Jaani eel. Vihma pausil :)

Mul on hea uudis - meitel sajab vihma! Teate küll, see on seline vesine värk, mis taevast alla sadades kastab märjaks tänavakivid ning taimed (ja ka inimesed), tõmbab kinni lendava tolmu ning sabistab mõnusalt lahtise akna taga ning paneb maailma teistmoodi lõhnama. Mmm... Ja see ei ole kuidagi veevärgi või paakautoga ühendatud - täitsa ise sajab!
Igav uudis jah? No minu jaoks on see igatahes suurepärane uudis, sest meile pole see ammulubatud vihm jõudnud (3 km kaugusel olid ühel hommikul kenad lombid maas, meitel ei miskit, :D), sest ega muidu tuppa arvuti taha jõuagi. Sellest ei julge kõssatagi, et kokka ja koristajat oleks ka hädasti vaja... :P

Eee... paha uudis on nüüd see, et see hea uudis sai otsa. 😂 Nagu, mis mõttes - kogu vihm vä???

Aga hea uudis on see, et aed on siiski märg ja ma hetkel ei kipu sinna tolgendama. Aga kurgipeenart saaksid sa ju tegelikult rohida...!

Ja nüüd me olemegi sujuvalt jõudnud asja tuumani. Enne kirjutama hakkamist jõudsin ka teistele aiablogidele lõpuks pilgu peale visata ja ma tõsimeeli kaalusin, et kas mitte Futu viimase postituse pealkirja (Pöörane jaanieelne aeg) lihtsalt tuima näoga rotti panna. 😂 No anna andeks - nii tabav oli! 😛
N i i   l i h t s a l t   o n g i - PÖÖRANE! Ma vahel ikka mõtlen, et kus need inimvõimete piirid on, et kaua võib sedasi "hullu panna".  Ja enne jaani pannakse meie peres alati hullu, nii lumesulamisest (või aprillist) saati. Sealt edasi läheb nagu rahulikumaks, kiired (aia)tööd saavad tehtud ja osa tegemata tööde puhul nenditakse, et see suvi enam ei jõua, seega pole ka mõtet punnitada.
Aga kõigest hoolimata on lõpuks ikkagi hea meel, et mingid olulised asjad on (selleks korraks) jälle ära tehtud.

Aiaga võtan ma sellel aastal rahulikumalt. Ei, see ei tähenda võilillede invasiooni, vaid seda et uusi taimi ma see hooaeg väga taga ei aja (aga rõhk on sõnal ´väga´, eks! 😛), sest olemasolevaid on juba piisavalt palju ja kõigile ei ole veel seda õiget kohta leitud. Peenart "suuremaks venitada" ma ka hetkel ei jõua (üks projektikas on siiski taimestamisel 😜). Niisiis olengi tsipake seda peenhäälestamise maitset tunda saanud, ja see on imeline! 💚
Ausalt, Futu ajab mind ALATI ahastusse, kui oma peenhäälestuse jutuga pihta hakkab. Mitte, et mul Futu pärast hea meel ei oleks - enda pärast on lihtsalt... kurb meel. 😂 Sest mingi peenhäälestuseni kulub mul siin veel PALJU aega. Oeh...
Tegelikult on kõik siiski hästi (kui krooniline ajapuudus välja arvata) ja aed lopsakas ja õnnelik (ja siis on aednik samuti õnnelik!) ning mul on aiaga seoses mitmeid häid mõtteid/plaane tekkinud. Lihtsalt... kõik võtab aega.
Et asi nüüd ainult jutu tasemele ei jääks, siis:

Mõni on tahtnud teada, et milline see kevadel imeliselt õitsev kassikäpavaip hiljem välja näeb. Aga palun:

Seda vaadet ↓ näitan ma vist ka iga aasta, aga ega küll küllale liiga tee :)

Tööd kolmeks päevaks, natuke jäi üle ka ↓ 😂

Paeonia 'Illini Warrior'

Sauna tagune, ↓ mille täitmisega ma siin vahepeal mässanud olen (oi, see oli kole töö - mida sealt maa eest kõike ei välja ei tulnud...).

Kohe on käes on jaaniaeg. Sirelid lõpetavad (vot nii, lõunamaalased!), ebajasmiinid on alustanud. Näärelehine kibuvits Rosa pimpinellifolia (ehk mairoos) õitseb. See on ilus, lõhnav aeg. Kui mitte öelda... imeline... imeline... imeline...

Meitel paistab nüüd jälle päike - arvuti taga passimise vabandus on otsas, aeg välja kobida ja midagi kasulikku ka lõpuks teha. 😂

Imelist jaaniaega kõigile!
Pärast võtame rahulikumalt, ausõna!

