Palun, ära teda magamistuppa küll lase... ehk öised seiklused Skungiga

Järgnev on järg sellele postitusele.

Kuulen läbi une, et meie vahepeal kadunud olnud külaline on jälle külla tulnud. (Kusjuures ma olen vahepeal asja uurinud - 95% tõenäosusega on tegu ikkagi metsstuhkruga.) Unesegaselt mõtlen kõva häälega: "Korras värk!". Üritan küll tuima näoga edasi magada, aga see pole enam võimalik. Kuulen kuidas ta mööda maja seina üles ronib ja siis pööningul kolistama hakkab. Löö või maha, aga see kõik kõlab siiski nagu meil tegutseks seal mööblit ringi paigutav pruunkaru, mitte väike armas kärplane. Mees avaldab arvamust, et ilmselt ta plaanib ikkagi püsivalt meie juurde sisse kolida. Ma ei rõõmusta millegipärast... 

Kuulame mehega mõlemad tema mööbeldamist ja ei tea, kas nutta või naerda. Selline armas nunnu loom, võta või kaissu, aga kombeid pole ollagi! Meitel oli kindel plaan kell viis hommikul alles teist külge keerata, aga nüüd... Mees arvab, et peaks politsei kutsuma - räige öörahu rikkumine ikkagi. Mul hakkab film jooksma... lõbus film... 😂 

Kuna mees on juba jupp aega üleval, teab ta rääkida, et külaline on juba tükk aega väljas kolistanud (ilmselt kanala kallal siis, aga kuna kanad on rahulikud, siis on ilmselt kõik ok). No vot, maga veel hambad laiali - ei tea maast ega ilmast midagi. Järsku läheb kolin eriti imelikuks, mille peale teatab mees, et... ta on meil nüüd... köögis! 

Tõmban ila kurku. - "Ta ei saa ju!"

                               - "Aga kõlab vägagi sedamoodi!"

Mees ajab hommikumantli selga ja valmistub kööki minema (see on meil kohe magamistoa kõrval).

- "Kuule, sa ei plaani ju ometi seda ust lahti teha! Siis on ta ju meil magamistoas! Äkki läheb ise ära?"

Mees avab ivake köögi ust ja paneb köögist tule põlema. Issand, kas sa pead selle uksega sedasi vehkima, ma ei soovi selle elukaga oma magamistuba ja voodit jagada! Mees lipsab kööki ja suleb enda järel ukse...

Ja siis jõuab mulle kohale, KUI ÜBERHALB oleks see, kui see elukas päriselt meie köögis oleks. Teda ei saa ju kätte! See tähendab seda, et ta lihtsalt laamendaks, lõhuks ja si..ks seal niikaua, kuni me mingit lahendust otsiksime. Pluss... see on ju TUHKUR! Ehk et, kui ta tunneb ennast ohustatuna (mida ta kindlasti minu köögis olles tunneks!) siis laseb ta käiku oma rämeda haisurelva, mille odööri pidi kuni kilomeetri kaugusele tunda olema. Mees kolistab köögis. Hakkan naerust klõksuma - sellised asjad ei juhtu ju päriselt! Need juhtuvad raamatutes, või filmides. Aga mitte päris elus. Päris inimeste köögis ei ole ju Hr. või Pr. Skunki. Huvitav, kas meie maja kindlustuslepingus on punkt metslooma tekitatud haisukahjustuse kohta??? Või kuhu me siis koliksime? Seniks kuni... siin jälle elada kannatab.

Mees lülitab köögikubu ventilaatori tööle. Natukese aja pärast ilmub ta köögi uksele.

- "Noh??? Said Skungi kätte?"

- "Ta oli meil ventilatsioonitorus."

- "Issand! Ega ta sealt ju kööki lahti ei pääse?!"

- "Õnneks on kubus klapid teistpidi."

Tänan mõttes oma kubu klappe - olge te jumalast kiidetud - säästsite meid praegu halvimast! 

Seekord on mees see, kes end riidesse ajab ja õue Skunki taga ajama läheb. Täitsa korraliku kombeka ajab omale selga, ma tema asemel kasutaks mingit ühekordset kileülikonda või midagi...

Edasine ajab mind jälle hirmsasti naerma - ümber maja toimuks nagu mingi politseireid. Tuled sähvivad, pööningul ja ümber maja ajatakse taga kurjategijat, tema jälgi või muid võimalikke kuriteo märke. Proovi sa sedasi rahulikult toas silma looja lasta - kogu aeg on tunne, et kohe siseneb mu magamistoa aknast prožektorite saatel mingi K-Komando tegelane. Ja seda peab ka ütlema, et ega mu mees seal pööningul oluliselt suuremat kära ei tee, kui too tegelane, kes kogu selle operatsiooni käivitas. Elu nagu seiklusfilmis... 😂

Pärast kogu seda haarangut, tuleb meesterahvas tuppa tagasi ja ronib jälle mo juurde voodisse (ei haise, kusjuures!) ning tunnistab, et kõigist pingutustest hoolimata jäi kurjategija siiski tabamata. Jäljed  näitasid, kust ta on aeda tulnud ja kust ta maja vundamendile ronis. All riidesse pannes olla veel kuulda olnud, kuidas meite Skunk üleval möllab - kohale jõudes ei leidnud ta aga kedagi. Korralikust otsimisest hoolimata. Kanad olla ka kõik elus, aga kanala vahelae peale on see elukas end küll jälle kraapinud. 

Nujah! Kuigi miljonid inimesed maailmas kuuluvad sellesse kuulsasse kella viie klubisse, siis kõigest hoolimata otsustasime me siiski uuesti magama jäämist proovida. Ja just siis andis meie tagaaetu endast pööningul uuesti märku. Näh, ta oli siiski kogu aeg seal peidus olnud! Selle peale läks mees ja pani köögis uuesti kubu tõmbama - et meie Skungil lolle mõtteid peletada. Õnnestus - sest uttu ta sealt pööningult tõmbas ja ülejäänud hommikupooliku valitses õnnis vaikus. Mmm... ei mingeid lärmakaid naabreid... ega K-komandot.

Kuna lumi oli õnneks endiselt maas, siis sain hommikul valges minna meie Skungi jälgi ajama. Tuli ta meile mööda naabrite kuuseheki äärt. Hüppas üles meetrise kivist väravaposti otsa ja... oligi aias. Vahepeal käis ta kanalas toimetamas (õnneks, ei midagi hullu) ja siis on suurem tammumine maja nurgas toimunud ning kaks lahmakat käpajälge vundamendi peal. Sealt ta siis üles ronibki. Kui tulles oli tal aega lahedamalt käes olnud, siis minekuga oli üpris kiireks läinud. Kaks oma pikka sammu sain ma ühe tema hüppe vaheks. Muljetavaldav saavutus! Lahkunud oli ta teiselt poolt kuusehekki, kui tulnud - ilmselt tahtis jälgi segada! Edasi oli ta mööda teeäärt jalutanud naabrite aia lõppu, sealt keeranud aia taha ning siis kenasti värava alt sisse pugenud. Ma viisaka inimesena jäin siiski varava taha vahtima. Aga põhimõtteliselt oli ta keeranud otsaga meie poole tagasi - ilmselt magas parajasti kuskil naabrite kuuri all magusat und ja nägiunes meie kanu. 

