Teisipäev, 4. august 2020

Jänes jookseb kõigest väest... ja pää-seb mi-nu käest!

Ning aeg tormab samamoodi... kinni ei hoia

4. august 2020
Taimevaip


Nagu aru olete saanud, on mul toimekas suvi olnud - tervelt kahe blogipostitusega olen suve jooksul maha saanud - vaat nii toimekas kohe! Mitte et kirjutada ei tahaks või materjali poleks, aga paar päeva tagasi tundsin, et ma vist ikkagi murdun oma koorma all - kõike lihtsalt ei jõua. Aga justkui peaks...
Täna ladiseb vihma. Õnneks. Sain eile kiiruga korjatud sõstardest veel mahla aurutada ja natuke koristada. Asi seegi. Aga nüüd ikka aiast ka.

Minu FB-i sõbrad teavad, et juba jupp aega tagasi hõikasin ma seal ahastunult, et ega kellegil sõpradest vaba rebast, hunti või ilvest välja laenutada pole, sest meite aeda kalpsanud noor jänes ei mõelnudki sealt enam ära minna. Öäh! Saate aru jah?!
Tegime lootusrikkalt kõik väravad lahti ja... mitte midagi! Ühe päeva, kaks päeva, kolm päeva... ja ikka kalpsas see ahv jänes aias rõõmsalt ringi. Aga mul oli natuke nagu kiire selle asjaga - ma pidin nädalaks kooli minema, seega oli meil vaja see jube elukas siva aiast välja saada. Kuna ühtegi väikese (aga verejanulise) koeraga sõpra meelde ei tulnud (ja Kadri pakutud karu tõhususes polnud ma päris kindel), siis jäi meil üle loota ainult jänku enda mõistlikkusele. Meil siin on väga halb elada. Ja me sööme hommikusöögiks jänkusid! Seega oleks mõistlik siit aiast kiiiresti jehhat tõmmata.
Nii palju tegin ma küll, et kõik noored viljapuud said kohe tüvekaitse. Igasugu muud kraami on aga liiga palju, et seda jänese eest kaitsma hakata.
Ühesõnaga, kriitilise päeva õhtul tundus meile, et too jänku on siiski ise aiast välja läinud - ma silmanurgast nägin aia taga väikest jänest jooksmas, no palju neid siin ikka on. Jess - oli ka viimane aeg! Mina läksin rahulikku südamega kooli ja mees jäi maha kodu valvama/kaitsma.
No ja esimesel hommikul pärast koolist tagasitulekut, kui ma köögis hommikukohvi nautisin... ilmus akna alla... jänes... ja kalpsas sealt rõõmsal meelel minu lillepeenrasse... 😱 WTF???
"Kuule, mees! Sa oled halvasti oma tööd teinud. Meil on siin JÄNES!"
Oeh... 😧
Niisiis olime arvanud asjata, et ablas jänku on aiast välja saadud, too oli hoopis kogu koolinädala meite aias lulli löönud. Krõmps-krõmps! Super uudis, eks! 😂
Kõige toredam oli see, et juba enne keegi küsis, et kas jänes on ka päeval aias... No ma isiklikult üritan öösiti magada (raske on, kui jänes aias, aga siiski...), seega näen ma teda ainult päeval ja kahjuks ta ei anna mulle oma käikudest aru. ...ja kus ta ennast ikkagi peidab...? Mis mõttes, KUS? Vaadake esimesi pilte! Sinna taimevaiba alla võib nädalateks 200 kg kaaluva paksu surnud mehe peita 😂. Isegi siis saab peita, kui too PÄRIS korralikult surnud ei olegi - ikka ei leia keegi!

Või...üks päev peitis see hirmus loom end näiteks herne peenras. Mina pugisin seal rõõmsasti herned ja tema muudkui istus vagusi herneste vahel. Niikaua istus kuni ma kätt kuskile peenra sügavustesse toppima hakkasin. 😂 Siis tal hakkas kiire. Ei saanudki aru, kuhu ta putkas... Nii kiire oli...

Olete jänesega võidu jooksnud? Mina ka ei ole - pole mõtet - nagunii jänes võidab!

Ja millega pole mõtet võidelda, sellega tuleb lihtsalt leppida! Kui jänes, siis jänes!

