esmaspäev, 28. oktoober 2019

Kõik ei ole veel kadunud!

Jumal on vist ikkagi olemas, sest pärast seda jubedat vihmast nädalavahetust kingiti meile vahelduseks üks ilus päiksepaisteline oktoobrilõpupäev. Mitte eriti soe (+4), aga tuulevaikne. Ja see teeb asja oluliselt paremaks. Kohe PÄRIS heaks! Ja igasugu head asjad kuluvad hetkel hädasti ära. 😂
Nii vedasin ka mina täna oma kondid õue aiatoimetusi tegema. Ja neid on mul teha veel üksjagu. Olude sunnil. Ikka selle minu lemmikrubriigi "Elus juhtub asju" pärast. Ühtepidi on see ääretult ebameeldiv rubriik, sest see ei allu kuidagi meie soovidele, tahtmistele või mõtetele. Teisipidi... kasvatab see meid suuremaks, rikkamaks, paremaks ja tugevamaks inimeseks. Ja õpetab armastama elu kogu tema ilus ja valus. Elu on imeline! Lihtsalt imeline...

Malus hyb. ´Liset`
Ee... nüüd läks vist jahuks ära. 😱
Kes saavad aru, need saavad. Teised võivad jumala rahus mõelda, et minu kupli all pole asjad ikka päris korras. Ma üldse ei pane pahaks.😛

Ühesõnaga, kõike plaanitut ma aias ilmselt teha ei jõua. Samas... tunnen ma seda SUUREMAT heameelt iga mulda saadud tuusti pärast või üldse iga pisikese asja pärast, mis ma tehtud saan. Täna sai lisaks veel koltunud taimepealseid lõigatud (lõpp juba paistab!) ja üks väga vajalik auk aiamaale kaevatud. Ja ainult 3 sorti tulpe on jäänud veel maha panna. Jee! Ja ühe kriitilise koha pealt jõudsin üks päev vahtralehed kokku riisuda. :) Igale poole ilmselt rehaga vehkima enam ei jõua, aga mine sa tea - äkki tuleb siiski pikk sügis?

Järgnevad fotod on tehtud oktoobri alguses ↓

Thunbergi kukerpuu `Green Carpet`
Thunbergi kukerpuu seemikud

 Üks tore jaapani enela seemik ↓
2. oktoober


20. oktoober
28. oktoober


Harilik pihlakas Sorbus aucuparia 'Joseph Rock'

Täitsa kobe pruunõis - kare päiksesilm `Loraine Sunshine`
Kuldse piimalille Euphorbia polychroma sügisvärvus
Hiina siidipööris `Zebrinus

Susa-pusa :)

Täna (28.10) tehtud fotod ↓
Harilik pihlakas Sorbus aucuparia `Titan`
Brunnera seemik
´Liseti` erilise kujuga lehed
Kõrreline, kelle nimi mul kunagi meeles pole 😛

 Arukask `Youngii` on veel täiesti lehtes
... aga mitte kauaks 😛

´Polka` - viimased, hapupiimased 😛

 Maailma kõige ilusam floks ehk aed-leeklill `Elisabeth`. ↓

Või no... mina ei ole ühtegi ilusamat veel näinud. Eks presenteerige, kui teil on! 😛

Thunbergi kukerpuu saak

Minu suur lemmik - serbia kuusk Picea omorika
Vaat, kui rõõmsaid pilte saab, kui päike paistab. Nii et kõik ei ole sugugi veel kadunud! Veel on elu. Veel on värve. :)

Kui endast rääkida siis... tervis on palju paremaks läinud. Olen jälle kiirkõnni lainel, aga... mitte veel (päris) terve. Hankisin vana köha peale uue. Ja kurguvalu. Ja nohu, mida mul enne üldse polnud. Lühidalt öeldes, olen ma tsüklis. 😂 KÕIK korjan üles, mis korjata võimalik. Kõige naljakam on see, et isegi pere neljase külge ei hakka need minu hädad, teistest rääkimata. Ju see esimene tapjabakter pani ikka korralikku põntsu minu immuunsussüsteemile. Ja siis kõik need muud... asjad. Mõnel päeval tundub, et jee! täna on vist parem - järgmisel on jälle valus rääkida ja köha ei anna asu.

Nii et, kui kellegil on häid ideid, kuidas oma olematut immuunsust turgutada ja enneaegselt mitte otsi anda, siis... ärge hoidke endale. Ma tahan ka elada! Pikalt veel. 😂

esmaspäev, 30. september 2019

Üks väike heinaniitmise pildilugu ning natuke tervisejuttu

Need pildid said tehtud juulikuu viimasel päeval, siis kui teinepool viimase heina põllult maha niitis.
Kõigepealt tulid kured. Ju oli külapeal siva jutt laiali läinud, et meil siin miski jube hea söögikoht avatud. Ja nii nad kohale lendasidki. Vanad ja noored. Kokku sai lõpuks kaheksa lindu. Pildistada oli neid muidugi raske, sest ega need hulld ju paigal seisnud. Ei-ei, neil oli kogu aeg räme rutt uutele (ja) parematele jahimaadele.






