Jumal tänatud kuumade päevade eest... ehk mõni päev on toredam, kui mõni teine

Pole juba jupp aega midagi kirjutada jõudnud. Mitte et midagi kirjutada poleks, lihtsalt üks kooserdamine (ja asjade kokku- ja lahtipakkimine) ajab teist taga ning mul on hakkab see külastatud kohtade nimekiri juba sassi minema. Kõigest korraga kirjutada ei jõua, niisiis keskendun seekord ainult eilsele (laupäevasele) päevale.

Kuigi ärkasin seitsmest, siis ühel hetkel tundsin, kuidas ajast jääb vägisi puudu - juba kanade värgindusega läheb hommikuti hulga aega, lisaks olid Väikemehe kaela lümfisõlmed ootamatult täiesti tursesse läinud ja see võis tähendada, mida iganes.
Ning lõpuks, kui kraanikausi alt sahtlist oli vaja kiirkorras väike prügikott leida, siis kraapisin tuimalt selle sisu lihtsalt köögi põrandale - küll hiljem jõuab selle kraami sinna sahtlisse tagasi toppida, siis kui aega jälle vabalt käes on. 😂 Duši alla oli ju vaja veel jõuda ja Väikemehega tegeleda ja...
Päris viimasel hetkel sain mitu kasti tuuste, iseenda, lapse ja hunniku muud hädapärast autosse pressitud. Tee peal helistas juba murelik mees uurimaks, et kuhu ma küll jään? Kirjutanud oli loomulikult ka...
Igatahes... kohale jõudsin. Õigeks ajaks. Järva-Jaani.Sellisele üritusele. Mul oli seal väga tähtis roll täita. Nimelt... see aeg, kui minu mees roolis ühte ilusat punast paakautot (millesse ma natuke kiindunud olen), pidin mina Väikemehega istuma tema kõrval ja... olema lihtsalt ilus. 👸 😂 Soovi korral võisin ma ka rahvale lehvitada. (No ma aeg-ajalt olin ikka suuremeelne ja tegin seda 😛).  Sellisest suurepärasest pakkumisest ei saa ju ükski naine keelduda. 😀 Saati, kui veel pardimaski (või oli see hoopis kana???) kandma ei sunnita 😛 (kes kohal olid, saavad aru). Ja mis sellest, et väljas oli põrgukuumus ja kõik riided kleepusid vastikult ihu külge, ikkagi oli tegemist ühe ütlemata laheda ja meeleoluka üritusega. Mina kahjuks ei saanud seekord küll kauemaks jääda.

Ühesõnaga... pärast lihtsalt ilus olemist, rahvale lehvitamist ja duši eest põgenemist, pidin mina (ja tuustid) siiski edasi liikuma, et jõuda Taga tallu kokkutulekule.

Pärast kohale jõudmist (erinevalt mõnest teisest olin mina ikkagi tagasihoidlik ja pulma kontvõõraks end ei pressinud 😜), tuustide värske õhu kätte päästmist ja vaidlust isehakanud parkimiskontrolöriga, et kas mu auto ikka on tasuta parkimise alas või mitte, sain asuda aeda ja nägusid üle kontrollima. 😛

Ja kontroll peab alati olema! Et mis raffas siis üldse ringi tolgendab ja kas peenrad on ikka ilusti rohitud? Ahaa! ↓

Juudaz! Sellise palavusega???
Tegin kiiresti sealt vehkat, et kui tabatakse, siis vähemalt juba rohitud alalt 😝
Põgene veel kodunt rohimise eest...
















 Või hoiaks üldse kruusahunniku ligi - seal pole vähemalt raudpolt-kindlalt midagi rohida 😀

Saamahimuliste peale oli ka mõeldud ↓ Nii et igati vinks-vonksilt orgunnitud asi 😜

Oli veel toredaid hetki ja asju. Enamus pilte said tehtud õhtul, kui varjud olid juba pikad, aga kannatate ära. Kellele ei meeldi, see ei vaata!

Mind väga lummas selles aias kasvav SUUR pirnipuu. Eraldi temast pilti ei teinud, aga kui ma nüüd midagi segi ei aja, siis peaks ta asetsema sellel pildil vasakul

Kohtumine kassiga 1

Ma olin täiesti veendunud,et see ↓ pole PÄRIS kass, täpselt sinnamaani kuni see "mängukass" end lõpuks liigutama hakkas. Ilmselt hästi koolitatud - teab, kuidas pildi jaoks poseerimine käib 😀

Kohtumine kassiga 2

 Hosta, mille ääres õhkamas ja nime otsimas käidi ↓ 😀

Mulle meeldis hullult see võpsik. Oi, kuidas mulle oleks ka sellist vaja. Hetkel on seis aga selline, et isegi magesõstar ei suvatse kasvada.  Aga ära ka ei sure! 😂

See mändide (ja rabapeenraga) ala oli ka kuidagi... hea ja turvaline. Pea-aegu võpsik? 😀

Pargialal oleks tegelikult tahtnud rohkem süvitsi minna, aga siis ma koogutaks siiani seal... 😀 

Ja ilus kuusehekk oli...

