Reede, 15. oktoober 2021

Poolest maist poolde oktoobrisse. Nagu niuhti!

Täna öösel nägin ma und. Istutamisest. Suurest plaanimisest ja täpsest rihtimisest. Ja õudsest avastusest, et istutada plaanitud serbia kuuske oli välja kaevamisel nii hullult vigastatud, et istutada polnudki enam midagi. Ma nutsin. Kohe lahinal. Sest kuidas saab üks inimene niii loll ja südametu olla, et isegi kuuske ei oska välja kaevata! Ja kust ma nüüd uue ilusa kuuse leian? Äkki ei leiagi??? Ja mis mu suurest plaanimisest ja täpsest rihtimisest siis üldse kasu oli? Ning nii see ahastuses mina seal unenäos nutta lahistaski. 😂

Hommikul tuli mõte, et täna on vist see päev, kui tuleb natuke blogistada. Ammu juba plaanin, aga ikka on hädapärasemaid tegemisi. Eks see sellisel kujul blogi pidamine vist natuke eilne päev ole ka. Et tegelikult peaks blogistamise asemel vist pigem vlogistama või midagi... 😀  Aga eks saurused toimetavad ikka sauruste kombel 😛

Blogisse tulles nägin, et oma viimase postituse olen ma kirjutanud maikuus ehk viis kuud tagasi. Nagu ikka, on kõigel siin elus alati põhjus, nii ka sellel. Kool vajas lõpetamist (tegelikult on plaanis sellest kooliajast ikka ka kirjutada) ning pärast seda hakkas mu elus piltlikult öeldes üks suur tule(kahju) kustutamine. Siiani kustutan. Küll need lõpuks kustutatud saavad!

Aga muidu... on sellese vahepealsesse aega mahtunud palju ilusaid hetki. Toredaid hetki. Ja õpetlikke hetki. Hetki, millal sa tunned, et elu on lihtsalt imeline, imeline, imeline... 

 

Ja mõnda neist (aia)hetkedest tahan ma ka teiega jagada :)

(Ja kui pildid on kehvad, siis on see loomulikult tingitud mu kehvast pildistamisoskusest, aga osalt ka mu uuest huvitavast nägemisest. Või siis... nägematusest... 😂 Aga elate üle - on nagu on! 😛)

Alustuseks - kevad ise on juba niii imeline aastaaeg. Kogu see tärkamine-ärkamine ja uus algus, õnnehormoonide laksu all olek, need lõhnad ja hääled. Mul ei olnud küll eriti aega seekordset kevadet näha ja nautida, kuid see isegi ei loe. Ta kinkis mulle siiski mõningaid meenutamisväärseid hetki.


Mai lõpus täitus meie aia kõige vanem õunapuu üleni õitega. Mmm.... 


Ma tean küll, mis te mõtlete! Et kus siin see imeline hetk nüüd siis on??? Aga vaat minul oli! Esiteks, ei õitse see puu sugugi mitte igal aastal. Teiseks, nagu ma ütlesin, on see õunapuu meie aia vanim. Ehk suurim. Ehk selline, mis annab juba korraliku õunapuu mõõdu välja ja mille all kannatab kenasti istuda ja kogu seda etendust nautida. Saate aru küll - kõik see päikesekiirete murdumine, õhus leviv imeline odöör ja zumm-zumm värk. Selle nimel tasub elada, ma ütlen! Edasi läks see imeline asi muidugi täiesti mitte imeliseks, sest kui see imeline hetk oli kätte jõudnud, pidin mina hoopis Räpinasse kooli minema. 😭 Milline karjuv ebaõiglus! Loomulikult ei tahtnud kuskile kooli - ma tahtsin oma õunapuud ja zumm-zumme nautida! Neli päeva hoidsin koolis hinge kinni, et kas selle palavaga mu tupsununnu ikka jõuab mind ära oodata või viskab enne õite kroonlehed maha. Õnneks jõudis! 


See aasta oli ka hää liblika ja sirelase suvi. Mulle küll ei meenu sellist suve, kus mingil hetkel oli võimatu majja siseneda, ilma et ukse avades ja sulgedes õhuvooluga suuremat seltskonda sirelasi tuppa ei satuks. Ega ma muud teha osanudki, kui loota, et nad teise või kolmanda korraga siiski taaskord tee õue leiavad. Terve aed oli neid ja nende toimetamist täis.



