Teisipäev, 17. mai 2022

Õnnis puhkus. Ehk jalutuskäik mööda aeda. Malmvanniga

Kui inimene midagi ei kirjuta, siis on 2 varianti:

Variant 1 - tal pole midagi kirjutada.

Variant 2 - tal pole aega kirjutada.

Minu kohta käivad praegu mõlemad variandid. Kes see ikka viitsib kribada (ja lugeda), et riisusin aeda, täitsin auke, ladusin betoonplaate, väetasin lilli ning puid-põõsaid, raiusin kände jm võsa, sidusin õunapuu oksi, tegin pihlakale viretamist jne, jne, jne...

Ja kui juba kõike seda teha, ega siis kirjutamiseks aega jäägi.

Aga nagu ma juba eelmise postituse lõpus mainisin, oli peremehel vahepeal väike puhkus (2 nädalat). Nüüd sai see õnneks läbi. Ega rohkem poleks jõudnud puhata ka.

Juba enne puhkuse algust tegin ma kallile kaasale väikese tööde nimekirja (ise ta nõudis - sai mis tahtis! 😂). No et tal puhkuse aeg igav ei hakkaks või nii... Kõiki töid ei julgenud ma sinna kirjutadagi - põgeneb teine kohe kodunt minema, aga no nii 19 asja sai paberile pandud küll. Enda õigustuseks ütlen kohe, et mitmed neist vajalikkest tegemistest olid just sellised väikesed asjad, mis ilma konkreetselt kirja panemata, jäävadki tavaliselt kuskile "õhku". Pisikesed asjad, nagu keldri ventilatsioonitorule võrgu panemine, saunas riiuli loodi ajamine või kirvele uue varre sobitamine (sest naine peksis vana puruks 😂). Samas kõiki hädapäraseid töid seal nimekirjas polnud, näiteks nagu küttepuude metsast koju toomine (millele kulusid esimese puhkusenädala kõik hommikud vähemalt lõunani). Ja üldse, ega mees mingi loll ole, et iseenesest mõistetavaid asju peaks paberile panema - neid teab ta ise ka. Ma kirjutasin talle neid asju, mida ta ei tea! 😛

Tegelikult on mai üldse üks kohutavalt kiire kuu. Peaks nagu kaevama ja istutama, aga mul on põhirõhk läinud peamiselt riisumisele (1. aprillil alustasin ja 16. mail lõpetasin) ja siis muule tulekustutamisele (tihtipeale on keeruline otsustada, et kus see kõige suurem tuli parasjagu üldse lahti on, et kas joosta põlduba külvama või mingi kolekoht veel enne muru kasvama hakkamist ära täita). Lisaks lapse sünnipäev, emadepäev, lasteaia lõpetamine jne, jne. Ilmad ei ole ka üldse aiatöid soosinud, aga sellest ma kirjutan kunagi hiljem. Kui jõuan.

Niisiis oli juba enne peremehe puhkuse algust teada, et ega puhkuse aeg puhkamiseks küll aega ei ole. Eriti mais! 

Hea sõber, perepea puhkuseplaanidest kuuldes, soovitas soojalt ikka puhkuse ajal ringi ka sõita. Et me kogu aeg ainult tööd ei teeks. Ja nii me ka tegime!

Kõigepealt käisime Rakveres lapsega koos talle sünnipäevaks kingitust otsimas. See oli väga pikk (ja üpris piinarikas) protsess, sest laps ei teadnud, mida ta üldse tahaks, sest tal on kõik juba olemas.

Siis käisin mina Rakveres taldrikuid toomas (no nii hinge peale jäid ühed sellest eelmisest poeskäigust). Teel kohtusin nelja kaitseväe kolonni ja mis iganes tähtsa inimese, seistet-kaheksat vilkuritega saateautot. Nii et ka üpris piinarikas protsess. Taldrikud õnneks on imelised 😍.

Siis käisime suures linnas ühte-teist ja kolmandat toomas (mh Juhanist elulõng `Cecile`,  roniv hortensia ja roos `Novalis` 💚). IKEA-st saime tellitud prügikasti kätte. Kodus selgus, et kaas oli puudu. Vaja ükspäev uuesti minna. 😂

Mees käis minu autoga Viljandi külje alla diagnostikas. Sellega oleks pidanud lihtsalt (ja kiiresti) minema. Ei läinud. Pidin mehele Viljandisse järgi sõitma (terve õhtu hoobilt sisustatud) 😂. Meite masin jäi sinna aga mitmeks päevaks. Ilmnes, et minu auto on sama eriline, kui ma ise (ei mõelnud seda ise välja - mees ütles nii). 😂

Kui Moostesse savikrohvi järgi sõitsime, ütles mees, et see ongi nüüd see meie "ringi sõitmine". Õnneks sadas vihma (ei läinud hea õuetööpäev raisku vähemalt 😂). Kui selle tonnise kotiga kodu poole rühkisime, siis arutasime, et huvitav, mis siis juhtuks, kui see kott sealt treileri pealt minema lendaks. Ei lennanud. Seega tuli see kodus veel kuidagi maha ka tõsta.

