kolmapäev, 10. aprill 2024

Noh? Kuidas teil siis ka läinud on?

Ma tunnen end alati kuidagi segaduses olevat, kui pean nii totakale küsimusele vastama, sest ma ei tea kunagi, et kas küsija tahab  p ä r i s e l t  teada, et kuidas mul läinud on (ja ma saan ausalt vastata) või ta lihtsalt eeldabki seda kiiret "Tänan küsimast, meil on kõik hästi" vastust. 

Mulle jääb muidugi täiesti selgusetuks, et miks üldse midagi küsida, kui ausat vastust kuulda ei soovi. Ja sellest tulenevalt tunnistan, et...

... mul on läinud vahepeal ikka täitsa sitasti! 😂 No mitte nüüd niii sitasti, et surema hakkaks (vähemalt enda teada mitte ), kodutuks jäämine ohustaks vms, aga no vahepeal oli küll juba tunne, et see kõik ei ole ju ometi  p ä r i s, sest kuskil peab ju olema PIIR, et  k u i  valesti kõik ühel inimesel minna saab. Aga tõele au andes... ilma minu sitasti minekuteta seda blogi ei eksisteeriks ju ka. Nii et... võta nüüd kinni, et kas halb on ainult halb või on halb natuke nagu hea ka? 😜

Kogu seda komöödia sugemetega draamat ma siia muidugi ümber kirjutama ei hakka (pole see blogi), aga et natuke toimunut edasi anda siis...

...ühel õhtul tormi ja vihmaga töölt koju sõites, sain ainukese vastu tuleva auto rataste alt kivi oma auto esiaklaasi. Ja täpselt sellel hetkel kui ma kissis silmadega peaga 2x üles-alla nõkutatades oma auto esiklaasi jõllitasin, sõitsin ma veel ka millestki üle. No võibolla oli lihtsalt tormiga murdunud oks. Võibolla ei olnud ka. 

Järgmine päev meenus mulle, et... mulle ei meenu töö juures teatud protseduuride läbiviimisest mitte kui midagi. Otsustasin asja kontrollima sõita. Sain 30 m sõita, kui mu autol pidurid kadusid. Te teate, et mismoodi automaatkäigukastiga autol peatudes pidurid kaovad? Mina nüüd tean - see sõidab lihtsalt minema! 😂

Kaevu veepump andis saba. Uue leidmine võttis mitu päeva (pole päris "tavaline" pump). Vetsu toimimiseks (õue kempsu ei viitsi kogu aeg joosta ju) tuli vett metsast ämbriga tuua. Loomulikult moodustas kolmik käed-ämber-kummikud sellise ideaalse koosluse, et kummikute ülemine serv sügas muudkui ämbri põhja ja nii see jääkülm vesi sealt ämbrist mu kummikutesse regulaarselt plärtsatas. Iseenesestmõistetavalt oli jope mul ka täpselt sellise pikkusega, et selle alumine äär tilpnes veeämbris, ehk et kintsud said ka alati märjaks. Vesi varvaste vahel lirtsumas mõtlesin, et äkki oleks paras aeg nüüd lotot osta, sest olin sattunud mingisse ebatavalisesse tsüklisse, kus juhtusid täiesti jaburad ja ebatõenäolised asjad.

Köögi ust oli vaja värvida. Lasksin poes värvi segada ja kui kodus värvipurki avama hakkasin, nägin, et selle kaanele oli... vale värvikood kirjutatud. Super! Ma isegi ei üllatunud - kuidagi nii loogiline tundus see sellel hetkel. Mis seal´s ikka - proovin siis selle tooniga - äkki see eksitus ei olegi (halb) eksitus, vaid hoopis jumalik sekkumine, sest tegelikult me oleksime pidanudki just selle tooni valima. Juba värvides sain aru, et see on ikka päris kole värv. IKKA VÄGA KOLE! Lootsin, et äkki kuivades läheb tiba paremaks, aga seda ei juhtunud. Siis tuli mees koju ja vahtis jahmunult meite köögi ust. Ta muidu sihuke vaikne inime, et niisama naljalt oma arvamust avaldama ei kipu, aga no seda ust nähes, prahvatas ta kohe, et nüüd on ikka PALJU HULLEM, kui enne ja et see on LIHTSALT JUBE VÄRV! Thanks a lot my dear friend! Just seda mul oligi vaja praegu kuulda, eks! 😂 Aga no... oli jube värv tõesti! Selline... tume roosakaslillakasbeež... või midagi sellist. Huh! 😂 Suure hirmuga sai valitud uksele täiesti uus toon - karamelli värvi. Ja see sai hea ja ilus -  tõmba või keelega. 😎

Need on ainult mõned juhtumised mu pikast ebaõnnestumiste jadast. Lõpuks ajas juba naerma, sest see kõik oli lihtsalt niivõrd jabur.


Ega aiaski palju paremini läinud. Mäletate, sügisel jäidki mu lehekotid värava juurde vedelema, sest talv tuli liiga ruttu ja jäävalt. Talv läbi seisid seal. Mõtlesin, et sikutan need kotid nüüd lõpuks minema - kole vaadata ju! Haarasin siis ühest kotisuust kinni ja sikutasin, mis suutsin, aga... ei midagi. No ei liigu paigast  - nagu sulatina täis. Ma ei andnud alla - sikutasin uuesti, sest ma ei ole mingi papist tüdruk, kes lehekotti tõsta ei jõua! Ma olen ikka see tüdruk olnud, kes kanadele nisu ostmas käies kummagi käe otsa 25 kg võtab ja mööda aeda oma lõbuks umbes 70. kilogrammiseid betoonplaate "veeretab". Mis mõttes, et ma ei saa mingi lehekotti liigutatud? Sügisel sain ju! Siis jäin vaatama, et lehekott altpoolt kõik puha "punnis". Polegi sulatina - vett täis hoopis! No see on nüüd küll esimene kord, kui selline asi juhtub, tavaliselt ikka häda, et kevadel liiga kuivad need lehed seal kotis. Ega´s midagi  - tegin ühe leitud oksaga nagu naksti koti põhja augud. Ja kohe kõrval asuva koti sisse ka, sest ka see nägi samasugune välja. Lahinal hakkas kottidest miskit pruuni vedelikku välja voolama. Ja siis jõudis mu sõõrmetesse selline... laagerdunud kuse hais. Aga "vesi" muudkui voolas ja voolas... Kõigepealt meite käimisrajale... ja sealt värava alla ja sealt värava taha, ühesõnaga... kõige käidavamatesse kohtadesse üldse. Ja kogu see asi lehkas nagu küla onud käiksid seal regulaarselt pissimas. Juba aastaid! Vahest lihtsalt on nagu on - tuleb ära kannatada! Aga sellest hoolimata tekkis silmade ette kujutluspilt, kuidas kohe lendavad meite õuele mõned kutsumata külalised... või kohalik "Kauni kodu" hindamiskomisjon vms ja me naudime koos neid uimastavaid aroome. Vot sellepärast viisakad inimesed küsivadki külla tulemiseks luba! Sest päris elus võib esineda... mõningaid ettenägematuid asjaolusid. 😂

Õhtul kõndimast tulles ei jõudnud ära imestada, et mis jube kuse hais, meitel siin värava juures on, siis tuli meelde - ise tegin! Nüüd pidin ise kannatama ka. 😂

Riisumine on kulgenud ka keeruliselt. Lisaks vastikute tammelehtedele ja sambla kombinatsioonile lisandusid sellel aastal ka veel tammetõrud, mille murust kokku riisumine (ja hilisem aiast äravedu) on paras peavalu. Me oleme siin juba üle 20 aasta, aga no sellist tõru saaki pole varem näinud. Jube! Ausalt - kui ma saaksin iga maas vedeleva tõru eest ühe sendi, siis oleksin juba euromiljonär valmis! Ja sellises koguses neid aeda maha jätta ka ei saa. Nii et... paneme edasi ja vaatame, et mis enne otsa lõppeb - kas tõrud või mu randmed. 😂

Tõruuputus

Mees tegi pesakaste. Niisama ilu pärast ja kuldnokkadele ikka ka. Ilu omad (ja kuldnokkade kastide katused) oli vaja miski kraamiga halliks võõbata. Ma siis võtsin selle töö oma peale. Loksutasin ja segasin seda (värvi)potsikut nii nagu alati teen. Ainuke häda, et võõpama hakates oli lubatud hall värv kuhugile kadunud. Mäletasin, et eelmistel kordadel nägi see tulemus nagu vähe teisiti välja. Vähe sellest - kuldnokk vahtis mu toimetamist pealt ja andis valjuhäälselt teada, et ma peaksin oma kätel kiiremini käia laskma - tal juba veits kiire või nii! Tööta siis rahulikult sedasi! Pärast pidi mees ikka mu kehva tööd üle tegema ja tema võlus sealt potsikust ikkagi halli värvi välja. 😂

Ilu jaoks tehtud kastid said sellised:


Rämedaks vingumiseks on juba läinud. Samas... täpselt nii see eluke on siin veerenud. 

Üdini positiivne on see, et saabunud on aprill. Eile õhtul sai üheksani õues nende tõrude, lehtede ja lehekottidega mässatud - rohkem lihtsalt ei näinud. Ja kui vahepeal tundubki, et KÕIK siin aias on nii lõputult valesti ja lihtsam oleks üldse otsast alata või kogu aed lihtsalt muru alla panna siis... eile oli kuidagi helgem tunne. Võib-olla PÄRIS KÕIK ei olegi valesti. Võib-olla mõni asi on isegi natuke hästi. Ma tean, see on see ilusa (st sooja) ilma mõju põhjamaa inimesele - imelikud mõtted tulevad pähe! 😂

Paar pilti veel.

Siin ↓ on tegutsenud rõõmsalt koos nii harilik mullamutt ja liivamutt. Pildi pealt ei saa hunnikute suurusest aru, aga mullamuti hunnik on selline... tavaline hunnik. Liivamuti oma seevastu on selline poolik aiakärutäis. Järeldus: liivamutil läheb palju paremini! 😜 (NB. Aprill on ikkagi naljakuu!)