Selle pune ↑ puhma olid liblikad ikka korralikult ette võtnud. Kõikidest püüdlustest hoolimata ei õnnestunud mul kõiki erinevaid liblikaid sealt kokku lugeda - nii vilgas elu käis. Seitse erinevat liiki õlmitses seal kindlasti, edasi läks lugemine alati sassi. 😃 Ma armastan neid väikesi tegelasi. Ja seda, et nad mu aeda armastavad. Vaat kui vähe on õnneks vaja...

Ja üle saja aasta sai ühel õhtul (männi)surusid nähtud (sellest mul loomulikult pilte pole). Ilmusid teised järsku põrisedes nagu mingid imelikud haldjamaailma tegelased minu Weinheim Big Blue-d ründama. Lummatult vahtisin nende toimetamist, kui nad just niisama äkki nagu nad ilmunud olid, minema lendasid. Aga millised põrisevad nunnupallid! 💚

Ja siis need linnud... Mul oli meeles, et kuhugi olen ma nende kohta kirjutanud, et... Kirjutasin jah! Ühte blogi postitusse, mida ma lõpetada ei jõudnud. Niisiis teen ma sealt nüüd ühe copi-paste lõigu. Sest nii jõuab mõte vast kõige paremini kohale 

Ja ühel õhtul, kui kuldnokad meite vahtra otsas kambakesi mokalaata pidasid, tundsin ma, et ma võiksin nende nimel tappa. No vähemalt kärbseid ja sääski notiks nii, et silm ka ei pilguks! Aga natuke hirmutav tunne tekkis, et... vist mitte ainult... 😂  Ma lihtsalt seisin seal lummatult ja tundsin, et nad on mulle nii äraütlemata olulised. Ja sugugi mitte vähem tähtsad, kui ma ise. Ainult, et nemad ei saa enda eest ise kõneleda, erinevalt minust. Oi, see maailm on ikka imeline paik - aga ainult siis, kui me elame siin kõik koos! Sest ma ei taha üksi. Sest ma ei saa üksi! Ja isegi kui saaks, siis... mis elu see oleks?

Ma mäletan seda tunnet siiani. :) Ja endiselt on natuke hirmus. 😂 

Aga kuldnokad said oma lapsed kenasti üles kasvatatud. Ja rästad ka (musträstas äkki??? No selline pruuniträpsuline oli pigem). Rästaste pesa oli nii madalal, et sinna me saime mööda jalutades sisse kiigata. Alguses olid munad, sest ehmunud hauduja lendas iga kord minema, kui me juhtusime mööduma. Ja siis koorusid väikesed abitud linnulapsed, kes iga väikese liikumise korral oma tudisevate peade küljes olevad nokad laiali ajasid. SÜÜA! Mõne ajaga õppisid nad selgeks, et iga tegelase peale kes mööda jalutab, pole mõtet oma energiat raisata - sealt ei kuku neile midagi! Niisiis nad lihtsalt jälgisid meid. Ja need jälgivad pead kasvasid kiiresti suuremaks. Ühel hetkel uperdasid need tegelased juba mööda muru ja kadunud nad järsku olidki.

 Edasi hakkasid kaduma lapse kuumaasikad. Ja kirsid kadusid täiesti ära. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et NÜÜD lähen ma oma `Jonkheer van Tets`-i esimest korda maitsama, siis polnudki midagi enam maitsta. Kõik oli juba ära maitstud! Vaat siis ma mõtlesin küll, et kas see on siis tänu või miski??? See van Terts oli mul saagi all lookas ja mulle ei jäetud mitte ainumast marjagi. Seakari, ma ütlen! Soenda siin selliseid oma rinna peal. 

Vaarikad kippusid ka kaduma. Ja veel üht-teist. Ühel hetkel, kui ma need tegelased oma viinamarjade kallalt leidsin, siis läksin ja sättisin sinna hunniku katteloori peale. Mitte et see neid väga takistanud oleks. Sealt loori alt kostus pidevalt mingit vitsutamist. Ühel päeval õnnestus mul sealt loori alt üks väike näljane ahv kätte saada. Nonii - mul oli talle kohe ühete ja teist öelda. Käisin seda jubadat õgardit toas lapsele näitamas ja siis pidasin talle pika loengu tänamatusest ning halbadest kommetest. Olin täitsa veendunud, et vähemalt tänaseks jätab ta mu viinamarjad rahule. Lasin ta uuesti lahti ja... arvake ära, kuhu ta esimesena lendas??? 😂 No on ikka elukas! Käisin teda siis sealt viinamarjalast uuesti ära ajamas. Olin selline SUUR ja HIRMUS. Või vähemalt üritasin olla. Vist ei tulnud väga hästi välja - keegi ei kartnud! 😂 Siis ma mõtlesin küll, et kasvata siin nagu omi lapsi neid rästapoegi. Et isegi kui nad hinge täis ajavad, siis annad ikkagi andeks - NII NUNNUD teised ju! Tegelikult mulle ikkagi tundub, et ta kuulas mind, kui ma keelasin tal kõiki viinamarju nahka pista - sest lõpuks jagus meiegi neid viinamarju vitsutamiseks. 💚