Pärast suuremat ajuloputust tuli mu armas trandulett Viljandist ka tagasi koju tuua.

Ilmnes, et lapsel pole midagi lõpetamisele selga panna. Tuli kahes linnas riideid otsimas käia (soovitut ikka ei saanud). Aga vähemalt oma IKEA prügikasti kaane saime kätte. 😅

Niisiis, keegi ei saa öelda, et me ringi ei sõitnud. Ausalt öeldes oleks ma palju parema meelega kodusrahulikult peenraid rohinud. 😂

No vot! Ja kui hoolimata kõikidest saatuse vängerdustest hakkas mehe töönimekiri ikkagi kuidagi kahtlaselt pisukeseks kahanema, siis lisasin sinna veel paar asja. No midagi, mida ta minuga KOOS saab teha (eks me osasid teisi asju tegime muidugi ka). Aga no nagu EKSTRA KOOS NAISEGA. Kuna meite saunatagune kastmisveevann andis lõplikult otsad, siis oli mul vaja, et keegi aitaks mul suure malvanni sinna sauna taha tarida. Mees natuke torises selle mõtte peale ja küsis, et MIKS JUST TEMAL peab selline naine olema, kellega koos aias jalutades peab malmvanni kaasas tassima. Et me ju alles sügisel tassime selle sealtsamast sauna juurest minema teise aia otsa - nüüd siis tassi tagasi! 😂

Ega ma nüüd täpsel aru saagi, et millega ta rahul polnud. Kellega ma seal meie ühises aias siis aega veetma peaksin? Naabrimehega vä??? Ma jalutaks ikka oma abikaasaga. Asi see tühi malmvann nüüd kaasas tassida  - mõtle, kui see kive täis oleks! Aga meil vaja see malmvann ainult maa seest välja kangutada ja nii 50 meetrit sellega mööda aeda seigelda. Ma pigem naudiks seda ühist aega oma armsa naisega. Pea-aegu nagu kohting või nii.... 😛

Tegelikult oli ta muidugi väga tubli! Mõned asjad jäid küll ajapuudusel tegemata (no ee 2 nädalat möödus linnulennul), aga ee oli juba ette teada, et osa asju tulebki jooksvalt teha. Ka täna õhtul sai veel 2 lisatööd tehtud (naine, saadanas, muudkui pikendab seda nimekirja ju 😂).

Nii et selles mõttes oli väga sisukas puhkus, et sai nii "puhatud", kui ka ringi sõidetud. Nüüd tahaks sellest puhkusest kohe natuke puhata, ainult et... aega ei ole. Aed ootab aedlejat ja tonn savi seina panekut. Ja Väikemees lõpetab lasteaia. See mai on ikka üks pöörane kuu...

Ma mõtlen, et kui tuleks üks ilus soe tuulevaikne päev (täna oli meitel 7 kraadi sooja ja puhus vastik külm tuul. Prrr!), siis ma tahaks lihtsalt niisama vahtida ja aeda pildistada. Teeks kohe päev otsa mitte midagi. Lihtsalt hõljuks mööda aeda (ilma malmvannita!) ja naudiks kogu seda kevadist ilu. Selline väike unistus mul.

Ma pean selle jutu nüüd kiiresti lõpetama, sest tänu remondile pole mul arvuti juures töötavat lampi - ma lihtsalt ei näe enam toksida. Pilte ka rohkem ei saa, muidu seda postitust ei sünnigi. Uus hullumeelne päev ootab juba ees... 😂

Neljapäev, 5. mai 2022

Sündimise lugu

Eile oli meite peres oluline päev - meie pere kõige noorim liige sai 7 aastat vanaks.

Ma ei ole sellest vist enne kirjutanud, aga ilma Väikemeheta poleks suure tõenäosusega ka seda väikest blogimisnurka siin. 

Siin on vist üks umbrohi...

Väikemehe ootamine oli ilus aeg. Tervis oli korras ja energiat kohati kahe eest. Kaks nädalat enne Väikemehe sündi istutasime mehega vihmaga kuusehekki (tema tegi labidaga augud ette, kõhuga inime siis käpuli istutas 😃). 4 päeva enne lapse tulekut, lammutasin maha meie senise väsinud olemisega kasvuhoone. Kodus ootasid tulevast ilmakodanikku ees juba 2 suurt venda.

