Mai on purjetanud ka meite õuele ja kõik on justkui jälle võimalik...

Vähemalt õhinas aedleja ise usub seda. Nii umbestäpselt poole maini. Siis lajatab reaalsus labidaga pikki pead!

Teoreetiliselt on käes aasta kauneim aeg. Kõik on veel ees. Kõik on veel võimalik. Kõik alles kogub hoogu. Kui ainult nii hirmus külm ei oleks!

Esmaspäeval möllasin jupp aega ühes naati kasvanud peenraosas. Mulle tegelikult väga meeldib lillepeenraid rohida (naerge nüüd, kui tahate! 😂). Just kevadel (siis pole umbrohi veel põlvini 😅). Eriti mõnus, kui seal on ka natuke naati, mida taga ajada. Rahuldus, mille saad, kui etttevaaatlikult võilillejuurijaga naadi risoomi kergitad ja see tasapisi tegutsedes peenrast tervena kätte saada õnnestub. Kogu see "teedevõrgustik", mille naadi risoomid on peenrasse laiali ajanud: suured rasvased peatänavad, väiksemad hargnevad kõrvaltänavad ja päris lühikesed sissesõiduteeotsad. Kõik see värk paikneb mitmel tasapinnal. On nii tunnelid, viaduktid, kui ka ringteed. Põnev värk ühesõnaga!

Väljakaevatud teedevõrgustik ja isehakanud küüslaugud

Ma võin sellest naadirallist ikka totaalselt hasarti sattuda. Isegi siis, kui sooja on kuus kraadi ja vastik põhjatuul teeb sellest kuuest omakorda kolm. Või kaks. Mis sellest, et müts vajub kogu aeg silmadele ja enamuse aega toimetad sa nagu mingi ühe silmaga aiapiraat. Täiesti arusaamatu - inimesed on aastatuhandeid juba mütse kandnud ja siiani veel ei osata normaalselt peas seisvaid mudeleid teha. Ühesõnaga... hirmus tuhin on hommikust õhtuni rohida, kaevata ja istutada ja midakõikeveeel, aga... väljas on lihtsalt nii külm, märg ja vastik. Eile sadas iga natukese aja tagant lumekruupi, üleeile terve päeva vihma ja rahet. Prr...

Ükspäev istutasime õhtul mehega garaaži juurde elupuuhekki. Tuulekoridori. Tuulise ilmaga. Vihma tibutas. Sooja oli ka! Nii paar kraadi. Tundsin kuidas tuul lihtsalt puhub minust läbi. Jube!

Ma ei suhestu kuidagi nendega, kes aprillis ajutise külma ja lume üle kurdavad. Parem olgu juba lumi, kui pikk suvesoe, mis kõik liiga vara kasvama või õitsema sunnib. Aga pikalt kestev maikuu külm on küll puhas sigadus! Sest kogu aeg ja kõike ei jõua ju aias katta. Niisiis on sellel aastal meitel külmaga pihta saanud nii kõik astilbed, murtudsüdamed, spargel ja haldjatiivad (vana nimega epimeedium). Ploomid õitsevad, aga mesilased ei lenda ja emakatega tegi külm nagunii 1:0 juba enne õitsema minekut. Eks paista, kuidas õunapuudega saab. Kirsid vist ei köhi külma peale. Hetkel on kõigel külmaseisak.

Sahhalini pihlakas ´Dodong´ kaotas külmale nii õied (juba mitmendat korda), kui ka kõik noored võrsed on lontis. Hakkan juba mõtlema, et pean temast vist loobuma, sest esiteks murrab mingi lind suviti KÕIK tema noored võrsed ja siis kevaditi võtab külm veel õied lisaks (seekord siis ka lehed), niisiis pole minul siiani neid õisi, veelvähem vilju näha õnnestunudki. 😒 Teoreetiliselt peaks ta suvega viskama mitukümmend cm juurdekasvu, aga tegelikkuses jääb juurdekasv tihtipeale alla 5 cm. Sellest lõputust "pügamisest" on võra hakanud juba pigem luuda meenutama. Tegin kevadel seal võras üksjagu harvendust ja püüdsin päästa, mis päästa annab, aga nüüd siis jälle tagasilöök. 😕

Lontis võrsetega ´Dodong´

Männid ja hortensiad kannatasid talvel raske sulalumekoorma all. Soovitus hortensiatele talveks õied peale jätta vähemalt Kesk-Eestis enam ei päde. Sest talv algab siinmail tihti kiiresti maha sadava sulalumekoormaga. Justnimelt koormaga! Nii murdusid ka minu 2+ meetrit kõrgel ´Grandiflora´ aedhortensial paljud suured oksad. Pildilt ei saa aru, aga alumise foto oksad on kuni 160 cm pikad.

Talvel murdunud oksad

Mändidega on lugu tegelikult veel keerulisem ja kurvem. Hortensiad taastuvad! Aga ära murdunud männi oksad ei kasva enam kunagi tagasi. Just need kõige ilusamad ja kaharamad männid kannatavad raske lumekoorma all enim. Mingit tutikut võid sa ju lumest puhtaks rookida, aga 5+ meetrit kõrge puu heaks pole, peale palvetamise, suurt midagi teha. Ja tundub, et korraga maha sadav raske lumekoorem on uus reaalsus, millega tuleb kohaneda. Mõtled küll, et natuke nagu ilmas elatud ja üht-teist nähtud, aga loodus suudab endiselt üllatada. Meenub selletalvine hetk, kui õhtul väljas rasket lund kühveldades kostsid kusagilt kogu aeg mingid kõvad raksatused. Justkui mingi hoone vajuks lume raskuse all kokku. Aga meitel oli kõik püsti. Ometi midagi nii väga muudkui "kukkus raginal kokku". Lõpuks sain asjale pihta - see oli mets, mis "kokku kukkus". Suured oksad lihtsalt murdusid järjepidevalt raske lumekoorma all ja ülevalt alla sadades, lõhkusid omakorda teisi oksi, sellest siis kogu see ragisemine. Ma olen terve oma teadliku elu männimetsa sees või lähedal elanud, aga midagi sellist kogesin ma esmakordselt, et mets konstantselt "kokku kukub". 😀

Vaatepilt kevadel:

Niisiis, hoolimata sellest, et kevadtöödega sai seekord üksjagu varem pihta hakatud, siis tänu igasugu ekstratöödele, olen ma tegelikult hoopis tavapärasest graafikust maas. Ok, tervis mängis ka mäkra, aga see selleks. Elus pole veel juhtunud, et kriitiline aiaäär riisumata jääks (isegi kipsis jalaga sai see töö lõpuks ikkagi tehtud), aga seekord (tänu vahepealsele kuumalainele ja rohu vuhinal kasvama hakkamisele) on just nii. Varasemalt sai aprilli lõpus alati ikka porgand-hernes-uba-redis jt maha külvatud, aga hetkel ma lihtsalt ei leia endas jõudu ja tahtmist, talvises täisvarustuses, sinna arktilise õhumassi kätte kaevama minna. Ja aedviljamaal toimetamist ei armasta ma niisamagi absoluutselt! Andke mulle neid naadiseid lillepeenraid parem! Niisiis pole see aasta mul veel midagi mulda saanud. Aaa... näen aknast, et jälle... sajab lund. Et see ka ei lõppe...😒

Elutoa ahju oleks värvida vaja, aga kus sa siis saad, kui iga päev on hoopis kütta tarvis.

