Poolest maist poolde oktoobrisse. Nagu niuhti!

Täna öösel nägin ma und. Istutamisest. Suurest plaanimisest ja täpsest rihtimisest. Ja õudsest avastusest, et istutada plaanitud serbia kuuske oli välja kaevamisel nii hullult vigastatud, et istutada polnudki enam midagi. Ma nutsin. Kohe lahinal. Sest kuidas saab üks inimene niii loll ja südametu olla, et isegi kuuske ei oska välja kaevata! Ja kust ma nüüd uue ilusa kuuse leian? Äkki ei leiagi??? Ja mis mu suurest plaanimisest ja täpsest rihtimisest siis üldse kasu oli? Ning nii see ahastuses mina seal unenäos nutta lahistaski. 😂

Hommikul tuli mõte, et täna on vist see päev, kui tuleb natuke blogistada. Ammu juba plaanin, aga ikka on hädapärasemaid tegemisi. Eks see sellisel kujul blogi pidamine vist natuke eilne päev ole ka. Et tegelikult peaks blogistamise asemel vist pigem vlogistama või midagi... 😀  Aga eks saurused toimetavad ikka sauruste kombel 😛

Blogisse tulles nägin, et oma viimase postituse olen ma kirjutanud maikuus ehk viis kuud tagasi. Nagu ikka, on kõigel siin elus alati põhjus, nii ka sellel. Kool vajas lõpetamist (tegelikult on plaanis sellest kooliajast ikka ka kirjutada) ning pärast seda hakkas mu elus piltlikult öeldes üks suur tule(kahju) kustutamine. Siiani kustutan. Küll need lõpuks kustutatud saavad!

Aga muidu... on sellese vahepealsesse aega mahtunud palju ilusaid hetki. Toredaid hetki. Ja õpetlikke hetki. Hetki, millal sa tunned, et elu on lihtsalt imeline, imeline, imeline... 

 

Ja mõnda neist (aia)hetkedest tahan ma ka teiega jagada :)

(Ja kui pildid on kehvad, siis on see loomulikult tingitud mu kehvast pildistamisoskusest, aga osalt ka mu uuest huvitavast nägemisest. Või siis... nägematusest... 😂 Aga elate üle - on nagu on! 😛)

Alustuseks - kevad ise on juba niii imeline aastaaeg. Kogu see tärkamine-ärkamine ja uus algus, õnnehormoonide laksu all olek, need lõhnad ja hääled. Mul ei olnud küll eriti aega seekordset kevadet näha ja nautida, kuid see isegi ei loe. Ta kinkis mulle siiski mõningaid meenutamisväärseid hetki.

Mai lõpus täitus meie aia kõige vanem õunapuu üleni õitega. Mmm.... 

Ma tean küll, mis te mõtlete! Et kus siin see imeline hetk nüüd siis on??? Aga vaat minul oli! Esiteks, ei õitse see puu sugugi mitte igal aastal. Teiseks, nagu ma ütlesin, on see õunapuu meie aia vanim. Ehk suurim. Ehk selline, mis annab juba korraliku õunapuu mõõdu välja ja mille all kannatab kenasti istuda ja kogu seda etendust nautida. Saate aru küll - kõik see päikesekiirete murdumine, õhus leviv imeline odöör ja zumm-zumm värk. Selle nimel tasub elada, ma ütlen! Edasi läks see imeline asi muidugi täiesti mitte imeliseks, sest kui see imeline hetk oli kätte jõudnud, pidin mina hoopis Räpinasse kooli minema. 😭 Milline karjuv ebaõiglus! Loomulikult ei tahtnud kuskile kooli - ma tahtsin oma õunapuud ja zumm-zumme nautida! Neli päeva hoidsin koolis hinge kinni, et kas selle palavaga mu tupsununnu ikka jõuab mind ära oodata või viskab enne õite kroonlehed maha. Õnneks jõudis! 

See aasta oli ka hää liblika ja sirelase suvi. Mulle küll ei meenu sellist suve, kus mingil hetkel oli võimatu majja siseneda, ilma et ukse avades ja sulgedes õhuvooluga suuremat seltskonda sirelasi tuppa ei satuks. Ega ma muud teha osanudki, kui loota, et nad teise või kolmanda korraga siiski taaskord tee õue leiavad. Terve aed oli neid ja nende toimetamist täis.

Selle pune ↑ puhma olid liblikad ikka korralikult ette võtnud. Kõikidest püüdlustest hoolimata ei õnnestunud mul kõiki erinevaid liblikaid sealt kokku lugeda - nii vilgas elu käis. Seitse erinevat liiki õlmitses seal kindlasti, edasi läks lugemine alati sassi. 😃 Ma armastan neid väikesi tegelasi. Ja seda, et nad mu aeda armastavad. Vaat kui vähe on õnneks vaja...

Ja üle saja aasta sai ühel õhtul (männi)surusid nähtud (sellest mul loomulikult pilte pole). Ilmusid teised järsku põrisedes nagu mingid imelikud haldjamaailma tegelased minu Weinheim Big Blue-d ründama. Lummatult vahtisin nende toimetamist, kui nad just niisama äkki nagu nad ilmunud olid, minema lendasid. Aga millised põrisevad nunnupallid! 💚

Ja siis need linnud... Mul oli meeles, et kuhugi olen ma nende kohta kirjutanud, et... Kirjutasin jah! Ühte blogi postitusse, mida ma lõpetada ei jõudnud. Niisiis teen ma sealt nüüd ühe copi-paste lõigu. Sest nii jõuab mõte vast kõige paremini kohale 

Ja ühel õhtul, kui kuldnokad meite vahtra otsas kambakesi mokalaata pidasid, tundsin ma, et ma võiksin nende nimel tappa. No vähemalt kärbseid ja sääski notiks nii, et silm ka ei pilguks! Aga natuke hirmutav tunne tekkis, et... vist mitte ainult... 😂  Ma lihtsalt seisin seal lummatult ja tundsin, et nad on mulle nii äraütlemata olulised. Ja sugugi mitte vähem tähtsad, kui ma ise. Ainult, et nemad ei saa enda eest ise kõneleda, erinevalt minust. Oi, see maailm on ikka imeline paik - aga ainult siis, kui me elame siin kõik koos! Sest ma ei taha üksi. Sest ma ei saa üksi! Ja isegi kui saaks, siis... mis elu see oleks?

Ma mäletan seda tunnet siiani. :) Ja endiselt on natuke hirmus. 😂 

Aga kuldnokad said oma lapsed kenasti üles kasvatatud. Ja rästad ka (musträstas äkki??? No selline pruuniträpsuline oli pigem). Rästaste pesa oli nii madalal, et sinna me saime mööda jalutades sisse kiigata. Alguses olid munad, sest ehmunud hauduja lendas iga kord minema, kui me juhtusime mööduma. Ja siis koorusid väikesed abitud linnulapsed, kes iga väikese liikumise korral oma tudisevate peade küljes olevad nokad laiali ajasid. SÜÜA! Mõne ajaga õppisid nad selgeks, et iga tegelase peale kes mööda jalutab, pole mõtet oma energiat raisata - sealt ei kuku neile midagi! Niisiis nad lihtsalt jälgisid meid. Ja need jälgivad pead kasvasid kiiresti suuremaks. Ühel hetkel uperdasid need tegelased juba mööda muru ja kadunud nad järsku olidki.