Jäljed vundamendi äärel

Niipalju tegi mees küll, et leidis üles selle koha, kust ta ilmselt pööningule sisse pääses. Üldiselt on meil rästaalune kinni, aga ühe imeliku augu oli ta leidnud. Kus oli vana aknaklaasi ruut. Ärge küsige! Ma ei ole ise seda auku näinud, aga vanas majas elades õpid sa mitte millegi üle imestama. Igatahes seletab selle klaasi olemasolu kuuldud klaasikraapimise heli. 

Augu lappis mees ära (kirjelduse järgi üks väga imelik auk ikka 😂) ja meil on nüüd teoreetiline lootus, et see hirmus Skunk ehk enam ei pääse meie pööningule. Ja ventilatsioonitorudesse. Ja ei saja mulle WC ventilatsiooniavast alla, kui ma seal... no saate isegi aru. Kindel siin millegile muidugi olla ei saa, aga lootus sureb viimasena! 😛 

Kuna tol hommikul, kui ma pilte tegin oli tuul juba lahtist lund jälgedele lennutanud, ja valgusega oli ka nagu oli, siis piltidega on kahjuks kaput. On nagu on. Ja seekord on nii!

Kuidas teha pilliroost jõulukrooni

Ühe kooli koduse töö tarvis oli mul vaja üks jõulukroon meisterdada. Ja teise koduse töö tarvis oli vaja üks floristitöö juhend teha. Ja nii see postitus siis sündiski. Sest kui peab, siis peab!

Kes arvab, et jõulukrooniks natuke nagu hilja on, võib ju hoopis näärikrooni teha. Ja kui nääriks ei jõua, siis... taliharjapäevakrooni, või vabariigi aastapäevakrooni, või naistepäevakrooni... Või miks mitte ka jaanipäevakrooni! Nii et... asugem tööle, seltsimehed sõbrad!

• Otsi internetist välja enda jaoks meeldivad jõulukroonid. Viska pilk peale ka soomlaste himmelile.

• Pea vähemalt kolm päeva dieeti - siis kaalud sa vähem ning oht läbi jää vajuda või lihtsalt liiga sügavale mutta vajuda on väiksem.
  

• Mine hangi pilliroogu (eelnevalt varusta ennast kõrgema säärega kummikute, oksakääride ning suuremat sorti prügikotiga, kuhu pilliroog panna). Kui sul puudub veega igasugune isiklikum suhe, siis sõida lihtsalt esimese veekogu äärde, mis sulle meelde tuleb. Kui veab, siis kolmanda lombi äärest leiad sa ka juba pilliroogu. 

• Kui sa oled omast arust juba piisava koguse pilliroogu lõiganud, siis mine ja lõika igaks-juhuks 2x niipalju pilliroogu veel! Jama kui puudu jääb...
  

• Tassi kogu mant koju. Hoia õues.
  

• Varu Viprosali!
  

• Oota õiget pilliroo lõikamise meeleolu, vägisi ei ole mõtet punnitada!

• Kui see "õige" tunne on peale tulnud, siis planeeri see (jube) tegevus pigem pealelõunasele ajale, et sul sellest päevast hiljem ka midagi head ja ilusat meeles oleks.

• Õhtusöögiks planeeri varakult "vabakava" või võimalusel telli lihtsalt toit koju, sest pärast ei jõua sa enam midagi teha.
  

• Leia omale piisavalt ruumikas koht, kus sa järgmised neli tundi pilliroogu lõigates veedad. Varusta ennast hästi terava (vaiba)noa ja aiakääridega ning piisavalt suure lauajupi (või lõikelauaga). Viimase peale märgi mõõdud, mis pikkuses pilliroo juppe sa lõigata plaanid. Juppe on soovitav lõigata mitmes eri pikkuses, nii läheb vähem pilliroogu raisku (mina lõikasin pikkuses 6, 10 ja13 cm). Pilliroo tarvis varu vähemalt kaks piisavalt suurt kasti või kaussi. Ühte (või mitmesse) paned mõõdu järgi erinevad jupid ja teise tekkivad ülejäägid. Ja ülejäägi kast täitub vähemalt kolm korda kiiremini, kui see teine 😂 Mina töötasin põrandal istudes, seega mingi pehmem asi, kuhu tagumik toetada kulub samuti ära. Ära unusta kindaid (soovitavalt nahast)! Kaitseprillid ei tee samuti paha, sest teravad pilliroo tükid lendavad ikka mitme meetri kaugusele. 

                                                      

• Asu pilliroogu mõõtu lõikama (soovitavalt  muusika saatel, siis möödub aeg kiiremini). Esimene 10-15 minutit kulub õigete lõikamisnippide omandamiseks. Kuigi kääre soovitatakse pilliroo  lõikamisel vältida, siis minul olid kasutusel aednike seas armastatud (vene tootja?) käärid, millega pilliroo sõlmekohtade lähedalt sai kohati parema tulemuse, kui mujalt terava noaga lõigates (aga ainult sõlmekoha lähedal!). Ja ülioluline on, et nuga oleks hästi õhukese teraga ja pilliroog natuke niiske! Mina sain parima tulemuse nii, et mõõtu lõigatav jupp jäi vasakusse kätte ja äralõigatav jupp siis paremale poole (vasakukäelistel vastupidi).

• Pärast esimest paari tundi tuleb motivatsiooni langus ja sa hakkad endale lubama, et SEE on nüüd see  viimane kõrs. Ole tugev, ära anna alla! Sa ju ei taha homme uuesti koogutada siin. Ja ülehomme.
• Võid pilliroo lõikamise lõpetada umbes neli tundi hiljem, kui su (riidest!) kindad on läbi kulunud, sõrmeotsad hellad ja valutav selg on ühte asendisse hangunud. Ürita oma kokkuvolditud kere  jälle väärikalt püsti ajada. Sisesta endale, et see on võimalik! 

 

• Määri Viprosaliga selga! Ja põlvi. Ja kõiki teisi valutavaid kohti. 

• Korja toa pealt kokku sinna laiali lennanud pilliroo tükid. Pühi põrand.Korja kokku oma töövahendid ja lõikelaua riismed. Vii pilliroo ülejääk tagasi õue (juhul, kui tekib siiski vajadus pilliroogu juurde lõigata on hea, kui kõrred pole toakuivad, vaid (õue)niisked).

