Miks minuga sellised asjad juhtuvad ehk... aednike hapukurgihooaeg on lõpuks avatud!

Vahel juhtub elus asju. Imelikke asju. Asju, mille puhul sa mõtled, et kuidas need sinuga üldse seotud on??? 

Esimene lugu

Seda esimest "asja" ei ole me peaaegu kellelegi rääkinud. No nii hirmus piinlik oli lihtsalt. Ainult paarile-kolmele rääkisime, aga ka peamiselt sellepärast, et nende osalus selles sigaduses välistada. Niisiis ei tea me siiani, kellele me selle jama eest aitäh! peame ütlema.

Nimelt... umbes kuu aega pärast aianduskooli lõpetamist potsatas meie postkasti kutse miskile vastuvõtule, et kätte saada mastivimpel ja tänukiri Eestimaa kaunistamise eest. Olime nomineeritud Eesti kaunis koduks. Mäh?

Meie elamine

Ma esialgu arvasin, et see on mingi nali. No peab olema ju! Sest... meil ei ole mingit kaunist kodu. Isegi mitte hästi kaugelt vaadates hästi natuke kaunist kodu. Isegi siis, kui oled ühest silmast pime ja selle teise, millega sa ka hästi ei näe, hästi vidukile vead ja siis vaatad. No ikka ei ole! 

Meil on selline täiesti tavaline maa-elamine, koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Jah, me üritame kogu aeg küll mingi koha jälle korda teha, sest meile ei meeldi korralagedus, aga no... see kõik võtab aega. Palju aega. Palju rohkem aega ja raha, kui meil on.

Elumaja lähemalt vaadatuna

Igaüks, kes meil on käinud, teab, et me võiksime vabalt kinni panna kõige jubedamate aiapostide võistluse. Või kõige pudenevamate väravapostide oma! Eestimaa kõige koledam liivakast asub meie aias. Meil on ajahambast puretud kõrvalhooned ning kreenis ait (no ei ole palgivahetuseni jõudnud!) ning alalõpmata on üldse pool meie õuest üldse üles kaevatud. Ptui-ptui-ptui! üle vasaku õla! Mis kaunist kodust me siin täpsemalt nüüd räägime? Mingi getode klassis osalesime vä?

Niisiis mina olin veendunud, et see on mingi nali. No et vallas aeti midagi sassi või äkki me saime kellegi teise kutse või... 

Mees muidugi ei jätnud jonni ja igal võimalikul juhul hõõrus mulle seda nominatsiooni nina alla ning uuris, et kas me sinna vastuvõtule siis ikkagi läheme? Milline vastik inimene! Maakonna omavalitsuste liidu esimees pidavat ikkagi ju ootama meid. Ja kutse peal olid ju MEIE nimed. 

Mingi meeste värk

Mitte, et ma seda kõike uskuma oleksin hakanud, aga tegin siiski väikest uurimistööd, et kuidas see kauni kodu konkurss üldse välja näeb? 

Nagu ma arvasin, peab keegi sinu kodu sinna kõigepealt esitama. Ise võid loomulikult ka. Koos teksti ja fotodega. See viimane osa tekitas minus eriti suuri judinaid. Kust need fotod tulid???

Nurgatagune puuriit

Siis käib mingi tähtis komisjon sinu aias ringi ja hindab erinevaid etteantud punkte. Ma ei tea täpselt mida, aga äkki hoonete korrashoidu, kõnniteede olemasolu, igasuguseid rajatisi, haljastust jne, jne.

Ja nii kõigis konkursil osalevates kodudes. Sellest hindamisest sünnib mingi järjestus, millest parim esindab maakonda üle-eestilisel konkursil, millest omakorda parim saab Kaunis Kodu misiganes aastal.

Kõik üpris loogiline värk, ainult et... mingeid paberitega komisjoniliikmeid polnud me enda teada võõrustanud. Aga kui meie sellest  m i d a g i  ei tea, kuidas me saame siis mingil konkursil osaleda???

Mul tuli küll üks kahtlusalune pähe, aga tema vandus pühalikult, et on süütu. Ja ikkagi, KEEGI peaks ju ühendust võtma ja teada andma, et meid on sellisele konkursile üles antud ning uurima, et kas me ikka SOOVIME seal osaleda. 

Surnuaed

Täpselt selline tunne oli et... olen just hommikul voodist tõusnud, näos padjamuster, ripsmetušš laiali, silmad paistes, nägu punaseplekiline, juuksed sassis ja öösärk kortsus, kui järsku kõlab uksekell. Aa ei! Uksekella ei kõla - lihtsalt mingi A4 paberiplokkidega seltskond jalutab sisse ja hakkab mind pildistama ning paberitele mingeid jooni vedama. Juba mõõdetakse mu pikkust, rinna- ja puusaümbermõõtu. Küsitakse jalanumbrit. Prillide ja kunstküüntega tädi paberiploki taga vangutab pead: "No nende puusadega te küll kaugele ei jõua!" 

"Vabandage, mis siin toimub???" , üritan, ähmi täis olles, uurida. Samal ajal lödistab keegi juba mu tõstetud õlavarre rippuvat pekki. Tädi tõmbab paberile paksu rasvase miinuse.

"See on ju iludusvõistluse jaoks!", teatab ta nina kirtsutades.

"Oot-oot! Mis iludusvõistluse? Ma pole mingil iludusvõistlusel osale..." lause jääbki lõpetamata, sest keegi on surunud tugevasti mu lõuale ning vahib nüüd hindavalt mulle suhu. 

"Enam-vähem, aga üks on viltu!". Ploki ja prillidega tädi veab paberile järjekordse pika miinuse...

Prügimägi

Seda tänukirja me vastu võtma ei läinud. Vihma sadas (üritus oli õues) ja mul oli üldse sünnipäev. Aga isegi, kui neid kahte asja poleks olnud, siis ma lihtsalt poleks julgenud minna hirmus, et äkki on ikka mingi eksitus või päriselt näidataksegi seal kuskil suurel ekraanil neid nomineeritud kodude pilte. Uhh! No seda viimast ma üle elanud ei oleks. 😀

Päris elu!

See muidugi ei tähenda, et ma alandusest pääsenud oleksin. Ühel kenal päeval, kui mu enesetunne üpris kehv oli (olingi haige tegelikult) helises uksekell... ja ukse taga seises vallavanem isiklikult. Ta tõi selle tänukirja, mastivimpli ja mingit valla nänni veel. Vallavanemal ja vallavanemal on suur vahe, ma ütlen! Minu ukse taga seisis... ee... no selline... emastele atraktiivsemat tüüpi isend. 😜

Ja mina... nägin täpselt selline välja nagu ülalkirjeldatud iluduskonkursil osaleja...

Sellest ma ei hakka rääkima, et muru oli juba tükk aega niitmata ja terve õu mingeid notsikuid ja lapse träni täis. 😂 Izzand, kuidas ma ikka etteteatamata sissesadavaid külalisi armastan!

Oeh! No ei või mul siin elus ka üldse vedada...

Kaheksase noormehe elutähtis tükk vana aknaraami, mis meie õue kaunistab.

                                                                                                                 

Teine lugu. 

Selle kevade kenal märtsi lõpu õhtul olen end mõnusalt voodi peatsisse istuma sättinud. Vean pöidlaga üle telefoni ekraani, et lennurežiim ööseks sisse lülitada, aga kogemata tõmban vasaku poole asemel paremalt poolt üle ekraani alla. Avaneb... hoopis see teadete rubriik. No teate küll, kus on need viimased kõned, sõnumid, teated ja igasugune muu jama on. Möödaminnes silman seal Kerli Dello nime. Mingil põhjusel on seal rubriigis vahel ka mõni uudis (ei ole nendest teadete loogikast veel aru saanud...). Igatahes jään uimaselt mõtlema selle uudise pealkirja peale -  "Kerli Dello". No mis uudis see selline on??? Mainin seda möödaminnes ka mehele. No need tänapäeva uudiste pealkirjad lähevad ikka järjest napakamaks! Mees kiikab mu ekraanile ja ütleb hellalt (nagu neljaaastasele): "Kallis, see ei ole uudis. Kerli Dello on sulle kirjutanud. Näe, siin on ju kirjas - MAAHOMMIK!"

"Aaa... arusaadav! Kuule... aga miks see Kerli Dello mulle kirjutab, ah???"

