Kolmapäev, 26. detsember 2018

Natuke mütse ja tupse ning... kriipi lumeeit ka

Ja hakkabki üks aasta jälle ühele poole saama. Uskumatu - alles see ju algas. Ja tegelikult on hea aasta olnud. Va see üks suur error, millega meil ka uuel aastal tegeleda tuleb. Aga inimene harjub - kõigega. Elu õpetab. Aga muus osas...  ma üldse ei kurda. 😊 Oli talve, oli fantastiline suvi, oli toredaid käimisi ja kohtumisi uute inimestega. Ja niisama imelisi hetki, mil aeg jäi justkui seisma (Janne, mäletad seal Liimala rannas?). 😍 Mis sa, hing, veel tahad? Lotovõitu? No midagi peab ju järgmisesse aastasse ka jääma! Või ülejärgmisesse. Üleülejärgmisesse. 😜
Ja lisaks kõigele eelnimetatule olid meil ju ka valged jõulud. Päris valged! Ja nagu ikka... pildistamiseks kahjuks suurt aega ei jagunud (muudkui keeda ja küpseta 😅), aga panen selle fakti lihtsalt kirja ja... teistel ei jää muud üle, kui uskuda. 😀
Aga 23. detsembril sain siiski mõned klõpsud lumises aias tehtud. :)

Korea nulg




Tihe enelas spirea densiflora
Thunbergi kukerpuu
Berberis thunbergii 'Admiration'
Siidipööris


Võnk-pärgenelas Stephanandra incisa 'Crispa'

UFO?
Lumi on ikka tore, eks? Kahjuks läks eile juba sulaks ja õhtul käisid suur mees ja väike mees õues (sula)lumerõõme nautimas. Lapsele valmis tool... ↓





...ja kamin ↓





Ja no mees... tegi omale... 


... uue naise vist. 😂
Ise ütles muidugi, et see on lumeeit. No ma ei tea...
Sellise... p... ärjaga?


Eee...  Aa las jääb! 😄

Ajab külmajudinad peale küll 😱
No ja sedasi me siin vaikselt aasta lõpu poole tiksumegi. Palju polegi enam jäänud. Natuke veel ja... 
Aga seniks... kena tiksumist teistelegi ehk... rõõmu ja rahu.
Ja uuel aastal juba uue hooga :)

Reede, 14. detsember 2018

Ühte ja teist... ehk leiud fotopangast :)

Aasta lõpp teeb imelikuks, eks!? Või on see ehk hoopis õues valitsev kehv ilm. No mitte ei kisu sinna välja, aga vahepeal oleks ikka väga hingele kosutust vaja. Ja pai!
Juhan saatis postimüügikataloogi - asi seegi. Mitte, et sealt midagi mind hirmsasti isutanud oleks, aga... raskel ajal abiks ikka. 🌱🌷🌹🌻🌺
Tavaliselt, kui ma mehega ehituspoes käies vasakule (ehk aiaosakonda) ära vajun, siis vabandan ma ennast sellega, et ma ainult vaatan... silmadega.
Ja peabki! Sest jumala pärast... kergem hakkab. 😀 Samas... teinekord silmadega vaadates kleepub (kogemata!) siiski midagi sõrmede külge ka ↓ 🌱🌷🌼

2010 - mingi ehituspoest haaratud suvine kipslill

Aga hetkel... pole mul siin seda ehituspoodi ega aiandusosakonda kuskilt võtta, niisiis tuleb kuidagi teisita hakkama saada. Ja saangi - tuulan omaenese arvutis ja tuulutan vanemaid aiapiltide albumeid.
Väga isiklikuks ei taha minna, aga üht-teist kannatab ka teistega jagada. Üht-teist ilusat, armast... või hoopis imelikku 😀
Niisiis...


Need liiliad sain ma ühest suvalisest ehituspoes müüdavast segupakkist. Kasvasid kenasti... kuniks mingid närilised need nahka pistsid. Isegi sibula puru ei jäänud järgi, nii et jäingi ilma :(




Sellised ajad on ka olnud...


