kolmapäev, 15. august 2018

Olulised linnu-uudised, toiduabi ja soovimatud (ja mh kasvatamata) külalised

KÕIGE olulisem uudis on muidugi see, et  taevaluugid on lõpuks lahti läinud. Jess! Jumal tänatud! Koos sellega on on ka temperatuur kolinal alla tulnud. Üpris veider (aga uskumatult kodune) tunne, kui õues poeb külm kontidesse, nii et toas tuleb kere üles soojendamiseks tassike kuuma teed keeta. Mmm... mõnus. Kohe inimese tunne tekib. Pea nokib ja puha... (vahepeal läks juba meelest ära, kuidas see üldse käib) :D
Ja kui nokkimisest juba rääkida, siis suvel võetud tibudest on kasvanud sellised tegelased:

Kahtlustatud kukk ONGI kukk, kireb juba ja puha (on kahe ja poole kuune :D). Ülejäänute osas olen ma ikka hellitanud lootust, et need on tüdrukud. Mees aga avaldas nüüd arvamust, et nood on KA kuked. Fui, milline hirmus inimene - ikka peab mul tuju halvaks ajama! Nüüd ma vaatan õuduga nende "kanade" sabasulgede kasvamist ja... vaatan ruttu kuskile mujale - kahtlaselt pikad tunduvad need suled 😂

Ka kukk??? 😄
Hea uudis on see, et kevadel ostetud 3 noorkana hakkavad tasapisi munele:


Kaks alumist muna on noorte esimesed katsetused :) Ülemised vanade tegijate omad

Ilma juurde tagasi pöördudes, siis ütlemata tore, et ometi on sadama hakanud, aga... mis selle kuivaga juba pekki läks, see ongi pekis. Oma tuustide pärast ma väga ei muretse. Üldiselt on mul seis täitsa kena ja mis minema peab, eks see siis läheb ja... tuustid saab üldjuhul asendada. Palju rohkem olen ma mures oma pere (talvise) toidulaua pärast. Kartulisaak on kehva ja porgandit ei hakanudki ma selle suure kuivaga maha külvama (tagantjärgi täitsa õige otsus). Erinevad lehtköögiviljade pealsed pisteti paari päevaga lihtsalt nahka ja enamuse kurgitaimi võttis külm kevadel ära. Till ei suvatsenud selle kuivaga korralikult kasvada, niisiis sügavkülma polnudki midagi panna, sibulapealsetega umbes sama lugu jne, jne.

Nojah, marineeritud kurgid jäävad ilmselt ära. Maitsvaid kartuleid saab ehk kohaliku kartulikasvataja käest osta ja porgandite osas peab (jälle!) ema peale lootma. :D Hea, kui sul ikka ema on! Eriti hea, kui ema raskel ajal veel toiduabi ka osutab. 😜
Niisiis... ema tõi mulle ükspäev oma ülekasvanud peenrakurke. Pidid mingid imelikud kurgid olema, st kasvavad ja... kasvavad ja... ikka kõlbavad süüa. 😀 Kuna marineerimiseks olid need juba liiga kogukad, tegin nendest seda toorest vürtsikat kurgisalatit. No teate küll, seda küüslaugust varianti, mida kuumutma ei pea. Topite lihtsalt purki ja... saate jõuludeni pugida.
Ja olid huvitavad kurgid tõesti.


Esiteks olid need täiesti siledad, nii et pesemiseks piisas kiirest kraani all loputamisest. Ei mingeid õudseid torkivaid ogasid. Nii hea oli käsitleda.
Teiseks, hoolimata oma suurusest (üks oli mul rohkem, kui poole kilone) ei olnud need kurgid kibedad, kollased ega seest õõnes. Jah, seemned siiski olid, aga need sai välja lõigata.


Kolmandaks olid need kurgid hoopis teistsuguse olekuga, kui tavaliselt ülekasvanud peenrakurgid on - noor kurk on hoopis niiskema ja krõmpsuma olekuga, kui need vanakesed, mille viljaliha hakkab vaikselt juba vahtkummi meenutama. Aga vaat need kurgid olid endiselt mõnusalt mahlakad.
Ja neljandaks,... need olid toorelt väga maitsvad. Ja no... ma ei ole just inimene, kes ülearu toorest kurki armastaks. Mis sest vesisest hapukast asjast ikka armastada. Aga no need olid maitsvad. Ausõna! 💚💚💚
Ja... ma ei kiida siin niisama.  Mul oli õnneks oma peenrast kohe võrdlusmaterjali võtta ("Aztec" ja "Amour"). Minu kurgid olid ogadega ("Aztec" on selles osas eriti hirmus tegelane), ülekasvanuna kollased ning "vahtkummised" ning maitselt (ka noore kurgi puhul)... panid ema käest saadud minu omadele ikka pika puuga ära. 😀 Purgis pole enam ilmselt küll väga vahet. Ainuke puudus, mis neil kurkidel üldse ilmnes, oli see, et nende koor oli toorelt tarvitamiseks liiga paks (vähemalt ülekavanuna), niisiis pidin ma need enne salatiks tegemist ära koorima (no koorega oleks salat lihtsalt ilusam välja näinud).
Te nüüd kindlasti juba tahate, mis imekurgiga siis tegemist on?
Ema ostis toidupoest suvalise tootja suvalise paki, mille jutt talle enam-vähem sobis. Suur pakk, jagub mitmeks aastaks. Sort "Hela" (F1). Guugeldasin, peaksid olema väheste ogadega kurgid, aga noil polnud ogadest haisugi, nii et nüüd ma ei teagi, mida arvata. Valed seemned pakis? Äkki noortel kurkidel ikka olid ogad??? Peab ema käest uurima. Äkki on keegi veel seda "Hela" kasvatanud? Nii heal kurgil peab ju ometi õige nimi olema. :)
Igatahes sain ma tänu ema lahkele annetusele 10 purki küüslaugust nõretavat kurgisalatit ja saan nüüd tüütuid kaaskodanikke oma tapva hingeõhuga eemale peletada. 😝


