Reede, 24. veebruar 2017

Isiklikud kiiksud ja arengud seoses värvidega

Mulle väga meeldivad taimed ning vähemalt samapalju meeldivad mulle ka inimesed. Mõlema arengut on väga huvitav jälgida. Ja endamisi vaikselt imestada, kuidas asjad ning inimesed ajas ikka nii palju muutuvad. Mina ise kaasa arvatud...

Mitte kunagi pole mulle meeldinud see nn suitsutoon (lihtsalt segane värv minu jaoks) ega ka see "musta" tulbi värv. See viimane on ju nagu pime öö. Öö on meil siin igal öösel, mis tast siis veel aeda istutada? Et päeval ka öö oleks??? Seda värvi vaadates tuleb minul igatahes täiesti MUST masendus peale. Päriselt ka, väga rusuvalt mõjub. Kahte eelmainitud tooni õisi pole mu aias ka kunagi olnud.
Ka telliskivipunane pole mulle iialgi meeldinud ega vanaroosa (see-eest on väga nauditav suruda mõni telliskivipunase õiega tuust just sellise inimese pihku, kelle lemmikvärv see on). Mulle meeldivad rohkem sellised selged (helged) ja puhtad toonid.
Selline mõjub kuidagi raskelt:


Ja ALATI on mulle meeldinud kollane - puhas rõõmu värv ju. Aedlemise algusaastail sai aeda kõige rohkem just kollaseid õisi toodud, sekka veel oranže ja punaseidki. Head intensiivsed värvid - ka kolmesaja meetri kauguselt vabalt vaadeldavad :D Eks siniseid ja roosasid toone tuli muidugi ka, aga üksjagu vähem.


Valgetest õitest ei arvanud ma algusaegadel üldse midagi, see nagu polnudki mingi värv - see oli see, mis teistest värvidest üle jäi. Mäletan siiani, kuidas ma suure floksi puhma keset suve välja kaevasin, sest tolle õied osutusid MÕTTETULT valgeks. Õnneks viis ämm puhma oma aeda, aga eks ta sai mu lolluse üle ikka tükk aega imestada :D  Ega ma sellest floksist loomulikult lahti saanud, kasvatas teine mulda jäänud osadest kiiresti uued võrsed. Õnneks! :)

Igatahes ühel hetkel sai seda "rõõmu" liiga palju. Ütleks isegi, et asi hakkas juba vaikselt hüsteeriliseks kiskuma. Tõeliselt nauditav ikka küll, kui peenar on kollaseid õisi täis samal ajal, kui aia taga laiub õitsev võilillepõld. Kolm korda võite arvata, kumb ilusam oli...

Või proovige oranži õisi teiste vahele sobitada - nii või teisiti jääb karjuma. Ei-ei, karjumist enam ei taha. Tahaks rahu, vaikust, harmooniat. Tahaks midagi...
...valget :D


Valge on hea rahulik, tasakaalukas, hele ja puhas. Valget võid rahulikult ka öösel, taskulambi vihus vahtida - EI AJA masendust peale :D Valge ei lämmata, ei ahista ega karju kellegi kõrval. Valge on... lihtsalt ÜLIM!


Kõik need teised värvid justkui vajavad valget, aga valge on ilus ka uhkes üksinduses. Niisiis olen ma viimastel aastatel proovinud kollase värvi võidukäiku oma aias lõpetada, ja tuua oma aeda rohkem valget ja sinist (lillat). Lisaks kollasele vähendan ma ka tumeroosa, oranži ning punase osakaalu - heleroosa on nt täitsa hea aseaine. Eks paljud neist värvilistest jäävad ikka alles ka - need, kes hinge külge kasvanud ja ega nüüd päris ilma värvideta ka hakkama saa. :)

Pilt aastast 2013. "Väljakaevatud" valge floks päästab peenart. Eelmine aasta sellist pilti enam polnud, talv tegi monardadega oma töö... :(


Veel on mul viimasel ajal segased tunded seoses igasugu punaselehistega. Neid pole mul palju (õnneks!) ja tegelikult on ju igasugu punaste lehtedega taimed väga huvitavad, aga... no istuta kuhu tahad, ikka mõjub kuidagi morbiidselt. Täiesti vastupidiselt valgele. Sobivad kahekesi küll hästi kokku, aga valgete lehtedega taimi pole mul kuskilt võtta (kuuldavasti teistel ka mitte). Hõbe ajaks ka vist asja ära, aga ma pole miskit veel leidnud.

