Esmaspäev, 13. aprill 2020

Koroonast, ilma koroonat mainimata. Ja inglaste aiasaatest :)

Ühes väikses aiasõprade FB-i grupis saan ma iga päev osaks ühele toredale virtuaalsele aiareisile. Et tore reis (pealkirjas toodud põhjusel) tegelikkuses ära jäi, ei keela keegi ju unistamast ja fantaseerimast, et mis ja kuidas. Ja tegelikult on väga tore sellel reisil justkui päriselt kaasas olla. 😍

Ilmselt paljud meist peaksid hetkel olema hoopis kusagil mujal, kus nad hetkel on. Nii tean ka mina, et... eile õhtul oleksin ma pidanud varakult voodisse kobima ning täna hommikul kell kuus ärkama. Pärast kiiret riietumist (Issand, kus mu sokid on??? Ja kuhu see pluus sai, mis ma eile valmis panin?) ja viimaste asjade pakkimist (Ära maga mu padja peal, ma võtan selle kaasa! Kas ma kätekreemi ikka võtsin vä???) ja mõningast külmiku tühjendamist (Vaata, inime, et sa nüüd jälle oma kohukesi ja suitsuvorsti maha ei unusta, sest ega Räpinas sellist kraami müüda! Või no... kui müüdakski, siis oleks see kulla hinnaga...😀) ning omale inimese näo tekitamist ja püüdu oma juukseid kuidagi normaalselt kinni panna (Appi, miks nad ei võiks lihtsalt NORMAALSED olla???) jõuaksin ma hiljemalt kolmveerand seitsmeks niikaugele, et asuksin kodust kooli poole teele (Mees saaks head-aega kalli ka loomulikult:)). Täna oleks üle tüki aja olnud õues valge, kui ma oma sõitu alustaksin. Seitsmeks jõuaksin ma juba Jaani ja ühel hetkel, kui mu keha lõpuks korralikult ärganud oleks, sirutaks käsi juba mõne maitsva saiakese või banaani järgi. See pole küll mingi normaalne hommikusöök, aga roolis olles ajab asja ära. Ühel hetkel, kuskil Melliste ja Võnnu vahel, kaob mul raadiol alati levi ära, nii et viimase pooltunni olen ma sunnitud endale ise laulma.😂 Kael valutaks... Esmaspäevad on koolis kõige pikemad ja raskemad ning lõppevad mul alati migreeniga. See veider tunne, kui sa ei saagi aru, et kas sina kaugened maailmast või maailm sinust, aga... see lihtsalt ei ulatu sinuni enam...

Aga võta näpust - olen hoopis kodus ja mõtlen, et huvitav kas seal lõunas on täna samasugune külm ja vihmane ilm, kui meitel siin? Ja hüüatan mõttes, et oi, praegu hakkaks mul ju lõuna... Ja migreen jääb täna ilmselt olemata :)

Selle kodus istumisega seoses (mis tähendab loomulikult kõike muud, kui istumist) on tekkinud ka mõned praktilist laadi probleemid. Mul oli kindel plaan kevadel omale mõni paar häid tööpükse otsida. Kevadisemaid ja... suvisemaid. Sest neid ikka kulub aias. No teate küll, sellised puuvillased, venivad, soovitavalt taskutega, kevadeks tumedamad ja pikemad (dressipüksid), suveks heledamad ja lühemad. Vahest on mul ikka õnnestuned omale selliseid väärt pükse leida (aga kergelt see kunagi ei tule, sest enamik (dressi)pükse on sünteetilised ja jube lühikesed), aga nüüd on täitsa kaputt selle asjaga. E-poodides pole ka kahjuks midagi head silmanud ja ega ma väga viitsi kammida ka neid. Seega liigub asi vääramatult sinna poole, et varsti hakkan palja tagumikuga käima. 😛 Nii,et kellele huvi pakub, siis... Aga hoidkem ikka vahet, eks! Vaadake kuskilt põõsa varjust või...