Ja kui ma siin juba toiduabi kiidan, siis tänu tädi Eve aiast pärit vaarikatele, sai üle mitme aasta jälle vaarika-mustsõstra moosi keedetud. 22 purki! :) Oi, kui hea moos tuli. :) Mmm... mis neist olematutest porganditest, kui nii head moosi on 😛 Igatahes väga armas, kui on inimesi, kes oma ülearuseid aiasaadusi teistega jagada raatsivad. Kulub igati marjaks ära.
Ja tegelikult on mul üks selline "toiduabi" kord veel hinge peal. Siis, kui meie perre oli kevadel lisandunud väike inimene, kes peamiselt rahulolematu olemisega tegeles ja sügisel saatis mehe vanaema õde (see oli nüüd küll keeruline :D) meile arvestatava koguse kartuleid ja... marineeritud kurke. Need olid maailma kõige maitsvamad kartulid! Valged, jahused ja magusapoolse maitsega.  :) No ja kurke mul ju sellel aastal polnudki ning millegi marineerimisest... võisin ma ainult unistada. Nii, et vägagi kulus see saadetis ära :) Südamest aitäh saatjale! 💕

Ja nüüd nende soovimatute külaliste juurde. Kuna meie aed on hetkel endiselt maas, siis on siin nagu läbikäigu hoov. Ja seda just rebaste osas. Saate aru? MÕNI SIIN KASVATAB KANU samal ajal, kui rebased jooksevad õue peal vaata, et jalapealt maha. Päriselt! Jalaga segada on neid meitel. Karjuvad ja kraaklevad päeva ajal ja jõllitavad lillepeenrast vastu. Üks kutsikas töllerdab meil siin iga päev. Oeh... ja siis need kombed. Millegipärast meeldivad talle hullu moodi minu köögirätikud. Need on raudkindlalt vaja jahtuvate hoidistepurkide pealt minema tassida. Kompostihunniku kallal lamendamisest ei hakka ma rääkimagi - KÕIK on vaja laiali kanda. :(
Nojah, tegelikult võiks ju VEEL hullemini olla. Ühel aastal oli meil siin rebane, kes ronis järjepidevalt üle 1,5 m võrkaia meie aeda, et... siin kakada. Või no... mitte LIHTSALT selleks, et kakada, vaid et kakada MILLEGI PEALE. Ja ma ei tee nalja praegu! Ilmselt oli tal mingi kakimiskiiks, sest ta nägi ikka vaeva selle asjaga - tassis kuskilt mingi kaltsu, paberi või midagi muud sobivat ja väljutas oma ekskremendid siis sinna peale. Jäledik selline! Ükskord, kui tal vist muud käepärast polnud, lajatas oma hunniku lihtsalt aeda kännu otsa. Õudne loom! Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ta kassi kausi järjepidevalt ära varastas ja meil lõpuks muud üle ei jäänud, kui see nööriga kassi maja külge kinni siduda. Kass ise teda ei huvitanud, aga vaat see tühi kauss...

Täna pidin õue pealt rebase rõvedat sedasammust... värki kokku korjama. Fui! Üks on selge - aiata siin ei saa! Liiga palju kutsumata külalisi ja muud... värki...

pühapäev, 5. august 2018

Kõik jamad hakkavad ikka (füüsilisest) aiast. Või selle puudumisest

Inimene on ikka imelik. Vaatamata sellele, et viimastel aegadel on väljas midagi kasulikku teha saanud ainult varajastel hommikutundidel või hilja õhtul, siis... just nüüd on räme aedlemise isu piinama hakanud. Mul on see aasta selle isuga kehvasti olnud. Päris kehvasti. Mitte, et ma oma sõbrad hooletusse oleks jätnud, aga... no polnud seda hoogu ja minekut. Ja tahtmist.
Tahtmine seilas minu õuele nüüd endalegi üllatusena tagasi. :D Hoole ja minekule on palavad ilmad ja Väikemees muidugi kõvasti pidurit tõmmanud. Aga tahtmine on ikkagi kõige olulisem ju!


