reede, 15. september 2017

Mõned päevad on ikka õigse hullud :D

Sellistele päevadele eelneb tavaliselt veel omakorda toimekas päev, kus tulitavate jalgade pealt on voodisse kukutud alles peale südaööd. Mmm... voodi on hea... voodi on mõnus. Siia plaanin ma nüüd pikemaks ajaks vedelema jääda... 😴
Hommikul ärkan ma plaanitust varem mingi veidra heli peale. Miskit toimub mu akna all. Rebane on kanaaias???


Kargan püsti ning siis hakkab meenuma eile väsinud peaga mehega peetud vestlus, mille käigus ma lubasin tal kanaaeda (ajutiselt) suuremaks teha, et linnud värskele rohule saaksid. Polegi rebane - mees kurivaim hoopis! Ainult et... ma olin unustanud selle põhjuse, miks see laiendus siiamaani veel tegemata oli. Nüüd tuli meelde - nimelt on seal laiendataval alal sõstrapõõsad, kus marjad viimati veel toored olid. Ja kanad armastavad sõstraid väga. Aga mina armastan ju ka! Niisiis jooksen ma uneuimasena hommikumantlis õue oma usinale mehele teatama, et ta JUMALA PÄRAST kanu uude aeda veel lahti ei laseks. "Ma korjan enne need sõstrad ära!" Siis kobin ma tuppa tagasi ja hakkan tasapisi ärkama...

Ma teadsin eelmisel päeval, et täna tuleb korralik tööpäev, aga sõstrakorjamine mul nüüd küll plaanis ei olnud. Mees tuleb tuppa hommikust sööma ning last valvama, mina kobin hommikusöögita õue marju päästma. Põõsad tilguvad öisest vihmast ning igasugune sodi jääb näppude külge vastikult kinni. Väkk! Märjad marjad tähendavad seda, et homseni ei kannata nendega oodata - ma pean neid kohe täna aurutama hakkama. Täiesti plaaniväline töö. :(
Kui marjad korjatud, saan lõpuks tuppa hommikusöögile. Mees läheb meile koppa tooma, minule jäävad pesamuna,... pudelite steriliseerimine ja... sõstrad.
Veidi värskeid rabakaid peale ja saangi aurutaja ääreni täis (vaat, kui hea, et ma eile suhkrut ostsin!) Kui mahl pudelites, siis vaja väljas mehega plaani pidada, et kuhu ja kui palju mul mulda (ja liiva) vaja on. Ja üldse on vaja meestel (eriti kopaga meestel!) pidevalt silma peal hoida, muidu toimetavad omapäi ja siis ei ole naine jälle tehtuga rahul. :D

Aga vahepeal saan põllult ikkagi kartulid toodud, Võhmast soetatud serbia kuuse maha istutatud ja naljaviluks kolmemeetrise lodjap-põisenela peenrast välja kaevatud. Oot-oot, kus ma selle nüüd siis panen??? Viimaseid jõuvarusid rakendades saan põõsa kärule tõstetud ja selle ka PEA-AEGU aiast välja kärutatud - jään väravas vahtra okstesse korralikult kinni :D No, tule taevas appi, ega ma kraanaga tule (ainult kolmemeetrise põõsaga). Lase nüüd ikka elada! Pressin ennast kuidagi puu alt läbi, põisenelas vajub käru peale lääbakile...
Ahjaa, kuhugi peaks selle nüüd maha ka istutama. Aga kuhu? Paneks õige sinna! Kärutan põõsa "sinna", pargin käru ning hakkan eemalduma, et koha sobivust distantsilt hinnata, aga tuuuuul puhub põõsa jälle pikali. Mul ei jagu fantaasiat horisontaalasendis põõsa vertikaalasendisse kujutlemiseks ning silmanurgast märkan ma hoopis, et meie naabritega kahasse JUST istutatud noored kased on... justkui pooleks. Lähemale minnes selgub, et ... minu silmanähemisega on endiselt kõik korras. Pagana elukad! Selle tõdemuse käigus avastan teiste (söömata) kaskede alt hunniku kaseriisikaid. Suurepärane, VEEL lisatöid! Korjan seened kiiruga kokku ning naasen oma uut kodu ootava põisenela juurde. Kärutan põõsa "sealt" minema endisele papliplatsile, tõstan looreha najale seisma ja lahkun, et õhtuks süüa teha. Vaat, kartuleid peab kahjuks inimene keetma, aga kana teeb ennast õnneks ahjus täitsa ise valmis :)
Veel kaevan ma ühe (jäneste rünnakust) peenras kosunud pärna välja ja kärutan selle ka platsile.


