reede, 22. märts 2019

Ja saigi talveuni läbi...

... ning kevad jõudis ka meite õuele :)


Tore on. Niii tore! Pikemat prognoosi pole vaadanud, aga loodan, et suurt pakast enam ei tule. Eelmine aasta oli märtsikuu lõpuni veel hommikuti vähemalt 10 külmakraadi (27 ja 28.03 näiteks -16), niisiis on selle aasta märts olnud halastavam. :)
Viimasel talvepäeval (20.03) tegin aias ka selle aasta esimese ametliku aiatiiru. Kuigi mõnes peenra osas oli veel 20 cm lumekiht, mis tänaseks on suures osas sulanud, siis leidus mujal siiski piisavalt palju rõõmustavaid ninaotsi. :) Ja mitte ainult!


Galanthus nivalis 'Flore Pleno'
Täiesti lollikindel nimetu mägisibul

Futu poolt annetatud oregoni? kukehari tunneb ennast minu tagasihoidlikus kivilas ilmselgelt hästi ja on siiani laienenud sellise kiirusega, et sügiseks katab ta ilmselt juba terve ruutmeetri 😂
Õnneks on teda lihtne ohjes hoida - kui huvi on 😜

Tõeline üllatus minu jaoks oli aga lume alt välja sulanud vastak kuldhari `Variegata` ↓ . Ohhoo, milline edevus! Pildi peale ma otse loomulikult neid värve õigesti ei saanud, aga see varakevadine roheline+kollane+roosa kombo on väga äge. :) Tänud Tiile annetuse eest! Loodan, et valitud kasvukoht sobib talle ning ta hakkab samamoodi laiutama nagu see Futu kukehari.
Loota võib, eks! 😛
Chiastophyllum oppositifolium ´Variegata´
Eile oli aga esimene tõeline kevadhommik - päikseline ja tuulevaikne, sookurgede hääled üle küla kaikumas. Kuldnokka kuulsin ka korraks - ema metsa alt - meile pole veel suvatsetud näole anda.

Kindel kevadmärk on ka see, et meie pärast pühi õue tõstetud ning seejärel katuselt kaela sadanud lumelaviini alla jäänud jõulukuusk hakkab lõpuks ometi välja sulama 😀

Ja kanad on ka usinasti hagu andnud, et kevad meitel ikka kiiremini tuleks 😂
Ausalt, ma ei tea miks neile see lumi nii hirmsasti maitseb. Lihtsalt imelikud?

Ning kukk otsustas üldse vabakäigu Härraks hakata ning lendas üle kanaaia värskeid rohuliblesi otsima

Selline asjade käik ei rõõmustanud mind loomulikult sugugi, sest ma pole sellest kukest veel lõpuni sotti saanud - ma ju näen, kuidas ta mõttes kaalub, et kas hakata minuga tüli norima või ei. Minu suureks õnneks lendas ta "tüdrukute" hädakisa peale (üritasin neid laudast välja ajada) kiiresti oma aeda tagasi. Jess - ei mingit kukepoksi! Seekord.

Pühapäeval panime vahtra mahla jooksma. Või no.. ei jooksnud sealt midagi. Tõele au anda, siis... kohe mitte tilkagi :D Mõtlesime, et ehk on mahlaaeg juba läbi, aga alles kolmapäeval (20.03) kui päike välja tuli siis sai õhtuks liitri mahla kätte. Ja eile tilkus samuti niikaua, kuni päike paistis. Ja täna... Aga hästi magus mahl on. Oi, kui magus!
Siin soode ja rabade vahel on lihtsalt kõik hilisem :)

Ei ole ma veel kuskile riisuma, rohima või peenart puhastama trüginud - vara veel. Vana õunapuu oksi lõikasin küll. Ja kõrrelised lõikasin maha. Muud tööd ootavad veel.
Ja täna on õues üldse niii kohutav tuul, et puhub lausa pea otsast. Ringi lendavatest tamme lehtedest ei tasu rääkidagi...
Aga meel on rõõmus ja olemine kerge. Erinevalt eelmisest kevadest, kui eelseisvad tööd ja tegemised lausa kassiahastust tekitasid. Imelik, et inimesel vahepeal selline madalseisudega aeg on. Midagi pole ju muutunud - ei saa need tööd ja tegemised ju kunagi otsa. Üks töö sünnitab teise, teine kolmanda ja... nii see elu käibki. Ikka ringiratast. Ikka kevadest kevadesse. :)
Vähemalt meitel siin, Vargamäe kandis.
Ja mis siin tühja ikka muretseda - teeme palju jõuame ja mida ei jõua, eks see jääb tulevaks aastaks. Või ületulevaks. 😜

Mees igatahes lubas mul suuremaid kaevetöid selleks kevadeks... Täitsa põnev tundub kohe... :D

kolmapäev, 13. märts 2019

Ei olegi surnud - hoopis talveunes :P

Üks inimene oli täna tõsises mures, et kas ma oma blogi enam ei peagi või? Et ma pole juba NII AMMU midagi kirjutanud!
Einoo... nii ammu see nüüd ka ei olnud ju!? Või no, mis siin ikka kirjutad, kui õues on... ee... no... see, mis seal on ja... ma üritan siin ikkagi mingit aiandusteemalist blogi pidada, seega ei hakka ma ju kirjutama meie garderoobi parendamise projektist, veranda värvimisest, vastikust viirusest, mille me lastega kuskilt külge korjasime või... oma Elu Pohmellist  😇 (Juudas, ma ei joo vist enam kunagi vahuveini! 😂).
Ja kuna mul kasvukat ka enam pole, kus kasvõi niisama mulda nuusutamas või mingeid potsikuid silitamas käia, siis... olen endiselt veel talveunes - vahelduvate virgumistega 😜

13.03.2019

Tilk-tilk-tilk 13.03.2019

 
Nende virgumiste aegu saab aga kuskil aiandusosakonnas kolatud, seemneid sorteeritud, aiatööde nimekirja tehtud vms. Ja õnneks on mul vähemalt veranda:


Seal on mul natuke hingele hädapäraseid tuuste, et talv ikka üle elatud ja... niisama ka oldud saaks 😀




Milda käest sügisel saadud ilus värvikirev kirinõges on osutunud rämedaks joodikuks. Kui teisi taimi verandal kastan u nädalas korra, siis see kirinõges küsib lausa ülepäeva juua - sääne hirmus tegelane! 😀



Verandal on täitsa hea tasapisi toimetades talveunest ärgata





Ja sügisel peenrast tuppa kolitud (isehakanud) tomatitaim on ka talve üle elanud - tasub teinekordki sedasi talitada, sest nii hea on praegu neid lehti mudimas käia. Lausa eluoluline, ütleks 😀


Kui aus olla, siis ega ma eriti pingestatult seda kevadet ootagi, sest pinev ootamine väsitab. Pigem vaatan ja kulgen. Tuima rahuga. Küll tuleb!
Aga Väikemees ootab. Ja unistab. OMA peenrast. Sellisest, kus kasvavad maasikad, herned ja porgandid ja loomulikult lilled, palju lilli 😂
Eks emme peab siis kevadel lapse unistust täitma hakkama :)

Natuke läheb veel aega...
Aga märke on...


NB. Eile nägin aias esimest musträstast :)