Ja no selle pildi vajalikkusest saavad ju kõik isegi aru 😜😍
Meie Kusti :)
Pildil olev elupuu on tänaseks kasvanud nii suureks, et kui kui minusugune kraana selle kivi otsa ronib ja käed üles tõstab, siis... on see latv ikkagi rohkem, kui meetri kõrgusel. Mõnus puu, keda kallistamas käia ja kuhu sisse linnud suviti ikka pesa teevad :)

No ja see udune asi... sellele võib igaüks oma peas ise meelepärase nime välja mõelda (vastavalt sellele, keda keegi näeb). Samas... oleksin ma ülimalt tänulik, kui keegi mind selle päris õige nimeni juhataks (siiani pole ma seda veel leidnud). Nii, et... ärge olge kadedad. 😛




Järgmine (mitteõnnetunud :D) pilt on tehtud 2009. aastal naistepunast (hypericum) `Hidcote` ↓

Ikka aastaid kasvatasin teda enne, kui loobusin. Põhjuseks see, et külm tegi talle järjepidevalt liiga ning igal aastal ei jõudnudki teda õitsemas näha. Lisaks oli ta kevaditi pärast tagasilõikust ikka jube rääbakas. Eks see kõik oli lihtsalt karistus selle eest, et lasin end nendest suuurtest kollastest õitsest ära tinistada ja ilma eeltööd tegemata sellise tuusti omale koju tassisin. Jumal tänatud tänaste nutitelefonide eest!

Ja see pilt meeldib mulle ka väga. Surematu klassika - keset muru elutsev pojengi puhmas. :)
22.06.2009

No ja see on ju ka tore pilt, eks ju?!😜

Tegelikult on sellel pildil auk, mis tekkis meie põllule, kui sealt kultivaator üle käis (traktorist küsis igaks-juhuks kohe pool saagist omale 😃). Me mehega olime muidugi laisad ja ei viitsinud mingit suuremat kraapimist ette võtta, seega sinna see "saak" jäigi. 😂 Äkki oli hoopis mügride ladu??? 😂  Lisaks minu ilusale nr 42 aiajalanõule on pildil ka väga hästi näha, mis on meie põllul õhukese "mullakihi" all - ilus kollane liiv. 😩 Kasvata seal siis midagi! 😅

Kahel järgmisel pildil on ühed minu lemmikumad tulbid. Need on koos aiaga päranduseks saadud, leplikud, kõrgemad. Ja lõhnavad nagu roosid :) Alguses oligi ainult paar muru seest kasvanud sibulat, aga neid sai ruttu palju.


Kahjuks õnnestus mul need sibulad ühe teise sordiga segi ajada ja... kuhugile laiali jagada :(
Hea uudis on see, et lõpuks jõudis vist midagi rindiga koju tagasi, aga eelmine aasta need kahjuks veel ei õitsenud - ehk siis see aasta :)
Ahjaa, neil tulpidel oli ka kaksiksort - teine täpselt samasuguse olemise (ja lõhnaga) sort, kelle õied olid oranžid (mõne meelest punased).  Need tagumised ↓

Ja veel mõned tulbid. Need esiplaanil olevad 2 sorti on pärit Muhedikemaalt - Lillekasvataja lihtsalt jagas minuga sõbralikult oma saaki. 😍


2011 aasta sügisel värvusid aias kasvavad kurdlehised kibuvitsad millegipärast just selliseks. Siiani pole seda kahjuks rohkem juhtunud.


Järgmisel pildil on ühe oma küla tädi toodud liiliaõied. Armas ju! :)

Ja noo... seda vanni selle koha peal enam ammu pole. Ega ka seda väikest pihlakat vasakul. Ega taustal olevaid kompostikasti, suurt vahert, ega ka kempsu. Aga vaat ebajasmiin on alles. Ainult, et... kolm korda suurem 😍

Ja üldse! Toas aknalaual on ka igasugu tegelasi kasvatatud ↓
 

Tõde on ka muidugi see, et enamustest neist pole head pilti ja... Väikemehe kõrvalt sai ka paljudest tubastest taimedest üldse loobutud. 