Vahepeal on mees tublisti mässanud: toonud, viinud, täitnud, silunud ja papli kändu saaginud.
"Ee... kuule..  äkki "istutad" ühe ebajasmiini ka ümber??? Too on minu jaoks NATUKE liiga suur."
Mees harutab ja kisub võrkaia lahti ja teeb nii nagu naine ütleb, et enne ikka kopaga uude kohta nii- ja naasuurune auk ja siis... "Ära sa hargiga küll võta, võta ikka kopaga!" Niisiis peab asi meil esimese korraga õnnestuma (hargiga tõstes oleks KOGU kuiv muld juurte ümbert maha varisenud)


Päris kenasti saame kahepeale selle asjaga hakkama (tänasel päeval on ebajasmiin endiselt seda nägu, nagu ta olekski kogu aeg seal tee ääres kasvanud - ilmselt kevadel ta enam NII rõõmsat nägu ei ole, aga eks paista).


Pärna olen ka vahepeal mulda saanud. Vihma hakkab sadama, niisiis kobin tuppa seeni puhastama/kupatama. Oi, ja süüa tahaks ka jubedalt - lõuna jäi ju vahele :D Õnneks on keegi kena inimene kana ahju pistnud :) Mees viib kopa ära (Oi, aga mul oli ju palju rohkem plaanis!).
Sügisel on see paha asi, et NII vara läheb pimedaks, eriti veel kui pilves ka on. Sellest hoolimata lähen ma veel pärast õhtusööki välja oma põisenelat maha istutama (mees küsib selle peale, et kas mul on täna kindel plaan end surnuks töötada :D) Vihma ladiseb. Aga ma ei saa teda ju sinna niisama vedelema jätta! Istutada tuleb just värskelt kopaga silutud mullase maa peal, niisiis on kogu see ettevõtmine üpris koomiline. Pagana muld jääb labida, kinnaste, põlvede ja kummiku taldade külge kinni. Ja loomulikult liigun ma seal mullal, nagu lehm libedal jääl. :D Aga istutatud saan! Ja kuna vaba aega on laialdaselt käes (ning ma olen endiselt TÄIESTI elus), siis istutan ma ka päeval istutatud serbia kuuse veelkord ümber. No, meeter maad on vaja nihutada. :D Ja uue istutusaugu tarvis on vaja uuesti head mulda kohale kärutada...
Lõpuks ajab pimedus mind tuppa. Tra-ram-ba-ra - täitsa omal jalal tulen :D Jõuan isegi duši alla ning pärast seda söön kogemata ära KÕIK kupatatud seened. Ups! Ja see aeg, kui mees last vannitab, jõuan ma veel MG jalavanni ka teha. Õujee...
Lõpuks vajun ma (täiesti mõistlikul ajal!) voodisse. Mmm... voodi on hea, voodi on mõnus ja ... homme ma midagi ei istuta... ega korja... Vist...


esmaspäev, 4. september 2017

Sügisesed tuuled



Jumal tänatud, et meil on ikkagi neli aastaaega! Minu vaieldamatu lemmik on küll suvi, aga ka kevadine õhin, ootus ning looduse vaikne ärkamine on imelisest imelisem. Sügis on see-eest küps ja külluslik, karge õhu ja lõhnava seenemetsaga. Ning minu jaoks alati natuke nukker. Suvine soojus ning aias elamine saab selleks korraks jälle läbi ja järjest rohkem leian ma end toast konte soojendamas. Külmaga tekib küpsetamise ja näputöö vajadus - ikkagi emane! :D
Täna oli õues veel igati mõnus, sügiseselt karge ja tuuline, aga ikkagi kuiv ning päeval ka meeldivalt soe. Terve posu lillesibulaid ootab mul maha panemist (natuke olen ikka juba pannud ka) ning ühed tellitud sibulad jõudsid täna pärale. Sellega läheb veel raskeks, sest ma teadlikult ei ole omale pesamuna kõrvalt mingeid peenralaiendusi lubanud. Nojah, kuskilt peenraäärtest olen ikka veidi lisa krahmanud, aga AINULT sellepärast, et nii on olnud ilusam ja loogilisem (ning mehel lihtsam niita). Küll aga pole ma suutnud hoiduda uute tuustide soetamisest. Rohkem tuuste, samapalju maad - paha-paha! Umbes 50 m2 on mul juba 2 aastat musta kile alla, tapan kassitappu. Üleeile vaatasin - ei ole veel tapetud! Närilised sõid kilele augud sisse ning sealt aukudest need tapud mulle näkku naersidki. Ilmselt ei õnnestugi mul sellest vabaneda, seemned püsivad sel põrgulisel ju ka pikalt idanemisvõimelised :( Aga kaotada pole kah miskit! :)
Aias on endiselt (üleliia) värviline, aga pole hullu - kannatame ära :D Mummid ja liblikad on kahjuks kusagile kadunud, neid igatsen ma küll.




