neljapäev, 10. jaanuar 2019

Kop-kop ehk... kes see luusib aias?

Hääd uut! Ja ilusat päristalve. Soovitavalt lühikest! Ja sooja 😛
Kuna ma mingi talveinimene tõesti pole, siis tuleb mul teadlikult leida ja nautida neid ilusaid elamusi, mida talv mulle pakkuda suudab: esimene lumi; jõuluaeg; inimtekkelise päritoluga talvevalgus (mõned nimetavad seda nähtust jõulutuledeks); muinasjutuliselt lumised metsad ja puud; talvine päiksevalgus ning loojang; võimalus lume pealt erinevaid loomade jälgi uurida jne.


Talvega kaasnevatest negatiivsetest asjadest me täna ei räägi - ainult positiivsed, eks!
Ja kui see lumi juba kord maas on, ja rõõmu sellest tunda tuleb, siis häda pärast kõlbab isegi autoga nelja ratta peal libisemise harjutamine (suure häda korral piisab ka sellest, kui ainult taguots libisema lasta). Ja üldse pole ma kaua aega (autoga) sõõrikuid teinud... Ei tea, kas oskangi enam...
Aga meesperele ma seda muidugi ei ütle, sest muidu nad arvavad, et ma olen nendega äkki kuidagi suguluses või nii... 😛

Veel üks asi, mida ma talviti ikka teen, on lindude toitmine. Ja ma ei räägi praegu kanadest.


Ega papagoidest. 😀 Vaid aialindudest. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ega mul täna kindlat teadmist polegi, kas või kui suurel määral see neile vajalik on. Aga ma ikkagi teen seda, sest... ma olen isekas. Ning puhtalt oma kasu peal väljas! Vaat selline inimene siis. 



Väga lahe on talviti söömas käivate lindude käitumist jälgida (ja kevade poole läheb "jutt" ka valjemaks), sest nad lihtsalt on kõik erinevad. Kui tihased on sellised vaiksemad ja sõbralikud ning käivad pigem ükshaaval söömas, siis põldvarblased on üksjagu valjemad ning saabuvad sööma tavaliselt kambakesi. Kõige nahaalsemad tegelased on muidugi rohevindid, kes saabuvad tihtipeale parvena, peksavad kõik teised linnud söögimajast minema ning ei lahku enne, kui kõik päevalilleseemned on nahka pistetud.😃
Ja mina saan muudkui positiivseid emotsioone...
Ning teadmisi muidugi ka, sest iga söögikoha lähedusse sattuv uus linnuliik tuleb ju üles pildistada ja ära määrata.

Neid pilte ma siin muidugi demonstreerima ei hakka, sest üldiselt kükitan mina talvel toas ja... linnud kükitavad õues, niisiis tuleb pildistada läbi kolme klaasi, millest välimine on puhta essune, sest linnud ise lagastavad seda klaasi ikka südamest. Kevaditi on tükk tegu, et neid välimisi klaase jälle puhtaks saada. 😀

Linde toites tekivad nendega teatavad... suhted. Teate küll, millise etteheitva näoga vahib näljane rasvatihane sind hommikul läbi aknaklaasi, kui sa oled talle kogemata unustanud õhtul süüa panna. Ja teda ei huvita, et on laupäeva hommik ja et ehk soovid sa veidi kauem voodis vedeleda. Ei -  ta toksib niikaua vastu su magamistoa akent, kuni sa oma paksu hommikumantlis kere õue vead ning tema tühja kõhu probleemiga tegelema hakkad. Ja alles siis saad sa oma hommikukohvi nautima minna.
Või millise ootusärevusega nad oma päevalilleseemneid ootavad - nagu lapsed kommipaki avamist.