Kõik ei ole sugugi halvasti. Tulbid (need, keda hahkhallitus ei ründa) ja nartsissid (need, kes pärast tormituuli veel püsti seisavad) õitsevad pikemalt. Tulpide olemasolu üle olen ma eriti üllatunud, sest juba eelmise aasta sügisel olid kõik mu peenrad, hiirte poolt, totaaalselt läbi augustatud. Lihtsalt oligi auk augus kinni. Eriti hull lugu oli kivilas. Teadupärast maitsevad hiirtele päris hästi nii karukellad, kui ka rapuntsel ja eks nad nendega talvel maiustasid ka seal. 😒Aga et tulbid suuremas osas alles jäid, on küll üllatus. Ups, jälle läks nagu vingumiseks kätte! 😀

Eelmine aasta kurvastasin, et minu harilik lõokannus millegipärast üldse tittesid ei tee (gagra ja hiline teevad küll). 100 aastat kasvatasin Taivi käest saadud tumeroosat ja no mitte tite poegagi! Aga paar aastat tagasi tõin aeda liigi enda ja no siis hakkas asju juhtuma (Taivi lõokannus oli vist isane ja talle oli lihtsalt pruuti vaja 😁), nii et eelmisel kevadel olid ka minu aias lõpuks esimesed hariliku lõokannuse erinevat nägu tited. Jess! 

Gagra lõokannusele meeldib igatahes minu juures hullumoodi, sest teda jagub juba päris mitmele ruutmeetrile.

Gagra lõokannus

Taga talu perenaise käest saadud kobarhüatsint `Carneum`. Sinna kanti ei ole veel rohimisega jõudnud. 😀

Koerahammas ´Pagoda`

Pesamuna sai nädalavahetusel kümme täis. Ta on nii aias ja mujal täitsa mõnus kaaslane. 

Ja meite kana otsustas just selleks päevaks lapsele esimesed selleaastased tibud kinkida (tegelikult pidid juba mitu päeva varem kooruma 😀).

Kuigi ilm polnud kiita, siis tolgendasime sel sünnipäevanädalavahetusel meelega rohkem ringi. Nii jõudsime natuke igale poole. Rakveresse, Taivi juurde, Kundas asuvasse Teine Võimalus poodi, Lüganuse Veinikotta ja Äntu sinijärve äärde. 

Sinijärve vesi oli tegelikkuses küll täitsa mürkrohelist tooni. Kohe nagu miski nõiapaja sisu. 😀 Pildid on telefoniga tehtud ja jäid tegelikkusest lahjemad.

Aitab vist kah! Lund ka ei saja enam. Lähen ajan need talveriided nüüd uuesti selga ja vaatan, et äkki õnnestub mingi väike asi jälle õues ära teha. Enne kuni tuppa konte peab tulema soojendama. 

Eks see postitus seekord üks segapudru sai, aga no... ajame külma süüks (mõte on hangunud). Ja kui see külm sõrmi ära ei võta, siis äkki kirjutan teinekordki. No pärast seda, kui ma olen aru saanud, et rong on taaskord lahkunud. 😛

Remondijutud 3. Käib räme värvimise ralli. Aga mitte ainult.

Nüüd tuli küll plaanitust pikem vahe sisse, sest elu on pakkunud mulle vahepeal erinevaid väljakutseid: kukkusin jooksmas käies (siiani paranen); jäin grippi (siiani taastun) ja nagu sellest veel vähe oleks, läks mu auto kah veel põlema (siiani sõidan mehe autoga 😛). 😂 Mis jutt see on, et oma soovidega peab ettevaatlik olema? Ma kogu aeg soovin maailma igavamat elu elada ja... MIDA MA SAAN??? Oeh... 😂

Vähemalt kevad käis vahepeal külas. 💚Hetkel peab küll jälle aknalauakevadega leppima. 

Aga mitte sellest ei tulnud ma siia jutustama. Vaid ikka remondist, eks!? Palju põnevam, kui põlev auto ja kevad, ma ütlen! 😅

Eelmine (ka väga põnev! 😜) remondijutt on siin.

Niisiis... kuhu me jäimegi? Ahjaa... käes oli harras jõuluaeg. Mis tähendas, et... käes oli üks väga-väga kiire ja närviline aeg. Sest miljon tähtsat asja on alati siis veel teha. Meil lisandus sinna miljonile veel üks asi - lagi! Sest me ei soovinud veeta pühasid samas ruumis koos viiemeetriste laudade kuhjaga. Noup!

Kui meite tuttuus valge sein oli saanud täpselt sellise välimuse, mis meid rahuldas (teoreetilise ühe valge krohvikihi asemel läks meil siiski kaks kihti krohvi seina + svammiga töötlus) ja kogu savikrohvimise tavaar sai kokku korjatud, saimegi asuda laelaudade värvimise juurde. 

Kuna mees oli olnud nii tore ja kogu savikrohvimise üksi ära teinud, siis nüüd oli minu kord kätel käia lasta. Ausalt öeldes ega ma seda tööd poleks talle usaldanud ka 😀, lakke minevad lauad pidid väga korralikult värvitud saama, sest meil polnud vähimatki tahtmist lähema kümne aasta jooksul lage üle värvima hakata. Ja minus on sellise nikerdamise töö jaoks piisavalt armastust ja kannatlikku meelt. Mehel mitte! 😀

Plaan oli selline, et igal hommikul värvin ära kaheksa ligi viiemeetrist lauda ja õhtul saame need siis juba lakke panna. Järgmine hommik värvin järgmised ja... enne jõule saavad kõik lauad kenasti lakke. 

Esimene tagasilöök tekkis kohe, kui esimene laud värvitud sai. Tulemus jäi väga ilus. Läbikumav.  Ainult et... kõik mis läbi kumab, läheb ajapikku kollaseks ja PALJU hullem on neid laudu hiljem laes üle värvida, kui praegu põrandal. Seega tuli igat lauda, loodetud ühe korra asemel, hoopis kaks korda värvida. See oli hoobilt 2x rohkem tööd!

16.12.2024 Esimene hommikune värvimine. Krohv alles kuivab

Olin olnud tubli ja sorteerinud esimeseks värvimiseks omale lausa10 lauda (48 m). Neid sain ma esimesel päeval niisiis 2x värvida (et õhtul need juba lakke jõuaksid). Kogu värvimine käis põrandal kükakil. Iga 4,8 meetrine laud tuli enne värvimist veel lahtisest tolmust puhtaks lükata ja siis suure hoole ja armastusega värviga katta, nii et midagi katmata ei jääks ega kuskilt värvi jooksma ei hakkaks, sest (täispunn)lauda võib olla siis hiljem keeruline... ee... soonde ajada. Rubriik "Naine räägib ehitamisest!" 😂

Tööasend polnud ka kiita. Liikumisruumi oli lõpus täpselt nii palju, et jalad sai üksteise ette asetada. Ja värvida tuli siis külje poole.😅Selline korralik kurnamisüritus. Aga teha polnud midagi, sest viiemeetriste laudadega läbikäidavas toas asjatamine ei olegi mingi lihtne ettevõtmine. Ja laudade kuhugi kõrgemale pukkidele panemine oleks asja veeel keerulisemaks ajanud. Ma võin muidu probleemideta 2 h kükakil rohida - üldse ei kurda! Aga see... jalg jala ees kükki-püsti-kükki üritus võttis ikka korralikult läbi. Ja ma lausa tundsin kuidas mu tagumikulihas kasvas. Mees pani ka tähele! 😂 Pluss kogu käte töö. Käed pole mul nagunii tööinimese omad. Kõige tapjam töö on minu meelest millegi käsitsi vahustamine. Böö - no ma lihtsalt ei jõua! 😂 Traati (või oksi) võin vabalt väänata, aga munakollase käsitsi vahustamist ma vihkan (tiramisu jaoks on vahel vaja). No ja nüüd oli mul vaja ligi 100 m lauda ära värvida... 

