Laupäev, 20. jaanuar 2018

Tantsud ümber kuuseriisikate

Mõni aeg tagasi mainis üks aedleja oma blogis, et ei tea eriti (oma seenemetsa) kuuseriisikate kasvukohti ning palus seejärel vihjeid kodukoha leiukohtade kohta. Pean tunnistama, et mul on kuuseriiskatega umbes samasugune suhe, st et mina hirmsasti tahaksin suhet, aga... riisikad, sunnikud, pipardavad. Ma olen olnud kenasti kannatlik kosilane (st korilane) ning vaikselt lootnud, et ehk mõtlevad lõpuks siiski ringi ning... annavad kätte. Häh! Tühi lootus! Mingi vanasõna oli vist ka selle kohta: tasa sõuad, kuuseriisikateta koju jõuad??? 😂  Ma olen muidu täitsa kannatlik inimene - muudkui kannatan ja kannatan... kuni ühel hetkel saab kannatus otsa. Niisiis otsustasingi möödunud sügisel ühel kenal õhtul, kui mu kuuseriisika himu juba talumatult suureks oli paisunud, et pole mul siin aega ühti terve elu tagasihoidlikult loota ning oodata. Ei-ei, lendan kohe julmalt (seentele) peale ja murran maha! Ja ma teen seda nüüd kohe! Seega teatasin eksprompt peale õhtusööki mehele, et lähen nüüd metsa kuuseriisikale. Ta mõõtis mind esialgu pika pilguga ning päris seejärel, et kuhu ma sedasi vastu ööd siis minema hakkan. "Riisikale, ütlesin ju!" vastasin. "Ja mis mõttes vastu ööd??? Kell on alles seitse. Poisike ju!"
"Päev otsa on sadanud!" ei jätnud ta järgi.
"Milleks mul need vihmariided siis on? Koidele söötmiseks või???"
"Ise sa ei tohi ju külmetada!" kõlas etteheide.
"Ma panen jope alla. Ausõna!"
"Ja telefoni võtad ka kaasa!!! Ning kuhu sa üldse minna plaanid?"
"Ee... vaatan. Kuskile, kus on... ee... kuused???"
Mees põrnitses mind nagu süüdimatut jõnglast, keda pole mõtet ümber kasvatama hakata - nagunii ei õnnestu.

Haarasin kiiresti vihmariided, kummikud, ämbri ning - oh imet - isegi telefoni, sest tegelikult mul siiski oli ajaga juba kitsas ning loopisin selle kõik kiiruga autosse (sest minu kodumetsas kuuseriisikaid ei kasva) ning asusin teele. Ega mul polnudki mingisugust sihti, et kuhu metsa nüüd põrutada. Mõtlesin, et sõidan, kuhu rattad viivad ning vaatangi jooksvalt. Kuuseriisikatega on õnneks see tore asi, et need kasvavad ainult seal, kus noored kuusedki, seega võib probleemile vabalt ratsionaalselt läheneda. Vaat kollariisikaid või kukeseeni ma kahjuks sedasi leida ei oska, aga no kuuseriisikaid??? Esialgu keerasin paremale ning sõitsin u 10 km, seejärel keerasin vasakule ning hoolikalt teeäärset metsa seirates, sõitsin veel u 10 km. Kuna aeg surus korralikult kannaga kuklasse, siis keerasin auto ringi ning sõitsain tagasi parimasse kohta, mida teel olles märganud olin. Kiiruga toppisin end seenelise kostüümi ning "lendasin peale". Metsaalune oli loomulikult "mõnusalt" tilkuv, aga häda oli härjagi kaeva ajanud, mis siis veel minust rääkida. Igatahes... seenejumal otsustas sellel õhtul mulle, minu suures hädas, halastada. Jess! Päris kuuseriisikad! Niii ammu pole saanud. :) Ussitanud, sunnikud! A mis see paar ussi ikka teeb? Õnneks mõned olid ikka korralikud ka :) Osa ussitanuid seeni panin korvi koos mullase jala ja natukese pinnasega, et kodus oma kuuseheki alla poetada. Korralikke kahjuks ülearu palju polnud, aga vähemalt järgmisel päeval sain oma päeva alustada korraliku pannitäie praetud kuuseriisikatega. Mmm... Nii nämma! Täpselt seda mul vaja oligi.

