore tuulutamine oli. Tagasiteel saime veel imeilusa päikeseloojangu osaliseks ka.
Mingeid ilupilte saarel ei teinud, nautlesime niisama.
Sel sügisel oli jälle see imelik asi, et tamme ja vahtra lehed sadasid korraga puude otsast alla. Ka eelmine aasta oli nii (kuuma suve mõjud?). Muidu tulid vahtra lehed alati enne ja tamme lehed tulid tihtipeale alles esimese lörtsiga (ja korjasingi alati eraldi kokku neid). Kuigi see aasta sattus see "sadu" täpselt nädalavahetuse peale ja saime õnneks kohe tamme lehed kokku puhuda ja kottidesse toppida, on osa peenrast ikka paksu tammelehekihi all. See teeb aga selle edasise puhastamise jube ebameeldivaks (proovi lödiseid hostapealseid tammelehtede alt kätte saada).
Taimepealsete kokkukogumisega peenardest ma alles tegelen. Kogemata kombel sattusin olema õigel ajal õiges kohas ja sain ühe ühistellimuse käigus, igati mõistliku summa eest, selle (taevani) kiidetud Jaapani püsilillesirbi omanikuks.
Meesterahvas möönis samuti, et see on üks kasulik tööriist - näiteks palgaläbirääkimistele minekul. Eee... ma isiklikult siiski nii meeleheitlikke meetodeid ei kasutaks.😃 Küll aga võtsin ma selle sirbi esimesel õhtul endaga voodisse kaasa. Te võite muidugi ette kujutada, et KUI ärevil pilguga too meesterahvas mind seepeale takseeris. 😂 No mina ei tea, miks peab kohe NIISUGUSEID mõtteid mõtlema hakkama - ma tahtsin lihtsalt seda sirbi varrel olevat netiaadressi guugeldada... 😄
Olles seda sirpi nüüd juba veidike aega proovinud ja katsetanud, on mul tagantjärgi väga hea meel, et mul õnnestus see saada oluliselt väiksema hinnaga, kui seda Eestis üldiselt müüakse. Kõikide taimepealsete lõikamiseks see sirp siiski sobilik pole. Näiteks flokside pealseid on aiakääridega siiski palju mugavam ja mõttekam lõigata (sirp lihtsalt ei suuda jämedaid puitunud varsi läbi lõigata ja kipub neid koos juurtega mullast rebima hoopis). Ka pojenge on parem kääridega lõigata. Siis ei jää koledaid eripikkuses tüükaid. Küll aga on selle sirbiga väga hea lõigata igasugust peenema varrega värki - nt mingite madalate sügisastrite lõikamine kulges sirbiga küll väga kergelt ja kiiresti. Ma ise muidu olen eelnevalt kasutanud suuremat (lainelise servaga) nuga selleks otstarbeks.
Jube tüütu on aga selle sirbi puhastamine ja õlitamine IGA kasutuskorra lõpus. Kirjas on, et sirbi tera tuleb pärast kasutamist korralikult puhastada ja tööriistaõliga määrida. Mis asi on aga tööriistaõli??? Küsisin mehelt - tema ka ei teadnud! 😂 Esimene mis minule pähe torkas, oli saeketiõli. Ühesõnaga... kui teie teate, siis valgustage mind ka - ma siiani kasutan toiduõli selleks otstarbeks. 😂
Oma aias jagus samuti sügisest värvidemängu. Korea vaher oli see aasta tõeliselt värvikas tegelane. Head pilti loomulikult pole, sest mul on siin palju suuremaid muresid (nendest kirjutan allpool).
Korea vaher |
Korea vaher, kui mitte öelda lausa vahtrakene |
Ja toreda üllatuse tegi ka põllul pargis kasvav noor karvane viirpuu. Õitses tänavu aasta esimest korda ja ühel hetkel oli teine nii ilusat karva seal põllul. Punased viljad olid veel eraldi boonuseks.
Karvane viirpuu |
Ega aiast vist muud kirjutada väga olegi. Vähemalt kokkupressitud kopsuga ei meenu küll enam midagi.
Ja remondist... ma isegi ei tea, et kas ma üldse tahan sellest kirjutada.... 😅 Samas... hetkel hõlmab see nii suurt osa minu elust. Kui HÄSTI kokkuvõtlikult kokku võtta, siis veikesest mõttest jõuluks elutoale ilus hele sein saada, on kasvanud välja elutoa kapitaalremont. Aastaajale vastav (kui lähenev talv ei ähvardaks, siis ilmselt vaataksime praegu elutoa laest juba katuse sarikaid).
