teisipäev, 25. aprill 2017

Tasapisi...

... ta ikkagi tuleb, see preili Kevad. Külm ja tujukas küll teine! Hommik tervitas jälle valge maaga 😬 
Sinililled ei jõudnudki õitsema minna, öine -9 tegi enne oma töö. Sinistel ja roosadel on nüüd ainult kuivetanud nupud. Valged kasvavad teise koha peal, neil läks veidi paremini.

Külmanäpistus

Nii juhtub, kui õiget märtsi pole :( Ja kui parasjagu ei saja JÄLLE mingit ollust krae vahele, siis on väljas ikka toredaid kohtumisi ka :) Jumal tänatud!


Kindel viis tähelepanu saada!


Jõuline tulek
Fritillaria imperialis "Lutea"


Pojengid vs naat? Pojengid juhivad!


Selle tulbi kollased õied mind ei kõneta. Aga milline tulemine!
"Sweetheart"
Hiid-kirgaslill "Kloostrimetsa"

Esimesed priimulad alustasid tegelikult juba märtsi lõpus. Külm hoiab nende õlmitsemist tagasi


Viimane krookus läks ka lõpuks õide, ülejäänud pigem lõpetavad. Puškiiniad alustasid ning eile leidsin aiast tikripõõsa alt ka esimese nurmenuku õie. Täitsa nagu päris kevad! :)

reede, 14. aprill 2017

Lennutame lehti!


Selle aasta esimene liblikas 4.04 :)

Vahepealse aja olen tegelenud erinevate kevadiste aiatöödega ja kui nüüd aus olla, siis pean tunnistama, et osa nendest delegeeriksin ma suurima hea meelega kellegi teise kraesse. Näiteks riisumise. See jube tegevus juhib minu meelest ka kõige vastikumate aiatööde edetabelit.  Meil on siin aias kolm suurt tamme ning aia taga veel kaks suurt paplit. Ja nende lehed sajavad tihti alles esimese lume või lörtsiga puu otsast alla. Üldiselt me ikka üritame abikaasaga kahasse need sügisel kokku koguda (tema puhub, mina topin kottidesse), aga eelmine sügis ei tulnudki enam võimalust neid kokku korjata ja nii ma siis nüüd riisun ja riisun... Ja siis riisun VEEL natuke nende kohtade pealt, kust ma olen juba 3X riisunud. Ning ilmad on kevaditi meil teadupärast tuulised, seega lehekesed muudkui lendavad ja lendavad... Ühest aia otsast teise ja siis esimesse aia otsa tagasi.

Pealetung väljaspoolt

Ja kui veel peenraid puhastama hakata, siis sealt pääseb jälle neid kiuslikke tegelasi terve aia peale laiali. Sai üks päev just mikrobiootat lehtedest puhastatud - kõigepealt üritad veerand tundi neid lehti sealt üldse kuidagi kätte saada ja siis hakkad neid samu lendlevaid lehti aia pealt kokku ajama (lehekotile polnud seal ruumi ja ämbris tammelehed kahjuks ei püsi). Tragöödia sugemetaga komöödia! Või vastupidi?

Eks seal maas on muidugi muud kõntsa ka, mida kokku kraapida, aga kui juba kümnendat korda tuleb välisukse kõrvalt lehehunnikut likvideerida, siis ajab ikka ahastusse küll... 😾

Ukseesine. Pesamunal viskas ka üle :D

Ja ega selle muu kõntsa kokku kraapimine ka mingi lust ole. Kuna siiani ei ole me igalt poolt maapinda tasandada jõudnud, siis kohati on meil aias ikka väga samblane ja ebatasane. Sealt on ikka üpris paha riisuda. Õnneks vähemalt tasandatud kohtade peal on see rehaga vehkimine talutavamaks muutunud. Aga aega kulub selleks tööks ikkagi umbes kuu (või rohkemgi) Ega ma muidugi iga päev ka rehaga vehi, vahepeal sajab ju lund ja puha. :D
See kevad on tegelikult täitsa hea olnud, sest sain juba märtsi lõpus alustada. Ja kuna vaba aega lapse kõrvalt just ülearu pole, siis otsustasin, et see aasta riisumise asemel ma hoopis rehitsen. Niisiis raudreha vahetasin plastiku vastu ja igat lehte ja oksaraagu enam taga ei aja - siuh-säuh ja valmis. Niikaua, kui inimene elab, niikaua ta õpib! :D
Umbes 2/3 aiast on tänaseks rehitsetud. Ja siis ootab järge aia tagune