Suvel kui kõik on roheline ei saa arugi, kui palju linde siin selles aias tegelikult pesitseb. Alles sügisel, kui pesad puude otsast alla kukkuvad või kui lehtede langemine need nähtavaks teeb, olen ma meeldivalt üllatunud, et neid nii palu oli. Südame teeb soojaks, et minu aed ei sobi mitte ainult minule, vaid lindudele ka. See teeb mind väga rahulolevaks. Ja sunnib veel rohkem pingutama, et neil ka edaspidi pesakohti jaguks. 

Alles paar päeva tagasi, kui poest koju sõitsin, paterdas ühel hetkel tee peale nurmkanade perekond. Jätsin auto seisma ja lasin neil rahulikult üle tee minna. Neid oli üheksa. Talvel käis üks kamp järjepidevalt mu aias söömas. Alguses oli neid terve posu, lõpuks oli järgi vaid üks. Seda enam olin rõõmus üheksat lindu nähes. Nad tegid mu väsitava ja närvilise päeva kohe hulga ilusamaks :)

Jube mage tunnistada, aga nii mõnedki ilusad hetked sai rooside seltsis veedetud. Piisas juba sellest, kui meeldivalt lõhnav sort sai koju taritud. Iga kord, kui nendest mööduda oli vaja, siis sai neid ikka paitatud, õite ilu nauditud ning nina õielehtedes üks sügav hingetõmme tehtud. Mmmõnus...Küll on tore, et sellised imelised lilled olemas on. Ja hullult hää, et minusugusel okkavihkajal ka ikka valikut on. 

`Schneewittchen`

Kanada roos `Louise Bugnet`

Üks tore kohtumine oli mul see suvi veel. Nimelt minu
sünnipäeval käisime me end lihtsalt niisama Läänemaal tuulutamas. Umbes-täpselt Haapsalu kandis. Ja vot umbes-täpselt seal kandis jäi mu Väikemehele miski imelik elukas silma. Kui lähemalt vaatama hakkasime selgus, et polegi elukas  - suur seatigu on hoopis! Mina polnud enne päris elus seatigu näinud. Ja kui inimene pole midagi enne näinud, siis tahab ta seda ka kindlasti oma käega katsuda. Nii ma siis lasingi tal oma käe peal ringi roomata (või voolata???). Mulle hullult meeldis see tegelane! Nagu miski nunnu laiguline ja limane lemmikloom. 😂 Ja kuigi ta mulle hullult meeldis, siis lasin ma ta siiski temale tuttava põõsa alla tagasi roomama/voolama. Las rõõmustab sealseid inimesi edasi. Ja mina sain selle kohtumise näol omale toreda sünnipäeva kingituse  :)

NB. Suur seatigu pole mingi invasiivne võõrliik, vaid täitsa meie oma kodumaine ja aiapidajale suhteliselt ohutu tegelane. 

Ja sellesügisesi jõhvikal käimisi olen ma ka väga nautinud. Kuna ma pole suurem asi higistaja, siis käin ma jõhvikal kilepükstega - hea mätta otsas ukerdada, märja tagumiku või põlvede pärast muretsemata. Korralik kontakt maaga peab ikka olema! 😂 Kõik need sügise lõhnad ja hääled... Ja rahu... Ainult mina, minu mõtted ja jõhvikad. Okey - pröökav hiireviu ka! Minu meelest maitsevad praksuvad jõhvikad natuke nagu raba. Nendel on mingi imeline metsik maik. Üks äraütlemata oluline mõte tekkis mul muidugi neid korjates ka: et kui raba mulle sedasi midagi endast annab, siis... mida ma peaksin talle vastu andma? Ma pean veel muidugi juurdlema selle küsimuse üle. Ja ma leian selle vastuse! Ja siis ma maksan ka oma võla.


Imelisi hetki oli muidugi üksjagu veel, aga need pole enam väga aianduslikud.

