Rohkem mõistmist, vähem heitti!

See jutt ei ole nüüd aedlemisega ABSOLUUTSELT seotud, vaid hoopis selle paljuräägitud ja ühiskonda šokeerinud koerapiinamisvideoga, aga kirjutama pean, sest vait olla ka ei saa :D.

 
Ma olen tegelikult väga emotsionaalne inimene ja minu empaatiavõimega on ka kõik korras. Selle tõestuseks on mul lausa koolitatud spetsialisti läbiviidud test, mis näitab, et minu empaatiavõime on VÄGA kõrgelt arenenud, seega igasugused kärnas kodutute kutsade videod ajavad mind korralikult vesistama. Aga ega nutmine tapa, teeb lihtsalt silmad punaseks niisiis vaatasin ka selle "õõvastava" video lõpuni ja... ei näinud midagi õõvatavat! Häbi-häbi nüüd mulle, tundetu inimene! Äkki oli sellest videost juba midagi ära lõigatud? Jah, laps väntsutas selles oma koera ikka korralikult ja ilmselgelt koer seda ei nautinud. Ammu oleks pidanud juba selle tegevuse lõpetama, aga mingit tõsist ohtu koera elule ja tervisele ma ei näinud (sellist käitumist on kuskil külapeal korduvalt nähtud). Aga seevastu mind TÕELISELT šokeerisid ja õõvastasid need kommentaarid, mis selle uudise all olid. APPI! Sellised inimesed elavadki minu ümber??? Peksame vaeseomaks, murrame käeluud, piiname, nimetame sadistiks ja paneme põlema! JESS! See lahendabki KÕIK probleemid! Suurepärane eeskuju meie lastele!

Aga mäletate, mul on paber, mis ütleb, et mu empaatiavõime on VÄGA KÕRGE. Ja mina mõistan. Ma mõistan seda last, ma saan tast aru. Ma tean, kui vähe on ühel lapsel rumala teo jaoks vaja. Ja ma mõistan ka, mis vanematel on tegemata jäänud ning tean, mis tunne sellel väiksel kutsal oli. Ja selleks kõigeks ei peagi ajugeenius olema! Aga ma ei vehi rusikatega, ei taha vanemaid steriliseerida, ega last kuskile kinnisesse osakonda paigutada.

Aga võib-olla olen ma lihtsalt paksu nahaga, sest ma tean hoopis ühte PÄRIS sadisti. Ja tõele au andes peab ütlema, et ta on viimasel aastatel täiesti talutavalt käitunud. Aga see ei muuda tehtut. Näiteks seda, kui ta ühele väiksele kassipojale meelega mingi suure asja (radika?) peale lükkas. Kassipoeg suri... aga mitte silmapilkselt. Või kui ta oma niutsuvat koera lihtsalt meelelahutuseks jalaga peksis. No, tuli selline isu. Koer ei surnud... aga muutus väga kurjaks. Aga kõige "vägevam" tegu on veel rääkimata! See kuidas ta oma pere armastatud kiisu sama pere verejanulisele koerale söötis. Elusast peast ikka! Tahate, kirjutan üksikasjalikumalt? Ei taha? Ok, ma siis ei kirjuta kah.

Aga võib-olla olen ma ise ka loomapiinaja?! Teate, kuidas kass põleb??? Mina tean. Nagu säraküünal!

Oskar-poiss aktsioonis

Too kiisu on siiani siiski elu ja tervise juures, aga vanasti oli tal selline jube SUUR armastus ahjude vastu. Nii, kui ahju ukse lahti tegin, nii oli kass vupsti ahjus. Täitsa lollakas! :D Ükskord, kui ma parasjagu ahjus puid liigutasin, siis lendas sealt mingi söetükike välja (ikka juhtub ju) ja kuna kass piiras jälle parasjagu seda ahju, siis lendas see tükk talle karvadesse. Ja läks nagu säraküünal! Midagi hullu ei juhtunud, lihtsalt kõik kasukast väljaulatuvad karvad, põlesid hetkega ära. Ainuke suurem kaotus olid ühe poole vurrud. Aga oli siis vaja ronida sinna kuuma ahju ette? Oli! Sest järgmine kord oli ta jälle platsis :D

Aga selle video juurde tagasi tulles, siis ema ja inimesena olen mina igasugu loomaväntsutamise lihtsalt ära keelanud, sest loom on ka elusolend. Sellise asja nägemine oleks mind veennud, et laps vajab terasemat jälgimist ning empaatiavõime arendamist. Seletustööd. Ja kutsa käest oleks ma lasknud lapsel andeks paluda ning koera oleksin ma ka ohutuse huvides (ja lapsele õpetunni andmiseks) lapselt ära võtnud. Vähemalt kuni asjade paranemiseni. Peksmine ja käeluude murdmine ei arenda midagi.

