laupäev, 21. jaanuar 2023

Kes vana asja meenutab, sel...

... pidi silmaga midagi juhtuma. Ma ei tea, ma vist ikka riskin... 😛

Kuigi ma lootsin, et saan miski postitusega juba vana aasta sees maha, siis nii ei läinud. Olin hoopis põetajana rakkes. Meite seitsmene jäi nimelt grippi ning palavik kestis kokku 11 päeva. Mul läks kõvasti kergemalt. Aga samas, teisiti poleks ma ju öösiti iga tunni tagant ärgata jõudnud, et lapse temperatuuri mõõta (kippus teine hästi kiiresti kõrgustesse tõusma ega tahtnud sugugi enam alla tulla). Ja nagu tellitult oli kõige kriitilisem seis just Birgiti möllamise aegu (tervitused ka kõikidele rahapuudusel lumelükkamise pealt kokku hoidvatele omavalitsustele!). Istud seal oma hangede vahel ja mõistad, et kui kübeke veeel hullemaks läheb siis... apteeki ei saa, EMO-sse ei saa, kiirabi ligi ei pääse, kopter ka ei lenda sellise ilmaga. Täitsa pe...es! (Mees küll lohutas, et meitel on traktor - sellega ikka välja pääseb!) Niisiis seletasin lapsele, et nüüd on selline seis, et ükskõik, mis hullu asja ema teha käsib, seda tuleb teha! Et ellu jääda. Ja kui ema ütleb, et nüüd on vaja paljalt õue lumehange hüpata, siis nii on! Laps ei vaielnud vastu - sai ka aru, et seis on s...

Üle elasime - see on kõige tähtsam! 

Kui päevi hiljem, haigusest veidi kosununa, läbi paksu lume kompostikasti juurde uperdasin, sain aru, et vastukaaluks suvele, kui kõik on üks suur tril-lal-laa-trul-lal-laa, on talvel maal ikkagi... raske. Mõtlesin ning... rühkisin edasi. Ja siis tagasi. No ja rohkemaks enam jaksu polnudki. 😂 Haigus oli oma teinud.

Aga mitte SELLEST ei tahtnud ma kirjutada. 

Vaid hoopis ilusates ja headest asjadest, mis eelmine (aia)aasta aset leidsid. 

1.  Talv lõppes ära! Lõpuks.

See on lausa uskumatu, kui palju siirast rõõmu ja ootusärevust toob inimesele see iga-aastane lootus lumekihi kahanemisele. Olematuks soovitavalt. Ja mida varem, seda parem! Mäletatavasti oli eelmine talv meite mail see kiht ebanormaalselt tüse. Talumatult pikka kevade ootust aitasid leevendada ehituspoest näppu jäänud 2 (erinevat) suureõielist lumikellukest. Oi, see oli ilus hetk! Mina ja kellukesed! Kellukesed ja mina! Kellukesed ja... üks kobarhüatsint (kes ka kaasa tuli). Valge. Et seal hangede taustal kõik ikka kenasti toon-toonis oleks. Huviga ootan, et kas sel kevadel ka õitsevad. Ja loomulikult külvas toas vangis istuv aednik siis kõik aknalauad mingeid tuuste täis (pärast kirus ja vandus, et kuhu küll see mant kõik maha istutada 😅). Aga 1. aprillil sai talveagoonia lõpuks läbi-  saabus kauaoodatud esimene päris aiatööpäev! Täpselt 10 päeva hiljem saabus teine (vahepeal tuli talv tagasi 😂).

27.03.2022

2.  Aprilli keskel sain hea sõbra käest väikse aiandusliku (üllatus)nutsaku. Mmm... nagu jõulud oleks jälle. Ja jõulud mulle meeldivad ju! Eks kevadel on näha, et kas ja kuidas taimed kodunesid. NB. See ei jäänud mitte viimaseks nutsakuks. Aitäh, hea sõber! 💚


3.  29 mai - 13 juuni kuulasime õhtuti voodis mehega ööbiku laksutamist. See on midagi nii ilusat ja äraütlemata olulist. Viimastel aastatel pole mul ööbikuga üldse vedanud. Paaril õhtul kuulen ja ... kogu moos. Seekord nautisin niisiis sajaga. Lihtsalt kuulasin lummatult ja mõtlesin, et see ongi see hetk ja see maailm, milles mina elada tahan!

 4. Kägu oli ka tegija, veel juuli keskel kukkus. Aitäh selle eest!

 5. Üks hetk avastasin kogemata, et meite niidetaval alal on nurmnelk end kasvama sättinud. Kohe ikka mitme suure laiguna. Eks need seemned on aiast sinna kuidagi jalutanud. Ja tänu lahutusega ähvardamisele, need tuustid sinna aia taha püsti ka jäeti. Ilusad roosad laigud olid, kui õitsesid. :)

Ka tee äärde istutatud harilikud kassikäpad moodustasid esimest korda toredad heleroosad laigukesed. :)

6. Minu sidrunipuu `Pavlovski` andis täitsa arvestatavat saaki. Ise sihuke jupike. Aga korralikke suuri sidruneid oli ikka kümne ringis. Pilt on sellest hetkest, kui ta oli korraga mitu tükki neist lahti lasknud. Kusjuures rohelisemad küpsevad kenasti järgi.


