teisipäev, 4. august 2020

Jänes jookseb kõigest väest... ja pää-seb mi-nu käest!

Ning aeg tormab samamoodi... kinni ei hoia

4. august 2020
Taimevaip


Nagu aru olete saanud, on mul toimekas suvi olnud - tervelt kahe blogipostitusega olen suve jooksul maha saanud - vaat nii toimekas kohe! Mitte et kirjutada ei tahaks või materjali poleks, aga paar päeva tagasi tundsin, et ma vist ikkagi murdun oma koorma all - kõike lihtsalt ei jõua. Aga justkui peaks...
Täna ladiseb vihma. Õnneks. Sain eile kiiruga korjatud sõstardest veel mahla aurutada ja natuke koristada. Asi seegi. Aga nüüd ikka aiast ka.

Minu FB-i sõbrad teavad, et juba jupp aega tagasi hõikasin ma seal ahastunult, et ega kellegil sõpradest vaba rebast, hunti või ilvest välja laenutada pole, sest meite aeda kalpsanud noor jänes ei mõelnudki sealt enam ära minna. Öäh! Saate aru jah?!
Tegime lootusrikkalt kõik väravad lahti ja... mitte midagi! Ühe päeva, kaks päeva, kolm päeva... ja ikka kalpsas see ahv jänes aias rõõmsalt ringi. Aga mul oli natuke nagu kiire selle asjaga - ma pidin nädalaks kooli minema, seega oli meil vaja see jube elukas siva aiast välja saada. Kuna ühtegi väikese (aga verejanulise) koeraga sõpra meelde ei tulnud (ja Kadri pakutud karu tõhususes polnud ma päris kindel), siis jäi meil üle loota ainult jänku enda mõistlikkusele. Meil siin on väga halb elada. Ja me sööme hommikusöögiks jänkusid! Seega oleks mõistlik siit aiast kiiiresti jehhat tõmmata.
Nii palju tegin ma küll, et kõik noored viljapuud said kohe tüvekaitse. Igasugu muud kraami on aga liiga palju, et seda jänese eest kaitsma hakata.
Ühesõnaga, kriitilise päeva õhtul tundus meile, et too jänku on siiski ise aiast välja läinud - ma silmanurgast nägin aia taga väikest jänest jooksmas, no palju neid siin ikka on. Jess - oli ka viimane aeg! Mina läksin rahulikku südamega kooli ja mees jäi maha kodu valvama/kaitsma.
No ja esimesel hommikul pärast koolist tagasitulekut, kui ma köögis hommikukohvi nautisin... ilmus akna alla... jänes... ja kalpsas sealt rõõmsal meelel minu lillepeenrasse... 😱 WTF???
"Kuule, mees! Sa oled halvasti oma tööd teinud. Meil on siin JÄNES!"
Oeh... 😧
Niisiis olime arvanud asjata, et ablas jänku on aiast välja saadud, too oli hoopis kogu koolinädala meite aias lulli löönud. Krõmps-krõmps! Super uudis, eks! 😂
Kõige toredam oli see, et juba enne keegi küsis, et kas jänes on ka päeval aias... No ma isiklikult üritan öösiti magada (raske on, kui jänes aias, aga siiski...), seega näen ma teda ainult päeval ja kahjuks ta ei anna mulle oma käikudest aru. ...ja kus ta ennast ikkagi peidab...? Mis mõttes, KUS? Vaadake esimesi pilte! Sinna taimevaiba alla võib nädalateks 200 kg kaaluva paksu surnud mehe peita 😂. Isegi siis saab peita, kui too PÄRIS korralikult surnud ei olegi - ikka ei leia keegi!

Või...üks päev peitis see hirmus loom end näiteks herne peenras. Mina pugisin seal rõõmsasti herned ja tema muudkui istus vagusi herneste vahel. Niikaua istus kuni ma kätt kuskile peenra sügavustesse toppima hakkasin. 😂 Siis tal hakkas kiire. Ei saanudki aru, kuhu ta putkas... Nii kiire oli...