Näiteks hilisõhtune juhuslik kohtumine Kuremaa tuuleveskiga. Milline veski! Milline avarus. Milline vaade! Loojuva päikese kuma ja hobused all koplis. Ja soojus. Milline ebatavaline soojus. Sellele järgnes südaöine hamburgerite pugimine ühes Jõgeva tanklas. Isegi see oli imeline. Mitte need burgerid loomulikult! 😂 Vaid see troopiline soojus, mis väljas valitses. Ei mingeid sooje kampskuid ega salle, vaid lühkarid ja plätud. Ja ritsikad, kes hullunult tankla muruplatsil "saagisid". Ma jätsin selle hetke meelde, et külmadel talvepäevadel selle mälestusega sooja sees hoida

Ja üks laps sai ka vahepeal täisealiseks kasvatatud. Hullult hea meel ikka, et me kõik sinnamaani vastu pidasime! 😂

Ühesõnaga - ei ole mina vahepeal sugugi jõude istunud. Ma olen kogenud ja kasvanud. Iseasi, kas keegi sellest muidugi lugeda viitsib - kõigil ju oma kogemised/kasvamised. :)

Aga kõige toredam on see, et aed on täitsa elus ja... mina ka. Ja tasapisi toimetan edasi, et meil endil, lindudel ja liblikatel ning igasugu muudel putukatel-mutukatel oleks üks tore koht, kus pesitseda. :)

Järgmine kord siis jälle! Äkki saab isegi kiiremini, kui viie kuu pärast 😛



Pühapäev, 16. mai 2021

Õndsad hetked aias. Semudega

Suur rõõm on tõdeda, et hoolimata sellest ma viimastel aegadel oma blogis eriti laamendamas ei käi, ei tähenda see, et ma surnud oleksin. Ei, ei - täitsa elus endiselt (kuigi vahepeal on küll tahtmine katuselt vabalaskumisse minna 😂)! Ja aed on ka elus! Mnjaa - nüüd oleks nagu paras hetk üles tunnistada, et siin on natukene... ee... võilille ja naadi invasioon toimunud. Aga ma tegelen sellega. No... kunagi... siis, kui kool läbi saab... 


Igatahes oli meitel siin eile (laupäeval) väga kena ilm aiatöödeks. Lisaks muule juba tehtule plaanisin ma veel ka mõned lilleseemned mulda pista, kui ühe silmaga märkasin, kui hull see umbrohu seis ühes konkreetses peenraosas ikkagi on. 


Appi! Kui ma kohe siin midagi ette ei võta, siis pole mul suurt mõtet mingeid seemneid üldse külvata - naat ja orashein võtavad lõpuks kõik. Kargasingi kohe oma kullakesi päästma. Kuna meil siin enamasti on selline suhteliselt pehme ilma kivideta muld, siis pakub orasheina, aga eriti just naadi, risoomide mullast välja õngitsemine mulle suurt naudingut. Võilille juurijaga natuke altpoolt tõstan ja kobestan ning siis vaikselt sikutan selle risoomi kenasti välja. Oi, kui mõnus see on! Näiteks mustsõstra põõsa alust oli sedasi ülimalt nauditav naadist puhastada. Ühest otsast tõmbad ja teisest otsast kaob naadi leheke mulla alla. Ja oh seda rõõmu, kui sa oma oskusliku meelitamise tulemusena näed lõpuks seda pika risoomi teist pungaga otsa. Aga ega ma ikka päris eilane ka pole. Kui kümnest risoomist üheksa õnnestub mul ehk tervelt kätte saada, aga ühest jääb siiski jupike mulda siis... teate isegi, mis! Aga pole hullu - naat on köki-möki - proovige ohaka, osja või kassitapuga võidelda!




Mõned tiheda juurestikuga asjad pidasin ma siiski targemaks välja kaevata, vajadusel juurepalli väiksemate tükkidena puhastada ning siis uuesti maha tagasi istutada. Ja mõnede asjade üle oli lihtsalt hea meel. Kuldsõstar näiteks kasvatab usinasti uusi tugevaid harusid  - oli kui kehva kasvuga ta alguses mul oli, aga nüüd läheb järjest ilusamaks.

Niisiis, kui mina seal peenras sedasi (hullu pilk silmis, nägu mullane ja keeleots suunurgast välja ripnemas) lustisin, kuulsin ma järsku mingit tuttavat pininat. Sääsk vä??? Ei saa olla - häbematult vara ju! Või no... äkki see pole SEE sääsk. Äkki on see hoopis üks väga sõbralik, tore ja kasulik sääsk, kes mind nüüd südamlikult tervitab ja "Jõudu tööle!" soovib. Sest kes see ikka tahab, kohe kevadel varakult, omavahelisi suhteid tuksi keerama hakata - tahaks hoopis pika ja õnneliku elu elada, eks! Vähemalt mina valiks küll selle! Kümme sekundit hiljem. AI! Saadanas selline! Tema pika elu lootus langes siiski ära...