Üles võetud põranda asemel sai elutoale uus põrand valatud (enne oli veel betooni saagimist ja HÄSTI PALJU jubedat tolmu ja valamise endaga kaasnes JÄLLE hästi palju tsemenditolmu). Kuna elutuba on meil tegelikult kahest toast kokku tehtud, olidki nende kahe toa põrandad endiselt eri kõrgusel. Tundub napakas, aga kuna seal oligi eelnevalt ju 2 eri tuba, siis selle väikese astega harjus väga ruttu. Uue põranda valamisega said need 2 põrandat lõpuks ühte tasapinda. Aga mitte meite ajus! Niisiis... isegi kui me TEADSIME, et need põrandad on ühes tasapinnas, siis meite lihasmälu jätkas endiselt keset tuba ühe aste astumist. See oli ikka väga tüütu! 😂 Ja ohtlik ka.
Järgnes tasandussegu valamise trall (kiire töö tegelikult), mille alguses tundus, et meespool on tasandussegu arvestusega totaalselt puusse pannud ja seda tuleb kõvasti puudu. Sõbranna sai jooksvalt pilte, et kuidas asi edeneb (Oi, kindlalt jääb puudu → jääb puudu → pekki, natuke jääb ikka puudu → meesterahvas pingutab → viiimased 10 ruutsentimeetrit → KÕIK! 😅). Izzand, kui stressirikas - mis sellest, et ise lillegi ei liigutanud!
Kindlalt jääb puudu! |
Viiimased 10 cm2 |
Seejärel pidime kogu elutoa siiski päris tühjaks tegema, mis tähendas kahe SUURE kapi lahti võtmist ja majast välja transportimist + kogu kappides olnud kraami sorteerimist ja kastidesse paigutamist (2 korda sai selle tarvis suures linnas kaste juurde ostmas käidud). Ja kastide KUHUGI paigutamist. Selle kõik võib tegelikult kokku võtta üheainsa sõnaga - HELP!!! 😂 Ahjaa, muu elutoa mööbel oli vaja ka veel ülejäänud maja peale "ära hajutada". Ilmselt te kujutate ette, et kui "hajutatud" see asi siin kõik hetkel on.
Ennemalt, kui mul oli näiteks väikeseid naelu vaja, siis ma teadsin, et need leian ma elutoa (sektsioon)kapi parema sahtlisektsiooni ülevalt kolmanda sahtli vasakust äärest. Või kui mul oli uusi patareisid vaja, siis need asusid vasaku sahtlisektsiooni ülevalt teises sahtlis, ka vasakus ääres. Lihtne, eks! Aga nüüd... 100 x lihtsam on poodi minna ja uued vajaminevad asjad osta, kui neid kuskilt kastidest taga ajama hakata (eile otsisin vähemalt pool tundi "Jumalaema kirik Pariisis" taga. Selle käigus lennutasin ma lae alt miski mapi vahelt põrandale laiali terve näitusejagu lapse joonistusi... Raamatut muidugi ei leidnudki 😂).
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis ühel õhtul asus meespool mind ikkagi töötlema, et võtame siis juba elutoast vana lae ka alla, et nagunii on see tuba juba tühjaks veetud ja... Ma ei hakanud enam vastu punnima - nii oli tõesti mõistlik.
Tänaseks on need vanad laelauad ka alla võetud. All on see nn must lagi nagu vanadel palkmajadel ikka. See on viltu ja sealt sajab liiva. Ja... Ühesõnaga... oeh...
Mõnus töö! |
Ainult natuke tolmu :P |
Tegelikult on mul täna täitsa hea meel, et me seda kõike aastaid
tagasi juba ette ei võtnud (kuigi õige oleks ju olnud). Ma ei tea,
kuidas me kogu pereelu, remondi ja muu ühendamisega hakkama oleks
saanud. Ilmselt polekski. Praegu on meite kolmest lapsest koju jäänud
ainult noorim. Ja tema on nagunii selline imelik leplik laps. 😛 Ju siis see
ongi nüüd see kauaoodatud "õige hetk". Ja me juba vaikselt kahtlustame,
et mis sellele elutoa remondile järgneb. 😂 Aga sellele ei taha ma
praegu veel mõelda. Edeneks kuidagi r-a-h-u-l-i-k-u-l-t ja jupi kaupa.
😂
Positiivne kogu selle asja juures on loomulikult see, et egas meil üksi siis remont ole. Mõnedel teistel on veel! Mõnedel, kes ei asu üldse kaugel meist. Mõnedel, kellel on palju rohkem lapsi ja kelle maja välisseinas haigutas augustis alles pirakas auk. 😂 Mida mina siin üldse kurdan - me seekord pääsesime ju täitsa ilma auguta! Loodetavasti ei tundnud nad nüüd ennast ära. Muidu hakkavad veel arvama, et mulle meeldis see auk seal. Samas... tegelikult ju meeldis ka... Kahjuks nad panid selle kinni - enam ei ole üldse nii põnev! Eks ma pean oma tuju siis kuidagi teistmood tõstma. Alati võib minna oma elutuppa ja hetke oodata. Kohe varsti sajab sealt ülevalt nagunii midagi krae vahele. Suu ja silmad liiva täis - vot siis alles hakkab inimesel häid mõtteid tulema. Lähen proovingi kohe järgi...