Ja natuke kärtsu ja mürtsu ka veel. Raudrohud:
Achillea `Paprika`
Achillea `Red Velvet`
Achillea `Serenade`
Kahjuks pole need edevamad raudrohu sordid aias eriti pikaealised, isegi mitte minu kergel mullal. Ja kui pärast õitsemist raudrohu õievarred tagasi lõigata, siis... ei jäägi sinna peenrasse mingit ilu sellest taimest. Selles mõttes on natuke sarnase lehtedega roosa neitsikummel (Tanacetum coccineum) parem taim, sest tema lehestik on kevadel ilusam ja tihedam (vt pilti ↓) ning pärast suvist varte maha lõikamist, jääb peenrasse siiski mingi konkreetne puhmas
Roosa neitsikummel kevadel
Tanacetum coccineum `Robinson`s  Rot`

Hakkab vist aitama kah - ega liiga kergeks või ka sellel olemisel minna lasta, harjub veel ää. 😜
Lõpetuseks pilt aastast 2010

Jääme seda lund siis pikkisilmi ootama. Jõulu aeg ju võib. Või... lausa peab! 😛
Aga niikaua kuni õues jälle lumehelbeid lendama hakkab, lennutame helbeid toas. Talvel võib ju!


Ilusat ootamist! :)

Neljapäev, 29. november 2018

Tere talv ja... natuke huumorit ka

Kõigepealt jagan ma heameelt lume ja talve saabumise üle.
29.11.2018 hommik


Ma pole küll suurem asi talveinimene, aga hetkel ma kohe üldse ei kurda. Lund on meeldivas koguses (kogu maa ja ilm on lumega kaetud), samas lumelabidat pole pidanud veel kätte haarama. Jess! Ja külma on. Ka meeldivalt! Ühel hommikul lasteaiast koju sõites langes külavahel temperatuur kiiresti üheksalt neljateistkümnele külmakraadile. Hakkasin juba muretsema, et kui nii edasi läheb, siis kodus näitab termomeeter -30. Vedas - ainult -12 näitas! Aga milline päiksetõus! Õujee, selliste hetkede nimel tasub elada. 😍