Teomuret mu aias üldiselt ei ole, aga seal naadi võpsikus sain oma 10+ tk laiaks litsuda. Eks neil oli hea end seal peita. Viimasel hetkel jõudsin veel ühel põgeneval isendil sabast haarata. Lidus teine ühe teise, hoopis umbrohu vabama peenraosa suunas. No kuule - sa solvad mind oma valikutega! Mingi austus võiks ikkagi olla...

No ja siis tuli teine SEE sääsk, kes ka kahjuks headest suhetest ei hoolinud. No ise teab - oma valik!

Lõpuks sai neid naadijuurikaid jm umbrohtu terve aiakäru täis. Selg ei läinud enam sirgeks. Poolkummargil ajasin siis seal oma asju edasi ja tundsin suurt rõõmu teadmisest, et meitel ühtegi naabrit otse aia taga ei vahtimas ei ole. Päris naljakas vaatepilt oleks olnud 😀 Üks inimene ütles mulle küll mullu sügisel, et ma elavat karupe...s, aga ma olen veendunud, et too inimene pole õiget karupe...t isegi mitte kaugelt näinud, ammugi seal käinud. Meitel lähimad naabrid on 50 m kaugusel, järgmised lähemad jäävad 200-300 m kaugusele - nii et ikka üpris kitsas ja ülerahvastatud koht. Õige karup...e on ikka 10 km metsa sees, sinna viib kena kitserada ja ei mingeid naabreid! Vot nii! 😀

Ühesõnaga olin ma nii suures sõiduvees, et unustasin kella. Ja söögitegemise (viimastel aegadel saab seda asja üldse väga harva korralikult tehtud 😞). Ühel hetkel hakkas lihtsalt mingeid näljaste nägudega tegelasi välja ilmuma. Oot-oot, mul praegu siuke hoog sees, ma ei saa seda ju nüüd pooleli jätta! Niisiis lootsin ma, et mees läks tuppa ise midagi vaaritama ja mitte lahutust sisse andma. Teate küll, vanasti oli kõik palju keerulisem. Ka lahutamine. No et kui teinepool ajas hinge täis, siis enne järgmist päeva ei juhtunud midagi (no ja selle ajaga läks see suur tuhin äkki juba üle). Ja siis pidi ka vaatama, et millega ja kuhu? Aga tänapäeval on kõik palju lihtsam - üks klõps arvutis ja... lahutus sisse antud. Ei-ei! See ei lähe mitte! Ma lähen ikka vaatan, et mida meil see külmkapp endas sisaldab...

Pärast õhtusööki (kana ja riis päästsid jälle päeva 😀) kobisin uuesti õue tööle. Kastsin, väetasin, multšisin ja olin niisama õnnelik. Sookured häälitsesid. Kuldnokk laulis. Kägu kukkus. See päris kevad on ikka imeliselt ilus. Isegi kui plaanitud lilleseemned ei saanudki mulda. Isegi koos sääskede ja tigudega :)




Teisipäev, 23. märts 2021

Kevadel. Enne päris kevadet

Ma nägin täna öösel halba und.

Algus oli muidugi paljutõotav - väljas oli päris kevad ja ma siblisin oma kivipeenras. Mmm... Avastasin, et kohati on seal täitsa laagerdunud sõnnikuhunniku laadne pinnas. Mmm... mida kõike ma siia istutada saan.... Ma olin nii rahul... ja õnnelik.

Aga kui ma seal sõnnikuses peenraosas trampisin (no teistmoodi ei saa ju), siis tekkis seal järsku mingi vajumine. Sisse vajumine. Ja sealt sissevajunud osast vaatas mulle vastu lapse skelett (kolju mõõtmete järgi otsustades). Käed olid tal rebitud riideribaga rinnale kokku seotud. Ma lugesin mõttes oma lapsed üle - minu omad olid kõik elus! Ja mõtlesin kahetsusega, et ma ei oska vaagnaluu järgi selle lapse sugu määrata. Millegipärast oli mul tunne, et see on poiss...

Ja siis ma ärkasin. Kell oli midagi kolm läbi. Fui - selliseid asju on keelatud unes näha! Magamisest ei tulnud loomulikult enam midagi välja.