Kõik algas sellest, et ma vaatasin, et sauna kõrvale saaks veel veidi hostasid istutada, kui see pagana jalgrada sealt ainult jalus ei töllerdaks. Tegelikult on mul nagunii plaanis see rada veidi eemale viia ja hakkaks siis otsast vaikselt viimisega pihta, aga... värav, kuhu jalgrada suundub, on ka vales kohas. No, aga liigutaks selle värava siis ka juba õige koha peale ära, aga... kui keegi tark inimene ainult teaks, kus see "õige" koht täpselt asub??? Vahepeal uurisin mehe käest, et kas saaks värava teise kohta liigutada - pidi saama küll. Näidaku ma ainult õige koht kätte. Muud ma ei kuulegi - õige koht, õige koht!
Noo... aga, kui me juba väravat liigutame, siis äkki liigutaks võrkaeda ka??? Nagunii vaja varsti liigutada. Mees oli jälle nõus. Näidaku ma ainult ette, kuhu uus aed uuesti püsti panna. Vedasimegi siis mehega nööre ja... saagu siis siia see aed. Selgituseks mainin igaks-juhuks, et aia liigutamine toimub ainult ühest nurgast ehk üks nurk jääb täpselt samasse kohta , teine liigub mingi 4-5 m edasi ning mingi kapitaalse rajatisega meil selle aia näol tegemist ei ole. Eelmise sajandi ehitis, vististi mehe vanaisa püstitatud. Pikad tugevad metallist postid on lihtsalt maa sisse taotud ja võrk seal küljes. Ei mingit vundamenti postidele ega miskit. Võrk on ka samast ajast, hea tugev. Ja kuna me pole sugugi kindlad, et viie või kümne aasta pärast meil seda aeda uuesti liigutada ei tule, siis me praegu samuti mingit vundamenti postidele valama ei hakka. Seisis enne püsti see aed, seisab ka pärast liigutamist! Pealegi maksaks samaväärse uue aia rajamine terve varanduse - las ta siis hetkel olla.

Tegelikult tõmbas palavus (ja mehe haiged käed) kogu asjale korralikult pidurit. Mina sain omast (ülekuumenenud) arust küll värava uue asukoha märgitud ja mees kamandas pere teismelise värava poste välja kaevama. Ja uude kohta uusi auke samuti.


Ning teismeline kostitas mind loomulikult teatega, et vihkab mind... KOGU SÜDAMEST. 😛😂
Ise mugistas muidugi naerda, kui pilte tegemas käisin. Ehh, teismelised ja nende suured tunded.
Külapeal oli too teismeline hiljem kurtnud, et emal on millegipärast vaja meeter maad väravat liigutada ja isa oli loomulikult kõigega nõus ning kuna isal käed haiged, siis hoopis TEMA pidi neid nõmedaid auke kaevama :D No tegelikult sai seda väravat ikka u 4-5 m liigutatud. 😀
Samas, ega see võrkaia rohukamara seest kätte saamine mehele mingi ülearu lihtsaks tööks osutunud. Enamus võrku on ikkagi 10-15 cm jagu maa sees ja kõigepealt oli vaja see labidaga lahti kaevata ja siis välja tõsta. 😟 No ja siis saan mina hakata seda murukamarat aia küljest lahti harutama.
Värav sai teismelise abiga uude kohta ja vana aed vähemalt osaliselt kätte saadud või lahti võetud ning uued aiaposti kohad ka aerosooliga maha märgitud. Neli postigi sai juba uude kohta maha taotud, kui...


... naine tõmbas järsku pidurit. Stop! Mõtleme ikka korra veel!

Oeh, kogu sellest aiasaagast olen ma juba korduvalt kirjutanud (nt postituses: Kui seda aeda vaid ees ei oleks...).
Kui sinu krunt on väike ja igas küljes naaber või tee, siis on füüsiline aed väga hea lahendus, et tekiks mingi tervik ja ka turvatunne. Kui sinu territoorium on aga suur, siis on kõik teisiti. Selle füüsilise aia taga pole naabreid. Või teed. Selle aia taga on sinu oma kodu. Ja vales kohas paiknev aed on ebaloogiline ning lõhub terviku.
Lihtsalt uskumatult lihtne on olnud vahepeal oma territooriumil liigelda (aed on meil ju osaliselt kokku korjatud hetkel). Vaja minna kohta X ja... lihtsalt lähedki siis selles suunas. Lihtne! Ei mingeid jäneseväravahaake! Mmmõnus...
Esialgu mõtlesin, et peaks sealt ühest nurgast veel u meetri jagu seda aeda ikkagi liigutama, et tekiks koht kahele väravale. Ja et teismelise kaevatud värava-augud tuleb ikkagi uuesti lahti kaevata (vaat sinna aukudesse sai nüüd küll killustikku pandud 😂).
Aga mida rohkem ma selle aia asukoha peale mõtlesin, seda rohkem ma tundsin, et nii ehk naa lõhub see aed tervikut. Ja kui tervikut mitte väga lõhkuda, tuleks seda aeda veel u 35 m liigutada. 😂 Aga siis jääks kartulimaa aeda, ja seda haritakse ju üldse traktoriga. Traktor minu aias??? 😱
Oeh, kuidas ma seda aeda... ei armasta. Aga ilma ka siin kuidagi ei saa. Mulle ei meeldi pimedas see tunne, et ma pole oma aias üksi. Ja mul pole õrna aimugi, kes tegelikult seal põõsas ragistab. Või et ma kunagi ei tea, millise nurga taga mind kellegi rammus hunnik ootab. Fui!
Selles suures hunniku hirmus sai paar päeva tagasi (herilastega koos) õunapuu all pikemalt aega veedetud. Puu viskas kastmisest hoolimata enamuse õuna maha ja need oli vaja nüüd siva kokku korjata ja minema toimetada enne, kui metsas kährikute seas jutt lahti läheb, et meitel siin avatud aed on. Juba puu otsas läksid need õunad mädanema ja puu all kiireneb see protsess veelgi. 😞 Loomulikult oli seal siis ka umbes miljon herilast kohal ja kunagi ei tea ju, millise haaratud õuna seest terve armaada neid veel välja lendab. Nõelata pole (veel!) saanud, tunduvad teised vähe purjakil olevat. 😃 Minu õnneks!


Selle aia osas me nüüd mõtleme, mis edasi teha. Nööri on juurde vaja! Võib-olla võtaks siis vähe suuremalt ette ja teeks nii, et kohe närvidele käima ei hakkaks. Võrku on siis ka juurde vaja. Ja poste! Kas keegi teab, kas loomavõrgust aiast tuleb janku läbi???



