Laupäev, 21. märts 2020

Kevad ja koroona



Ei teagi, kohe kust alustada. Kooli ja muu pärast on viimasel ajal jube kiire. Ei jõua kuidagi kirjutama. Nüüd pean teismelisega arvutit ka veel jagama (oma IT õpetajale kirjutas ta, et meitel on kodus arvuti asemel... röster 😂). Ma ei saa aru, millest ta räägib, täitsa kenasti töötab ju... 
Galanthus 'G71'
Kevad on see aasta küll meeldivalt varane, aga ega seal väljas just ülearu palju viibida pole saanud - vastik külm tuul ja vihm peletavad ruttu tuppa. Ja nii polnud mul tegelikult kuni üleeilseni suurt aimu, mis seal peenardes mul üldse toimub/või ei toimu. Eks kanalas käies olin küll silma nurgast üht-teist silmanud, aga ühtegi korralikku aiatiiru polnud see aasta veel ette võtnud. Mulle lihtsalt ei meeldi peenardes see pruun porine aeg. Ja ega need mõned õied seal peenras suures plaanis midagi oluliselt paremaks muuda. Appi, ma porisen! 😃 Meitel siin ei ole veel mesilasi ja liblikaid, isegi sinililli ei ole veel! 😛


Ühesõnaga, midagi põrutavat mul siin ette näidata pole. Krookustest on alustanud need kõige varajasemad ↑, võrkiiristest samuti. Ja lumikellukesed on ka need täitsa tavalised ↓  
Galanthus nivalis ‘Flore Pleno’
Ja priimulate õitsemine pole ju ka mingi uudis ↓ (ma vist ikka olen torssis täna 😂)

Kui päris uudistest rääkida, siis mu sidrun sai vahepeal valmis ehk potsatas puu otsast maha. Kaua küpsenud kaunikene ↓

Sidrun `Pavlovski`


 Ja kui nädalakese hiljem selle lahti lõikasin, oli seal sees uus elu...


Või kui täpne olla siis - oli seal palju elu. Suurem osa nendest eludest sai potti pistetud. Nüüd ootame tulemusi :)

Ühel märtsikuu alguse unetu öö järgsel hommikul, pärast pere lahkumist, kukkusin kolinal tagasi voodisse, lootuses midagigi tagasi magada. Neli minutit hiljem... KÕLL! Pekki! Kui keegi sulle hommikul 7:26 kirjutab, siis peab see ikka (elu)oluline asi olema. Püüan udust pilku kuidagi telefoni ekraanile fokuseerida... Mees saadab (uduse) pildi... põtradest. 4 tk. Meie juures. Kargan voodist välja ja alustan maja peal ulatuslike pükste otsinguid. Jookseks hommikumantlis, aga see ei ole minu puhul tark tegu (krooniline põiepõletik 😕). Topin end kiiresti soojalt riidesse, haaran fotoka ja auto võtmed. Hämmastav, kui kiiresti võib inimene end hädaolukorras koguda. 😂. Tean, et põdrad olid meie poolt lahkumas, aga mehe ilmumise tõttu keerasid nad tagasi. Otsustan autosõidu kasuks, sest ma ei tea TÄPSELT kust need põdrad välja ilmusid (oleks teadnud, oleks jala läinud). Kokkuvõtte: põtru ma ei näinud. Jäin kas hiljaks või... jõudsin liiga vara. 😀
Ühe pildi siiski sain. Kummik on nr 42

Põdrad on meil siin tegelikult tavalised külalised. Aga salapärased - näha õnnestub haruharva. Isegi siis, kui kohe aia taga suurt mändi pügavad. Pärast naabri metsaraiet käivad nad siin haabadega maiustamas. ↓ Nii väga tahaks pildile saada, peab vist öövalve korraldama 😂


Märtsi alguses, kui selle talve kõige vägevam lumi oli, siis ehitas mees koos Väikemehega õues raketi. Palun väga, sellise!

Pärast tunnistas ise ka, et... tuli rohkem nagu millegi muu moodi välja. Midagi pole teha - poisid jäävad poisteks! 😂

Sellest koroonast ei tahaks tegelikult üldse kirjutada, aga kuna see puudutab meid kõiki ja veel pikka aega, siis päris vait olla ka nagu ei saa.
Selleks et see jama võimalikult kiiresti läbi saaks on väga oluline meie igaühe panus. Palun, teeme siis nii nagu soovitatud ja piirame neid sotsiaalseid kontakte (need, kes vähegi saavad). See ei võta meil tükki küljest! Sest mida kauem see viirus möllab, seda tõsisemad on tagajärjed ja haavad, mida pärast lakkuda. Kaua aega veel.
Ise ma seda viirust nii väga ei kardagi, samas keegi veel ei tea, kuidas mõjutab see haigus meie tervist pikas perspektiivis.
Mis tulema peab, tuleb aga nagunii. Aga kavatesen siiski võimaluse piires teha kõik, et sellega siiski lähemat tutvust teha EI TULEKS. Tehke teie ka. :)

Ja nii jube, kui see ka ei tundu, sünnib selle viiruse tagajärjel tegelikult ka palju häid asju. On juba sündinud. Ja sünnib veel. See on oluline õppetund meile kõigile. Õppigem sellest siis!

Ja üks asi veel. Nähke alati s..a seisukorra humoorikat poolt. Eriti nüüd. Ma olen alati öelnud, et kui naerda ka enam ei või, siis see on sama nagu keeleta hingamine. Pole hingamist - pole elu!
Ja mina tunnistan ausalt, et pole ammu nii palju igapäevaselt naerda saanud, kui nende jubedate koroonanaljade üle.
Ja ma armastan kõiki teid, kes te raskustest hoolimata enda (olukorra) üle naerda suudate.💕 Naerame koos, naer on terviseks!
Olge hoitud!