Hädapärane vidin kasvuka seinal :)

Tegelikult on asi lihtne. Kui sul on selline vaade siis... on sul aias kõik oluline juba olemas :)

Pärast hüvastijättu ja tunniajalist plaanivälist pläkutamist auto kõrval, algas lõpuks 140 km pikkune kodutee. Vajusin mõnusalt istmesse ja nautisin igat sekundit sellest sõidust. 😎 Parim punkt ilusale päevale.
Mina ja sume suveõhtu. Mina ja loojuv Päike. Mina ja asfalt. Mina olengi asfalt? Mina, vabadus, muretus ja raadiost tulevad 90-ndate hitid 😀 Tund ja 43 minutit kvaliteetaega iseenda ja oma mõtetega. Mis saaks veel parem olla? Mina ja Maailm... mmm...

Kuigi ma olin arvanud, et nii hilja õhtul on mnt tühjem, kui päeval, siis oli liikumine päris tihe. Ja üldiselt meeldivalt tempokas. Ja ega need pagasiruumis uude koju loksuvad tuustid mulle meelde tulnudki, aga kui joogi- ja pildistamispausi aeg kotist taskuräti haarasin, siis pudenes sealt mulle tuhat piiisikest seemet sülle. Pagan! Olin ühed seemned Taga talu peenrast rotti pannud ja... taskuid ju ei olnud. Vaat see on nüüd varga palk! Oleks võinud muidugi viisakalt luba küsida, aga... see poleks ju üldse niii huvitav olnud. Jään vahele - ei jää vahele, jään vahele - ei jää vahele. Põnevust kui palju, eks! 😂
Minu kahju polnud õnneks väga suur, sest teine tuhatkond oli sealt taskuräti seest juba koti laiali joosta jõudnud. Ja kuna ma nüüd kõik välja lobisesin, siis panen juba kõnealusest tuustist pildi kah ↓             😀

Kui Jõgevale jõudsin, siis hakkasid peas vaikselt juba häirekellad lööma, et varsti saab see lõbusõit läbi. Aga tore oli jälgida, kuidas kell 10 või pool 11 õhtul, elu veel täiega kees. Hästi paljud tulid alles ujumast. Temperatuure oli ka tore jälgida. Kui Lõuna-Eestis näitas auto vahepeal +24,5 siis kodus oli ainult +16. Täielik põhjanaba!
Seda otsustasin ka, et enne 23-e ma küll koju EI JÕUA. Muidu mees vaatab kohe, et täiega jama üritus olnud. 😂 Niisiis sõitsin ma koju väikse ringiga, et hääd asja kuidagigi pikemaks venitada. Ning ahmisin pilte tehes küpseva vilja ja südasuve aroome endasse.
No on ju meitel ilus veski siin?

 Ja ilusad viljapõllud.

Ja kõige ilusam kirikukesekene on meitel ↓

Ja kõige ilusam udu on meitel siin soode ja rabade vahel :)

Ühesõnaga... külas on hea, kodus kõige parem. :)

NB. Veelkord tänud Taga talu toimekale kollektiivile meid kõiki vastu võtmast ja võõrustamast! :)

Ja see laialipillutud köögisahtli sisu sai ka täna kenasti oma õigele kohale tagasi asetatud - teised ei pannud vist tähelegi. Millest me rääkisimegi, Tea? 😂

Väike vahekokkuvõtte ja natuke kiidulaulu ka:)

Mitte pole aega kirjutada, aga kui nüüd lühidalt toimunut kokku võtta siis: suvi; palavus; põud; tolgendamised ja... Hr Abikaasa puhkus. Nojah... saigi kõik oluline öeldud - järgmise korrani siis! 😝