Aga nii hea oleks, kui mul seal seda nõmedat aeda siin jalus ei oleks. Või no... las ta olla... kusagil kaugemal. Ei ole vaja mind siin, keset aeda, oma olemasoluga ahistada. Kõšš koju!
No ja... peenart saaks siis ka suuremaks teha... 😀
Tuligi jälle kaevamise isu... 😜

neljapäev, 19. juuli 2018

Väike vahekokkuvõtte ja natuke kiidulaulu ka:)

Mitte pole aega kirjutada, aga kui nüüd lühidalt toimunut kokku võtta siis: suvi; palavus; põud; tolgendamised ja... Hr Abikaasa puhkus. Nojah... saigi kõik oluline öeldud - järgmise korrani siis! 😝


Tegelikult oli mul kirjutamiseks mitu teemat mõttes, aga see suur palavus on üleval korrusel kõik juhtmed lühisesse ajanud. Ja siis see mehe "puhkus" ka veel. Ilmselt teab iga-üks ka ise, mida sõna "puhkus" tegelikult tähendab. No ikka seda, et igasugusest puhkamisest võib suu puhtaks pühkida. Või vähemalt seda, et puhkusest endast oleks juba hädasti puhata vaja (ja see "puhkus" on ainult nädala kestnud! 😱). 😂
Lisaks pole kahjuks (või mehe suureks õnneks) asjad aga üldse plaani järgi läinud (või oli ta lihtsalt äraütlemata kavalalt oma haiguse planeerinud). Igatahes keelas arst mehel absoluutselt igasuguse raskuste tõstmise, isegi poekotte ei tohi tassida (lapsest rääkimata!). Mitte, et päris elus oleks võimalik arsti korraldust 100 % täita, aga laias laastus ta ikka pingutab, et mitte ülearu pingutada. No ja mina... pingutan lapse ja poekottide tõstmisel/tassimisel 😁 Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Vaid sellest, et mehe puhkuse ajale planeeritud suuremad õuetööd lükkuvad teadmata ajaks edasi. Samas... ega ilm praegu mingeid välitöid soosi ka ja ... eelmine suvi (hull) mees juba sai kanalat ehitades päikesepiste (siia peaks käima nüüd see pead vastu seina taguv emotikon). 😁 Arvestades seda, et tookord kogu suvi põhimõtteliselt ainult sadas, siis... päris võimekas mees mul! 😆
Ja nüüd me siis "puhkame" rohkem ringi töllerdades (mees ütleb, et see on aktiivne puhkus), aga ega seegi tegevus selle palavaga mingi meelakkumine pole. Ühel lähevad siin jalad "paksuks" ja...
Ja kui ma juba palavusest räägin siis...


... peab ütlema, et kuratlikult kuiv on. Meie viimane vähe asisem vihm tuli jaanipäeva paiku ja see niisutas tol korral maad 4-6 cm sügavuseni ja see... ongi põhimõtteliselt kõik. Läinud reedel tuli ka korraks üks sahmakas, aga see pigem niisutas lihtsalt lehti. :( Õnneks on tiigis veel vett (rõhk sõnal "veel"). Kastan palju jõuan, aga... alati ei jõua kah. 
Samas... mõned aia elanikud tunduvad eluga vägagi rahul olevat. Näiteks astilbed on see aasta kohe eriti ilusad (eelmise vihmase suve järelmõjud???). Paar näidet ka:



Ja minu rodgersial polnud kunagi veel nii palju õievarsi olnud, kui sellel aastal. ↓

 Hetkel on ta muidugi juba päikesepõletuse saanud :D

No ja siis kõik need marjad, mis hädasti korjamist vajaksid, aga palavus ei anna lihtsalt võimalust (minusugusel kraanal läheb vererõhk palavaga madalaks ja kui pilt parajasti kotis, siis veits keeruline neid marju kahmata). 

Ja kirsse oli meil jälle nii palju, et saime meie, said linnud ja... jagub veel 😃


Ja no liiliad õitsevad... palavaga liiga ruttu ära
`Fata Morgana`
Tegelikult ma muidugi väga ei virise. Palavus on mulle ikkagi palju rohkem meelt mööda, kui lõputu vihm. Üks korralik suvi peabki ju soe ja päikseline olema! :)

Ja kui nüüd ilma kirumine lõpetada, siis võiks ju mõnda tuusti ka kiita. No seda longus lauku lihtsalt peab näitama. See on minu meelest üks ilusamaid lauke üldse. Ülinummi! Lapikute (söödavate) lehtedega, mis on kogu hooaja jooksul ilusad rohelised. Päris kiiresti edenev. Külmakindel. Õisikupallid on u 6-7 cm läbimõõduga, seega mitte nii suured, et tuule ja vihmaga viltu vajuda, aga ikkagi piisavalt kogukad, et mõju avaldada. Mis sa hing veel ihaldad, ah?
Longus lauk Allium nutans
Ja seda kukeharja ei saa ju ka kuidagi näitamata jätta. Tema on muidugi eelnevalt presenteeritust hoopis edevam tegelane. Kõrguseks hetkel 40 cm
Sedum `Ice Ruffles`

Ja monardasid pole ju kunagi liiga palju. Isegi siis, kui nad punased on. 😀


Ma alles võtan hoogu, et kõik erinevad variatsioonid kokku lugeda, aga siiani pole veel õnnestunud.