16.12.2024 kell 20.54 Esimesed lauad laes

Värv kuivas kiiresti, seega õhtul panime esimesed lauad lakke. See oli ka väga meelelukas töö, sest käed ülespoole töötamine on ju mu kõige lemmikum tööasend üldse. Lisaks pole siin majas ühtegi sirget seina ega 90 kraadist nurka. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis kiire arvutuse tulemusel sain teada, et samas tempos jätkates, paneme me viimased lauad lakke jõululaupäeva õhtul (mis ilmselgelt ei tulnud kõne alla, eks!), niisiis oli mul vaja värvimise tempot tõsta (värvida iga päev 2x vähemalt 10 lauda) ja tegutsema tuli hakata kohe. KOHE! Niisiis, kui abikaasa oli juba voodisse pugenud, siis mina hakkasin värvima uut portsu laelaudu. Järgmised 48 m. Esimesel päeval kohe 144 m niisiis.😟

Hommikul värvisin õhtused lauad veelkord üle ja läksin tööle. Aeroobikat tegema. Õhtul panime hommikul värvitud lauad lakke ja värvisin järgmise portsu laudu ära. Sinna kõrvale tegelesin kõige sellega, millega naised ikka tegelevad (söögi tegemine, lapsega õppimine, jõuludeks valmistumine jne).

Järgmisel hommikul värvisin 67 m laudu. Mulle meenus, et alles eelmine nädal olin ma sörkimas käinud. Ma ei suutnud seda uskuda. Inimene jõudis  s ö r k i m a s  käia??? Ma ei jõudnud enam püstigi seista, jalad lihtsalt värisesid all. Käed valutasid 24/7. Ja kellelgi siin oli alles olnud nii palju energiat, et sörkimas käia? Ulme!

Vastutasuks mu kannatuste eest, viis mees mind välja sööma. Või oli see siis selleks, et ma ikka rohkem laudu värvitud jõuaksin...? 

Õhtul said jälle värvitud lauad lakke ja uus ports laudu värvitud.

18.12.2024 kell 19:27

Järgmisel hommikul oli mul räme migreen. Ja seest keeras. Väga kurnatud olemine oli. Alguses arvasin, et olen mingi viiruse üles korjanud, aga sain ruttu aru, et see oli lihtsalt minu keha, mis täiega "EI!" karjus. Ma tundsin, kuidas ma enam ei jõua ja taha. Ja mind üldse enam ei huvita. Sorry, mul ei ole praegu sellise asja jaoks aega, mul on vaja need lauad ära värvida ja PUNKT! Nutsin ja värvisin. 62 meetrit.

19.12.2024

Õhtul jälle ühed lauad lakke ja teised lauad värvi alla. Lisaks tegin uue portsu piparkoogi taignat ja viskasin kanalas sitta. Kes teeb, see jõuab, eks! Nutab ja teeb!

19.12.2024

19.12.2024 Lõpp paitab :) Lambid on ajutised

Järgmine hommik jälle laudade värvimine. Positiivne oli see, et lauapakkide järkjärguline vähenemine oli tekitanud mulle värvimisalale hädavajaliku lisaruumi (22 cm nagu maast leitud!) Küpsetasin pirukaid ja tõin metsast kuuse. Õhtul värvisin viimased 9 lauda. Jõuludeni oli jäänud 4 päeva...

Öösel nägin unes, et ühinesin ühe hubase istumisega. Jõuluaeg oli. Kuidagi erakordselt soe ja hoitud õhkkond valitses seal ruumis. Üks inimene tuli mind tervitama. Kallistas mind ja ütles, et tal on nii hea meel mind näha ning kiitis, et näen hea välja. Olin tema sellisest käitumisest natuke hämmeldunud. Me ei olnud ju nii suured sõbrad... Aga kiitsin tema väljanägemist vastu, sest kallistaja nägi tõesti erakordselt värske ja rahulolev välja. Ja no... siis me istusime kõik koos rõõmsalt lauda. Ilus uni, eks!?

Hommikul oli see ilus unenägu mul meeles. Olin hästi maganud. Unenägu meenutades taipasin ruttu, et kogu selles seltskonnas, kes seal unenäos rõõmsalt laua taga istus, polnud ühtegi täna elus olevat inimest. Kõik nad on surnud! Ma ei tea, kas ma seda isegi usun, aga olen kuulnud, et unenäos ei tohi surnuga kaasa minna. Ma ei olnud kuhugi kaasa läinud - ma olin ISE tulnud! Vabatahtlikult. Ja see inimene, kes mind unes kallistas, temaga on mul samal päeval sünnipäev. Tema läks siit elust oma käe läbi. Ja ütles, et tal on nii hea meel mind näha... 

Ilusast unenäost oli äkki saanud õudusunenägu. Aga pole hullu, küllap päeva peale õudus hajub...

Värvisin hommikul teist korda üle viimased lauad. Uskumatu! Oligi kõik! Päris kõik. Ma ei pidanud õhtul enam ühtegi lauda värvima! Ega hommikul. Ega järgmisel õhtul. See õudus on päriselt läbi??? Ainult 614 meetrit pingutamist ja ongi kõik! 😂

21.12.2024 Päris viiimane värvimine :)

Aga unenäo õudus ei hajunud! Täiesti veidral moel hakkas see mind iga tunniga hoopis rohkem piinama. Kordasin endale, et see on lihtsalt mingi mõttetu uni ja ma ei pea sellele mingit tähelepanu pöörama. SEE OLI LIHTSALT UNI! 

Ometigi tundsin järjest selgemini, et... midagi rasket on õhus. Ma olen ratsionaalne inimene - ma ei usu sellist värki! Samas... olen ma õppinud, et kõhutunnet tuleb usaldada. Ja kõhutunne ütles mulle, et... asi on kahtlane. 

Okey, kui minek, siis minek. Ega saatuse vastu ei saa. Aga... praegu oleks nagu kõik hästi. Mis minuga siis juhtuda saab? Lennuk kukub pähe vä??? Jube täpselt peab ikka kukkuma siis. 😅Aga natuke nagu huvitav ka... et kuidas see lahkumine ikkagi toimub? Samas... remont ju alles pooleli. Üheksasel on mind ka veel vaja... Ma ei saa ju veel minna! Unustagu ära - MA EI TULE!

Edasi ma teadsin, mida ma teha SAAN. Mul oli vaja surnuaias käia! Ja ma teadsin, et mul on sellega kiire. Kõigepealt oli vaja poest küünal tuua. Mees tuli autojuhiks. Jumal teab, mis see naine veel korraldab! Väga meeleolukas sõit oli. 😀 Tundsin selgelt, kuidas kirves mu pea kohal kõlgub. Endalegi üllatuseks leidsin enda seest sügava rahu ja leppimise. On nagu on ja tuleb, mis tuleb! Võib-olla tuleb vastassuunast rekka. Aga võib-olla ei tule ka...

Rekkat ei tulnud. 

