reede, 13. september 2019

Üks päev Loode-Eestis ehk... siis, kui veel suvi oli


Tegelikult on jutt muinastulede (öö) päevast. Ühest ilusast ja suviselt palavast päevast, kui me olime otsustanud tähistada perega oma pere teismelise sünnipäeva väikese väljasõiduga. Tegelikult oleks ju võinud talle lihtsalt mingi juraka kah kinkida, aga mõtlesime, et see läheb tal juba paari kuuga meelest, aga pikk piinarikas päev koos lubjakatest vanemate ja tüütu väikevennaga - see juba niisama ei unune! 😛 Et halba asja natukenegi pehmendada, haarasime tiba kõrgema reitinguga onu Sveni ka kampa. 😀

Ja et teismeline nõustuks meiesuguste igavate vanainimestega ÜLDSE välja tulema, siis kasutasime söödana Laitse ralliparki. Tadaa... ja teismeline lendas liimile nagu niuhti 😝 Ütle veel, et vanemad lollid on! 😛


Seda, et ta hästi sõita oskab, ma teadsin. Aga täitsa huvitav oli jälgida, kuidas ta end mingitest kaameratega varustatud enesekindlatest kuttidest, tuima järjekindlusega, järjest mööda pressis. Üks nimetas end enne sõidu algust veel Hõbenooleks. Häh! 😂
Pärast seda, kui poisid olid end rallipargis ära väsitanud, tegime peatuse Laitse lossi juures,


kus onu Sven (koos Väikemehega) eksis ära tuhande tuti mäele... 😉




Koos väikeste poepeatustega jõudsime Keilasse, kus ühes toidukohas leidsin ma pakutavat Futu kooki. No, seda ei saanud ma muidugi proovimata jätta 😜


Oli teine midagi kräsupea koogi sarnast, ainult et... kahjuks teen ma ise kõvasti paremat 😂

Edasi jõudsime (poolkogemata) Rummu karjääri. Sissepääs maksis täiskasvanutele 3€, alla 18-aastased said üldse tasuta. Ja sellest rahast mul kahju küll ei olnud!








Mööda seda kitsast ja lõpuks ka väga järsku rada jäi minul kahjuks turvakaalutlustel üles ronimata. Sest Väikemeest poleks ma maha raputada saanud ja kuna tema turvamiseks oli juba minu kahte kätt vaja, siis... enda tarvis poleks lihtsalt käsi jagunud.😦
Pean ainult 12 aastat veel ootama - siis ronib juba ludinal ise!
Iseasi, kas siis veel minust ronijat on... 😂

Tegelikult oleks tahtnud seal kauem aega veeta, aga kuna kell liikus halastamatult õhtu poole siis...
Aga kes teinekord sinna kanti satuvad, neile soovitan soojalt! 💙💚💙
Ja mis peamine, teismelisele meeldis ka! Nii palju ilusaid Insta pilte...😛

Mereäärse rahvaga on ilmselt teisiti, aga ühele keskmisele kesk-eestlasele on ilusa ranna leidmine paras peavalu. Võib-olla olen ma paranoiline, aga mulle tundub, et enamus rannarahvast teeb kõik endast oleneva, et tüütu turist rannast eemale hoida. 😂
Õige ka! Nagunii tulevad siia lärmama, jätavad oma laga randa ja kakavad põõsaste alla. Kellel selliseid vaja?
Ühesõnaga, ühe õige ja hea ligipääsevusega ranna otsimine võtab aega. Ja kuna mul laiutas atlases Loode-Eesti randade kogemuses suur must auk (mul on selline hea märkmetega atlas muidu), siis võis asi võtta arvestatust kauem aega.
Õnneks meil joppas ja pikalt otsima ei pidanud. Ja edasi ei julgenud ka sõita/otsida, sest pärast poleks meile (head) parkimiskohta enam jagunud. Niisiis jäime varakult ankrusse ja saimegi rahulikult merega omaette olla. Tema rääkis. Meie kuulasime. Hoolega.
Ei pannudki muusikat üürgama, ega loopinud prahti maha. Kakat ka ei teinud. 😛



Väikemees vedas oksaga liivale hoopis ühe rallitee 😛







Nii ta läks. Imekaunilt. Justkui teades, et sellel õhtul on nii vaja.