Aiatöödega olen täitsa graafikus ja ma olen aru saanud, et ma tõesti naudin aias kõik tööd va. lehtede riisumine. Sest seda on palju. Lisaks tekitab paks samblakiht murule ebatasasused, mille aukudest on lehtede ja oksakesete rehaga kättesaamine paras peavalu. Ja siis need lendavad tammelehed... Ja ma ei räägi siin sellest, et mõnda platsi on vaja 3x riisuda, kõige hullem on hoopis igasugu roomavate okaspuudega, kuhu alla, vahele ja peale need lehed ladestuvad ning nende sealt kättesaamine on puhas käsitöö. Huvitav, kas puhur puhuks need sealt välja??? Või... kuhu ta need puhuks...Ma isegi mõtlesin, et äkki peaks kõigest roomavast loobuma, sest tõesti väga aeganõudev ja tüütu on nende lehtedest välja puhastamine (fortune´i kikkapuu nt ka on üks selline lehemagnet). Muidugi... tegelikult peaks (tamme) lehed juba sügisel kokku korjama ja kõik teised lehed ma ju saingi korjatud, aga need tamme omad tulevad ju nii hilja alla ja siis ei pruugi olla sobivat ilma nädalavahetusel jne...

Ühesõnaga... vahepeal tuleb ahastus ikka ka. Et kuidas ma just selle riisumise ja lehtede korjamisega tulevikus hakkama saan... Ja mis mõtet selle aial üldese on, kui ma sellega toime ei tule...
Aga siis... täitsa juhuslikult... jõuab minuni inglaste aiasaade Gardeners`World. Uus hooaeg. Mmm... Hädavajalikud saated. Vahet pole muidugi, mis hooaeg - kõik saated on head! Kõige värskem osa on siin. 
Mu mees ajab mind vahepeal oma ralli vahtimisega täiesti hulluks. Mõelge ise... Hommikul ralli. Lõunal ralli. Õhtupoole veel rallit (2x) ja üks etapp jääb veel ööseks ka. MA TAHAN KA NII! Hommikusöögilauas istutamine; lõunalauas rohimine; peale lõunat üks trip botaanikaaeda ja õhtul nt üks pikem reportaaž mõnelt toredalt aiandusürituselt. Ähh? Vot see on elu, eks! Kogu aeg ma mõtlesin, et miks pagana päralt ei ole meil ühtegi aianduskanalit, kust hommikust õhtuni saaks ainult aiandamist vahtida. No vajadusel, ma mõtlen, siis kui lõunat sööd või midagi.
Igatahes... nüüd olen ma selle kanali leidnud ja kui telefon telekaga ära ühendada, siis saabki kas või hommikusöögi lauas, võileivade järamise kõrvale, suurelt ekraanilt aiandamist nautida. Ausalt, ma ei tea, mis just selle saate teistest samalaadsetest minu silmis nii palju paremaks teeb, aga mõtlen selle ühel päeval välja. Igatahes tekitab see saade minus seletamatult hea tunde ja annab arvestatavalt sisemist funki juurde. Harib! Ega ei aja mind sugugi ahastusse, et näe, meil siin ju see, teine ja kolmas asi üldse ei kasva. Tasub ikkagi vaadata. Ja tunnetada. See tunne on neil seal pagana õige...

Kellukesed metsas. Enda viidud :)
Niisiis... kui ilm vähegi kannatab, siis esimesel võimalusel kobin välja oma enda väikest "inglismaad" looma. Meil siin eestimaal on aiandamiseks tegelikult väga head eeldused ju. Ja kui ise natuke kaasa aidata siis...
Sattusin üle pika aja kevadisel ajal oma ema metsa alla tolgendama. Kunagi, üle 20 aasta tagasi, istutasin ma sinna metsa alla oma armsa koera hauale sinililled. Esimesed selles metsas üldse. Ja nüüd seal ringi jalutades nägin ma, mis sellest kõigest saanud on. Vaatamata sellele, et tegemist on kuiva ja liivase männiku alusega, on sinililled kenasti paljunenud. Neid oli tõesti palju: Mitte küll nii palju nagu mõnes niiskes metsaaluses, aga no täiesti arvestatavalt. Ilus oli! Ja hea tunne oli. Ma olen midagi päriselt muutnud. 💚
Midagi ei ole teha - istutamine teeb päriselt ka õnnelikuks. :)