 Edasi hakkasid kaduma lapse kuumaasikad. Ja kirsid kadusid täiesti ära. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et NÜÜD lähen ma oma `Jonkheer van Tets`-i esimest korda maitsama, siis polnudki midagi enam maitsta. Kõik oli juba ära maitstud! Vaat siis ma mõtlesin küll, et kas see on siis tänu või miski??? See van Terts oli mul saagi all lookas ja mulle ei jäetud mitte ainumast marjagi. Seakari, ma ütlen! Soenda siin selliseid oma rinna peal. 

Vaarikad kippusid ka kaduma. Ja veel üht-teist. Ühel hetkel, kui ma need tegelased oma viinamarjade kallalt leidsin, siis läksin ja sättisin sinna hunniku katteloori peale. Mitte et see neid väga takistanud oleks. Sealt loori alt kostus pidevalt mingit vitsutamist. Ühel päeval õnnestus mul sealt loori alt üks väike näljane ahv kätte saada. Nonii - mul oli talle kohe ühete ja teist öelda. Käisin seda jubadat õgardit toas lapsele näitamas ja siis pidasin talle pika loengu tänamatusest ning halbadest kommetest. Olin täitsa veendunud, et vähemalt tänaseks jätab ta mu viinamarjad rahule. Lasin ta uuesti lahti ja... arvake ära, kuhu ta esimesena lendas??? 😂 No on ikka elukas! Käisin teda siis sealt viinamarjalast uuesti ära ajamas. Olin selline SUUR ja HIRMUS. Või vähemalt üritasin olla. Vist ei tulnud väga hästi välja - keegi ei kartnud! 😂 Siis ma mõtlesin küll, et kasvata siin nagu omi lapsi neid rästapoegi. Et isegi kui nad hinge täis ajavad, siis annad ikkagi andeks - NII NUNNUD teised ju! Tegelikult mulle ikkagi tundub, et ta kuulas mind, kui ma keelasin tal kõiki viinamarju nahka pista - sest lõpuks jagus meiegi neid viinamarju vitsutamiseks. 💚

Suvel kui kõik on roheline ei saa arugi, kui palju linde siin selles aias tegelikult pesitseb. Alles sügisel, kui pesad puude otsast alla kukkuvad või kui lehtede langemine need nähtavaks teeb, olen ma meeldivalt üllatunud, et neid nii palu oli. Südame teeb soojaks, et minu aed ei sobi mitte ainult minule, vaid lindudele ka. See teeb mind väga rahulolevaks. Ja sunnib veel rohkem pingutama, et neil ka edaspidi pesakohti jaguks. 

Alles paar päeva tagasi, kui poest koju sõitsin, paterdas ühel hetkel tee peale nurmkanade perekond. Jätsin auto seisma ja lasin neil rahulikult üle tee minna. Neid oli üheksa. Talvel käis üks kamp järjepidevalt mu aias söömas. Alguses oli neid terve posu, lõpuks oli järgi vaid üks. Seda enam olin rõõmus üheksat lindu nähes. Nad tegid mu väsitava ja närvilise päeva kohe hulga ilusamaks :)

Jube mage tunnistada, aga nii mõnedki ilusad hetked sai rooside seltsis veedetud. Piisas juba sellest, kui meeldivalt lõhnav sort sai koju taritud. Iga kord, kui nendest mööduda oli vaja, siis sai neid ikka paitatud, õite ilu nauditud ning nina õielehtedes üks sügav hingetõmme tehtud. Mmmõnus...Küll on tore, et sellised imelised lilled olemas on. Ja hullult hää, et minusugusel okkavihkajal ka ikka valikut on. 

`Schneewittchen`

Kanada roos `Louise Bugnet`

Üks tore kohtumine oli mul see suvi veel. Nimelt minu
sünnipäeval käisime me end lihtsalt niisama Läänemaal tuulutamas. Umbes-täpselt Haapsalu kandis. Ja vot umbes-täpselt seal kandis jäi mu Väikemehele miski imelik elukas silma. Kui lähemalt vaatama hakkasime selgus, et polegi elukas  - suur seatigu on hoopis! Mina polnud enne päris elus seatigu näinud. Ja kui inimene pole midagi enne näinud, siis tahab ta seda ka kindlasti oma käega katsuda. Nii ma siis lasingi tal oma käe peal ringi roomata (või voolata???). Mulle hullult meeldis see tegelane! Nagu miski nunnu laiguline ja limane lemmikloom. 😂 Ja kuigi ta mulle hullult meeldis, siis lasin ma ta siiski temale tuttava põõsa alla tagasi roomama/voolama. Las rõõmustab sealseid inimesi edasi. Ja mina sain selle kohtumise näol omale toreda sünnipäeva kingituse  :)

NB. Suur seatigu pole mingi invasiivne võõrliik, vaid täitsa meie oma kodumaine ja aiapidajale suhteliselt ohutu tegelane. 

Ja sellesügisesi jõhvikal käimisi olen ma ka väga nautinud. Kuna ma pole suurem asi higistaja, siis käin ma jõhvikal kilepükstega - hea mätta otsas ukerdada, märja tagumiku või põlvede pärast muretsemata. Korralik kontakt maaga peab ikka olema! 😂 Kõik need sügise lõhnad ja hääled... Ja rahu... Ainult mina, minu mõtted ja jõhvikad. Okey - pröökav hiireviu ka! Minu meelest maitsevad praksuvad jõhvikad natuke nagu raba. Nendel on mingi imeline metsik maik. Üks äraütlemata oluline mõte tekkis mul muidugi neid korjates ka: et kui raba mulle sedasi midagi endast annab, siis... mida ma peaksin talle vastu andma? Ma pean veel muidugi juurdlema selle küsimuse üle. Ja ma leian selle vastuse! Ja siis ma maksan ka oma võla.

Imelisi hetki oli muidugi üksjagu veel, aga need pole enam väga aianduslikud.