"No kust mina tean. Tee kiri lahti ja loe!" Ja juba küünitab mees end mu telefoni kallale, et oma dinosaurusest naisele e-kirja avada. Aga ma olen kiirem ja tõstan telefoni siuhti! ta käeulatusest välja.

"Oot-oot! Issand jumal, ma ei hakka seda ju nüüd õhtal siin avama - pärast ei saa öö otsa magada!" 

"Ja nüüd siis magad või???", uurib mees altkülmu jõllitades.

"Olgu! Ma lähen võtan veel ühe magamise tableti. Siis avan!" 

 

Mees on mul üks tark mees ikka! Mis ma ilma temata küll teeksin? No tõesti - ei olnudki uudis - päris ehtne e-kiri oli. 😂

Kerli oli kanapidamise kohta guugeldades mu blogisse jõudnud (Link ) Nu ja... tahtis  "Maahommikusse" sellest kanade värgist lugu teha. Täitsa arusaadav - kuskilt tuleb need ohvrid ju leida, eks! Vaja sul siis nii edev olla ja oma elust sedasi avalikult kirjutada, äh?

Edasi läks kiri aga veits käest ära:

... Ja sirvides üleüldse Teie blogi edasi, siis mulle tundub, et teist võiks teha terve hooaja saateid...

 😂

Õnneks need kaks sisse võetud tabletti töötasid kenasti. Hommikul, raadiot tööle pannes, kuulsin aga esimese asjana rõõmsat Kerli Dello häält...  Rääkis seal miskit blogimisest. Ja kanadest... Panin ruttu raadio kinni. Appi, see ei ole ju minu elu, eks?! Poeg pärast irvitas, et ilmselt otsis Kerli mind raadio kaudu taga juba. 😂

Kanadest rääkimine osas on mu käed seotud (ja suu kaltsuga kinni topitud 😅). Sest valetada ma ei taha (ja ei oska) ja tõde rääkida ei saa. Nii lihtne ongi. Võib-olla kunagi ma kirjutan sellest. Aga hetkel on olukord selline. Jooksavaid asju saan küll kirjutada ja kui vähegi jõuan, siis plaanin seda ka teha. Vot nii! 😛  

Pealegi... ma ei ava end ju sugugi igale võõrale. Kõigepealt peab see inimene üldse minuni pääsema. Ning see võtab aega. Ja eks ma olen ikka selline raskesti käsitletav tegelane, kes võtaks kas hoobilt saatejuhtimise üle või... vastaks kõigele ühesõnaliste lausetega (olenevalt selles, mis tuju mul parasjagu on). Ja üldse, ma ei otsi mingit tähelepanu, ma lausa pelgan seda.

Aga mis siin pattu salata - selle  t e r v e  h o o a j a  jutu üle, sain ma ikka üksjagu itsitada. Üldse mitte Kerli pärast! Sest tema oli kirja pannud oma (uit?)mõtte. Tunde. Ja see oli hirmus armas temast, et ta seda teha julges. 💚 Nu ja ega igale ühele sellist pakkumist ei tehta, eks! 😛

Ma lihtsalt ei suutnud ennast kuidagi selles hooaja valemis ette kujutada. Või kui ma natuke nagu juba hakkasin kujutama, siis läks see "film" nii kohutavalt lappesse ära, et... mu kõhulihased kippusid krampi minema.  

Seega teiste, toredate inimeste, kinnitustest hoolimata, et nad hirmus hea meelega vaataksid mind laupäevahommikuti televiisorist (nu kes see siis teise napakas olemise üle siis naerda ei taha, ah? 😃), ütlesin ma sellele suurepärasele pakkumisele siiski EI.

Nii et... mu suurejoonelisi vaatajanumbreid tõotav telekarjäär jõudis lõppeda juba enne, kui see algas! Samas... kontakt on loodud - mine sa hulle tea! 😛

Aga kõige tähtsam oli ju, et head aprillinalja sai. Kiri pojale: ↓

Mina: Kui sa minust edasi midagi ei kuule, siis... ma peidan end Kerli Dello eest.

Poeg: Keldris või?

Mina: Ma ei saa sulle öelda  - sa äkki kitud Dellole ära! 

Poeg: Seda ma arvasingi. 

 

Kui laps leiab kasutuseta vanad tellised, valmib... kindlus

See piinlik mastivimpli segadus oli mul juba jõudnud ununeda, aga see Maahommiku lugu tuletas seda teravalt meelde. Ja toetutes sellele esimesele kogemusele (millele muule mul siis ikka toetuda?), siis väheke paranoiliseks muutusin ma küll. Ma pelgasin võõraid autosid. Ja vahel tundus, et mu kuuseheki taga liikus midagi...  s u u r e  karvase mikrofoni laadset. Igaks-juhuks hoidsin madalat profiili ja väljas väga ei käinud - jumal teab, milla see Dello oma kaamerate ja mikrofonfega kuskilt põõsast välja kargab ja "Maahommikut" tegema hakkab. Ma ikka siuke tagasihoidlik inime, ei taha, et   t e r v e  Eesti rahvas mu üle naeraks, piisab nendest lugejatest siin...

Tegelikult kirjutas Kerli mulle veel midagi väga armast. 

... jätkake kirjutamist, sest see tuleb Teil imeliselt välja. 

Mitte et ma ennast nüüd kuidagi kõrvust tõstetuna tunneks - väga paljud inimesed kirjutavad väga hästi - p a l j u  paremini, kui mina, aga mulle meeldib, kui inimene ütleb, mis ta mõtleb. Ja see oli siiras avaldus.

Ega ma tegelikult ei plaaninudki üldse neist asjust siin kirjutada. Esimene lugu on lihtsalt piinlik ja... Aga ma ei saanud midagi teha, sest need lood lihtsalt pressisid end minust välja. Hoidsid mind niikaua vangis kuni nad siia kirja pandud said. Kevadest saadik see postitus siin arvutis järelküpsenud juba. No las see siis tulla, kui niiväga tahab. Aednike hapukurgihooaeg ikkagi - on inimestel midagigi lugeda. 😛

Nii et... mina võib-olla jätaks kirjutamise küll. Aga kas kirjutamine mind jätab...

Üki-kaki-kommi-nommi, ja oktoober läbi ongi...

Mnjah!

Ma olen see (aia)aasta ikka väga jutukas olnud (võivad kinnitada kõik need, kellega kokku saades, ma nad surnuks rääkisin). 😛 Nii et kõigepealt ma kiidan ennast - tubli tüdruk, et sa oled teinud kõik, mis sa suutsid ja natuke rohkemgi veel. Aga teinekord... katsu ikka paremini! 😃 Kõik, kes mind paremini tunnevad, teavad kuidas see lõpp kõlas.

Niisiis... tuli kevad, oli kevad, tuli suvi, oli suvi. Siis kahjuks tuli sügis (üldse ei ole ma rahul asjade sellise käiguga), ja no nüüd hakkab see sügis ka juba vaikselt lõppema. Edasisest... ma ei taha mõeldagi. Millegipärast kangastub mu silmade ette üks märja karvaga külmetav kass. Mnjäu!

Paar päeva tagasi avastasin, et minu kirjutuslaua kalenderis ilutseb endiselt maikuu (oh, oleks see vaid tõsi...). See ütleb juba palju mu meelest. Ja selle postituse tarvis pilte otsides, avastasin, et viimased pildid, mis fotokast arvutisse said laetud, olid tehtud selle aasta märtsis. 😂 Seega ei hakka ma praegu lubama, et kõik vanad uudised tagantjärgi kirja panna jõuan ja viitsin, aga väikese kokkuvõttega oktoobri kuust saan ma maha küll.

Et siis... oktoober.

 

Oktoobri alguses, Saaremaa ralli aegu, on meil juba (pere)traditsiooniks kujunenud väljasõit Saaremaale. Seekord läks nii, et see aeg möllas selle sügise kõige hullem torm. Neljapäeval minnes polnud hullu. Vihma sadas küll vahelduva eduga terve päeva, aga see meid väga ei morjendanud. 

Ööbimine sattus olema ilmselgelt floristikahuvilise inimese korteris. Sest normaalsetel inimestel pole selliseid lampe... ↓

ega lillevaase. 💚

Reede hommikul oli ilm mõnusalt päikeseline ja see aeg, kui mees lapsega linnuses käis, tolgendasin mina mööda erinevaid Kuressaare poode. 