Lastekasvatamine on raske töö. Minul on kolm poega ja... oi, kui raske see vahel on! Aga vahel on tore ka. Siis, kui netis mingi nagamann paaniliselt minu lapse ema taga ajab, et kaevata mulle lapse ülbuse üle ühes mängugrupis. Minu laps näitas mulle kogu toimunud vestlust ja... ma olin väga meeldivalt üllatunud. Laps kaitses (üritas mõista) seal võhivõõrast ja kui ta selle eest vastu päid ja jalgu sai, ei hakanud ta kedagi koledate sõnadega sõimama vaid avaldas arvamust, et grupis võiks vähem heitti (e vihkamist) olla, ning et talle lihtsalt heit ei meeldi. 💙💙💙 Vaat sedasi siis :)

Enam pole vahet, nüüd võite risti lüüa, rattale tõmmata või Siberisse asumisele saata - hingepealt ära sain!

Või veel parem... minge ja hellitage oma lemmikuid, kogu aeg ei pea nii pagana tige ja õel olema.

Ühel udusel õhtul, üheksa aeg...

... ehk viiskümmend halli varjundit oma õue päält

Pärast tuult ja tormi. Vol. 2 Koristustööd

Saare peal on alati hea. Saare peal on alati tore. Saare peal salvestad ilusaid ja lõbusaid hetki, mida pimedal, külmal ning rõskel aja südant soojendades meenutada. Näiteks seda, kuidas sadamas isa süles istuv 2-aastane pesamuna, võitleb kogu hingest selle eest, et ISE bussiga praami peale sõita (isa käsi roolilt eemale kiskudes). 😃 Naljatilgad ikka need väikesed! 😍😍😍
Nojah, kõik head asjad pidavat ühel hetkel otsa saama ja nii lõppevad ka reisid saarele (meie öömajal oli, muuseas, katus täiesti peal!).
Kui mandri peal sai viimane planeeritud peatus ja pildid tehtud ning algas kodutee, siis kiskus mul asi vesiseks. Aga on meil sinna koju siis üldse kiiret? Mis HEAD meid seal ootab? Risuhunnik! Vähemalt nädalajagu saagimist ja okste tassimist :( Hilisõhtul koju jõudes, olid maja akendes tuled...
Hommikul saime naabrite käest teada, et meie kodu oli vahepeal turismiobjekt olnud. No, oleks seda teadnud! 😱 Oleks teeääres isiklikult pileteid müünud, või vähemalt kogumiskasti sinna paigaldanud, nüüd pleki kõik omast taskust! 😂
Uued pildid tegin ka hommikul (eelmiste kohta ütles üks inimene, et need olid NII KOLEDAD :D)
Äkki seekord on paremad? :P

Vaateauguga pesunöörivahtrad :D

Ühe puu poole ladva murdumine/rebenemine on siiski teisel puul ka oksi lõhkunud :( Ja see rebenenud pool oli juba enne lõhki (seda me muidugi ei teadnud), torm viis lihtsalt asja lihtsalt lõpuni.

1,5 m pikkune rebenemiskoht

Pooleks murdunud pappel

Vana tammee hellade käte vahel

Kahe puu vahele tekkinud ruumikas "onn"

Egas midagi, tuli ebameeldiva tööga peale hakata. Abivägi tekkis iseenesest, ilma kutsumata :)

Juba parem!

Pesamuna teeb seda, mida suured ees :)

Spetsialist tööhoos :)

Selle mahalangenud puuga oli tegelikult lihtne (räägib inimene, kes tegeles lapse ja fotoaparaadi hoidmisega :D), puu tuli lihtsalt laasida ja tüvi tükkideks saagida. Oksatassimise tööd oli muidugi kõvasti

Edasi läks asi keerulisemaks, sest poolik püstiseisev puu oli endiselt oma ülemise poolega ühenduses, aga ülemine pool oli omakorda tamme kaenlas :( Niisama lihtsalt see jonnipunn langeda ei kavatsenud, tuli koormarihmadega tõmmata.