Kiirel sammul edasi
Kiire - kiire!
Traktorit nad ka ei kartnud, seega oli mees täitsa hädas, kui jälle ringi oli vaja keerata - paremaid palasid jahtides, kadus kurgedel igasugune ohu taju. 😂
NB. Piltidel on liikuv masin!
Kas see on PÄRIS KINDEL, et sul just siin on vaja sõita???

Jälituspatrull
Samal ajal oli põllule ka üks rebane nuusima tulnud ja ega temagi tühja kõhuga jäänud :)



Suutäis head-paremat

Amps nr 2

Ma kuidagi ei raatsinud neid pilte ainult endale hoida. Selline tore suvine hetk, mille menutamine hea sooja tunde tekitab :)

Ja sooja on mul hetkel väga vaja, sest tervis pole vahepeal kahjuks oluliselt paremaks läinud. Ja nii juhtuski täna arstil käies see, mida ma eelnevalt kartnud olin - minust kimas mööda rulaatoriga tädi. 😂 Ja ausõna, ma ei pane praegu midagi juurde - ta pani mulle ikka pika puuga ära. Nii et... aeglane olen. Neetult aeglane!
Ma pole kunagi oma elus nii haige olnud. Kõige parem on see, et ka arst ei tea, mis mul viga on. Söön antibiootikume, aga paremaks suurt ei lähe. Või no...tegelikult on täna esimene päev, kui mul pole (veel) palavikku olnud. Aga hingata on ikka väga ebameeldiv. Ja köha tahab kopsud välja lennutada. :(
Eile hakkasin pead murdma oma liikumiskiiruse üle. No päriselt - miks? Mul ei ole mingeid liigesevalusid ega muud sellist, mis mu liikumist takistaks, aga ometi olen ma tiguaeglane. Nii ma siis eile lauda poole loivates otsustasin, et astun LIHTSALT kiiremini - peab saama ju! Juhtus aga see, et minu ülakeha liikus küll ettepoole, aga need pehmed vostid seal all lohisesid ikka samamoodi edasi. Täielik anomaalia!

Ainuke põhjendus, mis ma sellele välja mõelda suutsin, on see, et minu keha on targem, kui mina ja selline liikumiskiirus on tema jaoks lihtsalt optimaalne, et ma enam-vähem normaalselt hingatud saaksin (ilma kopsu välja köhimata) ja, et võimalikult palju hapnikku ikkagi verre jõuaks. Ja siis ehk ei käi pea ka nii palju ringi.

Raskematel hetkedel on teinekord tekkinud sisedialoog:
- Kuule! Oled sa ikka siin???
- Eee... ma ei tea enam...

Eile ma ainult nutsin suurest ahastusest.
Täna ma enam ei nuta ja mõtlen, et ehk läheb ikka paremaks. Ükskord peab minema ju!
Aga nõme on ikkagi! Ma ju nägin, millise kaastundega mind täna seal ootesaalis teiste haigete poolt vaadati - nagu raskelt haiget, kes kohe surema hakkab. Mul ei olnud piisavalt häält, et neile öelda: "Oodake ainult! Ma kavatasen terveks saada! Ja siis te veel näete, kuidas ma jooksen!" 😎

Mees arvas, et mu on täna siiski parem. Sest ma nõudsin käed puusas keset kööki keedukaruleid. 😀
Nii et - elame veel!

teisipäev, 24. september 2019

Siis, kui elu sakib ehk... sügiseselt


Hiljaaegu jäi mind kummitama ühe inimese küsimus seoses plaanidega. Küsimus ei olnud esitatud mulle, aga uuriti ühe inimese tulevikuplaanide kohta. Plaanid... mmm. Eks igaüks meist saab elult OMA õppetunnid. Ja mina olen ENDA OMADEST juba õppinud, et igasugu plaanide tegemine on saatanast. Mäletate - inimene plaanib ja... Jumal naerab. Laginal!
Seega elan ma teadlikult suhteliselt "plaanivaba" elu. Ok, piisikesi plaane salaja ikka teen, ja ongi hea, sest siis saab Jumal jälle kõhutäie naerda. Ja mis saaks mul olla naerva Jumala vastu...