Huvitavamaks läks elu õhtu poole. See aeg, kui ralli hakkas. Kuna suur osa kesklinnast oli autoga liiklemiseks kinni pandud, siis osutus üksjagu  keeruliseks oma uude ööbimikohta jõudmine. Aga no mees on mul selline võlur, et... igalt poolt võlub ennast läbi.

Kui tavaliselt käime me reedel alati kogu perega õhtul tuledes Kuressaare linna vahel jalutamas, siis seekord jätsime me lapsega selle osa vahele. Mees muidugi läks. Kummiülikonnas. Kummikutega. Meie kaheksase pesamunaga mõnulesime hoopis oma uues ühe öö "kodus". 

Aga väljas läks mäsuks. Nii, et kui duši alt välja sain, tuli laps kisaga, et tulgu ma ruttu - meil lendas aken lahti. Keerasin rätiku ümber ihu ja läksin olukorda kontrollima. Oli jah välimine aken suure tuulega lahti lennanud, ilmselt oli kehvasti kinni. Suur kõrge aken. Tõin siis tooli, võtsin kardinad eest ja avasin sisemise akna, et välimist püüdma hakata. No ja samal ajal mõtlen, et ega see nüüd kõige parem olukord ei ole. Ümberringi teised suured (korter)majad, tuled akendes. Ja siis mina seal, meeter 81 pikk, SUURE valgustatud akna peal, tunnen kuidas niigi nibin-nabin strateegilisi kehaosi kattev rätik, kohe-kohe ümbert pudeneb. Raudselt saaks "Märgatud Kuressaares" gruppi! Jälle üks mandri inimene otsib tähelepanu... 😂

Õnneks seekord ma sinna gruppi ei saanud (esitusele tuli kiirete käte eeteaste). Aga järgmine aasta proovin jälle! 😛

Öösel oli torm. Ja päeval oli torm. Ja üldse oli morn. 

Kui eelmine aasta oli Saaremaa see aeg nii imelistes sügisvärvides, siis see aasta... polnud mingeid värve. Roheline, pruun, hall ja heal juhul natuke kollast ka. Vsjo!

Kuna ralli vaatamine oli keeruliseks muutunud ja praamiliikluses võis esineda häireid (Saaremaa-Hiiumaa vaheline praamiliiklus juba seisis), siis otsustasime varasema praamiga koju minna. Käisime veel poest läbi ja... ruttu minema siit saarelt! 

Väikese Väina tammi peal tuli hoogu kõvasti maha võtta, sest lained lendasid üle kahesuunalise sõidutee. Silma järgi hinnates (me mõõtma igaks-juhuks ei hakanud) oli merevee tase ühel pool tammi teisest vähemalt meetrijagu kõrgem. Tugev tuul tegi teel püsimise raskeks. Paari ratturit nägime ka. Nende elu pärast hakkas küll hirm.

Nõks enne nelja jõudsime Kuivastu sadamasse. Üks praam just väljus. Vähemalt üritas väljuda. Kuidagi väga vaevaliselt (külg ees) tundus see lahkumine tal edenevat. Meie ees praami järjekorras oli veel üks auto. Rahvas väljus autost. Võtsid kohe kenasti tuule alla. Lisaks võtsid tuule alla ka mingeid pabereid, joogitopsid, kellegi kindad ja jope. 😃

Kirjutasin keskmisele pojale, et ootame sadamas praami. Aga ilm jube tuuline ja pole kindel, et kas jrg praam üldse väljub. Aga igaks-juhuks mainin, et kui ta meist nüüd rohkem midagi ei kuule siis... läksime põhja. 😂

Tugevamad käisid sadamas marutuult ja merelaineid imetlema. Meie ei ole tugevad. Meie oleme konstruktiivsed. Seega istusime nagu puugid oma autos ja arutasime mehega, et kas praamis oleks mõistlik autosse jääda või välja minna. No et kui uppumiseks läheb siis... Jõusime järeldusele, et parem oleks ikkagi autosse jääda, siis on surnukehade leidmine ja tuvastamine lihtsamad. Ainult et... mul oli jube pissi häda. 

Ei jõudnud ennast ära kiruda, et auto miskit "rahustavat joogipoolist" polnud. Kuna keegi meist kolmest ujuda ei oska, siis vindisena tundub mulle see uppumine kuidagi palju talutavam. Mees muidugi torkas kohe vahele, et ta ju poes pakkus! Milline tark mees! Ja milline rumal naine. No kui loll saab üks inimene olla, et sellise pakkumise maha magab???

Järgmiseks sõitis meie kõrvale suur palgiveoauto. Super - järjest paremaks läheb! Mis saab olla paremat, kui loksuda tormiga merel praamil, millel on muuhulgas ka palgiveoauto. Koos täislastis järelhaagisega! 

Seal laevas ei müüda midagi vä???

Kaine olemisel on muidugi omad eelised. Natukese aja pärast sain ma aru, et täislastis palgiveoauto võib olla tormisel merel hoopis korralik jackpot. Kaua see auto meil vee peal püsib, ah?! Aga palgid see eest...! 😂

Lõpuks jõudis ka meie praam. See oli suhteliselt tühi.

Ootasime, et kas need pealesõitu lubavad rohelised tuled ikka süttivad või ei. Kiri tablool kuulutas, et järgmine praam väljub kell 16:25. Silmanurgast piidlesin palgiveoautot... Sadamas ja praamil töötavatest kummiriietes inimestest oli kahju. Meie istusime soojas autos ja vingusime selle üle, et veini ei ole... Teised pidid selle koerailmaga õues olema...

Lõppuks süttis pealesõitu lubav roheline tuli. Ei teadnudki, et kas see on nüüd hea või halb. Estonia huku aastapäev oli veel värskelt meeles... Sõitsime siiski. Just sel hetkel, kui laevatööline näitas meie autole õiget suunda kätte, saame mingi suuremat sorti lainega vastu tuuleklaasi. A mis ta nüüd näitas siis? Loodetavasti see palgiveoauto ikka saab aru, kuhu ta sõitma peab. 😅 Sõitsime siis lihtsalt eessõitva auto järgi praami ninasse. Et kui selle ninaga nüüd midagi juhtuma peaks siis... oleme teised! 😂 Essast autost ronisid noormehed välja. Neil oli lõbu laialt. Sest sirgelt püsti seismine oli raskendatud. Aga kes ütles, et sirgelt on vaja, eks! Niikaua kuni on kuskilt käega tuge leida, saab hakkama küll. 

Saatsin pojale autotekilt foto. Et ta teaks.

Praamisõit möödus meeleolukalt, sest nii palju itsitavaid ja lõbusaid eestlasi pole ma kohe tükil ajal kuskil näinud. Lõpuks ometi olid vindised kaaskodanikud kõigi teistega võrdsed. Ja keegi ei vaadanud halvasti, kui mööda laeva ringi tuikusid. Ma käisin kõigepealt "seal" tähtsas kohas ära. Siis vaatasin, et nii vägev oleng siin, et mis ma sinna autosse ikka kuivama lähen. Ei läinudki! Seadsime ennast hoopis praami ninasse istuma, et olukorral silma peal hoida. Olid seal sellised puki moodi asjandused, mille otsas istuda. Aga minu oma ei tahtnud kuidagi püsti seista. Mees teatas, et temal küll seisab. No mis ma oskan öelda, hea meel teise inimese pärast, aga ise ma proovisin nii- ja naamoodi, polnud kasu miskist - ikka ei seisnud! Niisiis hõivasime mingid "tugevamad tükid", mida ei pidanud ise püsti hoidma. 