Ja siis on mul selline tore floks õitsemist alustanud. Täitsa ilma nimeta kõrge tegelane, kelle suured oranžikad õied puhkevad enne, kui `Adessa Orange` või `Orange Perfection` (tolle viimase õisi ma eelmisel külmal ja vihmasel suvel ei näinudki kusjuures. :( ). Paljuneb see floks suhteliselt aeglaselt. Kasvab aias juba aastaid, aga palju pole teda ikka veel saanud. Ja ongi hea - ei muutu umbrohuks. :)


Ja kui juba kiitmiseks läks siis on mul veel üks suur suvine lemmik, keda ma siiani veel kiita pole jõudnud. Ja see on ikka häbiasi küll! Tegelikult on osaliselt selles süüdi ka asjaolu, et tema tegelikku ilu on keeruline pildile saada. Teist aastat juba proovin, aga ikka pole päris see, mis päriselt. Päriselt on lihtsalt veel ilusam :) Aga näitan siiski ↓
Pilve all 2018
Päikeses Salvia nemorosa `Sentsation Compact Bright Rose`

Alustamas 2017

Kas saab olla, et selline tuust ei meeldi??? 😍 Ega ma ühtegi halba asja tema puhul välja tuua oskagi. Ja erinevatele valge õiega metssalvei sortidele teeb see tegelane igatahes pika puuga ära. Nii, et kellele metssalveid meeldivad siis... 😉
Ja sellel aastal on sellel sordil ka üksjagu seemikuid tekkinud ja vähemalt osad neist jõuavad kindlasti ka õitsema minna. Nii põnev! Et kelle moodi küll "lapsed" tulevad. Issi kandidaate on aias nii siniseid, kui lillasid. :)
Ahjaa, eelmises postituses kirutud `Ritausma` tegi pärast kahte aastat come back-i. No ma omast arust sain küll kõik tookord kätte aga...

... palun väga!
Kõrgust pole essugi, aga kohe õitsema. Umbrohi ei pidavat hävinema 😀

Ja veel. Nunnudest sulepallidest on kasvanud tänaseks sellised tegelased:
Too esimene on minu arvates kukk
Ja too valge on loodetavasti kana. Teisti ei oska veel kahtlustada.
Eee... aga sellel mustal kasvab habe. Huvitav, kas on lootust, et ta on habemega "naine"? 😆

Aitab kah tänaseks! Kell on palju ja aju on ka vist juba magama läinud - igatahes mingit normaalset teksti siit enam loota ei ole.
Kõht läks ka tühjaks.
Huvitav kas see oleks väga imelik, kui ma nüüd õue taskulambi valgel tikreid sööma läheksin?
Eee... aga kuidas leida pimedast toast taskulamp?
Telefoniga!
Oot-oot! Aga kus mu telefon üldse on?
Aga ajaks mehe üles ja paluks tal mulle helistada, et ma telefoni leiaksin.
Äh, ma võin ju ise endale mehe telefoniga helistada!
Kui ma muidugi mehe telefoni pimedast toast üldse üles leian.
Lollakas! Oma telefoniga saab ju valgust näidata.
Eee, aga see on kadunud ju.
Sitta neist tikritest! Leiaks voodi kuidagi üles...

reede, 6. juuli 2018

Roozid mind ÜLDSE ei huvita ehk... Juhan ajab hinge täis

Ma ei ole mingi roosi-inimene. Maailmas on nii palju toredamaid taimi, mida kasvatada. Ja õnneks on mul siin üldse kehvemapoolne muld ja... pole ka piisavalt väärikaid kohti nende ilusate lillede jaoks. Ja üldse on nad kuidagi liiiga edevad minu meelest (vaata mind, vaata mind! 🌹🌹🌹), aga mina olen ju selline lihtne maatüdruk, kellele meeldivad põllulilled ja muu taoline imelik kraam. 😂 Ja ma ikka olen uskunud, et roosidest võin ma külma kõhuga mööda jalutada nii, et silm ka ei pilgu.
Eee... ma vist olen ikkagi eksinud. 😁


Tegelikult kunagi (alguses) huvitasid roosid mind küll ja ma isegi kogusin ajakirjadest paksu pataka erinevaid materjale nende kohta, aga ühel hetkel hoog rauges. Eks ma sain aru, et ega mu muld siin mingit suurt roosikasvatust soosi ja mingeid oksi ma ammugi kuskile painutama või katma ei viitsi hakata. Milleks omale tööd juurde teha? Ma olen ikkagi laisk aednik! Ja saan sellest ise väga hästi aru. 😍
Aga enne hoo raugemist jõudsin ma siiski hankida omale pargiroosid `Hansaland` ja `Ritausma` ↓




`Hansaland` sai ostetud puhtalt leitud info põhjal ja `Ritausma` nende imeliste õrnroosade õite pärast. Ja no külmakindlus oli ka mõlema puhul loomulikult oluline omadus.
`Hansaland` kasvab aias nüüdseks juba kümmekond aastat (külmub talviti siiski korralikult tagasi), aga `Ritausma` juurisin ma mõni aasta tagasi välja - kahel põhjusel. Esiteks on ta varred ikka rämedalt okkalised ja kuna ka tema vajas kevaditi tagasilõikust, siis oli see tegevus ikka jube piin. Ja teine põhjus on siin ↓


Algaja roosihuvilisena ei tulnud ma tõesti selle peale, et enne ostu ka õite vihmakindlusele kohta uurida. Ja ausalt öeldes nägidki need õied enamuse aega meie vihmastel suvedel just sedaviisi välja nagu sellel teisel pildil :( Eks elu õpetab!
Ja kuigi ma arvasin, et roosidega on nüüd küll kõik, siis nägin ma ühes aias õitsemas teehübriidroosi  `Gloria Dei` (alias `Peace`) ja vaat selle pidin ma saama.:D Võõrad aiad on saatanast!