Sest tegelikult oli mul vaja hoopis kiirkorras marineerida ära need kurgid, mis mees külma käest päästis. Ja siis oli vaja veel hulk taimi maha istutada. Kanadele oli vaja sööta tuua. Ja väikesi männi istikuid pidin metsa äärest tooma... ja istutama. Ja tomatid pidin kasvumajast ära korjama. Ja viinamarjad õuest. Ja peedid. Suure peenraserva pidin sirgeks kaevama - mees ladus sinna kividest tee, aga hetkel ei jookse peenar ja tee veel kokku. Ja verandal ootavad suured karbid tulbi- ja nartsissisibulatega... Ja taimede pealseid pidin lõikama. Ja spiraalkimpu harjutama. Ja lastevanemate koosolekul käima. Koristama pidin. Ja paar lindu lihaks tegema... Kartulid pidin üles võtma. Ja maad kaevama! Peenraid rohima...  Jätkan vä???

Ja mis MINA tegin??? MA JÄIN HAIGEKS! Kas saab veel paremat ajastust olla, ma küsin. 😂
Ühesõnaga, ma olen neljandat päeva täitsa siruli. Ja mis haigus see on, pole mul õrna aimugi - lihtsalt palavik ja enesetunne nagu oleks trammi alla jäänud. Selleks et 8m kaugusele WC jõuda, tuleb poole maa peal puhkamise paus teha. 😂
Aga ega ma mingi nõrk pole. Pühapäeval (kui ma veel polnud selle peale tulnud, et mu kohutavalt halb enesetunne võiks palavikust olla 😃) üritasin ma siiski õues tööd teha ja sain isegi tiba peenra serva kaevatud - lihtsalt jube raske oli millegipärast. 😂 Ja kui mulle lõpuks meenus, et see kopsu plahvatamise ja valusa kõditunde tunne kontides on vääga sarnane palaviku omamise tundele, siis olin ma ikkagi äärmiselt üllatunud, kui kraadiklaas täitsa päris palaviku näitas, sest ma arvasin, et ehk on mul lihtsalt stress. 😂 No kui loll saab üks inimene olla... Tundsin end ju tiba süüdi, sest ka eelmise päeva olin ma jubeda peavalu pärast lihtsalt niisama raisku lasknud.

Nagu juba öeldud, ega ma mingi suss ei ole, niisiis kohutavast enesetundest hoolimata, pressisin ma end ikkagi pühapäeva õhtul mehega poodi kaasa - mul oli mingi isu, aga ma ei teadnud veel, mille järgi (poes selgus, et suitsutatud hõbeheigi järgi 😛). A-e-g-l-a-n-e olin. Niisiis olin valmis, et iga hetk purjetab minust nagu tühjast küünist mõni rulaatoriga (vana)inimene mööda. Õnneks seda ei juhtunud - jäeti mulle siiski mu väärikus. 😂

Ega ma tegelikult korralikult haige olla oska, seega olen ikka iga päev üritanud ÜHE kasuliku asja ka teha. Eile nt. sain kaks akent pestud - oli korra mingi helgem hetk nagu...
Täna tegin ühe väikse õmblustöö ära - hää rahulik töö, ei aja higistama ega miskit. See viimane osutus loomulikult valeks mõtteks, sest juba selline raske töö nagu hingamine ise kattis mind mind külma higiga. Ei saagi aru, kas on parajasti palav või külm või??? Pea käib ka vahepeal imelikult ringi...
Täna on neljas päev. Kui homme parem pole, hakkan oma arsti ahistama. Paras talle! 😛

Pilte käisin nüüd spetsiaalselt õues tegemas. Kanad ootasid ju ka süüa... Aga see vist ikka ei olnud hea mõte. Tekkis tunne nagu kops oleks kopsu poleks. Väga huvitav tunne igatahes...

Ahjaa, külm käis ka meil külas. ↓




Enne külmasid tehtud pilt sellest mehe laotud teest ja peenraservast, mis nüüd tegemist ootab



Ja üks niisama nunnu kivila pilt ka 😍


Kokkuvõtlikult - kõik on nii nagu sügisel käibki.

Aga kui keegi, hirmus inime, julgeks mu küsida käest praegu küsida, et mis PLAANID mul ka edasiseks on siis... ma viskaks teda ilmselt mingi kõvema esemega. Viuh!
"Elus püüan püsida, lol..kas!" 😂


Sai vist tiba okkaline postitus, aga pole hullu - ma võin seda hetkel endale lubada.
Terveks saan, siis püüan jälle normaalne olla. Kui õnnestub. 😝