• Mine kööki, tee pits konjakit ja soovi endale õnne - raskeim osa on nüüd seljataga! Vaata äkki keegi, hea inimene, jagab sinuga ka oma õhtust "vabakava", sest täis kõhuga tundub maailm ilusam paik.
  
• Oota paar päeva (või nädalat) kuni sõrmeotsad paranevad, traumatilised mälestused hakkavad hajuma ja elu tundub jälle lill... 

 

Ausõna, me oleme siin!

• Kui isetegemise rõõm on jälle taastunud, otsi välja pikkuse järgi sorteeritud pilliroo jupid, käärid, natuke tugevamat niiti (mina kasutasin iirisniiti) ja võimalikult pikk sukanõel või mingi muu asi, mis seda asendaks. Mina lõikasin oma "nõela" natuke paksemast plastist kaustikukaanest, torkasin naaskliga augu ühte otsa ja... väärt tööriist oli olemas (pikkuseks sai u 15 cm). Niidi nõela taha ajaja kulub samuti ära.
  

• Kõigepealt on vaja teha valmis esimene oktaeeder (ehk kaheksatahukas). Selleks otsusta, mis pikkusega pilliroo juppe sa kasutad ja aja neli juppi niidi otsa (niit mõõda võimalikult pikk, kuigi seda on lihtne jätkata ja esimesele oktaeedrile võiksid kohe pikema niidist "saba" jätta, siis on lihtsam pärast riputuskõrgust timmida). Seo kaks otsa kokku. Tekib "ring".
  

•  Nüüd lisa veel 2 pilliroo juppi ja fikseeri need ühe niidikeeruga "ringi keskele".
  

•  Lisa veel 2 juppi sa seo need "riputamise" niidiga kokku. Tekib mingi logisev ruumiline kujund - kõik on täpselt nii nagu peab!
  

•  Nüüd on vaja veel sul ühe kõrre jagu tagasi liikuda...
  

•  ... ja siis ükshaaval nelja kõrrejupi (vahele) lisamisega oma esimene oktaeeder tekitada. Lugedes on vast raske aru saada, aga kui sul on veidi ruumilist mõtlemist, siis töö käigus saad sa kõigest aru - midagi keerulist siin ei ole!
  

Esimene "vahejupp"

Pärast iga "vahejupi lisamist, teed fikseerimiseks kõrte vahel ühe keeru niidiga ka. Ühe kaheksatahuka tegemiseks kulub kokku 12 kõrt.

Teine "vahejupp"

Neljas "vahejupp"paigas - oktaeeder valmis!

• Võid ennast õnnitleda! Kui see asi on sul selge, siis siit edasi on juba puhas lõbu ning fantaasialend. Ja kui sul on NATUKENEGI ruumilist mõtlemist (minul, kusjuures ei ole!), siis edasine ei valmista sulle mingit raskust (no kui minule ei valmistanud, siis...). 
• Heida nüüd pilk oma alguses väljavalitud (pilliroo)kroonile ja hakka aga pihta. Tavaliselt hakatakse selle esimese oktaeedri külge järgmisi meisterdama. Aga võib ka muudmoodi. Seda kõike on hea mugav teha, kui esimene oktaeeder kohe rippu panna, siis on kogu asjast parem pilt ja väiksem võimalus, et midagi kogemata sassi läheb. Kuus üksteise külge kasvatatud oktaeedrit näevad välja juba sedasi:
  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

•  NB. Hoia väikesed lapsed enda töökohast võimalikult kaugel, sest muidu pääsevad nad sinu hoolega (pikkuse järgi) sorteeritud kõrte ligi ja teevad sulle "teene", tõstes valed kõrred õigesse kohta. Suures tööhoos ei saa sa enne lõppu arugi, et kuskile keskele on juba üks vale pikkusega kõrrejupp sattunud. Perfektsionistidel tuleb siis vale jupini kõik uuesti lahti võtta. 😂 Lastega meisterdage eraldi ajal! 💕 Kaheteistkümnest kaheksatahukast koosnev jõulukroon:
  

• Vastavalt oma tahtmisele võib seda asja lõpmatuseni timmida või ümber teha (või niikaua kuni põrand vastu tuleb). Midagi rasket siin pole. Mina asendasin rippuvad kaheksatahukad kümme- ja kaksteisttahukaga - need on hulga ilusamad mu meelest, ka kasutasin eri pikkuses kõrsi ühes tahukas. Tulemus sai siis selline nagu postituse avapildil.

 

 

• Viimase asjana peida sõlmitud niidiotsad pillirookõrte sisse ja vajadusel säti veel tahukate otstes pilliroo kõrsi paremini paika, nii saab lõpptulemus ilusam.
  

Minu soe soovitus - kui pole vastupandamatut soovi just pilliroogu kasutada, siis selle pilliroo lõikamise etapi jätaks ma üldse vahele - minu randmed igatahes keeldusid teise päeva õhtul suitsuvorsti lõikamisse oma panust andmast (Jumal olgu kiidetud Viprosali eest!). Noaga lõigates on pilliroog ikkagi üpris kõva materjal ja koormus kätele arvestatav. Kasutage parem joogikõrsi (neid on papist ka) või makarone. Või mida iganes. Lihtsalt midagi, mida noaga saagima ei pea. Või ostke juba valmis lõigatud pilliroo jupid - siis on keegi teine kogu raske töö teie eest ära teinud ja teile jääb ainult see meeldiv osa. 😀 Ilus on see pilliroog küll. Modernsemas elamises sobib musti joogikõrsi ka väga hästi kasutada.

Valminud jõulukroon jäi kenasti meie jõululaua kohale heljuma - kohe täitsa ilus oli! Nii et tasub pusimist küll. Selline mõnus ühe õhtu nokitsemine. Ja viimaseks jõulukrooniks see mul kindlasti ei jäänud. Materjali peale pean ma veel natuke mõtlema - pilliroo lõikamine on igatahes saatanast! 😅

Jaanalind ja pesukaru... ehk järg hirmsatele hiirejuttudele

Hiirefoobia all kannatajatele ütlen kohe ära, et hiirtest ma seekord ei kirjuta. Ainult see üks väike lausejupp, mis juba eelmises postituses mainitud sai, et hiiri meil hetkel ei ole. Ja nagu välja tuleb, ei ole asi selles, et hiired ilmast otsa oleks saanud või neile siin süüa ei jaguks. Asjadel on alati põhjus! Isegi, kui me ei tea täpselt, mis see on.