No see õrnroosa ja kollase teema on ikka nii minu lihtsalt. 😛
Vale oleks väita, et see `Gloria Dey` minu juures nüüd mingit head elu elab. Üleeelmisel talvel sai ta päris kõvasti kannatada ja kui ta lõpuks elumärki ilmutama hakkas siis... no... eee... ma istusin ta laiaks...
Ma tean - jube piinlik! Aga kas teie ei ole kunagi peenrasse rohima suundudes mõelnud, et... küll oleks hea, kui nüüd tagumiku enda küljest kuidagi lahti monteerida saaks. No et las vedeleb seal peenra ääres murul seni, kuni teie peenras oma tähtsat asja ajate. Muidu on ikka nii, et ise askeldad suure armastusega ühes peenra servas ja tagumik, va põrguline, lajatab teises peenra otsas vaestele taimedele otse lagipähe.
No õnneks on täna see roos ikkagi elus, aga... mis elu see on, ma küsin. 😀

Ja siis ostsin ma (millegipärast) omale ka pargiroosi `Pink Robusta`. Ei saa aru, mis mul viga on!


Ilmselt need läikivad lehed võlusid mu siis ära. Kusjuures see sort külmub talvel minu aias kõige vähem tagasi. :)
No ja eks mõned kibuvitsad kasvavad mul siin aias ikka ka, aga üldiselt pole ma rooside juurde soetamisele mõelnud.

Eelmine aastal Karla küla lillerallit külastedes, mõtlesin enne lahkumist  (nalja pärast) ka sealt roosikasvatusega tegelevast talust läbi hüpata (tavaliselt jätan ma selle vahele). Millegipärast vooris rahvast just seda vahet hirmsasti. No ja kui ma juba siin olin siis, miks ka mitte pilk peale visata. Vaadata ju ikka võib! Või no... tegelikult võiks mu aias ju mõni rooz ikkagi veel õlmitseda. Selline romantilist meelolu loov.
Kuna ma emotsiooni pealt midagi osta ei taha (külmakindlus?), siis tegin huvitavamatest lihtsalt pilti. Ilm seda muidugi üldse ei soosinud, aga vahel on midagi parem, kui üldse mitte midagi


Pargiroos `Raubritter`

Roniroos `New Dawn`
Roosa pinnakatteroos `The Fairy` - minu aias poleks seda ilmselt küll kuskile panna
`Jazz`
`Firebird`
Eks neid huvitavaid oli veel, aga kuna lõpuks sai pildistatud juba lausvihmas, siis neid ei kannata teistele näidata. 😝

Lillekasvataja toodu :)
Oot-oot, kuhu ma nüüd jäingi? Aaa... sinna, et roozid mind absoluuutselt ei huvita. Nii! Aga mõni aeg tagasi huvitas mind väga üks valge pisipööris, mida ma siis Lagedile Juhani juurde noolima läksin. Minu suureks kurvastuseks jäigi see mul leidmata. Küll meenus mulle siis, et mul oleks hädasti vähemalt ühte elulõnga vaja. Selle ma leidsin - tuutus. Kangutasin selle tuutu siis kuidagi mulla seest kätte ja... eee... selja taga olid roozid. No kui ma juba siin olen siis... oh, kui tore, kui tore!

Enamik roose olid samuti tuutudes ja algaja jaoks valikut piisavalt. No ja nii ma seal hullunult nuusutasin, lugesin ja kaalusin.
No võtaks selle `Asprin`, kõik ju kiidavad taevani. Aga kas see ikka lõhnab ka?
Või võtaks ikka selle `New Dawn`-i. Aga kuhu ma selle üldse paneks? Mis vahet seal on kuhu sa selle paned! On midagi maha panemata jäänud või??? Tõsta korvi!
Izzand ja seda `Nostalgie`-t tahan ma juba ammu ju! Ähh, mingi kuivik ongi veel jäänud...
Äkki peaks hoopis `Astrid Lindgren`-i võtma - aegade algusest mäletan, et pidi väärt rooz olema.
Või võtaks hoopis midagi, millest ma midagi ei tea - puhtalt emotsiooni pealt??? Äkki läheb õnneks?

Otsused, otsused, otsused...

Mees ütleb mul ikka, et kui naine hakkab pikalt midagi kaaluma, siis lõpuks ta ei teegi (osta) midagi :D Seekord libises siiski korvi ka miskit. :)