Elusa ja tervena koju tagasi jõudes, kiirustasin surnuaeda. Hakkas juba hämarduma. Prillid unustasin suure kiiruga maha. Lörtsi sadas. Ja mul ei olnud selgelt teadmist, et kus otsitud haud asub. Lihtsalt mingi aimdus, et vist... seal... kandis. Kindel ei olnud. Aga ma teadsin, et ma PEAN selle asja veel TÄNA lõpule viima. Muidu on jama majas! Ühel hetkel tundus, et ma ikkagi ei suuda õiget hauda leida. Liiga pime. Või üldse vale koht. Ma olin valmis juba kirikuõpetaja välja peksma, et otsitav haud leida. Või ükstapuha kelle. Lõpuks koperdasin ma ühe kiviplaadi otsa. Plaadil oli vaevu loetav A-täht. Ülejäänud nime lugesin kokku sõrmede abil. See oli õige inimene! Küünla olin ma ostnud parima, mis poes oli, aga ka selle põlema saamine ei õnnestunud kohe üldse. Tuul oli lihtsalt nii kohutavalt tugev, et puhus leegi kohe ära ja tahi pikkus vähenes hirmuäratava kiirusega. Alles kolmandal katsel, kui toimetasin maast leitud vana küünlalaterna sees, õnnestus küünal põlema saada. Siis ma ütlesin, mida ma ütlema olin tulnud. Et ma ei tule! Et mul on veel nii palju teha. Punkt!

Juba surnuaialt minema sõites liikusid mu mõtted hoopis teistel radadel. Päev otsa olin seisnud justkui kirve all. Ja nüüd oli see kõik lihtsalt... haihtunud. Justkui und oleks näinud...

Pärast panime elutoa lakke veel viimased lauad. Olimegi hakkama saanud! Meite elutoal oli jõuluks uus valge lagi. Me olime väsinud, aga õnnelikud.

21.12.2024. Naatuke veel minna...

Jõuludeni jäi veel kolm päeva...

Jõulude eelõhtuks said paika veel aknalauad, söögilaua lamp ja natuke mööblit ja vaipasid. Rohkem polnudki praegu vaja. Pühad võisid tulla. Unistatud uue seina ja lae olime jõuludeks saanud. Nüüd vajasime me hädasti väikest pausi. Ja mis saab olla paremat, kui väike talvine molutamispaus. 

22.12.2024 lambi proov

23.12.2024

23.12.2024 

Uuel aastal uue hooga!

Parem hilja, kui mitte kunagi! Ehk kuidas ma lõpuks Rohelise Villa perenaise aeda maandusin...

Ühel vihmasel (vabal) augustipäeval, kui mul oli lõpuks aega lehti lugeda, leidsin ma (juunikuu!) Maalehest loo Anne Reemannist. Ja mind puudutas südamepõhjani tema öeldu...

Kogu aeg mõtlen, et varsti on suur kiire läbi ja hakkan korralikult elama. Aga ei. Teinekord jääb saak sügisel koristamata... 

Ja siis tuleb uus kevad ja kõik hakkab otsast peale. Tohutu entusiasmiga seemned maha, taimed mulda...

Pikk paus...

Hästi pikk!

Ikka kestab veel...

Selle lõigu lõikasin ma lehest välja ja panin oma rahakoti vahele. Nähtavasse kohta. Päriselt. Sest mul on kogu aeg täpselt sama plaan - h a k a t a  l õ p u k s  o m e t i  k o r r a l i k u l t  e l a m a! Selles mõttes kohe, kui see pagana kiire aeg läbi saab, eks! Siis KOHE hakkan. Ainult selle  p r a e g u s e  kiire pean veel üle elama, siis kohe läheb kergemaks. Ausõna! Ma TEAN, et läheb. 

Sest ikka ma varun omale külmkappi mingit erilisemat kraami, millest ma  k o h e - k o h e  midagi head ja erilist vaaritama hakkan. Ok, täna enam ei jõua, aga  h o m m e  vast ikka. Või hiljemalt ülehomme. Siis kindlasti!

Kuu pärast säilivustähtaegade möödumist viskan ma kõik selle ära. Ja ostan uuesti. Ikka nii, et kõik kraam vähemalt kuu säiliks. Sest  s e e k o r d  ma päriselt jõuan selleni. No pean jõudma!

Ja kõik need aiaärist ostetud hädapärased tuustid jõuan ma ka maha istutada. Ja peenraid korda teha. Ja perega rohkem toredatel väljasõitudel käia. Ja sõpru ja sugulasi külastada. Ja teatris ja kontsertidel tolgendada. Ja kui päris kohe ei jõua, siis kohe varsti kindlasti! Ma olen selles TÄIESTI veendunud!

Tegelikult ei jõua.

Pikk paus...

Hästi pikk!

IKKKA KESTAB VEEEEL!

Või no...  p a l j u d  asjad loomulikult saavad tehtud. Aga LIIGA PALJUD asjad on selles lõputus kohehakkanelama listis. Ja see on lihtsalt kurb. Ja frustreeriv.

Kevadel oli mul kindel plaan minna Taivi juurde. Inimene ju kutsus. Ja mina igati tahtsin minna. Mis seal´s keerulist saab olla? Kuskil peab see vaba "auk" ju leiduma! Ja siis... hakkas minu elu juba tragikomöödia mõõtmeid võtma. No pole "auku! Vahepeal juba nagu lubab ja siis... loodetud auk lihtsalt kaob. Ikka põleb kuskil rohkem, kiiremini ja suurema leegiga. Ise vaatasin ja mõtlesin, et see ei saa ju päris elu olla. Et sellest saaks mingi jube hea koolitusmaterjali, blogipostituse vms. Samas... keegi nagunii ei usuks... 😂 Ja aega ka pole, et selliste asjadega tegeleda. Lõpuks lihtsalt loobusin üritamast. Ah, las ta´s jääb!

Aiablogijate kokkutulekul leppisime Rohelise Villa perenaisega kokku, et esimesel võimalusel lähen väisan ikka tema aeda ka lõpuks. No natuke juba nagu piinlik oli, et siiani pole jõudnud - kõige lähem aaluja ikkagi ju!

Ainult et... vahetult enne kokukat jäin ma silmapõletikku. Õnneks (osalt tänu Rohelise Villa perenaise manitsusele) sain rohu kohe peale ja kokuka päeva elasin (peaaegu lõpuni) kenasti üle. Edasi läks jamaks. Siis tundus, et vist ikka paraneb. Ja siis läks puhta jamaks. Mul pole kunagi silmapõletikku olnud, seega polnud ka aimu, et mida sealt oodata, aga tundub, et sain jälle mingi personaliseeritud vormi osaliseks, sest KÕIK kellega ma sellest rääkisin, väitsid et, neil küll NIIMOODI ei olnud! 😃Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui pealinna erakorralisse minna, sest meitel siin Järvamaal... silmaarsti pole.

Sain uued rohud ja lootsin parimat, aga tekkisid hoopis uued mured (positiivse inimesena ütlen, et uued... väljakutsed 😛). Nägemine muutus häguseks. Niisiis jäin ootama, et millal SEE möödub. Ja siis... et millal see lõputu vihm lõppeb. 

Sadu jäigi lõpuks üle. Taas selge taevaga hommikut tervitades, otsustasin, et on aeg. Sest kui ma NÜÜD ei lähe, siis... mingit paremat aega ei pruugigi tulla. Edasi võibki ainult sadada ja mo silmanägemine... ei saa võib-olla enam kunagi endiseks. Küll ma sinna Türile ära sõidan! 😅

Õnneks oli Rohelise Villa perenaine veel puhkusel ja... kookigi küpsetanud. Selge - siis peab kohe kindlasti minema! 😀

Üheksane tuli minuga kaasa. Aga enne uuris umbusklikult, et mis kook  t ä p s e m a l t  pakkumisel on...? 😁

Kuna poodi ei tahtnud aega raiskama minna, siis haarasin kaasa karbi oma sitarataste mune ja... ee... ühe... noku. Ah, ma ei hakka parem seletama...

