reede, 25. mai 2018

Talvekahjude kokkuvõte

Hi-hii, mitte muhvigi ei jõua kirjutada, aga veidi nagu peaks, muidu läheb oluline meelest ära. Aga kus sa saad, kui väljas säänsed imelised suveilmad. Prooviks kuidagi lühidalt need eelmise talve kahjud üles lugeda, siis ei pea keegi pikalt niisama passimisele aega raiskama - saab siva õue tööle kobida. 😛

Davidi budleia `Royal Red`

 Esiteks need, kes otsustasid jäädavalt lahkuda, olgu need põhjused siis, mis iganes:
  • Oivaline salvei `Merlou Rose` - kui nii, siis nii!
  • Mürt-piimalill - oli muidu täitsa armas tegelane, aga teistkordsele katsetamisele siiski ei lähe
  • Laialehine nõmmkann, valge õiega - ???
  • Härjasilm `Goldfinch` - juba teine katsetus. Nüüd jõudis vihje siiski kohale - ei enam!
  • Sinine mesiohakas `Plantum Blue`- teoreetiliselt võiks igasugu ohakatele siis meeldida, aga millegipärast kipuvad nad ikkagi talvega välja minema (sealsamas kõrval talvitus kenasti see-eest külmaõrnaks peetav jumikaster) Võib-olla on asi lihtsalt minu isikus :D
  • Siilikübar `Tomato Soup`  - siilikübaratest on alati kahju :(
  • Nimetu nelk, eelmise aasta ost
  • Kaukaasia hanerohi, valge lihtõiega - kirjulehine jäi see-eest alles ja kasvab kenasti :)
  • Roosa silla Scilla scilloides - lihtsalt haihtus 
  • Davidi budleia `Royal Red` - vaat sellest on ikka südamest kahju! Aga juured olid mul multšimata ja kuna terve eelmise aasta sadas, siis oli vihm kevadeks (talveks juba?) pinnase juurte pealt minema uhtunud. Eks ma järgmine kord olen siis targem, sest selle toreda liblikamagneti kavatsen ma esimesel võimalusel uuesti soetada. Ja kui vaja siis veel 10 korda - nii tore tegelane lihtsalt! 😍
  • Aed-päevaliilia `Total Look`  - no see kaotus on nüüd küll ootamatu minu jaoks. Paar nädalat tagasi sealkandis näpuga mullas urkides "komistasin" elusa juure otsa, aga kuna punga, kui sellist enam pole, siis mingit lootust ei hellita.
  • Õrn ülane - tema külmakindlusega ei peaks tegelikult probleeme olema, küll sai see ülane eelmine aasta olude sunnil ümber istutatud (suure kivi kõrvale). Ega ma muud mõelda oskagi, kui et ilmselt ei sobi tema kõrvale see talvel külma salvestav kivimürakas. Igatahes... õrn ülane tuleb uuesti :) 
  • Pööris-kipslill `Snowflake` - see on juba teine kord pööris-kipslille proovida, ilmselt neile lihtsalt ei meeldi siin!

Mürt-piimalill Euphorbia myrsinites

Õrn ülane Anemone blanda

 Pea-aegu koolenud tegelased:
  • Harilik nutipõõsas - tema sai see aasta ikka korralikult pihta (ei saa küll öelda, et mingi räme külm talv oleks olnud) - kõik peenemad oksad olid surnud, ainult päris alumine jämedam nn peaoks oli elus, aga no päriselt või? Hakkame jälle otsast peale? Minu kannatus igatahes katkes ja põõsas lendas lõkkesse. Ma tegelikult ei luba, et ma kunagi tulevikus mingil nõrkushetkel uuesti ei proovi, sest need nutid lõhnavad lihtsalt nii mõnusalt, aga hetkel on mul siin paremaid asju ka, kellele seda ruumi vaja on. 😁
  • teehübriidroos `Gloria Dei` - hetkel ei kippu ega kõppu, aga ehk ikka ilmub kuskilt :D
  • Lepalehine kletra `Hummingbird` - no ma juba arvasin, et ongi kõik ja katkun välja, aga ei - päris alt tulevad uued võrsed. Kasvab siin aias aastast 2013 ja pole enne sellist jama olnud, et kogu maapealne osa kuivanud oleks. Ilmselt, kui see põud lõpuks läbi saab, istutan ümber, et anda talle veel üks võimalus (Pehmo!). 
  • Ebajasmiin `Belle Etoile` - no ausalt, see on küll täiesti ootamatu! Kogu maapealne osa on kuivanud, alt õnneks tulevad siiski noored võrsed. Ei oskagi midagi öelda, ega mõelda. Ongi õrnake?
`Belle Etoile`