Nojah! Seadsin mina siis rõõmsal meelel sammud kassa poole ja võtsin kenasti järjekorras koha sisse. Ühed kliendid olid just maksma hakkamas. Arve tuli neil 20 Eurot. Tuulasid oma rahakotis ja teatasid müüjale, et näete - viimane raha. No kes see siis oma rahaasju sedasi poes kõigi kuuldes arutab?
Järgmine klient oli naisterahvas, kellel olid nii käru, kui ostkorv lilli täis.  Müüja vedas suurele A4 paberile ühe pika horisontaalse joone ning hakkas ostetavat kaupa ükshaaval üles kirjutama. Hmm, kassaaparaat ei tööta. Pole hullu, elus juhtub igasugu asju! 
Tegelikult olin ma sinna Juhanisse juba niigi liiga pikalt tolgendama jäänud (no see tuusti otsimine ja... siis need roozid, mis üldse plaanis polnud) ja mind ootasid väljas autos näljane abikaasa (tal hakkab pea valutama, kui õigel ajal süüa ei saa) ja vinguv Väikemees, kes hoopis mänguasjapoodi tahtis. Ja üldse lubasin ma kiiresti siit läbi hüpata ja ma hüppasingi, aga nüüd... oli siin mingi õudne seisak, sest kogu asi edenes teo kiirusel.
Korraks torkas mulle pähe mõte, et kas kaardiga siis ikka saab maksta? Aga kuna ma ühtegi vastavateemalist silti ei leidnud ja müüja polnud ka minu eesseisvat ostjat sellest teavitanud, siis ma ei muretsenud. Sellisest asjast ei jäta ju keegi teavitamata, eks!?
Igatahes see aeg, kui kassas asjad teo sammul edenesid, sest müüja ei teadnud palju mingi potsik maksab (ostja käis ise kontrollimas); ei näinud seemnepakilt midagi lugeda (ostja luges ette) ja ei osanud ilmselt ka kirjutada, pidin mina ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte ise sinna leti taha ronida ja juhtimist üle võtta. No jumal, esimest korda hoiad pastakat käes või??? Kui kaua võtab inimesel aega ÜHE tuusti nime kirjapanek? Pool tundi??? Appi ja ta pole veel poole pealegi jõudnud ju! 😱
Kujutlesin, kuidas kohe siseneb uksest minu mees koos röökiva lapsega. Pliiz, liiguta ennast ometi kiiremini! Äkki ma peaks ikka ise seda tegema, me jäämegi muidu siia. 
Oi, aga mis siis, kui need esimesed ostjad, ei rääkinudki oma rahaasjasest vaid hoopis rahakotis leiduvast sularahast??? 😱 Aga siis peaks ju silt olema! Või tegevusplaan, mis näeb ette nähtavasse kohta vastava sildi riputamist. No paberit tal ju ilmselgelt on!
Vahepeal, oli minu taha tekkinud veel paar ostjat (Palju õnne teile!) ja müüja tegeles ERITI keskendunult selle mis-iganes-asjaga, millega ta seal tegeles. Ma ei julgenud teda oma peas vasardama hakanud küsimusega segama hakata, sest siis oleks tal ilmselt kõik sassi läinud ja ta oleks pidanud jälle otsast alustama. No ja... mina lahkuksin siit heal juhul sinise silmaga, halvemal juhul... no ma hoian lihtsalt suu kinni.
Lõpuks jõudis müüja siiski ostukorvi kaubaga ühele poole ja tekkiski oodatud koolmekoht enne, kui ta käru kallale asuda jõudis (suurem kogus taimi ootas siiski veel ees).
"Kaadriga ikka maksta saab või???" lendas hoobilt mu huulilt.

Kolm korda võite arvata, mis vastati.
Ning võite vaid ette kujutada, mis näoga mind vaadati, kui ma tühjade kätega sealt puukoolist autosse tagasi hiilisin. Ma ei hakanud igaks-juhuks uurima, et kaua mul läks. Parem mitte torkida.

Aga nördimust tekitas minus selline suhtumine küll. Tänapäeval vaata, et ongi aeg see kõige hinnalisem asi üldse. Ja minu väärtuslikku aega sedasi raisata? Raske mingi silt kirjutada? Või üle saali vahepeal hõigata? Või... kui aeglaselt saab üks inimene kirjutada??? Oeh...
Nojah, ma läksin siis hoopis Kristiinesse. Seal osatakse minu raha kiiresti endale võtta. Ka pangakaardilt.
Nädalavahetusel käisin jälle. Nuusutamas, märkmeid tegemas ja niisama imetlemas. Kui juba roos, siis ikka lõhnav, eks! Näiteks see `Aspirin` ei lõhnanudki üldse. Perenaine soovitas antiikroosi ´Clair Renaissance`(pilt), oli ikka ilus küll. :) Ise jäin totaalselt kinni sametise õiega `Burgundy Ice` potsikusse (pilt). Ja kuigi guugeldades leidsin info, et ei lõhna siis... lõhnas, ja kuidas veel. Mmm...

Aga kuhu ma selle küll istutaks? Mis vahet seal on kuhu sa selle istutad? Õite ilu ja lõhna saab imetleda igas päikselises hea mullaga kohas, kus sa ta mulda viskad. Ära ole selline pidur!

Otsused, otsused, otsused...

reede, 29. juuni 2018

Kõik lagedaks ehk... saab ka nii. Aga milleks?

Mulle tõesti ei meeldi pidevalt millegi kallal vinguda. Aga teisipidi võttes... kui inimesed rohkem õige koha peal kiunuksid/kritiseeriksid, siis ehk oleks see maailm ka üksjagu parem paik, kus elada. Ühesõnaga - ma hakkan nüüd kiunuma!


Tegelikult on see teema (laiemas mõttes) juba ammu minu jaoks üleval, ma lihtsalt pole jõudnud sellest siin veel kirjutada. Aga enne jaani kohalikku vana surnuaeda külastades (ei saa me läbi surnuaiata :D), sai minu karikas täis. Või no, mis täis... lahinal üle hakkas ajama. Kohe täitsa päris vapustuse sain. Ma proovin seda teemat nüüd kusagilt algusest harutama hakata.