Mõned tegelased on see-eest meeldivalt tagasihoidlikud













Täna tegin veidi istutustöid. Olin mõned päevad varem sinise võhumõõga välja eee... hüpanud. Kunagi küla pealt saadud, ilmselt liik. Selle maa seest kättesaamine oli muidugi paras peavalu. Proovisin tegelikult juba kevadel teda välja kaevata, aga labidas lihtsalt ei läinud minu raskuse all maasse. Nüüd mõtlesin, et kui muu ei aita, siis lähen kirvega kallale. Kirvest vaja ei läinud, vaja oli hoopis labida peal tasakaalu hoides balletti tantsida ning järjestikku vägevaid hüppeid sooritada (loomulikult samal ajal labidal mitte tasakaalu kaotades). Selle kõige järgi otsustades, olen ma veel päris heas vormis :D  Ja kätte sain! Neli tükki, millest igaüks oli nii raske, et tõsta või naba paigast. Ühe suure tüki viisin metsa kasvama ja teised viskasin täna lihtsalt ära. Kevadel oli see puhmaks tükk aega kole, suvel murravad tuul ja vihm tema lehti ja õievarsi, nii et mingit ilu seal küll enam polnud. Samas kõrval kasvav sort nägi palju parem välja. Ja kuna ruumi napib, siis...  Sellele kohale sain nüüd ühe madala (roomava) astilbe ringi istutada... ja madalad tulbid... ühe hosta. Sobivad palju paremini sinna :)

Õhtul istutasin veel ringi ühe suvel juurdunud mikrobiootaoksa ning kunagi pistikust naljaviluks paljundatud sabiina kadaka. Loodetavasti lähevad ilusti kasvama, kadaka juurepall sai üksjagu kannatada ja ega seda mikrobiootat ka tea.
Ja siis...


... meil on nüüd soleerivad pihlakad. Selle koha peal kus enne paplid olid. Keegi peale meie ilmselt ei teadnudki, et nad seal paplite all kasvasid. Ja paplitega võrreldes olid nad ju tibatillud, aga nüüd kõik imestavad, et kust need pihlakad siia said :D Need on sellised põõsa olemisega pihlakad, sest neid on ilmselt korduvalt maani maha lõigatud. Ja naabrid kiidavad tekkinud uut vaadet - kaua sa ikka neid puid vahid, nüüd võib vahtida hoopis "uusi" naabreid (mitte meid!), kes enne paplite taha peitu jäid. Pidid teised õhtuti lausa tuledes akent nägema :D Soovitasin binokli osta - jumal teab, mida SIIS kõik veel nägema hakkab :D
Tahan sinna siiski mõned puud istutada, sellise mõnusa padriku tekitada - tulevane tagaõu ikkagi! Kuna sealsamas taga on elektriliin ja männid, siis peavad uued tulijad madalamat kasvu olema. Ja pinnas on seal kehvavõitu, nagu meil ikka. Niisiis mõtlesin arukase "Youngii" peale (kõrget kaske ei saa ju!). Kusagile liinidest kaugemale tahaks küll ka serbia kuuse istutada, see pole küll madal, aga vähemalt kitsa võraga (seega ei varja väga mändide valgust) ja talvel ka roheline, aga ma pole veel kuskil ilusaid näinud. Ja viirpuudele mõtlesin (aasta puu ikkagi), aga tundub et neid on juba TÄIESTI võimatu leida :( Äkki mõni toomingaliik, mis väga kõrgeks ei kasva? Ahjaa, vanaemade aegse ebajasmiini tahan ka sinna istutada, täpne koht on valmis vaadatud, aga ilusat istikut pole. On üks HÄSTI suur ja siis... polegi nagu rohkemat midagi. :D  Aga noh, papli kändu me ju ka kätte ei saanud, selle ümber on endiselt selline "just lendas midagi õhku" maastikukujundus. :D See ju ka omamoodi huvitav...

pühapäev, 27. august 2017

Rohkem mõistmist, vähem heitti!