Väikemehe sünniga muutus aga paljugi. Selles mõttes oli muidugi super hästi, et laps oli terve (ja see on kõige tähtsam ju!). Mõned murettekitavad probleemid meil küll temaga olid (nt kulus tal 3 kuud(!), et imema õppida ja see tekitas hoobilt uusi probleeme), aga suurim mure oli siiski see, et väike inimene nuttis väga palju. Kohe väga palju! Ma ei leidnud sellele lõpuks muud seletust, kui et tal olid selle maailma (ja minu osas) mingid teised ootused-lootused.  😂

Ilmselt selle lõputu nutu pärast kippus ta ka juba õpitud oskusi "unustama". Ta õppis keerama ja siis unustas selle ära. Ta õppis "emme" ja "izz" ütlema ja siis ei öelnud ta neid sõnu pea-aegu aasta, nii et ühel hetkel kartsin, et see rohke nutt pärsib juba ta normaalset arengut (kaheseks saades oskas ta öelda täpsel 2 sõna - PUU ja TEE. 

Niisiis, alates meile saabumisest täitis Väikemees mu päevad (ja ööd). Terve mu maailma. Nii et mind ennast sinna enam ei mahtunudki. Ma lihtsalt lahustusin. Temas. Või olukorras. Ja langesin kiiresti depressiooni (läks jupp aega enne, kui ma sellest muidugi ise aru sain).

Minu absoluutne tolleaegne lemmikmeem.  😂
 

See on ka täna meenutades, väga jube eluetapp (täielik respekt kõikide lapsevanemate osas - see ei ole mingi lihtne töö! 😂) Mul ei ole sellest ajast peaaegu ühegi ilusat mälestust (õnneks on mul palju nunnusid õnneliku näoga beebipilte!) ja ma tõesti soovisin iga jumala päev, et tuleks ometigi keegi... mürgisüstlaga. Tee nüüd siva see pagana süst mulle juba ära! Vähemalt sellel hetkel tundsin ma nii.

Kobestaja töötab

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Võib-olla oligi just AED see, mis mind kogu selle hullu aja üldse mõistuse juures hoidis. Igatahes, seal möödusid minu päevade ilusaimad hetked. Ja uskumatu, kui palju jõuab inime aias viie minutiga rohida! 😂

... ja joomas.

Kasemahla toomas...


 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei tunne ennast oma tolleaegsetes tunnetes süüdi ega süüdista neis ka kedagi teist - vahel on nagu on - tol hetkel oli nii!

Kuna ma toitsin last pikalt rinnaga, siis ei tulnud ka mingite ravimite võtmine minu jaoks kõne alla. Ma pidin selle kõik lihtsalt üle elama, olema oma lapse jaoks olemas ja ootama kuni me koos sellest välja kasvame. Sest ma teadsin, et me kasvame! Ma ootasin ja lootsin hinge kinni pidades. Päevi. Nädalaid. Ja kuid. 

Aiaetöö on must...

... ja väsitav.

Väga väsitav!

2 aastat ootasin - siis sain esimest korda öelda, et vaat, NÜÜD hakkab küll nagu kergemaks minema! 😂 See "kohutava kahese" periood oli meitel suht kökiš-mökiš eelneva kõrval. 😂

Väikemees oli küll endiselt väga õrn ja tundliku loomuga laps (on siiani), aga vähemalt polnud tunneli lõpus paistev valgus enam läheneva rongi tuli (aitäh Pratchett´ile fantastiliselt tabava väljendi eest!

Töö vajab tegemist...
... lilled kastmist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ühel hetkel, kui minu päevadesse tekkis juba rohkem hingetõmbe hetki, sain ma aru, et kõigest sellest välja tulemiseks on mul vaja suunata fookus millegi positiivse peale. Korraks ma kaalusin, et kas mitte kogu see kogemus endast välja kirjutada (sest head materjali oli lihtsalt nii hullult palju käes 😂), aga mõistsin kiiresti, et see oleks lihtsalt üks lõputu mäletsemine ja loodetud kasu asemel, kurnaks ja muserdaks see mind veelgi enam. Ja sellest mulle küll mingit abi ei ole!

Niisiis keerasin ma näo uuesti oma aia suunas ja nii see Mairoosi aianurgake sündiski. See oli mulle justkui ellujäämiseks vajalik. Et salvestada ilusaid hetki. August välja ronida. Ja paraneda.

Tänaseks on Väikemehest kasvanud üks ütlemata tore, südamlik, leplik ja kannatlik poiss. Poiss, kellele meeldib üle kõige joonistamine ja vanad (katkised 😂) autod. Tundlik noormees, kes mõistab teha iroonilist nalja, aga kes vajab ka palju lähedust ja kaisutamist. Ja rasketel hetkedel lohutab nüüd tema hoopis mind, et ega elu peagi kogu aeg kerge olema! 😂 No tõesti, kes ütles, et peab, ah?  

Ma tulin sellest mustast august välja, ilma ühtegi tabletti võtmata. Jah, midagi sellest kannan ma siiani endaga kaasas. Ja jäängi kandma. Aga ma olen selle kogemuse eest siiski tänulik ega karda sellest ka rääkida. Sest see oli lihtsalt üks nõme haigus. Nüüd ma mõistan paremini. Seda. Ja elu. 

Täna ei ole mul seda blogi ammu enam, ellu jäämiseks, vaja. Aga endiselt on siin hea vahest oma aiatoimetustest kirjutada. Sest nagu üks tore aiasõber mulle kord ütles: aed - see on ju terve elu!  