Trossi kinnitamine

Rihmad läksid sealsamas asuva (betoonist toega) elektriposti  ümber. Mehed naersid, et nüüd võtavad selle tormis püsti jäänud posti ikkagi maha :D

Poolel teel... läheb veel kõvasti aega :D

Selle puuga sai ikka kõvasti jännatud, ei tahtnud teine ikka kuidagi alla anda. Mõtlesime juba, et käiks hoopis lõunal vahepeal  :D Lõpuks pärast pikki ponnistusi, ta ikkagi langes. Naabrite õuest kostus seepeale hõiskeid :D

Mehed peavad plaani, et kuidas edasi

Minul oli vahepeal tubaseid toimetusi ja kui ma tagasi õue tulin oli mehed kuidagi selle tamme otsas oleva ladva maapeale püsti saanud, aga ka selle langetamine osutus parajaks pähkliks, sest puu oksad olid endiselt tamme otsas kinni. Tuli traktor appi võtta

Traktori jõud käis õnneks puu omast üle ning ka latv sai lõpuks langetatud.
Osa papli suuri oksi jäi siiski veel tamme otsa, üks pirakas tuli lõpuks ise raginaga alla, ühe sai mees kopaga kätte, aga osa on endiselt seal. Ootavad.

Vanal tammel on valus :(

Tekkinud okstehunnikute ja pakkude koristamiseks tõi mees kopa. Oksi me põletama ei hakka. Selles kohas, kus nad asusid (sissesõidutee ja elektriliini alune), pole see võimalik, seega tuleks need ikkagi kuhugi mujale transportida ja siis alles osade kaupa põletada, sest neid on PALJU.

Mees viis oksad metsa, anname saadu loodusele lihtsalt tagasi. Pakkudel on hästi palju oksakohti, eks paista, palju neist küttepuud üldse saab. Kõike pole veel koristada jõudnud, palju on seda likvideerimist vajavat segadust. Kopp tuleb uuesti tuua ja tamme okste lõikamiseks on üldse vist tõstukit vaja. Tööd jagub.

Püüdsin kirjutada võimalikult lühidalt ja väheste emotsioonidega. Mõtted, tunded ja emotsioonid tulevad kunagi hiljem. Praegu ei taha, ei saa. Las settib. Veelkord suur tänu neile, kes meile meie õnnetuses nõu ja jõuga appi tulid. Me ei unusta seda :)

Pärast tuult ja tormi. Vol. 1

Laupäeva päeval oli lihtsalt ülim ilm, minu KÕIGE lemmikum -  27-28 kraadi sooja ning enamuse ajast pilves. Mmm... Ei ole vaja mingeid pakse vammuseid selga toppida, soe tuuleiil paitab mõnusasti sääri ja päike ei kõrveta. Mõnna...

Esimene teade Saaremaale lähenevast tugevast äikesetormist jõudis minuni läbi FB-i. Kuna järgmine hommik oligi meil plaanis just Saaremaale minna, siis lootsin, et asi seal väga hulluks ei lähe, ja meie broneeritud öömajale jääb katus ikkagi peale. Järgmiseks tuli kõne emalt, kes rääkis midagi lähenevast trombist (päriselt või???). Ema oli üpris murelik, sest elab ju kõrge männimetsa sees. Eks suvel on ju ikka äikesetorme, vaevalt et asi nüüd nii hulluks läheb. Aga mõned asjad viisin siiski õue pealt varju ning äiksekõmina saatel sai veel duši alt ka läbi joostud (Jumal teab, äkki pole pärast voolu). Mees lõõtsutas viimase hetkeni lapsega õues ja minu trobijuttu ta muidugi tõsiselt ei võtnud, vahtis hoopis lähenevaid tumedaid pilvi. Järsku hakkas tal aga hästi kiire tuppa :D  Torm oli kohale jõudnud...
Õues läks väga pimedaks, vaid äikese sähvisatused valgustasid õues toimuvat. Tuul oli paisunud hetkega tormiks ja terve õu oli mingit lendavat kraami täis :D Sadas tugevat vihma, rahet meil ei tulnud. Mingil hetkel nägin aknast vaid niipalju, et minu "Liset" on maani kaardunud. Vool läks ka ära...