 Ei tea kust ilmunud paplilehed aia taga

Aga muidu... kuldnokad on kohal, lõokesed ka. Ja mõned asjad täitsa õitsevad. Pole paha! :)

Harilik võrkiiris "Harmony"


esmaspäev, 3. aprill 2017

Mõned päevad on ilusamad, kui mõned teised

Mõned päevad on sellised, et parem oleks üldse mitte voodist välja ronida. Mul oli selline päev reedel. Hommikust saati ajas üks probleem teist taga. Lihtsalt uskumatu, kui palju segadust võib ühte ainsamasse päeva mahtuda. Tulbinäitusele jõudsin ka, aga fotoka unustasin loomulikult koju (no, oli selline päev). Aga kodus mõne klõpsu ikkagi tegin.




Terve laupäeva juurdlesin ma selle üle, et kust ometi peaks tulema see pühapäevaks lubatud 15 soojakraadi??? Vihma sadas ja TERVE kraad oli sooja - oi, kui väkk! Aga pimeduse varjus see lubatud soe siiski saabus. Mmm... +7. Heitsin lummatult voodisse teadmisega, et homme saab tulla ainult suurepärane päev, ei midagi vähemat.
Hommikul, kui õue jõudsin oli õhk siutsumisest paks. Päriselt! Sellist asja ei juhtu siin just tihti - parvejagu linnukesi oli hõivanud kõik lähedal asuvad põõsad. Kahjuks ei olnud mul aega neid lähemalt uurida, sest olime selle päeva eelnevalt õuetöödele broneerinud. Ja õues oli mõnus! Pool päeva oli küll pilves, aga sooja oli lubatud 15 ja talvejope sai õhema vastu vahetada ning talvesaapadki jalast visatud. Ja müts kadus ka kuskile ära.... Tuul oli küll kohati vali, aga siiski talutav. Nii me siis panime kuldnokkadele pesakaste üles ning põletasime kogunenud lõkkematerjali. Natuke sain ka peenraid puhastada ja aia äärest lendlevaid tammelehti püüda.
Ja magesõstra hekki sain (tulevase uue aia äärde) mõne meetri jagu istutatud. No, ja sinna istutuskraavi sai likvideerimisele minevast kompostikastist üksjagu "kraami" kärutatud, kõdusõnnikut ei raatsinud sinna panna. Ehk lepivad.
Pesamuna ei raatsinud ka sellisest suurepärast päevast hetkegi raisku lasta, kui siis ainult 45 minutit lõunauinakuks. Õnneks oli suurem vend lapsehoidmisel abiks ja mina sain jälle õue lipata. 😍 Et ikka rahus aiatöid teha. Ülim!
Varsti tuli mees ka metsast koju ja oli nõus õhtusööki tegema. Kas saab midagi VEEL paremat olla või??? Tegin kiire joogipausi ja lippasin uuesti õue. Puhastasin kiviktaimla ümbrust nendest hirmsatest tammelehtedest, mis juba 1000X aias asukohta olid vahetanud. Vähemalt NEED seal said kotti topitud.

Ühel hetkel, kui päike hakkas metsa taha kaduma, tundsin ma õhus kevade lõhna. Seda PÄRIS kevade lõhna, mida võib hingama jäädagi. Seda, mis ajab normaalse inimese peast täiesti segi. Siis mõtlesin, et aitab kah tänaseks rabamisest ja läksin hoopis kiikuma - PÄRIS kiiguga (hästi täiskasvanulik, eks!). Aga seal on hea mõelda ning... hingata. Ja ega väike kerega vehkimine ju, eelseisva rannahooaja valguses paha tee. Ja hoo tegin ikka korraliku! Ning nii ma seal siis HINGASIN... Ja vehkisin... Tuul oli vaibunud, õhk harjumatult soe ja taevast hakkas kostuma rästa kisa. Hallrästad olid kohale jõudnud. :) Kuskil laulis veel kuldnokk. Vist tundis ka kevade lõhna. Maailm oli imeline paik. Kuigi päike oli loojunud juba mõnda aega tagasi, hakkas alles nüüd taevas lillakaks värvuma. Ja värvus... ja värvus. Vahepeal lisandus ka erkroosat. Ja tumesinist. Ning mina muudkui imetlesin ja imetlesin kogu seda ilu oma iidvana tamme taustal. Õnneks on ikka nii vähe vaja.
Enne kui ma lõpuks tuppa kobisin, jõudsin veel aia taga pärna istikule õiget kohta "tunnetada". Ja toas ootas mind külmaks läinud õhtusöök - maitses väga hästi. Ja kraanist jooksev mõnus soe vesi paitas mu keha. Mmm... Elu on ikka ilus, elu on lausa imeline....