Ja nüüd selle huumori juurde. Kurda veel, et elu on raske ja muresid palju. Häh! Elu ise hoolitseb, et miskit napakat juhtuks.
Viimasel ajal on mu nutikaga selline lugu, et kui see laeb, siis ei saa ma teda kasutada. Sest ta on siis lollakas! (Sorry, ma ei saa "see" öelda ta kohta!) Ja kui ta parasjagu lollakas on, siis teeb ta... asju. Niisiis olen ma vahest huviga jälginud, kuidas ta FB-s käib, Waze avab (asukoha lülitab muidugi ka sisse :D) või mingeid seadeid või kella näpib. Täitsa segane! Ja minul on võimatu see aeg seal mingeid asju ajada, sest ekraani peal avavad ja sulgevad end jumal teab, mis programmid. Teismeline seletas mulle, et see on seotud kuidagi (staatilise?) elektri tekkimisega laadimise aeg. Et laadimise ava ja ekraani... eee... mis iganes asi... on hästi lähestikku Olgu kuidas on, ma pole sellest probleemist end väga häirida lasknud ja laadimise aeg telefoni lihtsalt ei näpi - vabalt saan hakkama!. Aga vaat eile astus mu nutikas suure sammu edasi. Ütleks, et lausa järgmisele levelile! 😀
Igatahes...
... olin ma Väikemehe magama pannud ja ajasin mingeid omi asju maja peal, kui teisest toast hakkas kostma mingi imelik hääl. Selline hääl nagu telefon oleks hääletu, aga ikkagi heliseks... häälega. Vääga veider! Kuna kartsin, et see plärin võib mu lapse äratada, siis haarasin kiiruga laadiva telefoni ja viisin selle teise maja otsa, et uurida miks ta sellist imelikku häält teeb. Vahtisin oma telefoni ekraani avalehte ja... midagi oli seal totaalselt valesti (lisaks sellele, et aku oli laadimise asemel hoopis tühjemaks saanud ja telefon ähvardas üldse kohe pildi kotti visata). Ja siis... hakkas mu telefon minuga rääkima! Ilusa õrna naisterahva häälega. Viisakalt. Mitte nii, nagu mina oma telefoniga tavaliselt räägin (Sa krdi lollakas! Mis sul viga on???), vaid hästi kenasti. Juudas, kuhu me jõudnud oleme - telefon arendab minuga vestlust. Aga ma ei taha temaga vestelda. Ega külmkapi. Ega pesumasina. Ega triikrauaga. Ma tahan lihtsalt tagasi vannituppa, kus ma endale parasjagu mingit nägu üritasin pähe joonistada, sest kõik need jamad ja haigused on mu näkku ikkagi jälje jätnud, aga mul on vaja õhtul ühele üritusele minna ja sellistes kohtades kehtib vaikiv kokkulepe, et inimesed näevad ikkagi inimese moodi välja. 😛
Ühel hetkel saan kuidagi aru, et õnneks mu telefon ikkagi ei räägi minuga. Hoopis mingi naisterahvas räägib. Eee... a kust tema tuli???  Kuskilt ilmub minu ajusse teave, et see ei olegi lihtsalt anonüümne naisterahvas, vaid Aidi Vallik hoopis. 😂 Üritan ta monoloogi sekkuda, aga mingil põhjusel ei tule sõnagi suust. Maigutan suud nagu kuival kala.
Ma ei tea, kuidas see kõik juhtus ja viimases hädas mõtlen, et panen selle kõne lihtsalt kinni (nagunii saab kohe aku tühjaks!), aga kõnelogi avades, ei näita telefon, et mu ühtegi kõne üldse pooleli oleks. Suurepärane! 
Õnneks lõpetab Aidi selle kõne ise. Minul meenub, et on olemas võimalus ka Messengeri kaudu inimestele helistada. Kuna ma ise pole seda võimalust kasutanud, siis ei torganud see mulle ka kohe pähe (ok, ühe korra kogemata ikkagi helistasin, aga ma pole siiani kindel, et mu telefon mulle jälle mingit vimpkat ei visanud). Oma suureks õuduseks saan ma Messengerist teada, et meil Aidiga lõppes just... videokõne. 😂 Eee... mis-mis??? Hellitan südames lootust, et kui mina teda ei näinud, siis ÄKKI ei näinud tema mind ka ja ehk ei olnud üldse mina see, kes helistas, aga üks väike nooleke seal Messengeris jääb mu hinge siiski kriipima.
Kirjutan Aidile. Umbes midagi sellist, et...

Tere, Aidi!
Palun ütle, et ma just ei helistanud sulle.
Või kui ma helistasin, siis ma tegelikult ikkagi ei helistanud
Või no... MINA ei helistanud! Minu telefon helistas.
St, et minu telefon küll helistas, aga mina tea sellest midagi.
Mina olin üldse teises toas ripsmeid värvimas, kui see kõik juhtus. 😀

Hästi tehtud, Mairoos, täitsa normaalne jutt ju! 😀
Või no... teismeline ütleks selle peale, et ma kõlan... kahtlaselt 😀

Nojah, tegelikult hakkas mu telefonil minust ilmselt lihtsalt kahju ja ta arvas, et ma võiksin Aidiga natuke aiajutte puhuda (tuju läheks paremaks ja...) Aga ma, va loll, ei osanud juhust kasutada. Ma ju põline maakas - selline aeglase mõtlemisega ja kohanemiseks aega vajav isend 😜
Ja teisipidi... on mul väga hea meel, et mu telefon otsustas omaalgatuslikult ainult Aidile helistada ja mitte nt päästeteenistusse. Mõelda vaid, kui mul mängiks selle kõne toimumise aeg nt telekas taustaks (meil tegelikult kunagi ei mängi). Ja sealt tuleks juhuslikult Simpsonite multikas. No see koht, kus pereisa taaskord hingestatult oma poega kägistab. Ja keegi ei räägi telefoni... ainult röökimine kostab.
Huvitav, kui kaua aega läheks, kui me maja erivarustuses meestega ümber piirataks ja mul käed kukla peal majast väljuda palutaks. 😂