Eriti meeldivad mulle põldvarblased. Esiteks on tore aasta läbi nende sädistamist kuulata, lisaks on nad küllalt julged. Meil on nende talvine lemmikkoht suur ja tihe ebajasmiini põõsas, seal seletavad nad veel hämarduma hakateski. Ja kui põõsast mööduda, siis ei põgene nad sealt üldjuhul kuhugi. Teavad juba, et olen suur ohutu elukas, kes värvulisi ei söö. Samasugused suhted on mul nendega ka suvel, kui nad kasutavad sedasama põõsast pesitsemiseks. Vaata, et lendavad või pähe istuma, kui põõsa kõrval rohimistööd teen. 😍 Vend on mul ikka aeg-ajalt imestanud, et miks mul aias sellised imelikud linnud on, kes inimest ei karda. 😀

Lindude toitmiseks kasutan ma ploomirasva ja päevalilleseemneid. Olen ka neid poes müüdavaid rasvapalle kasutanud ning linnud pole nende kohta midagi halba öelnud, aga praeguseks olen igasugused linnusöögipallid siiski puhta ploomirasva vastu vahetanud - rahakotile sõbralikum ja lisaks kindel teadmine, millest see rasv tehtud on - rasvast ikka!  :)

Viimasel ajal on meie söögikohta lisaks tihastele, põldvarblastele, puukoristajale ja väike-kirjurähnile ka emane hallpea-rähn külastama hakanud. Oi, kuidas ma olen siin ringi hiilinud, et teda pildile saada, aga hästi ettevaatlik lind on. Riputasin meelega teise pekitüki majast kaugemale, et ta siia klaaside ligi ronima ei peaks. Sealt ma ta lõpuks pildile püüdsingi ↓


Läbi nende kolme musta klaasi muidugi 😂 Aga määramiseks piisas :)
Käib ka akende taga pekitükki mekkimas, aga pikalt ennast siiski imetleda ei lase.
Selline tore aialine siis :)

Ja kevade poole lisandub toitmiskohta ju veel uusi linde. 
Ja metsa ääres võib kohata urvadega maiustavaid laanepüüsid
Härra
Proua

Mmm...kevad. Ma ei mõtle sellele, ei mõtle, ei mõtle...

Niikaua on kõik hästi, kuni musträhn end su õue sisse ei sea. Ema pere mul jagab nendega territooriumi ja... nalja ei ole. 😂




Ma ei mäleta enam, mitu puud nad lõpuks maja juurest maha pidid võtma, sest hull rähn toksis mitme suure puu sisemuse tühjaks. No nii igaks-juhuks, äkki mõni läheb ikka pesana käiku. Ela siis sellisega koos...

Ehh, otsisin arvutist veel lindude pilte ja... vaat, mis ma hoopis leidsin. No kes see, hirmus inime, paneb sellise pildi aiapiltide albumisse, ma küsin. Jessas, edasi kirjutamisest ei tule nüüd enam midagi välja - mul on seda keeksi vaja. Kohe!
Et... noh... ma siis nüüd lähen... ee... juustu ostma (rahuolevalt mõmisedes) 😋
Mmm...
... ja võib-olla proovin siis neid sõõrikuid ka kuskil teha...  😜


kolmapäev, 26. detsember 2018

Natuke mütse ja tupse ning... kriipi lumeeit ka

Ja hakkabki üks aasta jälle ühele poole saama. Uskumatu - alles see ju algas. Ja tegelikult on hea aasta olnud. Va see üks suur error, millega meil ka uuel aastal tegeleda tuleb. Aga inimene harjub - kõigega. Elu õpetab. Aga muus osas...  ma üldse ei kurda. 😊 Oli talve, oli fantastiline suvi, oli toredaid käimisi ja kohtumisi uute inimestega. Ja niisama imelisi hetki, mil aeg jäi justkui seisma (Janne, mäletad seal Liimala rannas?). 😍 Mis sa, hing, veel tahad? Lotovõitu? No midagi peab ju järgmisesse aastasse ka jääma! Või ülejärgmisesse. Üleülejärgmisesse. 😜
Ja lisaks kõigele eelnimetatule olid meil ju ka valged jõulud. Päris valged! Ja nagu ikka... pildistamiseks kahjuks suurt aega ei jagunud (muudkui keeda ja küpseta 😅), aga panen selle fakti lihtsalt kirja ja... teistel ei jää muud üle, kui uskuda. 😀
Aga 23. detsembril sain siiski mõned klõpsud lumises aias tehtud. :)

Korea nulg




Tihe enelas spirea densiflora
Thunbergi kukerpuu
Berberis thunbergii 'Admiration'
Siidipööris


Võnk-pärgenelas Stephanandra incisa 'Crispa'

UFO?
Lumi on ikka tore, eks? Kahjuks läks eile juba sulaks ja õhtul käisid suur mees ja väike mees õues (sula)lumerõõme nautimas. Lapsele valmis tool... ↓





...ja kamin ↓





Ja no mees... tegi omale... 