Mõned on veel pihta saanud:
  • Kare deutsia `Plena` - kasvab minu meelest täitsa soodsa koha peal ja oli multšitud (aga kevadeks olid vihmad selle kõik minema viinud 😟), küll aga jätsin ma sügisel talle need hallid torude soojendamiseks mõeldud torud otsa torkamata ja...  paar alumist oksa on elus - ülejäänud kõik kuivanud. Õied on tal armsad küll, aga... ei viitsi vist enam mässata - on paremaid põõsaid, mida kasvatada!
  • Roheline lepp - jälle ootamatu minu jaoks. Õnneks altpoolt täitsa elus, aga pea-aegu kõik kõrgemate oksade pungad on kuivanud. :(
Kare deutsia Deutzia scabra `Plena`

Eks neid põdejaid ole see aasta teisigi (nt üks põõsasmaran ja ebajasmiin `Innocence`), aga küll kosuvad. Panin selle nimekirja blogisse, sest tihtipeale on inimesel ebaõnnestumistest vaat, et rohkemgi õppida, kui õnnestumistest. Nii need teadmised tasapisi tulevad. 😁
Eks ma järgmine kord proovin helgemaid meeleolusid edasi anda. Senikaua aga... nõiume vihma edasi! 💧💧💧

esmaspäev, 14. mai 2018

Imeline mai :)

Sõnad ongi siin vist üleliigsed. Ma lihtsalt ahmin kõikide oma meeltega endasse seda jumalikku maid, mis meile siiani on antud. Mmm...


Ja hingan sügavalt sisse vahtrate mesimagusat lõhna. Vahtrad on ikka väärt puud! Kevadest sügiseni ilusad ja isegi sügisel mahalangenud lehed kuluvad marjaks ära. Kahju ainult, et nende all midagi kasvada ei taha. Vahet pole - istuta juurde! Õhtuti ju tore kuulata, kuidas terve puu sumiseb :)


Või nuusin tulbi- ja nartsissiõisi. Mmm...
Ükspäev mõtlesin, et loon oma nartsissinimekirjas veidi korda. Kirjas oli 46 nimetust, aga nii palju mul neid küll ei tundu neid siin olevat. Ehk on miskit välja läinud? Käisin nimekiri käes mööda aeda ja... kirjutasin neli kirjet juurde :D Aga kuna kõik see aasta ei õitse, siis on mul kuri kahtlus, et ilmselt saab paar nimetut sorti veel lisada. 😀
Ja aed viskab ka mingeid nartsissiteemalisi vimpkasid. Eelmine aasta näiteks ilmus mu akna alla üks seninägematu õieke. Toimetan siis aias juba üle 15 aasta, aga sellist õit pole siin enne olnud. Üldse olid meie tulles siin ainult kahed nartsissid - mõlemad poeedid. Ja kindlasti pole ma ise siia midagi sellist ostnud! Kuna see uus õis oli vaja jälgimisele võtta (ehk on lihtsalt väärareng?), siis võtsin sibula suvel üles ja panin sügisel koos sildikesega maha. No vaatame, mis värk on. See aasta siis selline graatsiline värk:


Nüüd olen nime otsingutel. 😍
Natuke näitan nartsisse ikka veel, kuna mul ikkagi natuke neid siin kasvab ja no... NIII nunnud õied ju!

`Hungarian Rhapsody` lisakroon muudab õitsemise edenedes värvi



Ees `Spring Pride`, taga `Ascot`

Järgmine on kangesti `Professor Einstein` moodi...  ↓

... õie oranž osa pleegib kiiresti, aga jääb ikkagi ilusaks :)

`Ice King`

`Pimpernel`
 See kevad on vahelduseks ka suurte raskete õitega sortidele armuline olnud - mitte ühtegi murdunud vart! :)
`Dick Wilden`
Üks minu suuri lemmikuid. Eelmine aasta ei õitsenudki, aga peale suvist kolimist õitseb seekord hullunult ↓
`British Gamble`

Ees `Modulation`, taga kiiduväärt nimetu iluduse puhmas
`Modulation` lähemalt

 Selle nimetu tegelase õievarred juba niisama lihtsalt ei murdu ↓

Kellele nartsissidest veel väheseks jäi, siis siin on mu eelmise aasta postitus nartsissidest. :)
Eks mul kasvab siin ikka teisi toredaid tuuste veel, aga kellel siis aega pildistada?