Meil läks tegelikult hästi. Me oleme kõik elus ja terved ning hooned jäid samuti tormist puutumata. Mets tundub ka püsti olevat. Lihtsalt kui keegi oleks mulle pool tundi enne tormi öelnud, mismoodi meie õu pärast välja nägema hakkab, ei oleks ma ütlejat uskunud.
Kui kõige hullem torm möödus ja aknast jälle välja nägema hakkas, siis tekkisid iga akna juures samad küsimused. Et ikka mis SEE SEAL on??? Ja KUST SEE veel tuli? 😱
Kõigepealt vaatasin, et lauda esine on jubedalt mingeid oksi täis. Ja siis, et meie imeilusa ümara kujuga vaher paistab kuidagi kahtlaselt läbi. Pole hullu! Hull raju oli ju ka.

Siis vaatsin, et midagi on pesunööride juures valesti (no, ei näe ju ka läbi vihma korralikult), ei saanudki esiotsa aru, mis seal toimunud on...

...ning siis avanes ühest aknast vaatepilt, mis meid äikese ja vihmaga õue ajas, sest läbi akna polnud võimalik aru saada, mis juhtunud on...
Sissesõidutee:

Pildid on kehvad, aga paremat valgust mul järgmisel hommikul kusagilt võtta ei olnud.

Meie kaks SUURT imeilusat paplit (liiki ei tea), olid tormile alla vandunud. Üks oli juurtega maast väljas ja teine pooleks ning see murdunud pool oli omakorda meie kõige suurema tamme otsas 😢
Õnneks polnud vähemalt kogu see kupatus, kohe sealsamas kõrval asuvale elektriliinile kukkunud (asi seegi!) Aga nutma ajas ikka küll!
Lisaks oli tee otsas torm noore männi pooleks murdnud, mis sellest et tuule eest kaitses teda sirelihekk - ikka läks.

Ja seal pesunööride juures oli kahest vahtrast ühel latv pooleks murdunud.

Vahepeal tuli Väikevend olukorda kontrollima (nende männid jäid tormis õnneks püsti) ning pakkus end kohe appi saagima, et hommikul teed kasutada saaks. Aga mis sa seal pimedas ja vihmas ikka saed? Eriti, kui suurest puuhiiglasest pool kusagil pea-kohal kõlgub. Kevadel sai tuleviku tarbeks uut sissesõiduteed rajama hakatud, seda mööda saab kodunt välja küll. Tegelikult pani tekkinud olukord mind tõsiselt kaaluma, et kas üldse mitte planeeritud reis ära jätta, aga teised arvasid, et võiks ikka minna...  niisiis jätkasin taskulambi valgel pakkimist. Vahepeal käisin laudas kanu toitmas, naabrite koer oli kodust minema jooksnud, ilmselt äikese pärast. Igatahes oli vaeseke päris hirmunud olekuga (endiselt sähvis ja müristas ju ümberringi) ja tahtis ennast vägisi kanalasse pressida :D Nägin seal vihma käes kõvasti vaeva, et ta kanala eesruumist lõpuks välja meelitada. Järgmiseks oli ta väga sedamoodi olemisega, et tuleks minuga koos heameelega tuppa :D Süda ikka kripeldas küll, kui ukse ta nina ees kinni sikutasin.
Vool ei tulnud ka hommikuks tagasi, nii et vett meil kaasa võtta polnud ja hambapesu toimus "kuivalt" :D Peatselt sulama hakkava sügavkülma peale ei julenud ma mõeldagi
Kõige parem oli... põgeneda

Jätkub...

Vikerkaarevärviline...

... on see aed praegu. Ehk isegi veidi liiga värviline. Aga las ta praegu siis olla, eks kunagi hiljem, kui aega rohkem sätin asju ümber. Ja ega mina ole süüdi, et päevaliiliad, monardad, liiliad, astilbed, floksid, härjasilmad ja jumalteabmis igal aastal enam-vähem korraga õitsevad. 😄 Ja kuidas sa siis ikka ilma floksideta saad?! Ja mõned liiliad võivad ju inimesel ikkagi olla!  Päevaliiliatest ei saa küll aru, miks nad siin aias üldse on. Ahaa - mina tõin ju! Ja astilbed on lihtsalt NII armsad ju! 💙💙💙 Oi, ja siilikübarad alustavad, minu suured lemmikud! Eks tegelikult on see värvikirevus ju natuke tore ka! :) Aed näib lopsakas ja külluslik.
Minu liiliatel läheb see aasta hästi. Need pildil olevad on tänaseks juba õitsenud, aga liiga ilusad, et õisi näitamata jätta. Õitsema hakates heleroosad, hiljem pleegivad peaaegu valgeks

`Spring Pink`

Ja need ma katkusin (ausõna!) eelmine sügis välja, aga nüüd on "keegi" nad hoopis uude kohta istutanud, teise sordiga kokku :D Kesse???

