Kolmapäev, 28. september 2022

Kõik on uus septembrikuus

Alustuseks on uus loomulikult see, et augustist sai september. Teate, mis ma sellest arvan? Öak! 😂 Juuni, juuli ja august möödusid taaskord nagu reede, laupäev, pühapäev - ja need olid tõeliselt imelised kolm kuud päeva! Pärast SELLIST nädalavahetust on esmaspäeva saabumine alati tõeline šokk. Mäh? Miks ma üldse siin olen? Ja kuidas ma nüüd edasi elama pean??? Mitte ei tahtnud ma, et suvi lõppeks. Aga kes see küsib, eks! Ühesõnaga - küll ma sellest suvest jõuan talvel veel heietada.

8. august
 

Teiseks juhtus see asi, et Väikemehest sai... midagi... suuremat. 😂 No ma ei tea veel isegi täpselt, et kes (soovi korral võite uue nime konkursil osaleda), aga igatahes sai temast koolipoiss. Ja no... ühte koolipoissi ei sobi enam kuidagi väikemeheks kutsuda, eks!? Niisiis pange aga oma nimepakkumised teele ja eks siis tähtis (nime)komisjon valib oma lemmiku välja. 😛

Kooli minekuga muutus tegelikult kogu senine elurütm ja algas täitsa uus eluetapp. Me ikka veel õppime ja harjume selle uue elukorraldusega.

Kolmandaks läks (üllatuslikult) kooli ka üks suur laps. Vahel juhtuvad sellised imelikud asjad... 😂

Neljandaks jõudsime me lõpuks tagasi oma elutoa remondilainele (küll juba augusti lõpus), sest kes see suvel palavaga ikka remonti teeb, eks! Suvel on vaja puhata ja mängida! Ausalt öeldes oli palavaga niisama staatiliselt paigalseisminegi päris raske, ringirabelemisest rääkimata! Ootasime töötamiseks vähe inimlikumat ilma.

Oleks aega, võiks hoopis remondiblogi pidamisele üle minna, sest minu eelmiste jõulude aeg esitatud pisike ultimaatum, et järgmiseks jõuluks olgu meite elutoal uus normaalne sein!, on viinud meid sujuvalt selleni, et elutoal oli küll kogu aeg mingi sein olnud (mitte veel uus!), aga polnud aknaid. Ja põrandat (seda pole siiani 😂). Mees arvas, et võtame siis juba lae ka alla (täiskomplekt no), aga mo meelest oleks see ühe korraga nati paljuks läinud. 

Aeg-ajalt tekib siis ka toredat remondihuumorit:

Perekond valmistub kodunt lahkuma.

Naine mehele: "Sul võti ikka on?"

Mees vastu: "Mis võti??? Majal pole aknaidki ju!"

Naine: "Aa... no siis pole vaja jah!" 😂

või siis...

Naine kurdab õhtul mehele, et ei pääse töölt ööseks koju, sest auto on totaalselt kinni pargitud. Vastuseks teatab mees, et ega neil kodus ka lihtne pole ja saadab pildi muldpõrandaga elutoa osast. Ja seejärel pildi uhiuuest purdest, mida mööda pääseb nüüd magamistuppa. 😂

Kuvatõmmis ↓

Ei saa aru, mida ta selle viimase lausega küll öelda tahtis... 😂

Seda pikka purret on (õhus) nii kaks ja pool meetrit. Esijalgu tundus, et öine vetsus käimine võib problemaatiliseks kujuneda, sest mõned siin teevad seda enamasti kinnisilmi (need lihtsalt EI KÄI mul öösiti lahti! 😂), aga teate - inimene õpib! Kõigepealt ronid unesegasena voodist välja ja üritada kuskilt nööril kuivavate pesude vahelt leida teed magamistoa ukseni. Oled juba pea-aegu kohal, kui saad aru, et oled pugenud poolenisti läbi nööril rippuvate pükste. Probleem on selles, et need ripuvad nii, et värvel on allpool. Pole hullu! Tagurpidi käik sisse ja katse kaks. Siit peab olema võimalik läbi murda! Juba puhaste pesude rüppes vetsuteed otsides, tuleb hakata kätega vehkima, et leida üles ahi. Seejärel uksepiit (NB. Kindlasti mitte tabada selle tegevuse käigus üldvalgustuse lülitit! 😂). Ukse leidmine on juba pool võitu. Nüüd tuleb lihtsalt leida varbaga üles purde algus ja teha väike catwalk mööda 15 cm laiust prussi. Ei miskit keerulist! Õigel hetkel vaja lihtsalt (teisel kõrgusel asuva) järgmise prussi peale üle minna ja siis veel üks väike "õige pikkusega" samm ja voilaa - oledki õige kabineti ukse taga! Seal õnneks enam catwalki tegema ei pea, saab rahulikult oma loomupärast pardikõnnakut harrastada. Tagasitee voodisse on sama seiklusrikas, lihtsalt vastupidiseses järjekorras. 😂 Mitte et ma kurdaks - ise ma seda uut seina ju nõudsin. 😛 

No vot! Selline lugu selle meie remondiga siis. Hetkel asendavad seda teist prussi segukotid, nii et... areneme! 😂

Aiaga ei ole ka miskit hullu, sügistöödega olen ka enam-vähem järje peal. Esimene hallaöö oli meil teisel septembril. Riburadapidi lisandus aina uusi. Kusjuures ei pea kuidagi ahhetama ega kaasa tundma. Viie raba vahel elades on see täitsa normaalne. Et mais-juunis on veel öökülmasid ja septembris (vahel augustis) algavad need uuesti. Pole hullu ühti! Kevadised öökülmad ajavad kusjuures palju rohkem hinge täis, sügisesed on hulga ilusamad. 😂

 

 Kui tervenisti ei julge kohe värvuda, siis võib ka jupi kaupa ↓

20.09

Kõrvitsaliste saak:

6.09.2022

 












Ginnala vaher ↓ (see säravoranž) leegitses kaunilt, kuni viskas oma lehed 25. septembril ühe päevaga maha.

Külmavõetud tomatitaim

 Veel on värve, veel on elu! :)

27.09.2022

Eile käisin rabas jõhvikal. Vaikuses ja rahus. Ainult mina ja mättad. Nendel hetkedel ma tunnen, et see raba on ikka väga sügaval minu sees. Või siis mina raba sees. Polegi vahet. Mõlemat moodi on hea. :)

 

Selline see september oli. Pilte sai vähe ja juttu sai vähe. Aga vähe on ikka kõvasti parem, kui mitte midagi. Vot nii! 😛