Aga õitsemise üle mina ei kurd
Adonis vernalis

Gagra lõokannus Corydalis vittae

`Rems Favorite`


Ah, aitab kah! Sest mis neist tuustidest, kui hommikul õue minnes on 17 kraadi sooja. Õhus on sooja magusat lõhna. Pääsukesed ja kuldnokad sädistavad ning rästad on nööri peale kuivama viidud pesu JÄLLE täis lasknud. Kaks kägu kukuvad esijalgu sünkroonis, aga siis läheb nende esitus lappama :D Ja siis... hakkavad siinsamas huikama sookured

Ühel tuulevaiksel õhtul sai, ööbiku laksutamise saatel, lõke ära põletatud. Palav oli!

Täna on ka palav. Natuke vihma kuluks marjaks ära. Aga muidu...
... on ikka imeline aeg küll! 💚💚💚

teisipäev, 8. mai 2018

Millal SEE kõik juhtus?

Päriselt, ma ei tea... alles ilmusid mulla seest esimesed ninad ja sai imestatud, et kas tõesti on talv selleks korraks läbi (ausalt, mina ei uskunud!) ja nüüd... silmamunad veerevad imestusest pea seest välja. Päriselt või???


Ja mul pole kõige õrnemat aimugi, et kust oma lobaga nüüd pihta hakata. Võib-olla sellest, et jube kiire on olnud. Küllap on see teistelgi nii - kevadtööde aeg ju ikkagi. Lisaks sellele olid kahel pereliikmel sünnipäevad. Ikka kõige kiiremal tööajal on vaja sündida, eks! No... ee... ühe puhul olen ma siiski ise ka natuke osaline 😀
Aga peamiselt olen ma ikkagi üritanud (kõige kiuste) oma aiatöödega järje peale jõuda. Veel pole jõudnud! 😁 
No ja nõme krooniline terviseprobleem lõi jälle välja - kaks korda järjest! Ma kohe südamest jälestan igasugu tervisega seotud probleeme, sest need võtavad eluisu ära. Ja nii oligi, et esmaspäeval, kui väljas oli juba igati asine suveilm, pidin mina tänu antibiootikumide võtmisele, end päikese eest peitma. Aga kuhu (ja kauaks?) sa end ikka peidad, kui puud veel lehtes pole. Vedeled toas voodis? KINDEL SEE! Ega mul muud üle jäänudki, kui päikesekaitsekreemile, laia servaga kübarale ja pikkade säärte ja varrukatega riietele loota. Oi, aga palav oli! Ja no arvake ära, kelle nägu õhtul ikkagi punetas. 😀 Tuleviku tarbeks tuleb ilmselt skafander muretseda.
Aga kui ma nende eelnimetatud asjadega ei tegele, siis ma imestan. Hommikul vara hakkan juba imestama - OMG, muru on roheline! (Igal hommikul imestan, kui aknast välja vaatan!) Millal see küll juhtus?
Lõuna aeg imestan, et OMG - millised toredad tuustid mul siin kasvavad!
Ja õhtul imestan, et OMG - puud (ja põõsad) hakkavad lehte minema. Äkki on ikka lihtsalt silmapete? Kell ka juba palju - ei näe enam hästi!
Mis siin ikka rääkida, eks. Kevad on lihtsalt imeline... imeline... imeline...

 Suureõieline silla Scilla rosenii

Kattelehine lõokannus
Eelmine kevad sai soetatud siia aeda esimene lõokannus. Võlus see soe helekollane värvus. Sügisel tuli juba lisa ja... kahtlustan, et need ei jäänud ka sugugi viimaseks 😛 


















Taraxacum officinale või... mis ta nüüd oligi 😜


 

Kõik muudkui eputavad blogides oma kivilatega ja... ega ma ka kehvem saa olla - jupike minu omast. 😀 No mitte ei raatsi üles katkuda.


Kevadmagun  Sanguinaria canadensis 'Multiplex'

Minu suur lemmik - harilik murtudsüda  Dicentra spectabilis `Gold Heart`

Kuutõverohu roosa tulemine


Mõni on veel edevalt roosa. Kukehari Sedum `Pinky`
Aga roheline on ka ilus ja hea.
Roosilõhnaline kuldjuur Rhodiola rosea
Valkjas jumikas Centaurea dealbata

Ja karukellad on lihtsalt niii udunummid, et...