Suht algusest peale karjusid vahelduva eduga autode alarmid. Ühel hetkel jäin kuulama, et üks alarm ei jäägi vait. O...k...e...y... Mõne aja pärast hakkasin kahtlustama, et see on hoopis laeva enda "häire".  Aga miks ta häiret annab? Eelmistest kordadest ei mäleta, et midagi siin konstantselt üüranud oleks. Mul on sellised aeglased juhtmed... võtab aega... see info liikumine... Aga p-i-k-k-a-m-ö-ö-d-a hakkas mulle koitma, et laev andis miskit "pasunat" sest meie tee peal oli teine praam. No nad saavadki alati poole tee peal kokku, aga ma pole kunagi tähele pannud, et nad siis kuidagi (suurest kohtumisrõõmust?) pasundaks. Ja seda teist praami vaadates oli tunne, et see seisab paigal. Ilmselt ta siiski liikus, aga... mingi jama seal vist ikka oli, sest ühel hetkel hakkas meie praami nina otsa vaikselt juba inimesi kogunema, kes samamoodi huviga olukorda jälgisid. Ja no tõesti tekkis juba hasart, et kas SÕIDAMEGI teisele laevale külje pealt sisse või mitte. See ei tulnud üldse meelde, et meie auto praami ninast kohe "tessa" on. 😂 

Õnneks lõpuks said nad oma tranduleti ikka kuidagimoodi liikuma, no nii viimasel minutil. Ja kohe, kui "sisse sõitmise" oht mööda sai, lõppes ka meie laeva hädakisa.

Kõige jubedam maru oli tegelikult hoopis Virtsus praamilt maha sõites. Esiteks tuli meil läbi "mere" sõita, sest merevesi oli sadama sõidutee üle ujutanud. Ja teiseks olid seal puud ikka kõige rohke kreenis. 

Andsin pojale teada, et pääsesime. 😃

Kuna oli veel valge, otsustasime, et läheme ikkagi kõige otsemat teedpidi koju, mis tähendas vahepeal kuskitel väiksematel metsavahe teedel liikumist. Pimedas poleks enam julgenud. Eks neid murdunuid puid ikka oli üksjagu sealkandis, õnneks päris liikumist ükski takistama ei ulatunud.

Vahepeal ekslesime küll Uduveres ringi ja otsisime õiget tee otsa. 😂 Kõlab nagu mingi väljamõeldis, eks!? Õnneks oli ilm selgeks läinud, nii et kuni päikeseloojanguni oli lausa lust sõita. Ja vahetult enne seda jõudsimegi täpselt suurele maanteele välja. Vahel kuskilt keegi nagu juhiks su elu ja... asju...

Selline Saaremaa trip siis seekord.

10. oktoobri hommikul oli kõik mõnusalt härmas (esimene selle sügise hall oli meil 18. septembril).

Metsporgand

Till ja jõhvhirss

Vihmavee tünn. Lauajupp on putukatele ja lindudele

Imeline jõhvhirss

17. oktoobril avastan, et meie värava taga on öösel mingid sead toimetanud. Pagana mägrad! See on ju nüüd ikka väga kena neist! 😂 ↓

Kaheksase pesamunaga oleme korralikult talveks valmistunud, see tähendab tõrusid ja kastanimune korjanud. Nüüd peaks tegevust jaguma. ↓

25. oktoobri ööga sadasid alla kõik vahtralehed. Õhtul olid veel puul, hommikul hõljusid viimased maha. Ka nii saab!

Rabavate sügisvärvidega on nii, et neid lihtsalt pole sel aastal. Polnud neid Saaremaal ja pole meilgi. No selline rohelise, pruuni ja kakakollase segu pigem. Sekka halli. Öäk! Isegi igal sügisel kaunilt kollane aspar on roheline, mis roheline.

Võib-olla on siin süüdlseks vihmane oktoober. Vähemalt... iga jumala kord, kui mul oleks võimalus tulbisibulaid istutada... sajab vihma. Mul on juba väike hasart tekkinud, et no kaua võib? Aga ma ei ole veel lootust kaotanud, et üks päev õnnestub mul kõik oma tulbisibulad lõpuks ikkagi maha istutada.

Õnneks on üks taim, mis on imeilus isegi hallina.

Harilik pune

No nii kahju oli seda õrna graatsilist ilu maha lõigata, aga midagi pole parata - kõike kevadel ei jõua. 

Viimased roosid said tuppa vaasi lõigatud.

Mõrsjaroos

Suurem osa taimepealseid on maha lõigatud. Enamik vahtralehti samuti kokku riisutud ja kottidesse topitud. Tamme omad alles tulevad veel puu otsast alla. Osa kartuleid on veel maas. Ja porgandid ka. Tulbisibulad ootavad istutamist. Aga akna taga ladiseb jälle vihma. Las ladiseb. Ma lähen pesen hoopis posu suuri lillepotte veel ära ja küpsetan porgandikeeksi. Õue ei lähe. Ei-Ei!

Aga millegipärast on mul ikkagi märja kasukaga külmetava kassi tunne. Mnjäu!

Sutsuke lugemisest ka...

"Karulinn" tuleb siia ise ette kujutada

Ma ei loe aastas kolmesadat raamatut. Ka kahtesadat mitte. Isegi sadat ei loe. Ma loen mõned...kümned.

Ma ei loe ühistranspordis. Sest ma ei kasuta seda. Autoroolis samuti mitte. Ja kõrvalistujana vahin ma hoopis aknast välja ja ahmin endasse ümbritsevat. Igal kevadel saab ahmitud rohelise erinevaid varjundeid. Suviti saab hoolega jälgitud, et mis tee ääres (või kellegi aias) kasvab/õitseb. Vajadusel auto tundmatu isendi pildistamiseks, kinni peetud, et hiljem liik ikka määratud saaks ja... seeläbi veike tarkusetera lisanduks. Eestimaa on suvel väga ilus ja värviline. 

Sügiseti saab auto aknast imetleda (puit)taimede sügisvärve ning nende võrade haabituse erilist välja joonistumist. Talviti aga puude ja põõsaste oksagraafikat. Oi, see maailm on imeline koht - siin on nii palju vaadata! 

Kõndides ma ka ei loe. Sest siis ei näeks ju üldse midagi. Ei taimi ega linde ja loomi. Liblikaid. Ega kuuleks looduse ja lindude hääli. Isegi lõhna ei tunneks vist. Aga kas niimoodi tohib?

Kevadest sügiseni elan ma aias. Ja aiale. Looduses. Ja loodusele. Sellist elu ma naudin. Kuniks tuleb talv. Talvega ma pole sõber. Liiga külm ja märg mo jaoks. Aga see aastaaeg on kehale (suurest aedlemisest) vajalik taastumise aeg. Ning siis leian ma ka rohkem võimalusi raamatute lugemiseks.

Õhtuti loen ma tihti hoopis oma seitsmesele pesamunale. Kui jõuan. Või hoian teda niisama kaisus. Ja tema räägib mulle neid asju, mis tal hinge peal. Vahel päris hingeasju, aga vahel lihtsalt vanadest majadest ja Norma plekktopsidest. Mina kuulan. Ja olen olemas.

Pärast on hea pugeda mehe kaissu, sättida oma nina ja huuled vastu ta nahka ning hingata teda sisse. Lihtsalt hingata. Või leida ta sõrmed ning neid siis õrnalt sõrmeotstega puudutada. Vahel, kui me varbad voodis kohtuvad, siis sätib ta need õrnalt oma jalalabade vahele. Just nagu kaissu.

Armastamiseks ei ole vaja palju. Ainult kõike. Isegi su sõrme- ja varbaotsi.

Niisiis... ma ei loe lugeda ajaviiteks. Ja ma olen kaugelt liiga isepäine, et mingi väljakutse raames lugeda. Elu esitab mulle juba piisavalt väljakutseid - ma ei soovi neid enam juurde tekitada. 😂 Aga vahel ma siiski loen. Sest see on nii kuradi mõnus!

Ma olen kiire lugeja, aga ma ei loe kiiresti. Pigem mõnuga. Nagu loeks kellelegi ette. Puhta diktsiooni ja õige intonatsiooniga. Nii et pausid kannavad. Vahepeal loen loetut veelkord üle, et "õige tunne" kätte saada. Et valu oleks valus ja rõõm paneks südame hüppama. Ning vahel on vaja ka loetut kauem mõtestada. Kõik see võtab aega. Seega... ma ei kugista, ma naudin.

Ma armastan lugemist, sest...

... see avardab minu maailma ning annab mulle uusi teadmisi.

... see annab võimaluse vajadusel enda elust põgeneda. Või reisida. Kellegi teise ellu, teise aega või kohta. Või hoopis teistsugusesse seni tundmata maailma.

... mulle meeldib naerda!

... see pakub mulle naudingut.   