Näiteks hilisõhtune juhuslik kohtumine Kuremaa tuuleveskiga. Milline veski! Milline avarus. Milline vaade! Loojuva päikese kuma ja hobused all koplis. Ja soojus. Milline ebatavaline soojus. Sellele järgnes südaöine hamburgerite pugimine ühes Jõgeva tanklas. Isegi see oli imeline. Mitte need burgerid loomulikult! 😂 Vaid see troopiline soojus, mis väljas valitses. Ei mingeid sooje kampskuid ega salle, vaid lühkarid ja plätud. Ja ritsikad, kes hullunult tankla muruplatsil "saagisid". Ma jätsin selle hetke meelde, et külmadel talvepäevadel selle mälestusega sooja sees hoida

Ja üks laps sai ka vahepeal täisealiseks kasvatatud. Hullult hea meel ikka, et me kõik sinnamaani vastu pidasime! 😂

Ühesõnaga - ei ole mina vahepeal sugugi jõude istunud. Ma olen kogenud ja kasvanud. Iseasi, kas keegi sellest muidugi lugeda viitsib - kõigil ju oma kogemised/kasvamised. :)

Aga kõige toredam on see, et aed on täitsa elus ja... mina ka. Ja tasapisi toimetan edasi, et meil endil, lindudel ja liblikatel ning igasugu muudel putukatel-mutukatel oleks üks tore koht, kus pesitseda. :)

Järgmine kord siis jälle! Äkki saab isegi kiiremini, kui viie kuu pärast 😛

Õndsad hetked aias. Semudega

Suur rõõm on tõdeda, et hoolimata sellest ma viimastel aegadel oma blogis eriti laamendamas ei käi, ei tähenda see, et ma surnud oleksin. Ei, ei - täitsa elus endiselt (kuigi vahepeal on küll tahtmine katuselt vabalaskumisse minna 😂)! Ja aed on ka elus! Mnjaa - nüüd oleks nagu paras hetk üles tunnistada, et siin on natukene... ee... võilille ja naadi invasioon toimunud. Aga ma tegelen sellega. No... kunagi... siis, kui kool läbi saab... 

Igatahes oli meitel siin eile (laupäeval) väga kena ilm aiatöödeks. Lisaks muule juba tehtule plaanisin ma veel ka mõned lilleseemned mulda pista, kui ühe silmaga märkasin, kui hull see umbrohu seis ühes konkreetses peenraosas ikkagi on. 

Appi! Kui ma kohe siin midagi ette ei võta, siis pole mul suurt mõtet mingeid seemneid üldse külvata - naat ja orashein võtavad lõpuks kõik. Kargasingi kohe oma kullakesi päästma. Kuna meil siin enamasti on selline suhteliselt pehme ilma kivideta muld, siis pakub orasheina, aga eriti just naadi, risoomide mullast välja õngitsemine mulle suurt naudingut. Võilille juurijaga natuke altpoolt tõstan ja kobestan ning siis vaikselt sikutan selle risoomi kenasti välja. Oi, kui mõnus see on! Näiteks mustsõstra põõsa alust oli sedasi ülimalt nauditav naadist puhastada. Ühest otsast tõmbad ja teisest otsast kaob naadi leheke mulla alla. Ja oh seda rõõmu, kui sa oma oskusliku meelitamise tulemusena näed lõpuks seda pika risoomi teist pungaga otsa. Aga ega ma ikka päris eilane ka pole. Kui kümnest risoomist üheksa õnnestub mul ehk tervelt kätte saada, aga ühest jääb siiski jupike mulda siis... teate isegi, mis! Aga pole hullu - naat on köki-möki - proovige ohaka, osja või kassitapuga võidelda!

Mõned tiheda juurestikuga asjad pidasin ma siiski targemaks välja kaevata, vajadusel juurepalli väiksemate tükkidena puhastada ning siis uuesti maha tagasi istutada. Ja mõnede asjade üle oli lihtsalt hea meel. Kuldsõstar näiteks kasvatab usinasti uusi tugevaid harusid  - oli kui kehva kasvuga ta alguses mul oli, aga nüüd läheb järjest ilusamaks.

Niisiis, kui mina seal peenras sedasi (hullu pilk silmis, nägu mullane ja keeleots suunurgast välja ripnemas) lustisin, kuulsin ma järsku mingit tuttavat pininat. Sääsk vä??? Ei saa olla - häbematult vara ju! Või no... äkki see pole SEE sääsk. Äkki on see hoopis üks väga sõbralik, tore ja kasulik sääsk, kes mind nüüd südamlikult tervitab ja "Jõudu tööle!" soovib. Sest kes see ikka tahab, kohe kevadel varakult, omavahelisi suhteid tuksi keerama hakata - tahaks hoopis pika ja õnneliku elu elada, eks! Vähemalt mina valiks küll selle! Kümme sekundit hiljem. AI! Saadanas selline! Tema pika elu lootus langes siiski ära...

Teomuret mu aias üldiselt ei ole, aga seal naadi võpsikus sain oma 10+ tk laiaks litsuda. Eks neil oli hea end seal peita. Viimasel hetkel jõudsin veel ühel põgeneval isendil sabast haarata. Lidus teine ühe teise, hoopis umbrohu vabama peenraosa suunas. No kuule - sa solvad mind oma valikutega! Mingi austus võiks ikkagi olla...

No ja siis tuli teine SEE sääsk, kes ka kahjuks headest suhetest ei hoolinud. No ise teab - oma valik!

Lõpuks sai neid naadijuurikaid jm umbrohtu terve aiakäru täis. Selg ei läinud enam sirgeks. Poolkummargil ajasin siis seal oma asju edasi ja tundsin suurt rõõmu teadmisest, et meitel ühtegi naabrit otse aia taga ei vahtimas ei ole. Päris naljakas vaatepilt oleks olnud 😀 Üks inimene ütles mulle küll mullu sügisel, et ma elavat karupe...s, aga ma olen veendunud, et too inimene pole õiget karupe...t isegi mitte kaugelt näinud, ammugi seal käinud. Meitel lähimad naabrid on 50 m kaugusel, järgmised lähemad jäävad 200-300 m kaugusele - nii et ikka üpris kitsas ja ülerahvastatud koht. Õige karup...e on ikka 10 km metsa sees, sinna viib kena kitserada ja ei mingeid naabreid! Vot nii! 😀

Ühesõnaga olin ma nii suures sõiduvees, et unustasin kella. Ja söögitegemise (viimastel aegadel saab seda asja üldse väga harva korralikult tehtud 😞). Ühel hetkel hakkas lihtsalt mingeid näljaste nägudega tegelasi välja ilmuma. Oot-oot, mul praegu siuke hoog sees, ma ei saa seda ju nüüd pooleli jätta! Niisiis lootsin ma, et mees läks tuppa ise midagi vaaritama ja mitte lahutust sisse andma. Teate küll, vanasti oli kõik palju keerulisem. Ka lahutamine. No et kui teinepool ajas hinge täis, siis enne järgmist päeva ei juhtunud midagi (no ja selle ajaga läks see suur tuhin äkki juba üle). Ja siis pidi ka vaatama, et millega ja kuhu? Aga tänapäeval on kõik palju lihtsam - üks klõps arvutis ja... lahutus sisse antud. Ei-ei! See ei lähe mitte! Ma lähen ikka vaatan, et mida meil see külmkapp endas sisaldab...

Pärast õhtusööki (kana ja riis päästsid jälle päeva 😀) kobisin uuesti õue tööle. Kastsin, väetasin, multšisin ja olin niisama õnnelik. Sookured häälitsesid. Kuldnokk laulis. Kägu kukkus. See päris kevad on ikka imeliselt ilus. Isegi kui plaanitud lilleseemned ei saanudki mulda. Isegi koos sääskede ja tigudega :)

Palun, ära teda magamistuppa küll lase... ehk öised seiklused Skungiga

Järgnev on järg sellele postitusele.