See jutt ei ole nüüd aedlemisega ABSOLUUTSELT seotud, vaid hoopis selle paljuräägitud ja ühiskonda šokeerinud koerapiinamisvideoga, aga kirjutama pean, sest vait olla ka ei saa :D.

 
Ma olen tegelikult väga emotsionaalne inimene ja minu empaatiavõimega on ka kõik korras. Selle tõestuseks on mul lausa koolitatud spetsialisti läbiviidud test, mis näitab, et minu empaatiavõime on VÄGA kõrgelt arenenud, seega igasugused kärnas kodutute kutsade videod ajavad mind korralikult vesistama. Aga ega nutmine tapa, teeb lihtsalt silmad punaseks niisiis vaatasin ka selle "õõvastava" video lõpuni ja... ei näinud midagi õõvatavat! Häbi-häbi nüüd mulle, tundetu inimene! Äkki oli sellest videost juba midagi ära lõigatud? Jah, laps väntsutas selles oma koera ikka korralikult ja ilmselgelt koer seda ei nautinud. Ammu oleks pidanud juba selle tegevuse lõpetama, aga mingit tõsist ohtu koera elule ja tervisele ma ei näinud (sellist käitumist on kuskil külapeal korduvalt nähtud). Aga seevastu mind TÕELISELT šokeerisid ja õõvastasid need kommentaarid, mis selle uudise all olid. APPI! Sellised inimesed elavadki minu ümber??? Peksame vaeseomaks, murrame käeluud, piiname, nimetame sadistiks ja paneme põlema! JESS! See lahendabki KÕIK probleemid! Suurepärane eeskuju meie lastele!

Aga mäletate, mul on paber, mis ütleb, et mu empaatiavõime on VÄGA KÕRGE. Ja mina mõistan. Ma mõistan seda last, ma saan tast aru. Ma tean, kui vähe on ühel lapsel rumala teo jaoks vaja. Ja ma mõistan ka, mis vanematel on tegemata jäänud ning tean, mis tunne sellel väiksel kutsal oli. Ja selleks kõigeks ei peagi ajugeenius olema! Aga ma ei vehi rusikatega, ei taha vanemaid steriliseerida, ega last kuskile kinnisesse osakonda paigutada.

Aga võib-olla olen ma lihtsalt paksu nahaga, sest ma tean hoopis ühte PÄRIS sadisti. Ja tõele au andes peab ütlema, et ta on viimasel aastatel täiesti talutavalt käitunud. Aga see ei muuda tehtut. Näiteks seda, kui ta ühele väiksele kassipojale meelega mingi suure asja (radika?) peale lükkas. Kassipoeg suri... aga mitte silmapilkselt. Või kui ta oma niutsuvat koera lihtsalt meelelahutuseks jalaga peksis. No, tuli selline isu. Koer ei surnud... aga muutus väga kurjaks. Aga kõige "vägevam" tegu on veel rääkimata! See kuidas ta oma pere armastatud kiisu sama pere verejanulisele koerale söötis. Elusast peast ikka! Tahate, kirjutan üksikasjalikumalt? Ei taha? Ok, ma siis ei kirjuta kah.

Aga võib-olla olen ma ise ka loomapiinaja?! Teate, kuidas kass põleb??? Mina tean. Nagu säraküünal!

