Mnjah!
Ma olen see (aia)aasta ikka väga jutukas olnud (võivad kinnitada kõik need, kellega kokku saades, ma nad surnuks rääkisin). 😛 Nii et kõigepealt ma kiidan ennast - tubli tüdruk, et sa oled teinud kõik, mis sa suutsid ja natuke rohkemgi veel. Aga teinekord... katsu ikka paremini! 😃 Kõik, kes mind paremini tunnevad, teavad kuidas see lõpp kõlas.
Niisiis... tuli kevad, oli kevad, tuli suvi, oli suvi. Siis kahjuks tuli sügis (üldse ei ole ma rahul asjade sellise käiguga), ja no nüüd hakkab see sügis ka juba vaikselt lõppema. Edasisest... ma ei taha mõeldagi. Millegipärast kangastub mu silmade ette üks märja karvaga külmetav kass. Mnjäu!
Paar päeva tagasi avastasin, et minu kirjutuslaua kalenderis ilutseb endiselt maikuu (oh, oleks see vaid tõsi...). See ütleb juba palju mu meelest. Ja selle postituse tarvis pilte otsides, avastasin, et viimased pildid, mis fotokast arvutisse said laetud, olid tehtud selle aasta märtsis. 😂 Seega ei hakka ma praegu lubama, et kõik vanad uudised tagantjärgi kirja panna jõuan ja viitsin, aga väikese kokkuvõttega oktoobri kuust saan ma maha küll.
Et siis... oktoober.
Oktoobri alguses, Saaremaa ralli aegu, on meil juba (pere)traditsiooniks kujunenud väljasõit Saaremaale. Seekord läks nii, et see aeg möllas selle sügise kõige hullem torm. Neljapäeval minnes polnud hullu. Vihma sadas küll vahelduva eduga terve päeva, aga see meid väga ei morjendanud.
Ööbimine sattus olema ilmselgelt floristikahuvilise inimese korteris. Sest normaalsetel inimestel pole selliseid lampe... ↓
ega lillevaase. 💚
Reede hommikul oli ilm mõnusalt päikeseline ja see aeg, kui mees lapsega linnuses käis, tolgendasin mina mööda erinevaid Kuressaare poode.
Huvitavamaks läks elu õhtu poole. See aeg, kui ralli hakkas. Kuna suur osa kesklinnast oli autoga liiklemiseks kinni pandud, siis osutus üksjagu keeruliseks oma uude ööbimikohta jõudmine. Aga no mees on mul selline võlur, et... igalt poolt võlub ennast läbi.
Kui tavaliselt käime me reedel alati kogu perega õhtul tuledes Kuressaare linna vahel jalutamas, siis seekord jätsime me lapsega selle osa vahele. Mees muidugi läks. Kummiülikonnas. Kummikutega. Meie kaheksase pesamunaga mõnulesime hoopis oma uues ühe öö "kodus".
Aga väljas läks mäsuks. Nii, et kui duši alt välja sain, tuli laps kisaga, et tulgu ma ruttu - meil lendas aken lahti. Keerasin rätiku ümber ihu ja läksin olukorda kontrollima. Oli jah välimine aken suure tuulega lahti lennanud, ilmselt oli kehvasti kinni. Suur kõrge aken. Tõin siis tooli, võtsin kardinad eest ja avasin sisemise akna, et välimist püüdma hakata. No ja samal ajal mõtlen, et ega see nüüd kõige parem olukord ei ole. Ümberringi teised suured (korter)majad, tuled akendes. Ja siis mina seal, meeter 81 pikk, SUURE valgustatud akna peal, tunnen kuidas niigi nibin-nabin strateegilisi kehaosi kattev rätik, kohe-kohe ümbert pudeneb. Raudselt saaks "Märgatud Kuressaares" gruppi! Jälle üks mandri inimene otsib tähelepanu... 😂
Õnneks seekord ma sinna gruppi ei saanud (esitusele tuli kiirete käte eeteaste). Aga järgmine aasta proovin jälle! 😛
Öösel oli torm. Ja päeval oli torm. Ja üldse oli morn.
Kui eelmine aasta oli Saaremaa see aeg nii imelistes sügisvärvides, siis see aasta... polnud mingeid värve. Roheline, pruun, hall ja heal juhul natuke kollast ka. Vsjo!
Kuna ralli vaatamine oli keeruliseks muutunud ja praamiliikluses võis esineda häireid (Saaremaa-Hiiumaa vaheline praamiliiklus juba seisis), siis otsustasime varasema praamiga koju minna. Käisime veel poest läbi ja... ruttu minema siit saarelt!