Igatahes... kohale me üheksasega jõudsime ja edasi...

Riietusime lahti, sest täiesti ootamatult oli suvi tagasi tulnud (kodus veel ei olnud 😀)

Inspekteerisime peenraid 

Tegelesime ideekorjega (st tegime lähivõtteid toredast keevitatud taimekaarest)

Imetlesime Jaapani juudapuulehikut (no leiaks ainult koha...)

Nautisime aia nurgas suure tamme all varju ja imetlesime õdusat istumisnurka. See oli mu vaieldamatu lemmikkoht seal aias. Zennn...

"Eksisime" naabri aeda

Vingusime ühe peenra kallal 😂

Võtsime 5 minutit päikest. (rohkem ei saanud, ma hakkasin jälle vinguma)

Imetlesime lõhnava gladiooli õrna ilu ja lummavat aroomi (seda oleks nüüd hädasti endale ka vaja)

MINA armusin ülepeakaela mingisse tundmatusse... punanuppu. Ja nüüd ma ei tea, kuidas edasi elada..? (ja ühtegi normaalset pilti ka ei ole!) 😂

Tiksusime kahe üksteise sisse kasvanud kukeharja (ilmselt on neil nüüd mingi teine nimi...) lummuses

Pildistasime toredat hekki. Mingi muu tüüp on veel pildile jäänud...

Inspekteerisime veelkord ihaldatud punanupu alust maad. No siin oli mingi titt kunagi! (Kahjuks ikka ei leidnud... 😁)

Imetlesime esinduslikku (ja praktilist eesmärki kandvat) kannadest hekki. Võiks öelda, et lausa seina

Inspekteerisime kasvuhoone sisu ja veendusime erinevate taimetoetussüsteemide headuses 

Panin (oma tömbi silmanägemisega 😅) kahtlase olekuga kurgitaimele diagnoosi (punane kedriklest)

Degusteerisime erinevaid tomateid (Pille, Taiko, Solena Shoco ja vist veel midagi) ja viinamarju (Mars ja Somerset Seedless). Nämm-nämm-nämm...

Veendusime olemasoleva kasvuhoone headuses ja mõõtsime selle igaks-juhuks üle (2,5*6 m)! 😂

Inspekteerisime elumaja vundamendi ääri ja sadeveesüsteemide lahendusi. Päriselt! Ma ei tee nalja. Nii, et kutsuge mind omale ikka külla!😛

Uudistasime kõduusside kasvandust ja praktilist aiakuuri

Läksime tuppa kohvetama-morsitama ja kooki maitsma (üheksane võttis siiski teise tüki veel! 😀)

Kiitsime köögimööblit

Tegime ringkäigu pererahva vannitoas, imetlesime põrandaplaate ja seinamosaiiki. Avasime ja sulgesime uksi ja peaaegu oleksin perenaise kõrvale saunalavale maandunud, aga põrandaplaadid olid mu pea juba nii sassi ajanud, et...

Pildistasin põrandavalu ja auku laes. Ausõna! (vaikselt küll mõtlen, et kas pärast seda avaldust mind keegi veel üldse kunagi külla kutsub...? Samas... minusugune külaline ei olegi ju mingitele nõrkadele mõeldud! 😂)

See aeg, kui perenaine käis üleval korrusel tube tuulutamas, roomasin mina käpuli tema köögi põrandal ja otsisin... põrandaplaadi ühenduskohti. (No päriselt... need peavad siin olema! Siin nagu on ju... aga siin... ei ole üldse. Ma ei saa aru...) Olukorra napakust märgates pahvatasin laginal naerma. Üheksane väljendas rahulolematust, et miks ma selline pean olema? Ausõna... kui isegi teaks...

Edasi tutvusime maja teise korruse... asjaliku (ustega!) raamaturiiuliga (IKEA)... ja sealse küttelahendusega (oli täitsa julgust andev vestlus)

Imetlesime perenaise tantsuseelikut ja tema töötoa imelist lillede ja lindudega tapeeti

Kobisime uuesti alla ja samastusime pikaleveninud (elutoa) remondi teemadel 

Perenaine jagas lahkesti minuga oma oopiumi-, morfiini- ja heroiinitootmise tooraine tagavarasid. Sellisest pakkumisest saab ainult loll keelduda! 😜

Käisime läbi veel nurgatagused, mis aias seni avastamata olid

Õhkasime (ja ohkasime) maailmatuma pirakate ja raskete õisikutega aedhortensia `Vanille Fraise` juures

Avastasime, et ma jõuan veel ikka Elise aeda ka (eelmise korra üritus sinna jõuda, läks mul totaalselt pekki 😁)

Eks see lõpp natuke kiireks meil läks. Nii et ma ei mäletagi, kas ma ikka jõudsin vastuvõtmise, väljakannatamise ja kõige muu eest ikka tänada. Kallistada jõudsime küll! Veelkord tänud. Oli meeleolukas. Ja tore! Ja ilmselt ka viimane kord, kui mind kuhugile külla veel kutsuti. Nii lihtsalt juhtub, kui külalisel kodus remont pooleli on.😀Aga ikkagi hea meel, et see asi sai nüüd lõpuks tehtud. 

NB. Konna saime ka pildile.

Ja tegelikult oli meil veel toredaid hetki (nt üheksasele korraldatud vanaaegsete kooginäpitsate äraarvamismäng) jne

NB2. Pildid on kõik telefoniga tehtud ja (vähemalt minu jutu järgi 😀) rangelt enda tarbeks. Sellest ka selline valik. Ja nagu ikka... enda silm on päris kuningas!

NB3. Silmaarstile sain ka aja. Novembrisse! 😁

Hea võõrustaja soovis enne mu lahkumist ka ühispilti. No et paneme meite gruppi või nii... Pärast hakkasin mõtlema, et pildi juurde peaks nagu midagi ju kirjutama ka... Kole pikk pildi sissejuhatus oleks tulnud. Ja nii see postitus sündis. Pilt läheb muidugi sinna, kuhu see mõeldud oli. 😛 

Talv tuleb alati ootamatult. Eriti minule. Eriti siis, kui ta juba novembris kohale purjetab.

Täna mingit ilusat juttu ei tule. Aknast paistab küll tore jõulumuinasjutt - hanged varsti rinnuni ja puud lume all lookas (tegelikult täitsa ilus vaatepilt), aga aedleja ei ole endaga rahul. Aastaajaga ammugi mitte! 😂 Sest hoolimata tublist pingutusest...

... jäid osa sellesügisesed aiatöid ikkagi lõpetamata. Või üldse tegemata. No ei jõudnud lihtsalt - tali tuli enne peale. Osa taimepealseid jäi veel lõikamata ning külmaõrnemad taimed saavad mul alati ikka ka kuuseoksad peale, aga seekord selleni ei jõudnudki. Praegu küll hoiab kohev lumi sooja. Eks edasi paista. 

Viinapuu jäi samuti tagasi lõikamata. See on nüüd küll esimene kord. Hetkel on viinapuu nii paksu lumeteki all, et ainuke lootus teda üles leida on... SUUR SULA. Ma loodan, et see ikka tuleb. Kunagi. Sest nendest okstest oli mul plaanis talvel pärgasid teha. 

Üks vihmaveevaat vist külmuski lõhki (sellest saab siis äkki närilistekindla kompostikasti teha...?) ja ka teises oli pärast vee välja laskmist nii paks jää kord, et neid varju alla ma veeretada ei suutnudki - jõud ei hakanud peale - troonivad teised nüüd uhkelt keset õue. Aga pole hullu - kui nii edasi läheb, siis varsti on lumi nii paks, et ei pane neid 200L vaate enam tähelegi. 