Kuulen läbi une, et meie vahepeal kadunud olnud külaline on jälle külla tulnud. (Kusjuures ma olen vahepeal asja uurinud - 95% tõenäosusega on tegu ikkagi metsstuhkruga.) Unesegaselt mõtlen kõva häälega: "Korras värk!". Üritan küll tuima näoga edasi magada, aga see pole enam võimalik. Kuulen kuidas ta mööda maja seina üles ronib ja siis pööningul kolistama hakkab. Löö või maha, aga see kõik kõlab siiski nagu meil tegutseks seal mööblit ringi paigutav pruunkaru, mitte väike armas kärplane. Mees avaldab arvamust, et ilmselt ta plaanib ikkagi püsivalt meie juurde sisse kolida. Ma ei rõõmusta millegipärast... 

Kuulame mehega mõlemad tema mööbeldamist ja ei tea, kas nutta või naerda. Selline armas nunnu loom, võta või kaissu, aga kombeid pole ollagi! Meitel oli kindel plaan kell viis hommikul alles teist külge keerata, aga nüüd... Mees arvab, et peaks politsei kutsuma - räige öörahu rikkumine ikkagi. Mul hakkab film jooksma... lõbus film... 😂 

Kuna mees on juba jupp aega üleval, teab ta rääkida, et külaline on juba tükk aega väljas kolistanud (ilmselt kanala kallal siis, aga kuna kanad on rahulikud, siis on ilmselt kõik ok). No vot, maga veel hambad laiali - ei tea maast ega ilmast midagi. Järsku läheb kolin eriti imelikuks, mille peale teatab mees, et... ta on meil nüüd... köögis! 

Tõmban ila kurku. - "Ta ei saa ju!"

                               - "Aga kõlab vägagi sedamoodi!"

Mees ajab hommikumantli selga ja valmistub kööki minema (see on meil kohe magamistoa kõrval).

- "Kuule, sa ei plaani ju ometi seda ust lahti teha! Siis on ta ju meil magamistoas! Äkki läheb ise ära?"

Mees avab ivake köögi ust ja paneb köögist tule põlema. Issand, kas sa pead selle uksega sedasi vehkima, ma ei soovi selle elukaga oma magamistuba ja voodit jagada! Mees lipsab kööki ja suleb enda järel ukse...

Ja siis jõuab mulle kohale, KUI ÜBERHALB oleks see, kui see elukas päriselt meie köögis oleks. Teda ei saa ju kätte! See tähendab seda, et ta lihtsalt laamendaks, lõhuks ja si..ks seal niikaua, kuni me mingit lahendust otsiksime. Pluss... see on ju TUHKUR! Ehk et, kui ta tunneb ennast ohustatuna (mida ta kindlasti minu köögis olles tunneks!) siis laseb ta käiku oma rämeda haisurelva, mille odööri pidi kuni kilomeetri kaugusele tunda olema. Mees kolistab köögis. Hakkan naerust klõksuma - sellised asjad ei juhtu ju päriselt! Need juhtuvad raamatutes, või filmides. Aga mitte päris elus. Päris inimeste köögis ei ole ju Hr. või Pr. Skunki. Huvitav, kas meie maja kindlustuslepingus on punkt metslooma tekitatud haisukahjustuse kohta??? Või kuhu me siis koliksime? Seniks kuni... siin jälle elada kannatab.

Mees lülitab köögikubu ventilaatori tööle. Natukese aja pärast ilmub ta köögi uksele.

- "Noh??? Said Skungi kätte?"

- "Ta oli meil ventilatsioonitorus."

- "Issand! Ega ta sealt ju kööki lahti ei pääse?!"

- "Õnneks on kubus klapid teistpidi."

Tänan mõttes oma kubu klappe - olge te jumalast kiidetud - säästsite meid praegu halvimast! 

Seekord on mees see, kes end riidesse ajab ja õue Skunki taga ajama läheb. Täitsa korraliku kombeka ajab omale selga, ma tema asemel kasutaks mingit ühekordset kileülikonda või midagi...

Edasine ajab mind jälle hirmsasti naerma - ümber maja toimuks nagu mingi politseireid. Tuled sähvivad, pööningul ja ümber maja ajatakse taga kurjategijat, tema jälgi või muid võimalikke kuriteo märke. Proovi sa sedasi rahulikult toas silma looja lasta - kogu aeg on tunne, et kohe siseneb mu magamistoa aknast prožektorite saatel mingi K-Komando tegelane. Ja seda peab ka ütlema, et ega mu mees seal pööningul oluliselt suuremat kära ei tee, kui too tegelane, kes kogu selle operatsiooni käivitas. Elu nagu seiklusfilmis... 😂

Pärast kogu seda haarangut, tuleb meesterahvas tuppa tagasi ja ronib jälle mo juurde voodisse (ei haise, kusjuures!) ning tunnistab, et kõigist pingutustest hoolimata jäi kurjategija siiski tabamata. Jäljed  näitasid, kust ta on aeda tulnud ja kust ta maja vundamendile ronis. All riidesse pannes olla veel kuulda olnud, kuidas meite Skunk üleval möllab - kohale jõudes ei leidnud ta aga kedagi. Korralikust otsimisest hoolimata. Kanad olla ka kõik elus, aga kanala vahelae peale on see elukas end küll jälle kraapinud. 

Nujah! Kuigi miljonid inimesed maailmas kuuluvad sellesse kuulsasse kella viie klubisse, siis kõigest hoolimata otsustasime me siiski uuesti magama jäämist proovida. Ja just siis andis meie tagaaetu endast pööningul uuesti märku. Näh, ta oli siiski kogu aeg seal peidus olnud! Selle peale läks mees ja pani köögis uuesti kubu tõmbama - et meie Skungil lolle mõtteid peletada. Õnnestus - sest uttu ta sealt pööningult tõmbas ja ülejäänud hommikupooliku valitses õnnis vaikus. Mmm... ei mingeid lärmakaid naabreid... ega K-komandot.

Kuna lumi oli õnneks endiselt maas, siis sain hommikul valges minna meie Skungi jälgi ajama. Tuli ta meile mööda naabrite kuuseheki äärt. Hüppas üles meetrise kivist väravaposti otsa ja... oligi aias. Vahepeal käis ta kanalas toimetamas (õnneks, ei midagi hullu) ja siis on suurem tammumine maja nurgas toimunud ning kaks lahmakat käpajälge vundamendi peal. Sealt ta siis üles ronibki. Kui tulles oli tal aega lahedamalt käes olnud, siis minekuga oli üpris kiireks läinud. Kaks oma pikka sammu sain ma ühe tema hüppe vaheks. Muljetavaldav saavutus! Lahkunud oli ta teiselt poolt kuusehekki, kui tulnud - ilmselt tahtis jälgi segada! Edasi oli ta mööda teeäärt jalutanud naabrite aia lõppu, sealt keeranud aia taha ning siis kenasti värava alt sisse pugenud. Ma viisaka inimesena jäin siiski varava taha vahtima. Aga põhimõtteliselt oli ta keeranud otsaga meie poole tagasi - ilmselt magas parajasti kuskil naabrite kuuri all magusat und ja nägiunes meie kanu. 