Olete jänesega võidu jooksnud? Mina ka ei ole - pole mõtet - nagunii jänes võidab!

Ja millega pole mõtet võidelda, sellega tuleb lihtsalt leppida! Kui jänes, siis jänes!

Tegelikult elas see jänku siin aias mitu nädalat. Väravad tegime me loomulikult jälle lahti. Ja vahest ei näinud me teda mitu päeva ja lootsime, et ehk NÜÜD LÕPUKS... Aga ta armastas aeg-ajalt end hommikuti meile köögi akna all jälle meelde tuletamas käia. Või ütleme, et... meid jälle maa peale toomas käia. 😂 Jube loom! Pildile ka ei saanud - nii kiire loom oli 😂

Te nüüd kindlasti tahate teada, et kas mul siin üldse veel midagi kasvab pärast seda kõike. No...peab ütlema, et... polegi hullu. Ju oli teine veel noor ja loll. Või pole ma veel kõike söödut üles leidnud (mis on ka täiesti võimalik...), sest kui miski on ära söödud, siis ei saagi seda ju leida 😂
Aga peamiselt sõi ta siiski umbrohtusid  - malts maitses talle iseäranis hästi. Ja veel mingid umbrohud. Ja siis ta sõi ära Tii käest saadud kevadise seaherne titte, aga ma loodan sellele, et seahernes on ikkagi umbrohi - ja umbrohi juba ei hävine! 😂
Nojah, mis siin ikka salata - floksid tundusid talle ka maitsevat. Eriti just peenemad sordid. Ühe nääpsukese pistis täitsa nahka ja teist kevadel ostetud uuekest "kärpis" ka korralikult. Õnneks jättis siiski nii palju alles, et ma õie ära nägin - inimene ikkagi! Või no, inimlik... jänes... 😂
Ma väga kõva häälega ei taha sellest muidugi rääkida, aga kuna ma ei ole seda sunnikut tükk aega näinud siis... ehk enam meil seda isehakanud karvast lemmikloomi pole. Naabritel viis hunt koera ära, pärast seda pole me ka jänkut enam näinud...

Aga muidu... elame ikka seda oma tavapärast kiiret elu.
Kaks korda sai murakal käidud. Teate isegi - veri, higi ja pisarad. Ja siis see jube tüütu puhastamise töö. Üldse ei viitsiks, aga... murakatest saab maailma parimat moosi, millega on külmadel talveõhtutel hää masendust peletada.






 Niisama lilli ka:
Üle talve elanud lõvilõuad - järjest enam hakkan neid hindama/armastama
Tervelehine elulõng Clematis integrifolia
Liiliate susa-pusa

Põllul kasvades inimesi hullutav kahkjaspunane ristik Trifolium incarnatum ↓ on tõesti kiire tärkaja. Kahjuks väljaspool aeda pistsid jänesed mul kõik nahka 😦

 Roos `Jasmina` ↓
                                                                     



Ma tõeliselt armastan seda Tii käest saadud Lavatera thuringiaca-t. Rõngaslill, malva või mis iganes ta eestikeelne nimi ka on - väärt kraam igatahes! Koolitööde tarvis juba kõvasti rapitud, aga ikka imeilus :)


























Väravaposti äärne mesikas ↓ hakkab praeguseks õitsemist lõpetama, aga see kuidas ta õitsedes sumiseb, tuules hõljub ning lõhnab... Õujee - need ongi need hetked, mida ma oma elus armastan :)

 Pärast eelmise aasta sillutise ladumist on mulle sinna äärde tekkinud selline kollane vaip:

 Pole üldse paha! 😀



Selle pildi ↓ tegemisele ei saanud ma kuidagi vastu panna. Selline imelik kombo tekib sõprade abiga siis, kui inimesel on imelikud hobid ja need kogemata kokku saavad. Astute hommikul uksest välja ja... selline vaatepilt 😂 Juba Mati Unt teadis, et öös on asju... 😛