Väike aga tubli!
7. Juba kevade lõpus sai otsustatud, et... kodus on väga hea ja tore. Aga siin on alati ka vähemalt 100 hädapärast tööd, mis tegemist tahavad. Meie mehega oleme korralikud inimesed - meie teeme ka! Aga kuidagi ei hakka sellest kergem. Ja triljon sääske on siin samuti (Helve juures kusjuures ei olnud! 😂). Niisiis, isegi kui väga tahaks lihtsalt maha istuda ja niisama molutada... tuleb kõigepealt minna ja korralik skafander soetada. Ja ilmselt peab keegi seda vajalikul hetkel ka selga aitama. Siis võiks vabalt 10 minutit täitsa niisama kännu otsas aega surnuks lüüa ja ilusat ilma nautida (ning seejärel ruttu-ruttu tööle jooksta). Aga kas see kõik peab just nii raske olema...

Ühesõnaga... me otsustasime, et kui reede (või laupäeva) õhtul on ilus ilm ja vähegi veel jõudu jagub, siis... tõmbame kodunt jehhat. Sest juhul, kui homme on PÄRISELT minek, siis sa ju ei muretese, et kuskil mingi töö veel tegemata/lõpetamata jäi. Sa mõtled, et... oleks ometi rohkem kogenud, nautinud, molutanud... 

Nii me siis kogesime, nautisime ja molutasime. Mõnuga! Ja kokku sai kena ports imelisi suviseid hetki. Selliseid, kus aeg oli peatunud.

💚 Maikuine (hilis)õhtune Tartu kesklinn. Nii soe. Nii elav. Nii tukslev.

💚 Sireli õitesse uppuv (hilis)õhtune Rakvere Vallimägi (sellele eelnes Metsatöllu kontsert).

💚 Toolse Ordulinnuse varemed. Päike, meri ja 31 kraadi sooja. Suured õitsevad kibuvitsapõõsad. Varja kohviku kohupiimaga täidetud tuuletaskud. Mmm... Sõbranna juures kiirkorras 3 pudeli veini alla kulistamine (kamba peale, eksole! 😛), ja Liimala ranna päikeseloojang (koos vaatetorni ronimisega). Ning imeliste (udusse mattuvate) vaadetega tagasisõit koju. Mõni päev on ikka ilusam, kui mõni teine. Mõni päev on kohe väga-väga ilus...




Meeste rannamõnude nautimist oleks lausa patt näitamata jätta 😂:



💚 Taaskord õhtune kuum Tartu. Stefan. Toomemägi. Kesköine raekoja plats. Tulvil liikumist ja elu.

💚 Tappev kuumus. Jaani Tare. Kokkusaamine kahe toreda kursakaaslasega. Täpselt aasta meie lõpetamisest. Hea toit. Pläkutamine. Naer. Pargi all kotist välja võlutud külmad joogid (täiesti alkoholivabad, kusjuures! 😛). Järv. Ning selle ääres õitsevad käpalised. Veel naeru ja maailma asjade üle arutlemist. Kiriku taustal selfitamine. Elu on ikka ilus!

💚 Võrus olesklemine ja kõik sinna juurde kuuluv. Maive. Vihmasajus aiandi ja surnuaia külastamine. Ja maailma parimad lihapirukad. Mmm...

💚 Õhtune palav Võsu rand. Väike vein. Veinikõrvane. Mänguväljakul avalduvad veini mõjud. Siiamaani naeran, poisid! 😂

💚 Järva-Jaani killavoor. Ja kõik, mis sellega kaasas käib. Kodukohvikud ja võõraste aedade külastamine.

💚 Aiablogijate kokkutulek Põrgu kõrval. Palav on. Ilus (vägevate maakivimüüridega) koht. Ühtaegu nii õrn ja hõljuv, kui ka kindlalt kahe jalaga maa peal olev perenaine. Põgenenud peremees. Toredad kohtumised ja pläkutamised. Mõnus kodu poole kulgemine.

💚 Suve lõpp. Viimane palavus.  Muinastulede öö. Lõke rannal. Bonzo. Lõke sõbranna juures. Hää vein (seekord kiirkorras ei kulistanud!). Švipsis peaga taskulambi valgel SUURTEST kasvuhoonetest küpsete viinamarjade ja tomatite otsimine (kes otsib, see leiab, kusjuures! Isegi vindisena!😜). Nii oli ilus ja hea suve ära saata.

                                                                                  💚         

8. Õunaaasta oli! Maal elamise üks võlusid on oma aiast pärit toit. Rabarber, maasikad, kuslapuu marjad, kirsid, sõstrad-tikrid, mustikad-murakad, ploomid-pirnid-õunad jne, jne.Sest see on maitsev. Ja sa tead, kuidas see on kasvanud. Ning kuskil järjekorras ei pea ka seisma. Lihtsalt haarad käigu pealt. Või tassid metsast koju. Meitel on siin mõned noored õunapuud, mis eelmine suvi esimest korda "päris" saaki andsid. Ja juba täiskandeealise Krügeni tuviõuna vilju sõime me 2 kuud. Kusjuures ka need viimased olid mõnusad mahlased. Oi, need oma aia õunad tegid tuju ikka nii heaks! 