Üks päev Loode-Eestis... ehk siis, kui veel suvi oli

Tegelikult on jutt muinastulede (öö) päevast. Ühest ilusast ja suviselt palavast päevast, kui me olime otsustanud tähistada perega oma pere teismelise sünnipäeva väikese väljasõiduga. Tegelikult oleks ju võinud talle lihtsalt mingi juraka kah kinkida, aga mõtlesime, et see läheb tal juba paari kuuga meelest, aga pikk piinarikas päev koos lubjakatest vanemate ja tüütu väikevennaga - see juba niisama ei unune! 😛 Et halba asja natukenegi pehmendada, haarasime tiba kõrgema reitinguga onu Sveni ka kampa. 😀

Ja et teismeline nõustuks meiesuguste igavate vanainimestega ÜLDSE välja tulema, siis kasutasime söödana Laitse ralliparki. Tadaa... ja teismeline lendas liimile nagu niuhti 😝 Ütle veel, et vanemad lollid on! 😛

Seda, et ta hästi sõita oskab, ma teadsin. Aga täitsa huvitav oli jälgida, kuidas ta end mingitest kaameratega varustatud enesekindlatest kuttidest, tuima järjekindlusega, järjest mööda pressis. Üks nimetas end enne sõidu algust veel Hõbenooleks. Häh! 😂
Pärast seda, kui poisid olid end rallipargis ära väsitanud, tegime peatuse Laitse lossi juures,

kus onu Sven (koos Väikemehega) eksis ära tuhande tuti mäele... 😉

Koos väikeste poepeatustega jõudsime Keilasse, kus ühes toidukohas leidsin ma pakutavat Futu kooki. No, seda ei saanud ma muidugi proovimata jätta 😜

Oli teine midagi kräsupea koogi sarnast, ainult et... kahjuks teen ma ise kõvasti paremat 😂

Edasi jõudsime (poolkogemata) Rummu karjääri. Sissepääs maksis täiskasvanutele 3€, alla 18-aastased said üldse tasuta. Ja sellest rahast mul kahju küll ei olnud!

Mööda seda kitsast ja lõpuks ka väga järsku rada jäi minul kahjuks turvakaalutlustel üles ronimata. Sest Väikemeest poleks ma maha raputada saanud ja kuna tema turvamiseks oli juba minu kahte kätt vaja, siis... enda tarvis poleks lihtsalt käsi jagunud.😦
Pean ainult 12 aastat veel ootama - siis ronib juba ludinal ise!
Iseasi, kas siis veel minust ronijat on... 😂

Tegelikult oleks tahtnud seal kauem aega veeta, aga kuna kell liikus halastamatult õhtu poole siis...
Aga kes teinekord sinna kanti satuvad, neile soovitan soojalt! 💙💚💙
Ja mis peamine, teismelisele meeldis ka! Nii palju ilusaid Insta pilte...😛

Mereäärse rahvaga on ilmselt teisiti, aga ühele keskmisele kesk-eestlasele on ilusa ranna leidmine paras peavalu. Võib-olla olen ma paranoiline, aga mulle tundub, et enamus rannarahvast teeb kõik endast oleneva, et tüütu turist rannast eemale hoida. 😂
Õige ka! Nagunii tulevad siia lärmama, jätavad oma laga randa ja kakavad põõsaste alla. Kellel selliseid vaja?
Ühesõnaga, ühe õige ja hea ligipääsevusega ranna otsimine võtab aega. Ja kuna mul laiutas atlases Loode-Eesti randade kogemuses suur must auk (mul on selline hea märkmetega atlas muidu), siis võis asi võtta arvestatust kauem aega.
Õnneks meil joppas ja pikalt otsima ei pidanud. Ja edasi ei julgenud ka sõita/otsida, sest pärast poleks meile (head) parkimiskohta enam jagunud. Niisiis jäime varakult ankrusse ja saimegi rahulikult merega omaette olla. Tema rääkis. Meie kuulasime. Hoolega.
Ei pannudki muusikat üürgama, ega loopinud prahti maha. Kakat ka ei teinud. 😛

Väikemees vedas oksaga liivale hoopis ühe rallitee 😛

Nii ta läks. Imekaunilt. Justkui teades, et sellel õhtul on nii vaja.

Lõketest ongi millegipärast mul ainult see pilt. Tegelikult oli neid lõpuks kahekümne ringis. Ilus oli. Isegi kontvõõrana.
Teismelisel algas järgmine päev uus eluetapp  - uus kool, uus elamine ja uued tutvused.
Minu meelest täitsa ilus viis suvi ära saata, sünnipäeva tähistada ja uut algust samuti.
Elu on imeline. Kui me vaid oskame vaadata. 💗

Ei olnud küll aianduslik jutt...
Aga aedleja on ka ainult inime! 😎 😛
Ja praegu sajab meil külma vihma. Prrr...