Vahtralehed sadasid seekord väga hilja puu otsast alla, aga need jõudsin siiski kokku riisuda ja kottidesse panna. Viimast otsa tegin küll juba vihmaga. Nii need rasked kotid sinna värava kõrvale seisma jäidki... 

Tamme lehtedega läks nii, et kohe kui need puu otsast alla sadasid, ma ka oma mehe neid õue kokku puhuma kupatasin! Ta küll natuke protesteeris, et isadepäev ikkagi, ja vihma tibutab, aga ma ei jätnud jonni - millas see parem hetk siis tuleb, ah? Tagantjärgi tarkusena - ei oleks tulnudki kusjuures! Mees oli tubli ja tegi, mis kästud. Edasine pidi olema juba minu etteaste - nende lehehunnikute kottidesse ajamine ja kottide käru peale tassimine. Ühe lörtsimärja hunniku sain  p e a a e g u  kokku pandud (alustasin kohe järgmisel päeval), aga siis tuli kohe ka külm kaela ja... nii need hunnikud seal lume all nüüd ootavad. Ma isegi ei saa aru enam, et kus täpselt. Niipalju oli siis sellest külmas vihmas ja lörtsis läbiviidud enesepiitsutamisest kasu. 

Üks kevadine kukk jäi supiks tegemata. Või isegi 2. Lihtsalt liiga külmaks läks, et seda sulgede kitkumist õues läbi viia. Kukk muidugi rõõmustab! 😀

Jumal tänatud - vähemalt tulbisibulad (ja muud sibulikud) said kõik kenasti maha istutatud!

Aga võrkkotid ja lambavill jäid paljudele väikestele puudele ümber panemata. Külma ja lumega on see nii jube töö. Ehk läheb ikka veel tõsiseks sulaks ja jõuan selle töö veel ära teha. Muidu põdrad ja muud toredad söödikud pistavad kõik nahka.

Roosid jõudsin õnneks mullaga katta. Mitte et see kõik nüüd küll väga väärikalt välja oleks kukkunud... Mõned päevad oli juba nagu külma teinud. No kui kiiresti see kile alune mulla hunnik ikka külmub, eks? Aga kui mina oma ämbritega kohale jõudsin, et rooside muldamiseks hästi kõdunenud sõnnikumulda võtta, oli mullale juba kaas peale külmunud. Nii ma seal siis labidaga pekstes urgitsesin, üritades leida mingitki kohta, kust labidas külmunud mullast läbi pääseks. No ei õnnestunud! Järelikult tuleb veel vihasemalt üritada! Kujutage nüüd ette: keset lagedat põldu suuremat sorti mulla hunnik. Hunniku kallakul toimetamas keskmisest pikem naisterahvas. Taob labidaga hunnikut. Vihaselt. Lõpuks tundub, et ometi on ta töö vilja kandma hakanud. Labidas tungib läbi jäätunud pinnase. Nüüd vaja ainult see kõva kaas sealt pealt kätte saada. Aga see ei tule lahti! Naine töötab palehigis ja kasutab nüüd kogu oma keharaskust, et ometigi tekitada külmunud mulda üks päästev auk, kus oma armsate rooside katmiseks mõnusat sõmerat kraami urgitseda. Külmunud mullakaanest murdub tükike, labidas vabaneb pinge alt ja selle otsas maoli kõõlunud inime, teeb toreda tagurpidi kukerpalli, et naabrid, kelle akendesse kõik ära paistab, ometi ei arvaks, et naabrinaine just praegu oma sõnnikuhunniku otsas lamas - tagumik kõrgemal, kui pea. 

Selle lumekaane paksus oli (olenevalt kohast) ca 15 cm ja ega seal andis ikka tükk aega veel toimetada, enne kui normaalse mullani lõpuks pääsesin, nii et edasi töötasin ma põlvili hunniku otsas turnides, et külarahva tähelepanu mitte rohkem äratada. 

Mõni aeg tagasi lugesin ma ühte raamatut Rumeeniast ja sealt jäi mind kummitama üks mõte. Ka Rumeenias on talv. Lumega ja puha. Aga see kestis vist mingi 2 nädalat või midagi sellist. Ja siis tuleb kevad. Ja suvi! Suvi on neil pikk ja soe. Jõuab kõike teha. Ja kui täna ei jõua, siis võib ka homme teha. Või ülehomme. Või üldse järgmine nädal. Või kuu. Sest aega on. Suvi kestab!

Me pidasime eile mehega ühe tähtsa arutelu maha. Tegelikult pidime me selle teema juba kevadel ette võtma, aga kui see kevad lõpuks kohale jõudis, siis oli meil mõlemal nii neetult kiire, et polnud lihtsalt enam aega. Sest kui sa täna ei tee, siis homme ei pruugi enam olla võimalust. Ja ülehomme on juba mõttetult hilja sellega üldse alustada. Ning nädala pärast on hoopis uued tegemised, mis jalaga tagumikku peksavad!  Niisiis... esimene hetk (erinevatel põhjustel) see asi korralikult läbi arutada oligi täna hommikul. Sest praegu oleme me mõlemad kodus haiged.😂 Saatuse iroonia missugune!

Ehh, see meite pikk talv on mulle endiselt raske üle elada ja muu aeg on niii kiire, et seal pole alati  aega elada. 

Tegelikult on mul vist hoopis välja loodusesse vaja. Aga talvel lumega on seal kõik nii palju keerulisem. Pole seda rohelist maad, mis mind rahustab. No et lihtsalt seisad ja imetled, et MIS SIIN KÕIK KASVAB! Tund aega võib rahulikult imetleda. Või 2. Talvel on aga hoopis põlvili lume sees sumpamine, külmetavad põsed ja ninast jooksev vesi. Ma ei ole siiani veel aru saanud, et kas talvel jalutades tuleks see kaasas tassitav voodilina endale ümber kere mässida või on mõistlikum lasta sel lihtsalt järgi lohiseda. Samas... ma pole veel kunagi ühtegi järgi lohiseva voodilinaga tervisejooksu tegijat talvel näinud. Ilmselt on need talisportlased siis ikka mingist teisest puust. Või on mu nina siiski talvele tugevalt allergiline. Muud seletust asjale lihtsalt ei ole! Või ehk on probleem hoopis mu perekonna nimes...?

Ma lähen teen nüüd tassi teed või midagi. Siis läheb äkki tuju paremaks. Jõuluvanale ma juba kirjutasin - vähemalt see tähtis töö on tehtud! Eks neid teisi tee siis kevadel edasi. Siis polegi ju muud teha. 😜

Ahjaa, postituse pildid on pärit päris novembri algusest, siis kui veel lund nagu väga polnudki. 😛

Kes vana asja meenutab, sel...