Paar päeva hiljem naabrite juures lobisedes, mainis naabrimees möödaminnes, et tal kasvavad mingid seened kuuseheki ümbruses. Et vist kuuseriisikad. Linnainimeste seenetundmisesse suhtun ma mõningase ettevaatlikusega. Seda suurem oli minu üllatus, kui vaatama minnes selgus, et tegemist oli tõesti pesuehtsate kuuseriisikatega. Ning neid pesitses seal terve hulk. No tere talv, sedasi külje all mul! Ja ega sellega mu imestamised veel lõppenud. Järgmiseks pakkus naabrimees neid imemaitsvaid seeni mulle. 😋  Vaat millised naabrid on meitel! 💚💚💚 Ma olin muidugi pakkumisest väga meelitatud (ning süljenäärmedki hakkasid juba vaikselt tööle) ja tunnistasin talle ausalt, et ma ÜLIMALT hea meelega teeksin nende hekiümbruses puhta töö, aga...  ma ei saa ikkagi aru, miks seeni sööv inimene peaks ennast vabatahtlikult sellisest maitseelamusest ilma jätma. See pole ju mingi maitsetu kukeseen, mida turult ka osta saab. Eriti veel, kui enne pole kuuseriisikaid proovitudki?

Niikaua kuni riisikapilte pole, peate kukeseentega leppima :P

Tuli välja, et tema proua ei pidavat oma mehe seenemääramise võimekust väga usaldama :D Ega mul siis muud üle jäänudki, kui et pidin minema veenma naabriprouat, et need seened tema hekis on PÄRISELT KA kuuseriisikad ning need PÄRISELT KA on ülimaitsvad (hulga paremad, kui need paljukiidetud kukeseened!) ning, et kui nad need mulle lubavad, siis nad on PÄRISELT KA opakad. Asi töötas - naabrimees lubati "seenele". :D Pärast muidugi mõtlesin, et oleks vist ikka pidanud ütlema, et tegu on eriti mürgiste seentega ning et mahatrampimisest ka mingit kasu pole - isegi aurud tapavad! Et korjaku ikka eriti hoolikalt kõik kokku ja toogu aga mulle - küll mina juba kahjutuks teen! 😂 Et kõik head mõtted alati ka liiga hilja tulevad... 😁

Nüüd siis kevadel kõik kuusehekke istutama (kui kuskilt muidugi kuuseistikuid saada õnnestub)! Meil on juba istutatud, aga pisike veel. Naabrite oma on u 2,5 m, seega terve elu neid seeni ootama ei pea. Igatahes jälgin ma suure huviga naabrite edasisi (seene)hekiarenguid :) Ja tookord metsast toodud ussitanud "kraam" sai ka loomulikult meie heki alla sokutatud. Ehk on mingit kasu. Kiirendab protsessi??? Aga naabrid meil kindlasti nii ei teinud! Neid lihtsalt kuuseriisikad armastavad. Õnneseened! :)
Ja veel. Korjatud korvitäit riisikaid proovisid naabrid siiski linnas  - seal pidi arstiabi lähemal olema 😄

Neljapäev, 11. jaanuar 2018

Siis kui hundid uluvad...

Mõni aeg tagasi ühel õhtul teatas mu mees, et oli hommikul tööle minnes huntide ulgumist kuulnud. Õnneseen! Ja missugune kitsipung! Ise kuulab ja teisi ei või kutsuda. Mulle meenus kohe kevadel aset leidnud üllatuskontsert: lippasin õhtul kiiruga õue pesude järgi ning olin juba tagasiteel toa poole, kui hundid otsustasid järsku laulma hakata. Nii ma seal keset õue oma pesukorviga lummatult seisin. Nagu heal kontseril ikka vajus silm kinni, et võimalikke segajaid vähem oleks ning teosest ükski osa kahe silma vahele ei jääks. Ja teos oli uhke! Valju, mitmehäälne, ohtrate niutsatustega, puhta ja selge kõlaga. Hundi ulus on midagi niii ürgset ning sõnulseletamatult ilusat, et võiks kohe kuulama jäädagi. Ning  kogu see hundikoor tundus olevat justkui kusagil... siinsamas... et tarvitseb mul vaid veidi küünitada ja... Täpselt niisama järsku, kui see kõik alanud oli, see ka lõppes. Äkilisest lõpust veidi üllatunud, kuid siiski totter naeratus näol, tulin tasapisi siia maailma tagasi ning märkasin, et olin oma pesukorviga juba huntide hääle suunas astuma hakanud. Arutlesin endamisi veel, et ei tea kuhu ma selle korviga ikkagi minna plaanisin - ronida üle 1,5 meetrise võrkaia???  See, et siinkandis hundid liiguvad on ammu teada, meie elamine on lihtsalt keset küla ning siia nende ulgumine tavaliselt ei kosta. Kahjuks! Ja ega lauluhooajal väga väljas passi ka. Aga vahest läheb ikkagi õnneks ning ka meie saame huntide hääleharjutustest osa, aga siiani olid nende hääled kostunud ikka kusagilt kaugelt. Seekord tundus see lihtsalt olevat kusagil niii lähedal, et nõrgema närvikavaga inimesel oleks ilmselt sellise "äkkrünnaku" peale pesukorv üldse käest kukkunud :D Aga mina olin hoopis ütlemata... tänulik :)