Tegelikult elas see jänku siin aias mitu nädalat. Väravad tegime me loomulikult jälle lahti. Ja vahest ei näinud me teda mitu päeva ja lootsime, et ehk NÜÜD LÕPUKS... Aga ta armastas aeg-ajalt end hommikuti meile köögi akna all jälle meelde tuletamas käia. Või ütleme, et... meid jälle maa peale toomas käia. 😂 Jube loom! Pildile ka ei saanud - nii kiire loom oli 😂

Te nüüd kindlasti tahate teada, et kas mul siin üldse veel midagi kasvab pärast seda kõike. No...peab ütlema, et... polegi hullu. Ju oli teine veel noor ja loll. Või pole ma veel kõike söödut üles leidnud (mis on ka täiesti võimalik...), sest kui miski on ära söödud, siis ei saagi seda ju leida 😂
Aga peamiselt sõi ta siiski umbrohtusid  - malts maitses talle iseäranis hästi. Ja veel mingid umbrohud. Ja siis ta sõi ära Tii käest saadud kevadise seaherne titte, aga ma loodan sellele, et seahernes on ikkagi umbrohi - ja umbrohi juba ei hävine! 😂
Nojah, mis siin ikka salata - floksid tundusid talle ka maitsevat. Eriti just peenemad sordid. Ühe nääpsukese pistis täitsa nahka ja teist kevadel ostetud uuekest "kärpis" ka korralikult. Õnneks jättis siiski nii palju alles, et ma õie ära nägin - inimene ikkagi! Või no, inimlik... jänes... 😂
Ma väga kõva häälega ei taha sellest muidugi rääkida, aga kuna ma ei ole seda sunnikut tükk aega näinud siis... ehk enam meil seda isehakanud karvast lemmikloomi pole. Naabritel viis hunt koera ära, pärast seda pole me ka jänkut enam näinud...

Aga muidu... elame ikka seda oma tavapärast kiiret elu.
Kaks korda sai murakal käidud. Teate isegi - veri, higi ja pisarad. Ja siis see jube tüütu puhastamise töö. Üldse ei viitsiks, aga... murakatest saab maailma parimat moosi, millega on külmadel talveõhtutel hää masendust peletada.






 Niisama lilli ka:
Üle talve elanud lõvilõuad - järjest enam hakkan neid hindama/armastama
Tervelehine elulõng Clematis integrifolia
Liiliate susa-pusa

Põllul kasvades inimesi hullutav kahkjaspunane ristik Trifolium incarnatum ↓ on tõesti kiire tärkaja. Kahjuks väljaspool aeda pistsid jänesed mul kõik nahka 😦

 Roos `Jasmina` ↓
                                                                     



Ma tõeliselt armastan seda Tii käest saadud Lavatera thuringiaca-t. Rõngaslill, malva või mis iganes ta eestikeelne nimi ka on - väärt kraam igatahes! Koolitööde tarvis juba kõvasti rapitud, aga ikka imeilus :)


























Väravaposti äärne mesikas ↓ hakkab praeguseks õitsemist lõpetama, aga see kuidas ta õitsedes sumiseb, tuules hõljub ning lõhnab... Õujee - need ongi need hetked, mida ma oma elus armastan :)

 Pärast eelmise aasta sillutise ladumist on mulle sinna äärde tekkinud selline kollane vaip:

 Pole üldse paha! 😀



Selle pildi ↓ tegemisele ei saanud ma kuidagi vastu panna. Selline imelik kombo tekib sõprade abiga siis, kui inimesel on imelikud hobid ja need kogemata kokku saavad. Astute hommikul uksest välja ja... selline vaatepilt 😂 Juba Mati Unt teadis, et öös on asju... 😛



Ja nüüd kõige peenem kraam. Nimelt mitmelt poolt on kostunud, et raudnõges Urtica urens hakkab Eesti loodusest kaduma, otsa lõppema, ja ehk oleks vaja ta üldse kaitse alla võtta, sest keegi pole teda jupil ajal näha ega tunda saanud. Niisiis on mul hea uudis - seltsimehed, pole vaja muretseda, mul kasvab seda kraami lademes ja nüüd hakkan ma seda tootma. Te ju vajate seda? Eksole! Ärge muretsege - järgmiseks kevadeks paljundan! Alustuseks külvan 500 tk. 15 € tk saate osta. Ok, omadele teen allahindlust, saate kümnega! Aga mõistlik oleks ette tellida, kõigile soovijatele ei pruugi muidu jaguda. Huvilised, andke aga julgelt tellimused sisse :)

Kivila juveel :)

 Kõigest hoolimata - suvi on imeline,
                                              elu on imeline,
                                                         ja maailm on imeline koht, kus toimetada :)


NB. Selle puuriida vahel elas ka jänku :)