Meil on endiselt krookuste ja võrkiiriste õitsemise aeg. Sinililled ja lõokannused alustavad. Ja aastaid tagasi toidupoest ostetud must lumeroos näib end lõpuks ometi hästi tundvat. Ilus on! Järgmine kord on ehk rohkem ka aiapilte näidata ja vähem muud plära. :)


Ühel päeval lugesin ma kaheksasele pesamunale voodis raamatut ette, kui õuest kopteri häält kostma hakkas. Viisaka inimesena ütlesin lapsele igaks-juhuks, et viimasel ajal läheb mu nii halvasti, et ilmselt kukub see kopter nüüd alla. Mulle pähe! Ja kui tema ei taha, et talle kopter pähe kukuks, siis oleks soovitav minust võimalikult kaugele põgeneda. Kaheksane arvas, et mina võiksin ju ka kuskile peitu joosta. Aga kuhu mul end peita? Kui kaela sadama peab, sajab ju nagunii - vahet pole, kus ma olen! Kaheksane ei põgenenud kuskile. Raamatu lugemine pooleli ju. Ja seltsis ikkagi segasem. Kopteri häälgi kadus lõpuks ära. Ja pärast seda lõppes ka mu ebaõnne jada. Nüüd võib minu kõrval jälle istuda. Vist.😜

Aga kuidas teil siis ka läinud on? Ja ausõna, ma ei küsi suusoojaks! 

reede, 15. märts 2024

Noku ja kevad.

Uhh, ära jõudsin oodata! Kevade, ma mõtlen. Seekordsest talvest on mul küll nii silmini siiber, nii  ei soovi sellest ausalt öeldes rohkem ridagi meenutada. 

Niisiis...oli mis oli, aga...

25. veebruar võttis meid siin Vargamäe kandis vastu särava päikese, lõõritavate lõokeste ja sookurgede kurblike huigetega. Jess! Lõpuks oleti - ELU! Pärast pikka ja külma talve on ometi hakatud siia tagasi pöörduma. See andis nii lõputult palju usku ja lootust. Kogu sellest heast energiast sütitatuna, põrutasime perega Jägala joale ning seejärel nautisime pikka päikeseloojangu jalutuskäiku Kaberneeme rannas. Nii et meitel on selle aasta esimene mereõhu nuusutamine ka juba tehtu. 

27. veebruaril kuulsin juba voodis olles esimest sellekevadist musträhni hüüet: Tähelepanu, tähelepanu - see territoorium siin on juba ühe ütlemata tugeva, targa ja veetleva isaslinnu poolt hõivatud! Piirkonnas pesitseda soovivad emaslinnud võivad julgelt läbi astuda! Vastastikkuse sümpaatia tekkimisel, pakun võimalust ühist pesa punuda ning koos järglasi kasvatada! Tüdrukud -olete oodatud mängima!

No vähemalt minule tundus, et ta midagi sellist karjus sel hommikul seal. Tegelikult oli ta päev otsa ütlemata jutukas. Arusaadav ka - terve talve jagu jutte rääkimata ju - nüüd tuli neid nagu paisu tagant! 😃 

Ja esimene ametlik aiatööpäev oli mul samuti sellel päeval, taustaks tihaste "sitsikleit" ja terve parve rohevintide häälitsemine. Eelmine aasta pääsesin aeda tööle alles 19. märtsil. Õnneks sellel aastal sulas aed suhteliselt kiiresti lumevabaks, siis sain alustada hortensiate kevadist tagasilõikust ning sügisel hunnikutesse kokku puhutud tammelehtede kottidesse toppimisega. Seda viimast tööd ei olnud küll sugugi plaanis kevadeks jätta, aga kui isadepäeval sai tibutamise saatel need lehed kokku puhutud, siis järgmine päev sadas juba laia lörtsi ja nii see talv tuli ja püsima jäigi. Väkk! Jube meenutadagi! Seda  suurem oli mu rõõm, kui need 4 hunnikut lõpuks õuelt koristatud said. 

Üks asi veel sellesse päeva. Mitmel pool põldudel vedeleb osiseid kellegi kasukast (kährik?), aga kõige täiuslikumad osad sellest leidsin hoonest, kus ma oma igasugust aiakraami hoian... Rõve! Aastaid tagasi seal vanas saunas kevadel tuulates, märkasin silmanurgast seljataga kellegi karvast kogu tooli all. Sekundiga olin kokku lugenud kõik karvased pereliikmed ja saanud vastuseks ümmarguse nulli. Oi, kuidas ma ehmatasin! Seadusega peaks olema keelatud võõraste inimeste tooli all vedru välja viskamine (kährik oli tookord). Mingisugune austus võiks ikkagi säilida! Ja nüüd ma ei taha mõelda, et miks on minu aia-asjade hoiuruumi põrandal ideaalne jupike kellegi kasukast. Kas kasuka omanik vedeleb ka kuskil lehekottide, aiavoolikute, plastkastide jm tarviliku aiatavaari vahel või all? Ja miks on ülejäänud kasuka osad niivõrd suurel territooriumil (mitmes eri kohas) laiali? Ma ei taha teada. Ja ma ei julge seal ruumis midagi liigutada. Ja mulle tundub, et ma tunnen kerget laibahaisu... 😂

Natuke taimepealseid sai ka veel peenrast lõigatud. 

29. veebruar - Üks üksildane (Depost ostetud) rippuva õiega lumikelluke ON peenras. Ei saa aru, et kas õitseb või lihtsalt ripub. Seinaäärsed lumikellukesed igatahes alles magasid. 

3. märts - kuklased on üleval ja soojendavad endid kobaras päikese käes. Mmm... ega kuklane loll ole - küll tema juba teab, millal kevad kohal!

8. märtsil otsustasin, et on just õige päev tomati seemnete külvamiseks. Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean alusatama sellest, et mulle... ei maitse tomatid väga. Ma ei tarbi ketšupit ega võta suu sissegi tomatimahla (olgu, kaalika mahl kõlab  v e e l  jubedamalt! 😂). Ja sõna "võileivatomat" tekitab mulle külmajudinaid, sest ma ei saa aru, et miks peaks keegi vabatahtlikult tahtma nii jubeda (märja!) asjaga, oma võileiba ära rikkuda. Ühesõnaga... ei oska ma väga nende suuremate tomatitega miskit tarka peale hakata (peale lihamaitseainega toorelt söömise ja purki panemise), sest ise eelistan tarbida peamiselt ühe ampsu tomateid. Ei mingit tagumikutüki urgitsemist, lõikamist ega ülejäägi kellegile pähe määrimist (kuule, ega sa mu poolt tomatit taha - mulle lihtsalt enam ei mahu). Väikesed on head - lupsti suhu ja kogu moos! Aga no mees mul sööb ikka neid suuremaid ka.

Ja siis on mul kaheksane pesamuna, kelle puhul on tõeline väljakutse talle midagi värsket sisse sööta. Oi, sellest ma võiks pikalt kirjutada (aga täna ei hakka! 😛). Lisaks üritan ma ju teadlikult temas seda aedlemise huvi tekitada. Eelmine aasta saigi siis lapsega (oma uues kasvuhoonekesekeses) õhinal paprikaid ja tomateid kasvatatud. Paprikad tunnistati tema poolt täitsa maitavaks söögipooliseks (seda pean ma nüüd küll puhtalt oma töövõiduks! 😀), aga vot need tomatid on tema meelest siiani söömiskõlbmatud tegelased. Isegi need kõige väiksemad ja magusamad.

Aga ma ei anna alla! Niisiis olin ma selleks kevadeks soetanud posu uusi tomatiseemneid, et uuete maitsetega katsetada. 

Võibolla mõni neist tunnistatakse ikkagi söödavaks? Ja kes ei proovi, see ei saagi teada! Eelmine aasta kasvatasime kaheksat eri sorti:

Malle - Kõrge. Viljad suured ja rasked. Andis tublisti saaki. Maitses nagu... tomat

Betalux - Madal. Kandis kenasti. Maitses ka nagu tomat. Midagi halba küll öelda ei oska.

Brutus - Temale minu poolt pakutavad tingimused ei kõlvanud. Saingi ainult mõned suured (väärastunud) viljad, niisiis vastastikkust sümpaatiat ei tekkinud ja rohkem temaga ei katseta.

Cindel - Kõrge. Siiani mainitutest meeldis mulle enim, kuna viljad olid kõvemad (ja säilisid kauem) ja väiksemad, kui eelnevatel. Maitse... tomati oma, aga suht söödav mo meelest (räägib tomativihkaja, mäletate ikka jah? 😜).

Lätiõue - No mis ma oskan öelda... tomat noh! Madal, aga tubli. Viljad samas suurusklassis, kui eelmisel, aga õhema koorega. Maitse... tomati oma. See tähendab, et kui üldse muud sööki majas ei ole, siis võib ju süüa kah.

Black Cherry - Kõrge üheampsutomat. Magusa maitsega, pehmema koorega. Kandis kenasti. Minul kippusid viljad mingi aeg sügise poole hästi ruttu pehmeks minema (äkki oli kasvukas liiga kuum?).

Tigrella - Kõrge. Eelmisel aastal kasvatatutest minu lemmik. Ilusad triibulised üheampsutomatid. Kõvemad (kõvasti kõvemad), kui Black Cherry, aga maitse meeldis mulle rohkem (olid vist vähem magusad ja rohkem tomatised).

Sitakasti kollane - Madal. Ei kasvanud eelmine aasta üldse hästi, kuigi tomateid kandis tublisti (haigestus mingisse tõppe ja lehed kuivasid järjest ära). Maitses kah kuidagi hapult ja vesiselt seekord. See aasta proovime siis mingeid magusamaid kollaseid tema asemel kasvatada.  

Tigrella

No kesse jõuab niipalju tomateid ära hävitada???