 

Ühel öösel ärkan ma mingi imeliku klaasise hääle peale. Selline veider hääl nagu keegi kraabiks klaasi. Jään tähelepanelikult kuulatama. Aga ei miskit. Ilmselt nägin ma seda siis ikkagi unes. Jään juba pea-aegu uuesti magama, kui see imelik heli kordub. Ma ikkagi ei näinud seda unes! Ja sealt edasi algab kohe mingi suurem müdistamine. Nagu keegi... roniks mööda maja seina üles. Ausalt öeldes on tekkinud müdin nii suur, et ega ma täpselt aru saagi, et kus ja kes see nüüd maja kallal madistab. Aga ühel hetkel kannab töö vilja ja on aru saada, et meie pööningule on kutsumata külaline saabunud. Lärmakas külaline. Esimene kahtlusalusena kangastub mulle millegipärast... jaanalind. Sest jaanalind on SUUR  ja RASKE. Raske sammuga. Ja pööningul liikudes ajab ta vahepeal mööblit ümber. Vähemalt sealt kostuva kolina järgi tundub küll sedasi. Ja vahepeal see jaanalind siblib hirmsasti seal üleval. Kõht on vist tühi - otsib satikaid. Talvine aeg ka, eks neid ongi raske leida. Kui siblimine juba igasugused piirid ületab, siis torkab mulle pähe veel teine hea kahtlusalune - pesukaru! Just! See ju kraabib. Ja see seal üleval kraabib kohe südamest. Vahepeal tundub et "see" ronib meil kuskil seina sees (vaene jaanalind!) ja siis tundub, et "seda" polegi üks, sest "see" on korraga mitmes kohas. Hakkan juba vaikselt kahtlustama, et äkki ma näen ikkagi und. Ja siis... hakkab "see" urisema. Sellel hetkel ma välistan jaanalinnu! Täiesti sürr - keegi, kes on meie seina... sees?... uriseb... Kuna meespool mu kõrval on juba mõnda aega kahtlaselt vaikne, küsin sosinal, et kas ta kuuleb ka seda, mida mina. Jaatav vastus süstib minusse eneseusku, et mu mõistusega on siiski kõik korras. Mõnda aega see salapärane keegi veel kolistab ringi ja siis saabub jälle öine vaikus, justkui poleks eelnevat üldse toimunudki. Uni on muidugi rikutud...

                                           *                                   *                                    *

Kaks õhtut hiljem, kui meespool töölt koju tuleb, näeb ta parkimisplatsil mingit looma minu auto taha jooksmas. Alguses vaatab veel, et kass... selline imelik... madalate jalgadega...

Selle peale hakkan internetist uurima, et kellega tegu võiks olla, sest pesukaru oleks mees ju hoobilt ära tundnud. Sõelale jäävad tuhkur ja kivinugis. Kanakasvatajale on mõlemad halvad variandid.

                                           *                                   *                                     *

Öösel ärkan jälle selle tuvastamata eluka laamendamise peale. Ainult et... ta ei laamenda maja kallal. Kuur! Ja selles on mu kanade elamine! Kuna kuur asub suhteliselt lähedal magamistoa aknale, siis tegelikult on magamistuppa kuulda, kui kukk nt hommikul kireb. Kuulatan hoolega. Paanikat kanalas pole, aga mingi asi ajab neid seal ärevusse. No niisama ma ka oma kanu sulle kinkida ei kavatse! Ronin voodist välja ja valmistun võitluseks. Ning kirun käesolevat aastaaega - kaks paari pikki pükse, kaks paari sokke, soe sall ja müts, soojad kindad jne. Selle ajaga on see elukas mu kanad juba ilmselt maha murdnud, kui ma kogu selle kupatuse selga saan... Aga ma ei tohi ju külmetuda ja ma ei tea, kaua ma seal väljas passima pean. Õue jõudes mõtlen veel, et kas peaks maja kõrvalt labida ka igaks-juhuks haarma? Ehh, sellega on nii kehv kedagi pooleks lüüa - haaran vajadusel parem peenraserva lõikamise labida, see selline kergem ja käepärasem! 😂 

Meite kanade elamine on tehtud eraldi boksina vanasse kuuri. OSB plaadist. Ja väljaspoolt vahtplastiga soojustatud. Sealt on võimalik ennast ilmselt läbi närida küll, aga niisama lihtne see ei ole. Ventilatsiooniavad on meil metallist restiga kaetud. Õueluuk on ka korralik, sealt juba niisama läbi ei tule. Aga kõige nõrgem koht kogu selle kanala juures on kanala uks. See on... ma isegi ei tea, mis materjalist. Aga talviti keerab see uks ennast veel tiba kõveraks ka ja ukse ja uksepiida vahele tekib väikene ava, mis mulle muret teeb. Kui seal vahel kraapima hakata ja ukse materjali tükid lendama hakkavad siis.... 

Avan kuuri ukse ja... hingan kergentatult välja. Ütleme nii, et olen lausa meeldivalt üllatunud - uks on vastu pidanud! Jess! Igaks-juhuks heidan siiski pilgu ka kanadele - kõik on elusad ja terved. :) Aga terve uksetagune on täis vahtplasti tükke, kraabitud on ikka südamest. Eriti usinasti just sellesama ukse kallal. Ja ukse kohal - sealt on ennast lausa kahe lae vahele kraabitud - ta vaeseke ju ei teadnud, et see teda ta eesmärgile kuidagi lähemale ka ei aita. 😀 Kahju kohe teisest, nii palju tööd ja... tulemust ei miskit.

Kanala uksetagune läbu

Ukse kohale kraabitud auk, mis viib kanala lae peale

 

Käin ka mujal kuuri all uurimas, ega pahalast kuskil peidus ole - aga nägemata minust ta jääb. Vähemalt on kanadega kõik hästi ja kehvake uks pidas ka üle ootuste hästi vastu. Aga õhtul tuleb kõike seda parendama/tugevdama hakata. Ega see viimaseks korraks tal jää!

Kobin tagasi tuppa voodisse. Aga stressihormoon on juba oma töö teinud...

                                             *                                 *                                 *

Hommikul ärkan selle peale, et see jube elukas on jälle mu magamistoa lae peal midagi kaevamas või kraapimas. Izzand - millega ma selle ära olen teeninud? Ma tunnen, kuidas ma olen kuskil sügavas paksus udus ja kogu mu keha valutab. Eriti kael ja õlad (mulle tekitab vähene uni füüsilist valu). Ma peaks tõusma, aga ma ei suuda... Paks udu on... hästi paks. Ja valus on. 

Lõpuks teadvustan ma omale, et mees pani hommikul ahju kütte ja seda oleks nüüd liigutada vaja. Appi! Kui ma ahju õigel ajal kinni ei pane, siis pole kütmisest mingit kasu ja seda tuleb uuesti kütta. Küttepuud aga ei tule ise metsast koju kuuri. Ajan ennast vaevaliselt voodist (ja udust) välja. Liigutan ahju ära ja viskan pilgu aknast õue. Ja mida ma näen...? Või õigemini keda?