Esmaspäeva hommikul ärgates oli hall ja külm Eestimaa kevad tagasi. Peenardes veel midagi põrutavat vaadata pole. Sinililled ega võrkiirised siin veel ei õitse, aga mõned pildid lõpetuseks siiski.

Tähtkarvane hanerohi 'Variegata'






Emajuurelaadne mailane ´Variegata ´




reede, 24. märts 2017

Kuidas hiidnaine Creonta tulbinäitusel käis.

Veel enne, kui ma lähen taaskord kevadpealinna tulbipäevadele tolgendama, panen ma kirja samalt ürituselt ühe vanema ja meeleolukama loo...


Seadsin tol korral juba rõõmsalt oma samme pika laua suunas, kuhu 50 tulbisorti kõigile vaatamiseks/hindamiseks üles olid rivistatud. Kuskil veidi eemal olid toolid, kus istusid mõned inimesed. Ma ei pööranud neile mingit tähelepanu, tulpidest lookas laud ju kutsus mind, aga... ometi ma märkasin. Üks noormees vaatas mind VÄGA suurte silmadega. Esimene mõte oli, et äkki on mul mantel pahempidi seljas, kontrollisin - ei olnud! Seejärel mõtlesin, et ehk on osa lõunasööki ikka veel näos ja lasin käega "möödaminnes" üle morda. Ei saanud aru, et sellest midagi paremaks oleks läinud - ikka jõllitas. Mis seal`s ikka - vahi pealegi! Pidin just esimese tulbivaasi kohale kummarduma, kui noormees püsti kargas (silmad endiselt imestusest punnis) ja LOOMULIKULT astus ta otse minu suunas ning kätt ette ulatades lausus: "Ma pole kunagi NIII pikka naist näinud. Minu nimi on Sass, mis sinu nimi on?" Viisaka inimesena ütlesin ma talle oma nime ja imestasin endamisi, et kuidas ma nüüd küll SELLISE supi sisse olen sattunud??? Olgu kohe öeldud, et ma ei ole NII PIKK. Omast arust täitsa tavaline. Jah, ma olen küll pikem, kui keskmine eesti mees, aga see pole mingi pikk ju 😛 Ilmselt oli Sass pärit väikesest kohast ja polnud neid PÄRIS pikki naisi veel näinud, lisaks oli ta ka veidi... omamoodi. See hetkel mind muidugi kuidagi edasi ei aidanud, sest Sass oli suurest imetlusest sõiduvees ning ütles, et ta pole üldse kindel kas minusugune naine ikka päriselt olemas on ning küsis, kas ta võib selle kontrollimiseks mu kätt katsuda. Okey, see ei võta mul ju tükki küljest, eks!  Millegipärast valis ta katsumiseks paksu mantli sees oleva käsivarre ja avaldas tunnustavalt arvamust, et ma olen... TUGEV. 👿 😱  Jee!
Nagu sellest veel vähe oleks, küsis põlevate silmadega noormees, et äkki võiks ta samal eesmärgil ka mu JALGA katsuda. Samal hetkel märkasin veidi eemal kohalikku telekorrespondenti, kes valmistus  näituse korraldajaga inervjuud alustama. Vaimusilmas hakkas visualiseeruma õhtune AK, kus selle toreda ürituse korraldaja rahulolevalt tulpidest räägib, samal ajal taustaks mina - hiidnaine Creonta, võõras noormees kintsu krabamas...
Lõpetasin kiiresti selle vestluse (ma olen siiski tagasihoidlik inimene) ja asusin kiiruga tulpe üle vaatama (ning pildistama). Vahepeal ühe silmaga jälgides, et ega mind jälitata. Lauaga hoidsin ka igaks-juhuks distantsi, sest mine tea, sealt alt võib vabalt ilmuda kellegi karvane käsi minu JALGA krabama...
Tulbid olid muidugi ilusad :) Nagu igal aastal!