Oskar-poiss aktsioonis




Too kiisu on siiani siiski elu ja tervise juures, aga vanasti oli tal selline jube SUUR armastus ahjude vastu. Nii, kui ahju ukse lahti tegin, nii oli kass vupsti ahjus. Täitsa lollakas! :D Ükskord, kui ma parasjagu ahjus puid liigutasin, siis lendas sealt mingi söetükike välja (ikka juhtub ju) ja kuna kass piiras jälle parasjagu seda ahju, siis lendas see tükk talle karvadesse. Ja läks nagu säraküünal! Midagi hullu ei juhtunud, lihtsalt kõik kasukast väljaulatuvad karvad, põlesid hetkega ära. Ainuke suurem kaotus olid ühe poole vurrud. Aga oli siis vaja ronida sinna kuuma ahju ette? Oli! Sest järgmine kord oli ta jälle platsis :D

Aga selle video juurde tagasi tulles, siis ema ja inimesena olen mina igasugu loomaväntsutamise lihtsalt ära keelanud, sest loom on ka elusolend. Sellise asja nägemine oleks mind veennud, et laps vajab terasemat jälgimist ning empaatiavõime arendamist. Seletustööd. Ja kutsa käest oleks ma lasknud lapsel andeks paluda ning koera oleksin ma ka ohutuse huvides (ja lapsele õpetunni andmiseks) lapselt ära võtnud. Vähemalt kuni asjade paranemiseni. Peksmine ja käeluude murdmine ei arenda midagi.

Lastekasvatamine on raske töö. Minul on kolm poega ja... oi, kui raske see vahel on! Aga vahel on tore ka. Siis, kui netis mingi nagamann paaniliselt minu lapse ema taga ajab, et kaevata mulle lapse ülbuse üle ühes mängugrupis. Minu laps näitas mulle kogu toimunud vestlust ja... ma olin väga meeldivalt üllatunud. Laps kaitses (üritas mõista) seal võhivõõrast ja kui ta selle eest vastu päid ja jalgu sai, ei hakanud ta kedagi koledate sõnadega sõimama vaid avaldas arvamust, et grupis võiks vähem heitti (st vihkamist) olla, ning et talle lihtsalt heit ei meeldi. 💙💙💙 Vaat sedasi siis :)

Enam pole vahet, nüüd võite risti lüüa, rattale tõmmata või Siberisse asumisele saata - hingepealt ära sain!

Või veel parem... minge ja hellitage oma lemmikuid, kogu aeg ei pea nii pagana tige ja õel olema.

teisipäev, 22. august 2017

neljapäev, 17. august 2017

Pärast tuult ja tormi. Vol. 2 Koristustööd



Saare peal on alati hea. Saare peal on alati tore. Saare peal salvestad ilusaid ja lõbusaid hetki, mida pimedal, külmal ning rõskel aja südant soojendades meenutada. Näiteks seda, kuidas sadamas isa süles istuv 2-aastane pesamuna, võitleb kogu hingest selle eest, et ISE bussiga praami peale sõita (isa käsi roolilt eemale kiskudes). 😃 Naljatilgad ikka need väikesed! 😍😍😍
Nojah, kõik head asjad pidavat ühel hetkel otsa saama ja nii lõppevad ka reisid saarele (meie öömajal oli, muuseas, katus täiesti peal!).
Kui mandri peal sai viimane planeeritud peatus ja pildid tehtud ning algas kodutee, siis kiskus mul asi vesiseks. Aga on meil sinna koju siis üldse kiiret? Mis HEAD meid seal ootab? Risuhunnik! Vähemalt nädalajagu saagimist ja okste tassimist :( Hilisõhtul koju jõudes, olid maja akendes tuled...
Hommikul saime naabrite käest teada, et meie kodu oli vahepeal turismiobjekt olnud. No, oleks seda teadnud! 😱 Oleks teeääres isiklikult pileteid müünud, või vähemalt kogumiskasti sinna paigaldanud, nüüd pleki kõik omast taskust! 😂
Uued pildid tegin ka hommikul (eelmiste kohta ütles üks inimene, et need olid NII KOLEDAD :D)
Äkki seekord on paremad? :P
Vaateauguga pesunöörivahtrad :D
Ühe puu poole ladva murdumine/rebenemine on siiski teisel puul ka oksi lõhkunud :( Ja see rebenenud pool oli juba enne lõhki (seda me muidugi ei teadnud), torm viis lihtsalt asja lihtsalt lõpuni.