Jaanalind see igatahes ei ole! Pesukaru ka mitte. Üks pruunika karva (sügavamalt paistab sellist heledamat tooni), koheva saba ja madalate jalgadega tegelane jalutab minu kivilas ringi. Kas me just ei lugenud, et tuhkrut ja nugist väljaspool jooksuaega valges ei näe? Aga kes see siis on, kes just sauna taha kadus??? Uskumatu, kui kiiresti mu udune ülakorrus jälle tööle hakkab. 😂 Kiirkorras ajan end riidesse ja torman pildimasinaga õue. Aga ei miskit! 😦 Jälle lipsas käest. Käin terve aia läbi ja mitu tiiru ümber vana sauna. Ja kui sisse vaadata otsustan, hakkab mingit imelikku krabinat kuskilt ülevalt kostma. Ma juba vaimusilmas kujutan ette, kuidas sealt hämarast lae alt mulle üks kena krae kõri kallale kargab. Teen ruttu paar klõpsu ja lasen jalga - liiga hirmus mõte! 

Õhtul valmistusime mehega sõjaks. Tugevdasime vineeriga ust ja uksepiita, et sealt vahelt kraapima ei ulatuks. Ukse kohale tekitatud augu panime ka kinni. Ma olen alati mõelnud, et kui kaotada, siis vähemalt võideldes! Ja seda, et vabatahtlikult ma oma kanu ühelegi röövloomale ei kingi, otsustasin ma kohe kanu pidama hakates. 

                                              *                                  *                                 *

Sellest on nüüd nädal möödas. Siiani on vaikus. Ehk käis vaid mitu päeva järjest külas, ei kolinud kohe sisse.

Ega me kindlalt teagi, mis loom see siis oli (või on). Aga armsake oli. Ja sobis hästi mu kivilat kaunistama. 😛 Tuhkrut tuvastatakse vist tema valge näo(maski) järgi, aga ma ei mäleta seda. Kohevat pruuni kasukat mäletan. Tegelikult kuluks selline ilus ja armas hiirekütt aeda vägagi ära - kui ta ainult neid kanu ei ihaleks. Muidu tundub küll, et kevadeks on kõik lillesibulad, mis vähegi süüa kõlbavad ka ära söödud. Aga pole hullu - ostame uued! Ennegi ostetud. 😂

Ahjaa, ükspäev nägin kogemata "Eia jõulud Tondikakul" filmi lõppu. Ja seal see meie külaline lumel ringi lippas. Aga nagu needus kohe - valget näomaski ei pannud ma tähele. 😂 Kes seda nägu ikka vahib - karv, karv on oluline!

Praegu õitsevad peenras lumeroosid ja üks segane roosa idahüatsint. Kaamos on - ei saa ma seal pimedas häid pilte. Siis ei näita ka midagi 😛

Kuhu see november sai??? Ja natuke hirmsaid hiirejutte ka

Ausalt - ma ei saa aru! Just alles hakkas see november ju! Aga kuhu ta sai? Täielik müstika minu jaoks. Mäluauk? Vanadus? Mõlemad??? 😱

No ei saa aru... Aga mis läinud, see läinud - seega pikast kuldsest (ja soojast) sügisest ei hakka enam heietama.

20.11.2020

Aga hiirtest peab vist küll rääkima, sest see oli selle sügise kuum teema. Teate küll, vanad sõbrad/tuttavad saavad kokku, vahetavad omavahel natuke viisakusi ja... hakkavad võidu hiiri kiruma. Ja kellel kõige vägevam lugu rääkida on, see on võidumees. Ja maainimestel juba on neid lugusid rääkida...

Ärkad öösel kell neli selle peale, et keegi, kes on magamistoa põrandal järab midagi, mis on... plastmassist. Ainuke plastmassist asi põrandal on aga riidekapi all olev aastaksese kasutamata (ja ilma söödata) hiirelõks. Ükski hiir ei ole NIII loll, et läheks kinnist söödata hiirelõksu järama, eks! Või siiski??? Mees ajab end voodist välja ja vinnastab igaks-juhuks lõksu. Ole normaalne, ta ei lähe sinna naguniii! Kolme minuti pärast... plaks! Uskumatult loll loom ikka! Aga vähemalt saab nüüd magada. Jess! Kolme minuti pärast hakkab mingi imelik rütmiline heli kostuma. Aaa... sureb alles! Ega see surm ei pidanud alati niisama lihtsalt tulema, jah. Naabrimees räägib - mina ei tea sellest midagi... Veel umbes kolme minuti mööduses hakkab kostma hiirelõksu mööda põrandat liikumise plaginat. Pekki - ta ta ei kavatsegi surra! Minema jalutab. Koos lõksuga! Selle peale ronib meessoost persoon jälle voodist jälle välja ning teeb, mis mees tegema peab. Lõpuks saabub vaikus. Aga uni on juba rikutud...

 

Oleme käinud kohalikus linnas poes ja oleme juba külavahele jõudnud. Vaikselt töristame seal kodu poole. Järsku ronib auto kapoti alt välja hiir ja kontrollib, et kus me nüüd siis TÄPSEMALT oleme. Vähemalt nägu on tal küll selline. Nagu... mis asja? Sa käisid koos oma koduga meiega linnas? Ja sul ei tulnud kogu selle 70km jooksul mõtet, et kuidagi vali, vibreeriv ja ebaturvaline on olla? Et äkki koliks välja või midagi??? Hiir kaob uuesti kapoti alla. Ning ilmub natukese aja pärast uuesti. Ajab end piikaks-piikaks, just nagu selleks, et näha, kas see PÄRIS kodu ka juba paistab. Rahulikult, nagu tinasõdur, seisab ta seal kapotil, nagu oleks see maailma kõige iseenesest mõistetavam asi. Kodus teeb mees auto kapoti lahti ja... voilaa - seal kapoti mati all tema villa asubki! Ilusa augu teine sinna mati sisse järanud ja hunniku lehti kohale tassinud. Super värk! Põgeneb teine miski (kojameeste) suurema jublaka alla, kust teda on keeruline kätte saada. Mees võtab teisest autost noa ja... teeb, mis teha on vaja...                                                                                                                                                         Hea, et midagi põlema ei läinud...

20.11.2020

Hetkel asi õnneks maha rahunenud - toas ükski näriline enam jalust maha ei jookse ja öösiti saab jälle magada. Jess! Üks essupea näris enne seda küll magamistoa lakke augu, aga see on suht kökiš-mökiš asi. 😂 Üks aasta oli meil mitu päeva köögis hiir, kes terve akna ümbruse plaadi ära näris. Südamest kohe! Oi, kui palju me vaeva nägime, et seda elukat kätte saada. Kõik ligipääsetava toidukraami pidin teise tuppa kolima. Aga kätte saime - lõpuks! Ja siis tuli hakata remonti tegema...