Tigrella, Black Cherry ja Lätiõue lähevad kindlasti kordamisele see aasta. Mingeid sorte ostan ilmselt hiljem istikuna. Lisaks said külvatud Ananas, Hundreds &Thousands (100/1000), Kuldkroon, Antsla ploom, Apelsiinikollane ja... NOKU! Ja mis siin salata - see viimane sai meil puhtalt nime pärast valitud. Mõelge nüüd ise.. ema kasvatab igasugu mõttetuid söögiks kõlbmatuid asju oma peenardes ja kasvuhoones. Aga mis oleks, kui... kasvataks õige nokusid! Ähh??? 😜 Ühesõnaga... kui muidu kergitati minu tomatikasvatuse peale lihtsalt ükskõikselt õlgu, siis noku nimelise tomati kasvatamise ettepanek, kiideti hobilt heaks. Sest millisele poisile noku lahe ei tundu? 😂 

Ja nii see ema neid tomateid naistepäeval külvas. Meil on väike kasvuhoone (ja kes neid tomateid ikka sööb, eks?), nii et ma külvangi tavaliset igast sordist ühe seemne. Üks Ananas, üks Apelsiinikollane, üks Tigrella ja... üks Noku. Või paneks äkki kaks Nokut? Teise pakuks emale. Kuule, mul on siin üks noku üle, sa ei taha vä??? Eee... las ta jääb. Ma panen emale Lätiõuet hoopis... tundub kuidagi... rohkem sünnis pakkumine. 

Ja kui ma olin selle ühe Noku seemne mulda pannud ja ülejäänud seemneid pakki tagasi pudistasin, pani üks Noku siiski plehku. Koi, nagu ma olen, hakkasin seda kohe taga ajama (kõige eest on ju makstud ikkagi! 😂). Kuna kogu tegevus toimus ahju ees, kus lisaks mullale oli maas ka mingit muud ahjupuude sodi, siis tuli mul neljakäpukil nina vastu maad igasugu jama seest seda ühte Noku seemet taga ajada (Kujutasin ette, kuidas kohe astub tuppa mu mees ja uurib, et miks ma küll sedasi (tagumik uppis) ninaga maad uurin? Ah, tead, siin kuskil peaks üks Noku olema! 😂). No ei leidnudki üles. Kui seemnepakke kokku korjama hakkasin, siis ühe alt see kadunud Noku siiski nähtavale ilmus. Polnudki eelnevalt tähele pannud, et see seeme sihuke vähe karvane on. 😂 Igatahes püüdsin ma ta kinni ja pistsin ruttu teiste Nokude juurde, et ta rohkem jooksu pista ei saaks.  

Täna on kõik tomatid kenasti tärganud. Noku ka. Noku nimi peaks minu teada ametlikult hoopis Casanova olema. Aga mina ostsin seemned Noku nimelisena. No kui sordist pilte vaadata, siis (kõik (noku)huvilised ruttu guugeldama!)... on täitsa... ee... noku jah! 😛 Nii et ootused on meil suured. Lapsel, see tähendab. Ja dai boh, et see paljukiidetud Noku süüa ka kõlbaks! Jummel, mul hakkas praegu film jooksma, kuidas me perega selle Casanova vilju maitsema hakkame... 😂 Ja kallis vennaraas on ka loomulikult oodatud Nokut mekkima (võta pruut ka kaasa!). 😛

Okei, ma võtan ennast nüüd kuidagi kokku ja proovin edasi normaalne olla, eks!?

Ja annan teile siis hiljem siin teada, et kuidas tomati mittearmastajale need Nokud maitsesid, onju? Ee... vist ei tulnud välja jälle see normaalne olemine...

Tegelikult ma tahtsin öelda, et... KEVAD ON KÄES! Mina usun lõokesi, sookurgi, kuklasi ja kiivitajat (keda ma täna nägin). Nemad teavad! Ausõna! Ja mul on täiesti savi, kui vahepeal veel lund ja külma teeb. Peabki tegema. Tehku kohe terviseks! Sest maikuu lumi ja külm ei kõlba küll enam kuskile! Aga aedniku aastaring on alanud - toas aknalaual sirguvad tomatid, paprikad, kuumaasikad ning ka peenras piiluvad niimõnedki ninad (ilmselt on ka üksjagu kaotusi). Inimene on saanud sireleid lõigata, aeda riisuda ning vahtra mahlast ennast ümmarguseks juua. Ja mõnel päeval aed lausa rõkkab lindude laulust (nu kesse, hull, siis talvel laulab?). Mida sa hing veel ihaldad? Märtsi kuus!

Mina olen igatahes rahul. Järgmise kohtumisteni! Side lõpp.

neljapäev, 11. jaanuar 2024

Vana lõpust ja uue algusest. Ehk aia juttu ja niisama möla.

Minu aia-aasta lõpetab kalenderiaasta lõpp. See lihtsalt saab otsa. Mitte et tööd otsa (või tehtud) saaksid. Aga kuskilt peab see piir ju jooksma. Et arvestus liiga segaseks ei läheks ning kogu jant jälle otsast peale alata saaks. 😂

Kui päris talv liiga vara kohale purjetab, on suur tõenäosus, et ta ei olegi lihtsalt aadressiga eksinud, vaid siin ta nüüd on ja... mõneks ajaks siia ka pidama jääb. See aasta meie kandis nii ka läks. Nii et terve advendiaja sai ennast selle päris õige lumise jõulutundega täita. Sest jõuludel PEAB ju lumi olema! Ja minu mahutid saidki kogu selle ilu ja jõulumuinasjutuga täidetud. Samal ajal puistasid taevased lumekahurid muudkui uut muinasjuttu peale. Ole ainult mees ja kühvelda naudi! Ja meie just nii tegimegi.. 


Ja mida jõulule lähemale, seda rohkem sai hakatud mõtlema patumõtet, et annaks taevas, et see lumi ometigi jõuluks ära sulaks, sest muidu pole seda muinasjuttu varsti enam kuskile panna! Ja autode jaoks ei jagu enam teedel ega parklates ruumi (jalakäijate jaoks oli see olukord juba käes!), ja metsast ei saa enam kuuske tuua, sest kuuski ei leia paksu lume alt enam üleski. Mees kukkus põllul puid lumest puhastades, täispikkuses näoli lumme, sest lume all oli kivi, mille taha ta takerdus. Vähe suuremat sorti kivi, millest niisama üle ei astu. Aga see kõik oli lume all peidus. Kõige jubedam kogu see loo juures oli see, et seal kivi kõrval kasvab tegelikult väike sabiina kadakas (mida ka loomulikult näha ei olnud) ja tavaliselt on meil väikeste taimede kõrval ka bambuskepp maa sees püsti. Ma pole kindel, kas sel kadakal see oli või ei... aga see tema prauhti! näoli lume sisse kukkumine oleks võinud ikka väga halvasti lõppeda. Jumal pidi lolle ja joodikuid hoidma. Kuna joodik ta kindlalt ei ole - järelikult loll siis ikkagi!!

Ausõna, ma vist pole ühelgi kevadel nii väga sula tulekut oodanud, kui nüüd detsembris. Sest kevadel tuleb see sula lõpuks nagunii! Aga talv... võib üllatada. Ja mitte positiivses mõttes!

Ja kui see sula tulek lõpuks kindel oli, siis loomulikult oli mul ainuke hetk oma seni veel päästamata puid ja põõsaid raske lumekoorma alt päästa õhtul pimedas. Väikeste ja sirgetega polegi hullu - paar korda rehaga "üle küüru" ja asi korras! Aga mõned (okas)puud olid nii lume sisse uppunud, et ma ei saanud aru, et mida ma sealt "augus" üldse tegema pean. Ja suurte (tihedate) mändidega oli juba veel keerulisem (eelmise aasta raske lume murtud oksatüükadki veel lõikamata), seega proovisin rehaviset. See on peen spordiala - valesti visates ongi iga viskeriistaga ainult üks (päästmis)katse! Nii et kui sul on viis reha, siis saad viis korda visata ja kui üks, siis... Mina olen juba hobiharrastajate klassi selja taha jätnud, sest loopisin ÜHE (plastikust) rehaga seitse täitsa arvestatava suurusega mändi üksjagu puhtamaks. Taskulambi valgel! Proovi ronida lumehangede otsas, mis sinu raskust ei kanna, samal ajal suunata taskulambi valgusvihku üles, samal ajal harrastada midagi odaviske taolist, lihtsalt suunaga kosmose poole. See tähendab... loopida ühe käega oda reha, nii et see lume puu otsast alla ajaks (ja sind samal ajal kõige sellega ülepuistamata jätaks) ja samas ise ohutult (kehavigastusi mitte tekitades) alla tagasi jõuaks! 😅 Mina igatahes lahkusin lahinguväljalt koos rehaga. Ja ilma sinise silmata! Olgu - saapad, varrukad ja kraevahe triiki lund täis (silmade pealt sulas õnneks ise ära! 😜), aga keegi polegi öelnud, et aedlemine, lihtne on, eksole!

Suure (minust kõrgema) aedhortensia lumekuhja raskus oli juba mõned ilusad oksad katki murdnud (kusjuures, seda pole kunagi varem juhtunud), aga tema õnneks talub tagasilõikust väga hästi. Enamiku põõsasmaranaid oli raske lumi suht vastu maad vajutanud nii et oksad olid juba maa külge külmunud, seal polnudki nagu midagi teha. 😕

Ja siis see lubatud sula tuligi. Ja õnneks mitte lihtsalt sula vaid koos vihmaga sula, mis lihtsalt ei sulatanud natuke vaid lausa sõi lund. Ja mina iga päev hardalt palvetasin, et võimalikult palju sellest valgest kraamist enne jõule sulada jõuaks. Sest teada oli, et läheb uuesti külmaks ja arvata oli, et see, mis maha jääb, see püsib meil kevadeni välja - sest kohev lumi sulab päris kiiresti. Eriti vihmaga. Aga jää, juba korra sulanud ja uuesti külmunud lumi või suured lumehanged enam sugugi mitte. Nende peale hakkab alles märtsipäike. Lumi õnneks sulasksi meie kandis enam-vähem ära. Kus juba midagi kuhjatud oli, see jäi ikka alles, aga oluliselt väiksemal kujul õnneks. Jõulud olid täitsa valged! Aga kuna ma olin eelnevalt selle jõulumuinasjutuga juba nii täidetud, siis seekord poleks mind ka rohelised jõulud absoluutselt morjendanud. 