... Kristiines ühte pihlakat otsimas käies, jäid kaks tükki veel näppu 😍
Pulsatilla vulgaris `Blue Bells`
Pulsatilla vulgaris 'Papageno'
Nende ilusate piltidega oleks vist õige lõpetada. Jumal teab - muidu hakkan siin jälle oma kivilat presenteerima vms. Seda küll vaja ei ole! 😁
Naudime siis ilusaid ilmasid ja kõike seda looduse imet, mis väljas aset leiab. 💚
Sest kevad on lihtsalt
                                   imeline...
                                                      imeline...
                                                                          imeline...

kolmapäev, 25. aprill 2018

Mõlgutame surnuaias mõtteid

Mida mõtleksite teie, kui surnuaia väravast sisenedes, jalutab teile vastu noor naisterahvas, käes kindad, kühvel ja ämber pontsakate võõrasemadega? Ning kunagi eelnevalt on olnud probleeme sellega, et surnuaias kaovad haudadelt lilled! (Naisterahvas ise on sealjuures muidugi täiesti süüdimatult süütu näoga!)  Päriselt, mida TEIE mõtleksite???


Aeg-ajalt on mul ikka teatavatel põhjustel vaja surnuaias käia ja tegelikult mulle täitsa meeldib seal. Hea rahulik paik maailma asjade üle mõtlemiseks. Eriti meeldivad mulle sellised vanemad ja metsikumad surnuaiad nagu see, kus mina tolgendamas käin. Mingil paradoksaalsel kombel pakatavad need surnuaiad, oma sammaldunud puude, sepa taotud ristide ja metsikult kasvavate lilledega, elust. Justkui Tistou (see roheliste sõrmedega poiss) oleks sealt läbi jalutanud ja oma sõrmeotstega õrnalt kõike puudutanud. Mingit halba energiat mina seal ei tunne, seega ei oska sellepärast ka muretseda.
Aga... inimesed räägivad, et peaks. Või vähemalt, et teatud juhtudel peaks. Aga... hoolimata oma (liigagi elavast) emotsionaalsest poolest, olen ma siiski mõistuseinimene. Või no... mulle on vaja ikka argumenteerida. Või vähemalt puust ja punaseks asi lahti seletada, sest pimesi ei usu ma midagi. Kõigepealt ikka võimalikult palju infot... ja siis ma otsustan.




Aga miks ma sellest üldse siin kirjutan on see, teada-tuntud vanarahva uskumus, et... surnuaiast ei tohi MIDAGI koju viia, sest see toob halba õnne. 
Ja vaat selle uskumuse osas tunnen ma , et infot on kuidagi vähevõitu, sest minul tekib alati küsimus, et nagu... MITTE MIDAGI või? Aga...

... ennemalt polnud meil surnuaia väravas prügikasti ning kõik vanad küünlatopsid said koju prügikasti toodud (OMG!)
Aga kui lapsed leitud käbi või linnu sule tasku pistavad???
Ja kasutatud mulla sealt aiavasist toon ma ka alati koju tagasi (no ma viin ju ka selle sinna ikka elavate, mitte surnute pärast). 😀
Ja... kas trimmeri ikka võib pärast kasutamist surnuaiast koju tuua? Aga reha? Istutuskühvli???
Või kui me ühel päeval tahaks seal haual suured kõnniteeplaadid millegi muu vastu vahetada, kas siis need plaadid peaks surnuaia prügimäele viima (jumala korralikud plaadid ju!) No need plaadid pandaks ju kohe pihta ja siis saab hoopis keegi võõras meite halva õnne omale (sellist koormat küll oma hingele ei tahaks - reha juba varastati ära ja metallist asjade külge pidid kurjad vaimud end eriti hästi haakima!). 
Ja no seda ei julge enam mainidagi, et tihtipeale (kindlal põhjusel) vahetame me suvel need võõrasemad teiste õitsvate lillede vastu välja siis, kui võõrasemad alles ilusad ja no... ee... ma toon siis need lilled omale koju... peenrasse (ma südamest vabandan kõigi ees, kes nüüd toolilt kukkusid), sest mina ei suuda täies õites olevat ELUSAT lille prügimäele kuivamissurma saata. Minule on elusad ikka olulisemad, kui surnud! Tegelikult võiks ju proovida need lilled seal kuskil lihtsalt niisama maasse panna, aga... uus trimmerdaja nagunii ei hooli lilledest ja trimmib kõik maha - vana oli selles osas kullatükk! :)