9. Lõpuks sain ma ka oma kivila laiendega edasi liigutud (umbes 2/3 on nüüd valmis ja 1/3 veel teha). Kuna asi oli juba pikalt veninud, siis ühel hetkel ma lihtsalt teatasin mehele, et olgu kahvliga kopp olla - ja mind ei huvita, palju see maksab! 😂 Niisama mulla vms tõstmiseks on meil kopp olemas, aga kahvliga on hea just suuri kivisid (paika) tõsta. Mis sellest, et üle kolmekümne kraadises kuumuses tuli mul endal käsitsi nendele kividele aukusid ette kaevata. 😅 Aga tehtud saime! Eelnevalt oli kevadel seal pinnast segi keeratud, et ma kurdlehise kibuvitsa juured kätte saaksin. Sain ka.

Segipööratud maa mais

Kivile "pesa" kaevamine juunis

Kivila ääre täitmine juulis

Tühja sest kivilast endast, aga mul oli niii hea meel, et keset õue seisnud suurte kivide kogum oluliselt vähenes, sest sealt kivide vahelt ei saanud ju muru niita (trimmida samuti mitte) ja nii see rammus umbrohi seal rõõmsasti vohaski. Võäh! 😂 Oi, millist rõõmu pakkus mõnele suurele kivile kivilasse õige koha leidmine. Mitte kunagi enam, ei pea ma ümber selle kivi kääridega puju ja kõrvenõgest nüsima. Ümber nende 18 kivi, kui täpne olla. Ja see on väga hea tunne!

10. Aiablogijate soovitusel soetatud ungari sirel õitses esimest korda. Mitte mingi paari õiekobaraga, vaid täitsa päriselt ÕITSES. Tema sai õnnekombel siinsest keskmisest parema mulla sisse. Igatahes on ta algusest peale kenasti kasvu visanud, nii et tema on küll täitsa rahul oma eluga. Niisiis olen mina ka õnnelik ja rahul. Aga vot pilti ei teinud, mis teha! 😛

11. Pihlakate uute värskete võrsete kaitsmine ("torudega") lindude rünnaku eest õnnestus. Kõik võrsed, mis oli "torude" sees, jäid alles - kõik mis oli väljas (paari erandiga) - murti ära. Ja nagu ma ennustasin, oli kasvu vahe kolossaalne. Reaalselt 5 cm (juurdekasv enne) vs 50 cm (juurdekasv nüüd). Niisiis raudpoltkindlalt kavatsen ka see aasta oma pihlakaid sedasi kaitsta. Ainult "torusid" oleks hädasti juurde vaja ja pikemaid käsi, et kõrgemale ulatuda.

Kole... aga tõhus!
12. Luigelille vannis kasvatamise katsetus õnnestus samuti. Mis sellest, et ostetud juurikas läks mädanema ja ma olin TÄIESTI KINDEL, et sealt ei tule enam midagi. Aga tuli. Isegi õitsema jõudis see pisike allesjäänud jupike minna. 💚



Üllatuslikult õnnestus ka jänesesabade kasvatamine. Millegipärast ma arvasin, et neist kindlasti asja ei saa... 😀


13. Oktoobris jõudsin lõpuks ka kaevumaja ümbruse korrastamiseni. Kaevumaja on mul põhimõtteliselt osaliselt peenras ja ümber selle peab saama liikuda, aga mul polnud piisavalt palju sarnast materjali, millega seda (teatavate kitsenduste ja piirangutega) ala viisakaks vormida. Ja nii see kolekoht siis seisis ja ootas seda õiget ja "head mõtet". Kilehunniku ja osaliselt ka umbrohu all. Fuu! Aga ära jõudis oodata! 😂 Ega ma päris lõppu selle tööga veel jõudnud (sõelmed said otsa, aga neid saab kevadel juurde tuua), aga edasiviiv mõte siiski tuli. Kas see nüüd see "hea" ja õige mõte on, mina ei tea, aga vähemalt on see palju parem, kui musta kile kuhi välisukse vahetus läheduses. 😛 

Tegelikult sai veel palju muudki kogetud ja tehtud, aga see polnud "see" nimekiri.

Ühte imelist hetke oma suvest tahan ma aga küll veel jagada.

Juuli lõpp või augusti algus. Järjekordse kuuma päeva varahommik. Ärkame mehega sookurgede huikamise peale. Me ei lausu kumbki sõnagi. Ega sulge akent. Me lihtsalt kuulame. Hommikuse äratuseni on 2 tundi. 

Ma ei salli silmaotsaski neid pagana sääski, kes siin raba ääres elavad ja mulle ei tee sugugi rõõmu, et viie raba vahel elamise juurde kuuluvad lisaks hiliskülmadele ka varajased öökülmad. Ja talvised külmarekordid. Väkk! Ma poleks iial seda ise vabatahtlikult valinud. Aga siin ma olen. Ja see raba on osa minust. Mingi oluline fundamentaalne osa. Ma ei oskakski ilma selleta elada. Ilma sookurgede huikamise ja murakamoosita. Ilma rabamändide ja jõhvikateta. Ilma märja ja vetruva maapinnata. Ilma põtrade ja huntideta. Mis elu see oleks???

Nii me siis vaikisime ja kuulasime. Rabade vahel elamise häält. Raba häält. Meile hästi kodust ja tuttavat heli. Elus olemise häält. Ilus oli. Meeletult ilus!  