Ega mul muud üle jäänudki, kui telefon laadimise ajaks üldse välja lülitada - jumal teab, kuhu ja kellele ta jälle helistab muidu. 😀 Ahjaa, ekraani taustapilt ja kell olid ka telefonis teiseks muutunud, sellepärast mulle tunduski alguses, et midagi on täiesti valesti. 😀
Teismeline soovitas telefonile klahvilukk peale panna - nii tark see telefon ju ikka pole, et see lahti muukida. Vist. 😀 Ja üldse arvas ta, et nüüd oleks paras hetk jõuluvanale kirjutada. 😜
Aga miks ma sellest siin üldse räägin? Ma tahtsin lihtsalt öelda, et kui teile teinekord tundub, et ma kuidagi imelikult käitun, siis... see ei ole üldse mina - see on mu telefon. Või kui ma mingi sapise kommentaari kuskile kirjutan, siis see ei ole samuti mina - telefon teeb lihtsalt nalja! Mina olen üldse teises toas mukki tegemas, kui kõik need asjad juhtuvad. Vot nii! 😛

Reede, 23. november 2018

Suured mured ja väikesed rõõmud

Oma suurtest muredest (kes teavad, need teavad) ma siin loomulikult kirjutama ei hakka, see pole see blogi. See fakt sai tuima kalanäoga pealkirja hoopis selleks kirja pandud, et võimalikult ausalt edasi anda väikeste rõõmude leidmise vajalikkust.


Alustama pean aga ikkagi sellest, et kõikidele jamadele lisaks jäin ma veel haigeks ka. :( Väkk!  Ma südamest jälestan haige olemist. Ja üldiselt need nõmedad viirushaigused mind väga ei puuduta, aga ilmselt mõjutab kogu toimuv ka mu immuunsust, nii et... kohe täitsa siruli võttis 😀 Tundub igatahes mingi kangem kraam olevat, sest happe joomise tunne kurgus (mandleid mul pole), palavik, nohu ja õudne ärritusköha ning nende tagajärjel tekkinud pulseeriv peavalu, on üpris üllatuslik kokteil minu jaoks Mul ei tule ju kunagi palavikku! Või no... tuleb... siis, kui ma juba ühe jalaga hauas olen. 😀  Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, võttis see nõme viirus ka mu hääle. Jah, hetkel suudan ma lühikesi lauseid õhkõrnal häälel juba kuudavale tuua, aga ka see on häälepaeltele kurnav ja kahjuks ei saa ma siiani öelda, et see häälevärk mul päev-päevalt kuidagi paremaks läheks. Ilmselt tuleb siis lihtsalt läbi põdeda. Või vaikima õppida... 😛 Aga mis ma siis ikka vingun. Eee.. samas... kirja teel on vingumine ikka uskumatult lihtne... 😀

Läheks nüüd hoopis nende väikeste rõõmude juurde...
Suve lõpus avastasin oma lillepeenrast mõned isetekkelised tomatitaimed. Mõtlesin, et ehk sai sinna kohta kevadel tomatite külvamisel kasutatud muld visatud. No, kust nad muidu ilmusid eks? Igatahes... oli üks taim nii matsakas, et patt oleks olnud teda välja külmetama jätta - esimesed õienupudki värskelt lahti - niisiis sai too iludus suure potiga tuppa tassitud.

21. september
Pildil on taime alumised lehed juba eemaldatud, tegelikult oli seda lopsakust veelgi rohkem.
Ja nii ma siis tasapisi ootasin, et kas ja mis üldse sealt lõpuks välja tuleb. 🍅🍅🍅 Aga vaat kollaseid tomateid ma küll oodata ei osanud. 😀 Selliseid ma kevadel ju ei külvanud.
1. november
Asjas aitas selgust saada hoopis mu vanem poeg, kes rääkis midagi ühest isetekkelisest tomatipõllust. Ahaa... mõtlema hakates meenus tõesti, et kevadel sai selle koha peale peenrasse vist kempsukasti sisu tühjendataud 😀 Ja eelmise aasta suvel me tõesti õgisime kollaseid tomateid. 😜 Et seekord siis sedasi... Muuseas, need tomatid pole üldse kehva maitsega, sellised väiksemad ja õhema koore ja hapukama maitsega. Nämm... 😎

Ja veel. Ma ei mäleta palju ma siin blogis oma sidrunipuust olen rääkinud, aga juba kevadel avastasin, et olen mingi uue ostetud taimega villtäi koju tassinud. Aga kuna puul olid juba esimesed sidrunid küljes, siis ei tulnud mingi mürgiga pritsimine enam kõne alla.