Jäljed vundamendi äärel

Niipalju tegi mees küll, et leidis üles selle koha, kust ta ilmselt pööningule sisse pääses. Üldiselt on meil rästaalune kinni, aga ühe imeliku augu oli ta leidnud. Kus oli vana aknaklaasi ruut. Ärge küsige! Ma ei ole ise seda auku näinud, aga vanas majas elades õpid sa mitte millegi üle imestama. Igatahes seletab selle klaasi olemasolu kuuldud klaasikraapimise heli. 

Augu lappis mees ära (kirjelduse järgi üks väga imelik auk ikka 😂) ja meil on nüüd teoreetiline lootus, et see hirmus Skunk ehk enam ei pääse meie pööningule. Ja ventilatsioonitorudesse. Ja ei saja mulle WC ventilatsiooniavast alla, kui ma seal... no saate isegi aru. Kindel siin millegile muidugi olla ei saa, aga lootus sureb viimasena! 😛 

Kuna tol hommikul, kui ma pilte tegin oli tuul juba lahtist lund jälgedele lennutanud, ja valgusega oli ka nagu oli, siis piltidega on kahjuks kaput. On nagu on. Ja seekord on nii!

Jaanalind ja pesukaru... ehk järg hirmsatele hiirejuttudele

Hiirefoobia all kannatajatele ütlen kohe ära, et hiirtest ma seekord ei kirjuta. Ainult see üks väike lausejupp, mis juba eelmises postituses mainitud sai, et hiiri meil hetkel ei ole. Ja nagu välja tuleb, ei ole asi selles, et hiired ilmast otsa oleks saanud või neile siin süüa ei jaguks. Asjadel on alati põhjus! Isegi, kui me ei tea täpselt, mis see on.

 

Ühel öösel ärkan ma mingi imeliku klaasise hääle peale. Selline veider hääl nagu keegi kraabiks klaasi. Jään tähelepanelikult kuulatama. Aga ei miskit. Ilmselt nägin ma seda siis ikkagi unes. Jään juba pea-aegu uuesti magama, kui see imelik heli kordub. Ma ikkagi ei näinud seda unes! Ja sealt edasi algab kohe mingi suurem müdistamine. Nagu keegi... roniks mööda maja seina üles. Ausalt öeldes on tekkinud müdin nii suur, et ega ma täpselt aru saagi, et kus ja kes see nüüd maja kallal madistab. Aga ühel hetkel kannab töö vilja ja on aru saada, et meie pööningule on kutsumata külaline saabunud. Lärmakas külaline. Esimene kahtlusalusena kangastub mulle millegipärast... jaanalind. Sest jaanalind on SUUR  ja RASKE. Raske sammuga. Ja pööningul liikudes ajab ta vahepeal mööblit ümber. Vähemalt sealt kostuva kolina järgi tundub küll sedasi. Ja vahepeal see jaanalind siblib hirmsasti seal üleval. Kõht on vist tühi - otsib satikaid. Talvine aeg ka, eks neid ongi raske leida. Kui siblimine juba igasugused piirid ületab, siis torkab mulle pähe veel teine hea kahtlusalune - pesukaru! Just! See ju kraabib. Ja see seal üleval kraabib kohe südamest. Vahepeal tundub et "see" ronib meil kuskil seina sees (vaene jaanalind!) ja siis tundub, et "seda" polegi üks, sest "see" on korraga mitmes kohas. Hakkan juba vaikselt kahtlustama, et äkki ma näen ikkagi und. Ja siis... hakkab "see" urisema. Sellel hetkel ma välistan jaanalinnu! Täiesti sürr - keegi, kes on meie seina... sees?... uriseb... Kuna meespool mu kõrval on juba mõnda aega kahtlaselt vaikne, küsin sosinal, et kas ta kuuleb ka seda, mida mina. Jaatav vastus süstib minusse eneseusku, et mu mõistusega on siiski kõik korras. Mõnda aega see salapärane keegi veel kolistab ringi ja siis saabub jälle öine vaikus, justkui poleks eelnevat üldse toimunudki. Uni on muidugi rikutud...

                                           *                                   *                                    *

Kaks õhtut hiljem, kui meespool töölt koju tuleb, näeb ta parkimisplatsil mingit looma minu auto taha jooksmas. Alguses vaatab veel, et kass... selline imelik... madalate jalgadega...

Selle peale hakkan internetist uurima, et kellega tegu võiks olla, sest pesukaru oleks mees ju hoobilt ära tundnud. Sõelale jäävad tuhkur ja kivinugis. Kanakasvatajale on mõlemad halvad variandid.

                                           *                                   *                                     *

Öösel ärkan jälle selle tuvastamata eluka laamendamise peale. Ainult et... ta ei laamenda maja kallal. Kuur! Ja selles on mu kanade elamine! Kuna kuur asub suhteliselt lähedal magamistoa aknale, siis tegelikult on magamistuppa kuulda, kui kukk nt hommikul kireb. Kuulatan hoolega. Paanikat kanalas pole, aga mingi asi ajab neid seal ärevusse. No niisama ma ka oma kanu sulle kinkida ei kavatse! Ronin voodist välja ja valmistun võitluseks. Ning kirun käesolevat aastaaega - kaks paari pikki pükse, kaks paari sokke, soe sall ja müts, soojad kindad jne. Selle ajaga on see elukas mu kanad juba ilmselt maha murdnud, kui ma kogu selle kupatuse selga saan... Aga ma ei tohi ju külmetuda ja ma ei tea, kaua ma seal väljas passima pean. Õue jõudes mõtlen veel, et kas peaks maja kõrvalt labida ka igaks-juhuks haarma? Ehh, sellega on nii kehv kedagi pooleks lüüa - haaran vajadusel parem peenraserva lõikamise labida, see selline kergem ja käepärasem! 😂 

Meite kanade elamine on tehtud eraldi boksina vanasse kuuri. OSB plaadist. Ja väljaspoolt vahtplastiga soojustatud. Sealt on võimalik ennast ilmselt läbi närida küll, aga niisama lihtne see ei ole. Ventilatsiooniavad on meil metallist restiga kaetud. Õueluuk on ka korralik, sealt juba niisama läbi ei tule. Aga kõige nõrgem koht kogu selle kanala juures on kanala uks. See on... ma isegi ei tea, mis materjalist. Aga talviti keerab see uks ennast veel tiba kõveraks ka ja ukse ja uksepiida vahele tekib väikene ava, mis mulle muret teeb. Kui seal vahel kraapima hakata ja ukse materjali tükid lendama hakkavad siis.... 

Avan kuuri ukse ja... hingan kergentatult välja. Ütleme nii, et olen lausa meeldivalt üllatunud - uks on vastu pidanud! Jess! Igaks-juhuks heidan siiski pilgu ka kanadele - kõik on elusad ja terved. :) Aga terve uksetagune on täis vahtplasti tükke, kraabitud on ikka südamest. Eriti usinasti just sellesama ukse kallal. Ja ukse kohal - sealt on ennast lausa kahe lae vahele kraabitud - ta vaeseke ju ei teadnud, et see teda ta eesmärgile kuidagi lähemale ka ei aita. 😀 Kahju kohe teisest, nii palju tööd ja... tulemust ei miskit.