Enne lugemist teen ma tavaliselt ikka eeltööd. Ma ei taha raisata oma elu kehvade raamatute peale. Raamatute peale, mis mind ei puuduta. Aga vahel astun ikka ämbrisse... 😀      

Kui raamatukogust laenutatud "Karulinn" sai loetud, ei teadnud ma veel, et sellele on ka järg. Küll mõtlesin ma, et "Karulinn" on selline raamat, mis võiks ka koduses raamaturiiulis olemas olla (sest ma loeksin seda hea meelega uuesti) ning mida ma SOOJALT soovitaksin ka oma lugemiskaugetel täisealistel poegadel lugeda. See on väärt raamat rasketel teemadel. Inimestest. Ja sellest, mis on peidus nende sees. Miks? Sellises lihtsas arusaadavas keeles. Ei mingeid kakskümne lehekülje pikkusi (üksikasjalikke) kirjeldusi. Ma usun, et see raamat meeldiks neile. Ma olen selles veendunud!

 "Meie teie vastu" tuli mul spetsiaalselt raamatukogusse tellida. Et see ühest teisest raamatukogust kohale toodaks. Seda unustati teha. Teisel katsel jäin ma ise koos lapsega pikemalt haigeks ja kui ma viimaks raamatukokku jõudsin, oli raamat juba tagasi saadetud. Kolmandal katsel oli raamatukoguhoidja toonud mulle vale raamatu. Selle lugesin ma läbi, kehitasin õlgu ja nõudsin oma edasi. Lõpuks see siiski saabus.

Kümnendal leheküljel lahistasin ma juba nutta (hiljem seda lõiku raamatukogu juhatajale ette lugedes, kordus sama asi 😂). Magusvalus äratundmine virutas justkui jalaga näkku. Mida lehekülg edasi, seda kindlamalt tundsin, et ükski seni loetud raamatutest pole mind sedasi (otseselt) puudutanud. Ja ikka igasugu asja on elus loetud! 😂

Mida on vaja, et olla hea lapsevanem? Mitte kuigi palju. Ainult kõike. Ainult absoluutselt kõike.

Mul on kolm poega ja... vahel on nad ikka tõelised kirstunaelad (Sorry, poisid! 😂). Ma ei tea tähtsamat tööd, kui lapsevanema oma. Aga vahel on see töö nii kuratlikult raske ning iseenda lõplik murdumine ainult hingetõmbe kaugusel. Ma tean seda tunnet. Liigagi hästi. Võimalik, et neil, kel endal lapsi pole või kes pole nendega läbi vasktorude ronima pidanud, jääb see dimensioon lõpuni mõistmata. Aga mina mõistsin. Oi, kuidas ma mõistsin! Nutsin ja mõistsin! 😂  Niisiis... minu jaoks nõretas see raamat sügavast vanemlikust tarkusest. Ja elutarkusest.

 Üks poiss sureb sel ööl. Üks vanapappi samuti. Üks ema ja vend ja tüdruk istuvad haiglas, üks mammi jõuab koju, majja, mille tühjust ei täida enam miski. Kaks Härjala meest lähevad süütamise eest vangi, üks neist ei suuda pärast metsas juhtunud autoõnnetust enam kunagi käia, mõne meelest ei ole see kaugeltki piisav karistus.

Mõned ütlevad, et see oli õnnetus. Teised ütlevad, et see oli mõrv. Mõned arvavad, et süüdi on ainult need mehed, teised ütlevad, et süüdlasi on rohkem. Et süüdlasi on palju. Meie.

Ahjaa, poliitika mittearmastajana meeldis mulle selles raamatus eriliselt poliitiku tegelaskuju. Kui sa ikka oled teinud kõvasti (eel)tööd ja näinud vaeva ja suudad kogu aeg kümme käiku ette mõelda ning paned lambad tegema tegusid, mida SUL ON VAJA, et nad teeksid, siis... see on lihtsalt geniaalne. See ongi poliitika ju - lammaste juhtimine! 😂 Ja kui inimene on milleski TÕELISELT hea, siis on ta tunnustamist väärt - isegi, kui ta on hea... sitapea olemises.

"Võitjad" ma ostsin omale. Ma teadsin, et see on seda väärt. Ja ma ei pidanud pettuma! 

Varem oli lihtsam olla isa, mõtleb Peter, vähemalt oli võimalik pakkuda võileiba, ilma et keegi samal ajal interneti su last pähe tulistaks. Keegi ei räägi sulle, enne kui sa paljuned, et kõige raskem hea lapsevanem olemise juures on see, et sa ei saa ennast kunagi sellisena tunda. Kui oled eemal, teed ühe suure vea, aga kui oled kogu aeg olemas, jõuad teha miljon väikest, ja teismelised peavad arvet. Oi-oi-oi, kuidas nad arvet peavad.

"Uks KINNI, isa!", röögatab Leo maruvihaselt.

See läbi kolme raamatu lumepallina veerev lugu on kahtlemata haarav ning väga hästi kirjutatud, selles pole vähimat kahtlustki. Aga seal on ka niipalju muud. 

 ...Tobbe, kui sa vanemaks saad, siis sa saad aru, et elus on niigi piisavalt probleeme, mis su ise üles leiavad, ilma et sa peaks neid taga ajama...

Niipalju muud, et nüüd on mul peaaegu igaks elujuhtumiks, võimalik võtta telefonist mõni selle triloogia raamatute tsitaatidest ja... põmm! Pihtas põhjas! Üks päev kirusime just mehega pooletoobiseid autojuhte ja voilaa!, kohe oli telefonist õige tsitaat võtta! Aga no selle peate küll juba ise üles leidma! 😛

Karulinna triloogia räägib küll kahest Põhja-Rootsis kõrvuti asuvast väikelinnast, nende elanikest ning nende omavahelisest lõputust võimuvõitlusest. Hokist. Ka vägivallast ja kriminaalsetet tegudest. Alkoholist ning narkootikumide tarvitamisest. Kogukonnast. Sidemetest. Nii nähtavatest, kui nähtamatutest. Aga eelkõige on see lugu ARMASTUSEST.  Armastuse kaotamisest. Ning sellest, kui palju võib armastus haiget teha. 

See on lugu lastest ja laste vanematest. Emadest ja isadest. Poegadst ning tütardest. Õdedest-vendadest. Sõpradest ning sõprusest. Seega... minust ja sinust ning ühiskonnast üldiselt.

Traagiline, aga samas väga eluline. Üdini inimlik! Reaalsusest põgenemiseks need raamatud mulle küll võimalust ei andnud, aga nutta sai. Ja naerda samuti! Ja lugemisnaudingut jagus nii, et tapab, sest kirjutada see mees oskab!

Nad jõuavad keset ööd jäähalli. Adri on ette helistanud, nii et valvur on jätnud ühe akna lahti, kust nad saavad sisse ronida. Benji ja Alicia mängivad, kuni ei suuda enam õieti hingatagi. Seejärel lamavad nad selili keskringis, nende all on maalitud karu, ja tüdruk, kes saab varsti seitse, küsib poisilt, kes pole veel kakskümmend:

"Kas sa vihkad jumalat?"

"Jah!", vastab Benji ausalt.

"Mina ka", sosistab tüdruk. 

Benji kaalub, kui väga vastutustundetuoleks rääkida seitsmeaastasele, et neid tundeid on lihtsam hallata, kui ta saab piisavalt vanaks, et tõmmata head kanepit, aga ta oletab, et Adri murraks sellisel juhul aeglaselt kõik ta sõrmed, nii et ta loobub. Selle asemel ütleb ta:

"Kuradi kaua on kuradi valus, Alicia. Mõned täiskasvanud ütlevad sulle, et aeg parandab kõik haavad, aga see pole, raisk, tõsi. Lihtsalt muutud natuke kõvemaks. Lihtsalt enam pole nii kuradi valus."

"Sa vannud ikka jube palju", naeratab tüdruk, ja siis liiguvad ta suunurgad esimest korda selle päeva jooksul ülespoole.

"Raisk, ma faking ei vannu ju üldse, kurat!" muigab Benji.

Siis naerab tüdruk nii, et jäähall kajab, ja siis on veel elul lootust.

 

Siis kui üks seitsmene poiss elab Norma täpitopsidele...