Hommikul uurisin veel mehe käest, et kas ta on ikka PÄRIS kindel, et mul seal peenras mingit... sellist asja... ei leidu. Ta arvas, et ma olen ammu juba kõik nii läbi tuulanud, et pole vist väga lootust, et midagi niii pirakat mul kahe silma vahele oleks jäänud. 😂

Aga ikkagi on mul täitsa hea meel, et ilma poolest on õues veel talv - peenras siblimine ei tuleks täna siiski vist kõne alla. 😂 

Talveuni on mul küll ammu läbi ja tubaste aiatöödega (imelik sõnadepaar 😀) on juba algust tehtud, aga õues pole ma veel lillegi liigutanud - seal kestab endiselt talv ja talvepuhkus. Aga lootus on, et selle nädalaga saavad mõlemad lõpuks läbi.

Hommikul tegin väikese tiiru õues ka


Igasugu aiagruppides eputatakse juba oma peenrapiltidega. No ega ma ka kade pole! Näiteks kivila sulab juba, mis mühiseb! ↓

Ja siin elab mul üks Asu talust ostetud tore floks. ↓ Mis sellest, et jänku enamuse nahka pistis - ikkagi nägin õie ära 😀

Jne, jne... Jätkan? 

No ma panen siis ühe vähe kevadisema pildi ikka ka. See on veranda akna alt ja sealt sulab lumi alati esimesena ära. Ilusat selget pilti kahjuks ei saanud. Aga ikkagi parem, kui mitte midagi 😂

Galanthus 'G71'

See on olnud strateegiliselt väga hea otsus otse suurte veranda akende alla peenar teha, siis saab kevadel soojast toast neid esimesi ärkamisi/tärkamisi jälgida. Ei mingit külma tuule käes lõdisemist! Selles peenras sätivad märtsikellukesed end ka juba õitsele :)

Puht visuaalis oli mu hommikune jalutuskäik ikka pigem talvine. Aga kõrvaga oli selgesti aru saada, et kevad on saabunud - ikka keegi siutsus-säutsus, huikas või toksis.

Suur-kirjurähn näiteks andis suure plekihelinaga üle küla teada, kes siin (tema arust) peremees on. Ma ei hakanud vaidlema ka :)


Ja kitsesid näeme me kohe iga päev. Õhtuti tavaliselt sedasi:


Üks tore inimene küsis täna hommikul, et kas mul näpud juba sügelevad?  Vastasin, et ei sügele - külm on! 😂 (vaat sinna veranda akna alusesse peenrasse tahaks küll juba rohima saada 😀). Aga muidu... pole sellist PÄRIS kevade tunnet veel tekkinud. Kevadvärinaid, või kuidas seda tunnet nüüd nimetataksegi? Aga kui see lumi nüüd tõesti lõpuks ära sulab, küllap siis minagi jälle peast segi keeran, hullunult aiatööde kallale kargan ning regulaarselt kuskil peenraääres ilastamas käin! Seniks aga... naudin ma seda head ja rahulikku normaalse inimese tunnet. 😂 

Ja nõmedaid unenägusid ka enam ei vaata - see on kindel!

Teisipäev, 2. veebruar 2021

Teeme ühe popipäeva... ehk vahepeal peab ikka pläkutama ka

Hei-Hei! Jaanuar nagu niuhti läinud. Kuigi mul oli plaan ka täna oma koolitöödega tegeleda, siis mõtlesin, et võtan ühe vaba päeva (ee... või pool?), sest vahepeal peab inimene ikka niisama molutama ja pläkutama ka. Teiste inimestega pläkutamisega on viimastel aegadel üldse kuidagi kehvasti. Aga pole hullu - pläkutan siis siin rahulikult iseenda või või mõne kujutletava ohvriga.

 

Alustan ettevaatlikult (ehk lühidalt ja kokkuvõtlikult): 

Skunk ei ole rohkem käinud. Õnneks! 

Uue aasta pidustused elasin üle. Raske oli aga...

Jaanuaris tegelesin peamiselt ainult koolis käimise ja koolitööde tegemisega. Koolis käimise elasin ilma probleemideta üle. Õnneks! Koolist koju tulemise elasin ka üle. Õnneks! Kõigil teistel küll nii hästi ei läinud. Kahjuks! Ja ma ei räägi oma koolikaaslastest. 😛

Nüüd läheb juba suuremaks pläkutamiseks, kes saab, see põgenegu...

