Ükskord suvel. Maie juures

Mäletate, ma paar postitust tagasi kirjutasin oma eelmise aasta avatud talude päevast. Sellest, et neid Lepiku-Mardi tuuste võib jäädagi vahtima. No... me siiski ei jäänud. Sest eelmisel õhtu nägin ma FB-s kogemata mingit uudist (ilmselt sekkusid kõrgemad jõud), et ka Maie Aed Paikusel on sellel päeval avatud ja... minu aju genereeris hoobilt uue plaani. Mmm... ma pean sinna saama! Ja mul on väga hea meel, et ta seda tegi. 😍

 
Maie lopsakas inglise stiilis aed asub tiheasustusalal, seega on see pindalalt väike (1200m2). Samas, sisult on see PALJU suurem. Umbes nagu naiste käekott, mis tagasihoidlikest mõõtmetest hoolimata mahub kõik eluks hädavajaliku.
(Samal väljasõidul imestas reisikaaslane, et miks mul küll käekotis nuga leidub. Mis mõttes, miks mul nuga on??? Millega ma neid ripsmeid siis teie arvates koolutan? Pastakaga vä??? Ja millega ma vorsti lõikan? Kultuurne inimene ikkagi latist ei hammusta ju. Ja üldse... kunagi ei tea, millal midagi võib vaja minna, nii et lisaks noale on mul kotis ka käärid, kruvikeeraja, küüneviil, pudeliavaja, eee... saag? ja... veinikorgitser. 😂 Ja kogu see kupatus mahub mulle vajadusel kenasti pihku ära. 😛 Lisaks muu elutähtis mant: veepudel, mälupulk, huulepulk, plaastrid, pastakas (viimatiste kogemuste põhjal ülioluline vidin, kui vaja liiklusõnnetuse teate blanketti täita! 😂), haaknõelad, juukseklambrid, soojad sokid 😛 jne, jne...)
Ja Maie aeda mahtus ka KÕIK oluline ära - eesaed, tagaaed, kasvuhoone, viljapuud, aiamajake, hubased istumiskohad, aiatiik, jne! Ainukesena puudusid sealt veel laste mänguväljak ja batuut. Aga need ei oleks sinna ka kuidagi sobinud... Fuhh!

"Aed" hakkab juba aia taga :)

Olgu kohe öeldud, et see aed puudutas mind. Ja ega ma täpselt teagi, miks. See oli selline aed, mille iga vaade vajaks pikemat analüüsi, et milles see seletamatu "miski"  siis täpsemalt seisneb?
See aed on musternäidis sellest, mida kirjutavad targad raamatud aiakujunduse algtõdedest. Seal aias oleks väga hea viia läbi näiteks kompositsiooniõpetuse loengut või rääkida pinnakattetaimede kasutamisest. Või varjatud vaadetest... Avatud vaadetest... Laenatud vaadetest? Erinevatest aiaruumidest, liikumisest ja... taimedest muidugi ka. Neid pole seal nii palju, kui Lepiku-Mardi aias, aga kõik need mis on, on hoolega valitud. Ja seda valikut tasub kõrva taha panna, sest paljudki neist taimedest on veel suhteliselt vähetuntud, aga igati avastamist väärt.

Kaval "sein", mis varjab paljunduspeenart

Pärast aia- ja müügiplatsikese külastust suunati meid sujuvalt naabrite aeda, mis sulandub Maie aiaga kenasti ühte. Üks toetab teist ja teine esimest.

Kahjuks oli seal peres tekkinud vist mingi tervisemure vms, nii et aia perenaisi (kuskilt aiaajakirjast on meelde jäänud, et ema ja tütar, vist) me kahjuks ei näinud ja ilusa aia eest kiita ka ei saanud. Kiidan siis nüüd: Ilus, ilus, ilus... 👍

Isiklik lemmikvaade - hää rahulik, ei aa vanainimest närvi 😛

Kivid... mmm...

Mulle kohutavalt meeldis selle aia (aia)tööriistade hoiustamise ala, millest näitan ainult killukest. Selles kohas tekkis kohe selline imelik kodune tunne, et haaraks siit kohe midagi näppu ja... hakkaks hullult tööd rabama. Või oot-oot, mis siin nendes tünnides on - nõgeseleotis ikka ju!? Kindel, et midagi kasta pole vaja???

Polegi muud nentida, kui et ma külastan Maie (ja võimalusel ka tema naabrite) aeda kindlasti ka tulevikus. Aga selleks, et sealt võimalikult palju õppida, peab pikemalt süvenema. Ja tunnetama. Erinevatel kuudel. Ja see tunnike sõitu on seda õppetundi väärt küll. Lihtsalt nii... eneseharimise mõttes. :)

Lahkame tundeid ja... ripsutame pastinaagipuhmas tiiba

Huvitav, miks inimesed oma tuuste üldse kasvatavad? Selleks et sõbra juubelil uhkelt oma selja- ja põlvevalu üle kurta? Või selleks, et vihmaga aiatöödelt tulles, oma porise väljanägemisega naabrite lapsi hirmutada? Ah, nagunii on kasvatamatud! Või selleks, et üleaia-Jüriga millegistki rääkida oleks, sest tollele ju meeldivad kapsad. Või olid need hoopis naerid? Saialilled???


Just! Sellepärast me ju kõike seda teemegi! Või siis...?