Jep! Talv on maal raske. Aga me elame selle üle. Sest kevadel tulevad jälle sookured :)

kolmapäev, 9. november 2022

Natuke aiajuttu ja tibake remondiblogi ka

September ja oktoober kadusid nagu mutiauku. November kiirustab samuti sinna. Jõulud on KOHE ukse ees (no vähemalt mina nägin küll sellist õudusunenägu, et jõuluõhtu oli käes, aga ma olin toidu ja kingitused täitsa ära unustanud - no ikka väga si.. tunne oli! 😃). Ma ei saa aru, kuhu sel ajal nii kiire on.

Aiatoimetustega pole ma veel lõpetanud. Eile sadas. Täna sadas. Õnneks vihma. Viimased tulbisibulad said mõni päev tagasi mulda. Et kevadel ikka kärtsu ja mürtsu oleks. Täna olin juba uusi tellimas, aga sellel kodulehel tekkis miski IT tõrge. Ilmselt jumalik sekkumine - ei ole vaja endale tööd juurde teha! 😂

Blogi kirjutamine on ka tänu remondile väga raskeks muutunud. Enne oli vaja seda kuskil pimedas nurgas teha (laualambile pistikupesasid lihtsalt enam ei jagunud 😂), nüüd (tänu järjekordsele arvuti kolimisele) pean kuidagi kägaras (jumal tänatud väikeste tisside eest!), põlved vastu rinda kirjutama.😅 Nii et ärge pange pahaks, kui miskit mõistlikku juttu siit täna ei tule - sinna kokkupressitud kopsu lihtsalt ei mahu eriti palju hapnikku. Aga ma vähemalt üritan, eks!

Oktoobri alguses käisime perega Saaremaal. Kusjuures väga tore oli ringi sõites lihtsalt aknast välja vahtida ja kogu seda vägevat värvidemöllu endasse ahmida. Mingil põhjusel oli Saaremaal palju värvilisem, kui mandril. Äkki mandril oli see "parim aeg" veel ees? Igatahes... ilus on see meite Eestimaa. Väga ilus!

Ühed, ilmselt pooppuu, seemned rändasid sealt minuga koju. Eks paista, kas neist miskit asja ka saab...

 Täitsa tore tuulutamine oli. Tagasiteel saime veel imeilusa päikeseloojangu osaliseks ka.


Mingeid ilupilte saarel ei teinud, nautlesime niisama.

Sel sügisel oli jälle see imelik asi, et tamme ja vahtra lehed sadasid korraga puude otsast alla. Ka eelmine aasta oli nii (kuuma suve mõjud?). Muidu tulid vahtra lehed alati enne ja tamme lehed tulid tihtipeale alles esimese lörtsiga (ja korjasingi alati eraldi kokku neid). Kuigi see aasta sattus see "sadu" täpselt nädalavahetuse peale ja saime õnneks kohe tamme lehed kokku puhuda ja kottidesse toppida, on osa peenrast ikka paksu tammelehekihi all. See teeb aga selle edasise puhastamise jube ebameeldivaks (proovi lödiseid hostapealseid tammelehtede alt kätte saada).

Taimepealsete kokkukogumisega peenardest ma alles tegelen. Kogemata kombel sattusin olema õigel ajal õiges kohas ja sain ühe ühistellimuse käigus, igati mõistliku summa eest, selle (taevani) kiidetud Jaapani püsilillesirbi omanikuks. 

Meesterahvas möönis samuti, et see on üks kasulik tööriist - näiteks palgaläbirääkimistele minekul. Eee... ma isiklikult siiski nii meeleheitlikke meetodeid ei kasutaks.😃 Küll aga võtsin ma selle sirbi esimesel õhtul endaga voodisse kaasa. Te võite muidugi ette kujutada, et KUI ärevil pilguga too meesterahvas mind seepeale takseeris. 😂 No mina ei tea, miks peab kohe NIISUGUSEID mõtteid mõtlema hakkama - ma tahtsin lihtsalt seda sirbi varrel olevat netiaadressi guugeldada... 😄

Olles seda sirpi nüüd juba veidike aega proovinud ja katsetanud, on mul tagantjärgi väga hea meel, et mul õnnestus see saada oluliselt väiksema hinnaga, kui seda Eestis üldiselt müüakse. Kõikide taimepealsete lõikamiseks see sirp siiski sobilik pole. Näiteks flokside pealseid on aiakääridega siiski palju mugavam ja mõttekam lõigata (sirp lihtsalt ei suuda jämedaid puitunud varsi läbi lõigata ja kipub neid koos juurtega mullast rebima hoopis). Ka pojenge on parem kääridega lõigata. Siis ei jää koledaid eripikkuses tüükaid. Küll aga on selle sirbiga väga hea lõigata igasugust peenema varrega värki - nt mingite madalate sügisastrite lõikamine kulges sirbiga küll väga kergelt ja kiiresti. Ma ise muidu olen eelnevalt kasutanud suuremat (lainelise servaga) nuga selleks otstarbeks.

Jube tüütu on aga selle sirbi puhastamine ja õlitamine IGA kasutuskorra lõpus. Kirjas on, et sirbi tera tuleb pärast kasutamist korralikult puhastada ja tööriistaõliga määrida. Mis asi on aga tööriistaõli??? Küsisin mehelt - tema ka ei teadnud! 😂 Esimene mis minule pähe torkas, oli saeketiõli. Ühesõnaga... kui teie teate, siis valgustage mind ka - ma siiani kasutan toiduõli selleks otstarbeks. 😂

Oma aias jagus samuti sügisest värvidemängu. Korea vaher oli see aasta tõeliselt värvikas tegelane. Head pilti loomulikult pole, sest mul on siin palju suuremaid muresid (nendest kirjutan allpool).