Tegelikult oli mul kirjutamiseks mitu teemat mõttes, aga see suur palavus on üleval korrusel kõik juhtmed lühisesse ajanud. Ja siis see mehe "puhkus" ka veel. Ilmselt teab iga-üks ka ise, mida sõna "puhkus" tegelikult tähendab. No ikka seda, et igasugusest puhkamisest võib suu puhtaks pühkida. Või vähemalt seda, et puhkusest endast oleks juba hädasti puhata vaja (ja see "puhkus" on ainult nädala kestnud! 😱). 😂
Lisaks pole kahjuks (või mehe suureks õnneks) asjad aga üldse plaani järgi läinud (või oli ta lihtsalt äraütlemata kavalalt oma haiguse planeerinud). Igatahes keelas arst mehel absoluutselt igasuguse raskuste tõstmise, isegi poekotte ei tohi tassida (lapsest rääkimata!). Mitte, et päris elus oleks võimalik arsti korraldust 100 % täita, aga laias laastus ta ikka pingutab, et mitte ülearu pingutada. No ja mina... pingutan lapse ja poekottide tõstmisel/tassimisel 😁 Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Vaid sellest, et mehe puhkuse ajale planeeritud suuremad õuetööd lükkuvad teadmata ajaks edasi. Samas... ega ilm praegu mingeid välitöid soosi ka ja ... eelmine suvi (hull) mees juba sai kanalat ehitades päikesepiste (siia peaks käima nüüd see pead vastu seina taguv emotikon). 😁 Arvestades seda, et tookord kogu suvi põhimõtteliselt ainult sadas, siis... päris võimekas mees mul! 😆
Ja nüüd me siis "puhkame" rohkem ringi töllerdades (mees ütleb, et see on aktiivne puhkus), aga ega seegi tegevus selle palavaga mingi meelakkumine pole. Ühel lähevad siin jalad "paksuks" ja...
Ja kui ma juba palavusest räägin siis...

... peab ütlema, et kuratlikult kuiv on. Meie viimane vähe asisem vihm tuli jaanipäeva paiku ja see niisutas tol korral maad 4-6 cm sügavuseni ja see... ongi põhimõtteliselt kõik. Läinud reedel tuli ka korraks üks sahmakas, aga see pigem niisutas lihtsalt lehti. :( Õnneks on tiigis veel vett (rõhk sõnal "veel"). Kastan palju jõuan, aga... alati ei jõua kah. 
Samas... mõned aia elanikud tunduvad eluga vägagi rahul olevat. Näiteks astilbed on see aasta kohe eriti ilusad (eelmise vihmase suve järelmõjud???). Paar näidet ka:

Ja minu rodgersial polnud kunagi veel nii palju õievarsi olnud, kui sellel aastal. ↓

 Hetkel on ta muidugi juba päikesepõletuse saanud :D

No ja siis kõik need marjad, mis hädasti korjamist vajaksid, aga palavus ei anna lihtsalt võimalust (minusugusel kraanal läheb vererõhk palavaga madalaks ja kui pilt parajasti kotis, siis veits keeruline neid marju kahmata). 

Ja kirsse oli meil jälle nii palju, et saime meie, said linnud ja... jagub veel 😃

Ja no liiliad õitsevad... palavaga liiga ruttu ära

`Fata Morgana`

Tegelikult ma muidugi väga ei virise. Palavus on mulle ikkagi palju rohkem meelt mööda, kui lõputu vihm. Üks korralik suvi peabki ju soe ja päikseline olema! :)

Ja kui nüüd ilma kirumine lõpetada, siis võiks ju mõnda tuusti ka kiita. No seda longus lauku lihtsalt peab näitama. See on minu meelest üks ilusamaid lauke üldse. Ülinummi! Lapikute (söödavate) lehtedega, mis on kogu hooaja jooksul ilusad rohelised. Päris kiiresti edenev. Külmakindel. Õisikupallid on u 6-7 cm läbimõõduga, seega mitte nii suured, et tuule ja vihmaga viltu vajuda, aga ikkagi piisavalt kogukad, et mõju avaldada. Mis sa hing veel ihaldad, ah?

Longus lauk Allium nutans

Ja seda kukeharja ei saa ju ka kuidagi näitamata jätta. Tema on muidugi eelnevalt presenteeritust hoopis edevam tegelane. Kõrguseks hetkel 40 cm

Sedum `Ice Ruffles`

Ja monardasid pole ju kunagi liiga palju. Isegi siis, kui nad punased on. 😀

Ma alles võtan hoogu, et kõik erinevad variatsioonid kokku lugeda, aga siiani pole veel õnnestunud.