Kas teie teate, kust tulevad meile meie lapsed? Mina ei tea! Sest kuidas muud moodi saaksid nad olla meist endist niivõrd erinevad. Ja kõik see vanarahva jutt sellest, et "laps on kodu peegel" ja "käbi kännust kaugele ei kuku" on puhas jama. Kukuvad kaugele - oi, kui kaugele kukuvad! 😂 

Kui meiete pesamuna ei meenutaks välimuselt meid endid, siis võiks olla täiesti kindel, et sünnitusmajas läks tookord midagi sassi. Aga kuna meenutab, siis... saavad ideed otsa.  😂

HÄÄSTI lühidalt kokku võttes - meie seitsmene noorhärra jumaldab vanu asju. Katkiseid asju. Roostes asju. Lagunenud majasid. Vanu autosid. Vanu ja lapitud asju. Vana mööblit ja vanu raamatuid. Vanu puitaknaid. Vanu raadioid ja televiisoreid. TORUSID! Pappkaste. Jne, jne. Niisiis fännab ta hullumiseni suuremas osas just neid asju, mille kohta normaalsed inimesed "prügi" ütlevad. Ja ma ei hakka praegu kirjeldama, et kuidas on (roostes) torude ja pappkastide armastajaga koos elada või kuidas näevad välja meie käigud mõnda vanavarapoodi.

Kahte asja jumaldab see laps veel. Joonistamist ja... punaseid täppidega Norma kuivainetopse. Nendest viimastest on ta enda sõnul unistanud terve oma elu. 😂 Vahel ma mõtlen, et... ta ei ole oma eelmist elu vist lõpuni unustanud. Muud moodi ma toimuvat seletada ei oska. Või siis... läks kuskil midagi ikkagi väga sassi. 😂

Kui panna kokku vanade asjade ja joonistamise kirg, sünnib tuhandeid pilte vanadest asjadest. Aga mitte nendest ei tahtnud ma täna kirjutada. Hoopis topsidest, täpitopsidest.

Täitsa ausalt tunnistan, et mind igasugune kola ei võlu. Kokku kukkunud majad samuti mitte. Ja nende vanade raadiote ja televiisoritega pole tänasel päeval midagi tarka peale hakata. Mõned vanad asjad on täitsa toredad ja väärivad loomulikult (taas)kasututamist, aga kuskil on piir. Seitsmesel seda piiri ei ole! 

Alguses ma arvasin, et see Norma kuivainetopside ihalemine läheb üle. No see laps tahaks ka, et osa meie maja katusest oleks sisse kukkunud või vähemalt MÕNED aknaklaasidki majal võiksid katki olla (NB. kõlab ilmselt kaheldavalt, aga TÄIESTI terve mõistusega lapsega on tegu 😛), aga täna ta juba teab, et NEED asjad ei tule kõne allagi. Niisiis lootsin ma, et ajaga läheb ka see täpitopsi asi ikka paremaks. 

Ei läinud. Hullemaks läks!

Alustuseks korjati kuskilt prügihunnikutest, ja jumal teab kust, koledaid mõlkis ja roostes täpitopse (võimalusel ka teisi Norma kuivainetopse). Need olid nii jubedad, et neid ma tuppa tuua ei lubanudki. Isegi kuskil kuuri all hoidmiseks olid need minu hinnangul liiga omadega õhtal.

Ühe korralikuma üksiku topsi ostsin talle küll kohalikust Uuskasutskeskusest. Rohkem lihtsalt polnud. Selles käisid rosinad. Niisiis püstitas ta oma tuppa vägeva kohviku, kirjutas menüü ja puha. Ühe valikuna sai sealt tellida ka rosinaid. See oli tungivalt soovitatav. Või vähemalt uhati neid "rosinaid" sealt topsist tublisti koogi peale ja salati sisse, kui neid asju juhtusid tellima. 😂

Järgmisena tekkis spetsiaalne täpitopside joonistamise vihik. 

...üks lehekülg sealt. Kollased olid ka

  Seejärel hakkas neid joonistatud täpitopse juba igale poole mujale ka imbuma:

Isadepäeva kaardi pealmine pool

...seest

Eesti keele kodused tööd:

Laps pistis iga kord kiljuma, kui kuskil punaseid täpitopse nägi. Näiteks Ülemiste keskuses käies, tuli sundkorras tolgendada ka ühe teatud söögikoha ümbruses, kus neid täpitopse interjööris kasutati. Laps vaatas ja õhkas, et tema unistus on talle nii lähedal, aga see ei täitu. No milline lapsevanem ei murduks? 

Mul endal mingeid tundeid nende täpitopside vastu pole, on teised üsna kehva kvaliteediga, kipuvad roostetama jne, aga viimaseks piisaks minu karikas sai see, kui laps ihaletud täpitopsid endale ise valmis tegi. Ega see lainepapp tahtnud sugugi sealt painduda, kust vaja, aga tehtud need tal said:

Tegelikult oli mul mõte osta talle need topsid maikuus toimuvaks sünnipäevaks. Ja eks ma juba mõnda aega seda täpitopsi turgu jälgisin ka. Lapsega koos loomulikult. Ta on meil muidu täiesti nutivaba laps, aga seda ta teadis, et telefonis on mingid kohad (näiteks nostalgiliset nõude grupp), kus täpitopside pilte saab vaadata. Emme oli näidanud ju. Niisiis küsis ta korra päevas arglikult, et kas mul on aega temaga telefonist neid täpitopse vaadata? Äkki on keegi midagi müüki pannud? Nuuks! Muidugi mul oli aega. Aga ikka jäime mitu korda hiljaks, kui (normaalse hinnaga) neid topse kuskil pakuti. Olin valmis ostma isegi need täitsa uued kiles olevad topsid, kui keegi ainult enne ostu sooritamist need kilest välja võtaks ja näitaks, et mis seisukorras need päriselt on. Vabalt võivad roostes, mõlkis ja kriibitud olla ja selliste eest pole mõtet ju hingehinda maksta.

Laps oli muidugi iga kord kurb, kui hea pakkumise jälle maha magasime (no ei passi kogu aeg seal telefonis ju), aga ma lubasin talle, et ta SAAB OMA TOPSID! Et ma veel ei tea, kuidas ja kust, aga ta saab need. Ning et see kõik võib natuke aega võtta, sest need temale mõeldud topsid ei ole teda veel lihtsalt üles leidnud...

Issi osales meil ka vahepeal ühel tutikate kiles topside pakkumisel, aga hind läks lõpuks mõttetult kõrgeks ja me loobusime.

Seejärel tegin SOS postituse ühte Näoraamatu nostalgiliste nõude grupi. Sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Läks nii, et saime päris mitmeid pakkumisi ning lausa kolm! lahket inimest pakkusid lapsele oma Norma kuivainetopse täitsa niisama. Heast südamest. Aitähhi eest. Suured tänud neile kõigile! Eestimaa on ilusaid ja häid inimesi täis!Täitsa piinlik oli siis loomulikult inimeselt uurida, et kas on ikka TERVE KOMPLEKT ja kas ikka kindlasti punase kirjaga? 😂 Aga just see viimane oli lapse jaoks ülioluline.

Õnneks inimene oli arusaaja, mõistis, et haigus või nii... Ja haigele on vaja ju ravimit. Punase kirjaga! 😛 Lisaks saatis ta kutse ka ühte teise (nõude)gruppi. Ainult vaata ja imesta, et kuhu kõikjale inime oma lapse tõttu sattuda ei või. 😛

Koolist tulles uuris laps esimese asjana, et kas KEEGI on veel topsidest pilte saatnud? Kas SEE tädi on topsidest pilte saatnud? Sest ta tahab neid NII VÄGA juba näha! 😃

Ja vahepeal, kui katus väga sõitma kippus, kordas ta mantrat: "Adrian ole nüüd rahulik, Adrian ole nüüd rahulik...".

Täpitopside järgi käisime umbes-täpselt saja kilomeetri kaugusel. Ikka ühes kohas, mitte kolmes. Laps oli loomulikult täiesti sillas. No mõelge ise, kui te olete millegist KOGU ELU unistanud, ja nüüd võib juhtuda, et see unistus täitubki. Hullumajapuhvetju! 

Tagasitee möödus meil juba rahustava plekikolina saatel. Sest, KÕIK topsid oli ju vaja üle vaadata. Plekikolina vahele kostid vahepeal hüüatused: "Emme, siin on "SEE" tops ka!", "Oi, täna on mu elu parim päev!" ja "Mõtle, TERVE komplekt!".