1,5 m pikkune rebenemiskoht
Pooleks murdunud pappel

Vana tammee hellade käte vahel

Kahe puu vahele tekkinud ruumikas "onn"

Egas midagi, tuli ebameeldiva tööga peale hakata. Abivägi tekkis iseenesest, ilma kutsumata :)

Juba parem!
Pesamuna teeb seda, mida suured ees :)
Spetsialist tööhoos :)
Selle mahalangenud puuga oli tegelikult lihtne (räägib inimene, kes tegeles lapse ja fotoaparaadi hoidmisega :D), puu tuli lihtsalt laasida ja tüvi tükkideks saagida. Oksatassimise tööd oli muidugi kõvasti



Edasi läks asi keerulisemaks, sest poolik püstiseisev puu oli endiselt oma ülemise poolega ühenduses, aga ülemine pool oli omakorda tamme kaenlas :( Niisama lihtsalt see jonnipunn langeda ei kavatsenud, tuli koormarihmadega tõmmata.

Trossi kinnitamine
Rihmad läksid sealsamas asuva (betoonist toega) elektriposti  ümber. Mehed naersid, et nüüd võtavad selle tormis püsti jäänud posti ikkagi maha :D

Poolel teel... läheb veel kõvasti aega :D
Selle puuga sai ikka kõvasti jännatud, ei tahtnud teine ikka kuidagi alla anda. Mõtlesime juba, et käiks hoopis lõunal vahepeal  :D Lõpuks pärast pikki ponnistusi, ta ikkagi langes. Naabrite õuest kostus seepeale hõiskeid :D

Mehed peavad plaani, et kuidas edasi
Minul oli vahepeal tubaseid toimetusi ja kui ma tagasi õue tulin oli mehed kuidagi selle tamme otsas oleva ladva maapeale püsti saanud, aga ka selle langetamine osutus parajaks pähkliks, sest puu oksad olid endiselt tamme otsas kinni. Tuli traktor appi võtta



Traktori jõud käis õnneks puu omast üle ning ka latv sai lõpuks langetatud.
Osa papli suuri oksi jäi siiski veel tamme otsa, üks pirakas tuli lõpuks ise raginaga alla, ühe sai mees kopaga kätte, aga osa on endiselt seal. Ootavad.

Vanal tammel on valus :(
Tekkinud okstehunnikute ja pakkude koristamiseks tõi mees kopa. Oksi me põletama ei hakka. Selles kohas, kus nad asusid (sissesõidutee ja elektriliini alune), pole see võimalik, seega tuleks need ikkagi kuhugi mujale transportida ja siis alles osade kaupa põletada, sest neid on PALJU.


Mees viis oksad metsa, anname saadu loodusele lihtsalt tagasi. Pakkudel on hästi palju oksakohti, eks paista, palju neist küttepuud üldse saab. Kõike pole veel koristada jõudnud, palju on seda likvideerimist vajavat segadust. Kopp tuleb uuesti tuua ja tamme okste lõikamiseks on üldse vist tõstukit vaja. Tööd jagub.




Püüdsin kirjutada võimalikult lühidalt ja väheste emotsioonidega. Mõtted, tunded ja emotsioonid tulevad kunagi hiljem. Praegu ei taha, ei saa. Las settib. Veelkord suur tänu neile, kes meile meie õnnetuses nõu ja jõuga appi tulid. Me ei unusta seda :)

teisipäev, 15. august 2017

Pärast tuult ja tormi. Vol. 1

Laupäeva päeval oli lihtsalt ülim ilm, minu KÕIGE lemmikum -  27-28 kraadi sooja ning enamuse ajast pilves. Mmm... Ei ole vaja mingeid pakse vammuseid selga toppida, soe tuuleiil paitab mõnusasti jalgu ja päike ei kõrveta. Mõnna...