Ja nii see ongi!

Hetkel on meite perepeal puhkus, mist tähendab, et...

ainult töö, töö, töö... 😂



Aga kui juba väikesed teavad, et elu ei olegi alati kerge, mis neil suurtelgi siis viriseda... 😜

Selline see sündimise lugu oli. Vaata, et pea-aegu kaks sündimise lugu. 😛 Mulle meeldivad päris elu lood. Need pole küll alati ilusad, aga vähemalt on need päris. 😛 


Teisipäev, 5. aprill 2022

Siis kui soe ja mõnus oli. Suvel, ma mõtlen

Niikaua kui õues möllab, tormab ja mingit jama krae vahele sajab, ning ilmataat alles mõtleb, et mis aastaaeg meil siin siis nüüd on, niikaua võib kirjutada hoopis oma suvistest asjadest. Avatud talude päevast näiteks. Nimelt saatis kosmos mulle eile sõnumi, et... nüüd oleks nagu aeg. 😜

Niisiis. Talude valik sai tehtud ikka nii, et oleks miskit nii emale ja miskit lapsele (st. Väikemehele). 

Kõigepealt põrutasime mitte kaugel asuvasse Kõrveküla Puhkekeskusesse (kuna inimestel on "mitte kaugel asuvast" väga erinev arusaam, siis igaks-juhuks ütlen, et so. ~ 20 km ). Mina polnud seal varem käinud. Ma isegi ei teadnud, et selline koht olemas on (küll olin ma sellest aiast mitmest ajakirjast eelnevalt lugenud). Netist pilte vaadates tundus igati vägev värk (koduleht siin ).

Ja tegelikult oligi vägev värk! Nii vägev värk, et pildistamiseks väga mahti ei jäänudki. Seega pildid on nagu on. 

 
 

Eks ma olen ikka igasugustes aedades käinud ja igasugust ilu näinud - seega iluga üksi mind maha ei murra. Midagi on veel vaja. Ja selle "midagi" ma sealt aiast ka leidsin. Lausa kolmel korral.

Esimesena puudutasid mind selle aia avarad vaated (tegelikult mulle hullult meeldivad igasugused salapärased metsaaiad ka). Sealne 2 ha suurune aed Sama suur, kui Palusalu aed) on rajatud inglise stiilis. Peenrad on looklevad, pikad. Ümbritsetuna metsast. Aga samal ajal on seal uskumatult palju õhku ja avatud vaateid. 

Hortensiahekk. Väidetavalt kasvab neid aias ligi 50 sorti.

Teiseks puudutas mind selle aia tiik. Tiik kõlab küll kuidagi pisendavalt ja isegi nörritavalt antud juhul, aga... igatahes tahtsin ma seda kohe iga nurga pealt vaadata. Ja siis veel natuke lähemalt vaadata. Ja siis natuke kaugemalt vaadata. Ja siis natuke tiigi kaldal Väikemehega niisama istuda ja molutada. Ja kui juba istuda ja molutada tahad, siis on kahtlemata väärt kohaga tegemist. Aga nagu öeldud, piltide tegemisele keegi rõhku ei pannud - molutamisele panime!


Ja kolmandaks! Teate, peenraid võib endale igaüks aeda teha ja polegi oluline, et kas need pärast siis teistele ka meeldivad või mitte. Aga seista justkui "keset aeda" ja olla ainult mõne sammu kaugusel päris(!) rabast - vot see oli küll sürreaalne, ja väga lummav, kogemus. Siin (ilu)aed ja kohe siinsamas... raba. Väike error tekib ajus. Midagi on siin pildil justkui valesti... 😂 Ma sellest kõige rohkem errorit tekitavast kohast vist pilti ei teinudki (error oli ju!), aga natuke metsasema taustaga ala sai siiski pildile.

Peenra taga on raba kuivenduskraav ja siis juba päris mets.

Perenaise peenrakastid olid ilusti ilupeenrasse ära peidetud.


Huvitav peenrapiirde lahendus

Siia tuleb veeel midagi...

Pole midagi imestada, et Kadaka talu on erinevatel aiakonkursitel mitu korda tunnustatud ning loomulikult erinevates aia-ajakirjades on sellest aiast ka korduvalt kirjatükke ilmunud. Kohapeal sai osta ka perenaise paljundatud püsililli ja hortensiaid. Taimemüük on talu uuem tegevussuund, siiani on tegeletud peamiselt vist siiski majutusega. Taimeaia lingi koos ilusate piltidega leiab siit.

Ja nagu ühtedele õigetele "päevadele" kohane, sai kohapeal kohvikus saiakesi mekkida, käsitööd kaasa osta või hoopis hernehirmutiste näitust kaeda. Pererahvas tundus ka täitsa sõbralik olevat. Vot selline koht siis. 💚



Edasi olin ma valinud külastamiseks ühe kodule veel lähema koha. Pidades silmas just Väikemehe suurt kiindumust igasuguse kola vastu (Maahommiku valminud saatelõiku Haikaatri talust saab vaadata al. 27 minutist).