"Pretty Princess"
"Blue Diamond"






 "Californian Sun"



"Elsenburg"







"Flash Point"

Olles tulpidega lõpetanud, seadsin sammud saali, kus varsti pidi hakkama aiateemaline loeng. Tegelikult olingi ma tol korral seal rohkem selle loengu, kui tulpide pärast, sest seda pidas minu lemmik aednik. :)
Valisin omale intuitiivselt istumise keskel vasakus ääres, et mitte teiste vaatevälja segada (äkki olengi pikk???). Seadsin ennast mõnusalt sisse, otsisin välja oma märkmiku ja pastaka ning tundsin, kuidas ma olen ABSOLUUTSELT õiges kohas, hoolimata sellest, et teised saali kogunejad kõlbasid mulle ea poolest vähemalt emaks, kui mitte vanaemaks. :D
Mõmisesin parasjagu suurest rahulolust, kui märkasin silmanurgast tuttavat noormeest. Oi, jeerum! Vajusin sügavale tooli sisse ja üritasin NII väike olla kui võimalik, samal ajal märkmikuga nägu varjates. Mind ei ole siin. Palun, ära tule siia!  Minu suureks rõõmuks võeti minu palveid kuulda, sest aiandushuviline Sass potsatas istuma hoopis saali teises otsas. Jess! Juba mõte sellest, et keegi segab minu mõnusat äraolemist ja peatselt algavat lemmikaedniku loengut... urrr!
Loeng, muuseas, möödus igati kenasti (Sassi mõtteavaldused kutsusid nii mõnelgi korral saalis esile naerupahvaku). Lõpp hea, kõik hea, eks! :)


Ja tulles veelkord tagasi näituse juurde, siis elusate õite (või ka lehtede) pealt on oma valikuid alati tunduvalt lihtsam (ja kindlam) teha, kui hiljem paki peale trükitud pilti vaadates. Ühel aastal avastasin näituselt sellised tulbid:


Mmm... ülimad iludused, minu meelest. :)
Ja tellisingi omale siis sügisel selle sordi sibulad. Paki peal oli aga selline pilt :D


Nagu kaks tilka vett, eks ju!
Sibulad paki sees olid õnneks täitsa õiged. :)

neljapäev, 16. märts 2017

Kevad tuleb ka sellel aastal

Täna oli ilus. Päikseline ja +7. Mõnus! Töllerdasin õues ringi ning otsisin... märke. Ja julgen nüüd kindlalt väita, et kevad tuleb ka sellel aastal. :) Raudselt!

Sest (kodu)metsas olid lumikellukesed õide läinud.


Ning mõni tuust nägi juba vägagi apetiitne välja. Vähemalt mõne sõralise jaoks...


Sipelgad ärkasid eelmisel reedel. Vahepeal olid vagusi, aga tänane päike meelitas nad jälle tegutsema.



Ning vahtral jookseb mahl :) Mmm...


Niisama oli ka ilus.


Aias on ka tore.


"Muru" on meil juba TÄIESTI roheline😜


Ning lilled kasvavad peenras mühinal


Ka värsket saab juba
 
Läänekollakas Barbarea vulgaris

Aga seda ei maksa näppima minna, sest muidu juhtub nii:


Kass Oskar, on pikast kevade ootusest sussi püsti visanud


Ee-ei, siiski mitte. Täitsa elus! :)


Metsas nägin täna ka paari ämblikku ringi sibamas, aga aias märkasin selle aasta esimest uimast kärbest.  :)


Mmm... kevad. Mõnus!
Homseks lubab see-eest lörtsi.



reede, 10. märts 2017

Kõik räägivad mingisugusest kevadest...

