kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Igal omad talverõõmud ehk... kes teisele auku kaevab...

30. jaanuar 2019

Ühel päeval jäin ma kohe pikemalt mõtlema, et miks mulle talv üldse ei istu ning jõudsin järeldusele, et mulle lihtsalt rämedalt meeldib, kui elu on lihtne. Ja ma isegi ei räägi sellest, et mulle meeldib soojal ajal vahel õhtuti jalgrattaga sõita (nii et soe tuul sääri paitab) või suvel õues murul värskeid lehti lugeda. Ma räägin hoopis palju proosalisematest asjadest, nt kui mul on vaja, haaran oma autovõtmetega koti → tõmban kiiruga midagi jalga → jalutan autoni → käivitan auto ning → tõmban ülbelt jehhat.

Aga talvel võib sellest lihtsast soovist terve kirjandi kirjutada: vaja on minna sõitu, järelikult tuleb enne kobida õue lund lükkama/kraapima ja autot sooja panema (aga kus mu soojad töökindad üldse on???) ja uurima, ega sahk pole teeotsa lumevalli lükanud. Ja kui sa oled end oma vattides juba rõõmsalt autoni välja kühveldanud ja lähed teeotsa kontrollima, saad sa teada, et sul polegi mõtet end kuhugile pressima hakata, sest sahk pole üldse käinud ning tee on tuisand → kobid tuppa tagasi → võtad vammused seljast → ootad sahka → valmistud võtma telefonikõnet ja teatama, et sa ei saa kokkulepitud ajal tulla (sama ajal saabub lumesahk) → topid kiiresti selga õuevatid ja tormad õue, et auto sooja panna → tormad tagasi tuppa → topid selga eelmisel korral selga panemata jäänud riided (soojemad püksid ja soe rätt) ning tormad õue tagasi → lähed kühveldad teeotsas sinna saha poolt lükatud lund, et üldse teele pääseda → jalutad tagasi auto juurde ja paned lumelabida oma kohale → pühid autoistmelt sinna ukse avamise käigus lennanud lund ja üritad saabastega võimalikult vähe seda valget kraami salongi tassida → tõmbad hammaste plaginal ukse kinni ja palvetad, et see pagana talv juba kiiresti läbi saaks.
Ma praegu võtsin asja lühidalt kokku, lihtsalt ei viitsinud pikemalt kirjutada. 😛 Aga ainest oleks! Ja paljudes sarnastes olukordades.

Ühesõnaga - lund meitel jagub!



















Ja juurde enam ei soovi! No vähemalt mina ei soovi (mees on mul vähe imelik, tal on kogu aeg meeter puudu 😀. Hirrmus inime!).

Ja täna, kui mul oli jälle vajadus argiste asjadega tegeleda (ehk kompostikasti tühjendada), siis pärast üle hangede ronimist ja paksus lumes sumpamist (oi, ma mõtlesin kadedusega Anne jutu peale, et neil on ainult u 20 cm lund), siis juhtus mul kuidagi nii, et kogemata kombel lendasid koos kompostimaterjaliga üle aia ka kaks kotti, mille sees see kraam oli (osa tõin juba enne). Kuna sealne värav on lumme mattunud, pidin ringiga aiast välja minema. Mäletate - üks tubli inimene kaevas omale enne lume tulekut ühe korralikku augu maa sisse, kuhu kompostimaterjali koguda. Tegelikult oli see inimene isegi usinam ja jõudis teise KORRALIKU kompostikogumine augu veel kaevata, sinnasamasse aia taha. Aga ega lagedal lumisel väljal, lume alt, ju aru saa, kus see väärt auk TÄPSELT asub ja nii ma sinna sisse astusingi. Prauhti! olin tagumikuni lumes ja kui end kuidagi august välja saada üritasin, kukkusin päris pikali. Polekski nagu hullu, aga...  selle augu peal vedeles ju kõik see tore kraam, mille ma just hetk tagasi sinna, üle aia, lennutanud olin: kanakondid; kartulikoored; hallitanud saiaviilud; veel igasuhu head kraami ja... hapukapsas. 😂

Naerge nüüd terviseks! Naer teeb tuju heaks ja aitab kevadel kiiremini tulla. :)

Mina aga ootan niikaua reedet. Reede on hea päev - minu lemmik ja... siis on juba veebruar. Ja kaugel see märtski siis enam on. Ning siis... võib juba päriselt kevadet ootama hakata. Ja ehk sulab see hirmus lumi ka lõpuks ära ja ma ei pea rohkem toidujäätmetes ujuma.
Loodame parimat! :)

reede, 18. jaanuar 2019

Valge maailm ehk sõõrikud vahukoorega. Taustaks okste ragin

Mulle tegelikult üldse ei meeldi vinguda, kiita on ikka palju toredam.
Või kui kriitikat teha, siis ikka ainult konstruktiivset, eks.
Aga hetkel ei oska ma oma mõtetega midagi konstruktiivset peale hakata. Loomulikult võiksin ma ju keset õue kenasti rääkida, et kuule sina, ahv, seal üleval, mul on seda valget värki siin juba piisavalt, nii et keera oma kraanid nüüd siva kinni. Ja ei ole vaja kogu aeg sulatada! Ja siis jälle külmetada. See jätab sinust kuidagi ebastabiilse mulje. Ja üldse... ma ei pääse sinu pärast enam kuuri alla, sest ukse ees on kõvaks külmunud lumehunnik. Meelega teed seda või??? Häbematu selline!
Aga no, kes mind kuulab - mitte keegi.
Valge maailm