Vahepealne sula. No ei saanud seda tünni sealt maa küljest kätte! 😅
 

 Kiirkorras valminud (ja pildistatud) lilleseade ↓


Üks oluline asi detsembrikuine asi veel. Ma nimelt ei leidnud poest oma lemmik Rõngu Pagari krõbedat piparkoogitaigent. See oli muidu ülihea! Kuna enamik nendest poes müüdavatest taignatest on nagunii üks suur hüdrogeenitud taimsest rasvast jamps, siis otsustasin, et nüüd on õige aeg teha teoks ammune plaan ise piparkoogi taigent teha (igaks-juhuks ostsin siiski poest ka ühe võiga tehtud taigna, et kui täitsa pekki see minu taignategu peaks minema, siis on lapsel vähemalt millegistki piparkooke vormida). See piparkoogitaigna tegu tundus kunagi ikka selline keeruline pusserdamine - karamelliseeri mingit suhkrut kuskil pannil ja keeda sellest siis mingit suhkrusiirupit jne... Selle peale mõtlemine juba ajas ihukarvad püsti. 

Aga ma leidsin hoopis sellise taevani kiidetud retsepti (unustage ära, et ma mingit suhkrusiirupit hakkan keetma!) ja... kas saab midagi veel lihtsamat olla vä? Siirupi ostsin poest, tumeda. Kõige aeganõudvam osa oligi ootamine, et millal see kuumutatud siirup piisavalt ära jahtub, et munad võiks lisada. Muu ainult kokku segamise vaev. Ja oi, kui head need piparkoogid tulid! Maailma parimad! Hästi tublilt ja ühtlaselt kerkinud ning krõbedad. Mmm... Ja see võiga tehtud poetaigen... ei kannatanud mingit võrdlust. Vot nii! Pildile sai püütud see päris viimane (lapse lõugade vahelt päästetud isend)... no nii head oli lihtsalt! 😋

See meite päris pühadeaeg (see algab vahetult pärast jõule ja kestab aastavahetuseni!) oli õnneks selline mõnus rahulik kulgemine. Põletasime küünlaid, imetlesime kuuske (ikka eriliselt ilus mudel sai seekord metsast koju taritud mul ja see ehib tuba veel tänagi 11. jaanuaril 😜), krõbistasime piparkooke, kuulasime head (jõulu)muusikat, mängisime perega lauamänge ja võtsime niisama aega maha. Mees oli haiguslehel ja ütles, et tal pole elus sellist "puhkust" olnud, et mitte kuhugi tormama või midagi tegema ei pea! 😀

Aasta eelviimaseks päevaks oli lõpuks välja sulanud mu viinapuu ja ilm kannatas ka vahelduseks õues olemist, lõikasin selle siis viimaks tagasi. Väädid korjasin ka kohe kokku ühte hunnikusse ja laotasin sellesama õue peal vedeleva külmunud veetünni peale (mida ma endiselt liigutada ei jõua!), et hiljem oleks neid võimalik üldse üles leida ja kasutada. Vahepeal on aga jälle tublisti lund sadanud, nii et ma pole enam kindel, et kas ma nad sealt enam tervelt kätte saaksingi. Noorte viljapuude tüvedele jõudsin veel külmakaitseks "torusid" ka ümber panna.

Õhtul mõtlesin selle lõppeva päeva peale tagasi, et mis need kõige ilusamad asjad/hetked selles päevas siis minu jaoks olid. Televiisori vaatamine pole ammu enam moes, aga hommikul olin vaadanud telefonist (üks ekraan kõik!) Gardeners Worldi - oi, see oli nii hinge kosutav ja inspireeriv. Ja mul tuli üks täiesti uus idee! Õhtupoole köögis süüa tehes vaatasin aga ETV-st saadet Lembit Petersonist (Elu kutse). Seesmiselt (elu)tarka ja rikkast inimest on alati hea kuulata. Ja kaasa mõelda. Mõtestada. See kuidagi eriliselt täitis mind. Kaks imelist sündmust ühes päevas, no mida sa, hing, veel ihaldad? Ja seda viinapuu kallal lõikamist olin ma ka tegelikult väga nautinud. Elu on ikka imeline!

Järgmisel päeval mõõtsin ma naljapärast ära oma tööpäeva pikkuse. Et mitu tundi ühe naise elust kulub, et (vanaaasta)õhtul oleks kõigil üks tore istumine - umbestäpselt 12 tundi kulus! Endalegi üllatuseks. 😅 Ja osa ettevalmistusi sai tegelikult juba eelmine õhtu alustatud. Aga õhtu ja öö möödusid toredalt. See on peamine!

Päeval perega verandal istudes nägime, kuidas kitsekari aia tagant läbi jalutas. Ei jäädvustanud digitaalselt, sest siis ise ei näe. Nüüd on see pilt hoopis mu mälus.

Sealt edasi tuli juba see tõsisem külm. Hea meelega oleks istunud kodus kookonis, aga nagu nimme pidin vastiku pakasega keskmise pojaga lähimasse Transpordiametisse sõitma, et ta omale riiklikuks sõidueksamiks aja saaks. Kuna tema teeb lube kooli kaudu, siis pidi aja saamiseks isiklikult kohale minema. Aja sai juba järgmiseks päevaks. 

Tol päeval oli hommikul 24 kraadi külma. Õnneks me pidime alles peale lõunat kohale minema. Aga suure külmaga on see ikkagi üpris tüütu ettevõtmine. Viimasel ristmikul enne transpordiametit suutsin tekitada "situatsiooni". Seal on selline veidi segane ristmik, kus peatee suund võib segaseks jääda. Mina pidin teed andma. Andsingi! Samal ristmikul seisis ka just riiklikku sõidueksamit tegema hakanud eksamiauto. Andis ka teed. Aga siis tekkis küsimus, et kumb meist ikkagi enne võib liikuma hakata. Poeg ragistas palavikuliselt ajusid, sest tema ka kohe ei teadnud. Ja kui mina ei tea, siis mina ei liigu! Liikus hoopis eksamiauto. Samal ajal jõudis poeg (õigele) järeldusele, et tegelikult oli ikkagi minul eesõigus. Nii et kui mina siiski oleksin otsustanud oma eesõigust kasutada ja eksamiautoga samal ajal liikuma hakata, siis oleks kellegi sõidueksam juba esimesel ristmikul läbi saanud. 😀 

Vähemalt oli pojal lootust eksamil esimesest ristmikust kaugemale jõuda, sest ta oli sellel liiklemise reeglid juba enda jaoks lahti mõelnud. Aga samas oli ta murelik, et samal ajal tema sõidueksamiga liigub linna peal ka tema ema ja kes võib talle endale mingi "olukorra" tekitada. 😂

Seega eksami ajaks põgenesin ühele kirbukale. Et mitte närviliselt küüsi närida ja linna peal vaesetele eksminandidele uusi "situatsioone" tekitada. Teadsin juba eelnevalt, et sõidueksamist esimesel katsel läbi saamine on päris keeruline. Ja kui kirbukal veel ühe autokooli omaniku naine mulle rääkis, kuidas nende peres kõige paremini autot juhtiv inimene, riiklikul eksmil ebaõiglaselt läbi kukutati, siis tundus mulle juba, et meil polegi lootust. Mitte et ma arvaks, et poeg sõita ei oska - oskab küll! Aga lihtsalt... kui juba sõiduõpetaja tütar sõidueksamil läbi kukutatakse siis...

Aga minutid aina läksid... ja läksid... kuni tuli ühesõnaline sõnum: Tehtud! Vot nüüd ma olen küll natuke uhke - teised tema grupi omad maadlevad alles õppesõidule pääsemise või koolieksamiga, meite poisil load käes. Mõlemad riiklikud eksamid tehtud ühepäevase etteteatamisajaga. Pole paha! 😂

Sigakalli (börsi)elektriga päev oli reede. Ja reede õhtuti me võtame aega, et lihtsalt olla. Olimegi. Ilma elektrit kasutamata. Kõik peale külmkapi ja kanala tulede sai järelt ära võetud. Kaheksane sättis elutuppa kõik meie laternad ja süütas nendes (LED) küünlad. Lauale said süüdatud veel tavalisi lisaks. Laes põles meil jõuludeks eksprompt vitstest kerast ja patareidega töötavatest LED tuledest valminud valgusti. Lauamängu nägi mängida kenasti, muusikat lasime telefonist veel lisaks. Polnud viga ühti!

Laupäeval käis mees kuskil jääraja võislusel. Tuli esikoha karika, vahuveini, lõikelaua ja veel mingi kraamiga.

Pühapäeval (7.01) oli senise talve kõige külmem päev. Ilus päev. Imeilus! Hommikul näitas meie termomeeter -28,6. Prrr... Nagu tellitult, ei saanud ma seda päeva kodus teki sees mööda saata. Mees läks jälle jääraja võistlusele, mina pidin lõunaks tööle minema. Ei kurda, sest auto läks käima ja vaated olid lummavad. Pildid tehtud telefoniga, läbi auto esiklaasi ↓

Minnes...

temperatuur õues -27 kraadi

Tulles...

Temperatuur -25

Kui nüüd mõelda, et mis oli minu jaoks tolle külma päeva kõige ilusam sündmus, siis see oligi see seesama töölt kojusõit. Minu auto (lamell)rehvid olid jäise tee külge nagu liimitud ning spidomeetri näidule kerkisid justkui iseenesest keelatud numbrid. Teisi inimesi polnud. Või ma lihtsalt ei märganud neid. Sest härmas kaskede ladvad olid värvunud roosaks ning majade korstendest tõusid otse taevasse valged suitsusambad. Põldudel hõljusid udulaamad, mis tekitasid natuke võlutud muinajutus olemise tunde. Selges sinises taevas leidus iga minutiga järjest rohkem roosasid, kollaseid ning oranže toone. Põldudel nosisid veel metskitsede suuremad ning väiksemad kambad... 