`Candy Blossom`

Need nimetud tõi oma küla tädi Anne. Lihtsalt niisama :)  Mõnusalt tagasihoidlikud lemmikud

 
Need on ju ka täitsa kenad!? Oranžid küll, aga...

`Cancun`

Ja käokingad on lihtsalt imelised! Mis sellest, et tapvalt mürgised, aga ega kõike asju peagi inimene suhu toppima.

 

Järgmisel pildil on minu kõige lemmikum aedmonarda. Nime võiks vabalt ka teistega jagada, kui vaid isegi teaks :D Temaga on selline naljakas lugu, et ostsin ta juba mitu aastat tagasi ühest puukoolist, seal oli suuremas koguses müügil sorti `Cranberry Lace`, mis mind ei kõnetanud, aga... kogu selle kupatuse keskel oli üksainumas isend, kes kogu kambast märkimisväärselt erines - toosama, kes pildil. Ja teda oli mul vaja! Proua Omanik rääkis mulle, kui noorele aiandushuvilisele pikalt, et kui muidu on monardad ikka kõrgekasvulised lilled, siis see sort (Cranberry Lace) on monardamaailma kääbik. Mina vaatasin seepeale oma "kääbikut" ja olin sunnitud nentima, et ta oli võrreldes ülejäänud seltskonnaga, teisest ooperist :D Üksjagu kõrgem, lehed palju suuremad ja tumedamad ning õied olid HOOPIS teist värvi, aga viisaka inimesena ei hakanud ma vaidlema. Kui nii, siis nii! Aga seda mainisin ma küll, et mul aias kaks madalat sorti juba ees. Nende nimedest (`Petite Wonder` ja `Petite Delight`) ei olnud Proua Omanik paraku midagi kuulnud :D Pead ma ei anna, aga sordi `Fireball``moodi on see "kääbus" kangesti küll

madal ja kompaktne `Petite Wonder`

 ilusa erksa värvitooniga seemik

`Bonanza`

`Fooled Me`

`Adessa Pink Star` on minu aia kõige varajasem aed-leeklill

Ungari mesiohakas `Blue Glow` kareda päiksesilma `Loraine Sunshine` taustal

Kompositsioon pealkirjaga "Maitsetuse kõrgeim tase" :D Tegelikult lihtsalt ruumipuudusel tekkinud juhuslik kombinatsioon, eks kunagi peab ümber tõstma.

Aedmonardal `Gardenview Scarlet` on teistest pirakamad õied

Kareda deutsia `Plena` väikesed õied on igaüks omaette vaatamisväärsus










Ja ega udusulis jaapani enela õied millegipoolest kehvemad pole

Oma kukekannust tahaksin ma ka väga kiita. Täiesti lollikindel tegelane! Sordinime tal ilmselt polegi, pärit on ema aiast, kus taim kasvas sirelihekki varjus, liivases pinnases ilma igasuguse väetamiseta ja... õitses. Palusin jupi omale ka, sest kui üks taim saab sellistes oludes hakkama, on ta kuldaväärt isend. :) Kõrgust on tal tänavu u 2,2 m, õied on küll väiksed, aga väga kena erksat värvi (pildilt pole näha) ja tegelikult polnud ma teda kuni praeguseni kunagi toestanud, on alati ise püsti seisnud. Aga just mõniaeg tagasi oli meil siin kaks päeva jube raju tuul, mis teda seekord ikka korralikult solgutas. Pildilt on näha, et taim on veidi kreenis, pärast panin kaks bambuskeppi toeks, aga kaks vart murdsid lõpuks vihm ja tuul ikkagi maha. Aga sellest hoolimata ma ka tulevikus teda toestada ei kavatse, peab ka edaspidi ise hakkama saama. :D

Hea, kui aias ikka rahulikumaid värve ka on. Ebajasmiin `Belle Etoile` esimesed õied. On ikka ilusad küll! :)

Longus lauk Allium nutans

Üks minu lemmik laukudest, võiks vabalt ise longus laugu nime kanda, aga on hoopis kaldlauk Allium cernuum.  Tema arengu jälgimine on väga huvitav, igati asjalik tegelane :)

Aitab kah vast selleks korraks, ega siis kõike saa korraga ära näidata ;P Ja vahepeal on taaskord öö saabunud. Normaalsed inimesed puhkavad öösel, mitte ei passi arvutis. Mul tuli nüüd hirmus normaalne olemise isu...