Teisipäev, 13. oktoober 2020

Ehh, päris sügis. Päriselt. Aga ma ei taha veel!

See on veider, et kui tükk aega ei kirjuta, siis ühel hetkel ei oskagi enam nagu millegist kirjutada, sest kirjutada oleks nii jube palju. Lihtne loogiline ja arusaadav värk, eks!? 😛

Hoolimata sellest, et ma siia kirjutama pole jõudnud (nendele, kes veel ei tea, olgu vabanduseks öeldud, et nühin teist aastat koolipinki), olen ma aiateemadel jooksvalt siiski kätt pulsil hoidnud ja jõudumööda (kuidas aega on jagunud) ka oma aias vaikselt toimetanud. Ja ilmselt kogu jama selles ongi, et olen seal  v a i k s e l t (siis, kui aega on olnud) toimetanud, sest ma pole veel valmis hooaega lõpetama. EI, EI - minu arust võiks nüüd kohe jälle märts tulla ja ma saaks sama soojaga edasi lasta. Mõelda vaid... seemned... potsikud-notsikud... värsked istutused, külvamised... uus elu. Uued algused! SUPER!

Tegelikult ma lausa natuke pelgan seda talve, sest ma ei tea, millist käitumist suures (aia)näljas inimeselt oodata. Hingan sügavalt sisse ja sisendan endale, et ma olen tugev - ma saan hakkama. Isegi sellisega! 😂

Ja endiselt olen ma absoluutselt armunud sellesse inglaste GW aiasaatesse. Ok, mingite asjade osas tuleb seal küll silm kinni pigistada, aga see ei muuda fakti, et tegemist on ülimalt hästi tehtud (aia)saatega. Ning see Monty Don on nii isalik ja südamlik inimene, et inspireerivamat saatejuhti ei kujutagi ette. Nii et osalt on vist ka tema minu selleaastases kustumatus aianäljas süüdi. 😀

Et küllap ma olen omale siis hullult uusi taimi hankinud? Vot ei ole! Mitte, et ei kripeldaks, aga mõned asjad on juba liigagi kaua potis konutanud ja ma üritan kõigepealt nendega ühele poole saada. Mis siin kiirel ajal ikka endale tööd juurde teha.

Ja tegelikult jõudsime hooaja jooksul ikka päris palju asju tehtud ka. Just selliseid, mis juba olemasoleva aia eest hoolitsemist kergendavad, sest muidu oleks praegu aiatöödega vist täitsa lappes see värk. Aga praegu... pole üldse hullu! 

Kartulid (ja porgandid) on mul küll veel endiselt maas, aga kuhu meil kiiret, eks? Ja need, mis on juba üles võetud, on tihtipeale sellised:


Ma enam ei küsi, mitu kartulit ma kellegile õhtusöögiks keedan - ühest jagub tervele perele. 

Peedid pistsid hiired peenras täiesti nahka - ainult kestad jätsid mulle 😂 Aga see oligi nendepoolne teene - kes neist siin ikka midagi vaaritada jõuab. Viinamarju hävitasime musträstastega võidu - meie võitsime! Vist... 

Ploomidega polnud ka muret - neid lihtsalt polnud. Pirnidega pea-aegu sama lugu, st pirnid olid, aga süüa ei kõlvanud - seenhaigus kallal. Küll ma kunagi pritsin... Ja õuntest ei ole mõtet see aasta ju rääkidagi.

Aga sibulad kasvasid kastis see-eest vägevad, hiirtele kättemaksuks ma need suvel sinna panin, kuna kevadel pistsid nad kõrval kastist KÕIK mu ilusad mahlased tillid nahka. Paras neile - närigu sibulat! Aga vaat, sibulat ei tahtnud keegi. Nüüd pean ise sööma. 😃

Kevadel sai Väikemehele punaste magusate õuntega õunapuud otsitud. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Päris mitmes kohas sai käidud, enne kui õige sordi kätte saime. Ja no ei raatsinud kuidagi kõiki õunahakatisi selle puu otsast ära murda, ühe jätsime siiski Väikemehele mekkida, et kas on ikka hää. Peab tunnistama, et Väikemees oli lõpuks ikkagi pettunud, sest talle lubati ju MAGUSAT (õuna), aga see asi maitses ikkagi nagu ÕUN ja mitte nagu suhkur. 😂  Teise õunapuu ostsime veel (Auksis) ja vähemalt mina olen oma (sordi)valikutega rahul, arvaku see Väikemees, mis tahab. 😛 Ja ma juba kujutan ette, kui ilusad need puud aastate pärast kevaditi, täis õites, on...

Ja sügisest oleme samuti võtnud kõik, mis võimalik.


St, et seeni väga enam ei taha. Ok, keedetud pilvikute krõmpsutamisest ma ikkagi ära ei ütleks. Mitte kunagi! 😛 Kastanimunal, tammetõrul ja jõvikal on ka käidud: 


Kuna öökülma pole veel olnud, siis maitsvad `Kempsutomatid`...  😛↓

ja vaarikad `Polka` annavad veel saaki ja pakuvad mõnusat sügisest kõhutäidet. 💚

Tii jagatud krüsanteemid pakuvad silmarõõmu ja koolitöödeks vajalikku materjali. Aitäh, Tii! Kahjuks pole mul kiiruga neist ühegi selget pilti saada õnnestunud 😕



 

 

 

 

 

 Aga jah, nagu ma juba kirjutasin, teeb mind ees ootav päris sügis ja talv täitsa kurvaks, sest ma juba igatsen/ootan kevadet. Ma ei ole oma aeda see aasta väga nautida saanud ja see annab tunda. Ma tahan kaevata! Ja istutada! Aga... aega ei ole 😞

Mis mulle veel hirmsasti selle inglaste aiasaate juures meeldib, on see, et nad julgevad häbenemata rääkida aedlemise positiivsest/tervendavast mõjust inimeste vaimsele tervisele. Eestis on vaimse tervise teema siiani selline piinlik asi. Fui, izzand, ega te ometi arva, et ma hull olen?! Enne räägime või hemorroididest, aga mitte oma vaimsest tervisest. Sest MEIL on ju kõik super hästi. PÄRISELT ON!  

Ma ikka mõtlen, et kui inimesed rohkem aedleks ja vähem teistele inimestele hinnanguid annaks, oleks meie kõigi elu ilusam. Ja rahuldust pakkuvam. Sest aedleja on uudishimulik. Ja kannatlik. No mis see viis aastat aias oodata on - kökiš-mökiš, eks! Hea vaheldus tänasele kiirustavale maailmale. 

Ja mina julgen küll tunnistada, et aedlemine on nii mõnigi kord mind "vee peal" hoidnud. Nii et eluks igati hädavajalik värk. 😛 Aga no... ärme rohkem räägi sellest... piinlik värk. Pärast hakkate veel arvama igasuguseid asju... (iroonia, eks!) 😛

Niisiis ma loodan, et ma saan sel sügisel veel pikalt kaevata, istutada jm aiatöid teha. Sest koolistress kägistab mindki ja kuidagi on vaja ju vastu pidada. Ja kui te mind siiski kuskil hullunud näoga omi asju ajamas näete, siis teate - ma olen lihtsat liiga vähe oma aeda pääsenud. 😛

Lõpetuseks selle sügisene kohustuslikud pildid kohalikult päevalillepõllult. Kui sa seal ei käinud, siis... ei käinud sa kusagil! 😛


Vot nii!

 

Järgmise korrani siis! 

Millal iganes see kord tuleb... :)