 Laps oli rahul ja vanemad ka. Suurt siirast rõõmu jagus lapsel kuni uinumiseni.

Järgmisel hommikul pisteti üks väiksem täpitops koolikotti. No sellist väärt asja peab ikka teistele näitama ju! Ja õhtul sõitis suur jahutopsik autos meiega toidupoodi kaasa. Ikka üksjagu kindlam tunne, kui su (elu)unistus sinuga kaasas jõlgub! 💗

Nädalakese hiljem on noorhärra endiselt sillas ega suuda uskuda, et tal nüüd täitsa PÄRISELT oma täpitopsid on. 

Sätitud ja sobitatud kohvilaud :)

Kas teie teate, kust tulevad meie lapsed? Mina ei tea. Aga tore, et tulevad! Just sellisena nagu nad on. :)

Kes vana asja meenutab, sel...

... pidi silmaga midagi juhtuma. Ma ei tea, ma vist ikka riskin... 😛

Kuigi ma lootsin, et saan miski postitusega juba vana aasta sees maha, siis nii ei läinud. Olin hoopis põetajana rakkes. Meite seitsmene jäi nimelt grippi ning palavik kestis kokku 11 päeva. Mul läks kõvasti kergemalt. Aga samas, teisiti poleks ma ju öösiti iga tunni tagant ärgata jõudnud, et lapse temperatuuri mõõta (kippus teine hästi kiiresti kõrgustesse tõusma ega tahtnud sugugi enam alla tulla). Ja nagu tellitult oli kõige kriitilisem seis just Birgiti möllamise aegu (tervitused ka kõikidele rahapuudusel lumelükkamise pealt kokku hoidvatele omavalitsustele!). Istud seal oma hangede vahel ja mõistad, et kui kübeke veeel hullemaks läheb siis... apteeki ei saa, EMO-sse ei saa, kiirabi ligi ei pääse, kopter ka ei lenda sellise ilmaga. Täitsa pe...es! (Mees küll lohutas, et meitel on traktor - sellega ikka välja pääseb!) Niisiis seletasin lapsele, et nüüd on selline seis, et ükskõik, mis hullu asja ema teha käsib, seda tuleb teha! Et ellu jääda. Ja kui ema ütleb, et nüüd on vaja paljalt õue lumehange hüpata, siis nii on! Laps ei vaielnud vastu - sai ka aru, et seis on s...

Üle elasime - see on kõige tähtsam! 

Kui päevi hiljem, haigusest veidi kosununa, läbi paksu lume kompostikasti juurde uperdasin, sain aru, et vastukaaluks suvele, kui kõik on üks suur tril-lal-laa-trul-lal-laa, on talvel maal ikkagi... raske. Mõtlesin ning... rühkisin edasi. Ja siis tagasi. No ja rohkemaks enam jaksu polnudki. 😂 Haigus oli oma teinud.

Aga mitte SELLEST ei tahtnud ma kirjutada. 

Vaid hoopis ilusates ja headest asjadest, mis eelmine (aia)aasta aset leidsid. 

1.  Talv lõppes ära! Lõpuks.

See on lausa uskumatu, kui palju siirast rõõmu ja ootusärevust toob inimesele see iga-aastane lootus lumekihi kahanemisele. Olematuks soovitavalt. Ja mida varem, seda parem! Mäletatavasti oli eelmine talv meite mail see kiht ebanormaalselt tüse. Talumatult pikka kevade ootust aitasid leevendada ehituspoest näppu jäänud 2 (erinevat) suureõielist lumikellukest. Oi, see oli ilus hetk! Mina ja kellukesed! Kellukesed ja mina! Kellukesed ja... üks kobarhüatsint (kes ka kaasa tuli). Valge. Et seal hangede taustal kõik ikka kenasti toon-toonis oleks. Huviga ootan, et kas sel kevadel ka õitsevad. Ja loomulikult külvas toas vangis istuv aednik siis kõik aknalauad mingeid tuuste täis (pärast kirus ja vandus, et kuhu küll see mant kõik maha istutada 😅). Aga 1. aprillil sai talveagoonia lõpuks läbi-  saabus kauaoodatud esimene päris aiatööpäev! Täpselt 10 päeva hiljem saabus teine (vahepeal tuli talv tagasi 😂).

27.03.2022

2.  Aprilli keskel sain hea sõbra käest väikse aiandusliku (üllatus)nutsaku. Mmm... nagu jõulud oleks jälle. Ja jõulud mulle meeldivad ju! Eks kevadel on näha, et kas ja kuidas taimed kodunesid. NB. See ei jäänud mitte viimaseks nutsakuks. Aitäh, hea sõber! 💚

3.  29 mai - 13 juuni kuulasime õhtuti voodis mehega ööbiku laksutamist. See on midagi nii ilusat ja äraütlemata olulist. Viimastel aastatel pole mul ööbikuga üldse vedanud. Paaril õhtul kuulen ja ... kogu moos. Seekord nautisin niisiis sajaga. Lihtsalt kuulasin lummatult ja mõtlesin, et see ongi see hetk ja see maailm, milles mina elada tahan!

 4. Kägu oli ka tegija, veel juuli keskel kukkus. Aitäh selle eest!

 5. Üks hetk avastasin kogemata, et meite niidetaval alal on nurmnelk end kasvama sättinud. Kohe ikka mitme suure laiguna. Eks need seemned on aiast sinna kuidagi jalutanud. Ja tänu lahutusega ähvardamisele, need tuustid sinna aia taha püsti ka jäeti. Ilusad roosad laigud olid, kui õitsesid. :)

Ka tee äärde istutatud harilikud kassikäpad moodustasid esimest korda toredad heleroosad laigukesed. :)

6. Minu sidrunipuu `Pavlovski` andis täitsa arvestatavat saaki. Ise sihuke jupike. Aga korralikke suuri sidruneid oli ikka kümne ringis. Pilt on sellest hetkest, kui ta oli korraga mitu tükki neist lahti lasknud. Kusjuures rohelisemad küpsevad kenasti järgi.

Väike aga tubli!

7. Juba kevade lõpus sai otsustatud, et... kodus on väga hea ja tore. Aga siin on alati ka vähemalt 100 hädapärast tööd, mis tegemist tahavad. Meie mehega oleme korralikud inimesed - meie teeme ka! Aga kuidagi ei hakka sellest kergem. Ja triljon sääske on siin samuti (Helve juures kusjuures ei olnud! 😂). Niisiis, isegi kui väga tahaks lihtsalt maha istuda ja niisama molutada... tuleb kõigepealt minna ja korralik skafander soetada. Ja ilmselt peab keegi seda vajalikul hetkel ka selga aitama. Siis võiks vabalt 10 minutit täitsa niisama kännu otsas aega surnuks lüüa ja ilusat ilma nautida (ning seejärel ruttu-ruttu tööle jooksta). Aga kas see kõik peab just nii raske olema...

Ühesõnaga... me otsustasime, et kui reede (või laupäeva) õhtul on ilus ilm ja vähegi veel jõudu jagub, siis... tõmbame kodunt jehhat. Sest juhul, kui homme on PÄRISELT minek, siis sa ju ei muretese, et kuskil mingi töö veel tegemata/lõpetamata jäi. Sa mõtled, et... oleks ometi rohkem kogenud, nautinud, molutanud... 

Nii me siis kogesime, nautisime ja molutasime. Mõnuga! Ja kokku sai kena ports imelisi suviseid hetki. Selliseid, kus aeg oli peatunud.

💚 Maikuine (hilis)õhtune Tartu kesklinn. Nii soe. Nii elav. Nii tukslev.

💚 Sireli õitesse uppuv (hilis)õhtune Rakvere Vallimägi (sellele eelnes Metsatöllu kontsert).

💚 Toolse Ordulinnuse varemed. Päike, meri ja 31 kraadi sooja. Suured õitsevad kibuvitsapõõsad. Varja kohviku kohupiimaga täidetud tuuletaskud. Mmm... Sõbranna juures kiirkorras 3 pudeli veini alla kulistamine (kamba peale, eksole! 😛), ja Liimala ranna päikeseloojang (koos vaatetorni ronimisega). Ning imeliste (udusse mattuvate) vaadetega tagasisõit koju. Mõni päev on ikka ilusam, kui mõni teine. Mõni päev on kohe väga-väga ilus...