Kanala uksetagune läbu

Ukse kohale kraabitud auk, mis viib kanala lae peale

 

Käin ka mujal kuuri all uurimas, ega pahalast kuskil peidus ole - aga nägemata minust ta jääb. Vähemalt on kanadega kõik hästi ja kehvake uks pidas ka üle ootuste hästi vastu. Aga õhtul tuleb kõike seda parendama/tugevdama hakata. Ega see viimaseks korraks tal jää!

Kobin tagasi tuppa voodisse. Aga stressihormoon on juba oma töö teinud...

                                             *                                 *                                 *

Hommikul ärkan selle peale, et see jube elukas on jälle mu magamistoa lae peal midagi kaevamas või kraapimas. Izzand - millega ma selle ära olen teeninud? Ma tunnen, kuidas ma olen kuskil sügavas paksus udus ja kogu mu keha valutab. Eriti kael ja õlad (mulle tekitab vähene uni füüsilist valu). Ma peaks tõusma, aga ma ei suuda... Paks udu on... hästi paks. Ja valus on. 

Lõpuks teadvustan ma omale, et mees pani hommikul ahju kütte ja seda oleks nüüd liigutada vaja. Appi! Kui ma ahju õigel ajal kinni ei pane, siis pole kütmisest mingit kasu ja seda tuleb uuesti kütta. Küttepuud aga ei tule ise metsast koju kuuri. Ajan ennast vaevaliselt voodist (ja udust) välja. Liigutan ahju ära ja viskan pilgu aknast õue. Ja mida ma näen...? Või õigemini keda?

Jaanalind see igatahes ei ole! Pesukaru ka mitte. Üks pruunika karva (sügavamalt paistab sellist heledamat tooni), koheva saba ja madalate jalgadega tegelane jalutab minu kivilas ringi. Kas me just ei lugenud, et tuhkrut ja nugist väljaspool jooksuaega valges ei näe? Aga kes see siis on, kes just sauna taha kadus??? Uskumatu, kui kiiresti mu udune ülakorrus jälle tööle hakkab. 😂 Kiirkorras ajan end riidesse ja torman pildimasinaga õue. Aga ei miskit! 😦 Jälle lipsas käest. Käin terve aia läbi ja mitu tiiru ümber vana sauna. Ja kui sisse vaadata otsustan, hakkab mingit imelikku krabinat kuskilt ülevalt kostma. Ma juba vaimusilmas kujutan ette, kuidas sealt hämarast lae alt mulle üks kena krae kõri kallale kargab. Teen ruttu paar klõpsu ja lasen jalga - liiga hirmus mõte! 

Õhtul valmistusime mehega sõjaks. Tugevdasime vineeriga ust ja uksepiita, et sealt vahelt kraapima ei ulatuks. Ukse kohale tekitatud augu panime ka kinni. Ma olen alati mõelnud, et kui kaotada, siis vähemalt võideldes! Ja seda, et vabatahtlikult ma oma kanu ühelegi röövloomale ei kingi, otsustasin ma kohe kanu pidama hakates. 

                                              *                                  *                                 *

Sellest on nüüd nädal möödas. Siiani on vaikus. Ehk käis vaid mitu päeva järjest külas, ei kolinud kohe sisse.

Ega me kindlalt teagi, mis loom see siis oli (või on). Aga armsake oli. Ja sobis hästi mu kivilat kaunistama. 😛 Tuhkrut tuvastatakse vist tema valge näo(maski) järgi, aga ma ei mäleta seda. Kohevat pruuni kasukat mäletan. Tegelikult kuluks selline ilus ja armas hiirekütt aeda vägagi ära - kui ta ainult neid kanu ei ihaleks. Muidu tundub küll, et kevadeks on kõik lillesibulad, mis vähegi süüa kõlbavad ka ära söödud. Aga pole hullu - ostame uued! Ennegi ostetud. 😂

Ahjaa, ükspäev nägin kogemata "Eia jõulud Tondikakul" filmi lõppu. Ja seal see meie külaline lumel ringi lippas. Aga nagu needus kohe - valget näomaski ei pannud ma tähele. 😂 Kes seda nägu ikka vahib - karv, karv on oluline!

Praegu õitsevad peenras lumeroosid ja üks segane roosa idahüatsint. Kaamos on - ei saa ma seal pimedas häid pilte. Siis ei näita ka midagi 😛

Kuhu see november sai??? Ja natuke hirmsaid hiirejutte ka

Ausalt - ma ei saa aru! Just alles hakkas see november ju! Aga kuhu ta sai? Täielik müstika minu jaoks. Mäluauk? Vanadus? Mõlemad??? 😱

No ei saa aru... Aga mis läinud, see läinud - seega pikast kuldsest (ja soojast) sügisest ei hakka enam heietama.

20.11.2020

Aga hiirtest peab vist küll rääkima, sest see oli selle sügise kuum teema. Teate küll, vanad sõbrad/tuttavad saavad kokku, vahetavad omavahel natuke viisakusi ja... hakkavad võidu hiiri kiruma. Ja kellel kõige vägevam lugu rääkida on, see on võidumees. Ja maainimestel juba on neid lugusid rääkida...

Ärkad öösel kell neli selle peale, et keegi, kes on magamistoa põrandal järab midagi, mis on... plastmassist. Ainuke plastmassist asi põrandal on aga riidekapi all olev aastaksese kasutamata (ja ilma söödata) hiirelõks. Ükski hiir ei ole NIII loll, et läheks kinnist söödata hiirelõksu järama, eks! Või siiski??? Mees ajab end voodist välja ja vinnastab igaks-juhuks lõksu. Ole normaalne, ta ei lähe sinna naguniii! Kolme minuti pärast... plaks! Uskumatult loll loom ikka! Aga vähemalt saab nüüd magada. Jess! Kolme minuti pärast hakkab mingi imelik rütmiline heli kostuma. Aaa... sureb alles! Ega see surm ei pidanud alati niisama lihtsalt tulema, jah. Naabrimees räägib - mina ei tea sellest midagi... Veel umbes kolme minuti mööduses hakkab kostma hiirelõksu mööda põrandat liikumise plaginat. Pekki - ta ta ei kavatsegi surra! Minema jalutab. Koos lõksuga! Selle peale ronib meessoost persoon jälle voodist jälle välja ning teeb, mis mees tegema peab. Lõpuks saabub vaikus. Aga uni on juba rikutud...