Ja siis on mul selline tore floks õitsemist alustanud. Täitsa ilma nimeta kõrge tegelane, kelle suured oranžikad õied puhkevad enne, kui `Adessa Orange` või `Orange Perfection` (tolle viimase õisi ma eelmisel külmal ja vihmasel suvel ei näinudki kusjuures. :( ). Paljuneb see floks suhteliselt aeglaselt. Kasvab aias juba aastaid, aga palju pole teda ikka veel saanud. Ja ongi hea - ei muutu umbrohuks. :)

Ja kui juba kiitmiseks läks siis on mul veel üks suur suvine lemmik, keda ma siiani veel kiita pole jõudnud. Ja see on ikka häbiasi küll! Tegelikult on osaliselt selles süüdi ka asjaolu, et tema tegelikku ilu on keeruline pildile saada. Teist aastat juba proovin, aga ikka pole päris see, mis päriselt. Päriselt on lihtsalt veel ilusam :) Aga näitan siiski ↓

Pilve all 2018

Päikeses Salvia nemorosa `Sentsation Compact Bright Rose`

Alustamas 2017

Kas saab olla, et selline tuust ei meeldi??? 😍 Ega ma ühtegi halba asja tema puhul välja tuua oskagi. Ja erinevatele valge õiega metssalvei sortidele teeb see tegelane igatahes pika puuga ära. Nii, et kellele metssalveid meeldivad siis... 😉
Ja sellel aastal on sellel sordil ka üksjagu seemikuid tekkinud ja vähemalt osad neist jõuavad kindlasti ka õitsema minna. Nii põnev! Et kelle moodi küll "lapsed" tulevad. Issi kandidaate on aias nii siniseid, kui lillasid. :)
Ahjaa, eelmises postituses kirutud `Ritausma` tegi pärast kahte aastat come back-i. No ma omast arust sain küll kõik tookord kätte aga...

... palun väga!

Kõrgust pole essugi, aga kohe õitsema. Umbrohi ei pidavat hävinema 😀

Ja veel. Nunnudest sulepallidest on kasvanud tänaseks sellised tegelased:

Too esimene on minu arvates kukk

Ja too valge on loodetavasti kana. Teisti ei oska veel kahtlustada.

Eee... aga sellel mustal kasvab habe. Huvitav, kas on lootust, et ta on habemega "naine"? 😆

Aitab kah tänaseks! Kell on palju ja aju on ka vist juba magama läinud - igatahes mingit normaalset teksti siit enam loota ei ole.
Kõht läks ka tühjaks.
Huvitav kas see oleks väga imelik, kui ma nüüd õue taskulambi valgel tikreid sööma läheksin?
Eee... aga kuidas leida pimedast toast taskulamp?
Telefoniga!
Oot-oot! Aga kus mu telefon üldse on?
Aga ajaks mehe üles ja paluks tal mulle helistada, et ma telefoni leiaksin.
Äh, ma võin ju ise endale mehe telefoniga helistada!
Kui ma muidugi mehe telefoni pimedast toast üldse üles leian.
Lollakas! Oma telefoniga saab ju valgust näidata.
Eee, aga see on kadunud ju.
Sitta neist tikritest! Leiaks voodi kuidagi üles...

Moonid ja moonikesed :)

Pikka jutu ei kirjuta, sest tegemist ei ole just minu kõige suuremate lemmikutega. Ja ega ma nende (moonide e magunate) hingeelusse pole väga süüvinud ka. Ning need üheaastased moonid on ju puha umbrohud, aga... natuke on ju armsad ka :) Aga ainult natuke, eks! 😈
Need pildid on eelnevate aastate omad

Unimagun  Papaver somniferum

Kolm õde

Ehee  - avastasin, et lilladest lilladest õitest mul polegi pilte - ilmselt on need siis niii koledad :D Natuke selle aasta omi ka

Kukemagun. Täitsa talutav umbrohi :)

Idamagun

Sakiliste õielehtedega  nimetu idamagun

Idamaguna mõlemad sordid olen ostnud. St, et mina muidugi ostsin ühe roosa ja teise lilla sordi juurika, aga läks nagu alati - sain oranžid 😀. Oranž on minu meelest nii närviline värv, kohe kuidagi ei oska teda peenras serveerida. Aga see-eest sobib see värv suurepäraselt närvivapustuse esilekutsumiseks. 😃 Ning mina olen neid idamagunaid korduvalt (olude sunnil) ka ümber istutama pidanud - kõik on selle kenasti üle elanud!  Selle tõestuseks lubasid lahked naabrid enda vanurist idamagunat näidata, kes eelmine sügis sirelite külje alt uude peenrasse kolis.

Pilt sai tehtud küll õitsemisaja lõppedes, aga taimed ise olid väga terve ja tugeva väljanägemisega, seega kasvavad nii, mis mühiseb :)