Tegelikult on kogu juhtunu üldse ühe õpetaja süü - tema meile kogu selle supi keetis. Teadupärast kestab koolinädal viis päeva. Viis liiga pikka päeva. Neli on veel kuidagi talutav, aga no see viies päev on ikka saatanast. Niisiis oleme me oma kursusega võimalusel asjad korraldanud nii, et koolinädal on nelja päeva pikkune. Üldjuhul ei planeeri me seda ette - see lihtsalt kujuneb sedasi. Ja oleneb reedestest tundidest muidugi ka, aga tihtipeale saab need tunnid kas mõnel tiba lühemal õhtul ette ära tehtud või saame mingi töö kodus tegemiseks (lisaks plaaneeritud kodusele tööle, loomulikult). Aga see kõik selgub koolinädala jooksul hiljemalt kolmapäeva õhtuks. Siis teab neljapäeva hommikul pakkida ja...

Viimasel korral olid meile reedesesse päeva, muule lisaks, ka veel 4 lilleseade tundi planeeritud, nii et me oleksime umbes nelja ajal pidanud lõpetama. Kusjuures, lilleseadega võib vabalt juhtuda, et läheb veel tunnike ülegi - on ette tulnud! Nii et kui need 2 esimest tundi oleks veel kuskile ära pressinud, siis nelja tundi lilleseadet ei pressi enam mitte kuhugi (või vähemalt me arvasime, et ei pressi). Ja kodus seda tundi ka kuidagi ära ei tee. Seega meil kellegil isegi ei tekkinud niisugust lolli mõtet, et seekordne koolinädal võiks nelja päeva pikkuseks kujuneda. Niikaua kuni reedese lilleseade õpetaja tuli neljapäeva õhtupoolikul ja küsis, et mis ma arvan sellest, et ma homme (reedel) juba kolmandast tunnist koju saaks? No mis küsimus see selline on??? Ei-ei, ma olen kategooriliselt sellele vastu - ma ei taha koju minna! No selge see, et ma olen valmis täna kasvõi kümneni siin lilli seadma, peaasi et varem minema saaks. Sellise pakkumise peale süttisid loomulikult meil kohe pirnid põlema - vaja vaid reedesed kaks esimest tundi "ära organiseerida" ja me võime tänase päevaga koolinädala lõppenuks lugeda. Jess! Jess! JESS! 😂 Igaks-juhuks mainin, et tekkinud ovatsioonid ei ole kuidagi seotud sellega, et koolis nii hirmus halb oleks - kodus on lihtsalt nii palju parem. 😍 Isegi siis, kui sa oled hommikul kell 4:30 ärganud ja sa ei tea, kui pikaks see tänane päev veel venib. Isegi siis, kui su kodutee on (174 km) pikk, pime, libe ning pagana lund sajab pidevalt juurde. Kodus ju oodatakse sind. Ja see kaalub kõik üle. Alati! 💕

Nelja päevase koolinädala jumal oli õnneks meie poolt ja me saime oma asjad (mõningate ärevustekitavate hetkedega) siiski joonde. Ja mis see siis ära ei ole, pika neljapäevase päeva lõppu veel kiirkorras 4 lilleseade tundi teha. 😛 Meile pahad mõtted pähe pannud õpetaja oli rahul (sest ta ei pidanud reedel tööle tulema) ja meie olime ka (pärast seda hullumeelset üritust pääseme me ju lõpuks ikkagi koju, nii et tasub pingutada). Mitmesuguste asjaolude positiivse kokkulangemise tulemusena, sain mina sealt hullumajast peale poolt kaheksat juba kodu poole sõitma hakata (keegi tark inimene oli eelmisel õhtul auto lumest välja kaevanud 👍). Ees ootas mõnus pikk kojusõit hää muusika ja sügavate mõtete saatel (puhas kvaliteetaeg iseendaga!). Ja mõtteid mul jagus, sest koolis käimine annab rohkelt mõtteainet -  suhted g-punktiga (ei kirjutanud valesti!), eetri joomine, regilaul...

Kodutee oligi täpselt selline nagu ma olin arvestanud - halva nähtavusega, libe, lumine - aga õnneks suhteliselt tühi. Sest mingitel hetkedel oli raske aru saada, et kus sellel valgel väljal see minu suunavöönd üldse asub? Aga kui uhkes üksinduses sõita, siis pole väga vahet ka... 😂 