Tegelikult on meie kandis vähemalt üks asjalikult ulguv jahimees ka olemas, seega uurisin tuppa jõudes oma mehelt lõbustatult, et äkki on võimalik, et ma ei kuulnudki üldse hunte vaid hoopis filigraanset etteastet kohalikult jäägrikoorilt. Et ehk saavad ulgumishuvilised jäägrid kord nädalas kohalikus rahvamajas hundikoori proovis kokku ning harjutavad kokkuulgumist. Kõige suurem hundiulgumise spetsialist oleks samas ka koorijuht ning tema juhatuse ning õpetuse järgi sünniks lõpuks hästi kokkukõlav mitmehäälne teos. Koor on juba kogunud kuulsust ning fänne kõikjal maailmas ning inimesed on silmagi pilgutamata valmis maksma kopsakaid summasid nende kontserdile pääsemise eest. Mina küll oleksin!
Mees muidugi tõmbas mu kõrgelennulisele mõttele vee kolinal peale, väites et nii need asjad siiski pole. :D Njah, tegelikult ühel talveõhtul magamistuba õhutades jäin ma kuulama väljast kostuvat veidrat...  röökimist. Et natuke nagu koera või hundi ulgumine, aga... selline imelik. Surev koer? Väga valjult surev koer??? Kui kuuldust mehele rääkisin, ütles ta et see on ilmselt mõni jahimees, kes metsas ulub :D Loodan, et see oli siis üks väga algaja ulguja, sest kõlas küll väga koledalt :D
Alguse juurde tagasi tulles, siis järgmisel päeval ilmus Maa Elu ning sealt sai lugeda, et põtru on meil Eestis u 12-13 tuhat  (no peaks ikka igasse asjalikumasse aeda jaguma!) ning hunte... 100-200 isendit kevadel. Ma tõmbasin omale võileiva kurku selle info peale (loll komme söömise ajal lugeda!) Ainult kuni 200???  😱 Appike! Polegi nagu miskit ju! :( Kole kurb hakkas ja söögiisu läks kah ära...

Ühtepidi on mul väga hea meel, et mina elan endiselt sellise koha peal, kus hunte veel kuulda on, aga... kauaks siis? Lööge nüüd või maha, aga minule igatahes tunduvad hundid äärmiselt sümpaatsed (ja salapärased) metsloomad ning mingit suurt hirmu ma nendega seoses ei tunne. Hulkuv koer kujutab endast palju suuremat ohtu!
Ükspäev ajasimegi lapsega siin just ühe jälgi:



Mõned asjalikud lingid ka. Nendele, kellel veel lugemata/vaatamata.
Looduskaitse 100 - Hunt
http://www.pollumajandus.ee/uudised/2017/03/20/hundid-soonud-lambad-terved-kuidas-huntidega-korvuti-elada
https://menu.err.ee/634997/zoosemiootik-laura-kiiroja-raakis-huntide-kasvatamisest

... mida inimene ei tunne,
seda inimene kardab.
Mida inimene kardab,
seda ta hävitab.

Reede, 5. jaanuar 2018

Oh, mis kena talveke!