Mõni päev on ilusam, kui mõni teine. Mõni on kohe väga-väga ilus...

Mees tõi õhtul uue karika. Ja uue vahuveini. Issand, kes kõik need veinid küll ära joob??? 

Need kõige külmemad päevad aitasid mul üle elada sügisel ostetud kahekordsed villased kindad ning meriinovilla sisaldusega sukkpüksid, mille meesterahvas, vaat et poolvägisi enne jõule suuremas poes sisseoste tehes, ostukärusse surus. Naine on tal koi. Tal pole (midagi) vaja! Kas neid 4XL suuruses üldse müüaksegi vä??? Ja varsti tuleb ju üldse kevad. Ja lilled ja kõik see värk!

Soojad on need küll, aga naha kihelema ajavad ikkagi ka. Õnneks käivad need jalga, mitte pähe või kaela - sinna ei kannataks küll neid mingil juhul panna! 😜

Küüslaugud jäid sügisel maha. Seda pole kogu selle 20+ aasta jooksul juhtunud. Nüüd siis läks nii! Lootsin, et ehk õnnestub mul sellekordse sulaga, siiski midagi veel kätte saada. No ei kujuta oma kokkamist väga ilma küüslaukuteta ette. Eile siis oligi sula, aga mina olin tööl. Täna ma ei ole tööl, aga sula ka enam ei ole. Käisin ikka peenras proovimas. Kahes peenras. Esimeses oli maa täiesti külmunud ja sealt ei saanud ma midagi enam kätte, teisest sain ma... tükeldatud küüslauku.  

Meenub Lembit Petersoni öeldu...

Hommikul tõuseme, plaanime midagi, aga kõik hakkab minema natuke teistmoodi, kui me plaanisime. Kas siis paremini või halvemini. Sageli halvemini. Aga see ei tohi meid masendusse viia, vaid me peame kasvatama siit uut lootust. Väljapääsmatuid olukordi pole olemas, kuigi me hetkel võibolla väljapääsu ei näe...

Ega´s midagi, ootame aga uut sula siis! Või kevadet. Oleneb, kumb neist enne tuleb. Sest ükskord sulab see maa nagunii - ja siis saan ma oma küülaugud kätte! Punkt! 😅

Esimesed selleaastased lilleseemned on tellitud ja juba käeski. Nii et uus aiaaastaring on päriselt alanud. 

Ja mõtle siis sinagi õhtuti, et mis oli sinu lõppeva päeva kõige ilusam sündmus. 💚

neljapäev, 14. detsember 2023

Talv tuleb alati ootamatult. Eriti minule. Eriti siis, kui ta juba novembris kohale purjetab.

Täna mingit ilusat juttu ei tule. Aknast paistab küll tore jõulumuinasjutt - hanged varsti rinnuni ja puud lume all lookas (tegelikult täitsa ilus vaatepilt), aga aedleja ei ole endaga rahul. Aastaajaga ammugi mitte! 😂 Sest hoolimata tublist pingutusest...

... jäid osa sellesügisesed aiatöid ikkagi lõpetamata. Või üldse tegemata. No ei jõudnud lihtsalt - tali tuli enne peale. Osa taimepealseid jäi veel lõikamata ning külmaõrnemad taimed saavad mul alati ikka ka kuuseoksad peale, aga seekord selleni ei jõudnudki. Praegu küll hoiab kohev lumi sooja. Eks edasi paista. 

Viinapuu jäi samuti tagasi lõikamata. See on nüüd küll esimene kord. Hetkel on viinapuu nii paksu lumeteki all, et ainuke lootus teda üles leida on... SUUR SULA. Ma loodan, et see ikka tuleb. Kunagi. Sest nendest okstest oli mul plaanis talvel pärgasid teha. 

Üks vihmaveevaat vist külmuski lõhki (sellest saab siis äkki närilistekindla kompostikasti teha...?) ja ka teises oli pärast vee välja laskmist nii paks jää kord, et neid varju alla ma veeretada ei suutnudki - jõud ei hakanud peale - troonivad teised nüüd uhkelt keset õue. Aga pole hullu - kui nii edasi läheb, siis varsti on lumi nii paks, et ei pane neid 200L vaate enam tähelegi. 

Vahtralehed sadasid seekord väga hilja puu otsast alla, aga need jõudsin siiski kokku riisuda ja kottidesse panna. Viimast otsa tegin küll juba vihmaga. Nii need rasked kotid sinna värava kõrvale seisma jäidki... 


Tamme lehtedega läks nii, et kohe kui need puu otsast alla sadasid, ma ka oma mehe neid õue kokku puhuma kupatasin! Ta küll natuke protesteeris, et isadepäev ikkagi, ja vihma tibutab, aga ma ei jätnud jonni - millas see parem hetk siis tuleb, ah? Tagantjärgi tarkusena - ei oleks tulnudki kusjuures! Mees oli tubli ja tegi, mis kästud. Edasine pidi olema juba minu etteaste - nende lehehunnikute kottidesse ajamine ja kottide käru peale tassimine. Ühe lörtsimärja hunniku sain  p e a a e g u  kokku pandud (alustasin kohe järgmisel päeval), aga siis tuli kohe ka külm kaela ja... nii need hunnikud seal lume all nüüd ootavad. Ma isegi ei saa aru enam, et kus täpselt. Niipalju oli siis sellest külmas vihmas ja lörtsis läbiviidud enesepiitsutamisest kasu. 

Üks kevadine kukk jäi supiks tegemata. Või isegi 2. Lihtsalt liiga külmaks läks, et seda sulgede kitkumist õues läbi viia. Kukk muidugi rõõmustab! 😀

Jumal tänatud - vähemalt tulbisibulad (ja muud sibulikud) said kõik kenasti maha istutatud!

Aga võrkkotid ja lambavill jäid paljudele väikestele puudele ümber panemata. Külma ja lumega on see nii jube töö. Ehk läheb ikka veel tõsiseks sulaks ja jõuan selle töö veel ära teha. Muidu põdrad ja muud toredad söödikud pistavad kõik nahka.

Roosid jõudsin õnneks mullaga katta. Mitte et see kõik nüüd küll väga väärikalt välja oleks kukkunud... Mõned päevad oli juba nagu külma teinud. No kui kiiresti see kile alune mulla hunnik ikka külmub, eks? Aga kui mina oma ämbritega kohale jõudsin, et rooside muldamiseks hästi kõdunenud sõnnikumulda võtta, oli mullale juba kaas peale külmunud. Nii ma seal siis labidaga pekstes urgitsesin, üritades leida mingitki kohta, kust labidas külmunud mullast läbi pääseks. No ei õnnestunud! Järelikult tuleb veel vihasemalt üritada! Kujutage nüüd ette: keset lagedat põldu suuremat sorti mulla hunnik. Hunniku kallakul toimetamas keskmisest pikem naisterahvas. Taob labidaga hunnikut. Vihaselt. Lõpuks tundub, et ometi on ta töö vilja kandma hakanud. Labidas tungib läbi jäätunud pinnase. Nüüd vaja ainult see kõva kaas sealt pealt kätte saada. Aga see ei tule lahti! Naine töötab palehigis ja kasutab nüüd kogu oma keharaskust, et ometigi tekitada külmunud mulda üks päästev auk, kus oma armsate rooside katmiseks mõnusat sõmerat kraami urgitseda. Külmunud mullakaanest murdub tükike, labidas vabaneb pinge alt ja selle otsas maoli kõõlunud inime, teeb toreda tagurpidi kukerpalli, et naabrid, kelle akendesse kõik ära paistab, ometi ei arvaks, et naabrinaine just praegu oma sõnnikuhunniku otsas lamas - tagumik kõrgemal, kui pea. 

Selle lumekaane paksus oli (olenevalt kohast) ca 15 cm ja ega seal andis ikka tükk aega veel toimetada, enne kui normaalse mullani lõpuks pääsesin, nii et edasi töötasin ma põlvili hunniku otsas turnides, et külarahva tähelepanu mitte rohkem äratada. 

Mõni aeg tagasi lugesin ma ühte raamatut Rumeeniast ja sealt jäi mind kummitama üks mõte. Ka Rumeenias on talv. Lumega ja puha. Aga see kestis vist mingi 2 nädalat või midagi sellist. Ja siis tuleb kevad. Ja suvi! Suvi on neil pikk ja soe. Jõuab kõike teha. Ja kui täna ei jõua, siis võib ka homme teha. Või ülehomme. Või üldse järgmine nädal. Või kuu. Sest aega on. Suvi kestab!

Me pidasime eile mehega ühe tähtsa arutelu maha. Tegelikult pidime me selle teema juba kevadel ette võtma, aga kui see kevad lõpuks kohale jõudis, siis oli meil mõlemal nii neetult kiire, et polnud lihtsalt enam aega. Sest kui sa täna ei tee, siis homme ei pruugi enam olla võimalust. Ja ülehomme on juba mõttetult hilja sellega üldse alustada. Ning nädala pärast on hoopis uued tegemised, mis jalaga tagumikku peksavad!  Niisiis... esimene hetk (erinevatel põhjustel) see asi korralikult läbi arutada oligi täna hommikul. Sest praegu oleme me mõlemad kodus haiged.😂 Saatuse iroonia missugune!

Ehh, see meite pikk talv on mulle endiselt raske üle elada ja muu aeg on niii kiire, et seal pole alati  aega elada. 

Tegelikult on mul vist hoopis välja loodusesse vaja. Aga talvel lumega on seal kõik nii palju keerulisem. Pole seda rohelist maad, mis mind rahustab. No et lihtsalt seisad ja imetled, et MIS SIIN KÕIK KASVAB! Tund aega võib rahulikult imetleda. Või 2. Talvel on aga hoopis põlvili lume sees sumpamine, külmetavad põsed ja ninast jooksev vesi. Ma ei ole siiani veel aru saanud, et kas talvel jalutades tuleks see kaasas tassitav voodilina endale ümber kere mässida või on mõistlikum lasta sel lihtsalt järgi lohiseda. Samas... ma pole veel kunagi ühtegi järgi lohiseva voodilinaga tervisejooksu tegijat talvel näinud. Ilmselt on need talisportlased siis ikka mingist teisest puust. Või on mu nina siiski talvele tugevalt allergiline. Muud seletust asjale lihtsalt ei ole! Või ehk on probleem hoopis mu perekonna nimes...?