Korea vaher

Korea vaher, kui mitte öelda lausa vahtrakene

Ja toreda üllatuse tegi ka põllul pargis kasvav noor karvane viirpuu. Õitses tänavu aasta esimest korda ja ühel hetkel oli teine nii ilusat karva seal põllul. Punased viljad olid veel eraldi boonuseks. 

Karvane viirpuu

Ega aiast vist muud kirjutada väga olegi. Vähemalt kokkupressitud kopsuga ei meenu küll enam midagi. 

Ja remondist... ma isegi ei tea, et kas ma üldse tahan sellest kirjutada.... 😅 Samas... hetkel hõlmab see nii suurt osa minu elust. Kui HÄSTI kokkuvõtlikult kokku võtta, siis veikesest mõttest jõuluks elutoale ilus hele sein saada, on kasvanud välja elutoa kapitaalremont. Aastaajale vastav (kui lähenev talv ei ähvardaks, siis ilmselt vaataksime praegu elutoa laest juba katuse sarikaid). 

Üles võetud põranda asemel sai elutoale uus põrand valatud (enne oli veel betooni saagimist ja HÄSTI PALJU jubedat tolmu ja valamise endaga kaasnes JÄLLE hästi palju tsemenditolmu). Kuna elutuba on meil tegelikult kahest toast kokku tehtud, olidki nende kahe toa põrandad endiselt eri kõrgusel. Tundub napakas, aga kuna seal oligi eelnevalt ju 2 eri tuba, siis selle väikese astega harjus väga ruttu. Uue põranda valamisega said need 2 põrandat lõpuks ühte tasapinda. Aga mitte meite ajus! Niisiis... isegi kui me TEADSIME, et need põrandad on ühes tasapinnas, siis meite lihasmälu jätkas endiselt keset tuba ühe aste astumist. See oli ikka väga tüütu! 😂 Ja ohtlik ka. 

Järgnes tasandussegu valamise trall (kiire töö tegelikult), mille alguses tundus, et meespool on tasandussegu arvestusega totaalselt puusse pannud ja seda tuleb kõvasti puudu. Sõbranna sai jooksvalt pilte, et kuidas asi edeneb (Oi, kindlalt jääb puudu → jääb puudu → pekki, natuke jääb ikka puudu → meesterahvas pingutab → viiimased 10 ruutsentimeetrit → KÕIK! 😅). Izzand, kui stressirikas - mis sellest, et ise lillegi ei liigutanud! 

Kindlalt jääb puudu!

Viiimased 10 cm2
Edasi tuli naisele loll mõte, et kui seina nagunii uue teeme, vahetaks siis juba elutoa aknad ka soojemate vastu. Mitte, et olemasolevatel midagi hullult viga oleks, aga need on ainult 2-kordse klaasiga ja talviti on käega katsudes ikka suur vahe, et kas 3-kordne või 2-kordne klaas. Ei tahaks ju viie aasta pärast seina lammutama hakata, sest ikkagi tarvis uued aknad panna (hetkel ei ole loomulikult tahtmist üldse kunagi enam midagi lammutada 😃). Mees ei hakanud vastu ka -  läks tellis uued aknad ära. Need tulid nüüd täna. Homme lähme järgi.

Seejärel pidime kogu elutoa siiski päris tühjaks tegema, mis tähendas kahe SUURE kapi lahti võtmist ja majast välja transportimist + kogu kappides olnud kraami sorteerimist ja kastidesse paigutamist (2 korda sai selle tarvis suures linnas kaste juurde ostmas käidud). Ja kastide KUHUGI paigutamist. Selle kõik võib tegelikult kokku võtta üheainsa sõnaga - HELP!!! 😂 Ahjaa, muu elutoa mööbel oli vaja ka veel ülejäänud maja peale "ära hajutada". Ilmselt te kujutate ette, et kui "hajutatud" see asi siin kõik hetkel on. 

Ennemalt, kui mul oli näiteks väikeseid naelu vaja, siis ma teadsin, et need leian ma elutoa (sektsioon)kapi parema sahtlisektsiooni ülevalt kolmanda sahtli vasakust äärest. Või kui mul oli uusi patareisid vaja, siis need asusid vasaku sahtlisektsiooni ülevalt teises sahtlis, ka vasakus ääres. Lihtne, eks! Aga nüüd... 100 x lihtsam on poodi minna ja uued vajaminevad asjad osta, kui neid kuskilt kastidest taga ajama hakata (eile otsisin vähemalt pool tundi "Jumalaema kirik Pariisis" taga. Selle käigus lennutasin ma lae alt miski mapi vahelt põrandale laiali terve näitusejagu lapse joonistusi... Raamatut muidugi ei leidnudki 😂).

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis ühel õhtul asus meespool mind ikkagi töötlema, et võtame siis juba elutoast vana lae ka alla, et nagunii on see tuba juba tühjaks veetud ja... Ma ei hakanud enam vastu punnima - nii oli tõesti mõistlik. 

Tänaseks on need vanad laelauad ka alla võetud. All on see nn must lagi nagu vanadel palkmajadel ikka. See on viltu ja sealt sajab liiva. Ja... Ühesõnaga... oeh... 


Mõnus töö!