Mis siin pattu salata, mina olen igatahes mattunud umbe magusasse rahulollu. Milline suurepärane aasta algus! See valge värk on muidugi ka täitsa tore, aga no mõelge ometi, missugune kokkuhoid küttekuludelt. Ja ei mingit lume rookimist! Värskelt sadanud kerge lumega on ehk täitsa vahva, kui avaneb võimalus oma liiga pehmete vormidega keret veidikene liigutada, aga kui sadanud on rasket sulalund või hoopistükis kõvasti tuisanud, siis ei ole see lumelabidaga vehkimine enam üldsegi lõbus. Ükskord pärast sellist aktsiooni sain ma omale sellise tervisehäda, et ohohhoo - hüüa või taevast appi. Taevas mind tookord muidugi ei aidanud, hoopis skalpelliga vehkiv arstitädi. Säh sulle lumelükkamist! Nüüd on juba naljakas meenutada, aga no tol korral olin ma küll valmis oma surmaotsusele ise autogrammi viskama - saaks vaid vaevast lahti. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ikka rõõmust. Siirast rõõmust selle üle, et ainult kaks korda päevas on vaja ahju kütta (meil pliiti pole, mis kogu aeg huugaks) ning selle üle, et kui kusagile sõita tahta, siis lähed istud lihtsalt autosse ja... sõidadki. Kogu lugu - ei mingit pool tundi varem auto sooja panekut või jäätunud klaaside kraapimist. Väkk, kuidas ma seda külmunud autoga sekeldamist ei salli. Praegu on ikka NIII HEA! :)
No ja siis see aiaisu värk. Kui ikka sõrmed juba kahtlaselt sügelema hakkavad, siis võib õues vabalt kuskile peenrasse kummardada ning rahuliku südamega rohima hakata. Või kui rohida tõesti ei viitsi (pole ju vaja end tööga kohe ää tappa!), siis võib seal peenraserval ka niisama kõõluda ning heldinult sügisel mahalõigatud taimepealsete kontsusid vahtida. Ka mõned viimased `parim enne` väljanägemise ületanud püsikute lägased lehed, aitavad hädalist tema hädas. Muudkui kükitad seal ning suurest tuustiarmastusest pakatades tõded, et no... küll mul on ikka armsad lilled! Mis sellest, et väljas on jaanuarikuu. :D


Ja üldse olen ma nüüd kolm päeva riisunud, tundes samal ajal suurt rõõmu liigutamisest ning loomulikult sellest, et aed saab kenamaks. Uskumatu kui mõnus võib olla üks vihatud aiatöö, kui seda aprilli asemel näiteks jaanuaris teha. :) Ja kanad saab õuele rohelist nokkima lasta :) Ikka nii tore talv!
Ning päris viimane sügisene aiatöö sai ka lõpuks tehtud:

Tema on Proua Smaragd ning meil on temaga omavaheline kokkulepe, et teda (ainsana) ma varjutan. Kord ma juba eksperimenteerisin temaga ja... ei iial enam. Nii ma talle tookord pühalikult lubasin ning olen siiani oma lubadust ka pidanud. Raske on, sest proua pole mitte lühikeste (ega ka kõige saledate) killast, aga kuniks ma suudan kuidagigi selle varjutuskanga talle ümber mässida, siis ma seda ka teen - olen selle talle võlgu.













Metsaäärde on ka mõnus jalutada, ei pea põlvi mitte lõua alla tõstma - täitsa inimese kombel saab mindud ning oma kätetööd imetletud.



No, kas pole kena??? Täitsa oma väikete kätega ise tegin, muidu passi siin talv otsa pruuni ja halli. Fui! "Värve on vaja!" ma ütlen.
Tegelikult peaksid need ohtrad dekoratsioonid põtru peletama. See hele "kard" on lambavill ning vanemad inimesed teavad rääkida, et lambakarjamaast pidid põdrad eemale hoidma. Eks paista, aga igatahes tasub proovimist. :)













 Seal metsaääres, vanal vahtratüvel, kasvab meil rohkelt igasugu huvitavaid seeni, kahjuks vist mitte midagi söödavat, aga niisama ka tore silma nuumata.







Tegelikult olid seal tüvel veel mõned toredad seened veel, aga neid ei saanud ma korralikult pildile. :( Nii et kui praegusele ilmale midagi ette heita, siis seda lõputut kaamost - kogu aeg on pime ning mõned tunnid päevast on isegi lausa hämar. :D Postituse pildid said seekord samasugused: hallid, niisked, nukrad. Tegelikult mulle need iiri talve pildid üldse ei meeldi. Kui väljas valitsevad hallid ja pruunid toonid, siis arvuti ekraanilt võiks küll midagi muud vastu vahtida. Aga...
...ega tali ilmselt taeva jää. Ning siis läheb valgemaks ning helgemaks :) Seniks aga naudime seda, mis on, see ka ju täitsa mõnus! :)