Jupike südasuvise Rakvere mnt äärest
Kas teie ikka olete märganud, kui ilus on Eestimaa? Eriti suvel. Et lisaks rohelisele (ning pruunile ja hallile) on meil siin veel teisi toredaid värve. Ja õisi. Ning nende lõhna. Või üldse... mis jääb suvest järgi, kui kõik loodusest pärinev ära võtta? Kuum ja tolmune kivist linn ning asfalt - vaat mis. Seda tahamegi või? MINA EI TAHA! Mulle meeldib, kui minu ümber on ELU! Ja emake loodus oma täies ilus...


Mulle väga meeldib suvel ringi liikudes, teeääri vahtida. Meil siin Eestis on ilusad lillelised tee ääred. Või mõelge mõne külatee peale, mille kruusateed palistavad kollane karikakar, harilik härjasilm, metsporgand, ussikeel või mõni kurereha liik. Mõnus... Vaat see ongi õige suvi!

Metsporgand Saaremaa teeveerel
 Aga millegipärast on hädasti vaja see kõik maha niita. Euronõuded või???


                            *                                                  *                                                  *

Seisad jaanilaupäeval põlvini õites ja punud pärga.
Või siis... seisad lagedal platsi ja üritad elu eest vastikute kõrretüügastega oma jalgu mitte katki teha.

Või... viskud madarate ja hiireherneste vahele siruli ja hingad sügavalt sisse...
h ä s t i  A E G L A S E L T...
Või viskud sinna kõrretüügaste otsa ja... no... eee... kargad kiiresti püsti tagasi. Eks sai juba pikutatud kah!

                             *                                                  *                                                 *

Seletamatul põhjusel on ka enamike inimeste koduaia muru midagi golfiplatsi taolist. Ja põua aeg pean mina õite asemel siis nende pruuni kuivanud taimestikuga maapinda vahtima. Väga kaunis tõesti! Ega ma kade pole, võin enda teepoolset (esindus)muru ka näidata:


Põua tõttu on mehel siiani niitmise keeld! :D Ja need suuremad tuustid seal on tormile alla jäänud paplite meeleheitlik soov elada.

Tegelikult võttis mõni aeg tagasi siin samal teemal sõna ka Rein Sikk ja kevadel oli Palusalu aia eestvedamisel EV 100 raames "Liigirikkus Teepervele" külvamismaraton. Jumal tänatud, veel on lootust!
Ma ei kutsu nüüd inimesi üles oma muruniidukeid ja trimmereid vanarauaks müüma, aga... kõiki asju ei pea tegema, sest nii on kombeks, euronõuded pressivad peale või naabrid ju ka teevad sedasi. Kõik oleneb... Kui on ikka vaja niita (või trimmerdada), siis on vaja! Aga... kas alati ikka on???
Sellega seoses meenuvad mulle ühed suvised ootamatult sissesadanud (kutsumata!) külalised, kes esimese asjana märkisid, et... muru on meitel niitmata. Oli jah niitmata - oma kolm või neli päeva :D Ma ei taha mõeldagi, mis nad praeguse vaatepildi peale kostaksid :D Või no... mis muru see meil ka on? Meil on niidetav looduslik rohumaa! Teate küll, PÄRIS niidu taimedega. Nojah, eks igale ole oma. Lihtsalt... inimene võiks oma enese aju kah kasutada. Milleks ta meil seal siis on? Augutäiteks???

Ja jõuamegi otsaga selle surnuaia juurde tagasi. Ega ma hästi oskagi seal tol õhtul nähtut sõnadesse panna. See koht oli lihtsalt nii teistmoodi, nii... surnud. Vastik tunne, kui lähed kuhugi, kus natukese aja eest lokkas elu ja järsku on see asendunud koledate varretüügaste ja kuivavate õitega - asendunud surmaga.
Aga võib-olla oli trimmerdaja lihtsalt pime.
Mõlemast silmast, ma mõtlen.

Siin kasvasid ruuged päevaliiliad...


... ja hostad
...ning pojengid
... iirised



Elasid kord sõnajalad...



Siin nuka taga oli enne tore sõnajala võpsik





Nüüd sai ikka palju parem, eks!
Ega ei olegi nagu midagi öelda, pildid räägivad enda eest. Milleks selline asi vajalik oli, ei tea. Lihtsalt... ma ei taha mõelda nendele (vana)inimestele, kes tulevad oma kallite haudadele ja leiavad eest sellise sigaduse. Valus hakkab.
Ma mõtlen, et me kõik peaksime ju inimesed olema, aga... kõik vist siiski ei ole. Mõned on hoopis inimlased.
Ja kes arvab, et vaene trimmerdaja ehk polegi millegis süüdi ja täitis ainult käsku siis...
...meil oli enne ka trimmerdaja. Üks teine. Tegi oma tööd südamega. Ma ei tea kuidas, aga... ta jättis iga viimase, kui õie seal surnuaial püsti. Suviti oli seal nagu maapealne paradiis. Väga ilus koht viimseks puhkepaigaks. Tolle trimmerdaja maapealne aeg sai aga otsa - läks taevasesse paradiisi. Ja meie siin peame nüüd kuidagi ilma temata hakkama saama.


Seekord siis sedasi. Oli lihtsalt vaja see endast välja kirjutada. :) Ja ma täiesti siiralt usun, et häirivatest asjadest tuleb rääkida - ainult siis saavad sündida lahendused.
Ja sellest surnuaia loost johtuvalt sai ka üks otsus vastu võetud - mitte kunagi ei saa surnuaed olema minu enese viimane puhkepaik. Ja...
 ...kuidagi kergem on kohe olla :)