No, ma ei tea... Mina leppisin juba palju aastaid tagasi oma sisemise minaga kokku, et märts ON talvekuu. Ok, kevade-sugemetega-kevade-ootamise-kuu, ehk kevadtalv ehk kunagi-tuleb-raudselt-kevad-ka-aga-praegu-on-ikkagi-talv-kuu. Selle kokkuleppeni jõudsin ma ühel kenal märtsikuu päeval, pärast fenoloogilise kalendri jõllitamist, saades aru et seda kevadet, mida mina ootan, ei tule veel tükk aega. Pärast seda kokkulepet läks minu olemine igatahes palju kergemaks. Enam ei tekitanud niipalju negatiivseid tundeid märtsis maas olev paks lumekiht, ega kuulõpu paarikümne külmakraadiga ööd - täiesti normaalne talv ju.
29.03.2011

31.03.2013

8.04.2012
Märts on lihtsalt kevade märkide otsimise talvekuu. Varemalt passisin ka hoolega peenra ääres ja ootasin, et millal siit küll midagi lõpuks välja sulab ning millal ometi midagi juba kasvama hakkab. Pikk ootus oli! Rohkem ma EI TAHA külma ja tuulega märtsis peenra ääres passida ja kevadet oodata - nii saab ainult haige selja ja neeruvaagnapõletiku. Küll ta tuleb ilma minu passimiseta ka - omal õigel ajal. Pole veel ükski aasta tulemata jäänud! Ja pealegi on soojas toas ka väga mõnus. Saab midagi head ahju pista ning pärast imestada, et kust küll kõik need voldid ja sangad pärit on... 😋😜


Muidugi, hing ihkab märtsis juba kevadet - see külm ja pime aeg on meil ikka vastikult pikk. Ja mõni aasta lähebki tegelikult õnneks, ainult et pahatihti (justkui karistuseks) saame me siis vinduva kevade ja/või sajab lund veel aprilli lõpuski - see on nüüd küll väkk!

Märke kevade saabumisest hakkan ma küll märtsis ootama... Ei oota jaanuaris, ega veebruaris! Alustuseks ootan lume sulamist, muidugi pole ka ime, kui see oodatud sündmus alles aprillis juhtub. Sellel talvel polnudki midagi oodata, see vähene lumi, mis maas oli, sulas enne kui ma jõudsin OOTAMA hakatagi. Aga kui seda valget kraami juhuslikult on, siis raputan ma suurematele lumehangedele tuhka ning raiun õue peal jää sisse kanaleid, et vesi kiiresti minema voolaks . On ikka ülimalt südantsoojendav vaatepilt, kui palju märtsipäike suudab õhtuks suurest hangest ära süüa. Ja varsti pärast seda saab juba sulanud pinnasesse kannaga kraave vedada, et maapind ikka kiiremini taheneks. Seda kraavitamist saab tavaliselt ka külavahe teel tehtud, sest muidu on reaalne oht kuskile mülkasse kinni jääda ja kellele ikka meeldib ühtlaselt poriga kaetud PRUUN auto. Ning see esimene päev, kui kodu sissesõidutee on lõpuks tahenenud... see on ikka vägagi märgilise tähendusega! Ning linnud hakkavad tasapisi rohkem häält tegema...

Ja kui kevadeootus tõesti juba tappa tahab, siis võib ju alati mingeid seemneid tuppa aknalauale külvata.


Või mõnda suuremasse ehituspoodi või veel parem, aiaärisse tolgendama minna - lihtsalt niisama ainult vaatama ja nuusutama, eks?! 😜


Täna tegelikult on õues kevadine küll - tuul ei puhu vahelduseks pikali ja linnukesed teevad juba vähe rõõmsamat häält. Ühtegi rändlindu pole ma küll veel kuulnud ega näinud. Peenras pole meitel veel midagi vaadata, isegi lõunaseina ääres kasvavad lumikellukesed ei õitse. Aga sellest hoolimata on kusagil hinges tunda kevade erutust/ärevust, sest õige pea saab see kevade sugemetega talvekuu läbi ning SIIS alles läheb lahti... 💚💚💚  Jeee!

Aga niikaua mõnulen ma magusas ootusärevuses, keedan tassi kuuma taimeteed ning keeran end oma veranda sohvale, nagu kass sooja ahju äärde kerasse.😻 Mmm, märts on ikka nii mõnus...