Ja nüüd kõige peenem kraam. Nimelt mitmelt poolt on kostunud, et raudnõges Urtica urens hakkab Eesti loodusest kaduma, otsa lõppema, ja ehk oleks vaja ta üldse kaitse alla võtta, sest keegi pole teda jupil ajal näha ega tunda saanud. Niisiis on mul hea uudis - seltsimehed, pole vaja muretseda, mul kasvab seda kraami lademes ja nüüd hakkan ma seda tootma. Te ju vajate seda? Eksole! Ärge muretsege - järgmiseks kevadeks paljundan! Alustuseks külvan 500 tk. 15 € tk saate osta. Ok, omadele teen allahindlust, saate kümnega! Aga mõistlik oleks ette tellida, kõigile soovijatele ei pruugi muidu jaguda. Huvilised, andke aga julgelt tellimused sisse :)

Kivila juveel :)

 Kõigest hoolimata - suvi on imeline,
                                              elu on imeline,
                                                         ja maailm on imeline koht, kus toimetada :)


NB. Selle puuriida vahel elas ka jänku :)

neljapäev, 2. juuli 2020

Oeh, nüüd on küll pahasti - ma nakatusin!

Alustuseks ütlen kohe, et ma arvasin, et minuga seda ei juhtu. Ja ma olen olnud t e a d l i k u l t  ettevaatlik ning üritanud potentsiaalselt ohtlikke nakatumise kohti vältida. Päriselt olen! Ja nüüd... juhtus see ikkagi. Nii äkitse!
Õnneks olen ma tugev... ja tulen sellega toime. Pea-aegu. Vist... Aga iga kord, kui haigus jälle välja lööb, tunnen kuidas mu vererõhk tõuseb, hingamine kiireneb ning muutub kuidagi raskeks (viimasel ajal juhtub seda mitu korda päeva jooksul).
Nagu laps kommipoes.
Ma muutun näljaseks.
Ja ilaseks (aga selle pühin ma ruttu ära, eks!).
Ma olen ravimeid küll vältida püüdnud, aga päris ilma ikka toime ei tule. Ja nüüd ma mõtlen, et...

...KUHU, PÕRGUT, MA SELLE ROOSIPEENRA VEEL TEEN???

Ruumi mul ju on, aga... mulda pole!
See ei ole aus!  See ei ole õiglane... 😩
...sest maailmas on nii palju eluoluliselt vajalikke roosisorte.
Urr...

Ühsõnaga, ma olen olnud siiani täitsa normaalne inimene (vähemalt omast arust 😛) ja nüüd... vahin ma pidevalt mingeid rooside pilte, endal ila suunurgast jooksmas ja mõtlen, et ilma selle ja selleta küll mingit elu ei ole. Te olete nõus ju? Ei ole, ega...?
Ja ma isegi ei tea, kuidas see kõik sedasi läks. Mingi asjade kokkulangevus vist -  Gardeners World (izzand, mul on viimane osa veel vaatamata! 😱)... suvi... eelmisel suvel soetatud/kingitud roosid... floristika... suur aed... roosilõhna armastus, ja jumal teab, mis kõik veel.
Aga asjad on halvad. Ja ma TÕESTI tänan õnne, et mul siin häid istutuskohti kamaluga võtta pole, sest muidu... Ei taha mõeldagi. Ei taha!
Anne Aia roose ilastan (ausalt, sellele tegevusele ei ole paremat nimetust!). Ja Aaviku talu omasid... Ja FB-is on Eesti Roosiklubi... sealt olen vähemalt 100 kuvatõmmist omale teinud... Kohutav! Aa... ja Nõmmiku Hobihäärberi omasid... Kuidas minuga küll nii läks? Äkki läheb niisama üle???