... uue naise vist. 😂
Ise ütles muidugi, et see on lumeeit. No ma ei tea...
Sellise... p... ärjaga?


Eee...  Aa las jääb! 😄

Ajab külmajudinad peale küll 😱
No ja sedasi me siin vaikselt aasta lõpu poole tiksumegi. Palju polegi enam jäänud. Natuke veel ja... 
Aga seniks... kena tiksumist teistelegi ehk... rõõmu ja rahu.
Ja uuel aastal juba uue hooga :)

reede, 14. detsember 2018

Ühte ja teist... ehk leiud fotopangast :)

Aasta lõpp teeb imelikuks, eks!? Või on see ehk hoopis õues valitsev kehv ilm. No mitte ei kisu sinna välja, aga vahepeal oleks ikka väga hingele kosutust vaja. Ja pai!
Juhan saatis postimüügikataloogi - asi seegi. Mitte, et sealt midagi mind hirmsasti isutanud oleks, aga... raskel ajal abiks ikka. 🌱🌷🌹🌻🌺
Tavaliselt, kui ma mehega ehituspoes käies vasakule (ehk aiaosakonda) ära vajun, siis vabandan ma ennast sellega, et ma ainult vaatan... silmadega.
Ja peabki! Sest jumala pärast... kergem hakkab. 😀 Samas... teinekord silmadega vaadates kleepub (kogemata!) siiski midagi sõrmede külge ka ↓ 🌱🌷🌼

2010 - mingi ehituspoest haaratud suvine kipslill

Aga hetkel... pole mul siin seda ehituspoodi ega aiandusosakonda kuskilt võtta, niisiis tuleb kuidagi teisita hakkama saada. Ja saangi - tuulan omaenese arvutis ja tuulutan vanemaid aiapiltide albumeid.
Väga isiklikuks ei taha minna, aga üht-teist kannatab ka teistega jagada. Üht-teist ilusat, armast... või hoopis imelikku 😀
Niisiis...


Need liiliad sain ma ühest suvalisest ehituspoes müüdavast segupakkist. Kasvasid kenasti... kuniks mingid närilised need nahka pistsid. Isegi sibula puru ei jäänud järgi, nii et jäingi ilma :(




Sellised ajad on ka olnud...


Ja no selle pildi vajalikkusest saavad ju kõik isegi aru 😜😍
Meie Kusti :)
Pildil olev elupuu on tänaseks kasvanud nii suureks, et kui kui minusugune kraana selle kivi otsa ronib ja käed üles tõstab, siis... on see latv ikkagi rohkem, kui meetri kõrgusel. Mõnus puu, keda kallistamas käia ja kuhu sisse linnud suviti ikka pesa teevad :)

No ja see udune asi... sellele võib igaüks oma peas ise meelepärase nime välja mõelda (vastavalt sellele, keda keegi näeb). Samas... oleksin ma ülimalt tänulik, kui keegi mind selle päris õige nimeni juhataks (siiani pole ma seda veel leidnud). Nii, et... ärge olge kadedad. 😛




Järgmine (mitteõnnetunud :D) pilt on tehtud 2009. aastal naistepunast (hypericum) `Hidcote` ↓

Ikka aastaid kasvatasin teda enne, kui loobusin. Põhjuseks see, et külm tegi talle järjepidevalt liiga ning igal aastal ei jõudnudki teda õitsemas näha. Lisaks oli ta kevaditi pärast tagasilõikust ikka jube rääbakas. Eks see kõik oli lihtsalt karistus selle eest, et lasin end nendest suuurtest kollastest õitsest ära tinistada ja ilma eeltööd tegemata sellise tuusti omale koju tassisin. Jumal tänatud tänaste nutitelefonide eest!