Ma lähen teen nüüd tassi teed või midagi. Siis läheb äkki tuju paremaks. Jõuluvanale ma juba kirjutasin - vähemalt see tähtis töö on tehtud! Eks neid teisi tee siis kevadel edasi. Siis polegi ju muud teha. 😜

Ahjaa, postituse pildid on pärit päris novembri algusest, siis kui veel lund nagu väga polnudki. 😛

neljapäev, 23. november 2023

Miks minuga sellised asjad juhtuvad ehk... aednike hapukurgihooaeg on lõpuks avatud!

Vahel juhtub elus asju. Imelikke asju. Asju, mille puhul sa mõtled, et kuidas need sinuga üldse seotud on??? 

Esimene lugu

Seda esimest "asja" ei ole me peaaegu kellelegi rääkinud. No nii hirmus piinlik oli lihtsalt. Ainult paarile-kolmele rääkisime, aga ka peamiselt sellepärast, et nende osalus selles sigaduses välistada. Niisiis ei tea me siiani, kellele me selle jama eest aitäh! peame ütlema.

Nimelt... umbes kuu aega pärast aianduskooli lõpetamist potsatas meie postkasti kutse miskile vastuvõtule, et kätte saada mastivimpel ja tänukiri Eestimaa kaunistamise eest. Olime nomineeritud Eesti kaunis koduks. Mäh?

Meie elamine
Ma esialgu arvasin, et see on mingi nali. No peab olema ju! Sest... meil ei ole mingit kaunist kodu. Isegi mitte hästi kaugelt vaadates hästi natuke kaunist kodu. Isegi siis, kui oled ühest silmast pime ja selle teise, millega sa ka hästi ei näe, hästi vidukile vead ja siis vaatad. No ikka ei ole! 

Meil on selline täiesti tavaline maa-elamine, koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Jah, me üritame kogu aeg küll mingi koha jälle korda teha, sest meile ei meeldi korralagedus, aga no... see kõik võtab aega. Palju aega. Palju rohkem aega ja raha, kui meil on.

Elumaja lähemalt vaadatuna
Igaüks, kes meil on käinud, teab, et me võiksime vabalt kinni panna kõige jubedamate aiapostide võistluse. Või kõige pudenevamate väravapostide oma! Eestimaa kõige koledam liivakast asub meie aias. Meil on ajahambast puretud kõrvalhooned ning kreenis ait (no ei ole palgivahetuseni jõudnud!) ning alalõpmata on üldse pool meie õuest üldse üles kaevatud. Ptui-ptui-ptui! üle vasaku õla! Mis kaunist kodust me siin täpsemalt nüüd räägime? Mingi getode klassis osalesime vä?

Niisiis mina olin veendunud, et see on mingi nali. No et vallas aeti midagi sassi või äkki me saime kellegi teise kutse või... 

Mees muidugi ei jätnud jonni ja igal võimalikul juhul hõõrus mulle seda nominatsiooni nina alla ning uuris, et kas me sinna vastuvõtule siis ikkagi läheme? Milline vastik inimene! Maakonna omavalitsuste liidu esimees pidavat ikkagi ju ootama meid. Ja kutse peal olid ju MEIE nimed. 

Mingi meeste värk

Mitte, et ma seda kõike uskuma oleksin hakanud, aga tegin siiski väikest uurimistööd, et kuidas see kauni kodu konkurss üldse välja näeb? 

Nagu ma arvasin, peab keegi sinu kodu sinna kõigepealt esitama. Ise võid loomulikult ka. Koos teksti ja fotodega. See viimane osa tekitas minus eriti suuri judinaid. Kust need fotod tulid???

Nurgatagune puuriit
Siis käib mingi tähtis komisjon sinu aias ringi ja hindab erinevaid etteantud punkte. Ma ei tea täpselt mida, aga äkki hoonete korrashoidu, kõnniteede olemasolu, igasuguseid rajatisi, haljastust jne, jne.

Ja nii kõigis konkursil osalevates kodudes. Sellest hindamisest sünnib mingi järjestus, millest parim esindab maakonda üle-eestilisel konkursil, millest omakorda parim saab Kaunis Kodu misiganes aastal.

Kõik üpris loogiline värk, ainult et... mingeid paberitega komisjoniliikmeid polnud me enda teada võõrustanud. Aga kui meie sellest  m i d a g i  ei tea, kuidas me saame siis mingil konkursil osaleda???

Mul tuli küll üks kahtlusalune pähe, aga tema vandus pühalikult, et on süütu. Ja ikkagi, KEEGI peaks ju ühendust võtma ja teada andma, et meid on sellisele konkursile üles antud ning uurima, et kas me ikka SOOVIME seal osaleda. 

Surnuaed

Täpselt selline tunne oli et... olen just hommikul voodist tõusnud, näos padjamuster, ripsmetušš laiali, silmad paistes, nägu punaseplekiline, juuksed sassis ja öösärk kortsus, kui järsku kõlab uksekell. Aa ei! Uksekella ei kõla - lihtsalt mingi A4 paberiplokkidega seltskond jalutab sisse ja hakkab mind pildistama ning paberitele mingeid jooni vedama. Juba mõõdetakse mu pikkust, rinna- ja puusaümbermõõtu. Küsitakse jalanumbrit. Prillide ja kunstküüntega tädi paberiploki taga vangutab pead: "No nende puusadega te küll kaugele ei jõua!" 

"Vabandage, mis siin toimub???" , üritan, ähmi täis olles, uurida. Samal ajal lödistab keegi juba mu tõstetud õlavarre rippuvat pekki. Tädi tõmbab paberile paksu rasvase miinuse.

"See on ju iludusvõistluse jaoks!", teatab ta nina kirtsutades.

"Oot-oot! Mis iludusvõistluse? Ma pole mingil iludusvõistlusel osale..." lause jääbki lõpetamata, sest keegi on surunud tugevasti mu lõuale ning vahib nüüd hindavalt mulle suhu. 

"Enam-vähem, aga üks on viltu!". Ploki ja prillidega tädi veab paberile järjekordse pika miinuse...


Prügimägi

Seda tänukirja me vastu võtma ei läinud. Vihma sadas (üritus oli õues) ja mul oli üldse sünnipäev. Aga isegi, kui neid kahte asja poleks olnud, siis ma lihtsalt poleks julgenud minna hirmus, et äkki on ikka mingi eksitus või päriselt näidataksegi seal kuskil suurel ekraanil neid nomineeritud kodude pilte. Uhh! No seda viimast ma üle elanud ei oleks. 😀

Päris elu!
See muidugi ei tähenda, et ma alandusest pääsenud oleksin. Ühel kenal päeval, kui mu enesetunne üpris kehv oli (olingi haige tegelikult) helises uksekell... ja ukse taga seises vallavanem isiklikult. Ta tõi selle tänukirja, mastivimpli ja mingit valla nänni veel. Vallavanemal ja vallavanemal on suur vahe, ma ütlen! Minu ukse taga seisis... ee... no selline... emastele atraktiivsemat tüüpi isend. 😜

Ja mina... nägin täpselt selline välja nagu ülalkirjeldatud iluduskonkursil osaleja...

Sellest ma ei hakka rääkima, et muru oli juba tükk aega niitmata ja terve õu mingeid notsikuid ja lapse träni täis. 😂 Izzand, kuidas ma ikka etteteatamata sissesadavaid külalisi armastan!

Oeh! No ei või mul siin elus ka üldse vedada...

Kaheksase noormehe elutähtis tükk vana aknaraami, mis meie õue kaunistab.
                                                                                                                 

Teine lugu. 

Selle kevade kenal märtsi lõpu õhtul olen end mõnusalt voodi peatsisse istuma sättinud. Vean pöidlaga üle telefoni ekraani, et lennurežiim ööseks sisse lülitada, aga kogemata tõmban vasaku poole asemel paremalt poolt üle ekraani alla. Avaneb... hoopis see teadete rubriik. No teate küll, kus on need viimased kõned, sõnumid, teated ja igasugune muu jama on. Möödaminnes silman seal Kerli Dello nime. Mingil põhjusel on seal rubriigis vahel ka mõni uudis (ei ole nendest teadete loogikast veel aru saanud...). Igatahes jään uimaselt mõtlema selle uudise pealkirja peale -  "Kerli Dello". No mis uudis see selline on??? Mainin seda möödaminnes ka mehele. No need tänapäeva uudiste pealkirjad lähevad ikka järjest napakamaks! Mees kiikab mu ekraanile ja ütleb hellalt (nagu neljaaastasele): "Kallis, see ei ole uudis. Kerli Dello on sulle kirjutanud. Näe, siin on ju kirjas - MAAHOMMIK!"

"Aaa... arusaadav! Kuule... aga miks see Kerli Dello mulle kirjutab, ah???"

"No kust mina tean. Tee kiri lahti ja loe!" Ja juba küünitab mees end mu telefoni kallale, et oma dinosaurusest naisele e-kirja avada. Aga ma olen kiirem ja tõstan telefoni siuhti! ta käeulatusest välja.

"Oot-oot! Issand jumal, ma ei hakka seda ju nüüd õhtal siin avama - pärast ei saa öö otsa magada!" 

"Ja nüüd siis magad või???", uurib mees altkülmu jõllitades.

"Olgu! Ma lähen võtan veel ühe magamise tableti. Siis avan!" 

 

Mees on mul üks tark mees ikka! Mis ma ilma temata küll teeksin? No tõesti - ei olnudki uudis - päris ehtne e-kiri oli. 😂

Kerli oli kanapidamise kohta guugeldades mu blogisse jõudnud (Link ) Nu ja... tahtis  "Maahommikusse" sellest kanade värgist lugu teha. Täitsa arusaadav - kuskilt tuleb need ohvrid ju leida, eks! Vaja sul siis nii edev olla ja oma elust sedasi avalikult kirjutada, äh?