Kust nad tuppa pääsevad, seda me ei tea. Vana maja rõõmud, vist. 

Õnneks nii hulluks pole asi läinud, et öösel õhupüssiga hiiri oleks pidanud jahtima. Mõned meil siin on harrastanud seda... Nimesid ei hakka nimetama... 😛

Voodisse ka see aasta need elukad meitele ei roninud. Aga kõigil nii hästi ei läinud... mõnda lausa naksati sõrmest... 😂 Nime ei hakka jälle mainima, muidu ei jää enam iial keegi tema juurde ööseks. 😂 Tervitused, sulle! 😗

Enda mahlakam hiirekogemus jääb aastate taha, kui kahel korral see neetud loom öösel voodisse ronis. Ühel korral ärkasin selle peale, et see, ahv, siblis mu juustes ja teisel korral selle peale, kui üle mu kõri jalutati. Mingi asutus võiks ikkagi olla! Juustes ronija pääses minema, aga no... kõril jalutajal jäi see ka viimaseks jalutamiseks.

Ma saan aru, et praeguseks hetkeks on ilmselt pooled lugejad juba minestanud. Samas... ei saa öelda, et mul neist väga kahju oleks. Säänse tühja asja pärast siis kohe pilti tasku visata... Kuhu see kõlbab? 😂

Rämedamad kirjeldused jätan igaks-juhuks kirja panemata, muidu minestavad need viimasedki lugejad, kes veel teadvusel on. 

Ma tegelikult tahtsin jõuda sinna loomakaitsjate teemani.Närilised on nunnud jah! Täpselt nii kaua, kuni nad su saagi nahka pistavad (Kuhu mu peedid kadusid, ma küsin!), su hooned sõelapõhjaks närivad (Näriliste kahjustuste likvideerimiseks saab poest tasuta ehitusmaterjale!) ja sulle tuppa voodisse ronivad (Oi, kui nunnu hiireke siin - võtan kaissu!). Sellest, et nad inimestele ohtlikke haigusi levitavad, ei hakka rääkimagi. Millegisse peab ju muidugi surema - veits nadi oleks ju igavesti elada... 

Kuskil nähtud soovitus närilised humaanselt kinni püüda ja kusagile mujale ümber asustada (naabrite juurde???), ajab mind naerma. Nagu päriselt??? Sügiseti plaksuvad need lõksud ikka usinasti ju. Et iga päev kinni püütud hiired viin päeva lõpus kuskile mujale, et keegi teine saaks need kinni püüda ja mulle tagasi tuua? Lõbus meelelahutus tõesti! Ja kõik see oleks väga hea ja loodus hoidev tegevus, sest ma teeks seda ju jalgsi. Või äärmisel juhul hobusega. Aga kindlasti mitte autoga, sest see oleks juba saatanast, eks!                                                                                                                                                

Ja vahepealseks ajaks oleks mul siis selline spetsiaalne koht, kus ma kõiki neid kokku kogutud hiiri hoiaksin, süüa-juua annaksin ning kakat koristaksin. Päris hästi välja mõeldud plaan! 😂😂                                                                                                                                                                                                                                                                                                                              Oijah... andke mulle mõistmist ja kannatlikust. Rohkelt!

Kaine mõistus on ikka üks väärt asi. Kahjuks hakkab selle kasutamise oskus välja surema. 

Aga muidu... Hommik tervitas meid jälle valge maaga.

30.11.2020

Ja tore on - ongi aeg juba seal maal! Mis sellest, et päevaks-paariks jagub mul veel taimepealsete lõikamise tööd. Ja kõiki potsikuid ei jõudnud ma (jälle!) maha istutada. Viinapuu ootab veel lõikamist... Ja kuuseoksad metsast toomist. Küll jõuab.  

Aga vahepeal ootame me hoopis päkapikke. Ja jõule. Ilusat ootamist teilegi. Helget ja valget. Ka neile, kes ennist ära minestasid. Ausõna, ma enam hiirtest ei räägi! 😛

Ehh, päris sügis. Päriselt. Aga ma ei taha veel!

See on veider, et kui tükk aega ei kirjuta, siis ühel hetkel ei oskagi enam nagu millegist kirjutada, sest kirjutada oleks nii jube palju. Lihtne loogiline ja arusaadav värk, eks!? 😛

Hoolimata sellest, et ma siia kirjutama pole jõudnud (nendele, kes veel ei tea, olgu vabanduseks öeldud, et nühin teist aastat koolipinki), olen ma aiateemadel jooksvalt siiski kätt pulsil hoidnud ja jõudumööda (kuidas aega on jagunud) ka oma aias vaikselt toimetanud. Ja ilmselt kogu jama selles ongi, et olen seal  v a i k s e l t (siis, kui aega on olnud) toimetanud, sest ma pole veel valmis hooaega lõpetama. EI, EI - minu arust võiks nüüd kohe jälle märts tulla ja ma saaks sama soojaga edasi lasta. Mõelda vaid... seemned... potsikud-notsikud... värsked istutused, külvamised... uus elu. Uued algused! SUPER!

Tegelikult ma lausa natuke pelgan seda talve, sest ma ei tea, millist käitumist suures (aia)näljas inimeselt oodata. Hingan sügavalt sisse ja sisendan endale, et ma olen tugev - ma saan hakkama. Isegi sellisega! 😂

Ja endiselt olen ma absoluutselt armunud sellesse inglaste GW aiasaatesse. Ok, mingite asjade osas tuleb seal küll silm kinni pigistada, aga see ei muuda fakti, et tegemist on ülimalt hästi tehtud (aia)saatega. Ning see Monty Don on nii isalik ja südamlik inimene, et inspireerivamat saatejuhti ei kujutagi ette. Nii et osalt on vist ka tema minu selleaastases kustumatus aianäljas süüdi. 😀

Et küllap ma olen omale siis hullult uusi taimi hankinud? Vot ei ole! Mitte, et ei kripeldaks, aga mõned asjad on juba liigagi kaua potis konutanud ja ma üritan kõigepealt nendega ühele poole saada. Mis siin kiirel ajal ikka endale tööd juurde teha.

Ja tegelikult jõudsime hooaja jooksul ikka päris palju asju tehtud ka. Just selliseid, mis juba olemasoleva aia eest hoolitsemist kergendavad, sest muidu oleks praegu aiatöödega vist täitsa lappes see värk. Aga praegu... pole üldse hullu! 

Kartulid (ja porgandid) on mul küll veel endiselt maas, aga kuhu meil kiiret, eks? Ja need, mis on juba üles võetud, on tihtipeale sellised:

Ma enam ei küsi, mitu kartulit ma kellegile õhtusöögiks keedan - ühest jagub tervele perele. 