Nii ma siis käitun nagu normaalne eestlane - kirun talve ning lasen lumelabidal tuhiseda. Ja püüan kuidagi väärikalt astuda lumel need 65 sammu kompostihunnikuni, iga sammuga läbi paksu lumekooriku vajudes. Tagasi tulles saab õnneks ukerdada juba omaenda jälgedes. No ei olnud meil jaksu seda pikka rada raskest sulalumest tühjaks tõsta, oli teisi prioriteetsemaid kohti ja radu.
Praegu tundub kangesti seda moodi, et ilmaennustajate lubatud pikk, külm ja lumine talv võibki tõeks osutuda. Väkk!
Sulad vahelduvad külmadega nii kiiresti, et ma ei jõua enam järge pidada. Kuna sügisel oli Väikemees vahetpidamata haige, siis jäid mul õues enamus elupuid kokku sidumata ja nüüd tuleb mul käia neid sula korral, sellest rõhuvast lumekoormast, puhtaks sopsutamas.
Aga mõne puhul pole isegi sidumisest suurt kasu olnud, raske lumi vormib ikka omatahtsi.
Näiteks sellest (sügisel kõvasti kinni seotud) ümarast elupuust sai hoopis sõõrik vahukoorega😂

Elupuu `Danica`

Kusjuures seda "sõõrikut" oli juba eelneval päeval lumest puhastatud, aga see valge kraam hoidis kuidagi eriti jonnakalt okstest kinni.

Raske lumekoorem rõhus ka teisi aiaelanikke

Ja minu suurest ümarast põõsasmaranast sai vahepeal selline laialivalgunud pussakas

Lumi, lumi, lumi...

Tollel sulapäeval pidin jalutama läbi ühe mõisapargi. Üks suuremat sorti oks oli juba murdunud raske lumekoorma all otse sõiduteele ja ka minu jalutuskäiku saatis oksaragin, sest ühe teise puu küljest tuli samuti üks oks alla. Hää, et päris pähe ei kukkunud.

Eilse sulaga tekkis katuselt alla sadanud lumest maja ette selline kuhi:

Ja see väike roheline tuust seal ees on meie jõulupuu. Koos suure metallist jalaga, mis... eee... äkki kevadeks välja sulab. 😄
Ühesõnaga... talv on ikka nii tore, nii tore, nii tore...
Muudkui kraabi ka kühvelda. 😂


Õnneks on ikka mõned helgemad hetked ka. Näiteks siis, kui nurmkanad (vana nimega põldpüüd) aeda külastavad...

...või...



Nende hetkede paistel peab oma sisemist tuld nüüd elul hoidma.
Mis meil muud ikka üle jääb.
Ja kaugel see maigi enam on...

neljapäev, 10. jaanuar 2019

Kop-kop ehk... kes see luusib aias?

Hääd uut! Ja ilusat päristalve. Soovitavalt lühikest! Ja sooja 😛
Kuna ma mingi talveinimene tõesti pole, siis tuleb mul teadlikult leida ja nautida neid ilusaid elamusi, mida talv mulle pakkuda suudab: esimene lumi; jõuluaeg; inimtekkelise päritoluga talvevalgus (mõned nimetavad seda nähtust jõulutuledeks); muinasjutuliselt lumised metsad ja puud; talvine päiksevalgus ning loojang; võimalus lume pealt erinevaid loomade jälgi uurida jne.


Talvega kaasnevatest negatiivsetest asjadest me täna ei räägi - ainult positiivsed, eks!
Ja kui see lumi juba kord maas on, ja rõõmu sellest tunda tuleb, siis häda pärast kõlbab isegi autoga nelja ratta peal libisemise harjutamine (suure häda korral piisab ka sellest, kui ainult taguots libisema lasta). Ja üldse pole ma kaua aega (autoga) sõõrikuid teinud... Ei tea, kas oskangi enam...
Aga meesperele ma seda muidugi ei ütle, sest muidu nad arvavad, et ma olen nendega äkki kuidagi suguluses või nii... 😛

Veel üks asi, mida ma talviti ikka teen, on lindude toitmine. Ja ma ei räägi praegu kanadest.


Ega papagoidest. 😀 Vaid aialindudest. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ega mul täna kindlat teadmist polegi, kas või kui suurel määral see neile vajalik on. Aga ma ikkagi teen seda, sest... ma olen isekas. Ning puhtalt oma kasu peal väljas! Vaat selline inimene siis. 