Seal talus ma pildistasin veeel vähem. Sest Väikemees oli korralikus sõiduvees. Ta on mul ikka korralik prügikoll!

Aga põhimõtteliselt oli tegemist ühe 80 aastase memme majapidamisega (ta seal kohapeal vist küll ei elanud?), kelle pea oli täis igasugu huvitavaid ideid. Ja seal talus ta siis toimetas, kättesaadavaid materjale kasutades oma ideid ellu viies. Nagu mõni tore leiutaja mõnest lastemuinasjutust.

Tükike kodumuuseumist - 100 aastane auto (see puust)

Tore jutukas memm oli. Tervis korras. Mõistus ka. Ja uusi ideid tuli nagu varrukast. Mingit kindlat eelistust või spetsialiseerumist tal polnud. Kui vaja  - tegi peedist pesumasinale trumli! Või kalasoomustest Seidla tuuleveski. Vot selline memm! Vaata ja kadesta!

Väikemees oleks hea meelega sinna muidugi jäänudki. Mina tundsin aga lahkudes pisikest valusat torget hinges. Esiteks ei olnud neil päevil hakkajal memmel abiks ühtegi tema enda perekonna liiget (üks teise küla proua käis vahepeal abiks) ja... kuna kohalik rahvas ei pidavat memme loomingust just väga lugu pidavat, siis ei tulnud nad ka memme tegemisi kaema. Aga memm ju ootas ja lootis (no ma arvan, et äkki  KEEGI neist ikka käis).

Kolmas talu jäi pühapäevaseks päevaks. Suureoja talu ehk Lammas Ruudus (FB lehe nimi). Olin juba eelnevalt mitu korda tahtnud sinna minna, aga kuidagi ei väänanud logistiliselt välja. Seekord siis võtsime Väikemehega asja ette. 

See on Kose kandis Tallinn-Tartu mnt ääres asuv loomakasvatusega tegelev talu, kes võtab ka külalisi vastu, korraldab töötubasid jms. Ja kus on taluelu ja loomad, seal on ka palju lastega peresid. Niisiis seal talus oli keeruline teha pilti, kuhu mõni võõras nägu peale poleks peale jäänud (maa külmas ja kärss kärnas, eks!) 😂. Aga tegelikult me läksimegi ju lihtsalt niisama mõnulema.

Loomi oli päris palju, nii suuri, kui väikeseid. Ja tore sõbralik perenaine tatsas ka ringi. Lastele oli mitmeid erinevaid lahedaid tegevusi/atrktsioone. Ning Väikemees oli jälle sõiduvees...

Roostes traktor - see on iga normaalse väikese poisi unistus! 😂

Tore liumägi/ronimissein :)

Selle vägeva tranduleti ↓ ümber toimus kogu aeg selline mäsu, et raske oli väikesel tagasihoidlikul poisil end roolitaha saada, aga lõpuks siiski õnnestus. Hetk hiljem hakkas igast uksest-aknast uusi kamraade sisse valguma. 😂


Järgnev tore ehitis võimaldas nautida õunapuu poolt pakutud varju (ja ka kõrgemat vaadet) ning seejärel võis trossi küljes rippudes üle õue piiika sõidu teha (lõpp-punkt oli kenasti pehmendatud).

Teiselt poolt

Eks seal oli igasugu muud põnevat tegevust veel (miski traktori haagisega sõitutati rahvast ringi, aga selle haagise serv oli nii kõrge, et sealt poleks Väikemees üle näinud, seega selle lõbu me jätsime teistele. Kodus saab meil vajadusel ÜKSI traktori haagises loksuda! 😛)

Kuna tol päeval oli väga palav, siis mina üritasin pigem puude all varju leida. Seal leidus ka üks tore punane kanamajake, mille inspekteerimisega Väikemees pikalt tegeles. Ja kanad, kes puu otsas tukkusid (no ei saanud pildile), ja siis selline väike armas (hädavajalik 💗) krussis olemisega tegelane. No kas pole nunnu!? ↓ Selline võiks ju kodus ringi kalpsata küll!

Seal talus veetsime me Väikemehega kohe mitu tundi. Ja ega meil pärast seda enam rohkemaks jaksu polnudki (kell oli ka juba palju). Peamine oli, et Väikemees end mõnusalt tuulutada sai, sest kogu see koroonaaegne kodus passimine oli (ja on siiani) väljas käimist oluliselt vähendanud (nii võib täielikuks inimpelguriks muutuda ju! 😂). 

Kusjuures ka avatud talude nimekiri oli seekord tavapärasest tagasihoidlikum - eks nii mõnedki kardsid võimalikke piiranguid ja ei julgenud talu avamisega riskida. 