Lõketest ongi millegipärast mul ainult see pilt. Tegelikult oli neid lõpuks kahekümne ringis. Ilus oli. Isegi kontvõõrana.
Teismelisel algas järgmine päev uus eluetapp  - uus kool, uus elamine ja uued tutvused.
Minu meelest täitsa ilus viis suvi ära saata, sünnipäeva tähistada ja uut algust samuti.
Elu on imeline. Kui me vaid oskame vaadata. 💗

Ei olnud küll aianduslik jutt...
Aga aedleja on ka ainult inime! 😎 😛
Ja praegu sajab meil külma vihma. Prrr...

Järgmine kord proovime siis tublimad olla 😀

reede, 30. august 2019

Selle suve suured staarid




Alustame uutest. Igasuguse pika sissejuhatuseta asun kohe taevani kiitma eelmisel aastal Tii käest saadud naistenõgest `Weinheim Big Blue`-d. Jessas, on see alles tuust! Kus ma küll enne olen elanud??? Pimeduses! Kuidas ma küll enne olen elanud - ei saa aru...
Nepeta `Weinheim Big Blue` alustamas





Ma ei saanud temast häid pilte eriti teha - ühel lihtsal põhjusel - ma nimelt istutasin ta sügisel absoluutselt valesse kohta. Kivila piirile, kile äärde, nimelt. Mõtlesin, et mõnus väike sinakaslilla pussakas sobiks sinna väga hästi. Aga mis ma sain???  SUURE ümmarguse pilgupüüdja musta kile kõrvale. 😂 Kõik käivad ja imestavad, et MIS SEE ON??? Maakera! 😛
Sellel viimasel pildil on värv juba õigem, tegelikkuses on ikka pigem lilla, kui sinine see maakera.



Ühesõnaga, üks imeline (omapärase lõhnaga) tuust, mille varred ei vajunud ka suurte vihmade järel ära. Õitseb pikalt nagu hull, õied vihma ei karda ja meeldivad väga igasugu sumisevatele putukatele. Käisin just vaatamas, et õitsemine hakkab lõppema, aga taim sumiseb endiselt, nii et mina neid varsi praegu maha lõigata ei raatsi - las mummid võtavad viimast :)
Jään huviga ootama, et milline ta järgmine aasta on. Ümber istutama ei hakka, las ta siis eputab seal oma ilusa värviga, õnneks pole punane.  😛

Teine "eriti eksklusiivne" taim, mida ma taevani kiita tahaksin on... Daucus carota ehk metsporgand. Niii igav, mõtlete, eks?! Aga vaat mina armusin sellesse taime juba kaks aasta tagasi Saaremaal.



Ei jõudnud mina ära imestada, milline kaunis taim seal tee äärtes vohab. Milline ilu ja graatsia...
Seda on minul kindlasti vaja! Ja ära ma need seemned tõin! Ja maha külvasin. Ja olen tulemusega rohkem, kui rahul.






Mitte üks inimene pole sealt niisama mööda kõndinud!
Taaskord ei hoolinud ka see taim tuulest, vihmast ega kõrvetavast päikesest. Sobides nii sooloesinejaks, kui ka taustalauljaks. Tema õite ajas muutumine on ilus ja huvitav, värv hea neutraalne. Jah, metsporgandist on aretatud ka vähemalt üks väga ilus sort, aga selle õied on lõpuks siiski veinipunased ja minu aias oli selle sordi õitsemine väheldane, nii et selles mõttes teeb liik tollele ikka pika puuga ära. Aga arvestada tuleb metsporgandi looduslike kasvukohtadega - lahjad teeääred. Nii et, kerge muld ja palju valgust, siis kasvab mühinal ja ei jää oma iluga küll kellegile alla.
Niisiis, kõik hea ei tulegi alati istikuärist ega maksa väikest varandust. Mõned väärt asjad kasvavad meie oma looduses, pane ainult tähele :)

Järgmine selle suve uus suur staar on ehk mõnevõrra ootamatu (mitte küll meie jaoks), aga ütlemata tähtis ja kaua oodatud. Lõpuks sai see ammu igatsetud sillutis siiski maha. 😀 Vähemalt üks oluline osa sellest...





34 m2. Ja kes veel ütleb, et sillutise ladumine lapsemäng on siis... on tal pea-aegu õigus. Kivide ladumine on tõesti köki-möki kogu tehtava eeltöö (pinnase eemaldamine, täitmine; pinnase tihendamine; veelkord täitmine; veelkord tihendamine; õigete kallete tekitamine; servade fikseerimine jne) kõrval. 😂
Ja Väikemehe arvates oli niisama liivaplats ka väga hea 😃

Mees himustab sügisel natuke veeel sillutist panna. Huvitav, mis tal küll viga on??? Mina pole küll kindel, kas ta ikka jõuab.