Ainult natuke tolmu :P

Tegelikult on mul täna täitsa hea meel, et me seda kõike aastaid tagasi juba ette ei võtnud (kuigi õige oleks ju olnud). Ma ei tea, kuidas me kogu pereelu, remondi ja muu ühendamisega hakkama oleks saanud. Ilmselt polekski. Praegu on meite kolmest lapsest koju jäänud ainult noorim. Ja tema on nagunii selline imelik leplik laps. 😛 Ju siis see ongi nüüd see kauaoodatud "õige hetk". Ja me juba vaikselt kahtlustame, et mis sellele elutoa remondile järgneb. 😂 Aga sellele ei taha ma praegu veel mõelda. Edeneks kuidagi  r-a-h-u-l-i-k-u-l-t  ja jupi kaupa. 😂

Positiivne kogu selle asja juures on loomulikult see, et egas meil üksi siis remont ole. Mõnedel teistel on veel! Mõnedel, kes ei asu üldse kaugel meist. Mõnedel, kellel on palju rohkem lapsi ja kelle maja välisseinas haigutas augustis alles pirakas auk. 😂 Mida mina siin üldse kurdan - me seekord pääsesime ju täitsa ilma auguta! Loodetavasti ei tundnud nad nüüd ennast ära. Muidu hakkavad veel arvama, et mulle meeldis see auk seal. Samas... tegelikult ju meeldis ka... Kahjuks nad panid selle kinni - enam ei ole üldse nii põnev! Eks ma pean oma tuju siis kuidagi teistmood tõstma. Alati võib minna oma elutuppa ja hetke oodata. Kohe varsti sajab sealt ülevalt nagunii midagi krae vahele. Suu ja silmad liiva täis - vot siis alles hakkab inimesel häid mõtteid tulema. Lähen proovingi kohe järgi...

kolmapäev, 28. september 2022

Kõik on uus septembrikuus

Alustuseks on uus loomulikult see, et augustist sai september. Teate, mis ma sellest arvan? Öak! 😂 Juuni, juuli ja august möödusid taaskord nagu reede, laupäev, pühapäev - ja need olid tõeliselt imelised kolm kuud päeva! Pärast SELLIST nädalavahetust on esmaspäeva saabumine alati tõeline šokk. Mäh? Miks ma üldse siin olen? Ja kuidas ma nüüd edasi elama pean??? Mitte ei tahtnud ma, et suvi lõppeks. Aga kes see küsib, eks! Ühesõnaga - küll ma sellest suvest jõuan talvel veel heietada.

8. august
 

Teiseks juhtus see asi, et Väikemehest sai... midagi... suuremat. 😂 No ma ei tea veel isegi täpselt, et kes (soovi korral võite uue nime konkursil osaleda), aga igatahes sai temast koolipoiss. Ja no... ühte koolipoissi ei sobi enam kuidagi väikemeheks kutsuda, eks!? Niisiis pange aga oma nimepakkumised teele ja eks siis tähtis (nime)komisjon valib oma lemmiku välja. 😛

Kooli minekuga muutus tegelikult kogu senine elurütm ja algas täitsa uus eluetapp. Me ikka veel õppime ja harjume selle uue elukorraldusega.

Kolmandaks läks (üllatuslikult) kooli ka üks suur laps. Vahel juhtuvad sellised imelikud asjad... 😂

Neljandaks jõudsime me lõpuks tagasi oma elutoa remondilainele (küll juba augusti lõpus), sest kes see suvel palavaga ikka remonti teeb, eks! Suvel on vaja puhata ja mängida! Ausalt öeldes oli palavaga niisama staatiliselt paigalseisminegi päris raske, ringirabelemisest rääkimata! Ootasime töötamiseks vähe inimlikumat ilma.

Oleks aega, võiks hoopis remondiblogi pidamisele üle minna, sest minu eelmiste jõulude aeg esitatud pisike ultimaatum, et järgmiseks jõuluks olgu meite elutoal uus normaalne sein!, on viinud meid sujuvalt selleni, et elutoal oli küll kogu aeg mingi sein olnud (mitte veel uus!), aga polnud aknaid. Ja põrandat (seda pole siiani 😂). Mees arvas, et võtame siis juba lae ka alla (täiskomplekt no), aga mo meelest oleks see ühe korraga nati paljuks läinud. 

Aeg-ajalt tekib siis ka toredat remondihuumorit:

Perekond valmistub kodunt lahkuma.

Naine mehele: "Sul võti ikka on?"

Mees vastu: "Mis võti??? Majal pole aknaidki ju!"

Naine: "Aa... no siis pole vaja jah!" 😂

või siis...

Naine kurdab õhtul mehele, et ei pääse töölt ööseks koju, sest auto on totaalselt kinni pargitud. Vastuseks teatab mees, et ega neil kodus ka lihtne pole ja saadab pildi muldpõrandaga elutoa osast. Ja seejärel pildi uhiuuest purdest, mida mööda pääseb nüüd magamistuppa. 😂