No vot, sellised need tookordsed tolgendamised meil olidki. Pilte oli vähe, panime rõhku pigem puhkamisele ja mängimisele. 😛

Kiikan aknast õue - ei, veeel ei ole kevadet tulnud! Äkki siis homme...

Pühapäev, 20. märts 2022

Tuleb välja, et... ma olengi imelik! Mitmes mõttes

Täna algab ametlikult kevad. Ma ei tea, kuidas kevad, aga suvi tuleb mul see aasta igatahes kuldne.

Kevad on tore. Kevad on hea. Kevad on lausa hädavajalik! Sest ilma kevadeta ei saa suvi tulla. Suvi on mu lemmikaastaaeg. Ja mai on mu kõige lemmikum kuu. Märts on aga selline... plirts-plärts. Aga väga hädavajalik, sest muidu ei saa aprill tulla! Ja ilma aprillita... saate aru küll mis. 

Kuigi minu FB on pungil täis esimeste kevadõite üle lapselikku siirast rõõmu tundvaid inimesi, siis ise ma märtsis veel mingit erilist peenrahaigust ei põe. Ega käi peenra serval esimesi õisi kokku lugemas. Külm on! Ja lumi! Külmaga mul see peenrahaigus üldse ei tööta. Alles ilma soojenedes hakkab see oma olemasolu ilmutama (ilmselt sellepärast ei istu mulle ka pildid kevade esimestest õitsejatest - kuidagi külma tunde tekitavad). 😛

Aga taimi ja aiandust vajan ma küll! Õnneks on mul veranda, kus kogu aeg midagi kasvab. 

 

Ja kui (kevade)ängistus ikka väga suureks paisub, siis mind aitab mõne ehituspoe aiandusosakond või aianduskeskus. Kohe tunnen, kuidas mingid elutähtsad patareid seal tasapisi jälle laetud saavad. Alati ei pea isegi ostma midagi, piisab vaatamisest ja nuusutamisest (täiesti mõttetu klient, ma ütlen!). Külmunud peenras olevad 3 õit ei anna mulle nagu midagi. Kolmkümmend ka mitte! Mulle on sooja õhku ja pehmet mulda vaja. Mmm...

Ilusa ilmaga saab metsas ka väga hästi oma patareisid laadida. 

Kolmest kitsest teine ↓

Rähne oli metsas sel hetkel toimetamas 4. Kaks sain pildile ka ↓


Oravat nägin samuti. Aga too oli hullult vilgas tegelane, ega tahtnud sugugi mulle poseerida. Ainuke pilt, kuhu mul tinglikult õnnestus ka orav saada. ↓ Kes leiab,see leiab. 😂

Aias saab meil siiani ainult koledaid lumehangede pilte teha - väkk! 

Ja et postitus liiga igav ja üheülbaline ei oleks, siis natuke (koroona)huumorit ka. 

Jep! Ma tean - juba see k-tähega sõna tekitab inimestes ahastust, sest kaua võib, eks!? No seda mõtlesime meiegi, et kaua võib??? Juba imelik hakkas! Kõik teised ammu selle moodsa haiguse läbi põdenud, meie üksi nagu mingid valged varesed (mõned üksikud varesed on veel jäänud!). Õnneks Väikemees halastas meile ja tõi paljukiidetudkardetud haiguse lasteaiast kenasti koju kätte. Õujee! 

Vastutustundliku inimesena hakkasin kohe korralikuks santlaagriks valmistuma:

1. Pistsin kiiruga nahka kapi otsast leitud pool tahvlit šokolaadi, sest ega haige olles sa enam süüa ei taha! Aga mingi "vana rasv" peab ju inimesel ikkagi varuks olema! 

2. Võtsin ette suurema kodukoristuse, sest haigena ilmselgelt keegi koristamisega ei tegele. Ja päris solgi surma ka ju surra ei tahaks!

3. Hävitasin ära veel pool tahvlit ühte teist šokolaadi, sest haigena pole šokolaadist kellelgi nagunii mingit rõõmu. Aga lausa uskumatu, kui palju rõõmu sellest tervena on! 😂

Edasi ma lihtsalt ootasin. Ja panin vaimu valmis. Sest kohe hakkab iiveldamise-oksendamise ralli, kurguvalu, köha, räme peavalu, silmas lõhkevad veresooned, jne, jne.

Tegelikult... minul läks nii kergelt (teistel ei pruugi!), et iga põetud nohu on tunduvalt ebameeldivam haigus (olen (ühe doosiga) vaktsineeritud). Aasta lõpus olin nt päris tuumanohus. Ja siis ma mõtlesin küll, et VOT NÜÜD hüppan rongi ette! Ainut seda rongi polnud mul tookord kuskilt võtta... 😂 Aga kui oleks olnud siis, ilmselt oleks hüpanud ka!

Aga huumor sünnib ikka igapäevastest väikestest asjadest.