Peedid pistsid hiired peenras täiesti nahka - ainult kestad jätsid mulle 😂 Aga see oligi nendepoolne teene - kes neist siin ikka midagi vaaritada jõuab. Viinamarju hävitasime musträstastega võidu - meie võitsime! Vist... 

Ploomidega polnud ka muret - neid lihtsalt polnud. Pirnidega pea-aegu sama lugu, st pirnid olid, aga süüa ei kõlvanud - seenhaigus kallal. Küll ma kunagi pritsin... Ja õuntest ei ole mõtet see aasta ju rääkidagi.

Aga sibulad kasvasid kastis see-eest vägevad, hiirtele kättemaksuks ma need suvel sinna panin, kuna kevadel pistsid nad kõrval kastist KÕIK mu ilusad mahlased tillid nahka. Paras neile - närigu sibulat! Aga vaat, sibulat ei tahtnud keegi. Nüüd pean ise sööma. 😃

Kevadel sai Väikemehele punaste magusate õuntega õunapuud otsitud. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Päris mitmes kohas sai käidud, enne kui õige sordi kätte saime. Ja no ei raatsinud kuidagi kõiki õunahakatisi selle puu otsast ära murda, ühe jätsime siiski Väikemehele mekkida, et kas on ikka hää. Peab tunnistama, et Väikemees oli lõpuks ikkagi pettunud, sest talle lubati ju MAGUSAT (õuna), aga see asi maitses ikkagi nagu ÕUN ja mitte nagu suhkur. 😂  Teise õunapuu ostsime veel (Auksis) ja vähemalt mina olen oma (sordi)valikutega rahul, arvaku see Väikemees, mis tahab. 😛 Ja ma juba kujutan ette, kui ilusad need puud aastate pärast kevaditi, täis õites, on...

Ja sügisest oleme samuti võtnud kõik, mis võimalik.

St, et seeni väga enam ei taha. Ok, keedetud pilvikute krõmpsutamisest ma ikkagi ära ei ütleks. Mitte kunagi! 😛 Kastanimunal, tammetõrul ja jõvikal on ka käidud: 

Kuna öökülma pole veel olnud, siis maitsvad `Kempsutomatid`...  😛↓

ja vaarikad `Polka` annavad veel saaki ja pakuvad mõnusat sügisest kõhutäidet. 💚

Tii jagatud krüsanteemid pakuvad silmarõõmu ja koolitöödeks vajalikku materjali. Aitäh, Tii! Kahjuks pole mul kiiruga neist ühegi selget pilti saada õnnestunud 😕

 

 

 

 

 

 Aga jah, nagu ma juba kirjutasin, teeb mind ees ootav päris sügis ja talv täitsa kurvaks, sest ma juba igatsen/ootan kevadet. Ma ei ole oma aeda see aasta väga nautida saanud ja see annab tunda. Ma tahan kaevata! Ja istutada! Aga... aega ei ole 😞

Mis mulle veel hirmsasti selle inglaste aiasaate juures meeldib, on see, et nad julgevad häbenemata rääkida aedlemise positiivsest/tervendavast mõjust inimeste vaimsele tervisele. Eestis on vaimse tervise teema siiani selline piinlik asi. Fui, izzand, ega te ometi arva, et ma hull olen?! Enne räägime või hemorroididest, aga mitte oma vaimsest tervisest. Sest MEIL on ju kõik super hästi. PÄRISELT ON!  

Ma ikka mõtlen, et kui inimesed rohkem aedleks ja vähem teistele inimestele hinnanguid annaks, oleks meie kõigi elu ilusam. Ja rahuldust pakkuvam. Sest aedleja on uudishimulik. Ja kannatlik. No mis see viis aastat aias oodata on - kökiš-mökiš, eks! Hea vaheldus tänasele kiirustavale maailmale. 

Ja mina julgen küll tunnistada, et aedlemine on nii mõnigi kord mind "vee peal" hoidnud. Nii et eluks igati hädavajalik värk. 😛 Aga no... ärme rohkem räägi sellest... piinlik värk. Pärast hakkate veel arvama igasuguseid asju... (iroonia, eks!) 😛

Niisiis ma loodan, et ma saan sel sügisel veel pikalt kaevata, istutada jm aiatöid teha. Sest koolistress kägistab mindki ja kuidagi on vaja ju vastu pidada. Ja kui te mind siiski kuskil hullunud näoga omi asju ajamas näete, siis teate - ma olen lihtsat liiga vähe oma aeda pääsenud. 😛

Lõpetuseks selle sügisene kohustuslikud pildid kohalikult päevalillepõllult. Kui sa seal ei käinud, siis... ei käinud sa kusagil! 😛

Vot nii!

 

Järgmise korrani siis! 

Millal iganes see kord tuleb... :)

Jänes jookseb kõigest väest... ja pää-seb mi-nu käest!

Ning aeg tormab samamoodi... kinni ei hoia

4. august 2020

Taimevaip

Nagu aru olete saanud, on mul toimekas suvi olnud - tervelt kahe blogipostitusega olen suve jooksul maha saanud - vaat nii toimekas kohe! Mitte et kirjutada ei tahaks või materjali poleks, aga paar päeva tagasi tundsin, et ma vist ikkagi murdun oma koorma all - kõike lihtsalt ei jõua. Aga justkui peaks...
Täna ladiseb vihma. Õnneks. Sain eile kiiruga korjatud sõstardest veel mahla aurutada ja natuke koristada. Asi seegi. Aga nüüd ikka aiast ka.