Väga lahe on talviti söömas käivate lindude käitumist jälgida (ja kevade poole läheb "jutt" ka valjemaks), sest nad lihtsalt on kõik erinevad. Kui tihased on sellised vaiksemad ja sõbralikud ning käivad pigem ükshaaval söömas, siis põldvarblased on üksjagu valjemad ning saabuvad sööma tavaliselt kambakesi. Kõige nahaalsemad tegelased on muidugi rohevindid, kes saabuvad tihtipeale parvena, peksavad kõik teised linnud söögimajast minema ning ei lahku enne, kui kõik päevalilleseemned on nahka pistetud.😃
Ja mina saan muudkui positiivseid emotsioone...
Ning teadmisi muidugi ka, sest iga söögikoha lähedusse sattuv uus linnuliik tuleb ju üles pildistada ja ära määrata.

Neid pilte ma siin muidugi demonstreerima ei hakka, sest üldiselt kükitan mina talvel toas ja... linnud kükitavad õues, niisiis tuleb pildistada läbi kolme klaasi, millest välimine on puhta essune, sest linnud ise lagastavad seda klaasi ikka südamest. Kevaditi on tükk tegu, et neid välimisi klaase jälle puhtaks saada. 😀

Linde toites tekivad nendega teatavad... suhted. Teate küll, millise etteheitva näoga vahib näljane rasvatihane sind hommikul läbi aknaklaasi, kui sa oled talle kogemata unustanud õhtul süüa panna. Ja teda ei huvita, et on laupäeva hommik ja et ehk soovid sa veidi kauem voodis vedeleda. Ei -  ta toksib niikaua vastu su magamistoa akent, kuni sa oma paksu hommikumantlis kere õue vead ning tema tühja kõhu probleemiga tegelema hakkad. Ja alles siis saad sa oma hommikukohvi nautima minna.
Või millise ootusärevusega nad oma päevalilleseemneid ootavad - nagu lapsed kommipaki avamist.

Eriti meeldivad mulle põldvarblased. Esiteks on tore aasta läbi nende sädistamist kuulata, lisaks on nad küllalt julged. Meil on nende talvine lemmikkoht suur ja tihe ebajasmiini põõsas, seal seletavad nad veel hämarduma hakateski. Ja kui põõsast mööduda, siis ei põgene nad sealt üldjuhul kuhugi. Teavad juba, et olen suur ohutu elukas, kes värvulisi ei söö. Samasugused suhted on mul nendega ka suvel, kui nad kasutavad sedasama põõsast pesitsemiseks. Vaata, et lendavad või pähe istuma, kui põõsa kõrval rohimistööd teen. 😍 Vend on mul ikka aeg-ajalt imestanud, et miks mul aias sellised imelikud linnud on, kes inimest ei karda. 😀

Lindude toitmiseks kasutan ma ploomirasva ja päevalilleseemneid. Olen ka neid poes müüdavaid rasvapalle kasutanud ning linnud pole nende kohta midagi halba öelnud, aga praeguseks olen igasugused linnusöögipallid siiski puhta ploomirasva vastu vahetanud - rahakotile sõbralikum ja lisaks kindel teadmine, millest see rasv tehtud on - rasvast ikka!  :)

Viimasel ajal on meie söögikohta lisaks tihastele, põldvarblastele, puukoristajale ja väike-kirjurähnile ka emane hallpea-rähn külastama hakanud. Oi, kuidas ma olen siin ringi hiilinud, et teda pildile saada, aga hästi ettevaatlik lind on. Riputasin meelega teise pekitüki majast kaugemale, et ta siia klaaside ligi ronima ei peaks. Sealt ma ta lõpuks pildile püüdsingi ↓


Läbi nende kolme musta klaasi muidugi 😂 Aga määramiseks piisas :)
Käib ka akende taga pekitükki mekkimas, aga pikalt ennast siiski imetleda ei lase.
Selline tore aialine siis :)

Ja kevade poole lisandub toitmiskohta ju veel uusi linde. 
Ja metsa ääres võib kohata urvadega maiustavaid laanepüüsid
Härra
Proua

Mmm...kevad. Ma ei mõtle sellele, ei mõtle, ei mõtle...

Niikaua on kõik hästi, kuni musträhn end su õue sisse ei sea. Ema pere mul jagab nendega territooriumi ja... nalja ei ole. 😂




Ma ei mäleta enam, mitu puud nad lõpuks maja juurest maha pidid võtma, sest hull rähn toksis mitme suure puu sisemuse tühjaks. No nii igaks-juhuks, äkki mõni läheb ikka pesana käiku. Ela siis sellisega koos...

Ehh, otsisin arvutist veel lindude pilte ja... vaat, mis ma hoopis leidsin. No kes see, hirmus inime, paneb sellise pildi aiapiltide albumisse, ma küsin. Jessas, edasi kirjutamisest ei tule nüüd enam midagi välja - mul on seda keeksi vaja. Kohe!
Et... noh... ma siis nüüd lähen... ee... juustu ostma (rahuolevalt mõmisedes) 😋
Mmm...
... ja võib-olla proovin siis neid sõõrikuid ka kuskil teha...  😜