Tervise pärast pole vaja samuti muret tunda, ilmselt lihtsalt mingi vastik viirus. Kes ise proovida soovivad, on külla oodatud. 😝 

reede, 13. september 2019

Üks päev Loode-Eestis ehk... siis, kui veel suvi oli


Tegelikult on jutt muinastulede (öö) päevast. Ühest ilusast ja suviselt palavast päevast, kui me olime otsustanud tähistada perega oma pere teismelise sünnipäeva väikese väljasõiduga. Tegelikult oleks ju võinud talle lihtsalt mingi juraka kah kinkida, aga mõtlesime, et see läheb tal juba paari kuuga meelest, aga pikk piinarikas päev koos lubjakatest vanemate ja tüütu väikevennaga - see juba niisama ei unune! 😛 Et halba asja natukenegi pehmendada, haarasime tiba kõrgema reitinguga onu Sveni ka kampa. 😀

Ja et teismeline nõustuks meiesuguste igavate vanainimestega ÜLDSE välja tulema, siis kasutasime söödana Laitse ralliparki. Tadaa... ja teismeline lendas liimile nagu niuhti 😝 Ütle veel, et vanemad lollid on! 😛


Seda, et ta hästi sõita oskab, ma teadsin. Aga täitsa huvitav oli jälgida, kuidas ta end mingitest kaameratega varustatud enesekindlatest kuttidest, tuima järjekindlusega, järjest mööda pressis. Üks nimetas end enne sõidu algust veel Hõbenooleks. Häh! 😂
Pärast seda, kui poisid olid end rallipargis ära väsitanud, tegime peatuse Laitse lossi juures,


kus onu Sven (koos Väikemehega) eksis ära tuhande tuti mäele... 😉




Koos väikeste poepeatustega jõudsime Keilasse, kus ühes toidukohas leidsin ma pakutavat Futu kooki. No, seda ei saanud ma muidugi proovimata jätta 😜


Oli teine midagi kräsupea koogi sarnast, ainult et... kahjuks teen ma ise kõvasti paremat 😂

Edasi jõudsime (poolkogemata) Rummu karjääri. Sissepääs maksis täiskasvanutele 3€, alla 18-aastased said üldse tasuta. Ja sellest rahast mul kahju küll ei olnud!








Mööda seda kitsast ja lõpuks ka väga järsku rada jäi minul kahjuks turvakaalutlustel üles ronimata. Sest Väikemeest poleks ma maha raputada saanud ja kuna tema turvamiseks oli juba minu kahte kätt vaja, siis... enda tarvis poleks lihtsalt käsi jagunud.😦
Pean ainult 12 aastat veel ootama - siis ronib juba ludinal ise!
Iseasi, kas siis veel minust ronijat on... 😂

Tegelikult oleks tahtnud seal kauem aega veeta, aga kuna kell liikus halastamatult õhtu poole siis...
Aga kes teinekord sinna kanti satuvad, neile soovitan soojalt! 💙💚💙
Ja mis peamine, teismelisele meeldis ka! Nii palju ilusaid Insta pilte...😛

Mereäärse rahvaga on ilmselt teisiti, aga ühele keskmisele kesk-eestlasele on ilusa ranna leidmine paras peavalu. Võib-olla olen ma paranoiline, aga mulle tundub, et enamus rannarahvast teeb kõik endast oleneva, et tüütu turist rannast eemale hoida. 😂
Õige ka! Nagunii tulevad siia lärmama, jätavad oma laga randa ja kakavad põõsaste alla. Kellel selliseid vaja?
Ühesõnaga, ühe õige ja hea ligipääsevusega ranna otsimine võtab aega. Ja kuna mul laiutas atlases Loode-Eesti randade kogemuses suur must auk (mul on selline hea märkmetega atlas muidu), siis võis asi võtta arvestatust kauem aega.
Õnneks meil joppas ja pikalt otsima ei pidanud. Ja edasi ei julgenud ka sõita/otsida, sest pärast poleks meile (head) parkimiskohta enam jagunud. Niisiis jäime varakult ankrusse ja saimegi rahulikult merega omaette olla. Tema rääkis. Meie kuulasime. Hoolega.
Ei pannudki muusikat üürgama, ega loopinud prahti maha. Kakat ka ei teinud. 😛



Väikemees vedas oksaga liivale hoopis ühe rallitee 😛







Nii ta läks. Imekaunilt. Justkui teades, et sellel õhtul on nii vaja.



Lõketest ongi millegipärast mul ainult see pilt. Tegelikult oli neid lõpuks kahekümne ringis. Ilus oli. Isegi kontvõõrana.
Teismelisel algas järgmine päev uus eluetapp  - uus kool, uus elamine ja uued tutvused.
Minu meelest täitsa ilus viis suvi ära saata, sünnipäeva tähistada ja uut algust samuti.
Elu on imeline. Kui me vaid oskame vaadata. 💗

Ei olnud küll aianduslik jutt...
Aga aedleja on ka ainult inime! 😎 😛
Ja praegu sajab meil külma vihma. Prrr...

Järgmine kord proovime siis tublimad olla 😀