Koduaia ´Pink Robusta´
No mingid märgid olid vist küll juba eelmine aasta. Sõbranna tõi suvel lapse sünnipäevaks mulle (kannatuste eest 😂) roosi `Jasmina` No ma olin seda enne nagu natuke...ee... ilastanud. Igatahes kevadel ma vaatasin, et ta vist ikka ei ole väga õnnelik (Jasmina, ma mõtlen), sest õisi näis vähe tulevat. Aga no... midagi oluliselt paremat mul talle siin pakkuda ka pole. Aga ma eksisin! Õienuppe polnud, sest... need polnud lihtsalt veel moodustunud. 😂 Nüüd on - ja neid on palju! Nii et ma olen üpris ootusärev. :) Ilastan jälle
No ja kui ma juba nakatunud olin, siis pidin end ju Põltsamaa roosipäevadele ka kohale vedama. Läks trumm, mingu siis pulgad juba ka! Jube palav päev oli. Normaalsed inimesed istuvad sellise kuumaga kodus ventilaatori (või vähemalt külmiku ukse) ligi. Aga ma lihtalt PIDIN minema. Vaatama, mitte ostma, eks! Saadud teadmised ei vanane. Mul kiiret pole. Kohti ka pole!
Tegelikult on mul nende roosidega natuke nagu armastuse-vihkamise suhe. Roosid meeldivad, aga need ogad/okkad ei meeldi. Need on saatanast!

Kevadel tegin elu tehingu -  kaltsukast kaks (töö)jopet, kumbki maksis ühe euro. Hääd joped! Viimase peal. Pikad! Katavad isegi minusugusel kraanal tagumiku kenasti ära, kintsud ka. Ja ma ei näe nendega välja nagu Laine, Õnne tänavalt. Ühesõnaga, ma jäin peenras askeldades uue jope varrukaga oma `Hansalandi` NII totaalselt kinni, et... ma mõtlesin, et Päästeamet peab tulema ja mind sealt välja lõikama. Neetud okkad - jope varruka tõmbasid katki. Mind ka! Või no... ise ikka tõmbasin... aga muud varianti ma, kannatamatu, ei näinud ka (va. Päästeametisse helistamine). Asi ei ole loomulikult selles euros, vaid selles, et ma sellise pika ja mõnusa tööjope üldse leidsin. Ja nüüd pandi see kaltsukas üldse kinni 😥 Milline hirmus okastega tuust!
Niisiis pakuvad mulle iseäranis huvi roosid, millel neid ogasid minimaalselt. Aga kõigepealt peavad nad mind loomulikult puudutama... ja siis vaatame seda ogade asja, eks. Ja ka floristika seisukohalt vaadates on oluline, et roosil neid torkivaid värke võimalikult vähe oleks. Samas... mõni roos on nii ilus, et sa annad talle isegi torkimise andeks. 💗
Ma ronisin selle palavaga sinna roosipäevadele, sest päeva fookus oli lisaks pargiroosidele ka inglise roosidel. Nende viimaste olemasolu on minuni alles viimase poole aasta jooksul jõudnud. Ja ma juba armastan neid! Lihtsalt imelised roosid. Õnneks olen ma selline roosamanna armastaja (ja ogasid ka ei taha) ja see oluliselt lihtsustab valikut. Aga ilusad on need inglise roosid vist küll kõik. 💗

Roosi ostmise puhul on kõige olulisem aspekt minu puhul just see "puudutamise" osa - kas puudutab või ei puuduta. Pilti ei saa alati usaldada. Reaalset kohtumist küll. Ma läksin sinna roosiaeda roosidega kohtuma. Või kohtama. Kuidas tahate.
Esimene väljavalitu on siin:

Temasse ma lausa armusin...
Mingi vana pargiroos, mille nime pean ma veel otsima (aga mul on nimekiri!), sest selles aia osas roosidel nimesid juures pole ja perenaise käest saadud nimi ei anna mulle ühtegi vastet. Aga ma tegelen asjaga! Allpool veel pilte sellet toredast (väheste ogadega!) pargiroosist.



Vaadake, kui kaunilt ta õied pudenevad ↓


 Ja milline imeline puhkemine...
 Hädavajalik, eks! 😛

`Mme Hardy` on ka täitsa tore pargiroos ↓ Ogasid oli ka meeldivalt vähe

Aga `Leda` ↓ vastu ikkagi ei saa!