Näiteks mõni aasta tagasi ostsin ma kevadel spontaanselt iluõunapuu "Liset". Üldjuhul on mu ostud väga kaalutletud, aga "Liset" võlus mind oma noorte lehtede oranžikaspunase värvi, ebatavalise kuju ja läikega. Õied olid ostmise hetkel alles suletud, aga need polnudki minu jaoks nii olulised - pikalt ta ikka õitseb?!
Igati tore puuke on, kasvab usinasti, õitseb kenasti. Ainult, et... punane sindrinahk. :D Rohelise taustal! Ise ostsin - nüüd kannata, eks?! Ainult, et sellel ajal polnud mul punaselehiste vastu veel midagi :D Tegelikult on talle taustaks istutatud noor üheemakaline viirpuu, aga no tollel on ju ka ainult õied valged, lehed on ikkagi rohelised! Niisiis, terve möödunud suve jõllitasin seda punast Lisetti ning kannatasin tema tekitatava raskustunde all, käsi samal ajal sae järgi sügelemas. Püsti jäi! Esialgu.

Ma loodan, et ehk see punasekiiks läheb mul üle :D Võib-olla on see mingi ealine iseärasus. Vananemine? Lihtsalt hakkan peast segi minema???
Aga võib-olla ma hoopis... arenen - taandareng pidi ju ka areng olema...

Neljapäev, 16. veebruar 2017

Kui seda aeda vaid ees ei oleks....

See füüsiline aed oli siin juba enne meid. Ja aed on aus! Korralik tugev punutud võrkaed, piisavalt kõrge ja vastupidav. Selline, mille vastu võivad lapsed rahumeeli palli lennutada või rattaga kukkuda. Ja naabrimees võib sinna traktori kaarutajatpidi kinni jääda - ikka seisab püsti. Patt oleks ka väita, et see aed väike on - ei ole. See aed hoiab majast eemal võõrad koerad, haiged rebased ning kährikud ning, mis siin salata - ka võõrad inimesed. Aga ometi....


... on see aed üks kuramuse pidur ning minu aia kõige suurem häbiplekk. :(
Võrgul endal pole väga vigagi, aga need aia postid.... Oi, Issand! Kui kuskil oleks kõige võikamate aiapostide edetabel, siis seal ma ruuliksin RAUDSELT esiviisikus. Ja mida rohkem ma neid poste vaatan, seda halvem mul hakkab. Tegelikult on need postid hea näide endisaegse taaskasutusoskuse kohta - kasutatud on nii vanu elektriposte, kui ka igasugu erinevaid metallist torusid. Väravatega on umbes sama lugu - kõik on erinevad :D


Aia nurgapost:


Tegelikult oli meil plaanis seda füüsilist aeda nagunii kolmest küljest laiendada, sest sellesse olemasolevasse formaati me enam ei mahu. Uusi puid istutan ma nagunii aiast välja ja ka niidame seda aiavälist osa. Ja uus plaanitav istutusala laiendus jääks aia taha. Niisiis jookseks sellest peenrast läbi võrkaed. Sellise lähenemisega võiksin ma vabalt pääseda mõnda iluaianduse käsiraamatusse - nt peatükki "SUURED aiaprohmakad".
Tegelikult on paljud valed teod  ja otsused sündinud just seda aia praegust asukohta silmas pidades. No, et teeme kempsu ja kompostikasti aia äärde - hea kindel värk ju! On, on - täpselt niikaua kuni aeda liigutama hakata. Siis selgub, et need kaks, mõningast privaatsust eeldavat ehitist, paiknevad keset õue :D Oi-jah...
Keset eesaia lagedat ala, kus huvilised saaksid muidu joosta, mängida või niisama töllerdada on võrkaia näol mingi neetud takistus. No, tegelikult on seal eesaias ju värav ka - ainult viis minutit traatidega pusimist ja... ongi igatsetud vabadus käes!
Aga ka pool minu pesunööridest paikneb praegu aiast väljas. Aed jooksebki nööride alt julmalt läbi ja nii ma siis lippan raske pesukorviga lähima värava poole.

Niisiis oleks suurem aed igati suurepärane mõte.  Ainult, et uus aed tuleks vanast 2-3 korda suurem, mis iseenesest on ju tore. Tore EI OLE, aga rahas mõõdetav number, mis selle eest välja käia tuleks :( Lammutame vana toimiva asja ning teeme uue, et aasta otsa makarone süüa??? Või kaks! Tegelikult oleks meil selle rahaga palju targematki teha.