Väikese Väina tammi peal tuli hoogu kõvasti maha võtta, sest lained lendasid üle kahesuunalise sõidutee. Silma järgi hinnates (me mõõtma igaks-juhuks ei hakanud) oli merevee tase ühel pool tammi teisest vähemalt meetrijagu kõrgem. Tugev tuul tegi teel püsimise raskeks. Paari ratturit nägime ka. Nende elu pärast hakkas küll hirm.
Nõks enne nelja jõudsime Kuivastu sadamasse. Üks praam just väljus. Vähemalt üritas väljuda. Kuidagi väga vaevaliselt (külg ees) tundus see lahkumine tal edenevat. Meie ees praami järjekorras oli veel üks auto. Rahvas väljus autost. Võtsid kohe kenasti tuule alla. Lisaks võtsid tuule alla ka mingeid pabereid, joogitopsid, kellegi kindad ja jope. 😃
Kirjutasin keskmisele pojale, et ootame sadamas praami. Aga ilm jube tuuline ja pole kindel, et kas jrg praam üldse väljub. Aga igaks-juhuks mainin, et kui ta meist nüüd rohkem midagi ei kuule siis... läksime põhja. 😂
Tugevamad käisid sadamas marutuult ja merelaineid imetlema. Meie ei ole tugevad. Meie oleme konstruktiivsed. Seega istusime nagu puugid oma autos ja arutasime mehega, et kas praamis oleks mõistlik autosse jääda või välja minna. No et kui uppumiseks läheb siis... Jõusime järeldusele, et parem oleks ikkagi autosse jääda, siis on surnukehade leidmine ja tuvastamine lihtsamad. Ainult et... mul oli jube pissi häda.
Ei jõudnud ennast ära kiruda, et auto miskit "rahustavat joogipoolist" polnud. Kuna keegi meist kolmest ujuda ei oska, siis vindisena tundub mulle see uppumine kuidagi palju talutavam. Mees muidugi torkas kohe vahele, et ta ju poes pakkus! Milline tark mees! Ja milline rumal naine. No kui loll saab üks inimene olla, et sellise pakkumise maha magab???
Järgmiseks sõitis meie kõrvale suur palgiveoauto. Super - järjest paremaks läheb! Mis saab olla paremat, kui loksuda tormiga merel praamil, millel on muuhulgas ka palgiveoauto. Koos täislastis järelhaagisega!
Seal laevas ei müüda midagi vä???
Kaine olemisel on muidugi omad eelised. Natukese aja pärast sain ma aru, et täislastis palgiveoauto võib olla tormisel merel hoopis korralik jackpot. Kaua see auto meil vee peal püsib, ah?! Aga palgid see eest...! 😂
Lõpuks jõudis ka meie praam. See oli suhteliselt tühi.
Ootasime, et kas need pealesõitu lubavad rohelised tuled ikka süttivad või ei. Kiri tablool kuulutas, et järgmine praam väljub kell 16:25. Silmanurgast piidlesin palgiveoautot... Sadamas ja praamil töötavatest kummiriietes inimestest oli kahju. Meie istusime soojas autos ja vingusime selle üle, et veini ei ole... Teised pidid selle koerailmaga õues olema...
Lõppuks süttis pealesõitu lubav roheline tuli. Ei teadnudki, et kas see on nüüd hea või halb. Estonia huku aastapäev oli veel värskelt meeles... Sõitsime siiski. Just sel hetkel, kui laevatööline näitas meie autole õiget suunda kätte, saame mingi suuremat sorti lainega vastu tuuleklaasi. A mis ta nüüd näitas siis? Loodetavasti see palgiveoauto ikka saab aru, kuhu ta sõitma peab. 😅 Sõitsime siis lihtsalt eessõitva auto järgi praami ninasse. Et kui selle ninaga nüüd midagi juhtuma peaks siis... oleme teised! 😂 Essast autost ronisid noormehed välja. Neil oli lõbu laialt. Sest sirgelt püsti seismine oli raskendatud. Aga kes ütles, et sirgelt on vaja, eks! Niikaua kuni on kuskilt käega tuge leida, saab hakkama küll.
Saatsin pojale autotekilt foto. Et ta teaks.
Praamisõit möödus meeleolukalt, sest nii palju itsitavaid ja lõbusaid eestlasi pole ma kohe tükil ajal kuskil näinud. Lõpuks ometi olid vindised kaaskodanikud kõigi teistega võrdsed. Ja keegi ei vaadanud halvasti, kui mööda laeva ringi tuikusid. Ma käisin kõigepealt "seal" tähtsas kohas ära. Siis vaatasin, et nii vägev oleng siin, et mis ma sinna autosse ikka kuivama lähen. Ei läinudki! Seadsime ennast hoopis praami ninasse istuma, et olukorral silma peal hoida. Olid seal sellised puki moodi asjandused, mille otsas istuda. Aga minu oma ei tahtnud kuidagi püsti seista. Mees teatas, et temal küll seisab. No mis ma oskan öelda, hea meel teise inimese pärast, aga ise ma proovisin nii- ja naamoodi, polnud kasu miskist - ikka ei seisnud! Niisiis hõivasime mingid "tugevamad tükid", mida ei pidanud ise püsti hoidma.