 

Oleme käinud kohalikus linnas poes ja oleme juba külavahele jõudnud. Vaikselt töristame seal kodu poole. Järsku ronib auto kapoti alt välja hiir ja kontrollib, et kus me nüüd siis TÄPSEMALT oleme. Vähemalt nägu on tal küll selline. Nagu... mis asja? Sa käisid koos oma koduga meiega linnas? Ja sul ei tulnud kogu selle 70km jooksul mõtet, et kuidagi vali, vibreeriv ja ebaturvaline on olla? Et äkki koliks välja või midagi??? Hiir kaob uuesti kapoti alla. Ning ilmub natukese aja pärast uuesti. Ajab end piikaks-piikaks, just nagu selleks, et näha, kas see PÄRIS kodu ka juba paistab. Rahulikult, nagu tinasõdur, seisab ta seal kapotil, nagu oleks see maailma kõige iseenesest mõistetavam asi. Kodus teeb mees auto kapoti lahti ja... voilaa - seal kapoti mati all tema villa asubki! Ilusa augu teine sinna mati sisse järanud ja hunniku lehti kohale tassinud. Super värk! Põgeneb teine miski (kojameeste) suurema jublaka alla, kust teda on keeruline kätte saada. Mees võtab teisest autost noa ja... teeb, mis teha on vaja...                                                                                                                                                         Hea, et midagi põlema ei läinud...

20.11.2020

Hetkel asi õnneks maha rahunenud - toas ükski näriline enam jalust maha ei jookse ja öösiti saab jälle magada. Jess! Üks essupea näris enne seda küll magamistoa lakke augu, aga see on suht kökiš-mökiš asi. 😂 Üks aasta oli meil mitu päeva köögis hiir, kes terve akna ümbruse plaadi ära näris. Südamest kohe! Oi, kui palju me vaeva nägime, et seda elukat kätte saada. Kõik ligipääsetava toidukraami pidin teise tuppa kolima. Aga kätte saime - lõpuks! Ja siis tuli hakata remonti tegema...

Kust nad tuppa pääsevad, seda me ei tea. Vana maja rõõmud, vist. 

Õnneks nii hulluks pole asi läinud, et öösel õhupüssiga hiiri oleks pidanud jahtima. Mõned meil siin on harrastanud seda... Nimesid ei hakka nimetama... 😛

Voodisse ka see aasta need elukad meitele ei roninud. Aga kõigil nii hästi ei läinud... mõnda lausa naksati sõrmest... 😂 Nime ei hakka jälle mainima, muidu ei jää enam iial keegi tema juurde ööseks. 😂 Tervitused, sulle! 😗

Enda mahlakam hiirekogemus jääb aastate taha, kui kahel korral see neetud loom öösel voodisse ronis. Ühel korral ärkasin selle peale, et see, ahv, siblis mu juustes ja teisel korral selle peale, kui üle mu kõri jalutati. Mingi asutus võiks ikkagi olla! Juustes ronija pääses minema, aga no... kõril jalutajal jäi see ka viimaseks jalutamiseks.

Ma saan aru, et praeguseks hetkeks on ilmselt pooled lugejad juba minestanud. Samas... ei saa öelda, et mul neist väga kahju oleks. Säänse tühja asja pärast siis kohe pilti tasku visata... Kuhu see kõlbab? 😂

Rämedamad kirjeldused jätan igaks-juhuks kirja panemata, muidu minestavad need viimasedki lugejad, kes veel teadvusel on. 

Ma tegelikult tahtsin jõuda sinna loomakaitsjate teemani.Närilised on nunnud jah! Täpselt nii kaua, kuni nad su saagi nahka pistavad (Kuhu mu peedid kadusid, ma küsin!), su hooned sõelapõhjaks närivad (Näriliste kahjustuste likvideerimiseks saab poest tasuta ehitusmaterjale!) ja sulle tuppa voodisse ronivad (Oi, kui nunnu hiireke siin - võtan kaissu!). Sellest, et nad inimestele ohtlikke haigusi levitavad, ei hakka rääkimagi. Millegisse peab ju muidugi surema - veits nadi oleks ju igavesti elada... 

Kuskil nähtud soovitus närilised humaanselt kinni püüda ja kusagile mujale ümber asustada (naabrite juurde???), ajab mind naerma. Nagu päriselt??? Sügiseti plaksuvad need lõksud ikka usinasti ju. Et iga päev kinni püütud hiired viin päeva lõpus kuskile mujale, et keegi teine saaks need kinni püüda ja mulle tagasi tuua? Lõbus meelelahutus tõesti! Ja kõik see oleks väga hea ja loodus hoidev tegevus, sest ma teeks seda ju jalgsi. Või äärmisel juhul hobusega. Aga kindlasti mitte autoga, sest see oleks juba saatanast, eks!                                                                                                                                                

Ja vahepealseks ajaks oleks mul siis selline spetsiaalne koht, kus ma kõiki neid kokku kogutud hiiri hoiaksin, süüa-juua annaksin ning kakat koristaksin. Päris hästi välja mõeldud plaan! 😂😂                                                                                                                                                                                                                                                                                                                              Oijah... andke mulle mõistmist ja kannatlikust. Rohkelt!

Kaine mõistus on ikka üks väärt asi. Kahjuks hakkab selle kasutamise oskus välja surema. 

Aga muidu... Hommik tervitas meid jälle valge maaga.

30.11.2020

Ja tore on - ongi aeg juba seal maal! Mis sellest, et päevaks-paariks jagub mul veel taimepealsete lõikamise tööd. Ja kõiki potsikuid ei jõudnud ma (jälle!) maha istutada. Viinapuu ootab veel lõikamist... Ja kuuseoksad metsast toomist. Küll jõuab.  

Aga vahepeal ootame me hoopis päkapikke. Ja jõule. Ilusat ootamist teilegi. Helget ja valget. Ka neile, kes ennist ära minestasid. Ausõna, ma enam hiirtest ei räägi! 😛

Jänes jookseb kõigest väest... ja pää-seb mi-nu käest!

Ning aeg tormab samamoodi... kinni ei hoia

4. august 2020

Taimevaip

Nagu aru olete saanud, on mul toimekas suvi olnud - tervelt kahe blogipostitusega olen suve jooksul maha saanud - vaat nii toimekas kohe! Mitte et kirjutada ei tahaks või materjali poleks, aga paar päeva tagasi tundsin, et ma vist ikkagi murdun oma koorma all - kõike lihtsalt ei jõua. Aga justkui peaks...
Täna ladiseb vihma. Õnneks. Sain eile kiiruga korjatud sõstardest veel mahla aurutada ja natuke koristada. Asi seegi. Aga nüüd ikka aiast ka.