Edasi läks kiri aga veits käest ära:

... Ja sirvides üleüldse Teie blogi edasi, siis mulle tundub, et teist võiks teha terve hooaja saateid...

 😂

Õnneks need kaks sisse võetud tabletti töötasid kenasti. Hommikul, raadiot tööle pannes, kuulsin aga esimese asjana rõõmsat Kerli Dello häält...  Rääkis seal miskit blogimisest. Ja kanadest... Panin ruttu raadio kinni. Appi, see ei ole ju minu elu, eks?! Poeg pärast irvitas, et ilmselt otsis Kerli mind raadio kaudu taga juba. 😂

Kanadest rääkimine osas on mu käed seotud (ja suu kaltsuga kinni topitud 😅). Sest valetada ma ei taha (ja ei oska) ja tõde rääkida ei saa. Nii lihtne ongi. Võib-olla kunagi ma kirjutan sellest. Aga hetkel on olukord selline. Jooksavaid asju saan küll kirjutada ja kui vähegi jõuan, siis plaanin seda ka teha. Vot nii! 😛  

Pealegi... ma ei ava end ju sugugi igale võõrale. Kõigepealt peab see inimene üldse minuni pääsema. Ning see võtab aega. Ja eks ma olen ikka selline raskesti käsitletav tegelane, kes võtaks kas hoobilt saatejuhtimise üle või... vastaks kõigele ühesõnaliste lausetega (olenevalt selles, mis tuju mul parasjagu on). Ja üldse, ma ei otsi mingit tähelepanu, ma lausa pelgan seda.

Aga mis siin pattu salata - selle  t e r v e  h o o a j a  jutu üle, sain ma ikka üksjagu itsitada. Üldse mitte Kerli pärast! Sest tema oli kirja pannud oma (uit?)mõtte. Tunde. Ja see oli hirmus armas temast, et ta seda teha julges. 💚 Nu ja ega igale ühele sellist pakkumist ei tehta, eks! 😛

Ma lihtsalt ei suutnud ennast kuidagi selles hooaja valemis ette kujutada. Või kui ma natuke nagu juba hakkasin kujutama, siis läks see "film" nii kohutavalt lappesse ära, et... mu kõhulihased kippusid krampi minema.  

Seega teiste, toredate inimeste, kinnitustest hoolimata, et nad hirmus hea meelega vaataksid mind laupäevahommikuti televiisorist (nu kes see siis teise napakas olemise üle siis naerda ei taha, ah? 😃), ütlesin ma sellele suurepärasele pakkumisele siiski EI.

Nii et... mu suurejoonelisi vaatajanumbreid tõotav telekarjäär jõudis lõppeda juba enne, kui see algas! Samas... kontakt on loodud - mine sa hulle tea! 😛

Aga kõige tähtsam oli ju, et head aprillinalja sai. Kiri pojale: ↓

Mina: Kui sa minust edasi midagi ei kuule, siis... ma peidan end Kerli Dello eest.

Poeg: Keldris või?

Mina: Ma ei saa sulle öelda  - sa äkki kitud Dellole ära! 

Poeg: Seda ma arvasingi. 

 

Kui laps leiab kasutuseta vanad tellised, valmib... kindlus
See piinlik mastivimpli segadus oli mul juba jõudnud ununeda, aga see Maahommiku lugu tuletas seda teravalt meelde. Ja toetutes sellele esimesele kogemusele (millele muule mul siis ikka toetuda?), siis väheke paranoiliseks muutusin ma küll. Ma pelgasin võõraid autosid. Ja vahel tundus, et mu kuuseheki taga liikus midagi...  s u u r e  karvase mikrofoni laadset. Igaks-juhuks hoidsin madalat profiili ja väljas väga ei käinud - jumal teab, milla see Dello oma kaamerate ja mikrofonfega kuskilt põõsast välja kargab ja "Maahommikut" tegema hakkab. Ma ikka siuke tagasihoidlik inime, ei taha, et   t e r v e  Eesti rahvas mu üle naeraks, piisab nendest lugejatest siin...


Tegelikult kirjutas Kerli mulle veel midagi väga armast. 

... jätkake kirjutamist, sest see tuleb Teil imeliselt välja. 

Mitte et ma ennast nüüd kuidagi kõrvust tõstetuna tunneks - väga paljud inimesed kirjutavad väga hästi - p a l j u  paremini, kui mina, aga mulle meeldib, kui inimene ütleb, mis ta mõtleb. Ja see oli siiras avaldus.

Ega ma tegelikult ei plaaninudki üldse neist asjust siin kirjutada. Esimene lugu on lihtsalt piinlik ja... Aga ma ei saanud midagi teha, sest need lood lihtsalt pressisid end minust välja. Hoidsid mind niikaua vangis kuni nad siia kirja pandud said. Kevadest saadik see postitus siin arvutis järelküpsenud juba. No las see siis tulla, kui niiväga tahab. Aednike hapukurgihooaeg ikkagi - on inimestel midagigi lugeda. 😛

Nii et... mina võib-olla jätaks kirjutamise küll. Aga kas kirjutamine mind jätab...

teisipäev, 31. oktoober 2023

Üki-kaki-kommi-nommi, ja oktoober läbi ongi...

Mnjah!

Ma olen see (aia)aasta ikka väga jutukas olnud (võivad kinnitada kõik need, kellega kokku saades, ma nad surnuks rääkisin). 😛 Nii et kõigepealt ma kiidan ennast - tubli tüdruk, et sa oled teinud kõik, mis sa suutsid ja natuke rohkemgi veel. Aga teinekord... katsu ikka paremini! 😃 Kõik, kes mind paremini tunnevad, teavad kuidas see lõpp kõlas.

Niisiis... tuli kevad, oli kevad, tuli suvi, oli suvi. Siis kahjuks tuli sügis (üldse ei ole ma rahul asjade sellise käiguga), ja no nüüd hakkab see sügis ka juba vaikselt lõppema. Edasisest... ma ei taha mõeldagi. Millegipärast kangastub mu silmade ette üks märja karvaga külmetav kass. Mnjäu!

Paar päeva tagasi avastasin, et minu kirjutuslaua kalenderis ilutseb endiselt maikuu (oh, oleks see vaid tõsi...). See ütleb juba palju mu meelest. Ja selle postituse tarvis pilte otsides, avastasin, et viimased pildid, mis fotokast arvutisse said laetud, olid tehtud selle aasta märtsis. 😂 Seega ei hakka ma praegu lubama, et kõik vanad uudised tagantjärgi kirja panna jõuan ja viitsin, aga väikese kokkuvõttega oktoobri kuust saan ma maha küll.

Et siis... oktoober.

 

Oktoobri alguses, Saaremaa ralli aegu, on meil juba (pere)traditsiooniks kujunenud väljasõit Saaremaale. Seekord läks nii, et see aeg möllas selle sügise kõige hullem torm. Neljapäeval minnes polnud hullu. Vihma sadas küll vahelduva eduga terve päeva, aga see meid väga ei morjendanud. 

Ööbimine sattus olema ilmselgelt floristikahuvilise inimese korteris. Sest normaalsetel inimestel pole selliseid lampe... ↓

ega lillevaase. 💚





Reede hommikul oli ilm mõnusalt päikeseline ja see aeg, kui mees lapsega linnuses käis, tolgendasin mina mööda erinevaid Kuressaare poode. 

Huvitavamaks läks elu õhtu poole. See aeg, kui ralli hakkas. Kuna suur osa kesklinnast oli autoga liiklemiseks kinni pandud, siis osutus üksjagu  keeruliseks oma uude ööbimikohta jõudmine. Aga no mees on mul selline võlur, et... igalt poolt võlub ennast läbi.

Kui tavaliselt käime me reedel alati kogu perega õhtul tuledes Kuressaare linna vahel jalutamas, siis seekord jätsime me lapsega selle osa vahele. Mees muidugi läks. Kummiülikonnas. Kummikutega. Meie kaheksase pesamunaga mõnulesime hoopis oma uues ühe öö "kodus". 

Aga väljas läks mäsuks. Nii, et kui duši alt välja sain, tuli laps kisaga, et tulgu ma ruttu - meil lendas aken lahti. Keerasin rätiku ümber ihu ja läksin olukorda kontrollima. Oli jah välimine aken suure tuulega lahti lennanud, ilmselt oli kehvasti kinni. Suur kõrge aken. Tõin siis tooli, võtsin kardinad eest ja avasin sisemise akna, et välimist püüdma hakata. No ja samal ajal mõtlen, et ega see nüüd kõige parem olukord ei ole. Ümberringi teised suured (korter)majad, tuled akendes. Ja siis mina seal, meeter 81 pikk, SUURE valgustatud akna peal, tunnen kuidas niigi nibin-nabin strateegilisi kehaosi kattev rätik, kohe-kohe ümbert pudeneb. Raudselt saaks "Märgatud Kuressaares" gruppi! Jälle üks mandri inimene otsib tähelepanu... 😂

Õnneks seekord ma sinna gruppi ei saanud (esitusele tuli kiirete käte eeteaste). Aga järgmine aasta proovin jälle! 😛

Öösel oli torm. Ja päeval oli torm. Ja üldse oli morn. 

Kui eelmine aasta oli Saaremaa see aeg nii imelistes sügisvärvides, siis see aasta... polnud mingeid värve. Roheline, pruun, hall ja heal juhul natuke kollast ka. Vsjo!

Kuna ralli vaatamine oli keeruliseks muutunud ja praamiliikluses võis esineda häireid (Saaremaa-Hiiumaa vaheline praamiliiklus juba seisis), siis otsustasime varasema praamiga koju minna. Käisime veel poest läbi ja... ruttu minema siit saarelt! 