4. aprill

Käisin iga päev lihtsalt puu kriitilise pilgu ja nobedate näppudega üle. Kui sidrunid valmis said, siis hakkasin uurima, et kust vajalikku tõrjevahendit saada ja... ega sedasi ausalt ja otse poleks saanudki. Oleks saanud viisil, et ma tunnen kedagi, kes tunneb kedagi, kellel on vajalikule vahendile juurdepääs. Ja hind oleks jäänud u poolesaja euro kanti. Otsustasin, et mu kaheksa eurone sidrunipuu siiski pole sellist priiskamist väärt. Proovisin veel koduseid vahendeid ja plaanisin oma puu talveks õue surema jätta. Aga sügisel pärast öökülmi läks süda ikkagi haledaks. Ega ma mingi selline ei ole! Ja kuna villtäist polnud tol hetkel haisugi, siis tassisin puu tuppa tagasi. Kööki, kus teisi toataimi pole. Ära jõuab ju alati visata! Nojah... villtäi otsustas siiski tagasi tulla, aga... puul on kümnete kaupa õiepungi peal (u 60), mis nüüd järjest avanema hakkavad. Korras värk! Proovi sellist siis prügikasti saata.
23. november

Ma pean nüüd natuke mõtlema selle asja peale...

Ja nüüd väikesed kanapidaja rõõmud. Kui sa võtad omale neli pisikest määramata sooga segaverelist sulepalli, siis hoiad sa kõvasti pöialt, et kõik nad kuked ei oleks. Samas on nende kasvamise jälgimine hästi põnev, sest tulemus pole teada. Mul läks täitsa hästi - kanu oli tervelt kolm ja täitsa huvitavad linnud kasvasid (kaks sulisjalgset ja üks lahe habemega naisterahvas). Ja mingi ime läbi õnnestus juhuslikult kõik neli ka ühele pildile saada 😎 

Ja küll mul oli hea meel, kui ma oktoobri keskel pesast pisikese kreemvalge muna leidsin - minu kallis Träpsu oli munema hakanud :) Siiani olid kõik minu kanad munenud pruune mune, seega kreemvalge muna oli väga meeldiv üllatus.
Eile leidsin ma pesast aga sellise asja :)

Hi-hii! :) Ja võrdlus tavalise M suuruse pruuni kanamunaga. Roheline ruulib! 💚


See pisike valge on Träpsu oma. Tema ise on teistest kanadest pisem ja munad on tal samuti pisid :)

Täna ajasin ma oma kere ikkagi õue tööd tegema. Keegi pidi ju viinapuu tagasi lõikama ja aiamaale ühe korraliku suure augu kaevama (mitte enda jaoks!), sest ma plaanin sinna auku talve jooksul kompostimiseks sobivat materjali ladustama hakata (kevadel ajan selle augu kinni ja teen peenra peale). Ja no nipet-näpet vajas veel tegemist. Kaua ma seal õues ei mütanud (ma olen kiire!), aga tuppa tules ei tahtnud enam piuksugi suust tulla :D Õnneks õhtuks oli mu rohkelt õhku sisaldav hääl tagasi :)

Ja üldse... ootan ma juba jõuluaega. No et olekski ainult tubased tööd ja tegemised. Ja võib-olla oleks mul isegi hääl.
Põletaks küünlaid, küpsetaks piparkooke, keedaks glögi ning...  elu oleks ilus.
Ja rahulik...
Ja päkapikud käiksid...  
Mul tavaliselt ikka käivad, proovigu nad nüüd see aasta mitte tulla. Mida ma muidu üldse siin rabelen 😂