Meeste rannamõnude nautimist oleks lausa patt näitamata jätta 😂:

💚 Taaskord õhtune kuum Tartu. Stefan. Toomemägi. Kesköine raekoja plats. Tulvil liikumist ja elu.

💚 Tappev kuumus. Jaani Tare. Kokkusaamine kahe toreda kursakaaslasega. Täpselt aasta meie lõpetamisest. Hea toit. Pläkutamine. Naer. Pargi all kotist välja võlutud külmad joogid (täiesti alkoholivabad, kusjuures! 😛). Järv. Ning selle ääres õitsevad käpalised. Veel naeru ja maailma asjade üle arutlemist. Kiriku taustal selfitamine. Elu on ikka ilus!

💚 Võrus olesklemine ja kõik sinna juurde kuuluv. Maive. Vihmasajus aiandi ja surnuaia külastamine. Ja maailma parimad lihapirukad. Mmm...

💚 Õhtune palav Võsu rand. Väike vein. Veinikõrvane. Mänguväljakul avalduvad veini mõjud. Siiamaani naeran, poisid! 😂

💚 Järva-Jaani killavoor. Ja kõik, mis sellega kaasas käib. Kodukohvikud ja võõraste aedade külastamine.

💚 Aiablogijate kokkutulek Põrgu kõrval. Palav on. Ilus (vägevate maakivimüüridega) koht. Ühtaegu nii õrn ja hõljuv, kui ka kindlalt kahe jalaga maa peal olev perenaine. Põgenenud peremees. Toredad kohtumised ja pläkutamised. Mõnus kodu poole kulgemine.

💚 Suve lõpp. Viimane palavus.  Muinastulede öö. Lõke rannal. Bonzo. Lõke sõbranna juures. Hää vein (seekord kiirkorras ei kulistanud!). Švipsis peaga taskulambi valgel SUURTEST kasvuhoonetest küpsete viinamarjade ja tomatite otsimine (kes otsib, see leiab, kusjuures! Isegi vindisena!😜). Nii oli ilus ja hea suve ära saata.

                                                                                  💚         

8. Õunaaasta oli! Maal elamise üks võlusid on oma aiast pärit toit. Rabarber, maasikad, kuslapuu marjad, kirsid, sõstrad-tikrid, mustikad-murakad, ploomid-pirnid-õunad jne, jne.Sest see on maitsev. Ja sa tead, kuidas see on kasvanud. Ning kuskil järjekorras ei pea ka seisma. Lihtsalt haarad käigu pealt. Või tassid metsast koju. Meitel on siin mõned noored õunapuud, mis eelmine suvi esimest korda "päris" saaki andsid. Ja juba täiskandeealise Krügeni tuviõuna vilju sõime me 2 kuud. Kusjuures ka need viimased olid mõnusad mahlased. Oi, need oma aia õunad tegid tuju ikka nii heaks! 

9. Lõpuks sain ma ka oma kivila laiendega edasi liigutud (umbes 2/3 on nüüd valmis ja 1/3 veel teha). Kuna asi oli juba pikalt veninud, siis ühel hetkel ma lihtsalt teatasin mehele, et olgu kahvliga kopp olla - ja mind ei huvita, palju see maksab! 😂 Niisama mulla vms tõstmiseks on meil kopp olemas, aga kahvliga on hea just suuri kivisid (paika) tõsta. Mis sellest, et üle kolmekümne kraadises kuumuses tuli mul endal käsitsi nendele kividele aukusid ette kaevata. 😅 Aga tehtud saime! Eelnevalt oli kevadel seal pinnast segi keeratud, et ma kurdlehise kibuvitsa juured kätte saaksin. Sain ka.

Segipööratud maa mais

Kivile "pesa" kaevamine juunis

Kivila ääre täitmine juulis

Tühja sest kivilast endast, aga mul oli niii hea meel, et keset õue seisnud suurte kivide kogum oluliselt vähenes, sest sealt kivide vahelt ei saanud ju muru niita (trimmida samuti mitte) ja nii see rammus umbrohi seal rõõmsasti vohaski. Võäh! 😂 Oi, millist rõõmu pakkus mõnele suurele kivile kivilasse õige koha leidmine. Mitte kunagi enam, ei pea ma ümber selle kivi kääridega puju ja kõrvenõgest nüsima. Ümber nende 18 kivi, kui täpne olla. Ja see on väga hea tunne!

10. Aiablogijate soovitusel soetatud ungari sirel õitses esimest korda. Mitte mingi paari õiekobaraga, vaid täitsa päriselt ÕITSES. Tema sai õnnekombel siinsest keskmisest parema mulla sisse. Igatahes on ta algusest peale kenasti kasvu visanud, nii et tema on küll täitsa rahul oma eluga. Niisiis olen mina ka õnnelik ja rahul. Aga vot pilti ei teinud, mis teha! 😛

11. Pihlakate uute värskete võrsete kaitsmine ("torudega") lindude rünnaku eest õnnestus. Kõik võrsed, mis oli "torude" sees, jäid alles - kõik mis oli väljas (paari erandiga) - murti ära. Ja nagu ma ennustasin, oli kasvu vahe kolossaalne. Reaalselt 5 cm (juurdekasv enne) vs 50 cm (juurdekasv nüüd). Niisiis raudpoltkindlalt kavatsen ka see aasta oma pihlakaid sedasi kaitsta. Ainult "torusid" oleks hädasti juurde vaja ja pikemaid käsi, et kõrgemale ulatuda.

Kole... aga tõhus!

12. Luigelille vannis kasvatamise katsetus õnnestus samuti. Mis sellest, et ostetud juurikas läks mädanema ja ma olin TÄIESTI KINDEL, et sealt ei tule enam midagi. Aga tuli. Isegi õitsema jõudis see pisike allesjäänud jupike minna. 💚

Üllatuslikult õnnestus ka jänesesabade kasvatamine. Millegipärast ma arvasin, et neist kindlasti asja ei saa... 😀

13. Oktoobris jõudsin lõpuks ka kaevumaja ümbruse korrastamiseni. Kaevumaja on mul põhimõtteliselt osaliselt peenras ja ümber selle peab saama liikuda, aga mul polnud piisavalt palju sarnast materjali, millega seda (teatavate kitsenduste ja piirangutega) ala viisakaks vormida. Ja nii see kolekoht siis seisis ja ootas seda õiget ja "head mõtet". Kilehunniku ja osaliselt ka umbrohu all. Fuu! Aga ära jõudis oodata! 😂 Ega ma päris lõppu selle tööga veel jõudnud (sõelmed said otsa, aga neid saab kevadel juurde tuua), aga edasiviiv mõte siiski tuli. Kas see nüüd see "hea" ja õige mõte on, mina ei tea, aga vähemalt on see palju parem, kui musta kile kuhi välisukse vahetus läheduses. 😛 

Tegelikult sai veel palju muudki kogetud ja tehtud, aga see polnud "see" nimekiri.

Ühte imelist hetke oma suvest tahan ma aga küll veel jagada.

Juuli lõpp või augusti algus. Järjekordse kuuma päeva varahommik. Ärkame mehega sookurgede huikamise peale. Me ei lausu kumbki sõnagi. Ega sulge akent. Me lihtsalt kuulame. Hommikuse äratuseni on 2 tundi. 

Ma ei salli silmaotsaski neid pagana sääski, kes siin raba ääres elavad ja mulle ei tee sugugi rõõmu, et viie raba vahel elamise juurde kuuluvad lisaks hiliskülmadele ka varajased öökülmad. Ja talvised külmarekordid. Väkk! Ma poleks iial seda ise vabatahtlikult valinud. Aga siin ma olen. Ja see raba on osa minust. Mingi oluline fundamentaalne osa. Ma ei oskakski ilma selleta elada. Ilma sookurgede huikamise ja murakamoosita. Ilma rabamändide ja jõhvikateta. Ilma märja ja vetruva maapinnata. Ilma põtrade ja huntideta. Mis elu see oleks???

Nii me siis vaikisime ja kuulasime. Rabade vahel elamise häält. Raba häält. Meile hästi kodust ja tuttavat heli. Elus olemise häält. Ilus oli. Meeletult ilus!  

Jep! Talv on maal raske. Aga me elame selle üle. Sest kevadel tulevad jälle sookured :)