Kuvatõmmis ↓

Ei saa aru, mida ta selle viimase lausega küll öelda tahtis... 😂

Seda pikka purret on (õhus) nii kaks ja pool meetrit. Esijalgu tundus, et öine vetsus käimine võib problemaatiliseks kujuneda, sest mõned siin teevad seda enamasti kinnisilmi (need lihtsalt EI KÄI mul öösiti lahti! 😂), aga teate - inimene õpib! Kõigepealt ronid unesegasena voodist välja ja üritada kuskilt nööril kuivavate pesude vahelt leida teed magamistoa ukseni. Oled juba pea-aegu kohal, kui saad aru, et oled pugenud poolenisti läbi nööril rippuvate pükste. Probleem on selles, et need ripuvad nii, et värvel on allpool. Pole hullu! Tagurpidi käik sisse ja katse kaks. Siit peab olema võimalik läbi murda! Juba puhaste pesude rüppes vetsuteed otsides, tuleb hakata kätega vehkima, et leida üles ahi. Seejärel uksepiit (NB. Kindlasti mitte tabada selle tegevuse käigus üldvalgustuse lülitit! 😂). Ukse leidmine on juba pool võitu. Nüüd tuleb lihtsalt leida varbaga üles purde algus ja teha väike catwalk mööda 15 cm laiust prussi. Ei miskit keerulist! Õigel hetkel vaja lihtsalt (teisel kõrgusel asuva) järgmise prussi peale üle minna ja siis veel üks väike "õige pikkusega" samm ja voilaa - oledki õige kabineti ukse taga! Seal õnneks enam catwalki tegema ei pea, saab rahulikult oma loomupärast pardikõnnakut harrastada. Tagasitee voodisse on sama seiklusrikas, lihtsalt vastupidiseses järjekorras. 😂 Mitte et ma kurdaks - ise ma seda uut seina ju nõudsin. 😛 

No vot! Selline lugu selle meie remondiga siis. Hetkel asendavad seda teist prussi segukotid, nii et... areneme! 😂

Aiaga ei ole ka miskit hullu, sügistöödega olen ka enam-vähem järje peal. Esimene hallaöö oli meil teisel septembril. Riburadapidi lisandus aina uusi. Kusjuures ei pea kuidagi ahhetama ega kaasa tundma. Viie raba vahel elades on see täitsa normaalne. Et mais-juunis on veel öökülmasid ja septembris (vahel augustis) algavad need uuesti. Pole hullu ühti! Kevadised öökülmad ajavad kusjuures palju rohkem hinge täis, sügisesed on hulga ilusamad. 😂

 

 Kui tervenisti ei julge kohe värvuda, siis võib ka jupi kaupa ↓

20.09

Kõrvitsaliste saak:

6.09.2022

 












Ginnala vaher ↓ (see säravoranž) leegitses kaunilt, kuni viskas oma lehed 25. septembril ühe päevaga maha.

Külmavõetud tomatitaim

 Veel on värve, veel on elu! :)

27.09.2022

Eile käisin rabas jõhvikal. Vaikuses ja rahus. Ainult mina ja mättad. Nendel hetkedel ma tunnen, et see raba on ikka väga sügaval minu sees. Või siis mina raba sees. Polegi vahet. Mõlemat moodi on hea. :)

 

Selline see september oli. Pilte sai vähe ja juttu sai vähe. Aga vähe on ikka kõvasti parem, kui mitte midagi. Vot nii! 😛

teisipäev, 31. mai 2022

Hästi kiired maikuised uudised, sest kohe saab see väärt kuu otsa

Puhtalt sellepärast on aega kirjutada, sest hetkel vihma sajab. Ja jumal tänatud, et sajab - väga viimasel hetkel algasid need vihmad meitel. Ja üks pudru ja kapsad saab see postitus siin täna olema!


Mai on mu lemmikkuu. Siin on kõike, mida ma armastan. Nii mahlast värskust, särtsakaid värve, kui ka rohelise erinevaid toone. On hääli ja lõhnu. On päikest ja nüüd isegi mõnusat kevadist vihma. Mmm...

9.05 esimene käo kukkumine

22.05 esimene sääsk aias

25.05 saabusid suitsupääsukesed

29.05 kuulsin esimest ööbikut (kodus. Tartu oma ei lähe arvesse!)

Mais on ka valusaid luid ja liigeseid. Tulitavaid ja ümmarguseks kulunud tallaga jalgu. Kümneid ja sadu aiatöid ja kamaluga kohustuslikke üritusi, millest osa võtta. Vahepeal tuli mul sellest kõigest juba väike masendus - mõtlesin, et koliks õige linna kõikide mugavustega korterisse. Saaks iga päev Kadriorus jalutada, ilma lillegi liigutamata kusjuures. Külastaks näituseid, kohvikuid ja muid toredaid (ja kultuurseid) kohti. Ja ei mingeid aiatöid - vot see oleks elu!

Aga siis sai ühel kenal õhtul natuke Tartus tolgendatud ja tänu vihmale on aiatöödesse ka väikesed pausid tekkinud. Ja ära sa ütle, kohe inimese tunne hakkab peale tulema. 😛

Kui kevadiste häälte juurde veelkord tagasi tulla, siis hetkel on terve aed veel titekisa täis. Kuldnokkadel on pojad. Ja neid on meil aias kohe mitu pesakonda. Sellised häälekad tegelased. Nii lapsevanemad ise, kui ka nende järeltulijad. Jooksin ühel õhtul kiiruga ühte peenrajuppi rohima, kuldnokkade pesakasti lähedusse. Valves lapsevanem istus lähedal kase otsas ja muudkui õiendas minuga. Ma siis üritasin talle viisakalt seletada, et mul on väga kahju, et ma oma tegevusega neid häirin, aga kui ma seda asja NÜÜD KOHE korda ei tee, siis pärast on mul palju rohkem tööd selle asjaga, ja selle poole tunniga, mis ma siin toimetan ta tited nälga küll ei sure. Vot nii! Selle peale kraaksatas kuldnokk löödult midagi sellist, et... näh, sellisega räägi nagu seinaga! ja lendas pessa oma tittede juurde.