... pidi silmaga midagi juhtuma. Ma ei tea, ma vist ikka riskin... 😛

Kuigi ma lootsin, et saan miski postitusega juba vana aasta sees maha, siis nii ei läinud. Olin hoopis põetajana rakkes. Meite seitsmene jäi nimelt grippi ning palavik kestis kokku 11 päeva. Mul läks kõvasti kergemalt. Aga samas, teisiti poleks ma ju öösiti iga tunni tagant ärgata jõudnud, et lapse temperatuuri mõõta (kippus teine hästi kiiresti kõrgustesse tõusma ega tahtnud sugugi enam alla tulla). Ja nagu tellitult oli kõige kriitilisem seis just Birgiti möllamise aegu (tervitused ka kõikidele rahapuudusel lumelükkamise pealt kokku hoidvatele omavalitsustele!). Istud seal oma hangede vahel ja mõistad, et kui kübeke veeel hullemaks läheb siis... apteeki ei saa, EMO-sse ei saa, kiirabi ligi ei pääse, kopter ka ei lenda sellise ilmaga. Täitsa pe...es! (Mees küll lohutas, et meitel on traktor - sellega ikka välja pääseb!) Niisiis seletasin lapsele, et nüüd on selline seis, et ükskõik, mis hullu asja ema teha käsib, seda tuleb teha! Et ellu jääda. Ja kui ema ütleb, et nüüd on vaja paljalt õue lumehange hüpata, siis nii on! Laps ei vaielnud vastu - sai ka aru, et seis on s...

Üle elasime - see on kõige tähtsam! 

Kui päevi hiljem, haigusest veidi kosununa, läbi paksu lume kompostikasti juurde uperdasin, sain aru, et vastukaaluks suvele, kui kõik on üks suur tril-lal-laa-trul-lal-laa, on talvel maal ikkagi... raske. Mõtlesin ning... rühkisin edasi. Ja siis tagasi. No ja rohkemaks enam jaksu polnudki. 😂 Haigus oli oma teinud.

Aga mitte SELLEST ei tahtnud ma kirjutada. 

Vaid hoopis ilusates ja headest asjadest, mis eelmine (aia)aasta aset leidsid. 

1.  Talv lõppes ära! Lõpuks.

See on lausa uskumatu, kui palju siirast rõõmu ja ootusärevust toob inimesele see iga-aastane lootus lumekihi kahanemisele. Olematuks soovitavalt. Ja mida varem, seda parem! Mäletatavasti oli eelmine talv meite mail see kiht ebanormaalselt tüse. Talumatult pikka kevade ootust aitasid leevendada ehituspoest näppu jäänud 2 (erinevat) suureõielist lumikellukest. Oi, see oli ilus hetk! Mina ja kellukesed! Kellukesed ja mina! Kellukesed ja... üks kobarhüatsint (kes ka kaasa tuli). Valge. Et seal hangede taustal kõik ikka kenasti toon-toonis oleks. Huviga ootan, et kas sel kevadel ka õitsevad. Ja loomulikult külvas toas vangis istuv aednik siis kõik aknalauad mingeid tuuste täis (pärast kirus ja vandus, et kuhu küll see mant kõik maha istutada 😅). Aga 1. aprillil sai talveagoonia lõpuks läbi-  saabus kauaoodatud esimene päris aiatööpäev! Täpselt 10 päeva hiljem saabus teine (vahepeal tuli talv tagasi 😂).

27.03.2022

2.  Aprilli keskel sain hea sõbra käest väikse aiandusliku (üllatus)nutsaku. Mmm... nagu jõulud oleks jälle. Ja jõulud mulle meeldivad ju! Eks kevadel on näha, et kas ja kuidas taimed kodunesid. NB. See ei jäänud mitte viimaseks nutsakuks. Aitäh, hea sõber! 💚

3.  29 mai - 13 juuni kuulasime õhtuti voodis mehega ööbiku laksutamist. See on midagi nii ilusat ja äraütlemata olulist. Viimastel aastatel pole mul ööbikuga üldse vedanud. Paaril õhtul kuulen ja ... kogu moos. Seekord nautisin niisiis sajaga. Lihtsalt kuulasin lummatult ja mõtlesin, et see ongi see hetk ja see maailm, milles mina elada tahan!

 4. Kägu oli ka tegija, veel juuli keskel kukkus. Aitäh selle eest!

 5. Üks hetk avastasin kogemata, et meite niidetaval alal on nurmnelk end kasvama sättinud. Kohe ikka mitme suure laiguna. Eks need seemned on aiast sinna kuidagi jalutanud. Ja tänu lahutusega ähvardamisele, need tuustid sinna aia taha püsti ka jäeti. Ilusad roosad laigud olid, kui õitsesid. :)

Ka tee äärde istutatud harilikud kassikäpad moodustasid esimest korda toredad heleroosad laigukesed. :)

6. Minu sidrunipuu `Pavlovski` andis täitsa arvestatavat saaki. Ise sihuke jupike. Aga korralikke suuri sidruneid oli ikka kümne ringis. Pilt on sellest hetkest, kui ta oli korraga mitu tükki neist lahti lasknud. Kusjuures rohelisemad küpsevad kenasti järgi.

Väike aga tubli!

7. Juba kevade lõpus sai otsustatud, et... kodus on väga hea ja tore. Aga siin on alati ka vähemalt 100 hädapärast tööd, mis tegemist tahavad. Meie mehega oleme korralikud inimesed - meie teeme ka! Aga kuidagi ei hakka sellest kergem. Ja triljon sääske on siin samuti (Helve juures kusjuures ei olnud! 😂). Niisiis, isegi kui väga tahaks lihtsalt maha istuda ja niisama molutada... tuleb kõigepealt minna ja korralik skafander soetada. Ja ilmselt peab keegi seda vajalikul hetkel ka selga aitama. Siis võiks vabalt 10 minutit täitsa niisama kännu otsas aega surnuks lüüa ja ilusat ilma nautida (ning seejärel ruttu-ruttu tööle jooksta). Aga kas see kõik peab just nii raske olema...

Ühesõnaga... me otsustasime, et kui reede (või laupäeva) õhtul on ilus ilm ja vähegi veel jõudu jagub, siis... tõmbame kodunt jehhat. Sest juhul, kui homme on PÄRISELT minek, siis sa ju ei muretese, et kuskil mingi töö veel tegemata/lõpetamata jäi. Sa mõtled, et... oleks ometi rohkem kogenud, nautinud, molutanud... 

Nii me siis kogesime, nautisime ja molutasime. Mõnuga! Ja kokku sai kena ports imelisi suviseid hetki. Selliseid, kus aeg oli peatunud.

💚 Maikuine (hilis)õhtune Tartu kesklinn. Nii soe. Nii elav. Nii tukslev.

💚 Sireli õitesse uppuv (hilis)õhtune Rakvere Vallimägi (sellele eelnes Metsatöllu kontsert).

💚 Toolse Ordulinnuse varemed. Päike, meri ja 31 kraadi sooja. Suured õitsevad kibuvitsapõõsad. Varja kohviku kohupiimaga täidetud tuuletaskud. Mmm... Sõbranna juures kiirkorras 3 pudeli veini alla kulistamine (kamba peale, eksole! 😛), ja Liimala ranna päikeseloojang (koos vaatetorni ronimisega). Ning imeliste (udusse mattuvate) vaadetega tagasisõit koju. Mõni päev on ikka ilusam, kui mõni teine. Mõni päev on kohe väga-väga ilus...

Meeste rannamõnude nautimist oleks lausa patt näitamata jätta 😂:

💚 Taaskord õhtune kuum Tartu. Stefan. Toomemägi. Kesköine raekoja plats. Tulvil liikumist ja elu.

💚 Tappev kuumus. Jaani Tare. Kokkusaamine kahe toreda kursakaaslasega. Täpselt aasta meie lõpetamisest. Hea toit. Pläkutamine. Naer. Pargi all kotist välja võlutud külmad joogid (täiesti alkoholivabad, kusjuures! 😛). Järv. Ning selle ääres õitsevad käpalised. Veel naeru ja maailma asjade üle arutlemist. Kiriku taustal selfitamine. Elu on ikka ilus!