Ühesõnaga - väga kenasti sain kodu poole rühkimisega hakkama! Täpselt nii kaua, kuni sellele valgele väljale kuskilt jänes ilmus. Kui ta oleks lihtsalt üle tee jooksnud, siis ma sellest praegu muidugi ei kirjutaks. Aga jänestel on loll komme tulede vihus sikk-sakitama hakata. Ja see talle elu maksiski. Ma ei jõudnud isegi pidurdada. (olusid arvestade poleks see muidugi tark tegu olnud ka!). Nägin ainult et järsku oli teel jänes, ta keeras tagasi ja juba käiski mütakas. Vaene jänku! Vähemalt oli surm ilmselt silmapilkne. Kuna koduni polnud enam palju (oli külm, pime ja tuiskas), siis otsustasin, et ei hakka autot kinni pidama - liiga ohtlik. Kostunud mütakas oli siiski üpris kõva, seega jälgisin lihtsalt, et autol mingeid punaseid tulesid kuskil tablool ei süttiks. Ei süttinud! Koju jõudes, helistasin mehele, et ta mu rohkeid kodinaid tuppa aitaks vedada. Mõtlesin, et lasen tal auto stange ka siis üle vaadata.

Ei jõudnud ma talle selle stange kohta midagi veel öelda, nii kui väravast välja sai, jäi ta huvitatult mu auto esimest otsa vahtima. Super! Nii hästi kohe...  Vedasin oma kere ka siis autost välja ja ütlesin (võimalikult süütut nägu tehes), et ma sõitsin jänesele otsa, mille peale mees vastas, et on näha jah. Oi! Kuramuse jänes, peab mind ka sellisesse situatsiooni panema... Läksin kükitasin mehe kõrvale. Ja siis ma alles nägin - minu auto stangest vaatasid välja käpad. Ta oli ikka veel seal... 😥 Mees tegi nüüd natuke meestetöid ehk sikutas surnud jänese ettevaatlikult auto seest välja. Vaatasin see hetk igaks-juhuks mujale, äkki on vaesekesest ainult hakkliha järgi. Õnneks ei olnud. Täitsa ühes tükis jänes oli (surnud küll, aga...). Stangega ei olnud iseenesest midagi hullu, ühest kohast veidi katki + umbes 50 cm ulatuses purunenud plastreste. Korra mõtlesin, et äkki vaataks vaese koolnu ka üle - saab ehk veel nahka või midagi - aga kell oli juba kümme läbi, pikk raske päev seljataga, kes see enam viitsib mingi jänesega tegeleda. Puhkama tahaks hoopis! Pealegi, vere oleks pidanud ka siis välja laskma (pärast ühe koolnud kana lahkamist, ei soovi ma lõigata midagi, millel on veri sisse jäänud). Las ta parem jääb - hea vajadusel kindlustusse kaasa võtta. 😂

 

Vaat sellised lood siis. Auto ootab veel kindlustuse vastust. 

Aga muidu. Kui detsembris võtsin teadlikult aega niisama (või perega) olemiseks ja tegin ainult hädapärased koolitükid ära, siis jaanuar möödus täielikult koolitööde tegemise tähe all. Kusjuures mul ei ole mingeid õppevõlgnevusi, aga teisiti lihtsalt ei jõuaks. Sest kes see kevadel enam arvuti taga passida tahab, siis ma tahan õue! Veebruariga on mul seega täpselt sama plaan, mis oli jaanuariga.

Eilne koolitööga pusimine (ärge üritagegi aru saada - te nagunii ei saa!) 😛




Täna ma nüüd küll pläkutan siin niisama, aga homme tuleb jälle neid neetuid koolitöid edasi teha (aga on ikka hea küll, kui 13 koolitööst saad ühe maha tõmmata - ainult 12 jääbki veel teha!). Aga nagu öeldud, siis vahepeal on inimesel ikka mokalaata ka pidada vaja ja täna on selleks täpselt õige päev! Muidu võib peast täitsa segi minna.  😛

Mõned pildid ka. 

10. jaanuar oli see päev, kui ma märkasin, et hakkab juba valgemaks minema. Ja rohkema valguse üle on mul alati hea meel.

See valge tupsu allune asi seal roosipõõsas on kellegi eelmise suve kodu - no vaata, kuhu linnuke on pesa ehitamise ette võtnud. ↓

 

See on ühtede teiste tegelaste kodu...

 

Ja viimane on veel kõige olulisem pilt. Näete jah?

Ei näe või??? Ausõna, õpeta nagu oma lapsi... Lumi sulab! Nüüd näete? Eksole! Veebruari päike juba kütab, mis kole. Mul kohe nii hea meel... Mõtle, mis veel märtsis saab...

Aga niikaua... kes saavad naudivad talverõõme. Kes ei saa, need... teevad seda kunagi hiljem. Tähtsamad asjad ikkagi kõigepealt!

Oleme rõõmsad edasi! Kevadeni pole enam palju aega jäänud :)