Aga sel imekaunil põrgulisel olid ogad muidugi! ↑ Aga muidu... täitsa ilastatav!

Punaseid (ärritavaid) roose ma üldiselt ei armasta, aga `Scharlachglut` ↓võlus isegi minu ära.

Õisi oli palju, need olid SUURED, veripunased. Keskpäevase ereda päikse all mul kahjuks ei õnnestunud õiget tooni pildile saada, ↓ aga vaadake googlist lisa :)


 ´Dortmund´ ↓ on natuke sarnase õiega, aga palju madalam.


Lätlaste pargiroosi ´Zaiga` ↓oli täiesti võimatu mitte tähele panna. Hull õitseja, okkaid/ogasid ka väidetavalt netu. Aga mina oma nina sinna põõsasse igaks-juhuks siiski ei pistnud. 

Rosa rugosa `Zaiga`

Üks liik ka sekka, nii vahepalaks ↓



Veel üks tore vähemate ogadega pargiroos, mille nimi ja nägu alles ootavad kokku panemist ↓

Lätlaste pargiroos ´Abelzieds`↓ - ilus, aga kuri.
Lähedale ei läinud, piidlesin kaugelt.😛

Alles õitsemist alustava roosi `Mozart` ↓ õied on küll häbematault väiksed, aga... neid on palju. HÄSTI palju!

 Ja mõned David Austini (ehk inglise) roosid ka:
´Alnwick` ↓
`

On ju nunnu! Tänu oma hästi sirgetele okstele sobib kenasti ka püsikute vahele kasvama.
 ´Princess Alexsandra Kent` alles alustas ja teast ma head pilti ei saanud. Aga algus oli paljulubav. :)

´Gertrude-jekyll´ ↓(vasakpoolne) ei jäänud samuti väga hästi pildile (aga proovi sa 30-kraadises keskpäevases leitsakus üldse mingeid pilte saada 😛)


... ja ´Constance Spry´ ↓oli talle juba ammu selga roninud.

´Desdemonast´ ei saanud ka ühtegi viisakat pilti ja mõnest veel (no las need jääda).
´Fighting Temerairel´

Ja viimane inglane (aga mitte hapupiimane! 😜):
´Queen Of Sweden´ ↓


Temale tegin ma lausa abielu ettepaneku (mis sest et Queen 😂) Need pikad sirged oksad, vähe ogasid, imeilus õie kuju, lõhn ja muu, nõidusid mind täielikult ära. Ning isegi minusugusel kaine pea ja kalgi südamega realistil vajusid rahakoti rauad lahti. 😂 Mõnda asja lihtsalt PEAB omama, sest ilma ei saa. Isegi siis, kui seda kuhugi istutada pole...


Kõik need roosid jäid mulle seal roosiaias hetkel silma. Nende vihmakindlusest pole mul muidugi aimugi, seda asja peab veel uurima.
Mulle tundub, et mul on mõned(kümned) roosid siin puudu.
Oleks neid ainult kuhugi istutada...
Aga ehk on isegi hea, et kohti pole - ei saa peast täitsa lolliks minna.
Või on juba hilja...?

laupäev, 20. juuni 2020

Jaani eel. Vihma pausil :)

Mul on hea uudis - meitel sajab vihma! Teate küll, see on seline vesine värk, mis taevast alla sadades kastab märjaks tänavakivid ning taimed (ja ka inimesed), tõmbab kinni lendava tolmu ning sabistab mõnusalt lahtise akna taga ning paneb maailma teistmoodi lõhnama. Mmm... Ja see ei ole kuidagi veevärgi või paakautoga ühendatud - täitsa ise sajab!
Igav uudis jah? No minu jaoks on see igatahes suurepärane uudis, sest meile pole see ammulubatud vihm jõudnud (3 km kaugusel olid ühel hommikul kenad lombid maas, meitel ei miskit, :D), sest ega muidu tuppa arvuti taha jõuagi. Sellest ei julge kõssatagi, et kokka ja koristajat oleks ka hädasti vaja... :P

Eee... paha uudis on nüüd see, et see hea uudis sai otsa. 😂 Nagu, mis mõttes - kogu vihm vä???