Suht algusest peale karjusid vahelduva eduga autode alarmid. Ühel hetkel jäin kuulama, et üks alarm ei jäägi vait. O...k...e...y... Mõne aja pärast hakkasin kahtlustama, et see on hoopis laeva enda "häire". Aga miks ta häiret annab? Eelmistest kordadest ei mäleta, et midagi siin konstantselt üüranud oleks. Mul on sellised aeglased juhtmed... võtab aega... see info liikumine... Aga p-i-k-k-a-m-ö-ö-d-a hakkas mulle koitma, et laev andis miskit "pasunat" sest meie tee peal oli teine praam. No nad saavadki alati poole tee peal kokku, aga ma pole kunagi tähele pannud, et nad siis kuidagi (suurest kohtumisrõõmust?) pasundaks. Ja seda teist praami vaadates oli tunne, et see seisab paigal. Ilmselt ta siiski liikus, aga... mingi jama seal vist ikka oli, sest ühel hetkel hakkas meie praami nina otsa vaikselt juba inimesi kogunema, kes samamoodi huviga olukorda jälgisid. Ja no tõesti tekkis juba hasart, et kas SÕIDAMEGI teisele laevale külje pealt sisse või mitte. See ei tulnud üldse meelde, et meie auto praami ninast kohe "tessa" on. 😂
Õnneks lõpuks said nad oma tranduleti ikka kuidagimoodi liikuma, no nii viimasel minutil. Ja kohe, kui "sisse sõitmise" oht mööda sai, lõppes ka meie laeva hädakisa.
Kõige jubedam maru oli tegelikult hoopis Virtsus praamilt maha sõites. Esiteks tuli meil läbi "mere" sõita, sest merevesi oli sadama sõidutee üle ujutanud. Ja teiseks olid seal puud ikka kõige rohke kreenis.
Andsin pojale teada, et pääsesime. 😃
Kuna oli veel valge, otsustasime, et läheme ikkagi kõige otsemat teedpidi koju, mis tähendas vahepeal kuskitel väiksematel metsavahe teedel liikumist. Pimedas poleks enam julgenud. Eks neid murdunuid puid ikka oli üksjagu sealkandis, õnneks päris liikumist ükski takistama ei ulatunud.
Vahepeal ekslesime küll Uduveres ringi ja otsisime õiget tee otsa. 😂 Kõlab nagu mingi väljamõeldis, eks!? Õnneks oli ilm selgeks läinud, nii et kuni päikeseloojanguni oli lausa lust sõita. Ja vahetult enne seda jõudsimegi täpselt suurele maanteele välja. Vahel kuskilt keegi nagu juhiks su elu ja... asju...
Selline Saaremaa trip siis seekord.
10. oktoobri hommikul oli kõik mõnusalt härmas (esimene selle sügise hall oli meil 18. septembril).
 |
| Metsporgand |
 |
| Till ja jõhvhirss |
 |
| Vihmavee tünn. Lauajupp on putukatele ja lindudele |
 |
| Imeline jõhvhirss |
17. oktoobril avastan, et meie värava taga on öösel mingid sead toimetanud. Pagana mägrad! See on ju nüüd ikka väga kena neist! 😂 ↓
Kaheksase pesamunaga oleme korralikult talveks valmistunud, see tähendab tõrusid ja kastanimune korjanud. Nüüd peaks tegevust jaguma. ↓
25. oktoobri ööga sadasid alla kõik vahtralehed. Õhtul olid veel puul, hommikul hõljusid viimased maha. Ka nii saab!
Rabavate sügisvärvidega on nii, et neid lihtsalt pole sel aastal. Polnud neid Saaremaal ja pole meilgi. No selline rohelise, pruuni ja kakakollase segu pigem. Sekka halli. Öäk! Isegi igal sügisel kaunilt kollane aspar on roheline, mis roheline.
Võib-olla on siin süüdlseks vihmane oktoober. Vähemalt... iga jumala kord, kui mul oleks võimalus tulbisibulaid istutada... sajab vihma. Mul on juba väike hasart tekkinud, et no kaua võib? Aga ma ei ole veel lootust kaotanud, et üks päev õnnestub mul kõik oma tulbisibulad lõpuks ikkagi maha istutada.
Õnneks on üks taim, mis on imeilus isegi hallina.
 |
| Harilik pune |
Viimased roosid said tuppa vaasi lõigatud.
 |
| Mõrsjaroos |
Aga millegipärast on mul ikkagi märja kasukaga külmetava kassi tunne. Mnjäu!