Järgmine kord proovime siis tublimad olla 😀

Otsi kohta, kus sa saad ehk... milleks mulle kõik see?

Ilmselt ei ole ma ainuke, kes end sügiseti maa põhja kirub, et... mille pagana pärast su oli vaja omale nii palju igasugu kraami kokku ahnitseda!?  Ahh??? MIS SUL VIGA ON? 
Mnjaa... kohe häbi hakkab enda pärast. Natukene. Aga igal sügisel kõnnin ma oma notsikutega mööda aeda ja otsin (viimset) kohta, kuhu... miskit veel maha torgata. Piiisikest vaba pleissi, kuhu uus elanik sokutada. Või kaks. Vähemalt ajutiseltki! 😀 Aga miks ma siin aias üldse neid herneid pean kasvatama? Vaata, kui palju need ruumi raiskavad. Võivad vabalt põllul kasvada ka ju. Hi-hii, ja nagu naksti hernepeenra jagu vaba ruumi tuustidele juures.😜
See aasta õnneks lahenes mul (üle mitme aasta) küll kuidagi leebemalt see probleem. Kuna mul oli väike peenralaiendus taimestada + kivila laiendusega tekkinud vaba ruum. Aga ikkagi... iga sügis kirun ma ennast maa põhja, kui nendele viimastele kodututele tuustidele oma pleissi otsin. Kuhu panna, kuhu panna? Tahaks ju kohe õige koha peale. Aga kõik "õiged" kohad on ju juba hõivatud või siis... pole seda õiget kohta veel üldse olemaski. Eee... tuleb... kunagi... 😀 Aga kui kohta pole, siis... mida see pagana tuust siin üldse teeb???
Ja nendel hetkedel mõtlen ma küll, et... milleks mulle kõik see? No ausalt! Milleks? Igal sügisel üks ja see sama. No siis veel see vastik taimevarte koristamine. Ja kuuseokstega jahmerdamine. Ausalt... mis mul viga on???
Ja siis ma muidugi luban endale, et järgmine aasta olen ma NORMAALNE inimene. Ja isegi usun seda natuke...
No ja siis... satun ma arvutis oma aiapiltide peale...


...ja...

... ila hakkab suu nurgast tilkuma. 😃 Izzand, kuidas mul seda ikka vaja on! 💚

Kõiki neid värve ja lõhnu...

... ning pisikesi armsaid detaile. 😍

Oeh...

Mulle tundub, et ma hakkan järjest paremini alkohoolikuid mõistma - neil lihtsalt on vaja juua ja kõik! Mul lihtsalt on vaja neid tuuste ja kõik!
Alkohol on abiks murede unustamisel! Sama siin - aed aitab unustada. Kasvõi hetkeks.
Alkohol on tore ajaviide! Nooo... aias aeg lausa lendab ju. 😀
Alkohoolikul isutab. Hirmsasti kohe! Eee... pole mul siin paremat miskit. Keel suunurgast ripakil vahin talv otsa isuäratavaid taimepilte ja kevadeks on asi juba päris hull. Teate küll ju, kuidas aiainimesed juba jaanuaris kuskil peenraserval murelikult silmi kissitavad, et ei tea küll, kuidas need tuustid seal ilma minuta hakkama saavad? Äkki peaks nad ikka tuppa kolima? Ja mõni murrab esimeste kevadilmade tulles, kaasikildude klirinal sisse oma kasvuhoonesse, et lihtsalt mulla lõhna tunda. Eee... ma mõtlesin, et äkki seal on rohida vaja....
Jah, alkohoolik ei saa ima napsuta elada! Ja mina ei saa ilma tuustideta. Või no... muidugi saan! Lihtsalt... mis elu see oleks??? 😂
Õnneks on aedlemine vähem tervist kahustav tegevus, kui pidev napsutamine. Vist. 😀 Ma vähemalt kinnitan endale, et on. Aga aedlemise kasuks räägib kindlasti see, selle tegevusega saame me ise paremaks ja tihtipeale läbi selle saab paremaks ka maailm meie ümber. Vaat nii! 😛

Ja siis mulle meenub, miks ma ühel jaanuarikuu päeval selle blogiga üldse algust tegin. Et jagada siirast rõõmu. Et ise õppida.  Ja mis kõige olulisem... et läbi positiivse võimendamise ise mõistuse juures püsida. No ei olnud lihtne aeg elus. Ei ole ka hetkel.
Nii et mul on seda aeda ikkagi vaja, kohe väga on...