Kõnealune kask

Tegelikult ma üldse ei naeruväärista neid, kes nii usuvad ja ma saan aru ka selle uskumuse loogikast (surnuaiale viidu kuulub surnutele), aga ma lihtsalt ei näe seal seda tonti. Ega tunne! 
Aga juba mõnda aega tundub mulle aga, et seal haual on üks ülearune betoonist aiavaas. Vanaema Auguste tahtis alati igale lahkunule eraldi lilled istutada, aga selle loogika järgi oleks lõpuks seal väiksel platsil siis vähemalt 7 aiavaasi ja see ei ole mõeldav. Ning... Vanaema on ju ka nüüdseks lahkunud. 
Ja siis on seal need lainjad hostad, mis kuidagi edeneda ei taha (jälle Vanaema soov), kuna meetri kaugusel hauaplatsist kasvab SUUR kask, siis seal all siis lihtsalt ei kasva eriti midagi peale sambla. Aga vaat seda aiavaasi ja neid hostasid ma küll omale koju tuua ei taha. Ma tean, et Vanaemal poleks selle vastu küll midagi, aga... lihtsalt ei taha. 
Eks ma pean siis midagi välja nuputama :)




 
Kitsed on pahandust teinud

 Ee... kui te nüüd arvasite et enam hullemaks minna ei saa, siis... Lõpetage ruttu lugemine!... 

...taimehuvilise inimesena ma olen ikka mõelnud, et kui minu keha maised jäänused ükskord seal surnuaial puhkavad (ja jumal teab, mis head kraami mul seal haua pääl siis kasvab, eks!)... siis minul ei ole küll kahju, kui mõni väike aednik (või miks mitte ka suur) sealt omale mõned seemned või pistiku materjali taskusse pistab. Siit võid julgesti võtta! Ära ainult labidaga suurt koledat auku mulle siia tee, see oleks sinust küll inetu. Loodetavasti läheb sul kõik võetu kenasti kasvama ja teeb su silmale ja hingele kaua pai. :) 
Vaat nii!

Edasi näitan veel natuke pilte sealsamast surnuaiast, kuigi praeguseks hetkeks on ilmselt ka viimased lugejad minestanud.
Väike igihali Vinca minor metsa all


Ilus sepatöö




Kunstlilled mõjuvad siin kuidagi eriti võõralt

 Kui palju tööd ja vaeva... ↓




Kutsuv värav...
Vanade raudristide surnuaed




Minu arust täitsa mõnus ja helge koht viimaseks puhkepaigaks.
Võib-olla ei taju ma siin midagi halba hoopis sellepärast, et tulen siia austusega ning suhtun kõigesse siin lugupidavalt. Ma ei viruta miskit ära, ega sokuta oma prahti suvalisse kohta. Minu lahkudes jääb see koht maha paremana, sest tihtipeale korjan ma kokku ka teiste inimeste prügi.
Surnutega pole mul siin probleeme olnud, küll aga meenub üks elus vanatädi, kes profülaktika mõttes minuga kord kord õiendama tuli (laps oli ka tookord kaasas). Kui olukorda seletasin, ei tunnistanud ta loomulikult oma eksimust, vaid vajus vaikselt minema.
Ma ei saa aru, mis neist surnutest karta, elavad palju hullemad ju! 😁



Juhuks, kui siin peaks tõesti veel mõni lugeja olema, siis oma kaks lemmikpilti jätsin ma kõige viimaseks. No nagu kirsiks tordil või nii 😍

Harilik katkujuur

Kõrvikpriimulad :)

Ahjaa, päris elus võib juhtuda, et enne, kui sa ämbritäie võõrasemadega surnuaia väravast välja jalutad, jalutasid sa nende samade võõrasemadega sealtsamast väravast ka sisse. Lihtsalt... keegi hea inimene on juba hauale lilled istutanud, ja mida muud sul nende lilledega siis ikka peale hakata, kui nad uuesti minema viia.
Mind on lausa kahel korral sellise olukorraga "õnnistatud".  😂 
Õnneks see aasta olin mina essa! 😛

Seekord siis sellised jutud. Ausõna, järgmine kord võtan helgematel teemadel sõna! :)