Tegelikult meeldiks mulle palju rohkem siin mingi looduslähedasem lahendus, aga niikaua kuni me alles mõtleme, mis (ja kuidas) see olema peaks, siis... peab see sillutis asja ära ajama. Elu on õpetanud, et kõik on muutumises ja mingeid kindlaid ja lõplikke asju (va surm) siin elus ei ole.

Uute väärt staaride hulka kuulub kindlasti ka kaks suureõielist rõngaslille/kassinaerist või olgu nende nimed, mis iganes. Igatahes toredad tegelased, kes oma SUURED õied õhtuti nii mõnusalt kokku pakivad.

Edasi tulevad juba vanad teada-tuntud staarid - floksid muidugi :)

`Rosa Pastell`
`Blue Paradise` + `Rosa Pastell`
"Välja kaevatud" `Bright Eyes` (siseringi naljad :P)

Nimetu tegelinski
`Flame Blue` - kuskilt jäi meelde, et ei pidanud lõhnama, aga vale puha - lõhnab küll!
Eks ole teisigi toredaid staare - igalühel oma põhjus siin kasvamiseks.





Kassisaba `Ulster Blue Dwarf`
`Fata Morgana`
Siilikübarad on minu suured lemmikud, sest nad on ka augusti lõpus igati tip-top väljanägemisega, teevad aeg-ajalt uusi toredaid seemikuid ning ei karda ei vihma ega tuult. Oleks neid vastupidavaid sorte ainult rohkem.





Monadrad annavad samamoodi huvitavaid seemikuid, mis on tavaliselt vastupidavamad, kui sordid :)
Seemikud
Lepalehisele kletrale (Clethra alnifolia) sai eelmine aasta viimane võimalus antud. Istutasin ta juba kolmandat korda ümber. Istutusaugu põhja panin suure prügikoti, mille põhja tegin mõne augu ja täitsin kogu selle augu rabast toodud turbaga. Et kui nüüd ka ei kasva siis...
Aga kasvab! Täitsa kenasti kusjuures. Õitseb küll eelmise aasta okste pealt, mida eriti palju pole, aga sellest hoolimata on õisi täitsa palju. Nii et hetkel sai armu. :)


Edasi ei ole pildid mitte taimede, vaid koosluste pärast. Ma olen ikka mõelnud, et kuidas neid peenraid peetakse, kus iga taim uhkes üksinduses peenras soleerib. Minul läheb asi ikka lapesse. Ja las läheb, nii ongi õige. Minu jaoks :)





Ütleme siis, et see on segasumma suvila stiil 😛

Ja ühte SUURT staari pean mina veel kiitma. Tähelepanelikumad on ehk juba märganud vahest ühte (ilusat) punast paakautot minu aiapiltide peal. 


On teine mul siin juba kevadest saadik toeks ja abiks (koos staarist mehega muidugi) ja ega ma enam hästi mäletagi, kuidas ma ilma temata üldse aiandatud sain. 😀😍😎

 


Ja hoolimata sellest, et tegelikult on ta ikka üks räme tünn (10 t), siis nimi on tal...


Eksole! 😂 
Mees aretas talle (!) mingeid värke-särke külge, et ma saaksin lisaks veevoolikutele, sinna ka vihmuti järgi panna. Ja kuna mulle üldse ei meeldi joogivett kastmiseks kasutada, siis on minu meelest eriti hea, et täidab ta seda paaki tiigi veega ja no, paagitäite lugemine on meil juba lootusetult sassi läinud... 😂

Ma tegelikult jälestan igasugu metallist asju, mis aiavaadetesse tikuvad, sest ka kõige uhkem (sõidu)auto lihtsalt ei sobi sinna. Aga vaat see masin mulle meeldib! Temas on stiili. Ja iseloomu. Nii et ma täitsa naudin neid kooslusi, mis aial temaga tekivad. Ma hakkan vist peast metallistuma... 😝
Igatahes oleks mul siin ilma temata palju raskem, sest meil kestab endiselt põud ja allasadanud vihm on pigem lehti niisutanud, kui midagi päriselt kastnud. Seenele pole meil ka sellepärast asja 😦 

Vaat sedamoodi siis meitel asjalood. Rohkem ei kiida seekord. Lilled lähevad uhkeks ja... mees ka...😂 Aga no... tore, et nad kõik mul ikka olemas on. Ühed täiendavad teist ja... kannatab elada küll. 😛

 Ma igaks-juhuks enam ei kirjuta, hiline kellaaeg hakkab juba tunda andma... 😀