Minu FB-i sõbrad teavad, et juba jupp aega tagasi hõikasin ma seal ahastunult, et ega kellegil sõpradest vaba rebast, hunti või ilvest välja laenutada pole, sest meite aeda kalpsanud noor jänes ei mõelnudki sealt enam ära minna. Öäh! Saate aru jah?!
Tegime lootusrikkalt kõik väravad lahti ja... mitte midagi! Ühe päeva, kaks päeva, kolm päeva... ja ikka kalpsas see ahv jänes aias rõõmsalt ringi. Aga mul oli natuke nagu kiire selle asjaga - ma pidin nädalaks kooli minema, seega oli meil vaja see jube elukas siva aiast välja saada. Kuna ühtegi väikese (aga verejanulise) koeraga sõpra meelde ei tulnud (ja Kadri pakutud karu tõhususes polnud ma päris kindel), siis jäi meil üle loota ainult jänku enda mõistlikkusele. Meil siin on väga halb elada. Ja me sööme hommikusöögiks jänkusid! Seega oleks mõistlik siit aiast kiiiresti jehhat tõmmata.
Nii palju tegin ma küll, et kõik noored viljapuud said kohe tüvekaitse. Igasugu muud kraami on aga liiga palju, et seda jänese eest kaitsma hakata.
Ühesõnaga, kriitilise päeva õhtul tundus meile, et too jänku on siiski ise aiast välja läinud - ma silmanurgast nägin aia taga väikest jänest jooksmas, no palju neid siin ikka on. Jess - oli ka viimane aeg! Mina läksin rahulikku südamega kooli ja mees jäi maha kodu valvama/kaitsma.
No ja esimesel hommikul pärast koolist tagasitulekut, kui ma köögis hommikukohvi nautisin... ilmus akna alla... jänes... ja kalpsas sealt rõõmsal meelel minu lillepeenrasse... 😱 WTF???
"Kuule, mees! Sa oled halvasti oma tööd teinud. Meil on siin JÄNES!"
Oeh... 😧
Niisiis olime arvanud asjata, et ablas jänku on aiast välja saadud, too oli hoopis kogu koolinädala meite aias lulli löönud. Krõmps-krõmps! Super uudis, eks! 😂
Kõige toredam oli see, et juba enne keegi küsis, et kas jänes on ka päeval aias... No ma isiklikult üritan öösiti magada (raske on, kui jänes aias, aga siiski...), seega näen ma teda ainult päeval ja kahjuks ta ei anna mulle oma käikudest aru. ...ja kus ta ennast ikkagi peidab...? Mis mõttes, KUS? Vaadake esimesi pilte! Sinna taimevaiba alla võib nädalateks 200 kg kaaluva paksu surnud mehe peita 😂. Isegi siis saab peita, kui too PÄRIS korralikult surnud ei olegi - ikka ei leia keegi!

Või...üks päev peitis see hirmus loom end näiteks herne peenras. Mina pugisin seal rõõmsasti herned ja tema muudkui istus vagusi herneste vahel. Niikaua istus kuni ma kätt kuskile peenra sügavustesse toppima hakkasin. 😂 Siis tal hakkas kiire. Ei saanudki aru, kuhu ta putkas... Nii kiire oli...

Olete jänesega võidu jooksnud? Mina ka ei ole - pole mõtet - nagunii jänes võidab!

Ja millega pole mõtet võidelda, sellega tuleb lihtsalt leppida! Kui jänes, siis jänes!

Tegelikult elas see jänku siin aias mitu nädalat. Väravad tegime me loomulikult jälle lahti. Ja vahest ei näinud me teda mitu päeva ja lootsime, et ehk NÜÜD LÕPUKS... Aga ta armastas aeg-ajalt end hommikuti meile köögi akna all jälle meelde tuletamas käia. Või ütleme, et... meid jälle maa peale toomas käia. 😂 Jube loom! Pildile ka ei saanud - nii kiire loom oli 😂

Te nüüd kindlasti tahate teada, et kas mul siin üldse veel midagi kasvab pärast seda kõike. No...peab ütlema, et... polegi hullu. Ju oli teine veel noor ja loll. Või pole ma veel kõike söödut üles leidnud (mis on ka täiesti võimalik...), sest kui miski on ära söödud, siis ei saagi seda ju leida 😂
Aga peamiselt sõi ta siiski umbrohtusid  - malts maitses talle iseäranis hästi. Ja veel mingid umbrohud. Ja siis ta sõi ära Tii käest saadud kevadise seaherne titte, aga ma loodan sellele, et seahernes on ikkagi umbrohi - ja umbrohi juba ei hävine! 😂
Nojah, mis siin ikka salata - floksid tundusid talle ka maitsevat. Eriti just peenemad sordid. Ühe nääpsukese pistis täitsa nahka ja teist kevadel ostetud uuekest "kärpis" ka korralikult. Õnneks jättis siiski nii palju alles, et ma õie ära nägin - inimene ikkagi! Või no, inimlik... jänes... 😂
Ma väga kõva häälega ei taha sellest muidugi rääkida, aga kuna ma ei ole seda sunnikut tükk aega näinud siis... ehk enam meil seda isehakanud karvast lemmikloomi pole. Naabritel viis hunt koera ära, pärast seda pole me ka jänkut enam näinud...

Aga muidu... elame ikka seda oma tavapärast kiiret elu.
Kaks korda sai murakal käidud. Teate isegi - veri, higi ja pisarad. Ja siis see jube tüütu puhastamise töö. Üldse ei viitsiks, aga... murakatest saab maailma parimat moosi, millega on külmadel talveõhtutel hää masendust peletada.

 Niisama lilli ka:

Üle talve elanud lõvilõuad - järjest enam hakkan neid hindama/armastama

Tervelehine elulõng Clematis integrifolia

Liiliate susa-pusa

Põllul kasvades inimesi hullutav kahkjaspunane ristik Trifolium incarnatum ↓ on tõesti kiire tärkaja. Kahjuks väljaspool aeda pistsid jänesed mul kõik nahka 😦

 Roos `Jasmina` ↓

                                                                     



Ma tõeliselt armastan seda Tii käest saadud Lavatera thuringiaca-t. Rõngaslill, malva või mis iganes ta eestikeelne nimi ka on - väärt kraam igatahes! Koolitööde tarvis juba kõvasti rapitud, aga ikka imeilus :)


























Väravaposti äärne mesikas ↓ hakkab praeguseks õitsemist lõpetama, aga see kuidas ta õitsedes sumiseb, tuules hõljub ning lõhnab... Õujee - need ongi need hetked, mida ma oma elus armastan :)

 Pärast eelmise aasta sillutise ladumist on mulle sinna äärde tekkinud selline kollane vaip:

 Pole üldse paha! 😀

Selle pildi ↓ tegemisele ei saanud ma kuidagi vastu panna. Selline imelik kombo tekib sõprade abiga siis, kui inimesel on imelikud hobid ja need kogemata kokku saavad. Astute hommikul uksest välja ja... selline vaatepilt 😂 Juba Mati Unt teadis, et öös on asju... 😛



Ja nüüd kõige peenem kraam. Nimelt mitmelt poolt on kostunud, et raudnõges Urtica urens hakkab Eesti loodusest kaduma, otsa lõppema, ja ehk oleks vaja ta üldse kaitse alla võtta, sest keegi pole teda jupil ajal näha ega tunda saanud. Niisiis on mul hea uudis - seltsimehed, pole vaja muretseda, mul kasvab seda kraami lademes ja nüüd hakkan ma seda tootma. Te ju vajate seda? Eksole! Ärge muretsege - järgmiseks kevadeks paljundan! Alustuseks külvan 500 tk. 15 € tk saate osta. Ok, omadele teen allahindlust, saate kümnega! Aga mõistlik oleks ette tellida, kõigile soovijatele ei pruugi muidu jaguda. Huvilised, andke aga julgelt tellimused sisse :)

Kivila juveel :)

 Kõigest hoolimata - suvi on imeline,

                                              elu on imeline,

                                                         ja maailm on imeline koht, kus toimetada :)

NB. Selle puuriida vahel elas ka jänku :)