Esimene teade Saaremaale lähenevast tugevast äikesetormist jõudis minuni läbi FB-i. Kuna järgmine hommik oligi meil plaanis just Saaremaale minna, siis lootsin, et asi seal väga hulluks ei lähe, ja meie broneeritud öömajale jääb katus ikkagi peale. Järgmiseks tuli kõne emalt, kes rääkis midagi lähenevast trombist (päriselt või???). Ema oli üpris murelik, sest elab ju kõrge männimetsa sees. Eks suvel on ju ikka äikesetorme, vaevalt et asi nüüd nii hulluks läheb. Aga mõned asjad viisin siiski õue pealt varju ning äiksekõmina saatel sai veel duši alt ka läbi joostud (Jumal teab, äkki pole pärast voolu). Mees lõõtsutas viimase hetkeni lapsega õues ja minu trobijuttu ta muidugi tõsiselt ei võtnud, vahtis hoopis lähenevaid tumedaid pilvi. Järsku hakkas tal aga hästi kiire tuppa :D  Torm oli kohale jõudnud...
Õues läks väga pimedaks, vaid äikese sähvisatused valgustasid õues toimuvat. Tuul oli paisunud hetkega tormiks ja terve õu oli mingit lendavat kraami täis :D Sadas tugevat vihma, rahet meil ei tulnud. Mingil hetkel nägin aknast vaid niipalju, et minu "Liset" on maani kaardunud. Vool läks ka ära...

Meil läks tegelikult hästi. Me oleme kõik elus ja terved ning hooned jäid samuti tormist puutumata. Mets tundub ka püsti olevat. Lihtsalt kui keegi oleks mulle pool tundi enne tormi öelnud, mismoodi meie õu pärast välja nägema hakkab, ei oleks ma ütlejat uskunud.
Kui kõige hullem torm möödus ja aknast jälle välja nägema hakkas, siis tekkisid iga akna juures samad küsimused. Et ikka mis SEE SEAL on??? Ja KUST SEE veel tuli? 😱
Kõigepealt vaatasin, et lauda esine on jubedalt mingeid oksi täis. Ja siis, et meie imeilusa ümara kujuga vaher paistab kuidagi kahtlaselt läbi. Pole hullu! Hull raju oli ju ka.

Siis vaatsin, et midagi on pesunööride juures valesti (no, ei näe ju ka läbi vihma korralikult), ei saanudki esiotsa aru, mis seal toimunud on...

...ning siis avanes ühest aknast vaatepilt, mis meid äikese ja vihmaga õue ajas, sest läbi akna polnud võimalik aru saada, mis juhtunud on...
Sissesõidutee:









Pildid on kehvad, aga paremat valgust mul järgmisel hommikul kusagilt võtta ei olnud.

Meie kaks SUURT imeilusat paplit (liiki ei tea), olid tormile alla vandunud. Üks oli juurtega maast väljas ja teine pooleks ning see murdunud pool oli omakorda meie kõige suurema tamme otsas 😢
Õnneks polnud vähemalt kogu see kupatus, kohe sealsamas kõrval asuvale elektriliinile kukkunud (asi seegi!) Aga nutma ajas ikka küll!
Lisaks oli tee otsas torm noore männi pooleks murdnud, mis sellest et tuule eest kaitses teda sirelihekk - ikka läks.


Ja seal pesunööride juures oli kahest vahtrast ühel latv pooleks murdunud.



Vahepeal tuli Väikevend olukorda kontrollima (nende männid jäid tormis õnneks püsti) ning pakkus end kohe appi saagima, et hommikul teed kasutada saaks. Aga mis sa seal pimedas ja vihmas ikka saed? Eriti, kui suurest puuhiiglasest pool kusagil pea-kohal kõlgub. Kevadel sai tuleviku tarbeks uut sissesõiduteed rajama hakatud, seda mööda saab kodunt välja küll. Tegelikult pani tekkinud olukord mind tõsiselt kaaluma, et kas üldse mitte planeeritud reis ära jätta, aga teised arvasid, et võiks ikka minna...  niisiis jätkasin taskulambi valgel pakkimist. Vahepeal käisin laudas kanu toitmas, naabrite koer oli kodust minema jooksnud, ilmselt äikese pärast. Igatahes oli vaeseke päris hirmunud olekuga (endiselt sähvis ja müristas ju ümberringi) ja tahtis ennast vägisi kanalasse pressida :D Nägin seal vihma käes kõvasti vaeva, et ta kanala eesruumist lõpuks välja meelitada. Järgmiseks oli ta väga sedamoodi olemisega, et tuleks minuga koos heameelega tuppa :D Süda ikka kripeldas küll, kui ukse ta nina ees kinni sikutasin.
Vool ei tulnud ka hommikuks tagasi, nii et vett meil kaasa võtta polnud ja hambapesu toimus "kuivalt" :D Peatselt sulama hakkava sügavkülma peale ei julenud ma mõeldagi
Kõige parem oli... põgeneda





Jätkub...