Aga hea uudis on see, et aed on siiski märg ja ma hetkel ei kipu sinna tolgendama. Aga kurgipeenart saaksid sa ju tegelikult rohida...!

Ja nüüd me olemegi sujuvalt jõudnud asja tuumani. Enne kirjutama hakkamist jõudsin ka teistele aiablogidele lõpuks pilgu peale visata ja ma tõsimeeli kaalusin, et kas mitte Futu viimase postituse pealkirja (Pöörane jaanieelne aeg) lihtsalt tuima näoga rotti panna. 😂 No anna andeks - nii tabav oli! 😛
N i i   l i h t s a l t   o n g i - PÖÖRANE! Ma vahel ikka mõtlen, et kus need inimvõimete piirid on, et kaua võib sedasi "hullu panna".  Ja enne jaani pannakse meie peres alati hullu, nii lumesulamisest (või aprillist) saati. Sealt edasi läheb nagu rahulikumaks, kiired (aia)tööd saavad tehtud ja osa tegemata tööde puhul nenditakse, et see suvi enam ei jõua, seega pole ka mõtet punnitada.
Aga kõigest hoolimata on lõpuks ikkagi hea meel, et mingid olulised asjad on (selleks korraks) jälle ära tehtud.


Aiaga võtan ma sellel aastal rahulikumalt. Ei, see ei tähenda võilillede invasiooni, vaid seda et uusi taimi ma see hooaeg väga taga ei aja (aga rõhk on sõnal ´väga´, eks! 😛), sest olemasolevaid on juba piisavalt palju ja kõigile ei ole veel seda õiget kohta leitud. Peenart "suuremaks venitada" ma ka hetkel ei jõua (üks projektikas on siiski taimestamisel 😜). Niisiis olengi tsipake seda peenhäälestamise maitset tunda saanud, ja see on imeline! 💚
Ausalt, Futu ajab mind ALATI ahastusse, kui oma peenhäälestuse jutuga pihta hakkab. Mitte, et mul Futu pärast hea meel ei oleks - enda pärast on lihtsalt... kurb meel. 😂 Sest mingi peenhäälestuseni kulub mul siin veel PALJU aega. Oeh...
Tegelikult on kõik siiski hästi (kui krooniline ajapuudus välja arvata) ja aed lopsakas ja õnnelik (ja siis on aednik samuti õnnelik!) ning mul on aiaga seoses mitmeid häid mõtteid/plaane tekkinud. Lihtsalt... kõik võtab aega.
Et asi nüüd ainult jutu tasemele ei jääks, siis:







Mõni on tahtnud teada, et milline see kevadel imeliselt õitsev kassikäpavaip hiljem välja näeb. Aga palun:

Seda vaadet ↓ näitan ma vist ka iga aasta, aga ega küll küllale liiga tee :)





Tööd kolmeks päevaks, natuke jäi üle ka ↓ 😂



Paeonia 'Illini Warrior'

Sauna tagune, ↓ mille täitmisega ma siin vahepeal mässanud olen (oi, see oli kole töö - mida sealt maa eest kõike ei välja ei tulnud...).



Kohe on käes on jaaniaeg. Sirelid lõpetavad (vot nii, lõunamaalased!), ebajasmiinid on alustanud. Näärelehine kibuvits Rosa pimpinellifolia (ehk mairoos) õitseb. See on ilus, lõhnav aeg. Kui mitte öelda... imeline... imeline... imeline...

Meitel paistab nüüd jälle päike - arvuti taga passimise vabandus on otsas, aeg välja kobida ja midagi kasulikku ka lõpuks teha. 😂


Imelist jaaniaega kõigile!
Pärast võtame rahulikumalt, ausõna!