Uus aed tähendaks ka seda, et aiaääre trimmimiseks kuluks praegusega võrreldes kõvasti rohkem aega (mees KINDLASTI rõõmustab) Ja see pole veel kõik! Sissesõidutee ääres peab jääma aed umbes samale kohale, aga mul on seal SUUR vana tamm (vt teist pilti uuesti) ja keldrimägi. Mõlemad pea-aegu vastu aeda ja no... ei ole hästi. Võimsa tamme ilu ei saa seal aia ääres imetleda ja keldripealset on kevadel väga raske puhastada, sest ruumi selle jaoks lihtsalt pole. Ja... see võrkaed kuidagi ei sulandu siia, on teine nagu võõrkeha. Võiks ju lattidest aia ka teha - odavam ei tuleks, aga sobiks paremini, jänkut see muidugi kinni ei peaks :(
Tegelikult sooviksin ma oma territooriumil lihtsalt rahulikult ringi töllerdada, ilma et peaksin kogu aeg lähimat mulku otsides, jänesehaake tegema.

Aga mis siis, kui ei olekski mingit füüsilist aeda? Täiesti teostatav mõte ju. Ja mis peamine - odav! Ja poleks mingeid aiaääri, mida korras peab hoidma. Ja tamm saaks aiaääre ahistavast kütkeist lõpuks ometi vabaks. Ning ma ei peaks kevadel keldrimäe ümbrust riisudes enam aia äärtpidi roomama.Vääägadi hea mõte! Ainult et...


...siis on kohe teised probleemid. Esiteks, igasuguste (mets)loomade invasioon. Olen ma ikka selleks valmis, et rebane lapse maasikapeenrasse rammusa julkari teeb?
Või, et õhtul pimedas pesukorviga õue joostes kährikule pähe astun? Ühel aastal käisid kährikud mul igal ööl metsiku õunapuu alt õunu õgimas. Olid teised mingi aiaaugu leidnud, kust end õhtuti sisse pressisid. Ja selle kraami kirjeldus, mis nad endast sinna õunapuu alla (õunade peale ja vahele) maha jätsid, ei kannata trükimusta. Põdra pabulad on selle kõrval ikka kõrgem kunst! Õnneks leidsin ma lõpuks selle aiaaugu siiski üles. :) Aga need õunad jäidki sügisel koristamata, ma lihtsalt ei suutnud seda "kokteili" isegi vaadata, mis sinna puu alla nende külaskäike meenutama jäi.

Huvitav, ja mida jänes sööks, kui ta mu aeda pääseks?  Kõike??? :D

Veel meenub aastatetagune lõbus lugu sellest ajast, kui aia taga heinamaal veel lehmi karjatati. Laps tuiskas ühel hommikul kisaga vannitoast kööki: "Emme, emme, meil on lehm!" Mis mõttes LEHM? Vannitoas või??? Jumal tänatud - vannitoas ei olnud. Oli hoopis vannitoa akna all. Pikutas seal mõnusasti. Teine oli veel! See nosis, kaela küünitades, parasjagu mu flokse. Hästikasvatatud loom oli - peenrasse ei trüginud, püsis kenasti murul :). Eks lapsed olid õhtul värava lahti unustanud ja lehmad loomulikult just siis, oma aiast putku pistnud. Seda tuli hiljemgi ette :D Lehmi nüüd enam ei ole.

Küll aga on põdrad ja kitsed. Ja need on ikka väga näljased loomad! Mina vastukaaluks olen jälle niii kitsi - mitte ei tahaks oma puid ja põõsaid neile vabatahtlikult loovutada.

Kõige suurem hirm on mul üldse oma väikse poja pärast. Mitte, et ta mul kuskile ära kaoks, vaid hetkel kaitseb see võrkaed teda ka võõraste koerte võimalike rünnakute eest. Mitte, et meil siin hordide kaupa mingeid võõraid koeri liiguks, aga... väikese elevandi suuruses penisid on ette tulnud küll! Ja kui asi käest läheks, ei ole mul mingit kasu sellest et koera omanik koera tegude eest vastutama peab. Lõpuks sõidutan ikkagi MINA oma lapse EMO-se ja MINA pean tohterdama tema haavasid ning temaga arstide vahet jooksma. Ning MINU LAPS on see, kes armidega elama peab. Mõttekoht, eks?!