Väikese Väina tammi peal tuli hoogu kõvasti maha võtta, sest lained lendasid üle kahesuunalise sõidutee. Silma järgi hinnates (me mõõtma igaks-juhuks ei hakanud) oli merevee tase ühel pool tammi teisest vähemalt meetrijagu kõrgem. Tugev tuul tegi teel püsimise raskeks. Paari ratturit nägime ka. Nende elu pärast hakkas küll hirm.

Nõks enne nelja jõudsime Kuivastu sadamasse. Üks praam just väljus. Vähemalt üritas väljuda. Kuidagi väga vaevaliselt (külg ees) tundus see lahkumine tal edenevat. Meie ees praami järjekorras oli veel üks auto. Rahvas väljus autost. Võtsid kohe kenasti tuule alla. Lisaks võtsid tuule alla ka mingeid pabereid, joogitopsid, kellegi kindad ja jope. 😃

Kirjutasin keskmisele pojale, et ootame sadamas praami. Aga ilm jube tuuline ja pole kindel, et kas jrg praam üldse väljub. Aga igaks-juhuks mainin, et kui ta meist nüüd rohkem midagi ei kuule siis... läksime põhja. 😂


Tugevamad käisid sadamas marutuult ja merelaineid imetlema. Meie ei ole tugevad. Meie oleme konstruktiivsed. Seega istusime nagu puugid oma autos ja arutasime mehega, et kas praamis oleks mõistlik autosse jääda või välja minna. No et kui uppumiseks läheb siis... Jõusime järeldusele, et parem oleks ikkagi autosse jääda, siis on surnukehade leidmine ja tuvastamine lihtsamad. Ainult et... mul oli jube pissi häda. 

Ei jõudnud ennast ära kiruda, et auto miskit "rahustavat joogipoolist" polnud. Kuna keegi meist kolmest ujuda ei oska, siis vindisena tundub mulle see uppumine kuidagi palju talutavam. Mees muidugi torkas kohe vahele, et ta ju poes pakkus! Milline tark mees! Ja milline rumal naine. No kui loll saab üks inimene olla, et sellise pakkumise maha magab???

Järgmiseks sõitis meie kõrvale suur palgiveoauto. Super - järjest paremaks läheb! Mis saab olla paremat, kui loksuda tormiga merel praamil, millel on muuhulgas ka palgiveoauto. Koos täislastis järelhaagisega! 

Seal laevas ei müüda midagi vä???

Kaine olemisel on muidugi omad eelised. Natukese aja pärast sain ma aru, et täislastis palgiveoauto võib olla tormisel merel hoopis korralik jackpot. Kaua see auto meil vee peal püsib, ah?! Aga palgid see eest...! 😂

Lõpuks jõudis ka meie praam. See oli suhteliselt tühi.



Ootasime, et kas need pealesõitu lubavad rohelised tuled ikka süttivad või ei. Kiri tablool kuulutas, et järgmine praam väljub kell 16:25. Silmanurgast piidlesin palgiveoautot... Sadamas ja praamil töötavatest kummiriietes inimestest oli kahju. Meie istusime soojas autos ja vingusime selle üle, et veini ei ole... Teised pidid selle koerailmaga õues olema...

Lõppuks süttis pealesõitu lubav roheline tuli. Ei teadnudki, et kas see on nüüd hea või halb. Estonia huku aastapäev oli veel värskelt meeles... Sõitsime siiski. Just sel hetkel, kui laevatööline näitas meie autole õiget suunda kätte, saame mingi suuremat sorti lainega vastu tuuleklaasi. A mis ta nüüd näitas siis? Loodetavasti see palgiveoauto ikka saab aru, kuhu ta sõitma peab. 😅 Sõitsime siis lihtsalt eessõitva auto järgi praami ninasse. Et kui selle ninaga nüüd midagi juhtuma peaks siis... oleme teised! 😂 Essast autost ronisid noormehed välja. Neil oli lõbu laialt. Sest sirgelt püsti seismine oli raskendatud. Aga kes ütles, et sirgelt on vaja, eks! Niikaua kuni on kuskilt käega tuge leida, saab hakkama küll. 

Saatsin pojale autotekilt foto. Et ta teaks.

Praamisõit möödus meeleolukalt, sest nii palju itsitavaid ja lõbusaid eestlasi pole ma kohe tükil ajal kuskil näinud. Lõpuks ometi olid vindised kaaskodanikud kõigi teistega võrdsed. Ja keegi ei vaadanud halvasti, kui mööda laeva ringi tuikusid. Ma käisin kõigepealt "seal" tähtsas kohas ära. Siis vaatasin, et nii vägev oleng siin, et mis ma sinna autosse ikka kuivama lähen. Ei läinudki! Seadsime ennast hoopis praami ninasse istuma, et olukorral silma peal hoida. Olid seal sellised puki moodi asjandused, mille otsas istuda. Aga minu oma ei tahtnud kuidagi püsti seista. Mees teatas, et temal küll seisab. No mis ma oskan öelda, hea meel teise inimese pärast, aga ise ma proovisin nii- ja naamoodi, polnud kasu miskist - ikka ei seisnud! Niisiis hõivasime mingid "tugevamad tükid", mida ei pidanud ise püsti hoidma. 

Suht algusest peale karjusid vahelduva eduga autode alarmid. Ühel hetkel jäin kuulama, et üks alarm ei jäägi vait. O...k...e...y... Mõne aja pärast hakkasin kahtlustama, et see on hoopis laeva enda "häire".  Aga miks ta häiret annab? Eelmistest kordadest ei mäleta, et midagi siin konstantselt üüranud oleks. Mul on sellised aeglased juhtmed... võtab aega... see info liikumine... Aga p-i-k-k-a-m-ö-ö-d-a hakkas mulle koitma, et laev andis miskit "pasunat" sest meie tee peal oli teine praam. No nad saavadki alati poole tee peal kokku, aga ma pole kunagi tähele pannud, et nad siis kuidagi (suurest kohtumisrõõmust?) pasundaks. Ja seda teist praami vaadates oli tunne, et see seisab paigal. Ilmselt ta siiski liikus, aga... mingi jama seal vist ikka oli, sest ühel hetkel hakkas meie praami nina otsa vaikselt juba inimesi kogunema, kes samamoodi huviga olukorda jälgisid. Ja no tõesti tekkis juba hasart, et kas SÕIDAMEGI teisele laevale külje pealt sisse või mitte. See ei tulnud üldse meelde, et meie auto praami ninast kohe "tessa" on. 😂 

Õnneks lõpuks said nad oma tranduleti ikka kuidagimoodi liikuma, no nii viimasel minutil. Ja kohe, kui "sisse sõitmise" oht mööda sai, lõppes ka meie laeva hädakisa.

Kõige jubedam maru oli tegelikult hoopis Virtsus praamilt maha sõites. Esiteks tuli meil läbi "mere" sõita, sest merevesi oli sadama sõidutee üle ujutanud. Ja teiseks olid seal puud ikka kõige rohke kreenis. 

Andsin pojale teada, et pääsesime. 😃

Kuna oli veel valge, otsustasime, et läheme ikkagi kõige otsemat teedpidi koju, mis tähendas vahepeal kuskitel väiksematel metsavahe teedel liikumist. Pimedas poleks enam julgenud. Eks neid murdunuid puid ikka oli üksjagu sealkandis, õnneks päris liikumist ükski takistama ei ulatunud.

Vahepeal ekslesime küll Uduveres ringi ja otsisime õiget tee otsa. 😂 Kõlab nagu mingi väljamõeldis, eks!? Õnneks oli ilm selgeks läinud, nii et kuni päikeseloojanguni oli lausa lust sõita. Ja vahetult enne seda jõudsimegi täpselt suurele maanteele välja. Vahel kuskilt keegi nagu juhiks su elu ja... asju...

Selline Saaremaa trip siis seekord.

10. oktoobri hommikul oli kõik mõnusalt härmas (esimene selle sügise hall oli meil 18. septembril).


Metsporgand

Till ja jõhvhirss

Vihmavee tünn. Lauajupp on putukatele ja lindudele

Imeline jõhvhirss

17. oktoobril avastan, et meie värava taga on öösel mingid sead toimetanud. Pagana mägrad! See on ju nüüd ikka väga kena neist! 😂 ↓

Kaheksase pesamunaga oleme korralikult talveks valmistunud, see tähendab tõrusid ja kastanimune korjanud. Nüüd peaks tegevust jaguma. ↓


25. oktoobri ööga sadasid alla kõik vahtralehed. Õhtul olid veel puul, hommikul hõljusid viimased maha. Ka nii saab!

Rabavate sügisvärvidega on nii, et neid lihtsalt pole sel aastal. Polnud neid Saaremaal ja pole meilgi. No selline rohelise, pruuni ja kakakollase segu pigem. Sekka halli. Öäk! Isegi igal sügisel kaunilt kollane aspar on roheline, mis roheline.

Võib-olla on siin süüdlseks vihmane oktoober. Vähemalt... iga jumala kord, kui mul oleks võimalus tulbisibulaid istutada... sajab vihma. Mul on juba väike hasart tekkinud, et no kaua võib? Aga ma ei ole veel lootust kaotanud, et üks päev õnnestub mul kõik oma tulbisibulad lõpuks ikkagi maha istutada.

Õnneks on üks taim, mis on imeilus isegi hallina.

Harilik pune
No nii kahju oli seda õrna graatsilist ilu maha lõigata, aga midagi pole parata - kõike kevadel ei jõua. 

Viimased roosid said tuppa vaasi lõigatud.

Mõrsjaroos
Suurem osa taimepealseid on maha lõigatud. Enamik vahtralehti samuti kokku riisutud ja kottidesse topitud. Tamme omad alles tulevad veel puu otsast alla. Osa kartuleid on veel maas. Ja porgandid ka. Tulbisibulad ootavad istutamist. Aga akna taga ladiseb jälle vihma. Las ladiseb. Ma lähen pesen hoopis posu suuri lillepotte veel ära ja küpsetan porgandikeeksi. Õue ei lähe. Ei-Ei!

Aga millegipärast on mul ikkagi märja kasukaga külmetava kassi tunne. Mnjäu!