Käisin 18-aastast haiget poega käega "kraadimas". Palavikku tal polnud, aga pea valutas hoolimata rohu saamisest, mispeale ta kurtis, et... eks ta siis "lihtsalt sureb" siin edasi. Mille peale armastav ema möödaminnes teatas: "Jah, see ongi selline haigus - osad surevadki ära!" 😂  Vaata, kui ilusasti ikka üks ema oma lihasele lapsele öelda võib. 😛


Puuviljakeeksi otsustasin ka küpsetada (no ei läinud söögiisu ära!). Panin õhtul kenasti kõik puuviljad brändiga likku (korra nagu veel imestasin, et seda spetsiifilist tammevaadi lõhna ei ole...) ja hommikul hakkasin rõõmsasti edasi toimetama. 

Kusjuures mul on väga tundlik lõhna- ja maitsemeel ning üks mu suurimaid hirme seoses koroonaga oli see, et need pihta saavad. Õnneks ei saanud! Kohv lõhnas ja maitses nagu kohv. Vahtramahlal oli täitsa maitse olemas ja kõigil teistel asjadel ka. 

Pistsin siis hommikul nina sinna puuviljakaussi ja... no mitte midagi ei tunne! Tõmbasin uuesti ninaga - mida pole, seda pole! Korkisin siis selle brändi pudeli lahti ja nuusutasin seda - no see ju peab ikka haisema! Noup! Siis ei jäänud mul muud üle, kui maitsta (vahemärkusena olgu öeldud, et ma kanget alkoholi (segamata) ÜLDSE ei tarbi, sest see lihtsalt maitseb niivõrd jubedalt mu meelest). Maitsesingi - maitses nagu vesi, millele on tibake alkoholi lisatud. 

Ühesõnaga - sellele asjale oli ainult üks seletus - majas elav 18-aastane nooruk! Sa kujutad ette, milline inimeseloom! Ema koogibrändile on päkad silma aetud ja siis mingi löga asemele pandud. Jube! Milles ma üldse oma puuvilju leotasin??? 

Ma ei hakanud tüli üles kiskuma - haige teine ikkagi ju. Ja nagunii ütleb mulle, et alkohol on sealt pudelist ise ära auranud. Aga kui mees koju lõunale tuli, pakkusin talle kohe lahkelt brändit. Mees (kes ka kanget alkoholi niisama ei tarbi) mõtles küll, et kas nüüd ikka niimoodi sobib... keset päeva ja... pärast vaja veel sõita. Aga naine ei jätnud jonni - ok, kui peab, siis peab! 

Kõigepealt nuusutas. Hakkas köhima ja teatas, et see asi siiski haiseb nagu päris brändi. Ei saa olla! Võta ikka üks klõmakas ka! Mees võttiski - ja tegi hirmus haput nägu. Ikka päris õige kraam olla seal pudelis! 😂

No vot - peaaegu oleks vaese lapse kaela kõik jälle ajanud. 😂

Ja huvitaval kombel ei saa ma siiani aru, et mul ühegi teise lõhna või maitsega mingi probleem oleks (isegi kohvikoorel on õige lõhn ja maitse). Ainult see pagana brändi! 😂 Pea-asi, et see jama nüüd ajas ei suurene (nohu mul ju üldse polnudki), see oleks siis küll paha lugu.

Sellised lood siis meil. Ootame "päris" aiatööde algust, et saaks juba kaevata ja istutada. Isegi riisumine kõlbab. Senikaua teen jõuludeks pärgi. Lund, ja õiget meeleolu, jagub! 😛


Kena kevade algust teilegi!

Esmaspäev, 28. veebruar 2022

Ootame kevadet ja... pühitseme naerdes elu

Tänasega lõpeb veebruar. Jumal tänatud - talvest on ikka korralik kopp ees! Ei taha enam! Mitte minutitki! 


Käisin tegin täna väikese aiatiiru (ikka üle hangede üles-alla). Valetaksin, kui ütleksin, et kevadet kuskilt ei paista. Õhus on kevadet küll! Aga mis otseselt "paistmisesse" puutub, siis... läheb veel tibake aega. No nii umbes... pool meetrit! 😂 Saare rahvas tõmbas praegu omale ilmselt naerust kohvi kurku. 😀

Kui lagedal põllul on meitel lund keskmiselt vast mingi 25-30 cm, siis aias hoonete vahel on lugu hoopis teine. Talvega kokku tuisanud lume paksust on endiselt häbemata palju. Ja ka peenardes on tuisulund kohati lausa 60-70 cm. Ilma igasuguse liialduse või naljata kusjuures! Mõne seina ääres õnneks paistab juba musta maad ka. :)

Tamme alused kivid pistsid alles mõni päev tagasi nina lume seest välja. Väiksemad kivid on umbes 35 cm kõrgused, suuremad 50 cm-d ↓

Kivila ↓


Niisiis, meil läheb selle kevade tuleku ja kevadlilledega veel aega (esimesed, soodsal kasvukohal olevad, lumikellukesed on küll peenrast välja sulanud). Õnneks on mul veranda, kus päikese käes aiaraamatuid lugeda. Ja suuremad linnad pakuvad kevade otsimiseks-leidmiseks samuti võimalusi (mulle jäid sealt kobarhüatsindid ja lumikellukesed näppu). 