Ja see pilt meeldib mulle ka väga. Surematu klassika - keset muru elutsev pojengi puhmas. :)
22.06.2009

No ja see on ju ka tore pilt, eks ju?!😜

Tegelikult on sellel pildil auk, mis tekkis meie põllule, kui sealt kultivaator üle käis (traktorist küsis igaks-juhuks kohe pool saagist omale 😃). Me mehega olime muidugi laisad ja ei viitsinud mingit suuremat kraapimist ette võtta, seega sinna see "saak" jäigi. 😂 Äkki oli hoopis mügride ladu??? 😂  Lisaks minu ilusale nr 42 aiajalanõule on pildil ka väga hästi näha, mis on meie põllul õhukese "mullakihi" all - ilus kollane liiv. 😩 Kasvata seal siis midagi! 😅

Kahel järgmisel pildil on ühed minu lemmikumad tulbid. Need on koos aiaga päranduseks saadud, leplikud, kõrgemad. Ja lõhnavad nagu roosid :) Alguses oligi ainult paar muru seest kasvanud sibulat, aga neid sai ruttu palju.


Kahjuks õnnestus mul need sibulad ühe teise sordiga segi ajada ja... kuhugile laiali jagada :(
Hea uudis on see, et lõpuks jõudis vist midagi rindiga koju tagasi, aga eelmine aasta need kahjuks veel ei õitsenud - ehk siis see aasta :)
Ahjaa, neil tulpidel oli ka kaksiksort - teine täpselt samasuguse olemise (ja lõhnaga) sort, kelle õied olid oranžid (mõne meelest punased).  Need tagumised ↓

Ja veel mõned tulbid. Need esiplaanil olevad 2 sorti on pärit Muhedikemaalt - Lillekasvataja lihtsalt jagas minuga sõbralikult oma saaki. 😍


2011 aasta sügisel värvusid aias kasvavad kurdlehised kibuvitsad millegipärast just selliseks. Siiani pole seda kahjuks rohkem juhtunud.


Järgmisel pildil on ühe oma küla tädi toodud liiliaõied. Armas ju! :)

Ja noo... seda vanni selle koha peal enam ammu pole. Ega ka seda väikest pihlakat vasakul. Ega taustal olevaid kompostikasti, suurt vahert, ega ka kempsu. Aga vaat ebajasmiin on alles. Ainult, et... kolm korda suurem 😍

Ja üldse! Toas aknalaual on ka igasugu tegelasi kasvatatud ↓
 

Tõde on ka muidugi see, et enamustest neist pole head pilti ja... Väikemehe kõrvalt sai ka paljudest tubastest taimedest üldse loobutud. 

Ja natuke kärtsu ja mürtsu ka veel. Raudrohud:
Achillea `Paprika`
Achillea `Red Velvet`
Achillea `Serenade`
Kahjuks pole need edevamad raudrohu sordid aias eriti pikaealised, isegi mitte minu kergel mullal. Ja kui pärast õitsemist raudrohu õievarred tagasi lõigata, siis... ei jäägi sinna peenrasse mingit ilu sellest taimest. Selles mõttes on natuke sarnase lehtedega roosa neitsikummel (Tanacetum coccineum) parem taim, sest tema lehestik on kevadel ilusam ja tihedam (vt pilti ↓) ning pärast suvist varte maha lõikamist, jääb peenrasse siiski mingi konkreetne puhmas
Roosa neitsikummel kevadel
Tanacetum coccineum `Robinson`s  Rot`

Hakkab vist aitama kah - ega liiga kergeks või ka sellel olemisel minna lasta, harjub veel ää. 😜
Lõpetuseks pilt aastast 2010

Jääme seda lund siis pikkisilmi ootama. Jõulu aeg ju võib. Või... lausa peab! 😛
Aga niikaua kuni õues jälle lumehelbeid lendama hakkab, lennutame helbeid toas. Talvel võib ju!


Ilusat ootamist! :)