Minu FB-i sõbrad teavad, et juba jupp aega tagasi hõikasin ma seal ahastunult, et ega kellegil sõpradest vaba rebast, hunti või ilvest välja laenutada pole, sest meite aeda kalpsanud noor jänes ei mõelnudki sealt enam ära minna. Öäh! Saate aru jah?!
Tegime lootusrikkalt kõik väravad lahti ja... mitte midagi! Ühe päeva, kaks päeva, kolm päeva... ja ikka kalpsas see ahv jänes aias rõõmsalt ringi. Aga mul oli natuke nagu kiire selle asjaga - ma pidin nädalaks kooli minema, seega oli meil vaja see jube elukas siva aiast välja saada. Kuna ühtegi väikese (aga verejanulise) koeraga sõpra meelde ei tulnud (ja Kadri pakutud karu tõhususes polnud ma päris kindel), siis jäi meil üle loota ainult jänku enda mõistlikkusele. Meil siin on väga halb elada. Ja me sööme hommikusöögiks jänkusid! Seega oleks mõistlik siit aiast kiiiresti jehhat tõmmata.
Nii palju tegin ma küll, et kõik noored viljapuud said kohe tüvekaitse. Igasugu muud kraami on aga liiga palju, et seda jänese eest kaitsma hakata.
Ühesõnaga, kriitilise päeva õhtul tundus meile, et too jänku on siiski ise aiast välja läinud - ma silmanurgast nägin aia taga väikest jänest jooksmas, no palju neid siin ikka on. Jess - oli ka viimane aeg! Mina läksin rahulikku südamega kooli ja mees jäi maha kodu valvama/kaitsma.
No ja esimesel hommikul pärast koolist tagasitulekut, kui ma köögis hommikukohvi nautisin... ilmus akna alla... jänes... ja kalpsas sealt rõõmsal meelel minu lillepeenrasse... 😱 WTF???
"Kuule, mees! Sa oled halvasti oma tööd teinud. Meil on siin JÄNES!"
Oeh... 😧
Niisiis olime arvanud asjata, et ablas jänku on aiast välja saadud, too oli hoopis kogu koolinädala meite aias lulli löönud. Krõmps-krõmps! Super uudis, eks! 😂
Kõige toredam oli see, et juba enne keegi küsis, et kas jänes on ka päeval aias... No ma isiklikult üritan öösiti magada (raske on, kui jänes aias, aga siiski...), seega näen ma teda ainult päeval ja kahjuks ta ei anna mulle oma käikudest aru. ...ja kus ta ennast ikkagi peidab...? Mis mõttes, KUS? Vaadake esimesi pilte! Sinna taimevaiba alla võib nädalateks 200 kg kaaluva paksu surnud mehe peita 😂. Isegi siis saab peita, kui too PÄRIS korralikult surnud ei olegi - ikka ei leia keegi!

Või...üks päev peitis see hirmus loom end näiteks herne peenras. Mina pugisin seal rõõmsasti herned ja tema muudkui istus vagusi herneste vahel. Niikaua istus kuni ma kätt kuskile peenra sügavustesse toppima hakkasin. 😂 Siis tal hakkas kiire. Ei saanudki aru, kuhu ta putkas... Nii kiire oli...

Olete jänesega võidu jooksnud? Mina ka ei ole - pole mõtet - nagunii jänes võidab!

Ja millega pole mõtet võidelda, sellega tuleb lihtsalt leppida! Kui jänes, siis jänes!

Tegelikult elas see jänku siin aias mitu nädalat. Väravad tegime me loomulikult jälle lahti. Ja vahest ei näinud me teda mitu päeva ja lootsime, et ehk NÜÜD LÕPUKS... Aga ta armastas aeg-ajalt end hommikuti meile köögi akna all jälle meelde tuletamas käia. Või ütleme, et... meid jälle maa peale toomas käia. 😂 Jube loom! Pildile ka ei saanud - nii kiire loom oli 😂

Te nüüd kindlasti tahate teada, et kas mul siin üldse veel midagi kasvab pärast seda kõike. No...peab ütlema, et... polegi hullu. Ju oli teine veel noor ja loll. Või pole ma veel kõike söödut üles leidnud (mis on ka täiesti võimalik...), sest kui miski on ära söödud, siis ei saagi seda ju leida 😂
Aga peamiselt sõi ta siiski umbrohtusid  - malts maitses talle iseäranis hästi. Ja veel mingid umbrohud. Ja siis ta sõi ära Tii käest saadud kevadise seaherne titte, aga ma loodan sellele, et seahernes on ikkagi umbrohi - ja umbrohi juba ei hävine! 😂
Nojah, mis siin ikka salata - floksid tundusid talle ka maitsevat. Eriti just peenemad sordid. Ühe nääpsukese pistis täitsa nahka ja teist kevadel ostetud uuekest "kärpis" ka korralikult. Õnneks jättis siiski nii palju alles, et ma õie ära nägin - inimene ikkagi! Või no, inimlik... jänes... 😂
Ma väga kõva häälega ei taha sellest muidugi rääkida, aga kuna ma ei ole seda sunnikut tükk aega näinud siis... ehk enam meil seda isehakanud karvast lemmikloomi pole. Naabritel viis hunt koera ära, pärast seda pole me ka jänkut enam näinud...

Aga muidu... elame ikka seda oma tavapärast kiiret elu.
Kaks korda sai murakal käidud. Teate isegi - veri, higi ja pisarad. Ja siis see jube tüütu puhastamise töö. Üldse ei viitsiks, aga... murakatest saab maailma parimat moosi, millega on külmadel talveõhtutel hää masendust peletada.

 Niisama lilli ka:

Üle talve elanud lõvilõuad - järjest enam hakkan neid hindama/armastama

Tervelehine elulõng Clematis integrifolia

Liiliate susa-pusa

Põllul kasvades inimesi hullutav kahkjaspunane ristik Trifolium incarnatum ↓ on tõesti kiire tärkaja. Kahjuks väljaspool aeda pistsid jänesed mul kõik nahka 😦

 Roos `Jasmina` ↓

                                                                     



Ma tõeliselt armastan seda Tii käest saadud Lavatera thuringiaca-t. Rõngaslill, malva või mis iganes ta eestikeelne nimi ka on - väärt kraam igatahes! Koolitööde tarvis juba kõvasti rapitud, aga ikka imeilus :)


























Väravaposti äärne mesikas ↓ hakkab praeguseks õitsemist lõpetama, aga see kuidas ta õitsedes sumiseb, tuules hõljub ning lõhnab... Õujee - need ongi need hetked, mida ma oma elus armastan :)

 Pärast eelmise aasta sillutise ladumist on mulle sinna äärde tekkinud selline kollane vaip:

 Pole üldse paha! 😀

Selle pildi ↓ tegemisele ei saanud ma kuidagi vastu panna. Selline imelik kombo tekib sõprade abiga siis, kui inimesel on imelikud hobid ja need kogemata kokku saavad. Astute hommikul uksest välja ja... selline vaatepilt 😂 Juba Mati Unt teadis, et öös on asju... 😛



Ja nüüd kõige peenem kraam. Nimelt mitmelt poolt on kostunud, et raudnõges Urtica urens hakkab Eesti loodusest kaduma, otsa lõppema, ja ehk oleks vaja ta üldse kaitse alla võtta, sest keegi pole teda jupil ajal näha ega tunda saanud. Niisiis on mul hea uudis - seltsimehed, pole vaja muretseda, mul kasvab seda kraami lademes ja nüüd hakkan ma seda tootma. Te ju vajate seda? Eksole! Ärge muretsege - järgmiseks kevadeks paljundan! Alustuseks külvan 500 tk. 15 € tk saate osta. Ok, omadele teen allahindlust, saate kümnega! Aga mõistlik oleks ette tellida, kõigile soovijatele ei pruugi muidu jaguda. Huvilised, andke aga julgelt tellimused sisse :)

Kivila juveel :)

 Kõigest hoolimata - suvi on imeline,

                                              elu on imeline,

                                                         ja maailm on imeline koht, kus toimetada :)

NB. Selle puuriida vahel elas ka jänku :)