Aga pildi panen hoopis õhest teisest pesakastist. ↓

Ma tean küll, et see ei ole üldse "õige " pesakast. Mõõdud kõik puhta valed ja... mingi hirmsa haisva värviga kõik veel üle võõbatud ka. Linnud ei tulegi sellisesse kasti! 

Või meie vähemalt mõtlesime nii, et ei tule. Ja tegelikult see ei olegi lindude pesakast - see on aiadekoratsioon, mille peremees naise käsul laudade ülejäägist kokku klopsis (tegelikult on mõned veel puudu). Ja hall pidi see ka kindlasti saama! Aga suur oli meie üllatus, kui kevadel kõige käidavamas (väravakellaga) kohas kuldnokad selle pesakasti hõivasid. Nad ilmselt polnud sellest midagi kuulnud, et värvitud pesakastis linnud ei pesitse. Ma üritasin neile vahepeal küll meelde tuletada, et SEE EI OLE PESAKAST, SEE ON DEKORATSIOON, aga kui ühel hetkel sealt dekoratsioonist miski kisakoori moodi asja kostuma hakkas, siis ma loobusin. Ja ärge öelge, et teid pole hoiatatud!

Linnud on üldse toredad tegelased. Vahel ajavad lausa nutma. Mõnikord suurest meeleliigutusest, sest ma päriselt ka ei kujuta oma elu ilma nendeta ette. Aga teinekord hoopis korda saadetud ahvitempude pärast. Kõik tembud õnneks siiski nutma ei aja.

Pilt ise pole kõige parem, aga ehk saate ikka aru, et millest ma räägin.

Kuna meie aias on tulpe palju, siis need sellised tembud ma annan neile andeks. Pole hullu! Ikka juhtub.

Küll aga ajab mind päriselt ahastusse meite lindude pihlakalembus (näpuga ei julge ühegi konkreetse linnu peale näidata). Nimelt on kellegil neist jube komme murda parimas kasvuhoos noori pihlakavõrseid. Nii umbes 4-5 cm pealt. Ja kui sel ajal see võrse sealt ära murda, siis... ongi selleks aastaks üldiselt kõik. Kogu juurdekasv! Ja noorel puul murtakse meil ikka kohe KÕIK võrsed. Suvega võiks pihlaks 30 cm küll pikkust visata. Heal aastal rohkemgi. Aga minul oleks nagu mingid kääbussordid, mis aastaga ainult 5 cm kasvavad. Ja nii juba mitu aastat. Mõelge, et mis see 10 aasta perspektiivis teeb. Masendav! Mul jõuab enne 80. juubel kätte, kui et mu hilispihlaks `Dodong` mul üle pea kasvab. Ja `Fastigiatal` on ka väga raske fastigiata olla, kui ta iga aasta vägeva tasasilõikuse osaliseks saab. Lihtsalt ma-sen-dav! 😭

Niisiis ma otsustasin, et lihtsaks ma nendele ahvidele seda sigatsemist see aasta ei tee. Las näevad kah vaeva!

Jep - näeb ropp välja küll! Aga kui vähemalt NEED võrsed murdmata jäävad, siis on asi minu silmis ennast täielikult õigustanud. Ja et te ikka kindlasti öösel õudusunenägusid näeksite, siis panen teise ilupildi veel. 😛 Keegi pole öelnud, et elu peab ilus olema, eks! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ju ikkagi saama. 😂

Ok. Ma panen ikka mõned ilusamad pildid ka. No nagu lepituseks või nii...














 

Pilla-palla-pillerkaar

Ja suur aitäh Tiile, kes mulle jänku nahka läinud kevadise seaherne asemele lahkesti uue suure taime tõi. On ikka ilus küll!

Siia pole veel üldse rohima jõudnud
Meite Veiniõunal on see aasta esimesed õied. Pael on oksa painutamise jaoks. Veinivalmistajast vennaraas ei jõua ilmselt ära oodata, millal esimene suurem veiniõunauputus kätte jõuab. 😂

Pirnipuu hakkab juba lõpetama. Pildi peal ei saa ehk nii hästi aru, aga mul oli kogu aeg oma Pepit vaadates tunne, et ma olen seda asja juba kuskil näinud. Ja olengi. Linnas. Hesburgeri märk ju! 😂

Hiline lõokannus





Vahtralumi

Hoolimata kõigest on kevadel maal ikkagi imeilus. Ja siin on mõningaid vabadusi, mida linnas ei ole. Näiteks võib rahuliku südamega jalutada üle õue, käsi küünarnukist saati püksis. Sest mingi rajakas on sulle pükstesse pugenud ja järab sind mõnuga kintsust. Linnas oleksid pervert kohe! Aga maal... sikutad neetud satika pükstest välja ja... longid rahulikult nartsisse nuusutama - kedagi ei huvita! Tegelt... kuldnokk nagu ütles midagi... Oot-oot, kuhu sa selle rasvase satika nüüd viskasidki??? 

 

Niipalju siis seekord. Rohkem ei jõua kahjuks kuidagi, kuigi kirjutada oleks nii paljust - nii paljust. Homme algab (minu) suvi. Õujeee! Siit ma tulen!