💚 Võrus olesklemine ja kõik sinna juurde kuuluv. Maive. Vihmasajus aiandi ja surnuaia külastamine. Ja maailma parimad lihapirukad. Mmm...

💚 Õhtune palav Võsu rand. Väike vein. Veinikõrvane. Mänguväljakul avalduvad veini mõjud. Siiamaani naeran, poisid! 😂

💚 Järva-Jaani killavoor. Ja kõik, mis sellega kaasas käib. Kodukohvikud ja võõraste aedade külastamine.

💚 Aiablogijate kokkutulek Põrgu kõrval. Palav on. Ilus (vägevate maakivimüüridega) koht. Ühtaegu nii õrn ja hõljuv, kui ka kindlalt kahe jalaga maa peal olev perenaine. Põgenenud peremees. Toredad kohtumised ja pläkutamised. Mõnus kodu poole kulgemine.

💚 Suve lõpp. Viimane palavus.  Muinastulede öö. Lõke rannal. Bonzo. Lõke sõbranna juures. Hää vein (seekord kiirkorras ei kulistanud!). Švipsis peaga taskulambi valgel SUURTEST kasvuhoonetest küpsete viinamarjade ja tomatite otsimine (kes otsib, see leiab, kusjuures! Isegi vindisena!😜). Nii oli ilus ja hea suve ära saata.

                                                                                  💚         

8. Õunaaasta oli! Maal elamise üks võlusid on oma aiast pärit toit. Rabarber, maasikad, kuslapuu marjad, kirsid, sõstrad-tikrid, mustikad-murakad, ploomid-pirnid-õunad jne, jne.Sest see on maitsev. Ja sa tead, kuidas see on kasvanud. Ning kuskil järjekorras ei pea ka seisma. Lihtsalt haarad käigu pealt. Või tassid metsast koju. Meitel on siin mõned noored õunapuud, mis eelmine suvi esimest korda "päris" saaki andsid. Ja juba täiskandeealise Krügeni tuviõuna vilju sõime me 2 kuud. Kusjuures ka need viimased olid mõnusad mahlased. Oi, need oma aia õunad tegid tuju ikka nii heaks! 

9. Lõpuks sain ma ka oma kivila laiendega edasi liigutud (umbes 2/3 on nüüd valmis ja 1/3 veel teha). Kuna asi oli juba pikalt veninud, siis ühel hetkel ma lihtsalt teatasin mehele, et olgu kahvliga kopp olla - ja mind ei huvita, palju see maksab! 😂 Niisama mulla vms tõstmiseks on meil kopp olemas, aga kahvliga on hea just suuri kivisid (paika) tõsta. Mis sellest, et üle kolmekümne kraadises kuumuses tuli mul endal käsitsi nendele kividele aukusid ette kaevata. 😅 Aga tehtud saime! Eelnevalt oli kevadel seal pinnast segi keeratud, et ma kurdlehise kibuvitsa juured kätte saaksin. Sain ka.

Segipööratud maa mais

Kivile "pesa" kaevamine juunis

Kivila ääre täitmine juulis

Tühja sest kivilast endast, aga mul oli niii hea meel, et keset õue seisnud suurte kivide kogum oluliselt vähenes, sest sealt kivide vahelt ei saanud ju muru niita (trimmida samuti mitte) ja nii see rammus umbrohi seal rõõmsasti vohaski. Võäh! 😂 Oi, millist rõõmu pakkus mõnele suurele kivile kivilasse õige koha leidmine. Mitte kunagi enam, ei pea ma ümber selle kivi kääridega puju ja kõrvenõgest nüsima. Ümber nende 18 kivi, kui täpne olla. Ja see on väga hea tunne!

10. Aiablogijate soovitusel soetatud ungari sirel õitses esimest korda. Mitte mingi paari õiekobaraga, vaid täitsa päriselt ÕITSES. Tema sai õnnekombel siinsest keskmisest parema mulla sisse. Igatahes on ta algusest peale kenasti kasvu visanud, nii et tema on küll täitsa rahul oma eluga. Niisiis olen mina ka õnnelik ja rahul. Aga vot pilti ei teinud, mis teha! 😛

11. Pihlakate uute värskete võrsete kaitsmine ("torudega") lindude rünnaku eest õnnestus. Kõik võrsed, mis oli "torude" sees, jäid alles - kõik mis oli väljas (paari erandiga) - murti ära. Ja nagu ma ennustasin, oli kasvu vahe kolossaalne. Reaalselt 5 cm (juurdekasv enne) vs 50 cm (juurdekasv nüüd). Niisiis raudpoltkindlalt kavatsen ka see aasta oma pihlakaid sedasi kaitsta. Ainult "torusid" oleks hädasti juurde vaja ja pikemaid käsi, et kõrgemale ulatuda.

Kole... aga tõhus!

12. Luigelille vannis kasvatamise katsetus õnnestus samuti. Mis sellest, et ostetud juurikas läks mädanema ja ma olin TÄIESTI KINDEL, et sealt ei tule enam midagi. Aga tuli. Isegi õitsema jõudis see pisike allesjäänud jupike minna. 💚

Üllatuslikult õnnestus ka jänesesabade kasvatamine. Millegipärast ma arvasin, et neist kindlasti asja ei saa... 😀

13. Oktoobris jõudsin lõpuks ka kaevumaja ümbruse korrastamiseni. Kaevumaja on mul põhimõtteliselt osaliselt peenras ja ümber selle peab saama liikuda, aga mul polnud piisavalt palju sarnast materjali, millega seda (teatavate kitsenduste ja piirangutega) ala viisakaks vormida. Ja nii see kolekoht siis seisis ja ootas seda õiget ja "head mõtet". Kilehunniku ja osaliselt ka umbrohu all. Fuu! Aga ära jõudis oodata! 😂 Ega ma päris lõppu selle tööga veel jõudnud (sõelmed said otsa, aga neid saab kevadel juurde tuua), aga edasiviiv mõte siiski tuli. Kas see nüüd see "hea" ja õige mõte on, mina ei tea, aga vähemalt on see palju parem, kui musta kile kuhi välisukse vahetus läheduses. 😛 

Tegelikult sai veel palju muudki kogetud ja tehtud, aga see polnud "see" nimekiri.

Ühte imelist hetke oma suvest tahan ma aga küll veel jagada.

Juuli lõpp või augusti algus. Järjekordse kuuma päeva varahommik. Ärkame mehega sookurgede huikamise peale. Me ei lausu kumbki sõnagi. Ega sulge akent. Me lihtsalt kuulame. Hommikuse äratuseni on 2 tundi. 

Ma ei salli silmaotsaski neid pagana sääski, kes siin raba ääres elavad ja mulle ei tee sugugi rõõmu, et viie raba vahel elamise juurde kuuluvad lisaks hiliskülmadele ka varajased öökülmad. Ja talvised külmarekordid. Väkk! Ma poleks iial seda ise vabatahtlikult valinud. Aga siin ma olen. Ja see raba on osa minust. Mingi oluline fundamentaalne osa. Ma ei oskakski ilma selleta elada. Ilma sookurgede huikamise ja murakamoosita. Ilma rabamändide ja jõhvikateta. Ilma märja ja vetruva maapinnata. Ilma põtrade ja huntideta. Mis elu see oleks???

Nii me siis vaikisime ja kuulasime. Rabade vahel elamise häält. Raba häält. Meile hästi kodust ja tuttavat heli. Elus olemise häält. Ilus oli. Meeletult ilus!  

Jep! Talv on maal raske. Aga me elame selle üle. Sest kevadel tulevad jälle sookured :)