Ma olen täitsa elus inimene, seega meeldib mulle kõik, mis mulle seda olulist tõsiasja meelde tuletab. Ja ei ole miskit lõbusamat, kui hommikukohvi nautides aknast näha, kuidas naabrimees uksest välja astudes uhkelt otse rebase kaka sisse astub ja sajatama asub. 💩 Milline suurepärane päeva algus! Mis sellest, et suurest naerust sai omale kohv kurku tõmmatud. Terve päev on kohe päästetud!

Aiaga on samamoodi. Meil on vaja neid erinevaid (positiivseid) tundeid, mida aed tekitab. Ja kui ei tekita, siis pole sul üldse seda aeda vajagi - ehita omale jõusaal või midagi! Minul on aeda vaja ja ma võtan tänulikult vastu kõik need tunded, mis mu aed mulle pakub. Isegi siis kui need mind vahest nutma ajavad või täiega välja vihastavad. Ja tundepalett on aias lai!

Peenravõpsik

Mis tunne on, kui noore õunapuu otsas on esimene õun valminud ja sa ulatad selle oma lapsele?
Või kui rahuldust pakkuv on suvel oma aiamaalt supimaterjali tuua. Maitserohelisest rääkimata. On teil kunagi õnnestunud soetada poest aedtilli, millel TEGELIKULT KA tilli maitse oleks???
Või kui südantsoojendav on avastada, et kuskil teises aias kiratsenud tuustike, tunneb end sinu juures suurepäraselt.
Või näha, et aeda ammu igatsetud taim end siin ka päriselt hästi tunneb ja järelkasvu annab.
Ee..  või avastada kenal maikuu hommikul uksest väljudes, et sinu imeilus murtudsüda `Gold Heart` on ööga tükkideks lennutatud. Ainuke vihje toimunust on rohkelt kassi karvatuuste peenras. 😂

Lamprocapnos spectabilis `Gold Heart`

Hiirte, mügride, muttide, jäneste, kitsede ja põtrade tekitatavatest toredatest emotsioonidest (ja rikkalikust tundepaletist) ei hakkagi ma kirjutamagi. Oodake vaid... kui ma teid kätte saan siis... teen teist prae! Või kasuka! Kas või topise. Midagi kindlasti!

Päriselt? Sa lihtsalt tuled ja järad mu hekikuuske???

Aga sellega aia poolt pakutav veel ei lõppe.

Naisterahvad kujutlevad nüüd, et nad liiguvad ülerahvastatud bussi vahekäigus. Ja ruumikitsikuse tõttu te pea-aegu, et liibute võõra meesterahva vastu. Ja olgu kohe öeldud, et see ei ole mitte mingi mõttetu isend, vaid täiesti atraktiivne ja hästi lõhnav isane. (Mul on siiani meeles üks mees, kes mind toidupoes oma lõhnaga hulluks ajas - ma lihtsalt hingasin teda seal kassajärjekorras sisse, endal pea otsas zumisemas 😛) Ja et õli veel tulle valada, võite kujutleda, et salaja olete te toda võõrast juba mõnda aega imetlenud. Ja nüüd... viibib ta teie personaalruumis... ja teie... liibute seal kitsas vahekäigus oma keha kumerustega tema vastu.

Aeg peatub... Olete ainult teie... ja too võõras.... kehad üksteise vastas...

Öelge nüüd, et teil mingit imelikku tunnet ei tekkinud?! 😂

No vot! Ja terve eelmise aasta pool suve oli mul täpselt sama tunne, kui ma ennast jälle läbi pastinaagi puhma pidin pressima. 😛

Pastinaak on mul aias vabapidamisel ja olid nemad kambaga end sel korral suure peenra peamagistraali lähedusse sisse seadnud. No juhtus nii, et need kõige ilusamad isendid olid just seal peatänava ääres ja ega ma siis raatsinud kevadel neid sealt välja kiskuda. No ja.. esialgu olid nad ju sellised piisikesed - ei jäänud ette ühti. Aga ets kae, poolest suvest ahistasid need põrgulised seal tänava ääres igat möödujat. Ee.. st. üldjuhul mind, sest teised ei käigi seal tavaliselt.
Iga kord, kui ma ennast jälle sealt puhmast läbi pidin pressima, hingasin enne sügavalt sisse ja tõmbasin kõhu vastu selgroogu. Ja asusin ettevaatlikult, külg ees, endale teed tegema. Kuidagi veider intiimne tunne tekkis. Ja et te oma käed paigal hoiate, ma olen ikkagi abielus naine! See viimane oli muidugi tühi lootus, sest alati pärast puhmast väljumist oli mul tunne nagu... oleks oma meest petnud! 💘  Huvitav, et metsas kuskil vaarika- või nõgesevõsas liikudes pole sellist tunnet kunagi tekkinud. 😂 Ega oma võpsikpeenart hooldades. Ainult va pastinaagi, põrgulisega!

- Naine, ae! Mis sa jälle seal pastinaagi puhmas teed?
- Aa, ei - ma niisama siin... rohin. 😛

Mnjah...
Elus juhtub asju
Isegi pastinaagi puhmas võib asju juhtuda 😂

Mingis mõttes elame me kõik ju ühesuguses maailmas. Teisipidi... näeme me seda maailma kõik erinevalt ning loome sedasi endale päris OMA maailma. Ja kui juba midagi näha ja luua siis... ikka südamega... nii et raputaks. Siis püsib meeles... elus oleme :)