kolmapäev, 15. november 2017

Sõlmime lahtisi otsi

Mulle pole kunagi meeldinud raamatud või filmid, millel lõpp puudub. No teate küll, raiskate oma elust 80 minutit helesinist ekraani passides ja vastutasuks saate teada, et te ei saanud mitte midagi teada. Või veel hullem - loete kolm päeva andunult raamatut ning siis ilmneb, et te ei saagi kunagi teada, kuidas see lugu siis ikkagi lõppes. Nojah, täitsa häbi kohe enda pärast, aga ilmselt ma üks madalalaubaline ahv siiski olen (mitte, et ma sellest muidugi suurt rõõmu ei tunneks! 👿)
Tõele au andes pean tunnistama, et olen oma blogis isegi mõne otsa lahtiseks jätnud ning hiljem pole lihtsalt ajapuudusel jõudnud neid sõlmida. Oma hingerahu huvides teen seda nüüd :)

Veebruaris kirjutasin (siin) pika sisemise dialoogi meie füüsilise aiapiirde teemal. Selle osas pole mu tunded ega mõtted muutunud. Terve eelmise talve vahtisin ma verandal meie jõledate väravapostidega tõtt ning tundsin kuidas ma tahaks nüüd ja kohe paljakäsi nende kallale tormata, sest nad on NIII inetud. See rikkus ikka täiega tuju - prantsatad oma teetassiga mõnusasti veranda sohvale ja siis... selline jõle vaatepilt. Fui!