 


 

 

 

 

 

 

 

 Talikülvid sai ka tehtud, eks paista, kuidas edenevad.


Metsa ääres nägin 26. veebruaril esimesi kuklasi pesakuhila otsas ringi tolgendamas. :)

 

Ja siis sellest pühitsemise asjast...

Kuigi minul olid oma aja sisustamise osas hoopis teised mõtted (plaanisin nt nende koolilugude kirjutamisega ühele poole saada), siis elu otsustas teha miskit vägevat kübaratrikki ja austas mind hoopis võimalusega sõita ühel kenal hommikul (esimest korda elus!) kiirabiautos EMO poole ja maanduda lõpuks (massiivse verejooksu tõttu) intensiivravi osakonna (ebamugavas) voodis. Näh! Mille eest see nüüd siis oli??? 

Ega mul sellest jubedast kogemusest midagi ilusat rääkida pole (seega ei hakka aega raiskamagi), lihtsalt... olukord läks ruttu nii hirmuäratavaks, et pidin käigu pealt endale matmiskoha välja mõtlema. 😂 Sest tundus, et... seda võib PÄRISELT vaja minna. 😂 Praegu on muidugi naljakas, aga... siis ei olnud sugugi.

 Ausalt öeldes oli pärast kergem olla küll. 😂 Mõtle, matavad mind kuskile suvalisse kohta veel. Ei, ei - sihukene asi ei lähe nüüd küll mitte! 


Meite aiablogijate kambas oli sel hetkel juba korralik santlaager avatud, sest paljud olid ühe või teise tervisemurega siruli. Peamiselt küll selle esimesega. Teate küll, see k-tähega asi (mitte ajada segi kõhulahtisusega!). Ühesõnaga... kui sul on parasjagu hullult halb olla, siis on uskumatult lohutav teada, et kuskil on keegi, kellel on veel si..m. 😂 On ju?! Tunned kohe, kuidas jõudu tuleb juurde, sest kui see TEINE saab hakkama, siis saan mina ju ka! 

Ok, kui valida oleks saanud, siis ma loomulikult poleks sellel "üritusel" osalenud, aga kuna ma, olude sunnil, juba osalesin siis... niisama mütsiga lööma minna polnud ju mõtet. Mõtlesin omaette, et selle "võistluse" panen ma nüüd küll kinni! 😂

Kui ma meite kinnises grupis rõõmsasti oma haigete "kampa kuulumisest" teada andsin, siis võis jääda mulje, et mul on seal haiglas ikka üks hi-ha-haa ha-ha-haa, siis tegelikult see muidugi nii ei olnud. See oli mu senise elu kõige hullem päev ja mul polnud aimugi, kas homne üldse midagi midagi paremat toob (õnneks tõi!). Aga... rasketel hetkedel sa lihtsalt pead leidma selle humoorika vaatevinkli, sest muidu kaob pind päriselt jalge alt. 

Ja huumorit jagus! Ja pinevaid hetki. Jaburaid hetki. Ilusaid hetki. :) Ja uskumatult toredaid (abivalmis) inimesi. Aitäh neile! 💗

Nt see aeg, kui mind kiirabiautosse talutati, kiitis kiirabitädi mu ilusat aeda. Ütles, et isegi kogu selle lumekoorma alt on naha, et on ilus. Looomulikult ajas ta mulle mingit täielikku jura, aga hoolimata sellest oli see temast ikkagi nii armas. Inimesed on ilusad ja head! 💗

Mulle meenub veel hetk, kui ma laginal üle intensiivravipalati naerma purskasin, sest poeg oli mulle Messengeri vestluses kirjutanud:

"...alguses lähed haiglasse mõttega, et elama jääda, kaks päeva hiljem tahad haiglast koju, et elama jääda..."

Mina teadsin tema lugu. Ja enda lugu. Issand, kui neetult tõsi see oli! 😂

Mõni pakkus end lausa seltsiks:

Mehega aset leidnud vestlused ei kannata avaldamist, need olid kohati juba väga kange kraam. Aga kui pärast neid üle lugesin, sain jälle hea lõuatäie naerda.

Ja tegelikult... ikka uskumatult tore on (endiselt) olemas olla. :)

Nautigem siis seda. Olgem head. Olgem olemas. Üksteisele. Ja iseendale. :)
 

Ahjaa... me ei tea siiani päriselt, miks nii juhtus. Ja see lugu pole tänaseks veel oma õnnelikku lõppu leidnud (aga lootus püsib!). Imestada ega küsimusi esitada pole vaja. Kaasa tunda ka mitte. Elus juhtub asju! Ka selliseid. Täna ma igatahes naeran. Naerge teie ka. :)

Ja küll see kevad meitele ka lõpuks jõuab. Ja siis ma alles hakkan lammutama! 😛