Aga kuidas siis kõik teised hakkama saavad, kel aeda polegi...


Ups, see tuli nüüd küll pikk monoloog. Ja poolte asjadeni ma veel ei jõudnudki! :D
Virtuaalne soe käepigistus minu poolt kõigile finišeerijaile :)


Neljapäev, 9. veebruar 2017

Me kõik tuleme lapsepõlvest

Tegelikult ei olnud mul plaanis oma aia algusest üldse kirjutada. Siin pole midagi erilist, tavaline lugu, nii nagu kõigil teistel. Kui aga Muhedik soovitas oma aia "saamisloost" siiski kirjutada, hakkasin mõtlema. Mis see minu aia saamislugu siis üldse on? Kust ta siis üldse algas? Ja mida rohkem ma mõtlesin, seda selgemaks sai, et minu sa alguse.... minus endas.
Mu lapsepõlv möödus siinsamas lähedal liivases männikus. See männik, sealne mets ja raba olid minu mängumaa. Viljapuid meil polnud, lilli ka väga mitte. Kurdlehised kibuvitsad kasvasid õuel ja enelad. Ning läheduses asuval vanal talukohal kasvasid.... mairoosid :)
Ma kasvatasin üksjagu toalilli - hästi kasvasid, kuigi valgust nappis. Kooli minnes avastasin kooli aiast pirnipuu. Puu alt sai pirne noppida - see oli ulme minu jaoks. Ja nii ma siis unistasin, et ühel päeval on mul OMA pirnipuu. Ja muidugi lilled - need mida kodus ei kasvanud.

Vaade lapsepõlve mängumaale (2010)


Selle praeguse koha saime me noore perena 2001 aasta sügisel kingituseks, abikaasa vanaisa käest - Volga vastu. :D Eks siin üks pime padrik oli. Puude langetamisest me alustasime. Kõike säilitamisväärset püüdsime säilitada. Sirelivõsaga võitlesin aastaid. Kirve kasutamise sain sealjuures muidugi korralikult selgeks. :) Ja ämbriga sai tigusid kokku korjatud.
Maja oli nagu vanad majad ikka - lumi tuiskas talvel tõllakuuri uste vahelt tuppa :D Praegu on selles kohas köök. Aga vanasti elas siin mõisa maaler - seepärast ka tõllakuur.

Pildid 2001 aasta sügisest. Esimesed saetööd on juba tehtud




Mingid lilled olid siin juba olemas, esialgu mässasingi nendega. Avastamisrõõmu jagus! :) Vahepeal sündis ka teine laps ning aiale aega ei jagunud. Mäletan, et panime ühel kevadel kartulid ja natuke tippsibulaid põllule maha. Kui suvel sibulapealsete järele läksin, siis kartulid leidsin ma nipa-napa üles, sibulaid... ei leidnudki :D Aga huvi aianduse vastu oli suur, lugesin hoolega aia-ajakirju ka kribasin muudkui märkmeid teha :D Intrnetti ju polnud.

2003. aastal istutasime sissesõidutee äärde männid. Need on praegu juba asjalikud puud.
2004. aastal said ostetud siia aeda esimesed (puit)taimed - kolm harilikku elupuud ("Smaragd", Micky" ja "Danica")
Valiku tegemisel oli abiks selline väljaanne:


Tol ajal käis see täiskritseldatud ajakiri minuga aiaäris alati kaasas. :D

2005. aastal sain lõpuks oma kauaoodatud pirnipuu ("Pepi"). Ka üks mägimänd, aedhortensia "Grandiflora", roos "Hansaland", h. elupuu "Holmstrup" ja siberi kontpuu "Gouchaultii" leidsid meie juures uue kodu.
Järgmisel aastal ostsime peamiselt viljapuid  ja marjapõõsaid ning viinapuu "Zilga" - lapsed ju kasvasid  :)
Päris esimestel aastatel me aiapilte ei teinudki, sest polnud midagi pildistada - nüüd on sellest muidugi kahju :(

Pilt aastast 2007

  

Sama koht aastal  2011



 ja aastal 2015

Ja nii oleme me selle aiaga koos vaikselt kasvanud...
Viimastel aastatel küll suurema hooga, kuna enam ma ei kaeva uue peenramaa saamiseks, vaid pimendan. Ja see on ikka kõva ajavõit! :)
Hetkel kasvab aias kokku u 600 erinevat taksonit taimi (sh puittaimi). Seda pole palju, aga vähe nagu ka ei ole. Niisiis olengi viimased 3 aastat teadlikult taimede arvu vähendada püüdnud, loobudes tuustidest, millega on palju vaeva ja vähe õhkamist, aga koguarv sellest hoolimata kasvab. :D

See aed on siiski noor ja oma tee alguses, sest alles nüüd sain ma lõplikult aru, milline see MINU hingeaed üldse olema peaks. :) Ning selle teadmise üle on mul kuratlikult hea meel...

Kolmapäev, 1. veebruar 2017

Parim osa aiast ja... suhted põtradega

Parim osa tükikesest Eestimaast, mis meie pere hoole all on, ei asu üldsegi mitte meie füüsilises aias (seal asuvad lihtsalt need tuustid, mis mulle meeldivad).

Parim osa meie aiast asub tegelikult meie looduslikul heinamaal, mis meie maja ümbritseb. Seal on isegi isetekkeline lilleniit! :)
Ja männitukas  - seal saab korjata metsmaasikaid, vaarikaid ja lambatatikuid.  Ning lapsed saavad sinna 5-korruselise onni ehitada.
Ka rabaserv on eriline... Seal kasvavad mustikad ja kitsemamplid.
Ning kõrgeim punkt meie valdustes asub vanal maa-alusel kalmistul. Seal saab talvel nt kelgutada ja jõulude aegu viime me sinna perega küünlaid.
Need on "aiaosad",  milleta ma oma elu ettegi ei kujutaks, kuigi need ei asugi aias. Ja kuigi ma armastan oma "tuuste" väga, siis... looduse looming on alati üle inimese loodust ning üks suur puu on alati rohkem väärt, kui 100 väikest taime.
Eks me abikaasaga üritame, selle meie hoolde usaldatud killukese planeedi eest, ka vääriliselt hoolt kanda. Ja seda natuke parendada. Näiteks uusi puid kasvatades ja no... EI OLE lihtne!



Pesamuna taris mind eile, kui õues olime jälle meie metsa äärde, sest seal asuvad tema jaoks väääga huvitavad ratastega objektid. Minu jaoks on need kohutavalt koledad ja igavad metallist kolakad (loodame, et mees ei loe!). See aeg, kui laps heldinult koleobjekte lumest puhastas, avastasin mina hoopis lumelt värsked jäljed - põder, saadanas! Ma ju tean küll, mida ta siin (ringi)tolgendab.

Mulle tegelikult põdrad väga meeldivad. Kellele ei meeldiks - ilusad suured kuninglikud loomad. Peaks ikka peast puhta soe olema, kui selline loom ei lummaks.

Aga no... kas metsas TÕESTI enam süüa pole või???  Et, meie territooriumil ongi see viimane õlekõrs? Oeh...
Mängisime lapsega jäljekütte ja ISEENESEST MÕISTA oli see pagana ablas loom otsejoones minu isetekkeliste männilapsukeste juurde loivanud.


Ja endast seda va bioloogilist materjali maha jätnud


Õnneks, ei tule põdra olemasolu mulle üllatusena ja juba aastaid kotistan ma noori puid. Niipalju, kui jõuan. Neid, kes kotti veel mahuvad. Ka sellel platsil olin ma sügisel olulistematele isenditele koti pähe (:D) tõmmanud.


Tegelikult on neid männibeebisid seal hordide kaupa ja tuleb õnneks aina juurde (ühel päeval peaks seal mõnus männitukk olema). Nende hästi pisikeste osas lootsin, et need jäävad talvel lume alla ja sealt pole meil neid kunagi välja kraabitud. Lund aga paraku pole ja nii oli põder ampsanud peaaegu kõigest, mis polnud kotiga kaitstud. :(
Ega see kott ka alati kaitse. Kõik, mis kotist välja jääb, süüakse tihtipeale ära. Aga hetkel pole teistmoodi võimalik uusi suuri puid saada. Pesemata lambavill pidi ka ulukid puudest eemal hoidma. Varsti on noored puud kotti toppimiseks liiga suured, siis peangi seda lambavilla varianti proovima. Aga raskelt tulevad need suured puud, ma ütlen :D


 Naabrite stiilinäide :)


Lähen otsin nüüd miskit hamba alla, räme põdravorsti isu tuli...